nende Hageja: RBAS (registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja esindaja: vandeadvokaat Enno Heringson (Advokaadibüroo Entsik & Partnerid, Tornimäe 5, 10155 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja: OÜ NG(registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja seaduslik esindaja: JP(XXX) Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista OÜ-lt NG RBAS kasuks 2 716,23 eurot (kaks tuhat seitsesada kuusteist eurot ja kakskümmend kolm eurosenti).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta asjas kantud menetluskulud kostja kanda. Hagejal on õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.
08.veebruaril 2011 esitas RBAS Harju Maakohtule hagi OÜ NG vastu viivisvõlgnevuse summas 2 716,33 euro väljamõistmiseks. Hagi põhjenduste kohaselt 13. aprillil 2005. a sõlmisid
RBAS ja OÜ NG reaalservituutide ja reaalkoormatise seadmise lepingu ning asjaõiguslepingud. Nimelt hagejale kuulub Tallinna linnas XXX asuv kinnistu katastritunnusega XXX, kinnistusregistri registriosa nr XXX, vana registriosa nr XXX (edaspidi XXX kinnistu) ning kostjale kuulub kinnistusregistri registriossa nr XXX, vanasse registriossa nr XXX kantud hoonestusõigus, mis koormab kinnisasja asukohaga XXX XXX, katastritunnusega XXX(edaspidi XXX kinnistu). Lepinguga otsustasid pooled koormata XXXkinnistu teeservituudi ja gaasitrassi servituudiga XXX kinnistu igakordse omaniku kasuks ning koormata XXX kinnistu parkimisservituudiga XXXkinnistu igakordse omaniku kasuks. Lisaks otsustasid hageja ja kostja lepingu punktis 5.1. koormata kostja ainuomandis oleva XXX kinnistu reaalkoormatisega hageja ainuomandis oleva XXXkinnistu kasuks, mis annab XXXkinnistu igakordsele omanikule õiguse saada perioodiliselt tasu summas 18 000 Eesti krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Reaalkoormatisest tulenevad maksed kohustus XXX kinnistu igakordne omanik tasuma hiljemalt iga kuu viiendaks (5.) kalendripäevaks, kandes vastavasisulise summa üle XXXkinnistu igakordse omaniku arvelduskontole (Lepingu p 5.2.).
2.Lepingu punktis 5.3. sätestati, et reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel on XXXkinnistu igakordsel omanikul õigus nõuda XXX kinnistu igakordselt omanikult viivist null koma viis protsenti (0,5%) tasumata summalt päevas kuni oma kohustuste täieliku ja nõuetekohase täitmiseni. Reaalkoormatisest tuleneva perioodilise tasu osas on hageja esitanud kostjale igakuiselt arveid. Kuigi lepingu punktist 5.2. lähtuvalt tuleb makse tasuda hiljemalt iga kuu viiendaks kuupäevaks, siis on hageja esitatavate arvetega tihti heast tahtest lähtuvalt nimetatud tähtaega pikendanud (nt arve nr 290109 puhul, mille tasumiseks anti tähtaeg 10. jaanuar 2009. a). Samas ei ole kostja alates 2008. a oktoobrikuust täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning praktiliselt igal kalendrikuul hilinenud reaalkoormatisest tulenevate maksete teostamisega. Kui esialgu hilines kostja maksete teostamisel 1 päeva, 5 päeva ja rohkem, siis mida aeg edasi, seda kauem on kostja venitanud summade tasumisega. Näiteks 1. oktoobri 2010. a arve nr 211011, mille maksetähtaeg oli 5. oktoober 2010, tasuti alles 20. detsembril 2010. a, so 76 päeva hiljem. 1. juuni 2010. a arve nr 210611, maksetähtajaga 5. juuni 2010. a on tasutud alles 23. juulil 2010. a, so 48 päeva hiljem.
