Tsiviilasja number
2-10-15791
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Otsuse tegemise aeg ja koht
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm TKE Grupp AS (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras 01.11.2011, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.04.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TKE Grupp AS (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetluse liik
319,56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja TKE Grupp AS (pankrotis, registrikood 10136870, asukoht Lõuna 6b, Tallinn) pankrotihaldur Ly Müürsoo, esindaja vandeadvokaat Martin Tälli Kostja TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis, registrikood 10706422, asukoht Jaama 17, 90507, Haapsalu), esindaja advokaat Timo Kullerkupp
Tsiviilasi
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 12.04.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja TKE Grupp AS (pankrotis) kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduses toodud asjaolud 01.12.2005 sõlmitud seadmete ostumüügilepinguga nr 01/05 leppisid TKE Grupp AS (pankrotis, edaspidi ka võlgnik) ja kostja kokku, et kostja kohustub müüma võlgnikule tootmisseadmeid, võlgnik aga kohustub seadmete eest tasuma 13 260 840 krooni. 02.03.2006 sõlmitud kokkuleppega lõpetati 01.12.2005 ostumüügileping enne selle täitmist. Kokkuleppe p-ga 2 leppisid pooled kokku, et võlgniku poolt müügilepingu täitmiseks kostjale tasutud summa 10 110 240 krooni vormistatakse ümber laenulepinguks. Samal päeval 02.03.2006 sõlmisid pooled kokkuleppe p 2 täitmiseks laenulepingu, millega võlgnik kohustus andma kostjale laenu summas 10 110 240 krooni intressimääraga 6% aastas ja tagastamise tähtajaga 31.05.2007. 15.06.2006 sõlmis võlgnik Gatsby OÜ-ga laenulepingu, mille alusel võttis võlgnik Gatsby OÜ-lt laenu 12 000 000 krooni. Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks seati võlgnikule kuulunud kinnistule asukohaga Lõuna 6B, Paldiski esimesele järjekohale hüpoteek summas 24 000 000 krooni. Laenuleping Gatsby OÜ-ga sõlmiti ajal, mil kehtis võlgniku eelmises pankrotimenetluses tehtud Harju Maakohtu 06.07.2005 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/1-534/04/05 kinnitatud kompromiss, mis muu hulgas keelas võlgnikul võtta oma majandustegevuse jätkamiseks laene ja mille tingimustest samuti nähtub, et võlgnik oli vaidlusaluste lepingute sõlmimisel maksejõuetu. 24.11.2006 esitas Gatsby OÜ avalduse täitemenetluse alustamiseks võlgniku vara suhtes põhjendusega, et võlgnik jättis täitmata oma kohustused 15.06.2006 laenulepingu järgi. 29.01.2007 algatati võlgniku suhtes pankrotimenetlus, Harju Maakohtu 04.04.2007 otsusega kuulutati välja võlgniku pankrot. 03.04.2008 kuulutati välja ka kostja pankrot Harju Maakohtu 03.04.2008 otsusega. Võlgnik esitas kostja pankrotimenetluses nõudeavalduse 02.03.2006 laenulepingust tuleneva nõude tunnustamiseks. Hageja käsutuses olevate dokumentide alusel saab eeldada, et 01.12.2005 ostumüügileping vastas võlgniku huvidele. Seega nimetatud lepingu lõpetamine võlgniku huvidele ei vastanud, kuna sellega loobus võlgnik talle kuulunud õigusest müügilepingu objektiks olnud seadmete omandisse saamiseks, mida võlgnik saanuks nõuda ka kostja pankrotimenetluses PankrS § 49 lg 1 alusel ja asendas selle õigusega nõuda kostjalt 01.12.2005 müügilepingu aluselt tasutud summa tagasimaksmist. Heas usus tegutsevad isikud ei loeks samas olukorras tavaliselt ostja seisukohalt mõistlikuks seesugustel tingimustel müügilepingu lõpetamist. 