Muud › Muud hagiasjad

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 29.04.2010 Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt palus Salu Traktor OÜ välja mõista Aarens OÜ-lt lepingujärgselt tasutud 597 126,26 krooni ja viivis ning jätta menetluskulud kostja kanda. Pooled sõlmisid 15.11.2006 lepingu, mille alusel sai hageja enda kasutusse ekskavaatorlaaduri Komatsu WB 97 S-2, kohustudes kostjale tasuma tagatisraha 150 000 krooni ja igakuiseid väljaostumakseid ning kostja kohustus nimetatud vara müüma hagejale hinnaga 680 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Lepingu lõppemisel 24.06.2007 ostu-müügi tehingut poolte vahel ei toimunud. Hageja jätkas vara väljaostumaksete tasumist, kostja vahendas maksed liisingufirmale ja vastavalt lepingule pidi võimaldama hagejale vara omandamise lepingus kokkulepitud hinnaga. 2010 jaanuaris palus kostja ekskavaator-laaduri enda valdusesse ning hagejale seda enam ei tagastanud. Hageja päringule vastas kostja, et oli vara 2009 detsembris liisingufirmalt omandanud ja 2010. jaanuaris võõrandanud kolmandale isikule. 06.03.2010 avalduses teatas hageja, et juhul, kui kostja ekskavaator-laadurit ei tagasta ja ei võimalda hagejal seda kasutada, on hageja sunnitud poolte vahel sõlmitud lepingust taganema 7 kalendripäeva jooksul ja nõudma kahju hüvitamist. 03.11.2010 kohtuistungil asus hageja seisukohale, et 15.11.2006 sõlmitud lepingu näol oli tegemist eellepinguga, mis oli suunatud ostu-müügilepingu sõlmimisele. Kuna lepingus kokkulepitud ajal, 24.06.2007, ostu-müügilepingut ei sõlmitud, otsustati jätkata eelkokkuleppe täitmist kuni vara eest täieliku tasumiseni. Kui kohus leiab, et leping lõppes 24.06.2007, siis puudus peale nimetatud kuupäeva poolte vahel õiguslik suhe ning kostja peaks alusetult saadu tagastama. Kostja rikkus oluliselt lepingut, mis annab hagejale õiguse lepingust taganeda ja nõuda tema poolt üleantu tagastamist VÕS § 189 lg 1 alusel. VÕS § 189 lg 3 kohaselt kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see sama seaduse lg 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Kostja vastuväited Kostja vastuväidete kohaselt hagiavalduses esitatud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Kostja sõlmis 2005 jaanuaris Hansa Liising Eesti AS-iga liisingulepingu nr 0092401L, mille esemeks oli ekskavaator-laadur KOMATSU WB 97S-2. Nimetatud lepingu alusel toimus liisingueseme väljaostmine liisinguvõtja poolt. 15.11.2006 sõlmisid pooled rendilepingu liisinguesemeks oleva ekskavaator-laaduri kasutamiseks. Lepingu p 3 kohaselt kohustus hageja tasuma igakuiselt liisingumakseid AS-ile Hansa Liising Eesti, lepingu p 4 kohaselt kohustus hageja tasuma Aarnes OÜ-le tagatisraha 150 000 krooni ja lepingu p 7 kohaselt lepiti kokku ostu-müügilepingu vormistamises 24.06.2007. Ekskavaator-laaduri hinnaks määrati 680 000 krooni (lisaks käibemaks), millest arvestatakse maha tagatisraha ja liisingumaksed. Hageja võttis 15.11.2006 ekskavaator-laaduri enda kasutusse ja tasus kostjale igakuiselt 11 464,03 krooni. Lepingu lõppemisel 24.06.2007 hageja ostuhinda ei tasunud ja ostumüügilepingut ei vormistatud, kuid jätkas ekskavaator-laaduri kasutamist. 31.01.2007 sõlmis

hageja kostjaga kirjaliku kohustuse, tasuda igakuiselt rendimakseid 12 000 krooni, mille fikseeris rendilepingul nr 1. Ekskavaator-laadur jäi hageja kasutusse ja hageja tasus kostjale renti 11 464,03 krooni kuus. Asjaolu, et hageja märkis maksete selgituseks jätkuvalt „traktori liisingumakse“, ei muuda tehingu õiguslikku sisu. Kuna Aarnes OÜ ei saanud olla hagejale liisinguandjaks, koostas kostja raamatupidamine vastavalt maksete laekumisele igakuuliselt rendiarved, mille järgi laekunud maksed sisaldavad renditasu 9 553,35 krooni ja käibemaksu 1 910,35 krooni. Seega tasus hageja kostjale renti kokkulepitust vähem. Peale rendilepingus märgitud tähtaega tegi kostja korduvalt hagejale ettepanekuid ekskavaator-laaduri väljaostmiseks, kuid hageja jätkas masina kasutamist seda välja ostmata. 