Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-71-11 Tartu, 12. oktoober 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik OÜ Ehitusfaktor (pankrotis) pankrotimenetlus, pankrotihalduri tasu määramine Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-68892 Pankrotihaldur Tiina Miti määruskaebus Võlgnik OÜ Ehitusfaktor (pankrotis) (registrikood 11309410) Pankrotihaldur Tiina Mitt, esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Peeter Viirsalu Võlausaldaja AB Bankas SNORAS (registrikood 112025973), esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma 12. september 2011. a, kirjalik menetlus
1.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-0968892.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud pankrotihaldur Tiina Miti kanda.
Tagastada Advokaadibüroole VARUL AS 30. märtsil 2011 ekslikult enamtasutud kautsjon 56 (viiskümmend kuus) senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus kuulutas 1. veebruari 2010. a määrusega välja OÜ Ehitusfaktor pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Tiina Miti. Pankrotihaldur palus kinnitada lõpparuande, lõpetada pankrotimenetlus ja kinnitada pankrotimenetluse kulud, milles halduri tasuks on 1 020 500 krooni ning 6000 krooni eest vajalikke kulutusi. Võlgniku ainsaks varaks olnud kinnistu müüdi hinnaga 71 miljonit krooni, mis sisaldas käibemaksu.
2.Võlausaldaja AB Bankas SNORAS esitas lõpparuandele vastuväite pankrotihalduri tasu puudutavas osas. Pankrotiasjas tuleb halduri tasu osas kohaldada minimaalset tasumäära, kuna tegemist oli lihtsa pankrotimenetlusega, mille raames piirdus halduri tegevus sisuliselt ainsaks pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega. Pankrotivõlgnikul ei olnud ühtegi töötajat, tagasivõitmise korras ei ole ühtegi tehingut vaidlustatud, samuti ei ole menetluse kestel olnud ühtegi muud kohtuvaidlust. Võlausaldaja ei nõustunud halduri tasu arvestuse metoodikaga ning vaidles vastu halduri seisukohale, et pankrotihalduri tasu arvutamisel tuleb lähtuda pankrotivara maksumusest, mis sisaldab käibemaksu. Samuti leidis võlausaldaja, et pankrotihalduri tasu arvestamisel tuleb lähtuda pankrotiseaduse (PankrS) § 651 lg-s 4 sätestatud 1%-lisest alammäärast ning PankrS § 651 lg-s 1
toodud tabeli piirmäärad ei kohaldu pankrotivara maksumuse korral, kui see ületab 10 miljonit krooni. Võlausaldaja palus jätta pankrotihalduri lõpparuandes taotletud halduri tasu kinnitamata ning määrata halduri tasuks seadusega võimaldatav minimaalne summa, s.o 591 667 krooni. See summa on halduri tasuks piisav, kuna sellest suurem tasu ei vastaks halduri tehtud töö mahule ja vastutusele.
3.Pankrotihaldur leidis, et pankrotivara müügist saadud käibemaks tuleb pankrotihalduri tasu arvutamisel arvestada pankrotivara osaks. Mida kõrgema hinnaga õnnestub halduril vara müüa, seda suurem on riigile tasutav käibemaksusumma. Seega võib väita, et vähemalt osa käibemaksusummast võib olla saadud halduri tegevuse tulemusel. Lisaks ei laeku müügihind ega käibemaksusumma võlgniku kontole iseenesest halduri tegevusest sõltumata, summa laekumise peab tagama haldur.
