Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.05.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-55731
Tsiviilasi
AS-i Valior hagi OÜ Scanfor Eesti vastu 403 363.09 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
403 363.09 krooni (25 779.60 eurot)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.02.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Scanfor Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Valior (registrikood 10057633, asukoht Punane t 73 Tallinnas), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Kostja Scanfor Eesti OÜ (registrikood 11098930, asukoht Laki t 25 Tallinnas), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 12.02.2010 otsus muuta põhjenduste osas, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.23.10.2009 esitas AS Valior (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse OÜ Scanfor Eesti (edaspidi kostja, apellant) vastu 403 363.09 krooni ja alates 30.06.2009 viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled veolepingu, millega kostja kohustus vedama kaupa Saksamaalt Eestisse. Kauba maksumus oli 403 363.09 krooni. Kostja teatas 07.04.2009 kauba kaotsiminekust. Kostja vastutab kauba kaotsimineku eest rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 17 lg 1 järgi. Asjaolu, et kaup anti üle L Pile, kuigi kostja oli teatanud, et kaup tuleb üle anda L Lile, ei ole määrav, kuivõrd kaup anti üle isikule, kes tuli kaupa vastu võtma veoauto ja haagisega, mille numbrid oli kostja kauba müüjale edastanud. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei vastuta kostja CMR art 17 lg 1 järgi kauba kaotsimineku eest. Selle sätte kohaselt vastutab vedaja kauba kaotsimineku eest alates kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Praegusel juhul teatas kostja kauba müüjale, et kaup tuleb üle anda L.Lile. Kaup anti üle aga L.Pile, kellel ei olnud kostja volitust kauba vastuvõtmiseks ja kelle eest kostja ei vastuta. Seega ei ole kostja kaupa veoks vastu võtnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis kaubad kostjale vedamiseks üle. Esimese astme kohtu otsus
4.12.02.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistis kostjalt välja 403 363.09 krooni, viivise 11 181.06 krooni ning viivised 5% aastas tasumata summalt alates 14.01.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
5.Maakohus luges tuvastatuks, et pooled sõlmisid veolepingu, kaup laaditi kostja nimetatud registreerimisnumbriga sõidukile, kaup ei jõudnud ettenähtud sihtkohta, kaup anti üle autojuht L.Pile, kes CMR-i saatedokumendi kohaselt esindas vedajat Bermuda, ning kaupa ei antud üle kostja nimetatud autojuht L.Lile. Hageja on tasunud kauba eest müüjale 403 363.09 krooni.
6.Määravaks on see, et kaup laaditi õige auto peale. Vedajaks oli juriidiline isik. Juriidilist isikut võivad esindada mitmed füüsilised isikud. Kauba üleandjal ei olnud mõistlikku põhjust uskuda, et veoauto oli läinud vedaja valdusest välja tema tahte vastaselt. Auto ärandamise kohta puuduvad andmed. Seetõttu käitus autojuht L.P kui vedaja esindaja ning vedaja talus sellist esindamist. Praktikas ei väljasta vedaja autojuhtidele veo tegemiseks eraldi volikirja. Autojuhi isik oleks tähtis siis, kui tegemist oleks erilise veoga, mis nõuab eriliselt kvalifitseeritud autojuhti. Sellise veoga tegemist ei olnud. Pooled ei ole ka selgesõnaliselt kokku leppinud, et kaupa ei tohi teisele autojuhile üle anda. Seega on kaup
nõuetekohaselt üle antud ja kostja vastutab CMR art 17 lg 1 alusel kauba kaotsimineku eest. Vedaja vastutusest vabastamise aluseid tuvastatud ei ole. CMR art 23 lg 1 järgi peab kauba kaotsimineku korral vedaja hüvitama kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Kauba maksumuseks oli 403 363 krooni 09 senti. Ka hageja CMR art 27 lg 1 alusel esitatud viivisenõue on põhjendatud Apellatsioonkaebus
7.Scanfor Eesti OÜ palus tühistada maakohtu otsuse, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.
8.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud kohus õigesti asjas kogutud tõendeid, on jätnud märkimata, millisest õigusnormist tuleneb volitamata isikule kauba üleandmise õiguspärasus ja sellest tulenev kostja vastutus kauba eest ning ei ole õigesti kohaldanud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud esindamise kohta kehtivaid norme.
9.Kauba üleandmist volitamata isikule ei saa lugeda kostja ja hageja vahel sõlmitud veolepingu täitmisele võtmiseks. TsÜS § 117 lg-st 1, § 118 lg-st 1, § 127 lg-st 1, §-st 128, §-st 129, § 84 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kostja vaidlusaluse kauba kaotsimineku eest CMR art 17 lg 1 alusel.