3.Hoolimata hageja korduvatest pöördumistest kostja poole, palvega lepingust tulenevad maksed õigeaegselt tasuda, viivitab kostja endiselt igal kalendrikuul maksete tegemisega. Märgituga näitab kostja oma ükskõikset ja üleolevat suhtumist lepingulistesse kohustustesse ja ka hagejasse. Hagejal on seevastu 13. aprilli 2005. a lepingust tulenev õiguspärane ootus saada täpselt iga kuu 5. kuupäevaks kostjalt kindel rahasumma ning on korraldanud oma äritegevuse vastavalt. Seetõttu ei saa hageja jätta märgitud kostja pidevat ja jätkuvat lepingurikkumist tähelepanuta. Kuivõrd kostja on alates 2008. a oktoobrikuust järjepidevalt rikkunud lepingust tulenevaid maksetingimusi, siis esitas hageja 19. jaanuaril 2011. a. kostjale pretensiooni, paludes hiljemalt 27. jaanuariks 2011. a tasuda viivisvõlgnevuse summas 3192,5 eurot Nimelt võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Pretensioonis toodud viivisevõlgnevuse tasumise tähtaega palus hageja käsitleda täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 mõistes.
4.Reaktsioonina nimetatud pretensioonile tasus kostja 31. jaanuaril 2011. a nõutud summast vaid 476,27 eurot. Kuna maksekorraldusel puudus täpsem selgitus tagasimakse kohta, siis arvestab hageja tasutud summa maha varasemalt sissenõutavaks muutunud viivisenõudest.
5.Hageja palub kostjalt välja mõista viivisevõlgnevus summas 2 716,23 eurot. Õigusliku alusena tugineb hageja VÕS §-dele 76, 100, 101 lg 1, 6 ja 113 lg 1.
Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustub sellega, et hageja kui XXXkinnistu omanik on esitanud reaalkoormatisest tuleneva tasu osas perioodiliselt arveid. Kostjale on arusaamatu hageja poolt 19.01.2011 kuupäeva kandvale pretensioonile ja hagiavaldusele lisatud viivisearvestus, mis ei ole õige, kuivõrd kostja on perioodil 01.01.2008-01.03.2011 olnud viivituses üksnes neljal korral, kuid viivise tasunud juba enne hagiavalduse esitamist. Kostja leiab, et hageja on viivise arvestusel asunud käesoleva aasta alguses (19.01.2011 pretensioon ja hagiavaldus) kostjale arusaamatule seisukohale, et kostjal on kohustus tasuda perioodiliselt tasumisele kuuluv tasu ette ja on sellest lähtuvalt koostanud ka viivisearvestuse, mis ei ole aga õige. Leping ei sätesta, et kostjal oleks kohustus tasuda servituuditasu, mis on reaalkoormatisena kantud kinnistusraamatusse, perioodilise ettemaksena ning hagejal puudub alus ka ettemakse nõudmiseks. Perioodiliselt tasumisele kuuluvad maksed tuleb tasuda perioodile järgnevalt, mida kostja on ka teinud ja milline on kuni pretensiooni ja hagiavalduse esitamiseni olnud nii hageja kui kostja praktika. Kuivõrd asjaõigusseadus ei sätesta reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise täpsemat korda, siis tuleb vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-le 4 õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet. Servituuditasu, mis on reaalkoormatisena kantud kinnistusraamatusse, on oma olemuselt sarnane ja lähedane võlaõiguslikule üürisuhtele, millest tulenevalt tuleb kohaldada võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 294 ja mille kohaselt tuleb üüri ja kõrvalkulusid, mis on arvestatud teatud ajavahemike järgi, maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. VÕS § 294 täpsustab VÕS § 82, millest tulenevalt tuleb kohustus täita tähtaja kestel, kuid sissenõutavaks muutub alles kohustuse täitmiseks antud tähtaja möödumisel. Käesoleval juhul ei ole lepingus sätestatud kostja kohustust tasuda perioodilisi makseid ettemaksetena ning hageja on õigustatud nõudma viivist alates perioodile järgnevast 5. kuupäevast hilisemalt tasutud maksete osas.
7.Hageja poolt hagiavaldusele lisatud viivise arvestuses on hageja aga võtnud aluseks eksliku eelduse, et kostjal on kohustus tasuda ettemakseid, millega kostja ei saa nõustuda. Hageja poolt esitatud viivise arvestuses on hageja märkinud viivise protsendimääraks, millest on lähtunud viivise arvestamisel, 0,005%, mis ei vasta aga hageja poolt nimetatud arvestuse järgnevas veerus leitud viivise summadele.
