Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Kostja tugineb leppetrahvinõudes poolte vahel sõlmitud lepingu punktile 6.4, milles sätestati reeglid lepingu korraliseks ülesütlemiseks (VÕS § 195 lg 3), mille puhul võivad mõlemad lepingupooled kestvuslepingu etteteatamistähtajaga põhjendusteta üles öelda. Hageja hinnangul on oluline see, et OÜ K on lepingute ülesütlemisel (03.12.2007 ja 28.01.2008 avaldustes) tuginenud vaid kostja rikkumistele (kostja keeldus tõstmast teenuse hindasid) ja mõjuvale põhjusele (ei saanud mõistlikult nõuda lepingu jätkamist), mis vastab VÕS § 196 lg-tele 1 ja 2, mis sätestab lepingupoole õiguse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. OÜ K ei ole lepingu ülesütlemisel tuginenud lepingu punktile 6.4, s.o korraline ülesütlemine koos etteteatamistähtajaga. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal võimalik rakendada lepingu punkti 6.4. ega nõuda leppetrahvi. Pooled on lepingust nähtuvalt teinud teadlikult vahet lepingu korralisel ülesütlemisel (p 6.4.) ja erakorralisel ülesütlemisel (p-d 6.5. ja 6.6.), kusjuures erakorralise ülesütlemise puhuks, mis eeldab vastaspoole rikkumist või muud mõjuvat põhjust, ei ole mingeid leppetrahve kokku lepitud. Hageja leiab, et lepingute erakorralised ülesütlemised on põhjendatud, mistõttu ei saa tõstatuda temaatikat etteteatamistähtaegade eiramisest. OÜ K ütles lepingu esmakordselt üles 03.12.2007 avalduse alusel. Nimetatud avaldusest tuleneb selgesõnaliselt, et kokkuleppel lepingu mittelõpetamisel loeb OÜ K lepingu lõppenuks alates 07.12.2007. Vastav tahteavaldus jõudis kostjani, misjärel muutus see kehtivaks (TsÜS § 69). Lepingu ülesütlemisega lõppes ka lepingu lisaks olnud üldtingimuste kehtivus, sealhulgas selle p 6.4. Nii algsete üldtingimuste lisas nr 1, 01.04.2007 sõlmitud lisa nr 1 muudatuses, kui ka 13.12.2007 allkirjastatud kokkuleppes sätestati, et autokütuse hinnamuudatused mõjutavad makstavat kilomeetri- ja tunnitasu ning teenuse hinna muutuste määramise aluseks on Statoili, Neste ja Lukoili tanklate diiselkütuse hind. Samuti leppisid pooled kokku, et teenuse hinda saab muuta kaks korda aastas - 1. jaanuaril ja 1. juulil või täiendavalt olukorras, kus kütusehind on muutunud enam kui 10% (algselt lepingus 15 %) võrreldes viimati fikseeritud kütusehinnaga. Hageja mõistab kokkulepet sellisena, et veoteenuse hind on sõltuvuses kütuse hindadest, kuna kütus on vedajale peamine kuluartikkel. Teenusehind võib seega kasvada või langeda, olenevalt kütusehinna kõikumisest. Pooled ei soovinud lasta tekkida olukorral, kus vedaja peaks oma tegevusele peale maksma (kütusehindade kasvu tingimustes) või tellija peaks teenuse eest ülemäära maksma (kütusehindade languse faasis) ja selleks sooviti hinna muudatust fikseerida võimalikult paindlikult – kaks korda aastas või kütusehinna kõikumisel üle 10%. Hageja ei väida, et kostja pidanuks tõstma hinda selliselt, nagu OÜ K soovis/pakkus, hageja etteheide kostjale seisneb selles, et kostja on hinnatõusu eelduste saabumisel asunud hoidma kõrvale tasu tõstmise osas läbirääkimiste pidamisest, rääkimata hinna tõstmisest. Hinna regulatsioon eeldas, et pooled käituvad teineteise suhtes heas usus ja tõepoolest teevad eelduste olemasolul koostööd uue hinnakokkuleppe saavutamiseks, kuid kostja poolt jäi selline koostöö minimaalseks, kui mitte olematuks. Siit tulenevalt jäi teenusehinna muutmine toimumata 01.07.2007, 01.01.2008 ja mitmeid kordi peale kütusehinna 10%-list kasvu. Hagiavaldusele lisatud e-kirjad kinnitavad eelmärgitut. Lepingu ülesütlemise hetkeks (03.12.2007) oli kütusehinna tõus arvates viimasest hinnamuudatusest (01.04.2007) juba 29 %, mistõttu ilmselgelt polnud OÜ-l K võimalik sel hetkel kehtinud hindade juures enam veoteenust osutada. Seega oli OÜ-l K olemas mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. VÕS § 196 lg 2 kohaselt ei ole ülesütlemiseks vaja täiendavat tähtaega määrata § 116 lg 2 p-des 2-4 määratud juhtudel. VÕS § lg 2 p 4 kohaselt pole täiendavat tähtaega vaja määrata, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust

tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuivõrd kütusehind on veoteenuse osutamise kõige tähtsam komponent, siis ilmselgelt oli veoteenuse hinna tõstmise regulatsiooni täpne järgimine lähtuvalt kütusehinnast eelduseks huvi säilimisele OÜ K poolt veoteenuse osutamisel. Ei saa eeldada, et OÜ K oleks pidanud veoteenust kahjumiga edasi osutama. OÜ K nõustus sõlmima kostjaga ajutise kokkuleppe veoteenuse osutamiseks kuni 31.12.2007 tingimusel, et alates 01.01.2008 sõlmitakse uus kokkuleppe uute hindade osas. Ajutises kokkuleppega tõsteti varasemaga võrreldes vaid stopi hindu 23 kroonini, kilomeetri tariifi ehk veotasu põhilist osa kostja tõstma ei nõustunud. Kuivõrd kostja jaanuaris 2008 samuti hindu tõstma ei nõustunud, siis ei jäänud OÜ-l K muud üle, kui teenuse osutamine lõpetada, sest selliste hindade juures polnud OÜ-l K võimalik enam teenust osutada. Seoses aktsiisihinna tõusuga maksis alates 4. jaanuarist 2008 diiselkütus Statoili tanklas 17,50 krooni liiter, mis tähendab, et kütuse hind oli võrreldes 01.04.2007 seisuga tõusnud 41,71 %. Kostja rikkus pooltevahelist kokkulepet hinnamuudatuste rakendamiseks ja asjaolusid arvestades ei saanud eeldada mõlemapoolset koostöö jätkamist. Seetõttu ütleski OÜ K lepingu ja vahepeal sõlmitud ajutised kokkulepped 28.01.2008 esitatud ülesütlemise avalduse alusel alates 04. veebruarist 2008 üles. Kuni antud kuupäevani osutas OÜ K aga veoteenust edasi vastavalt varasematele kokkulepetele. Samuti oli lepingu ülesütlemise aluseks asjaolu, et kostja viivitas arvete tasumisega 2007 detsembrikuu eest, mille eest kostja pole tasunud siiamaani. Ülaltoodust tulenevalt oli lepingu erakorraline ülesütlemine igal juhul põhjendatud ning seega puudub kostjal alus leppetrahvi nõudmiseks ja tasaarvestamiseks. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et 03.12.2007 OÜ K poolt esitatud lepingu ülesütlemise avaldus ei olnud kehtiv, kuna puudus alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, siis tuleb 03.12.2007 esitatud avaldust käsitleda kui kirjalikku etteteatamist lepingu ülesütlemiseks ning 28.01.2008 esitatud avaldust kui lõplikku lepingu ülesütlemist alates 04. veebruarist 2000. Seega on täidetud lepingu punktis 6.4 sätestatud 60 kalendripäevane etteteatamise kohustus, kuna perioodil 03.12.2007 kuni 04.02.2008 osutas OÜ K kostjale veoteenust edasi. Täiendavalt märgib hageja, et kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et kostja poolt leppetrahvi nõude esitamine on lepingust tulenevalt põhjendatud, siis tuleb leppetrahvi suurust lähtudes VÕS § 162 lg-st 1 vähendada kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur. Seejuures tuleb lepptrahvi vähendada minimaalse ulatuseni, kuna: 1) arvestades kohustuse täitmise ulatust OÜ K poolt on selge, et viimane täitis oma kohustused täies ulatuses osutades veoteenust ka 60 päeva jooksul pärast 03.12.2007 ülesütlemise avalduse esitamist ehk pärast seda, kui oli kostjat teavitanud, et antud hindade juures ta teenuse osutamisest huvitatud ei ole; 2) kostjal puudub õigustatud huvi leppetrahvi nõudmiseks, kuna tal pole tekkinud kahju seoses OÜ K poolt lepingu ülesütlemisega. Seega on leppetrahv võrreldes tekkinud kahjuga (kahju ei tekkinudki) ebaproportsionaalselt suur. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja poolt leppetrahvi nõudmine kooskõlas ka hea usu põhimõttega, kuna kostja enda käitumine (lepingu rikkumine) põhjustas OÜ K poolt lepingu ülesütlemise ning kostja ise tegutses pahauskselt; 3) arvestades, et OÜ K ainsaks tegevuseks oli kostjale veoteenuse osutamine, siis mõjus lepingu lõpetamine OÜ K majanduslikule seisundile raskelt ning kostja poolt leppetrahvi tasaarvestamine tõi muuhulgas kaasa OÜ K pankroti. Hageja nõue seisneb rahalises põhinõudes, mis on arvest nr 2801002 tulenev põhinõue summas 175 170,65 krooni ning arvest nr 2801003 tulenev põhinõue summas 185 745,35 krooni, kokku 360 916 krooni ehk 23 066,74 eurot. Viivisenõudes lähtuvalt lepingu p-st 4.3, mille kohaselt on

viivis iga tasumisega viivitatud päeva eest 0,05 %. Kuivõrd arve nr 2801002 tasumise tähtaeg oli 06.02.2008 ja arve nr 2801003 tasumise tähtaeg oli 27.02.2008, siis vastavalt viivise arvestusele kuulub 11. jaanuari 2011 seisuga tasumisele viivis summas 125 272,56 krooni ehk 8 006,38 eurot. Lisaks taotleb hageja TsMS § 367 alusel hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivised lepingu p 4.3. sätestatud suuruses 0,05% kostja poolt tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja palub jätta kostja menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud. Seoses kostja esitatud vastuväidetega on hageja märkinud, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid kohustusele tasuda veoteenuse arved nr 2801002 ja 2801003. Seega ei ole nõude rahuldamise aspektist tulenevalt iseenesest vajalik tuvastada, kas OÜ K poolt lepingute erakorralised ülesütlemised olid põhjendatud või mitte, sest teenust on osutatud ja tellija (kostja) on kohustatud selle eest maksma. Antud asjas tuvastada, kas kostjal on leppetrahvinõue hageja vastu või mitte, sellest sõltub ühtlasi tasaarvestuse põhjendatus. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega nagu oleks OÜ K 03.12.2007 avalduse näol tegemist olnud vaid lepingu muutmise ettepanekuga ja mitte ühepoolse ülesütlemisega. Vastavas avalduses on üheselt öeldud, et: „Kokkuleppe mittesaavutamisel või meie ettepanekutele vastamatajätmisel loeme meievahelise lepingu lõppenuks 07. detsembrist 2007 /.../“. Kuivõrd pooled sõlmisid ajutise kokkuleppe transporditeenuse osutamiseks alles 13.12.2007, siis lõppes leping 07. detsembrist 2007. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks 13.12.2007 sõlmitud ajutise kokkuleppe puhul tegemist kompromisslepinguga VÕS § 578 tähenduses. Kompromisslepingu regulatsiooni kohaldamine eeldab, et poolte vahel on vaieldavad või ebaselged õigussuhted, mis muudetakse vastastikkuse järeleandmise teel vaieldamatuks. Tol hetkel aga poolte vahel vaidlusi õigussuhete osas ei olnud. Samuti pole loobutud nõuetest, sh kusagil ei ole kokku lepitud, et OÜ K varasem lepingu ülesütlemine oleks õigustühine või et see tuleks jätta tähelepanuta. Alles hiljem asus kostja seisukohale nagu poleks ülesütlemise avaldus kehtiv. 