Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) hagi Raivo Murdi (Murd) vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 5 000 000 krooni
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. juuni 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raivo Murdi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. mai 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Raivo Murd (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch Vastustaja (hageja): Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Alice Salumets Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel: Lamor Corporation AB (asukoht Mestarintie 25; 06150 Porvoo, Soome Vabariik) esindaja vandeadvokaat Ants Mailend
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Viru Maakohtu 30. juuni 2010 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) hagi Raivo Murdi vastu 6 212 646.73 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Välja mõista Narva linnalt (Narva Linnavalitsuse kaudu) Raivo Murdi kasuks õigusabikulude katteks
4230 eurot (neli tuhat kakssada kolmkümmend) ja riigilõivu katteks 5112.93 eurot (viis tuhat ükssada kaksteist eurot ja 93 senti) ning riigi kasuks riigilõivu katteks 7669.40 eurot (seitse tuhat kuussada kuuskümmend üheksa eurot ja 40 senti). Riigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 SEB pangas või kontole nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber 2900078567.
Narva linna menetluskulud jätta tema enda kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Narva linn esitas 20.11.2003 maakohtule hagiavalduse Raivo Murdi vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt mõisteti R. Murd Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusega süüdi KrK § 161 järgi. Kohtuotsus kriminaalasjas on jõustunud. Kohtuotsuse kohaselt R. Murd, olles ametiisik, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit, rikkudes Narva linna põhimääruse p-i 4.4.13 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 38 lg 2 sätteid, mis keelavad linnal laenu andmise või tagamise, ning tekitas oma tegevusega Narva linnale olulise materiaalse kahju summas 6 212 646.73 krooni. Antud kriminaalasjas esitas Narva linn tsiviilhagi taotlusega välja mõista kohtualuselt tsiviilhagi summas 6 212 646.73 krooni. Narva Linnakohus jättis tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusega tuvastati, et R. Murd sõlmis 15.11.1996 Narva linna nimel INKO Balti Pangaga deposiitlepingu. Deposiidilepingu p 2.3 kohaselt oli deposiidisummaks 7 000 000 krooni. Deposiidilepingu p 4.1 kohaselt kandis Narva Linnavalitsus 15.11.1996 lepingus märgitud deposiidikontole 7 000 000 krooni, mille pank kohustus hagejale tagasi maksma koos muude deposiidilepingust tulenevate summadega lepingus toodud tingimustel. R. Murd sõlmis 09.12.1996 Narva Linnavalitsuse nimel INKO Balti Pangaga garantiilepingu. Garantiilepingu p 1 kohaselt garanteeris Narva Linnavalitsus laenusaaja Lamor Corporation AB ja laenuandja INKO Balti Panga 06.12.1996 vahelise laenulepingu alusel saadava laenu 5 000 000 krooni täieliku ning õigeaegse tagasimaksmise. Garantiilepingu p 2 kohaselt kohustus Narva Linnavalitsus tagama samuti laenulepingu järgsete intresside, viiviste ja leppetrahvi ning muude laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete täieliku ning õigeaegse tagasimaksmise. Narva Linnavalitsuse poolt tagatav piirsumma oli garantiilepingu p 3 kohaselt 7 000 000 krooni. Vastavalt garantiilepingu p-le 5, kui Lamor Corporation (laenusaaja), ei tasu