8.Hagejalt pretensiooni saamise järgselt vaatas kostja üle raamatupidamisandmed hagejale tasutud arvete osas ning tuvastas, et hageja poolt pretensioonis esitatud viivise arvestus ja nõude summa ei ole õiged, kuid neljal korral viimase kolme aasta jooksul so arvete nr 210412, 210611, 211011 ja 211211 tasumisel on kostja olnud viivituses vastavalt 6, 18, 45 ja 13 päeva. Kostja tasus viivise viivituses oldud päevade eest vastavalt Lepingu punktis 5.3 sätestatud määras, kokku summas 476,27EUR hageja pangakontole 31.01.2011 ehk juba enne hageja poolt hagiavalduse kohtule esitamise päeval ning on rikkumise heastanud.
9.Kostja on seisukohal, et isegi kui kohus peaks leidma, et kostja ei ole tasunud viivist täies ulatuses, on hageja viivise esitamise nõude kaotanud, kuna vastavat nõuet ei ole esitatud mõistliku tähtaja jooksul ja ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Vastavalt TsÜS §-le 138 tuleb tsiviilõiguste ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tsiviilõiguste teostamiselt tuleb toimida heas usus ja õiguse teostamine ei ole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.05.2000 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-00; 08.05.2002 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-02). VÕS § 6 lg 1 hea usu põhimõtte kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõtetest lähtuvalt. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Lepingust tulenevate õiguste teostamine ja sanktsioonide rakendamine peab vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning neid õigusi ei tohi võlausaldaja kuritarvitada. Hageja ise on lepingu kehtivuse ajal arveid esitanud erinevatel kuupäevadel sh hilisemalt kui arvetel märgitud tasumise
kuupäev ning arvetel märkinud erinevaid tasumise tähtaegasid ja kuupäevi. Ka on varasemal perioodil kui arveid esitati paberkandjal, läinud neid kaduma ja olukord on ühtlustunud, kui arveid hakati esitama e-posti teel. Kuivõrd lepingus pooled ei sätestanud täpsemalt arvete esitamise korda ja kostja on arved saanud perioodi jooksul, et perioodile järgnevalt 5. kuupäevaks arve oleks võimalik tasuda, siis kostja ei ole hagejale selles osas ühtegi pretensiooni esitatud.
10.Käesoleval juhul on hageja esitanud kostjale pretensiooni ja selles sisalduva (kostja hinnangul ekslikult koostatud) nõude viiviste tasumiseks esmakordselt alles 19.01.2011. Ühtegi pretensiooni ega nõuet ei ole hageja kostjale varasemalt esitanud ning sellekohased hageja väited on alusetud ja tõendamata. Juhul, kui oleks selliseid, varasemalt esitatud pretensioone või nõudeid, siis oleks hageja need oma pretensioonile ja ka hagiavaldusele lisanud, kuid kuna neid ei ole, siis on püütud näidata kostjat halvemas valguses ja esitatud tõendamata väited. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja käitumine, kes ilma kostjale ühtegi sellekohast pretensiooni esitamata, kogub väidetavat viivisenõuet aastaid enne kui sellise nõude teisele poolele esitab. Juhul, kui hagejal oleks põhjendatud viivisenõue, siis majandustegevuses on tavapärane, et sellisel juhul esitataks viivisenõue viivitusele järgneva kuu arvega mitte aastaid hiljem. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas ka hageja käitumine, kes pretensiooni esitamise järgselt, kui kostja on viivise tasunud, esitab kohtule hagi ilma, et oleks püüdnud veel eelnevalt oma väidetava nõude osas saada selgitusi kohtuväliselt. Hageja vastuväited kostja vastusele
