Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(13)

2010. a. jaanuaris palus kostja traktori oma valdusse lume lükkamiseks, kuid hagejale seda enam ei tagastanud. Hageja päringule vastas kostja esialgu, et andis traktori oma võla tagatiseks kolmandale isikule, ja hiljem, et müüs selle maha.

et kostja oli lepingu juba eelnevalt üles öelnud. Kuna hageja kostja varasemat ülesütlemist vaidlustanud ei ole, oli kostja lepingu hageja rikkumiste tõttu kehtivalt üles öelnud. Kuigi hageja nõue tuleks jätta rahuldamata, on kostja kohtumenetluses esitanud tasaarvestuse vastuväite. Kostjal on hageja vastu vastunõue, mis tuleneb hageja poolt omandatud kasutuseelise väärtusest. Kostja esitas kohtule erinevaid pakkumisi seoses traktori rendihinnaga. Lähtuvalt odavaimast pakkumisest ja asjaolust, et hageja kasutas kostja traktorit 38 kuud, peaks ta kostjale hüvitama kasutuseelise summas 1.368.000 krooni. Kostja ei nõustu hageja taotlusega tasaarvestada kasutuseelisega hageja poolt kantud kulutused ja ostetud hüdravasara hind. Kuluarvetest ei ole võimalik üheselt järeldada, et tegemist oli vaidlusaluse traktori hooldustöödega. Hüdrovasara müüs kostja hagejale viimase tellimusel. Menetluse edasine käik Pärnu Maakohus rahuldas 15. detsembri 2010. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 597.126, 26 krooni ja viivise seadusjärgses määras. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu 15. detsembri 2010. a. otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus jättis 19. oktoobri 2011. a. määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Esimese astme kohtu otsus

2012. a. kohtuistungil antud selgitus, mille kohaselt oli ta valmis lepingu objekti ka peale

5(13)

Lepingu punkti 7. 1 kohaselt pidi 15. novembril 2006. a. sõlmitud leping lõppema poolte kokkuleppel 24. juunil 2007. a. ostu-müügilepingu vormistamisega. Nimetatud kuupäeval pooled milleski täiendavalt kokku ei leppinud, vaid jätkasid lepingus kokkulepitud viisil selle täitmist. Seega lepingus märgitud tähtajal, s. o. 24. juunil 2007. a. poolte vahel sõlmitud ostumüügileping ei lõppenud. Asjas puuduvad tõendid ka selle kohta, et pooled oleksid lepingu punktis 6 kokkulepitud viisil, s. o. osapoolte kirjalikul nõusolekul 24. juunil 2007. a. või mõnel teisel ajal lepingu tingimusi muutnud.

lepingu esemeks olnud vara pantimise ja müügi kohta puudus hagejal mõistlik põhjus eeldada, et kostja lepingut veel täidab. VÕS § 188 lg. l kohaselt taganetakse lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele poolele. Hageja esitas kostjale lepingust taganemise avalduse 6. märtsil 2010. a. (kd. I, tl. 40), põhjendades lepingust taganemist eelkõige võimatusega vara kasutada, kuna vara saatus oli hagejale kostja vastuolulistest selgitustelt tulenevalt avalduse tegemise ajal veel ebaselge. VÕS § 189 lg. l kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt. Kõnesoleva lepingu puhul andis kostja hagejale üle traktori ja hageja tasus kostjale tagatisraha ja liisingumaksed, eesmärgiga vara omandada. Hageja on lepingu alusel saadud vara kostjale 2010. a. jaanuarikuus üle andnud. Kostja on kohustatud tagastama hagejale lepingu