laenulepingust tulenevaid kohustusi 01.11.1997, õigustas Narva Linn INKO Balti Panka garandi deposiidikontol nr 144007 olevat raha garandi korralduseta kasutama laenulepingust tuleneva võlgnevuse laenusaaja poolt täitmata või mittenõuetekohaselt täidetud kohustuste ulatuses. Samuti sõlmis R. Murd 10.12.1996 Narva Linna nimel deposiitlepingu lisa nr 1, millega täiendati deposiidilepingu p 3 alap-ga 2 järgmises redaktsioonis: „Deposiidileping nr 5021 olevad rahalised vahendid ja neile arvestatud intressid on Narva Linnavalitsuse ja Panga vahel 09.12.1996 sõlmitud Garantiilepingu nr 681011 tagatiseks. Narva Linnavalitus kohustab Panka ilma Kliendi kirjaliku korralduseta maha kandma Kliendi kontolt nr 144007 vahendeid Panga kasuks ja Narva Linnavalitsuse vahel 09.12.1996 sõlmitud Garantiilepingust nr 681011 tulenevate Garandi kohustuste tagamiseks garanteeritava summa ulatuses. Laenulepingu nr 611026 p 2.6 kohaselt laenas AS INKO Balti Pank Lamor Corporation AB-le 5 000 000 krooni aastaintressiga 24% (p 2.8). Viivise määr lepiti kokku 0,5% päevas ning laenusumma tagastamise tähtaeg oli 01.11.1997 (p-d 2.10 ja 2.9). Kostja poolt sõlmitud lepingute ja antud korralduste tulemusena debiteeris INKO Balti Pank 06.11.1997 Narva Linnavalitsuse deposiitarvelt nr 144007 Lamor Corporation AB laenu katteks laenusumma ning intresside ja viivistega kokku 6 212 646.73 krooni, millest laenusumma oli 5 000 000 krooni, intressisumma 763 998.19 krooni ja viivised 448 648.54 krooni. Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusega on tõendatud, et kostja, olles ametiisik, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit, rikkudes Narva linna põhimääruse p 4.4.13 ja KOKS § 38 lg 2 sätteid. Kohtuotsusega mõisteti kostja kriminaalkorras süüdi. Kostja rikkus seadust ja tagas linna rahaliste vahenditega kolmanda isiku võetud laenu suures ulatuses. Kahju on tekitatud ajal, kui lepinguvälist õigussuhet reguleeris tsiviilkoodeks (TsK). TsK § 448 lg 1 kohaselt organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Kostja õigusvastane käitumine seisneb seaduse rikkumises, millega temal kui linnapeal ei olnud õigust tagada linna nimel kolmanda isiku laenu kooskõlas Narva linna põhimääruse p-ga 4.4.13 ja KOKS § 38 lg-ga 2. Õigusvastase käitumise eest mõisteti kostja kriminaalkorras süüdi, seega on tõendatud ka kostja süü kahju tekitamises. Kostja poolt Narva Linnavalitsuse nimel 15.11.1996 deposiidilepingu ja 09.12.1996 garantiilepingu ja selle lisa sõlmimisega tekitas kostja oma õigusvastase tegevusega hagejale kahju kokku 6 212 646.73 krooni, milline summa debiteeriti Narva linna kontolt INKO Balti Panga poolt kostja korralduse alusel. Kostja õigusvastase käitumise ja linnale kahju tekitamise vahel on otsene kausaalne seos, sest juhul kui linnapea ei oleks õigusvastaselt taganud kolmanda isiku laenu, ei oleks linnale kahju saanud tekkida. Kahju tekkimine kostja tegevuse tulemusena on leidnud kinnitamist kriminaalmenetluses Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusega.
2.R. Murd hagi ei tunnistanud. Teoga, mille eest R. Murd kriminaalkorras süüdi mõisteti, ei ole Narva linnale varalist kahju tekitatud. Puudub põhjuslik seos R. Murdi teo ja tagajärje - Narva linnal tekkinud varalise kahju vahel. Narva linnal on kehtiv ja sissenõutav lepingust tulenev (hageja esitatud 31.10.1997 leping) nõue Lamor Corporation AB vastu, mida viimane on korduvalt kirjalikult kinnitanud. Kostjale teadmata ja arusaamata ei ole seda asutud realiseerima.
3.Tartu Ringkonnakohtu 29.06.2009 määrusega kaasati menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Soome Vabariigis registreeritud äriühing Lamor Corporation AB. Kolmas isik on seisukohal, et kostja väidab alusetult, nagu oleks Lamor Corporation AB tunnistanud oma võlgnevust hageja ees. Nimetatud faktilise asjaolu tõstatamine käesolevas menetluses on asjakohatu, sest hagi esemeks ei ole hageja ja Lamor Corporation AB vahelise väidetava võlasuhte täitmine.