02.03.2006 sõlmitud kokkulepe 01.12.2005 müügilepingu lõpetamiseks ja samal päeval sõlmitud laenuleping vormistati kahe eraldi dokumendina, on kaks nimetatud lepingut lahutamatult ühendatud poolte ühtse tahtega ja tuleb hinnata kogumis. Samas ka juhul, kui 02.03.2006 kokkuleppe p-s 2 kokkulepitut ja selle täitmiseks sõlmitud laenulepingut hinnata 02.03.2006 müügilepingu lõpetamise kokkuleppest kui sellisest eraldi, tuleks märkida, et võlgniku loobumine õigusest nõuda 01.12.2005 müügilepingu lõpetamise järel kostjale müügilepingu alusel tasutud summa kohest tagastamist ja nimetatud õiguse novatsiooni korras asendamine võlgnikule äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmitud 02.03.2006 laenulepingust tulenevate õigustega, oli ka iseäranis vastuolus mõistlikkuse põhimõttega ja kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Eelviidatut kinnitab eelkõige asjaolu, et laenu tagamiseks ei ole võlgnik nõudnud ega kostja andnud mistahes tagatist. 01.12.2005 müügilepingu lõpetamise korral ilma samaaegselt laenulepingut sõlmimata oleks võlgnikul õigus nõuda kostjalt viivist müügilepingu lõpetamisel tagastamisele kuulunud summalt müügilepingu lõpetamise päevale järgnevast päevast arvates VÕS § 113 ettenähtud määras, mis 2006. aasta esimesel poolel oli 9,75% aastas, seega 02.03.2006 laenulepingus kokkulepitud intressimäärast (6% aastas) suurem. Samuti
2(7)
müügilepingu alusel tasutud rahasumma kostjalt kohese tagasisaamise korral saanuks võlgnik seda summat investeerida oluliselt suurema tulususega ja/või väiksema riskiga, arvestades, et mitme Eesti krediidiasutuse tähtajaliste deposiitide ja üleöödeposiitide intressimäärad olid 2006. aastal kõrgemad võrreldes vaidlusaluses laenulepingus kokkulepitud intressimääraga, kuid võlgniku riskid oleksid raha krediidiasutustes deponeerimisel olulisemalt väiksemad. Lepingu p-s 2.2. kokkulepitud ülimadal viivisemäär 3,65% aastas annab aluse eeldada, et lepingu sõlmimisega sooviti luua olukord, kus kostjapoolne raha mittetagamine oleks võimalikult vähe sanktsioneeritud. Väärib erilist tähelepanu, et eelmärgitud viivisemäär on madalam, kui samas laenulepingus sätestatud intressimäär, mistõttu vaidlusaluse laenulepingu tingimuste järgi oli kostjal kasulikum laenu tähtaegselt mitte tagastada. 02.03.2006 laenuleping kahjustas võlgniku võlausaldaja huve juba lepingu p 1.3. algses redaktsioonis laenu tagastamise tähtpäevaga 31.05.2007, liiatigi kui lähtuda lepingu p 1.3. parandusest, mille järgi laenu tagastamise tähtpäevaks on 31.05.2011. On ilmne, et laenutähtaja pikendamisega pidid paratamatult suurenema nii võlgniku otsesed finantskaotused väikse intressimäära tõttu kui ka laenu mittetagastamise risk. Seetõttu juhul, kui peaks selguma, et 02.03.2006 laenulepingu p-s 1.3. käsitsi tehtud tekstiparandus omab õiguslikku tähendust, soovib hageja ka nimetatud muudatuse kehtetuks tunnistamist. Eelnevast nähtuvalt kahjustasid 02.03.2006 sõlmitud kokkulepe ja laenuleping otseselt võlgniku võlausaldajate huve. Kostja nimel vaidlusalused tehingud teinud Ronald Sikk oli ühtlasi võlgniku nõukogu liige, võlgniku tegevdirektor Jüri Krebets oli aga kostja ainuosanik. Seega olid võlgnik ja kostja lähikondsed. Eelnevast tulenevalt hageja palus:
3(7)
Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Samuti jättis maakohus rahuldamata TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) vastuväite kohtu tegevuse peale. Vastavalt PankrS § 109 lg-le 1 tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja kahjustab võlausaldajate huve. PankS § 110 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis tehti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Vaidlusalused lepingud sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist. 01.12.2005 sõlmitud seadmete ostumüügilepinguga leppisid võlgnik ja kostja kokku, et kostja kohustub müüma võlgnikule tootmisseadmeid, võlgnik aga kohustub seadmete eest tasuma 13 260 840 krooni. 02.03.2006 sõlmitud kokkuleppega lõpetati 01.12.2005 ostumüügileping enne selle täitmist ja lepiti kokku, et võlgniku poolt müügilepingu täitmiseks kostjale tasutud summa 10 110 240 krooni vormistatakse ümber laenulepinguks. Samal päeval 02.03.2006 sõlmisid pooled kokkuleppe p 2 täitmiseks laenulepingu. Hageja pankrot algatati 29.01.2007 ja kuulutati välja Harju Maakohtu 03.04.2008 otsusega. PankrS § 110 lg 3 sätestab, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Asjas puudus ka vaidlus, et tehing sõlmiti lähikondsete vahel. Nimetatut on kinnitanud ka kostja esindaja, samas möönnud, et kostja tegevus toimus nö hageja kontrolli all. Kostja nimel on vaidlusalused tehingud teinud Ronald Sikk, kes oli ühtlasi võlgniku nõukogu liige, võlgniku tegevdirektor Jüri Krebets oli aga kostja ainuosanik. Väidetavalt on 02.03.2006 sõlmitud kokkulepe ja laenuleping otseselt kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve, kuna hageja loobus õigusest nõuda seadmete eest tasutud rahasumma kohest tagastamist. Samas ei ole hageja tõendanud, millisel lepingulisel alusel põhineks tema õigus nõuda seadmete üleandmist TKE Grupp AS (pankrotis) omandisse. Hageja on ka väitnud, et võlausaldajaid kahjustas loobumine õigusest nõuda seadmete eest tasutud rahasumma kohest tagastamist. Siinjuures ei ole hageja esile toonud, milline on see kahju ehk rahasumma, mille tagasinõudmisest loobuti. Kostja vastuväite kohaselt ei ole müügihinda tasutud, mistõttu hagejal puudus nõue müügilepingu eseme omandi üleandmiseks. Ostumüügilepingu p 1.4 järgi olidki pooled kokku leppinud, et kuni kogu ostuhinna 13 260 840 krooni tasumiseni kuuluvad seadmed müüjale. Ostumüügilepingu lõpetamine toimus poolte kokkuleppel, samas ei viita kokkuleppe p 2 ostja poolt müüjale tasutud summa suurusele ega ole esitatud ühtegi teist dokumenti tõendamaks asjaolu, millal ja missugused summad tasuti. Laenulepingus on märgitud küll laenu suurus 10 110 240 krooni ning laenusaaja on kinnitanud, et rahasumma on täies ulatuses kätte saadud, kuid puudub võimalus seda laenu seostada ostumüügilepingu maksetega, nimetatut ei kinnita üksi raamatupidamislik tõend ega muu teave. Väidetavalt oli pankrotivõlgnik vaidlusaluse tehingu tegemise ajal maksejõuetu, s.t tema kohustuste kogusumma võlausaldajate ees ületas pankrotivõlgniku koguvara väärtust. See aga ei tähenda iseenesest, arvestades pankrotivõlgniku kogu vara väärtust ca 100 miljonit krooni, et pankrotivõlgniku jaoks võis olla probleem maksta oma vahenditest või laenata kolmandatelt isikutelt kostjale ostuhinna allesjäänud osa ca 3 miljonit krooni müügilepingus märgitud seadmete omandamiseks, mille maksumus oli müügilepingu kohaselt ca 13 mln krooni. Laenuleping sõlmiti olukorras, kus kehtis AS TKE Grupp (pankrotis) kohtumäärusega 06.07.2005 kinnitatud kompromiss, mille tähtaeg oli 01.07.2008. Kohtu hinnangul laenulepingu sõlmimisega ei võetud ära võimalust tagasi nõuda tasutud ostumüügilepingu
4(7)