4.Harju Maakohus kinnitas 31. detsembri 2010. a määrusega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande pankrotihalduri esitatud kujul, lõpetas pankrotimenetluse ning määras pankrotihaldur Tiina Miti tasuks 1 020 500 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks 336 765 krooni, ning kinnitas vajalike kulutuste suuruseks 6000 krooni. Maakohus leidis, et lõpparuanne vastab PankrS § 163 lg-te 2 ja 3 nõuetele. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks tuleb lugeda muu asjaolu PankrS § 163 lg 5 tähenduses. Halduri hinnangul ei ole tegemist raske juhtimisveaga. Maakohus leidis, et pankrotihalduri taotlus halduri tasu määramise kohta on põhjendatud. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi. Pankrotivara müümine on halduri seadusest tulenev kohustus. Ei vaielda selle üle, et pankrotihaldur korraldas pankrotivara müügi, mille tulemusena laekus pankrotivarasse 71 miljonit krooni. Seetõttu ei ole põhjendatud võlausaldaja tuginemine vastuväidetes PankrS § 65 lg 2 kolmandale lausele, mille kohaselt ei võeta halduri tasu arvutamisel arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. Vara müügihinnana on käsitatav vara maksumus koos käibemaksuga. Seadusest ei tulene, et käibemaks tuleks müügihinnast maha arvata. Justiitsministeeriumi 27. jaanuari 2010. a seisukoha kohaselt tuleb halduri tasu arvutamisel võtta aluseks müügist laekunud summa koos käibemaksuga. Halduri tasu arvestamisel tuleb lähtuda halduri tasu piirmääradest. Kohus leidis, et 10 miljoni krooni suuruse pankrotivara puhul on põhjendatud arvestada halduri tasu kuni 10 miljoni krooni suuruse osa puhul PankrS § 651 lg-s 1 toodud tabeli alusel ning 10 miljonit krooni ületavas osas tuleb kohaldada PankrS § 651 lg-t 3. Eeltoodu alusel määras kohus halduri tasuks 1 020 500 krooni, kuivõrd selles suuruses halduri tasu vastab halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Samuti on põhjendatud ja vajalik halduri tehtud 6000 krooni suurune bürookulu.
5.Võlausaldaja AB Bankas SNORAS palus maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus määras pankrotihaldur Tiina Miti tasu suuruseks 1 020 500 krooni, millele lisandub sotsiaalmaks 336 765 krooni ja määrata halduri tasu seadusega võimaldatavas minimaalses suuruses, s.o 591 667 krooni (brutosumma).
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas selle
tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. märtsi 2011. a määrusega maakohtu määruse punkti 4 ja sõnastas kehtiva resolutsiooni. Ringkonnakohus määras võlgniku pankrotihalduri tasuks 37 814 eurot 39 senti ning kinnitas vajalikeks kulutusteks 383 eurot 47 senti. Ringkonnakohus nõustus määruskaebuse väitega, et kohus on halduri tasu määramisel kohaldanud valesti PankrS § 65 ja § 651. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Seejuures PankrS § 65 lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti lähtudes halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu arvutamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. Praeguses pankrotiasjas on tekkinud õiguslik vaidlus selle üle, kas halduri tasu määramisel tuleb arvesse võtta pankrotivara müügihind, mis sisaldab käibemaksu, või hind ilma käibemaksuta. Maakohus asus seisukohale, et vara müügihinnana on käsitatav vara maksumus koos käibemaksuga ning seadusest ei tulene, et käibemaks tuleb müügihinnast maha arvata. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustunud. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1 ja lg 2, § 2 lg 3 p 1 ja § 4 lg 1 p 1 järgi on ettevõtluse käigus kinnisasja võõrandamine käive, millelt tuleb tasuda käibemaksu KMS § 16 lg 2 p-s 3 ettenähtud juhtudel. Alates 1. juulist 2009 on käibemaksumäär KMS § 15 lg 1 järgi 20% maksustatavast väärtusest. Kauba (kinnisasja) müüja lisab käibemaksu võõrandatava kauba maksustatavale väärtusele (KMS § 24 lg 1). Käibemaksuseaduses ei ole ette nähtud, et pankrotis oleval maksukohustuslasel ei teki kinnisasja müümisel käibemaksu tasumise kohustust. Käibemaks on riiklik maks, mis lisatakse müügihinnale ning millele müüjal põhimõtteliselt ei ole õigust. Ainuüksi käibemaksu arvestamise ja riigile maksmise spetsiifiline kord ei muuda käibemaksu olemust. PankrS § 65 lg 2 kohaselt ei võeta halduri tasu arvutamisel arvesse raha, mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. Tulenevalt käibemaksu arvestamise ja kogumise korrast ning eesmärgist on maksukohustuslasel käibemaksu puhul administreerimise kohustus. Käibemaks ei kuulu maksukohustuslase vara hulka. Seetõttu ei ole kohtu arvates võimalik arvestada käibemaksu pankrotivara osana. Tulenevalt eeltoodust ei ole võimalik käibemaksu arvesse võtta ka pankrotihalduri tasu arvutamisel. Seega on põhjendatud nii võlgniku pankrotitoimkonna arvamus kui ka määruskaebuses esitatud võlausaldaja väide, et halduri tasu tuleb arvestada pankrotivara müügihinnast ilma käibemaksuta, s.o 59 166 666 krooni 67 senti.