2010 jaanuaris vajas kostja masinat lume lükkamiseks. Kuna masinal olid rikked ja see vajas remonti, tekkisid poolte vahel lahkhelid ning kostja otsustas ise masina remondi korraldada. Hageja lõpetas rendimaksete tasumise ja masin jäi kostja valdusesse. Kuna kostja oma majandustegevuses traktorit ei vajanud, osteti see liisingufirmalt välja ja müüdi edasi. Hageja nõue ostuhinna tagastamiseks on alusetu. 15.11.2006 sõlmitud rendilepingu p 7.1 sätestab vara väljaostu ja lepingu lõppemise tähtaja, 24.06.2007. Kostjast mitteolenevatel põhjustel hageja kokkulepitud tähtajal vara välja ei ostnud, mistõttu tagatisraha tagastamisele ei kuulu. Jätkuvat kohustust vara väljaostmiseks pooled ei sõlminud, kostja nõustus jätma vara hageja kasutusse renditasuga 12 000 krooni kuus. Hageja ei tasunud kostjale vara ostuhinda, vaid vara kasutamise eest renti. Vara kasutamise lõppemisel rendimakseid ei tagastata. 03.11.2010 kohtuistungil asus kostja seisukohale, et 15.11.2006 sõlmitud leping oli üheaegselt nii rendileping kui eelleping renditud vara müümiseks. Kostjal oli tahe renditud vara müüa, kuid mitte nendel tingimustel nagu väidab hageja. Maakohtu otsuse põhjendused 15.12.2010 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis välja Aarens OÜ-lt Salu Traktor OÜ kasuks 597 126,26 krooni ja viivise põhinõudelt (597 126,26 krooni) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kuigi poolte vahel 15.11.2006 sõlmitud leping kannab pealkirja rendileping nr 1, sisaldab see ostu-müügilepingule suunatud kokkuleppeid ning ka poolte seletustest nähtuvalt oli nende ühine tahe sõlmida ostu-müügileping. Kohus ei nõustunud hageja ja kostja arvamusega, et 15.11.2006 sõlmitud lepingu puhul oli tegemist eellepinguga, mis oli suunatud ostu-müügilepingu sõlmimisele. VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Kuna pooled asusid vahetult peale lepingu sõlmimist seda täitma, so kostja andis ekskavaator-laaduri hagejale üle ning hageja asus maksma igakuiseid vara väljaostumakseid, oli tegemist järelmaksuga ostu-müügilepinguga, milline pidi lepingu p 7.1 kohaselt lõpetatama poolte kokkuleppel 24.06.2007 hageja poolt vara väljaostmisega. Kostja väide, et tegemist ei saanud olla ostu-müügilepinguga, kuna kostja ei olnud õigustatud temale mittekuuluva varaga sellist tehingut tegema, on ebaõige ja vastuolus poolte seletuse ning kostja kohtulikes vaidlustes väljendatud seisukohaga, mille kohaselt lepiti kokku, et Salu

Traktor OÜ ostab või võtab üle liisitud eseme. Kostja väitis kohtumenetluse käigus korduvalt, et liisingueseme müük on panga loal võimalik. Kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal vara omanik, on kõnesoleva ostu-müügitehingu erisus selles, et asja üleandmisel omand ostjale üle minna ei saanud, omandireservatsioonis kokku ei lepitud. Lepingu p 7.1 kohaselt pidi leping lõpetatama poolte kokkuleppel 24.06.2007 ostumüügilepingu vormistamisega. Nimetatud kuupäeval pooled midagi kokku ei leppinud, ostumüügilepingu vormistamist (või liisingulepingu ülevõtmist) ei toimunud ja pooled jätkasid kokkulepitud viisil lepingu täitmist. Kohus ei nõustunud poolte arvamusega, et poolte vahel sõlmitud ostu-müügileping (või eelleping ostu-müügilepingu sõlmimiseks) võis 24.06.2007 lõppeda. Nii lepingu p-st 7.1 kui poolte seletustest nähtuvalt sai lepingu lõpetada poolte kokkulepe ostu-müügitehingu lõpuleviimise kohta. Sellist kokkulepet ei sõlmitud ja lepingut ei lõpetatud (see ei lõppenud), mida kinnitab poolte edasine käitumine. Puuduvad tõendid, et pooled oleksid kas üheaegselt ostu-müügilepinguga või hiljem sõlminud rendilepingu. Kostja on väitnud, et esialgne leping muutus suusõnalise kokkuleppe alusel rendilepinguks pärast 24.06.2007, mida hageja ei kinnita ja milline asjaolu ei ole tõendatud. Kostja on väitnud ka, et poolte