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohtu 30. juuni 2010 otsusega rahuldati täies ulatuses Narva linna (Narva Linnavalitsuse kaudu) hagi R. Murdi vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ning mõisteti R. Murdilt Narva linna kasuks välja 6 212 646.73 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb antud asjas kohaldada seaduste sätteid, mis kehtisid enne 01.07.2002. TsK § 448 lg 1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Sama paragrahvi lg 2 järgi kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kohus peab kahju tekitamisest tuleneva hagi rahuldamiseks tuvastama kahju tekitamisest tuleneva kohustuse tekkimise vajalikud tingimused: kahju olemasolu, põhjusliku seose tekitatud kahju ja kahju tekitanud teo vahel, kahju tekitanu teo õigusvastasuse ja kahju tekitanu süü. Ühegi tingimuse puudumisel nõuet rahuldada ei saa. Süü puudumise tõendamine lasub kostjal. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmis R. Murd 15.11.1996 Narva linna nimel INKO Balti Pangaga deposiitlepingu nr 5021. Deposiidilepingu p 2.3 kohaselt oli deposiidi summaks 7 000 000 krooni. Deposiidilepingu p 4.1 kohaselt kannab Narva linn deposiidilepingu p-s 2.2 märgitud deposiidikontole 7 000 000 krooni, mille pank kohustus hagejale tagasi maksma koos muude deposiidilepingust tulenevate summadega lepingus toodud tingimustel. Narva Linnavalitsus kandis 15.11.1996 pangale 7 000 000 krooni. Peale selle R. Murd sõlmis 09.12.1996 Narva Linnavalitsuse nimel INKO Balti Pangaga garantiilepingu nr 681011. Garantiilepingu p 1 kohaselt garanteeris Narva Linnavalitsus laenusaaja Lamor Corporation AB ja laenuandja INKO Balti Panga 06.12.1996 vahelise laenulepingu nr 611026 alusel saadava laenu 5 000 000 krooni täieliku ning õigeaegse tagasimaksmise. Garantiilepingu p 2 kohaselt kohustus Narva Linnavalitsus tagama samuti laenulepingu järgsete intresside, viiviste ja leppetrahvi ning muude laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete täieliku ning õigeaegse tagasimaksmise. Narva Linnavalitsuse poolt tagatav piirsumma oli garantiilepingu p 3 kohaselt 7 000 000 krooni. Vastavalt garantiilepingu p-le 5, kui Lamor Corporation (laenusaaja) ei tasu laenulepingust tulenevaid kohustusi 01.11.1997, õigustas Narva Linn INKO Balti Panka garandi deposiidikontol nr 144007 olevat raha garandi korralduseta kasutama laenulepingust tuleneva võlgnevuse laenusaaja poolt täitmata või mittenõuetekohaselt täidetud kohustuste ulatuses. Samuti sõlmis kostja 10.12.1996 Narva Linna nimel deposiitlepingu nr 5021 lisa nr 1, millega täiendati deposiidilepingu p 3 alap-ga 2 järgmises redaktsioonis: „Deposiidileping nr 5021 olevad rahalised vahendid ja neile arvestatud intressid on Narva Linnavalitsuse ja Panga vahel 09.12.1996 sõlmitud Garantiilepingu nr 681011 tagatiseks. Narva Linnavalitsus kohustab Panka ilma Kliendi kirjaliku korralduseta maha kandma Kliendi kontolt nr 144007 vahendeid Panga kasuks ja Narva Linnavalitsuse vahel 09.12.1996 sõlmitud Garantiilepingust nr 681011 tulenevate Garandi kohustuste tagamiseks garanteeritava summa ulatuses“. Ülalnimetatud dokumentide põhjal luges kohus tõendatuks, et Narva linnale oli tekitatud kahju kokku 6 212 646.73 krooni, millest laenusumma oli 5 000 000 krooni, intressisumma 763 998.19 krooni ja viivis 448 648.54 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et Narva linn maksis need summad välja ja ei saanud raha tagasi. Samuti luges kohus tõendatuks põhjusliku seose olemasolu hagejale tekitatud kahju ja kahju tekitanud (kostja) teo vahel, kuna just tänu kostja aktiivsele tegevusele sai võimalikuks ülalloetletud lepingute sõlmimine ja raha ülekandmine. R. Murdi poolt ülalnimetatud lepingute sõlmimise ajal KOKS § 38 lg 2 kehtinud redaktsiooni kohaselt on vallal või linnal keelatud laenu andmine või tagamine. Vastavalt R. Murdi Narva linnapea ametis olemise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 26.10.1994 määruse nr 18/6 „Narva Linnavolikogu põhimääruse kinnitamine" p-le 4.4.13 krediitide saamine ja muude varaliste kohustuste enda peale võtmine, mis ei ole tagatud jooksva aasta eelarves, kuulub linnavolikogu pädevusse.