11.Hageja leiab, et kostja seisukoht, et reaalkoormatisest tulenev tasu kuulus maksmisele tagasiulatuvalt eelmise kuu eest, on täielikult põhjendamatu ning täielikus vastuolus pooltevahelise kokkuleppe ja praktikaga. Nimelt 13. aprillil 2005. a hageja ja kostja vahel sõlmitud reaalservituutide ja reaalkoormatise seadmise lepingu ning asjaõiguslepingute punktist
5.2.tulenevalt reaalkoormatisest tulenevad maksed kohustus XXX kinnistu igakordne omanik tasuma hiljemalt iga kuu viiendaks (5.) kalendripäevaks, kandes vastavasisulise summa üle XXXkinnistu igakordse omaniku arvelduskontole. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb üheselt, et kostja kohustus tasuma reaalkoormatisest tulenevad maksed iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks sama kalendrikuu eest, mitte tagasiulatuvalt eelmise kuu eest. Selle loogika alusel on hageja esitanud kostjale arveid alates lepingu sõlmimise hetkest ning kostja ei ole nimetatu osas esitanud kunagi ühtegi vastuväidet. Kui lähemalt vaadelda hageja poolt esitatud arveid, nt 03. veebruari 2009. a arvet nr 290209, siis on arvel selgelt märgitud maa kasutamise teenus vastavalt kokkuleppele ja allpool märgitud veebruar 2009, seejuures arve tasumise tähtajaga 08. veebruar 2009. a. Eeltoodust nähtuvalt on veebruari alguses esitatud üheselt ja arusaadavalt arve reaalkoormatisest tuleneva veebruarikuu tasu eest. Nimetatu nähtub ka teistel arvetel. Mingeid pretensioone selle osas kostja aastate jooksul kordagi esitanud ei ole. Samas, isegi kui veebruarikuus oleks esitatud arve jaanuarikuu reaalkoormatisest tuleneva tasu osas, siis on kostja olnud igal juhul makse tasumisega viivituses, kuna tasus kõnealuse arve alles 13. veebruaril 2009. a.
12.Kostja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit pooltevahelise vastupidise praktika kohta, mistõttu kostja väited on täielikult paljasõnalised ja alusetud. Kostja poolt kujundatud teooria, et nt 2009. a veebruari alguses esitatud arve muutus sissenõutavaks lepingu kohaselt alles 5. märtsil 2009. a on otsitud ja ilmselgelt ebaõige. Kostja on ise üldjuhul tasunud arved samal kuul, nt 2009. a veebruarikuu arve 13. veebruaril 2009. a. Siit nähtub selgelt asjaolu, et pooltevahelise lepingu ja praktika kohaselt kuulus reaalkoormatisest tulenev tasu maksmisele samal kalendrikuul. Analoogia üürilepingutele kohalduva seaduse regulatsiooniga on meelevaldne ja poolte kokkuleppega vastuolus. Mis puutub kostja vastuväitesse, et viiviseprotsent on erinevates dokumentides esitatud erinevalt, siis lepingu kohaselt on selleks 0,5, millest on lähtutud ka hagiavaldusele lisatud viivisearvestuses. Arvestuse tabelis on ekslikult märgitud viivise
protsendiks 0,005, mis tuleneb sellest, et viivise protsent on arvestuslikult jagatud juba 100- ga, selleks et antud tuletis korrutada viivituses oldud päevade arvu ja võlgnevuse summaga. Samas arvestuses on lähtutud siiski viiviseprotsendist 0,5, millest tulenevalt on viivisesumma täielikult õige ja korrektselt arvestatud.
13.Pärast 19. jaanuari 2011. a pretensiooni kättesaamist, kostja 31. jaanuaril 2011. a tasus kogu antud hetkel sissenõutavaks muutunud viivisenõudest summas 3192,5 eurot summa 476,27 eurot, so rahuldas nõude vaid osaliselt ja seda väga väikeses ulatuses. Samas on ülejäänud summas viivis tänase päevani tasumata, mistõttu kostja poolne rikkumine ei ole heastatud, erinevalt kostja poolt märgitust.