varasem leping muutus rendilepinguks 31.01.2007, millisel seisukohal puudub arusaadav põhjendus ja mis ei ole samuti tõendatud. Hageja ei tasunud kostjale igakuiselt 12 000 krooni renti, vaid 11 464,03 krooni „traktori liisingumakset“ ning kostja ei ole esitanud pretensioone hageja poolt tasutud summa suuruse osas. Samuti ei ole kostja esitanud hagejale rendiarveid, millised ta väidetavalt raamatupidaja soovitusel tagantjärele on vormistanud. Seega oli poolte vahel kehtiv ostu-müügileping, mida nad VÕS § 76 lg 1 ja 2 kohaselt olid kohustatud täitma. Pooled olid kokku leppinud, et hageja saab oma kasutusse ekskavaator-laaduri ja ostab nimetatud vara kostjalt ära, tasudes kuni vara lõpliku väljaostuni kostja eest igakuiselt liisingumakseid. Kui kostja 2010 jaanuaris ekskavaator-laaduri enda valdusesse sai ning teatas hagejale, et on vara kolmandale isikule müünud, oli hageja õigustatud lepingust taganema. Kostja oli poolte vahel sõlmitud lepingut oluliselt rikkunud. Kõnesoleva lepingu puhul andis kostja hagejale üle ekskavaator-laaduri ja hageja tasus kostjale tagatisraha ja liisingumaksed, eesmärgiga vara omandada. Hageja on lepingu alusel saadud vara 2010 jaanuaris kostjale üle andnud. Kostja on kohustatud tagastama hagejale lepingu alusel saadu, so hageja poolt tasutud tagatisraha 150 000 krooni ja igakuulised liisingumaksed, samuti lepingu alusel poolte kokkuleppel tasaarvestuse kaudu saadud summad. Hageja arvestuste kohaselt on kostja lepingu alusel saanud hagejalt 597 126,26 krooni, millise summa tagastamist hageja nõuab. Hageja nõude suurust kostja vaidlustanud ei ole. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 597 126,26 krooni. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist, selle määra ja suurust täpsustamata. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhihagiga esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud viivise nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Apellatsioonkaebus Kostja Aarens OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellant leiab, et maakohus ei ole kogutud tõendeid hinnanud kogumis, asudes seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping. Kohus on asunud poolte seisukohtadest erinevale seisukohale ja leidnud, et poolte vahel oli 15.11.2006 sõlmitud järelmaksuga ostumüügileping. Kohus ei nõustunud apellandi tõlgendusega poolte vahelise rendisuhte osas ning ei ole sisulist seisukohta võtnud poolte vahel 31.01.2007 sõlmitud kokkuleppe osas. Kohus on jätnud kõrvale poolte tegeliku ühise tahte ja lepingu ning täiendava kokkuleppe sõlmimise eesmärgi ning lähtunud üksnes seisukohast, et 15.11.2006 oli sõlmitud kehtiv ostumüügileping. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga ja lepingule antud tõlgendusega. Vastustaja on asunud seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud eelleping, mis oli suunatud müügilepingu sõlmimisele. Apellant on nõustunud asjaoluga, et leping sisaldas lisaks rendilepingule ka eellepingu tingimusi (väljaostu optsioon). Seega ei ole kumbki pooltest kohtumenetluses asunud seisukohale, et 15.11.2006 sõlmiti ostu-müügi leping. Kohtu tõlgendus lepingu osas on vastuolus poolte tõlgenduse ja tegeliku ühise tahtega. Vastustaja seisukohad ja tõlgendus lepingule on vastuolulised. Vastustaja on väljendanud seisukohta, et poolte vahel oli sõlmitud eelleping ostu-müügilepingu sõlmimiseks, kuid müügileping jäi väidetavalt apellandi tõttu sõlmimata. Samas on vastustaja asunud seisukohale, et oli sõlmitud kapitalirendileping. Samuti on vastustaja kasutanud terminit liisingleping ja liisingumaksed. Vastustaja on ka väitnud, et poolte vahel oli sõlmitud leping vara väljaostuks, mida peaks tõendama lepingu p 3 ja 7.1. Vastustaja seisukoht lepingu tõlgendamise osas ei ole üheselt arusaadav, kuid vastustaja väidetest saab järeldada, et ka vastustaja arusaamise kohaselt ei sõlminud pooled 15.11.2006 