Vastavalt Narva Linnakohtu 08.09.2000 jõustunud otsusele kriminaalasjas nr 1-131/2000 tunnistati R. Murd süüdi KrK § 161 järgi ja karistati teda üheaastase vabadusekaotusega tingimisi üheaastase katseajaga. Tsiviilhagi jäeti läbi vaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Lähtudes KOKS § 38 lg-s 2 ja Narva Linnavolikogu põhimääruse p-s 4.4.13 sätestatust ning Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusega kriminaalasjas nr 1-131/2000 tuvastatust, luges kohus tõendatuks, et R. Murdi tegevus laenude võtmisel ja garanteerimisel oli õigusvastane ja ta on süüdi hagejale kahju tekitamisel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.R. Murd esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 30. juuni 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta Narva linna hagi täies ulatuses rahuldamata; mõista R. Murdi menetluskulud välja Narva linnalt ja Narva linna menetluskulud jätta tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei kuulu vaidluse lahendamine üldkohtu pädevusse. Puudub vaidlus, et kõnealuste tehingute teostamise ajal oli kostja Narva linnapea. Seega laienevad linnapea tegevusele ATS § 1 lg 1 kohaselt avalikku teenistust reguleerivad õigusnormid; 2) vaatamata TsMS § 631 lg-s 3 sätestatule, on antud juhul tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ja maakohus ei ole nimetatud asjaolule tähelepanu pööranud ning on vaidluse ebaõigesti lahendanud tsiviilõiguse sätete alusel; 3) sätestab RVastS § 31 lg 1, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult saadud raha või asja tagastamiseks enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kaebuse või hagi läbivaatamisel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. ATS jõustus 01.01.1996, sealjuures ATS § 891 ja 892 hakkasid kehtima koos riigivastutuse seaduse jõustumisega 01.01.2002. Lähtudes RVastS § 21 lg-st 1 ja § 31 lg-st 1 saab järeldada, et juhul, kui hagi avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks on esitatud peale 01.01.2002, s.o peale riigivastutuse seaduse jõustumist, kuuluvad kohaldamisele riigivastutuse seaduse sätted koos ATS §-dega 891 ja 892. Hageja esitas kostja vastu hagi maakohtusse 20.11.2003, seega kuuluvad RVastS § 31 lg 1 ja § 21 lg 1 alusel antud vaidluses kohaldamisele ATS §-d 891 ja 892; 4) võib väita, et ATS § 892 lg-s 4 sätestatud tähtaeg hakkas kulgema alates 01.01.2002, s.o alates ATS § 892 jõustumisest. Eelnevast tulenevalt oleks hageja pidanud hagi kostja vastu esitama hiljemalt 01.02.2002. Hagi on esitatud 20.11.2003 ja seega on nõue aegunud. 5) on apellant 23.01.2004, 03.10.2005 ja 07.03.2006 vastustes hagile esitanud alljärgnevad vastuväited: kostja mõisteti süüdi garantiilepingu volitusteta sõlmimise eest, mitte aga deposiitlepingu sõlmimisest tulenevalt. Teoga, mille eest kostja süüdi mõisteti, ei ole hagejale kahju tekitatud; põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja käitumise vahel puudub; hageja ei ole astunud samme võlgnevuse sissenõudmiseks kolmandalt isikult, samas kostja on pakkunud oma abi selliseks tegevuseks; hagejal on kehtiv ja sissenõutav lepingust tulenev nõue kolmanda isiku vastu; kostja vabastati Narva linnapea ametikohalt 22.11.1998, samas eelnevalt oli kostja astunud samme võla tagasinõudmiseks kolmandalt isikult. Maakohus ei ole võtnud sisulist ja põhjendatud seisukohta ülaltoodud vastuväidete osas, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohustust. Sealjuures ei ole maakohus mingilgi määral analüüsinud kostja ühte keskseimat väidet, et kahju ei ole tekkinud, kuivõrd hagejal on tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu; 6) on maakohus põhjendamatult suures ulatuses rajanud otsuse Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusele kriminaalasjas nr 1-131/2000. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09 p-s 14 märkinud, et kolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuse p-des 29 ja 30 selgitanud, et kuivõrd kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine
eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasjas tehtud otsuses eeltoodud asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 p-s 19 väljendanud alljärgnevaid seisukohti: isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue; tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni; tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1, mis sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole kriminaalasjas tehtud otsusest sõltumatult analüüsinud kahju hüvitamise koosseisu eeldusi. Kõikide koosseisu elementide osas on maakohtu seisukoht põhjendamata; 7) kehtib tõendamiskoormise osas kahju hüvitamise nõude puhul üldreeglina põhimõte, mille kohaselt kahjustatud isik peab tõendama: kahju olemasolu, võlgnikupoolse kohustuse rikkumist, põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Mistahes kahju hüvitamise kohustuse tekkimise vajalikuks eelduseks on kahju tekkimine kahjustatud isikul. Kostja on olnud seisukohal, et hagejale ei ole kahju tekkinud, kuivõrd hagejal on nõue kolmanda isiku vastu. Kostja on eelnevas menetluses osundanud asjaolule, et ta on aktiivselt tegutsenud eesmärgiga saavutada nõude rahuldamine kolmanda isiku poolt. Sellist fakti kinnitavad alljärgnevad tõendid: 31.10.1997 sõlmiti kolmanda isiku ja hageja vahel leping, mis reguleeris kolmanda isiku garantiilepingust tulenevat tagasimaksekohustust. Viidatud lepingu kohaselt kohustus kolmas isik tasuma hageja poolt pangale üle kantud summad hiljemalt 31.12.1997; kokkuvõtlik dokument pealkirjaga Narva linnavalitsus - AS INKO Balti Pank - Lamor Corporation AB vahelise suhete kronoloogia, viidatud dokumendis