8.Ringkonnakohus leidis, et maakohus on valesti tõlgendanud pankrotihaldurile tasu määramisel PankrS § 651 sätteid. Maakohus leidis, et halduri tasu tuleb arvestada pankrotivara kuni 10 miljoni krooni suuruse osa puhul PankrS § 651 lg 1 järgi sätestatud piirmääradest lähtudes ja 10 miljonit krooni ületava osa puhul kohaldub PankrS § 651 lg 3.
Ringkonnakohus nõustus võlausaldajaga, et kui pankrotivara suurus ületab 10 miljonit krooni, siis kohaldub PankrS § 651 lg 3, mille kohaselt on halduri tasu ülemmäär kuni 5% pankrotivarast. Sel juhul ei või tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast (PankrS § 651 lg 4). Seega pankrotihalduri tasu määramiseks on seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes. Järelikult, kui pankrotivara ületab 10 miljonit krooni, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist vahemikus 1-5% pankrotivarasse laekunud vara maksumusest. PankrS § 65 lg 1 järgi määrab kohus pankrotihalduri tasu pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel, olles ära kuulanud halduri, võlgniku ja pankrotitoimkonna arvamuse. Pankrotitoimkond on halduri tasu põhjendatud suuruseks pidanud PankrS 651 lg-s 4 sätestatud 1%, s.o 591 666 krooni 67 senti, mis vastab halduri töö mahule. Põhjuseks on märgitud asjaolu, et pankrotihalduri tegevus piirdus üksnes ainsaks pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega, pankrotivõlgnikul ei olnud ühtegi töötajat ning ühtegi tehingut ei ole tagasivõitmise korras vaidlustatud, samuti ei olnud menetluse kestel ühtegi muud kohtuvaidlust. Maakohtu arvestusest ilmneb, et kohus on arvestanud halduri tasu pankrotivara kuni 10 miljoni krooni suuruse osa puhul PankrS § 651 lg-s 1 olevast alammäärast kuni 10 miljoni kroonini ja eelnimetatud summat ületavalt osalt 1% PankrS § 651 lg 4 järgi. Seega on kohus nõustunud pankrotitoimkonnaga, et halduri tasu tuleb arvestada alammäärast lähtudes, kuid on seejuures kasutanud ekslikult ebaõiget metoodikat. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku pankrotihalduri tasuks, arvestades pankrotihalduri töö mahtu, keerukust ning pankrotitoimkonna ettepanekut, tuleb määrata 1% käibemaksuta pankrotivara osalt, s.o 59 166 666 krooni 67 senti * 0,01 = 591 666 krooni 67 senti ehk 37 814 eurot 39 senti. Pankrotihalduri tehtud vajalike kulutuste suurust 6000 krooni ehk 383 eurot 47 senti ei ole vaidlustatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Pankrotihaldur esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega määrati pankrotihalduri tasuks 37 814 eurot ja 39 senti ning teha selles osas uus määrus ja määrata pankrotihalduri tasuks 57 658 eurot ja 96 senti. Pankrotihaldur leidis, et ringkonnakohus on tema tasu määramisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning sellest tulenevalt määranud valesti pankrotihalduri tasu. Ringkonnakohus on valesti leidnud, et PankrS § 651 lg-t 1 ei tule asjas kohaldada ja kohaldada tuleb üksnes PankrS § 651 lg-t 3. Praeguses asjas tuleb tuvastada, kui suur on halduri tasu PankrS § 651 lg 1 alusel, ning seejärel tuleb välja selgitada halduri tasu pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni. PankrS § 651 lg 1 järgi on 5 000 001 krooni suuruselt pankrotivaralt pankrotihalduri tasu 298 000 krooni. Tulenevalt