13.12.2007 kokkulepe oli tähtajaline, s.t sellega lepiti kokku vedude teostamine ja ajutised hinnad kuni 31.12.2007. OÜ K nõustus vastava ajutise kokkuleppe sõlmima vaid põhjusel, et talle lubati alates 01.01.2008 uute hindade kehtestamist. Antud kokkuleppe sõlmimisega ei loobunud OÜ K oma varasematest nõuetest. Samuti muudeti tähtajaliselt ka maksetähtaegade muutmise kokkulepet. Kuivõrd tegemist oli tähtajalise kokkuleppega vedude teostamiseks (s.o. kuni 31.12.2007), siis OÜ-l K sisuliselt puudus kohustus vedusid alates 01.01.2008 teostada. OÜ K teostas vedusid pärast vastava kokkuleppe kehtivuse lõppemist edasi vaid põhjusel, et ta heas usus eeldas, et kostja peab oma sõna ning sõlmib OÜ-ga K uued kokkulepped. Kuivõrd jaanuaris 2008 sai aga selgeks, et kostja ei olegi plaaninudki uusi hindu kehtestada, siis ei jäänud OÜ-l K muud üle kui vedude teostamine lõpetada, andes selle kohta 28.01.2008 ka vastava teate. Selleks hetkeks, kui OÜ K vedude teostamise tegelikult lõpetas (4. veebruar 2008), oli täis saanud ka 60 päevaline tähtaeg, mille jooksul oleks OÜ K korralise ülesütlemise puhul pidanud vedusid teostama. Seega olenemata sellest, kas 03.12.2007 avaldust käsitleda erakorralise ülesütlemise teatisena või korralise ülesütlemise teatisena, puudub kostjal igal juhul õigus leppetrahvi rakendamiseks. Seejuures oli eraldiseisvana põhjendatud ka 28.01.2008 ülesütlemise teatis, kuivõrd selleks hetkeks oli kostja hoolimata eelnevatest hoiatustest keeldunud teenuse hinda muutmast. Kostja väidab oma vastuses, nagu poleks ta läbirääkimistest hindade tõstmiseks kõrvale hoidnud. Hageja antud väitega ei nõustu. Enne hageja poolt 03.12.2007 ülesütlemise avalduse esitamist

keeldus kostja hindade tõstmisest ja läbirääkimisest. Pärast seda kui OÜ K ja kostja sõlmisid 13.12.2007 teenuse osutamiseks ajutise kokkuleppe, 2007. aastal enam uue lepingu ega hindade osas läbirääkimisi ei toimunud. Samuti ei toimunud läbirääkimisi 2008. aasta jaanuari alguses. Kostja esitas esimese omapoolse pakkumise hindade tõstmiseks alles 31.01.2008, s.t. pärast seda, kui OÜ K oli esitanud ülesütlemise teate vedude lõpetamise kohta. Seejuures oli pakkumine, arvestades kütusehindade tõusu, ilmselgelt OÜ-le K vastuvõtmatu ning puudutas hindade tõusu alates 01.02.2008. Samuti nõudis kostja pakkumisele vastust hiljemalt samal päeval, mis ilmselgelt näitab, et pakkumine polnud esitatud koostöö jätkamise eesmärgil, vaid kandis eesmärki valmistada ette leppetrahvinõude esitamine ehk jätta pahatahtlikult tasumata OÜ K poolt juba teostatud tööde eest. Kostja viitab oma vastuses, et „Hageja pole esitanud tõendeid, mis seostaksid teenusehindade tõusu kütusehindade tõusuga. Hageja on esitanud vaid paljasõnalised väited kütusehindade kohta.“ Hageja eeltooduga ei nõustu. Hageja on esitanud kohtule 13.12.2007 sõlmitud veoteenuste hindade kokkuleppe ja 01.04.2007 sõlmitud veoteenuse hinna kokkuleppe. Antud kokkulepetes on selgelt öeldud, et: „Autokütuse hinnad mõjutavad makstavat kilomeetri- ja tunnitasu“. Antud kokkulepetes on fikseeritud ka tol hetkel kehtinud kütusehinnad, seega on tõendatud ka kütusehindade tõus. Kostja vastuväited Kostja leiab, et OÜ K 03.12.2007 avaldust ei saa käsitleda avalduseks lepingu ülesütlemiseks ega kirjalikuks etteteatamiseks lepingu ülesütlemiseks. Pooltevahelise vaidluse esemeks on küsimus lepingu ülesütlemise kehtivusest. Seetõttu on oluline selgitada OÜ K ja kostja vaheliste tahteavalduste sisu ja eesmärke. OÜ K 03.12.2007 avalduse näol on tegemist lepingu muutmise ettepanekuga, mitte lepingu ülesütlemise avaldusega ega etteteatamisega lepingu ülesütlemiseks. OÜ K lõpetas kostjale teenuse osutamise 04.02.2008 lepingut rikkudes, sest et ta ei ole ülesütlemisel järginud lepingu p-st 6.4 tulenevat 60 päevalist etteteatamistähtaega. 13.12.2007 sõlmitud lepingu lisa 1, millega korrigeeriti teenuse hindasid, ei saa käsitleda iseseisva transporditeenuse osutamise lepinguna, mistõttu lepingu lõpetamiseks ühepoolselt tuleb ette teatada 60 päeva. Seega, kui OÜ K leidis, et kostja on rikkunud lepingulist kohustust, oleks OÜ-l K olnud õigus teenuse osutamine kostjale VÕS § 196 lg 2 alusel lõpetada alates 28.03.2008 pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kostja ei nõustu hageja väitega, et 03.12.2007 esitatud avalduse näol oli tegemist lepingu ülesütlemise avaldusega. OÜ K tegi 03.12.2007 avaldusega ettepaneku muuta teenuse eest tasumisele kuuluvaid hindasid. Juhul, kui kostja muudatuste tegemisega ei nõustu, lubas OÜ K lugeda lepingu lõppenuks alates 07.12.2007. OÜ K tahteavaldus seisnes lepingu muutmise ettepaneku tegemises, mitte selle ühepoolses ülesütlemises. Hageja järeldus, et kuna 03.12.2007 avaldus jõudis kostjani, muutus ülesütlemine automaatselt kehtivaks ja sellega muutusid ka lepingu üldtingimused kehtetuksi, on väär. Hageja on ise tunnistanud lepingu üldtingimuste kehtivust pärast esimese ülesütlemisavalduse esitamist. Nimelt on hageja 28.01.2008 ülesütlemisavalduses viidanud lepingule nr 2005-12 ja kinnitanud selle kehtivust: “Meie vahel kehtib transporditeenuste osutamise leping nr. 2005-12“. Ülesütlemine oleks avalduse kohaselt saanud toimuda vaid siis, kui kostjaga lepingu muutmise kokkulepet ei saavutata. OÜ K ja kostja saavutasid kokkuleppe ja otsustasid 13.12.2007 sõlmitud lepingu lisaga 1 teenuse hindasid korrigeerida ning jätkasid lepingu täitmist. Seega alates 13.12.2007 kokkuleppe sõlmimisest kaotas 03.12.2007 kirjas märgitud lepingu lõpetamise hoiatus õigusliku tähenduse ning hageja väide, mille kohaselt ütles OÜ K lepingu 03.12.2007 avaldusega erakorraliselt üles, ei ole õige. Seda kinnitab ka hageja enda tegevus, kes pidas vajalikuks 28.01.2008 ülesütlemise avalduse esitamist.