10.Saatedokumentidega seotud formaalsuste sooritamiseks ei vajata praktikas kunagi autojuhi nime. Sel põhjusel tuleb eeldada, et hageja laadimise eest vastutav esindaja pidi kostjalt autojuhi nime teadasaamisel aru saama, et nimetatud isik on kostja poolt volitatud kaupa vedamiseks vastu võtma. Kuna kostja ei olnud teatanud autojuhi muutusest ja hageja esindaja andis kauba hooletusest üle mittevolitatud isikule, siis ei vastuta kostja kaotsiläinud kauba eest. CMR art 17 lg 1 kohaselt kaasneb vedajale kauba eest vastutus alates selle vastuvõtmise hetkest. Kaupade vastuvõtmine ja saatedokumendi allkirjastamine on tehing, millega kaasnev õiguslik tagajärg on muuhulgas vedaja poolt kaupade kaotsimineku eest vastutamine. Esindusõiguseta isiku poolt tehtud tehing on tühine. L.Pi poolt kaupade vastuvõtmine ei too kaasa õiguslikke tagajärgi kostja suhtes. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes ja mis seaduse alusel on kohus jõudnud järeldusele, et L.Li suhtes oli volitus lõppenud ja et seetõttu võiks kostja nimel kauba vastuvõtmiseks volitatud isikuks lugeda iga autojuhti, sealhulgas L.Pi, kes ilmub laadimiskohta kostja poolt teatatud registrinumbreid kandvate sõidukitega.
11.Maakohtu arvates võivad juriidilist isikut esindada mitmed füüsilised isikud ning autojuhi isik võiks tähtsust omada näiteks suuregabariidilise veose puhul või veo puhul mägedes. Kostja kohtu hinnanguga valitseva praktika kohta ei nõustu. Kui kostja oleks teatanud üksnes sõidukite numbrid, siis oleks ta võtnud endale vastutuse mistahes isiku eest, kes nimetatud numbrimärkidega sõidukitega saabub pealelaadimiskohta. Kostja teatas hageja esindajale nii sõidukite numbrid kui juhi nime ja vastutab seetõttu mitte TsÜS § 118 lg 2 alusel mistahes isiku eest, kes saabub pealelaadimiskohta õigete numbrimärkidega sõidukiga, vaid TsÜS § 118 lg 1 alusel üksnes nimetatud isiku L.Li eest. Seda ka siis, kui viimane saabuks pealelaadimise kohta ebaõigete numbrimärkidega sõidukitega. Vastutus (sealhulgas vedaja vastutus) teise isiku eest on isiku-, mitte sõidukipõhine, nagu kohus ekslikult leidis. Vastustaja seisukoht
12.AS Valior vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Edasine menetlus
13.14.05.2010 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
14.30.11.2010 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht, kas on täidetud kõik
TsÜS § 118 lg-s 2 toodud eeldused selleks, et L.Pi saaks kauba veoks vastuvõtmisel lugeda kostja esindajaks. TsÜS § 118 lg 2 järgi saab lugeda esindatava volituse andnuks eeldusel, et esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust. Välistatud ei ole see, et kostja L.Pi enda esindajana käitumise talumine võib tuleneda sellest, et L.P saabus kaupa veoks vastu võtma kostja nimetatud registreerimisnumbriga sõidukiga. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
15.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid täiendada tuleb esimese astme otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks faktiliste asjaolude uut tuvastamist.
16.TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas asjas on Riigikohus kohustanud ringkonnakohut asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoht, kas on täidetud kõik TsÜS § 118 lg-s 2 toodud eeldused selleks, et L.Pi saaks kauba veoks vastuvõtmisel lugeda kostja esindajaks. Nimetatud sätte kohaselt saab lugeda esindatava volituse andnuks eeldusel, et esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku tegevust. Kolleegium on maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogumi alusel seisukohal, et kõik TsÜS §118 lg-s 2 sätestatud eeldused selle sätte rakendamiseks on käesolevas asjas tõendamist leidnud.
17.Käesolevas vaidluses on tõendatud järgmised faktilised asjaolud: 1) veoleping poolte vahel sõlmiti 31.03.2009 e-kirjade vahetamise tulemusena (t lk 57-59); 2) kostja tellis omakorda veo Läti transpordifirmalt SIA Ardens (t lk 18); 3) kostja esindaja suhtles telefoni teel SIA Ardens esindaja Andrisega (kostja esindaja ütlused politseile t lk 33); 4) kostja vedajana teatas 01.04.2009 talle hageja poolt teadaantud kauba üleandjale Saksamaal e-kirja teel veo teostava autojuhi nime (L L) ja sõiduki ning haagise registreerimisnumbrid (BT 3291/J9936; t lk 60); 5) samal päeval anti kaup üle autojuhile nimega L P, kes saabus üleandja juurde sõiduki ja haagisega, millede registreerimisnumbrid vastasid e-kirjas antud infole ning sõiduk ja haagis kuulusid dokumentide kohaselt SIA-le Ardens (t lk 61, 62, sealhulgas auto ja haagise dokumendid); 6) saatedokumendile (CMR) on märgitud vedajaks Bermuda (t lk 61); 7) üleandja tegi autojuhi juhilubadest koopia, kuid juhi perekonnanime erinevusele võrreldes talle eelnevalt teadaantuga tähelepanu ei pööranud (kostjaga selle asjaolu ilmnemisel ühendust ei võtnud); 8) kostja esindaja võttis autojuhiga telefoni teel ühendus 01.04.2009 ühe korra enne laadimist ja ühe korra peale laadimist (t lk 33); 9) reedel 03.04.2009 öeldi Ardensest kostja esindajale, et kaup jõuab kohale sama päeva õhtul, kuid kuna siis pidi ladu juba kinni olema, lepiti kokku, et kaup tuuakse Eestisse 06.04.2009 (esmaspäeval); Ardensest öeldi, et neil on koht, kus kaupa seni hoida (t lk 33); 10) 06.04.2009 kostja esindaja enam ühegi telefoniga ühendust ei saanud (t lk 33).