alusel saadu, s. o. hageja poolt tasutud tagatisraha 150.000 krooni ja igakuised liisingumaksed, samuti nimetatud lepingu alusel poolte kokkuleppel tasaarvestuste kaudu saadud summad. Hageja arvestuste kohaselt on kostja 15. novembril 2006. a. sõlmitud lepingu alusel saanud hagejalt 597.126, 26 krooni (kd. I, tl. 122), mille tagastamist ta nõuab. Kostja ei vaidlustanud hageja nõude suurust, kuid leidis, et hageja nõude rahuldamise korral tuleb see tasaarvestada hageja poolt omandatud kasutuseelise väärtusega summas 1.368.000 krooni. Kasutuseelise väärtuse hindamisel on kostja lähtunud sarnase masina rendihinnast 36.000 krooni kuus. Kuna VÕS § 189 lg. l sätestab lepingust taganemise korral lisaks lepingu alusel üleantu tagastamisele ka muu kasu väljaandmist, on kostja vastunõue kasutuseelise väärtuse osas põhjendatud. Hageja kasutuseelise väärtuse määramisel ei saa aluseks võtta sarnaste masinate rendi turuhinda, mille kujunemise eelduseks on nende kasutus hooajatöödel. Nimetatud põhjusel pidaski hageja otstarbekamaks traktor omandada, mitte rentida, et sellega nii omandamise perioodil kui tulevikus võimalusel ning vajadusel tööd teha. Kohtumenetluse käigus leidis tuvastamist, et hageja ei saanud kasutada ega kasutanud traktorit kogu perioodi vältel, kui traktor oli tema valduses. Töö vähesusest tingitult ei tekkinud hagejal lepingu kehtivuse perioodil võimalust kokkuleppel pangaga liisingu ülevõtmiseks või traktori väljaostmiseks. Hageja majandusraskusi on kostja kohtumenetluse käigus korduvalt rõhutanud. Kuna hageja ei kasutanud traktorit kogu 38 kuu vältel, kui nimetatud vara oli tema valduses, ega oleks selliseks perioodiks kunagi rendilepingut sõlminud, on asjakohatu hageja kasutuseelise väärtust arvestada kostja poolt kirjeldatud viisil, s. o. 38 x analoogilise masina keskmine rendihind turul. Kostja seisukohast lähtuvalt peaks poolte vahel sõlmitud lepingu rikkumine kostjale, s. o. rikkujale kaasa tooma mitmekordse tulu teenimise võimaluse, millega kohus ei saa nõustuda. Seega ei saa hageja kasutuseelise väärtus olla suurem, kui rendihind, millega kostja oli nõus hagejale traktorit rentima, s. o. 11.464, 03 krooni kuus korda 38 kuud, seega 435.633, 14 krooni, millest tuleb maha arvata hageja poolt lepingu objektile tehtud kulutused summas 150.397, 54 krooni. Kuna lepingu punkti 2 kohaselt pidi lepingu objektiks oleva vara remondi-ja hoolduskulud kandma hageja, ei saa ta lepingust taganemise korral kostjalt nimetatud kulutuste hüvitamist nõuda, küll aga tuleb neid arvesse võtta hageja kasutuseelise väärtuse hindamisel. Seega jääb hageja kasutuseelise võimalikuks väärtuseks 285.235, 60 krooni. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 597.126, 26 krooni. Peale võimaliku kasutuseelise mahaarvamist on hageja nõudeks 311.890, 66 krooni ehk 19.933, 45 eurot, see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist, selle määra ja suurust täpsustamata. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhihagiga esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks 7(13)