Alternatiivselt peab hageja 03.12.2007 avaldust kirjalikuks etteteatamiseks lepingu ülesütlemiseks. Kostja sellega ei nõustu, sest nimetatud tahteavaldus seisnes lepingu muutmise ettepaneku tegemises, mitte selle ühepoolses ülesütlemises. Kui avalduse eesmärk oleks olnud etteteatamine lepingu ülesütlemiseks, oleks sellekohane tahteavaldus pidanud avalduses selgelt kirjas olema. Sellega nõustub ka hageja, kuna hilisemas 28.01.2008 avalduses on lepingu üleütlemise tahteavaldus selgelt ja konkreetselt esitatud. Poolte vahel 13.12.2007 saavutatud kokkulepet lepingu jätkamiseks ja teenustasude muutmiseks võib pidada kompromisslepinguks VÕS § 578 tähenduses. Kompromisslepingu sõlmimisega 13.12.2007 on hageja oma varasematest nõuetest loobunud. Järelikult puudub hagejal õigus hagis esitada nõudeid, mis olid esitatud enne 13.12.2007 sõlmitud kokkulepet. Seega, etteteatamistähtaega ei saa lugema hakata hageja poolt 03.12.2007 kirja esitamisest, vaid alles 28.01.2008 kirja saatmisest. Järelikult oleks hagejal olnud õigus leping lõpetada alates 28.03.2008. Kompromisslepingu sõlmimisega 13.12.2007 on hageja oma nõuetest loobunud. Lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus OÜ-l K õiguslik alus. VÕS § 196 lg 1 tulenevalt võib kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Mõjuv põhjus lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei ole defineeritud. Hageja on mõjuvaks põhjuseks pidanud asjaolu, et ta ei ole kostjaga jõudnud kokkuleppele hindades. Hageja väidab, et kostjal oli lepingust tulenev kohustus tõsta teenuse hinda seoses kütusehindade tõusuga ja et kostja on seda kohustust rikkunud. Kostja ei ole hageja väitega nõus. Kostjal puudus kohustus teenustasusid muuta ning nõustuda hageja poolt soovitud teenustasude tasemega. Kindlasti ei tulene lepingust kostja kohustust kehtestada uued hinnad hageja poolt soovitud hinnatasemel 1. jaanuaril ja 1. juunil. Sellega nõustub ka hageja ise. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid, mis seostaksid teenustasude tõstmist kütusehinna tõusuga. Hageja on esitanud vaid paljasõnalised väited kütusehindade kohta. Vaatamata kohustuse puudumisele teenustasu igal aastal kaks korda tõsta, nõustus kostja 13.12.2007 teenustasu korrigeerimisega. Seega ei saa nimetatut mingil juhul pidada erakorraliseks ja mõjuvaks põhjuseks lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, mistõttu võib lepingut lõpetavalt poolelt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni etteteatamistähtaja (60 kalendripäeva) lõpuni. Samuti ei saa mõjuvaks põhjuseks lugeda 28.01.2008 lepingust taganemise/ülesütlemise avalduses nimetatud 2007. aasta detsembrikuu OÜ K kahjumit summas 4637 krooni ja 85 senti, kuna hageja ei saa panna oma majanduslikke riske teise lepingupoole kanda. Isegi kui esineks mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ei ole hageja järginud VÕS §-s 196 lg 2 sisalduvat nõuet anda rikkumise lõpetamiseks mõistlik tähtaeg. Hageja lõpetas kostjale teenuse osutamise 7 päeva pärast 28.01.2008 avalduse tegemist. Pooltevahelise lepingulise suhte sisu ja iseloomu ning lepingu täitmise asjaolusid arvestades ei saa nimetatud tähtaega pidada mõistlikuks. Hageja osutas kostjale transporditeenust, mistõttu kostja pidi sellise lühikese aja jooksul leidma alternatiivseid võimalusi, et oma kliente viivitamatult edasi teenindada. Hageja on ekslikult leidnud, et tähtaja määramine pole vajalik kuna esinevad VÕS §-s 116 lg 2 p 2-4 sätestatud asjaolud. VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel võib tähtaega mitte määrata, kui rikuti kohustust, mille täpne järgmine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Osundatud alus rakendub eelkõige olukorras, kus lepingupool ületab kohustuse täitmise tähtpäeva ehk rikub kohustust lepingut tähtaegselt täita. Käesolevale vaidlusele ei ole võimalik kohaldada VÕS § 116 lg 2 p 2 kuivõrd poolte vahel sõlmitud leping ei

näinud ette kohustust teenuse hindasid muuta, vaid nägi ette teenuse hinna muutmise eeldused. VÕS § 116 lg 2 p 3 kohaselt ei pea täiendavat tähtaega andma juhul, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Nagu eelmises punktis märgitud, ei ole poolte vahel kokkulepitud lepingus kohustust hindasid muuta, vaid lepingus olid sõnastatud eeldused hindade muutmiseks. Kostja on detsembris 2007 saavutanud kokkuleppe hagejaga hindade muutmise osas ja pärast hageja 28.01.2008 avaldust lepingu ülesütlemiseks, tegi kostja 31.01.2008 omapoolse ettepaneku hindade muutmiseks. Seega on meelevaldne pidada kostja käitumist lepingu rikkumiseks. VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel peab kohustuse rikkumine andma kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Nagu eelnevates punktides märgitud, ei tulene lepingust hindade tõstmise kohustust ja seega ei kohaldu antud vaidlusele ka VÕS § 116 lg 2 p 4. Ülaltoodust tulenevalt oli OÜ K kohustatud andma Kostjale täiendava tähtaja. Tähtaega OÜ K poolt ei määratud ning puuduvad ka asjaolud, mis