müügilepingut. Seega omab vaidluse lahendamisel olulist tähtsust 15.11.2006 ja 31.01.2007 sõlmitud kokkulepete tõlgendamine. Kapitalirendilepinguks nimetatakse väljakujunenud praktika kohaselt liisingulepingut, mille puhul on pooled kokku leppinud, et liisinguperioodi lõppedes läheb omandiõigus lepingu objektiks olnud varale üle liisinguvõtjale. Väliselt võib nimetatud leping sarnaneda järelemaksuga müügilepingule, kuid nimetatud lepinguid tuleb eristada eelkõige liisinglepingu puhul tekkiva kolmnurksuhte järgi. Õiguslik suhe tekib liisinguandja, liisinguvõtja ja eseme müüja vahel. Käesoleval juhul ei ole toimunud lepingu eseme omandamist müüjalt liisinguvõtja juhiste järgi. Seega ei ole tegemist kapitalirendilepinguga. Riigikohus on 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 asunud seisukohale, et kui eeltoodud kolmnurksuhet ei teki, ei ole tegemist liisinglepinguga, sh ka kapitalirendilepinguga. Samuti on Riigikohus leidnud, et juhul kui sellised lepingud on hinnatavad sõltuvalt oma sisust vara omandamisele suunatud lepingutena, on tegemist järelemaksuga müügilepingutega. Kui sellise lepingu esemeks on vaid eseme kasutamine, on tegemist vastavalt lepingu sisule kas üüri- või rendilepinguga. Käesoleval juhul on 15.11.2006 sõlmitud lepingus pooled otseselt reguleerinud lepingu eseme kasutamisega seonduva ja leppinud kokku vastustaja õiguses lepingu ese omandada ehk väljaostuoptsioonis. Poolte vahel on 15.11.2006 sõlmitud rendileping, mida kinnitab ka 31.01.2007 sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kohustub vastustaja igakuiselt tasuma traktori eest renditasu 12 000 krooni. 31.01.2007 kokkuleppe allkirjastamisega on vastustaja kinnitanud, et ka vastustaja mõistab lepingut kui kestvuslepingut, mille alusel vastustajal on õigus lepingu eset kasutada.

Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et lepingu p-s 7.1 märgitud tähtaeg ei oma sisulist tähtsust. Kohus on leidnud, et nimetatud kuupäeval pooled midagi kokku ei leppinud, ostumüügilepingu vormistamist ei toimunud ja pooled jätkasid lepingus kokkulepitud viisil selle täitmist. Kohus ei ole tuvastanud, kellest tulenevalt ei toimunud kokkulepitud ajal müügilepingu sõlmimist. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastustaja valmisolekut kokkulepitud ajal müügilepingu sõlmimiseks või apellandi poolt müügilepingu sõlmimisest keeldumist. Vastustaja on esitanud tõendamata ja paljasõnalisi väiteid, mis ei vasta tegelikkusele. Asjaolu, et nimetatud ajaks ei pruukinud apellant olla lepingu eseme omanik, ei muuda vastava kohustuse kehtivust ega sisu. Vaidlust ei ole asjaolus, et kokkulepitud ajal, 24.06.2007, ei sõlmitud lepingu p-s 7.1 viidatud müügilepingut ehk vastustaja ei kasutanud oma väljaostuoptsiooni. Nii vastustaja kui apellant väljendasid kohtumenetluses ühist arvamust, et kokkulepitud tähtaja saabumisega lõppes leping vastavas osas. Kohus on jätnud poolte tõlgenduse ja arusaama lepingu olemusest kõrvale ning lähtunud enda tõlgendusest, mis ei lange kokku poolte tõlgendusega. Kohtu seisukoht, et lepingut sai lõpetada üksnes ostu-müügilepingu sõlmimisega on vastuolus ka VÕS § 310 ja § 352 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt muutub rendileping pärast tähtaja saabumist ja asja edasi kasutamist tähtajatuks. Apellant on seisukohal, et poolte vahel on 15.11.2006 sõlmitud tähtajaline rendileping, mille tähtaeg oli määratud 24.06.2007 väljaostuoptsiooni kasutamisega. Kuivõrd vastustaja ei kasutanud väljaostuoptsiooni ja jätkas asja kasutamist, muutus rendileping tähtajatuks. Rendilepingu olemasolu tõendab ka vastustaja 31.01.2007 antud kinnitus. Lepingu olemust ei muuda asjaolu, kuidas apellandi raamatupidaja seda raamatupidamislikult kajastas. Ebaõige ja tõendamata on kohtuotsuses viidatud asjaolu, et rendiarved on tagantjärele esitatud. Samuti ei oma lepingu tõlgendamisel tähtsust asjaolul, kas vastustaja on