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud ning kostjalt tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral välja mõista viivis VÕS § 113 lõikes l sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Vaatamata hagi osalisele rahuldamisele jäävad TsMS § 163 lg. 2 alusel menetluskulud kostja kanda, kes keeldus kohtuvälistest läbirääkimistest hagejaga, mistõttu oli viimane sunnitud pöörduma kohtusse. Samuti on hageja esimesest kohtuistungist alates pakkunud kompromissi (kd. I, tl. 150), mida kostja ei ole nõustunud konstruktiivselt arutama. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidlustab otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 19.933, 45 eurot. Kohus tõlgendas ebaõigesti pooltevahelist lepingut, leides, et pooled on sõlminud järelemaksuga ostu-müügilepingu. Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2011. a. otsuses on märgitud, et kohus oleks pidanud võtma seisukoha küsimuses, kas liisinglepingust tulenev õigussuhe oli poolte vahel võimalik või mitte. Kohus jättis kõrvale poolte tegeliku ühise tahte ja lepingu ning täiendava kokkuleppe sõlmimise eesmärgi. Hageja on käsitlenud kohtumenetluse jooksul pooltevahelist lepingut nii eellepingu, müügilepingu kui ka kapitalirendilepingu ja liisingulepinguna ning on isegi märkinud, et poolte vahel ei olnud üldse lepingulist suhet. Sellist korduvat seisukohtade muutmist ei saa võtta usaldusväärsena poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel. Kohus ei analüüsinud hageja erinevaid ja korduvalt muutunud seisukohti ning tõlgendusi lepingule, lähtudes eeldusest, et tegemist on müügilepinguga ja rendilepingu olemasolu ei ole tõendatud. Liisingulepingu võimalust ei käsitle kohus kordagi. Kui lähtuda maakohtu järeldusest, et tegemist on müügilepinguga, jäävad arusaamatuks selle sisu ja tingimused. Arusaadav ei ole, kuidas kohus võimalikku müügilepingut sisustab, millal tekkis asja omandi üleandmise kohustus ja sellele vastav müügihinna tasumise kohustus. Kohus oleks pidanud otsuses ka lepingu olulised tingimused välja tooma ja selgelt viitama, milliste tõendite alusel ta sellise järelduseni on jõudnud. Hageja kinnitas 20. veebruari 2012. a. kohtustungil, et 24. juunil 2007. a. jäi müügileping poolte vahel sõlmimata temast tulenevatel asjaoludel. Seega jääb selgusetuks, kuidas saab kohus asuda seisukohale, et müügileping sõlmiti 15. novembril 2006. a. Ühestki tõendist ei saa järeldada, et pooled oleksid 15. novembril 2006. a. otsustanud, et hageja maksab osamakseid senikaua, kuni ükskord kogu summa tasutud saab. Kohus on meelevaldselt võtnud kostja jutust ühe lause ja seda kontekstiväliselt rõhutanud. Kostja esialgne huvi oli traktor müüa, kuid kuna hageja ei olnud võimeline seda ostma, siis lepiti kokku rendisuhtes ja väljaostu võimaluses ning pärast seda, kui hageja ei suutnud traktorit välja osta, jätkati rendisuhtega. Riigikohtu 1. detsembri 2010. a. otsuses toodud põhimõtteid arvestades on hagejal kohustus tõendada, et pooled sõlmisid 15. novembril 2006. a. ostu-müügilepingu, mitte väljaostuõigusega rendilepingu. Kohus rajas otsuse hageja antud seletusele, kuigi ei ole kumbagi poolt kohtuistungil vande all üle kuulanud ja seega ei saa poolte seaduslike esindajate seletused olla