vabastaks OÜ K tähtaja määramisest. OÜ K on sellega kostja õigusi rikkunud, kuivõrd kostja pidi selleks, et oma kliente katkematult edasi teenindada, otsima alternatiivseid võimalusi. Kostja kinnitab, et on soovinud korduvalt saavutada hagejaga kohtuvälist kokkulepet ning on viidanud 20. novembril 2009 esitatud hagiavalduse vastuses, et soovib endiselt kompromissilepingut sõlmida. Pärast hageja poolt 03.12.2007 esitatud ülesütlemisavaldust saavutati poolte vahel hindade osas kokkulepe, mille tulemusena sõlmiti lepingule nr 2005-12 lisa 1 veoteenuste hindade ning lisa kokkulepe maksetähtaja kohta. Teema pakilisuse tõttu toimus 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses palju vestlusi telefoni teel. Hilisemat kokkuleppe soovi tõendab ka 31.01.2008 hagejale saadetud pakkumine, milles on väljatoodud uued hinnad. Hindasid muudeti 2007. aastal kaks korda. Järelikult ei ole õige hageja väide, et kostja on hoidnud kõrvale tasu tõstmise osas läbirääkimiste pidamisest ja hinna tõstmisest. Alternatiivselt, enda õiguste igakülgseks menetlusõiguslikuks kaitseks, esitab kostja protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite ja -avalduse. Kostjal on OÜ K vastu lepingu p-st 6.4 tulenev leppetrahvi nõue. VÕS § 171 lg 3 alusel soovib Kostja, et kohus tasaarvestaks kostja leppetrahvinõude hageja hüvitise nõudega. Kostjal oli OÜ K vastu lepingu punktist 6.4 ja VÕS § 197 lg-st 1 tulenev tasaarvestamise nõue. Seega palub kostja nõude rahuldamise korral hageja nõue § 171 lg 3 alusel tasaarvestada. Hageja väidab, et leppetrahvi eesmärk ei ole täidetud, kuna väidetavalt ei tekkinud kostjal lepingu rikkumisest tulenevalt kahju ja sellega oleks justkui 60 päevane etteteatamise nõue täidetud. Kostja kahju tekkis seoses sellega, et ta pidi kiiresti otsima uue teenuseosutaja. Isegi, kui kostjal poleks kahju tekkinud, ei omaks see asjaolu leppetrahvi nõude kehtivuse osas tähtsust. Leppetrahvil on kokkulepitud kahju hüvitise funktsioon (VÕS § 158 lg 3), mistõttu ei tule arvesse, kas kahju on tegelikult tekkinud, kuna kahju hüvitamise nõude aluseks on ainult rikkumise tuvastamine. Kuna K OÜ ei järginud lepingu ühepoolsel ülesütlemisel p-s 6.4 sätestatud 60 päevalist etteteatamistähtaega, on kostjal tema vastu leppetrahvi nõue. Hageja peab leppetrahvinõuet ebamõistlikult suureks ja palub leppetrahvi vähendamist. Kostja leiab, et leppetrahvi suurus ei ole ebamõistlikult suur. Lepingu nr 2005-12 punkt 6.4 sätestab leppetrahvi suuruseks ühe kuu teenuse osutamise hinnaga võrdse summa, mis saadakse viimase kolme kuu teenuste hindade aritmeetilises keskmisest [(1.kuu + 2.kuu + 3.kuu)/3]. Leppetrahv suuruses 360 916 krooni on saadud eelneva matemaatilise tehte abil ning on sellest tulenevalt mõistlik summa. Leppetrahvi suurus on vastavuses ka kahjuga, mida tekitas hageja poolt lepingu ootamatu ja sõnamurdlik lõpetamine. Kuivõrd haginõue ei ole põhjendatud, s.t kostja ei ole Lepingut rikkunud, siis ei ole hagejal

õigust viivistasu nõuda. Juhul, kui kohus leiab, et antud asjas on kostja lepingut rikkunud, vaidleb kostja hagiavalduses toodud viivistasu nõude vastu. Kostja on OÜ-le K saatnud kirja teel tasaarvestuse nõude arve nr 2801002. Seega ei ole viivised jooksma hakanud. Kostja palub jätta AKhagi DAS vastu rahuldamata, võtta asja materjalide juurde kostja esitatud tõendid, määrata menetluskulud selliselt, et kõik menetluskulud jäävad AK kanda ning hagi rahuldamise korral tasaarvestada haginõue AS DPD leppetrahvinõudega AK rahuldatud haginõude ulatuses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et OÜ K ja kostja (endise ärinimega BSEAS) sõlmisid 16.08.2005 transporditeenuse osutamise lepingu nr 2005-12. Poolte vahel on vaidlus järgnevates küsimustes: 1) kas OÜ K 03.12.2007 avalduse näol oli tegemist lepingu ülesütlemise avaldusega 2) kas OÜ-l K esines alus 28.01.2008 avaldusega lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks 3) kas kostjal esineb alus hageja esitatud nõude tasaarveldamiseks. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas OÜ K ja kostja vahel sõlmitud transpordilepingu ülesütlemine toimus OÜ K poolt 03.12.2007 kostjale esitatud avaldusega (tlk 23). Nähtuvalt kõnealusest avaldusest on OÜ K esmalt toonud välja asjaolud, millest tulenevalt OÜ K loeb kostjat lepingut rikkunuks, järgnevalt nimetanud tingimused, mille täitmise korral on OÜ K valmis lepingut jätkama ning lõpetuseks osundanud, et juhul, kui kokkulepet ei saavutata ning OÜ K ettepanekud ei ole kostjale vastuvõetavad, loeb OÜ K lepingu 07.12.2007 seisuga lõppenuks. Kohus märgib, et nähtuvalt hageja enda esitatud 08.01.2008 maksetähtaja muutmise kokkuleppest (tlk 26) on poolte, s.o OÜ K ja kostja kokkuleppel muudetud transporditeenuse osutamise lepingu 2005-12 punkti 4.2.1. See tõendab, et OÜ K ja kostja jõudsid pärast OÜ K 03.12.2007 saadetud avaldust lepingu muutmise tingimustes kokkuleppele ning OÜ K poolt avalduses nimetatud lepingu ülesütlemise alus langes ära. Asjaolu, et OÜ K ja kostja vahel