makseid, mistõttu said kahjustatud võlausaldajate huvid, mis omakorda tooks kaasa tehingu kehtetuse. Ainuüksi see asjaolu ei saa olla tehingu ehk laenulepingu 02.03.2006 kehtetuse aluseks tagasivõitmise korras. Pankrotimenetluses teostab kompromissi üle järelevalvet pankrotihaldur ja toimkond ning tehingud teostatakse pankrotihalduri järelevalve all. Sellisel juhul on halduril õigus vastavalt PankrS § 189 lg-le 2 taotleda ja nõuda laenuraha tagasi, kuivõrd halduri nõusolekuta tehtud tehing on tühine, samuti on tühine laenuvõtmine, kui see oli keelatud kompromissi kohaselt. Kooskõlas PankrS § 118 lg-ga 1 jättis maakohus rahuldamata kostja vastuväite kohtu tegevusele, mille kohaselt tulnuks jätta hagi läbi vaatamata, kuna kohtu seisukoht, et menetlusökonoomika põhimõttel tuleb lugeda hagejaks hageja pankrotihaldur, on ebaõige. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus AS TKE Grupp (pankrotis) palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on hagiavalduses kohtule esitanud muu hulgas nõude tunnistada kostja AS TKE Grupp (pankrotis) lähikondseks PankrS § 119 tähenduses. Samas on kohus otsuse põhjendavas osas lugenud üheselt tuvastatuks kostja lähikondsuse AS-ga TKE Grupp (pankrotis). Seetõttu ei vasta otsuse resolutsioon kõnealuse nõude osas TsMS § 436 lg 1 nõudele, kuna resolutsioonis toodud kohtu seisukoht on motiveerimata ja vastuolus sama otsuse põhjendavas osas tehtud järeldustega. Kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude tunnistada kehtetuks AS TKE Grupp (pankrotis) ja kostja vahel 02.03.2006 sõlmitud kokkulepe 01.12.2005 ostumüügilepingu nr 01/05 lõpetamise kohta. Müügilepingus märgitud seadmete ostuhinna maksis võlgnik kostja poolt 30.12.2005 esitatud arve alusel summas 10 110 240 krooni. Võlgnik maksis arves märgitud summa täies ulatuses ja arves märgitud tähtpäevaks, mistõttu ei ole oluline, et osa müügilepingus märgitud hinnast jäi tasumata. Kostja poolt esitatud arve tasumisega tekkis võlgnikul õigus nõuda seadmete omandiõiguse üleandmist. Samuti on oluline, et kuni vaidlusaluse 02.03.2006 kokkuleppe sõlmimiseni kuulus võlgnikule võlaõiguslik õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist, s.o seadmete omandiõiguse üleandmist 01.12.2005 müügilepingus sätestatud tingimustel. Võlgniku poolt ostuhinna tasumisest võis sõltuda küll nõude sissenõutavus, kuid mitte nõudeõiguse eksisteerimine iseenesest. Vaidlusaluse 02.03.2006 kokkuleppe sõlmimise tulemina kaotas võlgnik viidatud õiguse ilma, et ta saanuks midagi vastutasuna. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 208 ning VÕS § 233 sätestatut. Eeltoodud nõude on jätnud kohus rahuldamata ka põhjusel, et hageja ei ole esile toonud kahju ehk rahasummat, mille tagasinõudmisest loobuti. Samas on kohus ise otsuses kirjutanud, et 2.03.2006 sõlmitud kokkuleppega lõpetati 01.12.2005 ostumüügileping nr 01/05 enne selle täitmist. Kokkuleppe p-ga 2 leppisid pooled kokku, et võlgniku poolt müügilepingu nr 01/05 täitmiseks kostjale tasutud summa 10 110 240 krooni vormistatakse ümber laenulepinguks. Samal päeval 02.03.2006 sõlmisid pooled kokkuleppe p 2 täitmiseks laenulepingu, millega võlgnik kohustus andma kostjale laenu summas 10 110 240 krooni intressimääraga 6% aastas ja tagastamise tähtajaga 31.05.2007. Kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude tunnistada kehtetuks AS TKE Grupp (pankrotis) ja kostja vahel 02.03.2006 sõlmitud laenulepingu ning hageja nõude tunnistada kehtetuks 02.03.2006 laenulepingu p-s 1.3. tehtud muudatus laenu tagastamise tähtpäeva osas. Muu hulgas on hageja toonud lepingu tühiseks tunnistamise alusena välja rea asjaolusid ja põhjendusi (lepingu ebasoodsad tingimused, sh ebamõislikult madal intressimäär; tagatise puudumine, st ebamõisliku riski võtmine, mis ka realiseerus; laenu andmine maksejõuetu isiku poolt; viivistest loobumine jms), millele kohus ei ole otsuses mistahes tähelepanu pööranud. Seega ei vasta otsus selles osas TsMS § 442 lg 8 nõuetele,