tsiviilasjas tõendiks (vt. Riigikohtu lahend 3-2-1-91-06). Tegemist ei ole kapitalirendilepinguga. Kapitalirendilepinguks nimetatakse väljakujunenud praktika kohaselt liisingulepingut, mille puhul on pooled kokku leppinud, et liisinguperioodi lõppedes läheb omandiõigus lepingu objektiks olnud varale üle liisinguvõtjale. Väliselt võib nimetatud leping sarnaneda järelemaksuga müügilepingule, kuid nimetatud lepinguid tuleb eristada eelkõige liisinglepingu puhul tekkiva kolmnurksuhte järgi. Õiguslik suhe tekib liisinguandja, liisinguvõtja ja eseme müüja vahel (vt. ka Riigikohtu lahend 3-2-1-21-06). Käesoleval juhul ei ole toimunud lepingu eseme omandamist müüjalt 8(13)

liisinguvõtja juhiste järgi. 15. novembril 2006. a. sõlmitud lepingus on pooled otseselt reguleerinud lepingu eseme kasutamisega seonduvat ja leppinud kokku ka hageja õiguses lepingu ese omandada. Rendilepingu sõlmimist kinnitavad lepingu punktides 1, 2, 3 ja 7. 1 kokkulepitu ning 31. jaanuari 2007. a. kokkulepe, mille kohaselt kohustub hageja igakuiselt tasuma traktori eest renditasu 12.000 krooni. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et lepingu punktis 7. 1 märgitud tähtaeg ei oma sisulist tähtsust. Kuivõrd hageja ei kasutanud väljaostuoptsiooni ja jätkas asja kasutamist, siis muutus pooltevaheline rendileping tähtajatuks. Rendilepingu olemasolu tõendab ka hageja 31. jaanuaril 2007. a. antud kinnitus ning 6. märtsil 2010. a. tehtud avaldus. Hageja ei ole ostu–müügilepingust taganenud. 6. märtsi 2010. a. avaldusest on võimalik järeldada, et hageja soov ei olnudki traktori omandamine ja müügilepingu sõlmimine, vaid traktori kasutamise võimaldamine. Hageja ei ole kunagi esitanud kostjale nõuet, mille sisu oleks suunatud müügilepingu sõlmimisele. Ka ei ole hageja nõudnud müügilepingu täitmist ega ole seda ka kostjale ette heitnud. Hageja nõudis üksnes rendilepingu täitmist ehk traktori kasutamise võimaldamist. Kuivõrd pooltel oli kestusleping, siis ei olnud hagejal õiguslikult võimalik lepingust taganeda, vaid vastava aluse olemasolul VÕS § 196 alusel leping erakorraliselt üles öelda. Lepingu ülesütlemise korral ei toimu tagasitäitmist. Kõnesolev avaldus on suunatud üksnes traktori kasutamise lepingu (kestuslepingu) lõpetamisele. Seega saab seda käsitleda üksnes lepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Lepingu ülesütlemiseks puudus hagejal õiguslik alus, kuid nimetatud küsimust ei ole kohtumenetluses käsitletud. Kohus leidis ebaõigesti kasutuseelise suuruse. Kasutuseelisena tuleb hüvitada vahepeal olnud võimalus elamut või autot kasutada ning seda VÕS § 189 lg. 2 p. 1 järgi. Kui saadud kasu pole enam alles, tuleb see hüvitada VÕS § 189 lg. 2 järgi. Hageja kasutas kostja traktorit oma majandustegevuses tulu teenimise eesmärgil 38 kuud. Seega peaks kohus kasutuseelise määramisel tuvastama nimetatud ajavahemiku jooksul vaidlusaluse traktoriga sarnase traktori kasutamise väärtuse ehk rendi turuhinna. Üllatuslik ja arusaamatu on kohtu järeldus, et hageja kasutuseelise väärtuse määramisel ei saa aluseks võtta sarnaste masinate rendi turuhinda, mille kujunemise eelduseks on nende kasutus hooajatöödel. Kõnealune