on kirjeldatud kostja toiminguid temale etteheidetaval perioodil; dokumendid õigusnõustajale; Lamor Corporation AB 13.02.1998 võla tagastamise graafik; 19.11.1998 kokkulepe võla tagastamise kohta. Märkimisväärne on fakt, et hageja ei ole kostjale teadaolevalt siiani esitanud hagi kolmanda isiku vastu. Seda vaatamata asjaolule, et hagejal on ilmselgelt nõudeõigus kolmanda isiku vastu, mis tuleneb eelkõige: garantiilepingust ja hageja konto debiteerimisest AS INKO Balti Pank poolt; 31.10.1997 sõlmitud kokkuleppest; 13.02.1998 kolmanda isiku kinnitusest võlgnevuse kohta hagejale; 13.02.1998 kolmanda isiku poolt allkirjastatud võlgnevuse tagastamise graafikust; 19.11.1998 kokkuleppest võlgnevuse tasumise kohta hageja ja kolmanda isiku vahel. Riigikohtu otsustes nr 3-2-1-41-05 (p 55) ja nr 3-2-1-135-03 (p 16) toodud seisukohtadest nähtuvalt saab teoreetiliselt kahjuna käsitleda vaid summat, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on väiksem väidetavast kahjust. Antud juhul on hageja tagasinõudeõiguse väärtus (suurus) ehk nõue, mida hageja saaks kolmanda isiku vastu esitada, vähemalt sama suur hagetava kahju suurusega. Järelikult pole hagejale kahju tekkinud. Veelgi enam, Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 tuleneb, et hageja peab esitama tõendid tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta, kuivõrd tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul. Hageja ei ole sellist kohustust täitnud ning tõendeid tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta ei ole esitatud. Suure tõenäosusega on hageja tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu tänaseks hageja passiivsuse tõttu aegunud. Samas nõudeõiguse võimalikku aegumist ei saa ette heita kostjale, vaid hagejale, kuivõrd alates 22.11.1998 lõppesid kostja volitused linnapeana. 8) on ilmne, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud hagi kolmanda isiku vastu tagasinõudeõiguse maksmapanekuks ning tagasinõudeõiguse väärtus on sellest tulenevalt oluliselt vähenenud, peab sellisest passiivsusest tulenevat riisikot VÕS § 139 lg 2 alusel kandma hageja, mitte aga kostja. 9) on hageja väidetav kahju tekkinud mitte garantiilepingu sõlmimisest, vaid tulenevalt asjaolust, et AS INKO Balti Pank pankrotistus. Deposiitlepingust tulenevalt jäi hagejal panga vastu nõudeõigus, mida hageja aga maksma ei pannud. Seega puudub kostja tegevuse ja väidetava kahju vahel põhjuslik seos.
6.Narva linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Viru Maakohtu 30. juuni 2010 otsuse muutmata, mõista apellandilt välja vastustaja menetluskulud ja jätta apellandi menetluskulud apellandi enda kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) sätestab TsMS § 631 lg 3, et apellatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas; 2) on apellant asunud ekslikule seisukohale, et käesolevas vaidluses kuuluvad kohaldamisele ATS § 891 ning ATS § 892; 3) puudub apellandil õigus esitada ja tugineda apellatsioonimenetluses uuele ja varem esitamata vastuväitele, mille kohaselt on esitatud nõue ATS § 892 alusel aegunud. Käesolevas tsiviilasjas ei kuulu kohaldamisele ATS § 892. Hageja poolt esitatud nõue ei ole aegunud; 4) puudub apellandil õigus esitada ja tugineda apellatsioonimenetluses uuele ja varem esitamata vastuväitele, mille kohaselt tuleb apellandi vastutust ATS § 891 lg 5 alusel piirata. Käesolevas tsiviilasjas ei kuulu kohaldamisele ATS § 891 lg 5. Apellandi vastutusele piiranguid kohaldada ei saa; 5) andis maakohus sisulise ja põhjendatud hinnangu kogu kostja tegevusele, sh hindas deposiitlepingu ning garantiilepingu sõlmimise tähendust käesoleva tsiviilasja seisukohalt; 6) andis maakohus ühese ja selge seisukoha põhjusliku seose osas; 7) on maakohus võtnud seisukoha hageja väidetava nõude osas kolmanda isiku vastu, samuti apellandi väite osas, et apellant astus samme väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks nimetatud kolmandalt isikult; 8) on apellandi poolt esitatud väited, mille kohaselt on kostja teinud kõik Narva linna huvide kaitsmiseks, paljasõnalised ning esitatud sooviga jätta asjaoludest ebaõiget pilti. Nimelt, apellandi enda esitatud asjaolude kohaselt vabastati ta ametist 22.11.1998. 31.10.1997 sõlmiti aga leping, millega Lamor Corporation AB kohustus Narva Linnavalitsusele tagastama kõik viimase poolt tema eest pangale täidetud rahalised kohustused 2 kuu jooksul, kuid mitte hiljem kui 31.12.1997. Märgitud tähtajaks Lamor Corporation AB nimetatud kohustust ei täitnud. Apellant aga ei võtnud aasta jooksul pärast seda midagi ette tema enda poolt sõlmitud lepingu täitmise osas, kuigi just sel ajal oli tal Narva linnapeana parim positsioon ja kohustus Narva linna huvide kaitsmiseks. Niisiis ei astunud apellant vajalikke samme väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks nimetatud kolmandalt isikult. Samuti ei ole õige ega ka põhjendatud apellandi väide, et hagejal on kehtiv ja sissenõutav lepingust tulenev nõue kolmanda isiku vastu; 9) on maakohus võtnud seisukoha hagejale tekkinud kahju osas. Apellandi seisukoht väidetava tagasinõudeõiguse olemasolu kohta ei ole põhjendatud; 10) ei ole maakohus põhjendamatult suures ulatuses rajanud kohtuotsust Narva Linnakohtu 08.08.2000 otsusele kriminaalasjas nr 1-131/2000; 11) esinevad käesolevas tsiviilasjas ja maakohus on tuvastanud kõik kahju hüvitamise koosseisu elemendid; 12) ei kuulu käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele VÕS-i 7. ptk normid, vaid tsiviilkoodeksi vastavad sätted; 13) on hagejale tekkinud kahju. Käesoleva tsiviilasja esemeks ei ole tuvastada vastustaja võimalik nõue Lamor Corporation AB vastu.