sõlmitud transpordilepingu ülesütlemist 03.12.2007 avalduse järgi ei toimunud, kinnitab ka OÜ K 28.01.2008 avalduses (tlk 27) märgitu, et OÜ K ja kostja vahel kehtib transporditeenuse osutamise leping nr 2005-12. Kohus asub seisukohale, et nähtuvalt eeltoodust ei toimunud OÜ K ja kostja vahelise transporditeenuse lepingu ülesütlemine 03.12.2007 avaldusega, mistõttu ei asu kohus ka analüüsima hageja ja kostja väiteid, mis käsitlesid antud eeldusest tulenevaid võimalikke tagajärgi poolte õigustele ja kohustustele. OÜ K esitas transporditeenuse osutamise lepingu ülesütlemise avalduse 28.01.2008 (tlk 27). Kostja ei vaidle vastu, et OÜ K on nimetatud avaldusega lepingu nr 2005-12 üles öelnud, kuid kostja on seisukohal, et OÜ-l K puudus alus erakorraliseks ülesütlemiseks, mistõttu OÜ K oleks pidanud lähtuvalt lepingu punktist 6.4 (tlk 18) täitma lepingust tulenevaid kohustusi kuni 28.03.2008. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt VÕS § 196 lg-st 1 võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 kohaselt, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik võlaõigusseaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kohus leiab, et käesoleval juhul esines OÜ-l K tulenevalt eeltoodud sätetest alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks täiendavat tähtaega andmata. Nimelt nähtub OÜ K 28.01.2008

lepingu ülesütlemise avaldusest, et lepingu ülesütlemise on tinginud asjaolu, et kostja ei ole järginud lepingus sätestatud kokkulepet muuta lähtuvalt kütusehindadest kaks korda aastas või kütuse kallinemisel enam kui 15% teenuse hinda, kuigi võrreldes 01.04.2007 toimunud teenuse hinna viimasest fikseerimisest alates oli kütuse hind lepingu ülesütlemise avalduse hetkeks tõusnud 41,71%. Asjaolu, et OÜ K seaduslik esindaja pöördus korduvalt kostja poole veoteenuse hinna tõstmise taotlusega, kinnitab OÜ K ja kostja töötaja e-kirjavahetus (tlk 32-33). Kostja on seisukohal, et antud asjaolud ei saanud olla lepingu ülesütlemise aluseks, kuna kostjale ei tulenenud kohustust teenuse hindu vastavalt OÜ K nõudmistele muuta, vaid leping nägi ette üksnes eeldused, mille esinemise korral võis hinnatõusu kaaluda. Kohus kostja poolt lepingu lisale 1 antud tõlgendusega ei nõustu. Nimelt ilmneb transporditeenuse osutamise lepingu lisast 1 (tlk 20), et autokütuse hinnamuutuse mõju veoteenuse hinnale on sätestatud järgmises sõnastuses: „Autokütuse hinnamuutused mõjutavad makstavat kilomeetri- ja tunnitasu. Kütuse hinna ning selle muutuse määramise aluseks on Tallinnas Ülemiste 1 asuva Statoili tankla kütuse hind. Teenuse hinda saab muuta 2 korda aastas, millal fikseeritakse ka uus kütuse hind: 1. jaanuaril ja 1. juulil. Täiendavalt on teenuse hinda võimalik muuta ainult tingimusel, kui kütuse hind on viimasest fikseerimisest kasvanud või langenud enam kui 15%“. Kõnealust lisa 1 on muudetud 13.12.2007 järgnevas sõnastuses (tlk 25): „Autokütuse hinnamuutused mõjutavad makstavat kilomeetri- ja tunnitasu. Kütusehinna ning selle muutuse määramise aluseks on Statoili, Neste ja Lukoili tanklate keskmise diiselkütuse hind. Teenuse hinda saab muuta 2 korda aastas, millal fikseeritakse ka uus kütuse hind: 1. jaanuaril ja 1. juulil. Täiendavalt on teenusehinda võimalik muuta ainult tingimusel, kui kütusehind on viimasest fikseerimisest kasvanud või langenud enam kui 10%“. Sätte juurde on märgitud, et hindade kehtestamisel 07.12.2007 on Tallinnas Pärnu mnt 180 asuvas Statoili tanklas diiselkütuse hind 15,95 Eesti krooni liiter, Neste Pärnu mnt 141a tanklas 15,70 Eesti krooni liiter ning Lukoili Tammsaare tee 53 tanklas 15.90 Eesti krooni liiter. Seega on keskmine hind 15,85 Eesti krooni. Kohus leiab, et eeltoodud sõnastusest lähtuvalt on lepingus sätestatud 2 konkreetset kuupäeva 1. jaanuar ja 1. juuli -, millal fikseeritakse uus kütuse hind ning sellest lähtuvalt korrigeeritakse hiljem ka veoteenuse hinda. Käesoleval juhul kasutatud sõna „saab“ ei viita asjaolule, et lepingu pooled võivad veoteenuse hinna muutmisel või muutmata jätmisel lähtuda oma suvast, vaid osundab antud kontekstis üksnes kuupäevadele, mille möödumisel veoteenuse hinna muutmine reeglipäraselt toimub. Lisaks imperatiivsetele hinna ülevaatamise ja uute määrade fikseerimise hetkedele - 1. jaanuari ja 1. juuli möödumisel - näeb leping ette ka erandliku tingimuse - kütuse hinna muutumine enam kui 15% -, mille saabumisel tuleb veoteenuse hindu tõsta või langetada väljaspool reeglipärast graafikut. Kuid ka antud juhul ei viita fraas „võimalik muuta“ asjaolule, et hindade korrigeerimine on üksnes valikuline, vaid lepingusätte olemusest nähtuvalt osundab see täiendavale ajahetkele, millal teenuse hinda saab muuta. Kohus peab siinkohal vajalikuks osundada Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-44-09, mille punktis 11 on viidatud lepingu tõlgendamise reeglitele. Riigikohus on muuhulgas märkinud, et VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul, kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.