traktor on mõeldud tööde tegemiseks aastaringselt. Kohus on meelevaldselt pidanud kostjat lepingut rikkunud pooleks. Kostja poolt lepingu rikkumine ei ole tõendatud ja tuvastatud. Hageja kinnitas, et müügileping jäi temast tulenevalt sõlmimata. VÕS § 189 lg. 1 rakendamise korral ei oma tähendust asjaolu, kumb pooltest lepingust taganemiseks põhjuse andis. Tähtis on lepingu tagasitäitmise fakt. VÕS § 189 lg. 1 kohaselt ei piirdu tagasitäitmiskohustus aga mitte üksnes lepingu täitmiseks üleantu tagastamisega, vaid tagastada tuleb ka viljad ja muu kasu, mis üleantust vahepeal on saadud. Hagejal kui professionaalsel vastava ala ettevõtjal olid olemas kõik võimalused traktori kasutamisest maksimaalse kasu saamiseks. Kasutuseelise väärtuse osas on kohtu seisukoht vastuoluline. Kohus leidis, et kasutuseelise väärtus ei saa olla suurem kui rendihind, millega kostja enda väite kohaselt oli nõus hagejale traktorit rentima. Samas asus kohus seisukohale, et poolte vahel ei ole rendisuhet. Ei saa lähtuda summast, mida kohus on ise pidanud müügilepingu osamakseks. 2007. a. jaanuaris, kui selgus, et hageja traktorit osta ei suuda ja lepiti kokku rendisuhtega jätkamine, siis arvestasid pooled rendihinna osas ka hageja poolt varem tasutud 150.000 krooni. Vaidlust ei saa olla asjaolus, et traktori tegelik rendihind on oluliselt suurem. Kostja on tellinud ja ka kohtumenetluses eelnevalt esitanud erinevaid pakkumisi vaidlusaluse traktoriga sarnase traktori rendi turuhinna osas, millest odavaim oli 36.000 krooni (koos käibemaksuga). Hageja ei ole nimetatud hindasid vaidlustanud ega ole ise ühtegi kalkulatsiooni ega pakkumist esitanud. Kohus on erinevatest hinnapakkumistest ebaõigesti järeldanud, et pakutud hinna kujunemise eelduseks on traktori kasutus hooajatöödel. Kostja poolt esitatud hinnapakkumistest üheski ei ole märgitud, et tegemist oleks lühiajalise rendiga. Kohus jättis arvestamata, et hagejal oli võimalik traktoriga kasumit teenida. Kohus arvestas 9(13)

kasutuseelise väärtusest maha kõik traktori hoolduskulud, mis ei ole kooskõlas VÕS §-ga 189. Kui traktor oleks kostja valduses olnud ja kostja ei oleks seda kasutanud, siis ei oleks tekkinud ka väidetavaid suuri remondi- ja hoolduskulusid. Kui kohus võtab rendihinnana aluseks pooltevahelises lepingus sätestatud summa (mitte turuhinna) ning mõistab kostjalt välja ka kõik väidetavad hageja tegevuse tulemusena tekkinud hoolduskulud, siis peaks kohus VÕS § 189 järgides vastaspoolelt välja mõistma ka kogu traktori kasutamisest saadud tulu. Kostja jääks tagasitäitmise korral ebavõrdsesse olukorda ja olulisse majanduslikku kahjumisse: ta peaks kandma kõik hageja poolt põhjustatud kulud ja samas tagastama kogu saadud raha. Hageja poolt kantud traktori remondi- ja hoolduskulud on tõendamata. Hageja esitas kohtule erinevad arved ja soovib need tasaarveldada kasutuseelise väärtusega. Kohus ei ole esitatud hüvitamise nõuet ja arveid analüüsinud. Arvetest olulisima osa moodustab hüdrovasara müügi arve summas 47.200 krooni. Hüdrovasar on eraldiseisev detail, mida saaks kasutada kõigi suuremate traktorite küljes. Hüdrovasar on senini hageja valduses. Selle tellis