kõik rendiarved nõuetekohaselt tasunud. Apellant ei ole nõuet vastustaja vastu esitanud, kuid vastav õigus on apellandil jätkuvalt olemas. Käesolevas menetluses on tuvastatud, et pooled sõlmisid lepingu, mille alusel andis apellant traktori vastustaja kasutusse. Vastustaja kasutas traktorit ettevõtluses, teenides sellega kasumit, muuhulgas osutas teenust ka apellandile. Pooled ei sõlminud kokkulepitud ajal müügilepingut traktori müügi osas ja vastustaja kasutas traktorit edasi, tasudes selle eest igakuist tasu. Poolte vahel tekkisid vaidlused ja lahkhelid traktori hoolduse ja remondi vajaduse ja maksumuse osas, millest tulenevalt võttis apellant vastustajalt traktori valduse üle. Vastustaja lõpetas traktori kasutamise eest igakuiste maksete tasumise. Vastustaja soovib saada tagasi kõik traktori kasutamise eest tasutud maksed. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et vastustaja traktorit kasutas ja sellega enda majandustegevust teostas. Vastustaja on 06.03.2010 esitanud apellandile avalduse, et alates 10.02.2010 ei saa vastustaja enam traktorit kasutada ja nõuab traktori kasutamise võimaldamist. Avaldusest on võimalik üheselt järeldada, et vastustaja soov ei olnud traktori omandamine ja müügilepingu sõlmimine, vaid traktori kasutamise võimaldamine. Vastustaja ei ole esitanud apellandile nõuet, mille sisu oleks suunatud müügilepingu sõlmimisele. Vastustaja ja kohus on käsitlenud vastustaja 06.03.2010 avaldust kui lepingust taganemise avaldust. Apellant on seisukohal, et kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud kestvusleping, ei olnud vastustajal õiguslikult võimalik lepingust taganeda, vaid vastava aluse olemasolul VÕS § 196 alusel leping erakorraliselt üles öelda. Lepingu ülesütlemise korral ei toimu tagasitäitmist ja seetõttu ei ole vastustajal õigust vastavat nõuet apellandi vastu esitada.

06.03.2010 avalduses ei ole vastustaja avaldanud soovi müügilepingut sõlmida, ega viidanud apellandi poolt selles osas lepingu rikkumisele. Vastustaja on hagiavalduses viidanud VÕS § 116 lg 2 ja leidnud, et apellandi oluline lepingurikkumine seisnes selles, et apellant ei andnud lepingu eset vastustajale üle (ei tagastanud selle valdust). 06.03.2010 avalduses on vastustaja apellandile ette heitnud asjaolu, et apellant ei ole võimaldanud alates 10.02.2010 vastustajale traktori kasutamist. Vastustaja ei ole käsitlenud traktori omandi üleandmist ega esitanud vastavat nõuet. Eeltoodut arvestades saab 06.03.2010 avaldus olla suunatud üksnes traktori kasutamise lepingu (kestvuslepingu) lõpetamisele ning seda saab käsitleda üksnes lepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Ka lepingu ülesütlemiseks puudus vastustajal õiguslik alus, kuid nimetatud küsimust ei ole kohtumenetluses käsitletud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas põhjendada, miks kohus ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Otsus ei tohi olla poolte jaoks ka üllatuslik. Kolleegium leiab, et maakohus on eelnimetatud nõudeid eiranud Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus 15.11.2006 lepingu osas. Apellandi väide on õige, et hageja on õigussuhtele andnud erineva õigusliku hinnangu. Hagiavalduses väitis hageja, et poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügilepingu sõlmimisele suunatud eelleping. Hagiavalduse täpsustusest ilmneb, et 15.11.2006 leping on olemuselt kapitalirendileping ehk vara järelmaksuga väljaostu leping (t.lk.128), mainitud on ka liisingulepingut. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 15.11.2006 rendilepingu. Maakohtu seisukoht on õige, et VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav lepingupoolte ühine tahe. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et VÕS § 29 lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada selle sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist ja lepingu eesmärki. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune traktor anti hageja poolt kostjale kasutada, kes kohustus igakuiselt tasuma liisingumakseid AS Hansa Liising Eestile ning leping pidi lõppema 24.06.2007 ostu-müügilepingu vormistamisega, mida ei toimunud, kuid hageja jätkas maksete tasumist. Maakohtu hinnangul oli tegemist järelmaksuga ostu-müügilepinguga. Apellandi väidetel oli maakohtu seisukoht poolte jaoks üllatuslik, kuivõrd eelnimetatud õigussuhtele ei tuginenud kumbki pooltest ning seda ei arutatud ka pooltega läbi. TsMS § 436 lg 4 kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

Vaidlus puudub selles, et 15.11.2006 lepingu sõlmisel ajal ei olnud kostja vaidlusaluse ekskavaatori omanikuks, vaid tegemist oli liisinguesemega, mille kostja kui liisinguvõtja andis hagejale kasutada liisingumaksete tasumise kohustusega ning selle väljaostuõigusega. Kui hageja väidetel oli poolte vahel sõlmitud kapitalirendileping, mis on üheks liisingulepingu tüübiks, siis tulnuks kohtul seda väidet ka hinnata. Maakohtul tulnuks võtta seisukoht, kas liisingulepingust tulenev õigussuhe oli poolte vahel võimalik või mitte. Hageja väidetel taganes ta lepingust 06.03.2010. Toimiku materjalide kohaselt võttis kostja ekskavaator-laaduri Komatsu WB 97 S-2 hageja valdusest ära enne seda, so 2010jaanuaris. Kostja väidetel lõpetas ta lepingu seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega. Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks vaidlustanud kostjapoolset lepingu lõpetamist. VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole lepingust taganemiseks vorminõuet ette nähtud. Küll aga peab olema lepingust taganemiseks esinema seadusest või lepingust tulenev alus. Hageja tugineb oma nõudes asjaolule, et ta taganes lepingust ning seetõttu on õigustatud tagasi saama kogu kostjale üleantud maksed, millise nõude maakohus ka rahuldas. Vaidlus puudub selles, et kostja kasutas ekskavaator-laadurit oma majandustegevuses ja apellandi väidetel sai sellest ka tulu. Ekskavaator-laaduri rentimise korral tulnuks hagejal maksta renti. Seega kostjalt kogu ekskavaator-laaduri eest tasutud maksete väljamõistmisega tekkis olukord, kus ekskavaator-laaduri väärtus vähenes selle kasutuse tagajärjel ning hageja sai aastaid kasutada eelnimetatud tehnikat ilma tasuta ja sellega tulu teenida. Selline maakohtu seisukoht ei ole kooskõlas VÕS § 189 sätestatuga. VÕS § 189 lg 1 järgi ei piirdu tagastamiskohus mitte üksnes lepingu täitmiseks üleantu tagastamisega, vaid tagastada tuleb ka viljad ja muu kasu, mis üleantust vahepeal on saadud. Kui lepingupool on kasutanud võõrast hüve, siis tuleb tagastamisega teisele poolele võimaldada maksimaalne olukord, kui ta oleks hüve ise kasutanud. Maakohus on jätnud eelnimetatud olulise asjaolu, so kasutuseelise väärtuse, välja selgitamata, millist puudust ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning seetõttu tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kolleegium juhib tähelepanu, et pooltevahelise õigussuhte iseloomust oleneb, kas hageja on õigustatud tagasi nõudma kostjalt viimasele ülekantud makseid ekskavaator-laadur Komatsu WB 97 S-2 osas või mitte ja millises ulatuses ning kas lepingust taganemine oli võimalik. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus on kohtuvaidlustes andnud sõna hageja nõustajale, mis on vastuolus TSMS § 228 mõttega. TsMS § 228 lg 2 kohaselt nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Seega kohtuvaidluses antakse sõna menetlusosalisele, tema seaduslikule või lepingulisele esindajale, kuid mitte nõustajale. Kuivõrd kohtuvaidluses sai sõna ka hageja seaduslik esindaja, siis eelnimetatud menetlusõigusnormi rikkumine ei ole iseenesest otsuse tühistamise aluseks. Samas uuel tsiviilasja arutamisel tuleb järgida TsMS § 228. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada uuel tsiviilasja läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.