Kohus leiab, et antud olukorras, kus hageja tõlgenduse kohaselt sätestas lepingu lisa 1 lepingupooltele kohustuse vastava tingimuse saabumisel veoteenuse hind lähtuvalt kütuse hinnast üle vaadata, kuid kostja on seisukohal, et teenuse hinna muutmine kütuse hinnast tulenevalt oli lepingu pooltele üksnes valikuline, tuleb lepingu lisa tõlgendamisel kohaldada VÕS § 29 lg-t 4, millest tulenevalt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus märgib, et nähtuvalt OÜ K ja kostja vahel sõlmitud transporditeenuse osutamise lepingust (tlk 11-22) oli lepingu objektiks kuller-, liiniveo- ja depooteenuse osutamine, mis mõistliku isiku arusaamise kohaselt eeldab enamasti vältimatult kütuseenergial toimiva transpordivahendi kasutamist. Seetõttu on igati mõistetav, et lepingupooled on lepingu lisas sidunud veoteenuse hinna autokütuse hinnamuutusega. Kohus on seisukohal, et mõistliku isiku arusaama kohaselt saab vastava sätte, milles on konkreetsed tingimused hinnamuutuseks reguleeritud, mõte olla üksnes igakordne kohustuslik hindade ülevaatamine ja vajadusel korrigeerimine, kuna vastasel korral muutuks kõnealune regulatsioon ainetuks. Samuti tuleb arvesse võtta, et veoteenuse osutamise korral on kütuse hinna muutus niivõrd otsese ja olulise mõjuga teenust pakkuva isiku võimalikule kasumile, et mõistliku isiku vaatepunktist ei saa vastava sätte kohaldamine olla valikuline. Kohus leiab, et lähtuvalt eeltoodust tulenes lepingupooltele lepingu lisast 1 kohustus kütusehinna muutuste põhjal ka veoteenuse hind üle vaadata ja vajalikul määral korrigeerida. See ei tähenda, et antud sättes sisaldus kostjale kohustus nõustuda vastuvaidlematult OÜ K poolt nõutava hinnaga, vaid veoteenuse osutamise eest makstava tasu proportsionaalne muutmine lähtuvalt kütuse kallinemisest või odavnemisest. Kostja on muuhulgas rõhutanud, et hageja on esitanud üksnes paljasõnalised väited kütuse hinna tõusu kohta. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et nähtuvalt 16.08.2005 sõlmitud transporditeenuse osutamise lepingu lisast 1 on lepingupooled autokütuse hinnamuutuse mõju sätte juurde märkinud, et hindade kehtestamisel oli Tallinnas Ülemiste 1 asuvas Statoili tanklas diiselkütuse hind 13.35 Eesti Krooni liiter. Kostja esindaja on antud lisa omakäeliselt allkirjastanud. 01.04.2007 muudetud lisa 1 (tlk 31) kohaselt oli kütuse keskmine hind 12,35 Eesti krooni liiter. 13.12.2007 on lepingupooled sõlminud uue lisa 1 (tlk 25), milles pooled on autokütuse hinnamuutuse mõju veoteenuse hinnale sätte juurde märkinud, et hindade kehtestamisel 07.12.2007 on Tallinnas Pärnu mnt 180 asuvas Statoili tanklas diiselkütuse hind 15,95 Eesti krooni liiter, Neste Pärnu mnt 141a tanklas 15,70 Eesti krooni liiter ning Lukoili Tammsaare tee 53 tanklas 15.90 Eesti krooni liiter. Seega on keskmine hind 15,85 Eesti krooni. Kostja on kinnitanud, et OÜ K ja kostja vahel vastavalt korrigeeritud hindadega kokkulepe sõlmiti. Kohus märgib, et nähtuvalt eeltoodust on tõendamist leidnud, et kostja oli teadlik, millises ulatuses kütuse hinna tõus toimus, mistõttu on alusetu kostja seisukoht, et hageja väited kütusehinna muutumise kohta on üksnes paljasõnalised. Käesoleval juhul on hageja märkinud, et kuigi OÜ K vastava ettepaneku tegi, keeldus kostja pärast 13.12.2007 toimunud lepingu lisa 1 muutmist täitmast oma lepingust tulenevat kohustust pärast 1. jaanuarit 2008 veoteenuse hinnad lähtuvalt kütusehinna muutusest üle vaadata. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et 1. jaanuaril 2008 kehtinud kütusehindadest lähtuvat veoteenuse hinna ülevaatamist ja muutmist ei toimunud. Kohus asub seisukohale, et tulenevalt eeltoodust on tuvastamist leidnud, et kostja rikkus sellega oma lepingulist kohustust VÕS § 196 lg 2 mõttes ning OÜ-l K ei pidanud rikkumise lõpetamiseks täiendavat tähtaega andma, kuna esines VÕS § 116 lg 2 p-s 2 sätestatud asjaolu. Nimelt ei tulene lepingu poolele lepingu ülesütlemisel täiendava tähtaja andmise kohustust, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Käesoleval juhul on hageja selgitanud, et viimane kütusehinna muutusest lähtuv veoteenuse hinna tõus enne 13.12.2007 lepingu lisas 1 tehtud muudatusi toimus 01.04.2007, millal kütuse keskmine hind äramärgitud tanklates oli 12,35 Eesti krooni (tlk 31). 13.12.2007 lepingu lisast 1 nähtuvalt oli kütuse keskmine hind äramärgitud tanklates 15,85 Eesti krooni (tlk 25). Seega esines veoteenuse hinna ülevaatamiseks lepingujärgne kohustus nii tulenevalt 01.07.2007

kuupäeva kättejõudmisest kui ka asjaolust, et kütus oli kallinenud enam kui 10%, kuid kostja vastavat kohustust ei järginud. Kohus leiab, et olukorras, kus 13.12.2007 lepingu lisas 1 toodi eraldi välja, et vastavad hinnad kehtivad 01.12.2007 kuni 31.12.2007, samuti kehtis jätkuvalt tingimus, et teenuse hinnad vaadatakse üle 1. jaanuari ja 1. juuli möödumisel, kuid pärast 1. jaanuari 2008 taaskord veoteenuste hindade ülevaatamist ega ümberarvestamist ei toimunud, on põhjendatud asuda seisukohale, et OÜ-l K puudus lepingu jätkamise huvi, kuna kostja ei täitnud süstemaatiliselt lepingust tulenevat kohustust, mille täpne järgimine oli vastava huvi püsimise eelduseks. Kohus on seisukohal, et puudub alus eeldada, et veoteenust osutaval ettevõttel peab püsima huvi jätkata lepingut, kus teine lepingupool ei täida korduvalt tingimust, mille järgimata jätmise korral on veoteenuse osutaja tegutsemise kasumlikkus äärmiselt raskendatud või praktiliselt välistatud. Kostja on küll esitanud väite, et tegelikkuses muudeti 2007. aastal veoteenuse hindasid kaks korda, kuid tõendeid selle kohta esitanud ei ole. Samuti on kostja kinnitanud, et 31.01.2008 kostjalt OÜ-le K saadetud pakkumine tõendab, et kostja ei rikkunud lepingut, vaid tegi omapoolse ettepaneku hindade muutmiseks; õige ei ole ka hageja väide, et kostja on hoidunud kõrvale veoteenuse tasu tõstmise läbirääkimiste pidamisest. Kohus märgib siinkohal, et kostja poolt 31.01.2008 esitatud hinnapakkumist (tlk 73) ei saa lugeda asjaoluks, mis tõendab, et OÜ-l K ei esinenud 28.01.2008 alust lepingu ülesütlemise avalduse esitamiseks. Nimelt ilmneb OÜ K seadusliku esindaja ja kostja töötaja vahelistest e-kirjadest (tlk 124), et kostja ei nõustunud suuremas osas hageja pakutavate hindadega, üksnes Viljandi ja Valga piirkonna kohta ootab pakkumist, mis on viimane hind, millega hageja oleks veel nõus teenust pakkuma. Kohus leiab, et võttes arvesse, et kostja on 22.01.2008 e-kirjas kinnitanud, et ta on juba leidnud soodsama hinnaga teenusepakkujaid ning OÜ K nõutav hinnatõus ei ole võimalik, ei nähtu ka antud