7.Lamor Corporation AB palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmanda isiku seisukoha järgi on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Apellandi paljasõnalised väited kolmanda isiku kohustustest hageja ees ei vasta tegelikkusele – kolmandal isikul ei ole mingisuguseid kohustusi hageja ees. Apellant on vaidlustanud üldkohtu pädevuse asja lahendamisel, mis on lubamatu tulenevalt TsMS § 631 lg-st 3.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Narva linna hagi R. Murdi vastu 6 212 646.73 krooni väljamõistmiseks rahuldamata.
9.Maakohus on õigesti leidnud, et vaidlus tuleb lahendada TsK § 448 järgi ning apellandi vastupidine seisukoht on ebaõige. Asja materjalidest nähtub, et R. Murd tunnistati Narva Linnakohtu 08.09.2000 otsusega (I kd, t.l 5-8) süüdi KrK § 161 järgi ning tsiviilhagi summas 6 212 646.73 krooni jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Nimetatud kohtuotsusest tulenevalt pani R. Murd talle süüksarvatud teod toime 1996. a. Narva linn esitas kriminaalasjas tsiviilhagi 31.03.1999 ning Narva linn tunnistati tsiviilhagejaks 05.04.1999 määrusega (kriminaaltoimik III kd, t.l 187, 189). Hagiavalduse maakohtusse R. Murdilt 6 212 646.73 krooni väljamõistmiseks esitas Narva linn 20.11.2003. KrMK § 270 (kuni 01.07.2004 kehtinud redaktsioon) kohaselt kui kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust, võib kohus süüdimõistva otsuse tegemisel tunnistada, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele, kuid hagi rahuldamise täpne suurus määratakse kindlaks tsiviilmenetluse korras. Seega seadusest tulenevalt vaadatakse tsiviilhagi, mis on esitatud kriminaalmenetluses ja jäetud kriminaalmenetluses läbi vaatamata, tsiviilmenetluse korras. Apellandi seisukoht, et antud vaidluse lahendamine ei kuulu üldkohtu pädevusse, ei ole põhjendatud. Apellandi väide, et vaidlus tulnuks lahendada RVastS alusel, ei ole asjakohane. Apellant on jätnud tähelepanuta RVastS §-des 1 ja 2 sätestatu, milledest tulenevalt ei kuulu R. Murdilt kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine Riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. Piiratud varalist vastutust tahtliku kuriteoga tekitatud kahju eest ei näe ette ka apellandi poolt viidatud ATS § 891 lg 5 (kui kahju pole tekitatud tahtlikult, ei tohi nõutav hüvitis ületada ametniku kuuekordset ametipalga ja lisatasude summat) ning TööK § 128 lg 1 p 3 (vastutus on täielik, kui kahju on tekitatud töötaja tegevusega, mis sisaldab kriminaalkorras karistatava teo tunnused). Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu ka see apellandi väide, et hageja nõue on aegunud.