14.Hagiavalduses sisalduva viivisenõude esitamisel ei ole mindud vastuollu tsiviilseadustiku üldosa seadusest (edaspidi TsÜS) ja võlaõigusseadusest (edaspidi VÕS) tuleneva hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavaldusele eelnevalt korduvalt palunud kostjal oma lepingulisi kohustusi täita õigeaegselt. Viivisenõuet ei esitatud varasemalt lootuses, et kostja asub siiski oma lepingulisi kohustusi vabatahtlikult nõuetekohaselt täitma. Samas, nagu viivisearvestusest nähtub, mida aeg edasi, seda pikemalt viivitas kostja reaalkoormatisest tuleneva kohustuse täitmisega. Seetõttu ei näinud hageja muud võimalust, kui kasutada õiguskaitsevahendit, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, mis on igati põhjendatud ja seaduspärane. Erinevalt leppetrahvinõudest ei ole viivisenõude puhul kohustus teatada nõudest mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist, mistõttu on viivisenõue esitatud täielikult seaduse ja pooltevahelise Lepinguga kooskõlas. Hageja suhtles intensiivselt kostja esindajatega hagiavalduse esitamisele eelnevalt ning andis korduvalt täiendavaid tähtaegu kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Hageja ei ole kuidagimoodi käitunud kostja suhtes pahatahtlikult, pigem vastupidi. Nimelt on hageja, heast usust lähtudes, jätnud kasutamata asjaõigusseaduse § 239 lg-st 11 tuleneva võimaluse nõuda reaalkoormatisega tagatud rahalise nõude osas sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
15.Kostja vastuväide, mille kohaselt on hageja ise lepingu kehtivuse ajal esitanud arveid erinevatel kuupäevadel, sh hilisemalt kui arvetel märgitud tasumise kuupäev, on samuti alusetu ja tõendamata. Hageja on tõepoolest osadel kuudel esitanud arved hiljem, samas siiski arvetel märgitud kuupäevadel, kuid sellisel juhul on ka maksetähtaega lükatud kostja kasuks edasi. Täiendavast tähtajast on lähtutud ka viivisearvestuses. Samas kostja tasu maksmise kohustus tuleneb üheselt siiski pooltevahelisest lepingust, mitte arvetest. Lepingu kohaselt kohustub kostja tasu maksma kindlal kuupäeval hageja arvelduskontole. Mingit hageja poolset vastukohustust arve esitamiseks lepinguga kehtestatud ei ole. Seega kostja vastuväited hilisemalt esitatud arvete osas on asjakohatud. Maakohtu põhjendused
16.Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 lahendab kohus antud asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses.
17.Pooltel puudub käesolevas asjas vaidlus alljärgnevate õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. 1) Hagejale kuulub Tallinna linnas XXXasuv kinnistu katastritunnusega XXX, kinnistusregistri registriosa nr XXX, vana registriosa nr XXX (edaspidi XXXkinnistu) ning kostjale kuulub kinnistusregistri registriossa nr XXX, vanasse registriossa nr XXX kantud hoonestusõigus, mis koormab kinnisasja asukohaga XXXXXX, katastritunnusega XXX(edaspidi XXX kinnistu). 2)
13.aprillil 2005. a sõlmisid hageja ja kostja reaalservituutide ja reaalkoormatise seadmise lepingu ning asjaõiguslepingud. Lepinguga otsustasid pooled koormata XXXkinnistu
teeservituudi ja gaasitrassi servituudiga XXX kinnistu igakordse omaniku kasuks ning koormata XXX kinnistu parkimisservituudiga XXXkinnistu igakordse omaniku kasuks. 3)
13.aprillil 2005. a. sõlmitud lepingu kohaselt otsustasid hageja ja kostja koormata kostja ainuomandis oleva XXX kinnistu reaalkoormatisega hageja ainuomandis oleva XXXkinnistu kasuks, mis annab XXXkinnistu igakordsele omanikule õiguse saada perioodiliselt tasu summas 18 000 Eesti krooni kuus, millele lisandub käibemaks. 4)
13.aprillil 2005.a. sõlmitud lepingu punkti 5.3. kohaselt reaalkoormatistest tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel on XXXkinnistu igakordsel omanikul õigus nõuda XXX kinnistu igakordselt omanikult viivist 0,5% tasumata summalt kuni oma kohustuse täitmiseni.
18.Õiguslik vaidlus on eelkõige selles, kas XXX kinnistu igakordne omanik kohustub reaalkoormatisest tulenevad maksed tasuma iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks sama kalendrikuu eest või tuleb maksed tasuda järgneval kalendrikuul eelneva kalendrikuu eest. Samuti on vaidluse all see, kas hageja poolt viivisenõude esitamisel kostja vastu on vastuollu mindud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kõigepeal lahendab kohus lepingu tõlgendamise teel küsimuse, millal muutuvad sissenõutavaks igakuiselt reaalkoormatisest tulenevad maksed ning seejärel annab kohus hinnangu hageja viivisenõude põhjendatusele.