asjaolust põhjust, mis välistaks OÜ K 28.01.2008 ülesütlemisavalduse seaduslikkuse. Tulenevalt eeltoodust on tuvastamist leidnud, et OÜ K poolt 28.01.2008 esitatud lepingu ülesütlemise avalduse näol oli kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega, mis vastas VÕS § 196 lg-st 2, § 116 lg 2 p-st 2 tulenevatele nõuetele. Kuna esines alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, siis puudus OÜ-l K kohustus järgida transporditeenuse osutamise lepingu p-s 6.4 sätestatud regulatsiooni, mis nägi ette tingimused lepingu korraliseks ülesütlemiseks. Muuhulgas langeb seetõttu ära ka lepingu p-st 6.4 tulenev kohustus korralise ülesültemise tingimuste rikkumise korral nõutava leppetrahvi tasumiseks. Kohus märgib, et nähtuvalt lepingu punktist 6.6 on ka pooled ise märkinud, et lepingu võib lõpetada nii korralise kui erakorralise ülesütlemisega. Kohus asub seisukohale, et lähtuvalt eeltoodust ei esine kostjal lepingust tulenevat alust VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestamise nõude esitamiseks. Käesoleval juhul ilmneb, et OÜ K on osutanud kostjale transporditeenuse lepingust tulenevaid teenuseid 28.01.2008 esitatud ülesütlemisavalduses nimetatud kuupäevani, mis oli 04.02.2008. OÜ K esitas kostjale transporditeenuse osutamise eest 15.01.2008 arve nr 2801002 summas 175 179,65 krooni (tlk 29) ja 06.02.2008 arve nr 2801003 summas 266 190,18 krooni (tlk 30). Hagiavalduse kohaselt on kostjal nimetatud arvetest seni tasumata 360 916 krooni, millele lisanduvad viivised. Nähtuvalt 19.04.2010 nõude loovutamise lepingust (tlk 10) on OÜ K loovutanud talle kuuluva nõude hagejale. Nõude loovutamise lepingu kohaselt koosneb nõue veolepingust tulenevast nõudest summas 360 916 krooni ja kahju hüvitamise nõudest summas 38 940 krooni, kokku 399 856 krooni, millele lisanduvad viivised. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 164 lg-st 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule ning VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub uus võlausaldaja nõude loovutamisega senise asemele. Seega on OÜ-le K kuulunud nõue kostja vastu läinud üle hagejale. Hageja nõude kohaselt taotleb ta arve nr 2801002 alusel põhinõudena 175 170,65 krooni ja arve nr 2801003 alusel põhinõudena 185 745,35 krooni, kokku 360 916 krooni, mis on 23 066,74

eurot, väljamõistmist kostjalt. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 774 lg-st 1 kohustub üks isik (vedaja) kaubaveolepinguga teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). VÕS § 774 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse kaubaveolepingule töövõtu kohta sätestatut, kui võlaõigusseadustiku kaubavedu käsitlevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Käesoleval juhul osutas OÜ K kostjale veoteenust, mistõttu tuleb kostjal selle eest ka tasu maksta. Kostja ei ole esitanud vastuväidet hageja väitele, et kostja ei ole arvete nr 2801002 ja 2801003 eest summas 23 066,74 eurot OÜ-le K tasunud, vaid asunud seisukohale, et kostjal on õigus hageja nõue leppetrahvi tasumise kohustusest tuleneva nõude alusel tasaarvestada. Nähtuvalt eeltoodust leidis aga tuvastamist, et kostjal ei esine alust leppetrahvi nõudmiseks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodust nähtuvalt oli OÜ K ja kostja vahel sõlmitud transporditeenuse osutamise leping, mida kostja tähtaegselt täitnud ei ole, kuna talle 15.01.2008 ja 06.02.2008 esitatud arved, mille tasumise tähtajad olid vastavalt 06.02.2008 ja 27.02.2008, on seni tasumata 23 066,74 euro ulatuses. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1, § 774 lg 1, 2, § 635 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. 19.04.2010 lepinguga loovutas OÜ K oma nõude hagejale. Seega tuleb OÜ K ja kostja vahelise transporditeenuse lepingu alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 23 066,74 eurot. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab võlgnetavalt summalt viivist OÜ K ja kostja vahel sõlmitud transporditeenuse osutamise lepingu punktis 4.3 fikseeritud määras, mis on 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja jäi lepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse vastavalt alates 07.02.2008 ja 28.02.2008, s.o arvete maksetähtaja möödumisele järgnevatel päevadel. 11.01.2011 seisuga taotleb hageja viivise väljamõistmist summas 8006,38 eurot. Juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 8006,38 eurot. Samuti tuleb hageja taotlusel kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viiviseid lepingu punktis 4.3 sätestatud suuruses, mis on 0,05% päevas kostja poolt tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Kostja on esitanud viivise nõudele vastuväite põhjendusel, et kostja ei ole lepingut rikkunud. Seoses sellega märgib kohus, et nähtuvalt eeltoodust on OÜ K osutanud kostjale transporditeenust ning esitanud selle eest arved, kuid kostja ei ole arveid tasunud, kuigi tal puudus seadusest tulenev alus tasumisest keeldumiseks või vastava nõude tasaarveldamiseks. Alternatiivselt leiab kostja, et viivis ei ole kostja suhtes jooksma hakanud, kuna kostja esitas OÜ-le K tasaarvestamise nõude. Kohus selgitab siinkohal, et asjaolu, et kostja esitas tasaarvestamise nõude, milleks tal seadusest tulenev alus puudus, ei saa olla põhjus, mis takistab või peatab viivise kulgemise. Seoses viivise nõude rahuldamisega peab kohus vajalikuks osundada Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 tulenevale seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus

viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Alles olukorras, kus võlgnik nõuab põhivõlast suuremas ulatuses viivise väljamõistmist, lasub põhjendamiskoormus võlausaldajal. Antud juhul taotleb hageja viivise väljamõistmist summas, mis on väiksem kui hagetav põhivõlg, mistõttu puudub ka alus viivise suuruse vähendamiseks. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista põhivõlg summas 23 066,74 eurot hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viiviseid summas 8006,38 eurot. Kokku 31 073,12 eurot. TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt hageja taotlusel välja mõista ka viiviseid protsendina põhinõudelt (23 066,74 eurot) lepingu punktis 4.3 sätestatud suuruses, mis on 0,05% päevas kostja poolt tasumata summast iga viivitatud päeva eest alates 12.01.2011. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 on hagi hind 23 066,74 eurot. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 2556,46 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta menetluskulud kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.