viidatud regulatsioonist on pankrotivara suuruse alumist piiri ületav osa seega 4 999 999 krooni, millest tuleb leida 2,25%, s.o 112 499 krooni. Tulenevalt PankrS § 651 lg-st 1 on halduri tasu seega 410 499 krooni. Samas müüdi pankrotivara võlgniku pankrotimenetluses müügihinnaga 59 166 666 krooni, mis ületab PankrS § 651 lg-s 1 toodud pankrotivara suuruse määra 49 166 666 krooniga. Tulenevalt PankrS § 651 lg-st 3 on viidatud osalt halduri tasu ülemmäär kuni 5% pankrotivarast. PankrS § 651 lg 4 kohaselt, ei või tasu suurus olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Praegusel juhul tuleb pankrotihalduri tasuks 49 166 666 kroonilt arvestada 1% sellest summast. Pankrotihalduri tasu viidatud summalt, mis ületab PankrS § 651 lg-s 1 toodud pankrotivara suuruse määra, on 491 666 krooni. Seega on pankrotihalduri tasu 902 166 krooni (410 499 + 491 666), s.o 57 658 eurot. Pankrotihaldur on seisukohal, et PankrS § 651 lg-d 1 ja 3 tuleb olukorras, kus pankrotivara suurus ületab 10 miljonit krooni, kohaldada selliselt, et pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni, tuleb pankrotihalduri tasu arvutada lisaks PankrS § 651 lg-le 1 ka PankrS § 651 lg 3 järgi.
10.Võlausaldaja AB Bankas SNORAS vaidles kaebusele vastu ning leidis, et ringkonnakohus ei ole pankrotihalduri tasu valesti määranud. Võlausaldaja leiab, et PankrS § 651 lg-s 1 toodud halduri tasumäärade tabeli kohaldamisel olukorras, kus pankrotivara suurus ületab 10 miljonit krooni, tuleb eristada kahte võimalikku olukorda. Esiteks, milliseks kujuneb tasumäär, kui pankrotihalduri töö maht ja keerukus olid pankrotiasja lahendamisel niivõrd väikesed, et PankrS § 65 lg 5 kolmanda lause kohaselt tuleb määrata tasumäärade tabelis toodud alammäärast madalam määr. Teiseks tuleb arvestada halduri tasu, kui halduri töö maht ja keerukus loetakse töö tavapärasele mahu ja keerukuse astmele vastavaks, kuid pankrotivara ületab 10 miljonit krooni. Võlausaldaja on seisukohal, et praeguses pankrotiasjas tuleb halduri tasu määramisel kohaldada minimaalset tasumäära, kuna tegemist on lihtsa pankrotimenetlusega, mille raames halduri tegevus sisuliselt piirdus ainsaks pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega. Seetõttu leiab võlausaldaja, et ka minimaalse tasumäära kohaldamisel on haldurile tasumisele kuuluv tasu, s.o 37 814 eurot (591 666 krooni) ebamõistlikult suur. Seega tuleb haldurile määrata tasu, lähtudes PankrS § 65 lg-s 4 sätestatud minimaalsest 1%-lisest määrast. PankrS § 65 lg 5 võimaldab kõrvale kalduda PankrS § 651 lg-s 1 sätestatud alammääradest, kuid selliselt, et halduri tasu moodustaks minimaalselt 1% pankrotivarasse arvatud rahast. Võlausaldaja nõustus ringkonnakohtu käsitlusega, et 10 miljonit krooni ületava pankrotivara puhul tuleb kohaldada PankrS § 651 lg-tes 2 ja 4 toodud 1-5%-list tasumäära ning PankrS § 651 lg-s 1 toodud alammäärade tabelit ei kohaldata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja
ringkonnakohtu määrus muutmata. Praeguses asjas vaieldakse halduri tasu suuruse üle, kuna halduril ja võlausaldajal on tekkinud erimeelsus, kas kohaldada tuleb halduri tasu suuruse määramisel PankrS § 651 lg-t 1 ja lg-t 3 või ainult PankrS § 651 lg-t 3. Ringkonnakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus leidis, et halduri tasu tuleb arvestada pankrotivara müügihinnast ilma käibemaksuta.