19.Hageja on palunud tuginedes hageja ja kostja vahel 13. aprillil 2005.a. sõlmitud reaalservituutide ja reaalkoormatise seadmise lepingu ning asjaõiguslepingute puntidele 5.2 ja
5.3.tuginedes välja mõista kostjalt viivisevõlgnevuse summas 2 716,23 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja kohustub tasuma reaalkoormatisest tulenevad maksed iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks sama kalendrikuu eest. Kostja seevastu leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping ei sätesta, et kostjal oleks kohustus tasuda servituuditasu perioodilise ettemaksena, vaid perioodiliselt tasumisele kuuluvad maksed tuleb tasuda perioodile järgnevalt.
20.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist kohtu ette toodud asjaoludest. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. Sellisele põhimõttele on korduvalt viidanud ka Riigikohus oma lahendeis (näiteks 25.10.2004 otsus nr 3-2-1-115-04, 15.12.1999 otsus nr 3-2-1-97-99). VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 nimetatud asjaolusid
21.Lepingu punkti 5.1. kohaselt otsustasid hageja ja kostja koormata kostja ainuomandis oleva XXX kinnistu reaalkoormatisega hageja ainuomandis oleva XXXkinnistu kasuks, mis annab XXXkinnistu igakordsele omanikule õiguse saada perioodiliselt tasu summas 18 000 Eesti krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Lepingu punkt 5.2. kohaselt reaalkoormatisest tulenevad maksed kohustub XXX kinnistu igakordne omanik tasuma hiljemalt iga kuu viiendaks (5.) kalendripäevaks, kandes vastavasisulise summa üle XXXkinnistu igakordse omaniku arvelduskontole. Tsiviilasja materjalid võimaldavad kohtu arvates käesoleval juhul järeldada, et poolte tegelik tahe lepingu punkti 5.2. osas oli selline, nagu on menetluses väitnud hageja – kostja kohustub tasuma reaalkoormatisest tulenevad maksed iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks sama kalendrikuu eest. Seda kinnitab ka pooltevaheline praktika. Hageja poolt kostjale esitatud arvetest, mis on esitatud perioodi eest 01.10.2008-31.12.2010 (tl 27-52) nähtub, et arvetel on märgitud maa kasutamise teenus vastavalt kokkuleppele, allpool on märgitud periood, mille eest arve on esitatud ning arve tasumise tähtaeg on 5 päeva arve väljastamisest. Näiteks on 03. veebruaril 2009 väljastatud arvele nr 290209 märgitud maa kasutamise teenus vastavalt kokkuleppele ning allpool on märgitud perioodina veebruar 2009 ning arve tasumise
tähtaeg on 08. veebruar 2009 (tl 43). Nimetatu nähtub ka kõigilt teistelt kohtule esitatud arvetelt. Hageja poolt kohtule esitatud viivisearvestusest (tl 59) nähtub, et kostja on arved üldjuhul tasunud arve esitamise kuul, mitte järgneval kuul. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt viivisearvestuses märgitud kostja poolt arvete tasumise aja kohta. Seega loeb kohus kostja poolt arvete tasumine hageja poolt viivisearvestuses märgitud kuupäevadel omaksvõetuks. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kostja väitega, et perioodile tasumisele kuuluvad maksed kuuluvad tasumisele perioodile järgnevalt. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit vastupidise praktika kohta.
22.Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kuivõrd asjaõigusseadus ei sätesta reaalkoormatisest tulenevate kohustuste täitmise täpsemat korda ning servituuditasu, mis on reaalkoormatisena kantud kinnistusraamatusse, on oma olemuselt sarnane ja lähedane võlaõiguslikule üürisuhtele, tuleb servituuditasule kohaldada VÕS 294. VÕS § 294 sätestab, et kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi, tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. VÕS § 294 näeb ette, et pooled võivad selles paragrahvis sätestatust teisiti kokku leppida. Käesoleval juhul ongi hageja ja kostja 13.04.2005 reaalservituutide ja reaalkoormatiste seadmise lepingu ja asjaõiguslepingute punktis 5.2 leppinud kokku, et kostja kohustub tasuma reaalkoormatisest tulenevad maksed iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks sama kalendrikuu eest. Seega ei kuulu kohaldamisele VÕS § 294.