5(7)
vaid tulnuks analüüsida kõiki hageja poolt menetluse kestel väljatoodud aluseid, mitte piirduda nendest osadega. Vastus apellatsioonkaebusele Kohtu tõlgendus PankrS § 118 lg-le 1 ei ole õige, mistõttu tuleb jätta hagi läbi vaatamata ja menetlus lõpetada. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 12.04.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis õigesti kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, et 2.03.2006 ostumüügilepingu lõpetamine toimus poolte kokkuleppel, samas ei viita kokkuleppe p 2 ostja poolt müüjale tasutud summa suuruele ega ole esitatud ühtegi teist dokumenti tõendamaks asjaolu, millal ja missugused summad tasuti. Laenulepingus on märgitud küll laenu suurus 10 110 240 krooni ning laenusaaja on kinnitanud, et rahasumma on täies ulatuses kätte saadud, kuid puudub võimalus seda laenu seostada müügilepingu maksetega, nimetatut ei kinnita üksi raamatupidamislik tõend. Müügileping on vastastikune leping, millest tulenevad täitmisnõuded (omandi üleandmine ja raha üleandmise nõue) on vastastikused. Vastastikuste nõuete täitmisel tuleb lähtuda VÕS § 110 ja § 111 sätestatust, mille kohaselt võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Vaidlus puudub selles, et hageja ei olnud tasunud müügilepingu alusel kogu ostuhinda. Seega isegi juhul, kui poolte 2.03.2006 kokkulepe oleks tunnistatud kehtetuks, puuduks hagejal nõue omandi üleandmiseks, mida oleks võimalik maksma panna. Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti leidnud, et tal oleks õigus keelduda omapoolsest kohustuse täitmisest. Seega oleks ka sellel alusel hagejal vaid rahaline nõue kostja vastu osaliselt müügilepingu alusel tasutud summa ulatuses. Vaidlus puudub selles, et hageja on nimetatud ulatuses ka kostja pankrotimenetluses rahalise nõude esitanud (t.l.39). Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud, et puudub alus laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel, kuna pole tõendamist leidnud võlausaldajate huvide kahjustamine. Kolleegium leiab, et hageja nõue tunnistada kostja hageja lähikondseks PankrS § 119 tähenduses on jäetud põhjendatult resolutsioonis märkimata. Lähikondsus iseseisvalt ei ole tagasivõitmise korras tehingu kehtetuse aluseks, vaid on seda üksnes seoses võlausaldajate huvide kahjustamisega. See on vaid üks hagi aluseks olevatest asjaoludest, mida maakohus ei pidanud eraldi otsuse resolutsioonis tuvastama, seda enam hagi rahuldamata jätmisel. Tegemist ei ole iseseisva tuvastusnõudega. Hageja on ebaõigesti kaebuses leidnud, et maakohus ei ole andnud hinnangut hageja väidetele, mille kohaselt oli lepingutingimused ebasoodsad, sh ebamõislikult madal intressimäär, tagatise puudumine, st ebamõisliku riski võtmine, mis ka realiseerus, laenu andmine maksejõuetu isiku poolt, viivistest loobumine jms. Maakohus on otsuses hageja nimetatud väidetele hinnangu andnud (otsuse lk. 7). Otsuses leidis maakohus, et hageja poolt
6(7)
nimetatud asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Laenulepingu sõlmimisega ei ole pooled kahjustanud võlausaldajate huve. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.