12.Halduri õigus saada tehtud töö eest õiglast tasu on üldtunnustatud põhimõte ja sätestatud PankrS §-s 65. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Pankrotihalduri tasu määrab kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel, olles ära kuulanud halduri, võlgniku ning pankrotitoimkonna arvamuse. Seadusandja on 1. jaanuarist 2010 kehtestanud halduri tasu piirmäärad PankrS §-s 651. Maakohus on halduri tasu määramisel leidnud, et esmalt tuleb 10 miljoni krooni (640 000 euro) suuruse osa puhul tasu välja arvutada PankrS § 651 lg-s 1 toodud alammäärade tabeli järgi ning 10 miljonit krooni (640 000 eurot) ületavas osas tuleb kohaldada PankrS § 651 lg-t 3, mille järgi halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), on kuni 5% pankrotivarast. Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et kui pankrotivara ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), siis kohaldub PankrS § 651 lg 3. Pankrotihaldur on vaidlustanud ringkonnakohtu seisukoha Riigikohtule esitatud määruskaebuses ja ta tugineb maakohtu seisukohale, mille järgi tuleb praeguses asjas kohaldada nii PankrS § 651 lg-t 1, kui ka lg-t 3. Kolleegium halduri sellist arusaama ei jaga. PankrS § 651 tõlgendamine halduri soovitud viisil, ei vasta pankrotiseaduse sõnastusele. PankrS § 651 lg 3 ütleb selgelt, et halduri tasu ülemmäär pankrotivaralt, mille suurus ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), on kuni 5% pankrotivarast. Teistsuguseks tõlgendamiseks ei anna selle sätte sõnastus alust. Pankrotihalduri esitatud metoodikat ei kinnita ka PankrS § 651 lg 4, kuna selle sätte sõnastusest nähtub, et 1%-list määra kohaldatakse kogu pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud raha suhtes ilma § 651 lg-s 1 sätestatud alammäärasid kohaldamata. Seejuures on oluline ka PankrS § 651 lg 4, mille kohaselt ei või tasu suurus olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et selliselt on seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes. Kui pankrotivara ületab 10 miljonit krooni (640 000 eurot), siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist 1-5% vahemikus pankrotivarasse laekunud vara maksumusest. Kuna võlgniku pankrotitoimkond on halduri tasu suuruseks pidanud PankrS § 651 lg-s 4 sätestatud 1%, siis leidis ringkonnakohus põhjendatult, et praeguses asjas on halduri tasu suuruseks 1% pankrotivara müügist laekunud rahast.
13.Kohtu diskretsiooni halduri tasu määramisel kinnitab ka PankrS § 65 lg 5 teine lause, mille järgi
võib kohus määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. PankrS § 65 lg 2 teise lause järgi arvestab tasu suuruse määramisel kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Eeltoodu alusel on kohtul kohustus kontrollida taotletava tasu vastavust seadusele ja halduri tööpanusele. Ringkonnakohtu määrusest tuleneb, et pankrotitoimkond on põhjendanud halduri tasu suurust sellega, et pankrotihalduri tegevus piirdus üksnes ainsaks pankrotivaraks olnud kinnistu võõrandamisega, pankrotivõlgnikul ei olnud ühtegi töötajat ning ühtegi tehingut ei ole tagasivõitmise korras vaidlustatud, samuti ei olnud menetluse kestel ühtegi muud kohtuvaidlust. Kolleegium on seisukohal, et kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada.
14.Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.
15.Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 140 lg 2 järgi tasutakse määruskaebuse esitamisel Riigikohtule kautsjonina 25 eurot. Määruskaebuses on ekslikult märgitud, et tasutakse riigilõiv 25 eurot 56 senti riigilõivuseaduse § 57 lg 23 järgi. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Samas leiab kolleegium, et määruskaebuse esitajale tuleb tagastada ekslikult enammakstud 56 senti. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.