hageja kostjalt ja tasus selle eest eraldi, mistõttu see ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Asjaolu, et tegemist oli eraldi ostu-müügitehinguga, tõendab ka hageja poolt 20. novembril 2011. a. tehtud hüdrovasara ostu-müügilepingust taganemise avaldus. Hageja ei saa nõuda kostjalt hüdrovasara müügilepingu alusel makstud summa tagastamist 4, 5 aastat pärast ostumüügitehingu toimumist ja vastavalt VÕS § 118 lg. 1 punktile 1 on hageja vastava õiguse minetanud. Kostja ei ole hüdrovasara müügilepingut rikkunud ja ka hageja ei ole hüdrovasara müügilepingu rikkumist kostjale ette heitnud. Seega puudub igasugune õiguslik alus hüdrovasara müügilepingust taganemiseks. Hageja esitatud arved ja väidetav kulusumma on vastuoluline ja tõendamata. Hageja on märkinud hüdrovasara maksumuseks 62.500 krooni, kuid arve on summas 47.200 krooni. Enamusel arvetest puudub igasugune viide vaidlusalusele traktorile. Osal arvetest on sõiduki VIN-koodi märkimiseks ettenähtud koht tühjaks jäetud või hiljem kustutatud. Seega ei ole võimalik veenduda, et kõik arved on esitatud vaidlusaluse traktori remondi eest. Kostjal on kahtlus, et hageja on esitanud ka teiste traktorite remondiarveid. Täielikult on tõendamata hageja poolt arvete tasumine ja vastavate kulude reaalne kandmine. Kohus jättis ebaõigesti menetluskulud kostja kanda. Kohtumenetluses ei ole kordagi teemaks tõusetunud poolte kompromissläbirääkimine enne kohtumenetluse algust. Enne kohtumenetluse algust nõudis hageja esindaja rohkem kui 500.000 krooni tasumist ja isiklikku tagatist võlgnevusele. Esmakordselt tegi hageja väiksema pakkumise alles tsiviilasja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus. Seega ei saa kohtukulude määramisel arvesse võtta pooltevahelist suhtlust enne kohtumenetluse algatamist. Ringkonnakohus pakkus mõistliku kompromissina välja summa 150.000 krooni. Kostja nõustus sellega ja ka hageja väljendas esialgselt nõusolekut, kuid kohtu poolt määratud aja jooksul keeldus kompromissi sõlmimast. Pooled kohtusid ka 2012. a. veebruaris kohtuväliselt ja arutasid kompromissi, kuid hageja keeldus 20.000 eurost väiksemate summadega ja pooled ei ole kompromissile jõudnud. Seega on pooled korduvalt pidanud läbirääkimisi kompromissi leidmiseks. Menetluskulud on väga suured ja kohus ei saa neid üksnes kostja kanda jätta. Arvestada tuleb ka, et just kohtu poolt protsessinormide rikkumise tõttu tühistati maakohtu 15. detsembri 2010. a. otsus. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 2 alusel tühistada hagi rahuldamise ulatust ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Uue otsusega tuleb hagi osaliselt rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud rahasumma asemel põhivõlana välja 9586, 75 eurot. Viivisenõude osas tuleb otsust muuta osas, mis 10(13)

puudutab põhinõude suurust, millelt viivist tuleb arvestada. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et 2005. a. jaanuaris sõlmis kostja AS-iga Hansa Liising Eesti liisingulepingu, mille esemeks oli ekskavaator-laadur (traktor) Komatsu; liisingulepingu kehtivuse ajal langes kostja vajadus traktori järele ära ning kostja üritas seda müüa.

sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p. 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p. 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p. 3), lepingu olemust ja eesmärki (p. 4), vastaval tegevusvõi kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p. 5) ja tavasid ning lepingupooltevahelist praktikat (p. 6). Viidatud paragrahvi lg. 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Asjaolust, et üks lepingupooltest oleks meeleldi soovinud traktori müüa ja teine selle osta, ei saa veel järeldada, et pooled sõlmisidki müügilepingu, nagu maakohus on leidnud. Oluline on see, milles pooled seoses traktoriga tegelikult kokku leppisid. Poolte endi seisukohad selle kohta, milles nad kokku leppisid, on erinevad, ka on need ajas muutunud. Nii on hageja esialgses hagiavalduses (ja ka taotluses hagi tagamiseks enne hagi esitamist) väitnud, et kostja kohustus vaidlusaluse lepinguga talle vara müüma (kd. I, tl. 1 ja 17). Et müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg. 1), siis ei vasta hageja poolt nendes menetlusdokumentides esiletoodu müügilepingu sisule. Küll vastab see müügilepingu eellepingu sisule, sest VÕS § 33 lg. 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Edasises menetluses on hageja pool sellele, et pooled sõlmisid müügilepingu eellepingu, ka viidanud (näit. 3. novembri 2010. a. eelistungil – kd. I, tl. 144 – 150). Samas on hageja viidanud aga ka nii kapitalirendile (kd. I, tl. 71 – 72) kui vara väljaostumaksete tasumisele, kinnitades samas, et leping nägi ette, et ostu-müügileping sõlmitakse 24. juunil 2007. a., kuid seda ei sõlmitud (kd. I, tl. 127 – 128). Kirjeldatust nähtub hageja väidete vastuolulisus, elulisi asjaolusid ei ole hageja aga esile toonud viisil, mis võimaldaks anda neile ühemõttelise õigusliku sisu. Kuigi kasutuslepingu sõlmimist on hageja järjekindlalt eitanud, on ta hagiavalduses siiski tuginenud väitele, et 6. märtsi 2010. a. avalduses on ta nõudnud lepingu täitmist (kd. I, tl. 28), osundatud avaldusest nähtub aga, et hageja on kostjale ette heitnud just seda, et nimetatu ei võimalda tal traktorit lepingu kohaselt kasutada (kd. I, tl. 40). Kostja on väitnud, et hageja soovis küll traktori osta ja kostja selle müüa, kuid et selleks puudusid hagejal rahalised vahendid, sõlmisid pooled lepingu, mille kohaselt hageja sai kokkulepitud aja saabumiseni traktorit tasu eest kasutada ning tal oli õigus selle aja saabumisel traktor välja osta (kd. I, tl. 45 – 47, 80 – 81 jm.). Ka hageja väidetest nähtub, et kuigi ta oleks soovinud traktori omandada, ei olnud tal vaidlusaluse lepingu sõlmimisel selleks raha. Vaidlusaluse lepingu on pooled pealkirjastanud kui rendilepingu, mis ühemõtteliselt viitab traktori kasutusse andmisele. Hageja ei ole mõistetavalt selgitanud, miks leping selliselt pealkirjastati, kui tegelikult ei peetud traktori kasutusse andmist silmas. Lepingu tekstist nähtub, et pooled on selles kokku leppinud lepingu esemeks olnud traktori kasutamise tingimustes, aga samuti hageja õiguses traktor kokkulepitud tähtajal kokkulepitud hinnaga välja osta. Ka taoliste tingimuste lepingusse lisamise kohta eeldusel, et tegelikult kasutuslepingut silmas ei peetud, ei ole hageja mõistetavaid selgitusi jaganud. Kolleegium leiab, et 15. novembri 2006. a. lepingudokument sisaldab kahte lepingut: traktori üürilepingut (punktid 1 – 3, 5) ja müügilepingu eellepingut (p. 4 ja 7). Poolte kokkulepped traktori kasutamise kohta vastavad VÕS §-s 271 sätestatud üürilepingu mõistele, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Seejuures sisaldub üüri tasumise kokkulepe lepingudokumendi punktis 3, millest nähtub, et selle suurus on võrdne kostja poolt oma lepingupartnerile makstavate liisingumaksete suurusega. Asjaolust, et pooled on nimetanud neid liisingumakseteks, ei tulene veel, nagu oleks pooltel liisinguleping, sest sellele lepingule omast kolmnurksuhet (VÕS § 361) ei ole poolte ja kellegi kolmanda vahel tekkinud. Traktori omandamise kohta kokkulepitu vastab 12(13)