18.Poolte vahel puudub vaidlus, et vaidlusalusele veosuhtele kohalduvad rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätted. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui
need isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Käesolevas asjas oli kostja tahe suunatud kasutada veo teostamisel Läti äriühingu SIA Ardens teenust – sõlmiti vastav tehing ja kostja teatas vajalikud andmed formaalsuste vormistamiseks. Seega teatas kostja vedajana kauba üleandjale vedu faktiliselt teostava juriidilise isiku esindaja andmed ehk autojuhi nime ja sõiduki ning haagise registreerimisnumbrid. Vedu teostava juriidilise isiku nimetust ei teatatud.
19.Kohtule teadaolevalt on rahvusvaheliste autovedude praktikas üldlevinud, et vedaja volitab tellitud vedu faktiliselt teostama mõne teise sel alal tegutseva äriühingu, mille nn vaba sõiduk on vajalikul ajal vajalikus piirkonnas. Seega asjaolu, et kauba vastuvõtmisel vormistatud CMR-le on märgitud vedajaks (firma) Bermuda, millega kostja veolepingut ei olnud sõlminud, iseenesest kostjat vastutusest hageja ees ei vabasta. Kostja teatas kaupa vastuvõtva autojuhi nime koos andmetega sõiduki ja haagise kohta. Kaupa tuli vastu võtma eelnevalt teadaantud sõiduki ja haagisega sama eesnimega autojuht, kellega kostja eelnevalt (enne laadimist) oli telefoni teel suhelnud. Kaupa vastu võtma saabunud autojuht pidi teadma vajalikke andmeid kauba ja pealelaadimiskoha kohta ning need andmed pidi ta saama kostjalt (kas siis otse telefoni teel või selle isiku kaudu, kes lepingu sõlmimiseks kostja esindajaga ühendust oli võtnud). Kostja ei ole tsiviilasja menetluses toonud välja, et tema esindajal, kes autojuhiga enne laadimist telefoni teel suhtles, oleks tekkinud mingeid kahtlusi autojuhi isiku või muude veoga seotud asjaolude suhtes. Seega puudub ka alus arvata, et sellised kahtlused said ja pidi tekkima kauba üleandjal. Kolleegium on seisukohal, et kogumis viidatud asjaolud tõendavad, et L.P pidi käituma ja käituski selliselt, et kostjal ega kauba üleandjal ei tekkinud ega pidanudki tekkima kahtlusi, et tegemist ei ole kaupa vastuvõtma õigustatud isikuga. Selliseid kahtlusi ei tekkinud kostjal endal enne laadimist ega veel kuni 06.04.2009, mil kaup pidi Eestisse jõudma ja mil telefoni teel enam kellegagi SIA-st Ardens ühendust ei saadud. Seega kuni 06.04.2009 aktsepteeris ja talus kostja ise enda esindajana nimelt seda autojuhti, kes 01.04.2009 konkreetse SIA-le Ardens kuuluva sõiduki ja haagisega kauba vastu võttis ja kostjaga nii 01.04.2009 kui hilisemalt telefoni teel suhtles. Kui L.P käitus selliselt, et kostja ise ei pidanud vajalikuks veenduda autojuhi isiku vastavuses temale eelnevalt teatatud isikuga ei enne ega peale laadimist, siis ilmselt oli tegemist sellise käitumisega, mis ei pidanud ka üleandjas kahtlusi tekitama. Kostja andis L.Pile veo teostamiseks juhiseid veel 03.04.2009 ja usaldas tema ettepanekut veose hoiustamise kohta. Kolleegium on veendunud, et eeltoodu alusel on tõendatud kostja esinduse eeldused TsÜS § 118 lg 2 mõttes ja seega ka kauba vastuvõtmine vedaja poolt.
20.Art 9 p 1 kohaselt on saatedokument muuhulgas vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõendiks. Art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest. Vedaja vastutusest vabanemise alused on sätestatud art 17 lg-s 2. Viidatud sätte mõtte kohaselt vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust (Riigikohtu seisukoht lahendid nr 3-2-1-127-05 07.12.2005). Selliseid asjaolusid kostja käesolevas asjas esitanud ega tõendanud ei ole. Vastupidi – kostja on möönnud kohtueelselt, et tegi tehingu tegelikkuses juba kustutatud äriühinguga ja suhtles isikuga, kellest teadis ainult eesnime ja telefoninumbrit (t lk 33).
21.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.