10.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et vaidlustatud otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele ning maakohus on rajanud kohtuotsuse suures osas Narva Linnakohtu 08.09.2000 kriminaalasjas tehtud otsusele. TsK § 448 alusel hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu süü. Hageja kohustuseks on seejuures tõendada, et kostja põhjustas oma õigusvastase teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Riigikohus on 11.05.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 p-s 29 asunud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluses ei ole siduv kriminaalasjas tehtud otsuses võetud seisukoht kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise kohta ja põhjusliku seoses kohta rikkumise ja kahju vahel. Vaatamata sellele, et KrK § 161 järgi on kahju olemasolu kuriteo koosseisuliseks tunnuseks, ei saa lugeda seda tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvaks. Kahju olemasolu teo tagajärjena ja selle suurus (k.a põhjusliku seose olemasolu) tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna nimetatud küsimuste lahendamine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist. Vastasel juhul puuduks tsiviilkohtumenetluses hagi läbivaatamisel üldse mõte. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel eelmärgitut arvestanud ning on jätnud arvestamata kostja vastuväited. Hagiavaldusest nähtuvalt seisnes kostja õigusvastane käitumine hageja nimel kolmanda isiku laenu tagamises ja seda kinnitas ringkonnakohtu istungil hageja esindaja. Seetõttu on ekslik maakohtu seisukoht, et kostja õigusvastane tegevus seisnes lisaks laenu tagamises veel laenude
võtmisel. Ringkonnakohus kriminaalmenetluses.
märgib,
et
laenude
võtmises
ei
süüdistatud
kostjat
ka
11.Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 10 märkis, on hagi rahuldamise eelduseks kahju olemasolu hagejal ning tõendamiskoormis selles osas lasub hagejal. Kostja on kogu menetluse kestel (kostja 23.01.2004 vastus hagile, I kd, t.l 26-29) vaielnud hagile vastu ning põhjendanud oma vastuväidet sellega, et hagejal on tagasinõudeõigus Lamor Corporation AB (edaspidi kolmas isik) vastu kogu nõude ulatuses. Pooltel ei ole vaidlust, et kuna kolmas isik ei tagastanud INKO Balti Pangale laenulepingu alusel laenu, siis debiteeris pank 06.11.1997 hageja deposiitarvet nr 144007 kolmanda isiku laenu katteks kokku 6 212 646.73 krooni ulatuses. Samas nähtub asja materjalidest, et hageja ja kolmas isik sõlmisid 31.10.1997 lepingu, mis reguleeris kolmanda isiku garantiilepingust tulenevat tagasimaksekohustust. Lepingu p 3 kohaselt kohustub kolmas isik hüvitama garandile täies ulatuses panga poolt kolmanda isiku vastu suunatud nõude rahuldamiseks kasutatud garandi rahalised vahendid; lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kolmas isik täitma kohustuse hiljemalt 31.12.1997; lepingu p 6 sätestas kolmanda isiku vastutuse kohustuse mitteõigeaegse täitmise eest ning lepingu p-s 8.2 leppisid pooled kokku, et leping lõpeb kõikide lepinguliste kohustuste nõuetekohasel täitmisel. Lepingu p 9.2 kohaselt kuuluvad kõik pooltevahelised vaidlused lahendamisele Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtus. Lisaks lepingule tõendavad hageja tagasinõudeõigust kolmanda isiku 13.02.1998 vastus hagejale, milles kolmas isik tunnistas võlga 6 212 642.73 krooni ning pakkus võlgnevuse tagastamise graafikut (kriminaaltoimik III kd, t.l 124-125) ning 19.11.1998 kokkulepe (kriminaaltoimik III kd, t.l 380-381). Narva Linnavolikogu ajutise töögrupi 15.11.1998 kokkuvõttest (kriminaaltoimik I kd, t.l 23-29) nähtub, et kolmas isik võlgnes linnale 05.12.1997 seisuga 6 212 646.73 krooni ning töögrupile tehti ülesandeks töötada välja ettepanekud raha tagasisaamiseks kolmandale isikult. Narva Linnavalitsuse - INKO Balti Pank - Lamor Corporation AB vahelisest suhete kronoloogiast (kriminaaltoimik I kd, t.l 30-38) nähtub muu hulgas, et 18.09.1998 ja 01.10.1998 saatis hageja (allkirjastatud kostja poolt) kolmandale isikule kirja ja pretensiooni võlgnevuse tagastamiseks ning hoiatuse, et võlgnevuse mittetasumise korral pöördutakse Eesti KaubandusTööstuskoja Arbitraažikohtusse. Narva Linnavolikogu 22.11.1998 otsusega (kriminaaltoimik III kd, t.l 375) anti volitused Narva linnavalitsusele, linnavolikogu liikmele F.S. ja jurist M. P. Narva linna huvide esindamiseks firmaga Lamor Sorporation AB ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega Narva linna vara tagastamise küsimustes. Narva Linnavolikogu 31.01.2000 vastusest (kriminaaltoimik III kd, t.l 374) nähtub, et 22.11.1998 otsuse alusel moodustatud komisjon pidas 1998. a rea istungeid, kuid reaalselt mingeid ettepanekuid raha tagasisaamise kohta välja ei töötatud. Alates 1999. a kevadest ei ole komisjon praktiliselt töötanud. Raha tagasisaamise kohta ei ole täiendavaid otsuseid vastu võetud. Hageja raamatupidamisbilansi (seisuga 01.01.1998) lisast (kriminaaltoimik III kd, t.l 107) nähtub, et selles on kajastatud kolmanda isiku kohustus hageja eest summas 6 212 643 krooni. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele ja ringkonnakohtu istungil nõustunud, et kolmandal isikul on nende ees 31.10.1997 lepingust tuleneb kohustus, kuid linn ei esitanud nõuet kolmanda isiku vastu, kuna see oleks toonud kaasa täiendavaid kulutusi. Lisaks on hageja kinnitanud, et nõue kolmanda isiku vastu ei oleks realiseeritav, kuna hageja arvates on kolmas isik maksejõuetu. Hageja nimetatud väited ei ole arvestatavad, kuna asja materjalidest nähtuvalt on kolmas isik tegutsev äriühing ning puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kolmanda isiku maksejõuetust. Ringkonnakohus märgib, et ka nõude esitamine kostja vastu on seotud kulutustega ning lepingust tuleneva täitmisenõude esitamata jätmist kolmanda isiku vastu ei ole asjakohane põhjendada kulutuste kandmisega.