23.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastavalt hageja ja kostja vahel 13.04.2005 sõlmitud lepingule kohustub kostja reaalkoormatisest tulenevad maksed tasuma iga kalendrikuu viiendaks kuupäevaks sama kalendrikuu eest.
24.Järgnevalt annab kohus hinnangu hageja poolt esitatud viivisenõude põhjendatusele. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisemääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud määr, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kosja vahel on viivisemääras kokku lepitud lepingu punktis 5.3, mille kohaselt reaalkoormatisest tulenevate kohustustega täitmisega viivitamisel on XXX kinnistu igakordsel omanikul õigus nõuda XXX kinnistu igakordselt omanikult viivist 0,5% tasumata summalt päevas kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hageja poolt esitatud viivisearvestuse kohaselt on hageja arvestanud perioodi 07.10.2008-04.01.2011 eest viiviseid summas 3 192,50 eurot. Kuivõrd kostja poolt on hagejale tasutud 31. jaanuaril 2011 476,27 eurot, nõuab hageja kostjalt viivist summas 2 716,23 eurot.
25.Kostja on seisukohal, et juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja ei ole tasunud viivist täies ulatuses, on hageja viivise esitamise nõude kaotanud, kuna vastavat nõuet ei ole esitatud mõistliku tähtaja jooksul ja ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja ise on lepingu kehtivuse ajal arveid esitanud erinevatel kuupäevadel sh hilisemalt kui arvetel märgitud tasumise kuupäev ning arvetel märkinud erinevaid tasumise tähtaegasid ja kuupäevi. Ka on varasemal perioodil kui arveid esitati paberkandjal, läinud neid kaduma ja olukord on ühtlustunud, kui arveid hakati esitama e-posti teel. Kuivõrd lepingus pooled ei sätestanud täpsemalt arvete esitamise korda ja kostja on arved saanud perioodi jooksul, et perioodile järgnevalt 5. kuupäevaks arve oleks võimalik tasuda, siis kostja ei ole hagejale selles osas ühtegi pretensiooni esitatud.
26.Kohus on eelnevalt otsuse punktis 21 tuvastanud, et kostja on arved üldjuhul tasunud arve esitamise kuul, mitte järgneval kuul. Seega ei ole õige kostja väide, et kostja on arved saanud perioodi jooksul, et perioodile järgnevalt 5. kuupäevaks arve oleks võimalik tasuda. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja tasu maksmise kohustus tuleneb üheselt pooltevahelisest
lepingust, mitte arvetest. Lepingu kohaselt kohustub kostja tasu maksma kindlal kuupäeval hageja arvelduskontole. Mingit hageja poolset vastukohustust arve esitamiseks lepinguga kehtestatud ei ole.
27.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu rikuks viivisenõude esitamine hea usu põhimõtet viivisenõude esitamisega hilinemise tõttu. Erinevalt leppetrahvi nõudest ei ole viivisenõude puhul kohustust teatada nõudest mõistliku aja jooksul pärast lepingu rikkumise avamist. Kostja on küll väitnud, et hageja on esitanud arveid erinevatel kuupäevadel, sh hilisemalt kui arvetel märgitud tasumise kuupäev, kuid kostja ei ole esitanud selle kohta kohtule ühtegi tõendit. Kohtu hinnangul ei saa kostja vabandada oma kohustuse täitmisega pidevat hilinemist sellega, et hageja ei ole väidetavalt eelnevalt kostjale viivisenõuet esitanud. Kohus osundab siinjuures Riigikohtu 2. juuni 2003.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 (p 13) avaldatud seisukohale, mille kohaselt võib pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, kuid siiski ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Nimetatud seisukohta on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud ka hilisemates lahendites (vt nt: 6. detsembri 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07 (p 16)). Käesoleval juhul taolisi erandlikke asjaolusid kohtu hinnangul ei eksisteeri. Asjas ei ole tuvastatud hageja käitumist viisil, millest kostja võinuks mõistlikult aru saada, et hageja on olemasoleva viivisenõude esitamisest loobunud. Hageja on hagi esitanud seadusest tuleneva (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 146 lg 1) aegumistähtaja jooksul. Seetõttu kuulub hageja poolt esitatud viivisenõue kostja vastu rahuldamisele. Menetluskulud
28.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.
29.Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Marget Henriksen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.