eellepingu mõistele, mille sisuks on kohustus teha põhileping tulevikus. Pooled ei vaidle selle üle, et oma lepingus kokkulepitud traktori väljaostuõigust hageja ei kasutanud, vaid lepingus märgitud tähtaja saabumisel leppisid pooled kokku, et hageja jätkab traktori kasutamist endistel tingimustel (kd. I, tl. 81, 146, kd. II, tl. 55). Taoliselt traktori kasutamine ja selle eest tasumine jätkus ka tegelikult. Üürileping on kestusleping, mille kahjustatud lepingupool võib vastavalt VÕS § 116 lõikele 6 üles öelda. Hageja on teinud kostjale 6. märtsil 2010. a. tahteavalduse lepingu lõpetamiseks (kd. I, tl. 40) ja kuigi hageja väitel oli tegemist lepingust taganemisega, leiab kolleegium eespooltoodud põhjendusel, et selle tahteavalduse sisuks on traktori üürilepingu ülesütlemine. VÕS § 195 lg. 2 lause 2 kohaselt jäävad lepingust kuni ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima, tagastada tuleb aga üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2010. a. jaanuarist ei ole hageja saanud traktorit kasutada, et sellest ajast alates ei ole ta kostjale kasutustasu vastavalt lepingu punktile 3 maksnud, et kostja on lepingu esemeks olnud traktori võõrandanud kolmandale isikule ning et pooltevaheline traktori kasutusleping on hiljemalt alates hagejapoolsest ülesütlemisest lõppenud. Traktorit remontima ja hooldama ning selleks tehtavaid kulusid kandma pidi lepingu p. 2 kohaselt hageja, seega ei ole tal alust selleks tehtud kulutuste hüvitamist nõuda kostjalt. Et üürilepingu järgi ei olnud hageja kostjale ette midagi üle andnud, siis ei ole tal lepingu ülesütlemisest tulenevalt makstud üürist või remondi- ja hoolduskuludest ka midagi tagasi saada. Küll on hagejal õigus nõuda kostjalt müügilepingu eellepingu alusel tasutud müügihinna ettemakse 150.000 krooni (9586, 75 euro) tagastamist. Et müügilepingut ei sõlmitud, pooled on selle lepingu sõlmimise vastu kaotanud igasuguse huvi ja selle sõlmimise võimalus on ka minetatud, on kostja saanud selle summa tulevase kohustuse täitmisena, mis on hiljem ära langenud (VÕS § 1028 lg. 1). Mingeid asjaolusid, mis võiksid õigustada selle rahasumma hagejale tagastamata jätmist, ei ole menetluses esile toodud. Müügihinna ettemakse 9586, 75 euro ulatuses tulebki hagi põhinõude osas rahuldada. Viivisenõude rahuldamist on apellatsioonkaebuses vaidlustatud üksnes seoses põhinõude rahuldamise vaidlustamisega. Et kolleegium rahuldab põhinõude väiksemas ulatuses kui maakohus, tuleb ka viivist arvestada maakohtu otsusega võrreldes väiksemalt põhinõudelt. Viisi, kuidas viivis on välja mõistetud, nagu ka viivise väljamõistmise algusaega, ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Poolte menetluskulud jätab kolleegium hageja kanda. TsMS § 163 lg. 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Varasemas apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus teinud pooltele ettepaneku lõpetada asi kompromissiga, mille kohaselt kostja tasub hagejale 150.000 krooni (kd. I, tl. 229). Kostja kompromissiga nõustus (kd. I, tl. 229, 232), hageja aga mitte (kd. I, tl. 232). Hageja nõustumatuse tõttu ei olnud asja sisuline lahendamine siis apellatsioonimenetluses võimalik, maakohtu otsus tühistati, asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks, see jõudis uuesti apellatsioonimenetlusse, kus kohus rahuldas hagi ulatuses, mida kostja hagejale juba varasemalt kompromissina pakkus. Niisugustel asjaoludel on õiglane jätta poolte menetluskulud kooskõlas TsMS § 163 lõikega 2 hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.