Riigikohus on 11.05.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 ja 12.01.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 asunud seisukohale, et hageja kahjuna oleks vaadeldav vaid see osa kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Hageja on nõustunud, et tal on lepingust tulenev tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu summas 6 212 646.73 krooni. Kuivõrd hageja tagasinõudeõigus on võrdne kostjalt nõutava summaga, siis puudub hagejal kahju ning hageja nõue kostja vastu tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Eelnevast tulenevalt ei saa ka väita, et kostja õigusvastase teo (garantiilepingu sõlmimine) tagajärjel tekkis hagejal kahju 6 212 646.73 krooni.
12.Ekslik on hageja väide, et kostja on kahju põhjustamise hagejale omaks võtnud ning TsMS § 231 lg 3 kohaselt saab omaksvõttu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul. Vastuses hagile (I kd, t.l 82) on kostja märkinud, et Narva linn kandis varalist kahju, kuna jäi ilma oma rahalistest vahenditest, mida hoidis Inko pangas deposiitarvel. Samas vastuses on kostja kinnitanud, et ta vaidleb hagile vastu, kuna ta ei ole kahju tekitanud ning hagejal on nõudeõigus kolmanda isiku vastu. Omaksvõtt TsMS § 116 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) ja kehtiva TsMS § 231 lg 2 järgi tähendab faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist ning kostja ei ole vastuses hagile võtnud omaks kahju tekitamist linnale 6 212 646.73 krooni ulatuses.
13.Menetluskulude jaotamisele tuleb kohaldada kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS sätteid. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Tartu Ringkonnakohtu 11.10.2010 määrusega rahuldati osaliselt R. Murdi menetlusabi taotlus ning teda kohustati tasuma riigilõivu 80 000 krooni (sellest 40 000 krooni osamaksetena) ning vabastati riigilõivu 120 000 krooni tasumisest. R. Murd on kohustatud täitma eelmärgitud 11.10.2010 määruse ning tasuma riigilõivu osamaksed lõpuni. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja hagi rahuldamata jätmisega tuleb Narva linnalt TsMS § 64 lg 2 alusel mõista riigilõivu katteks R. Murdi kasuks välja 80 000 krooni (5112.93 eurot) ja riigi kasuks 120 000 krooni (7669.40 eurot). Kostja õigusabikulud moodustavad kokku 5897.02 eurot. Ringkonnakohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud TsMS § 61 lg 1 p 1 tähenduses on õigusabikulud seoses apellatsioonkaebuse koostamise ja selleks ettevalmistamisega 54 726 krooni ulatuses ning seoses ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ja sellest osavõtmisega 11 460 krooni ulatuses, s.o kokku 4230 eurot. Ringkonnakohus arvestab õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel sellega, et apellatsioonkaebuse koostanud kostja esindaja ei osalenud esimese astme menetluses ning sellest tingituna kulus tal enam aega asja materjalidega (kolm tsiviilasja toimikut ja kolm kriminaalasja toimikut) tutvumiseks. Ringkonnakohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud ei ole õigusabikulud 202.09 eurot seoses menetlusabi taotluse ettevalmistamisega, kuna vastava vormi täitmiseks ei ole vaja eriteadmisi ning õigusabikulud 1464.87 eurot, kuna ringkonnakohus ei ole nõudnud vastust vastustaja vastusele ning esindaja allkirjastatud ühelauselise menetlusabi taotluse oleks saanud samuti esitada kostja ise. Hageja õigusabikulud tuleb jätta tema enda kanda.
Viivi Tomson
Eveli Vavrenjuk
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.