Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Tsiviilasi nr 2-10-46327

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 TARTU; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

TSIVIILASJA EELNEV MENETLUSKÄIK

Lk

Avalduse kohaselt avaldaja töötas sama tööandja juures alates 28.01.1975.a. määramata ajaks sõlmitud töölepingu nr 76 alusel Balti Elektrijaamas automatiseeritud kütuse-etteande motoristina. Tööandja on 03.05.2010.a. töölepingu erakorraliselt üles öelnud töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel. Avaldaja ei nõustu töölepingu ülesütlemisega eelnimetatud alusel. Ta selgitas, et 01.05.2010.a. tundis ta end halvasti, sest samal päeval oli ta arsti juures peahaavaga ja arst avas talle haiguslehe. Vaatamata sellele, ta läks tööandja juurde, et hoiatada töövõimetusest oma vahetujuhti, sest tol päeval tema tööaeg oli kella 20.00 kuni järgmise

08.06.2010 esitas hageja Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse tööandja Eesti Energia Narva Elektrijaamade AS-i poolt töölepingu ülesütlemise avalduse tühiseks tunnustamiseks ja töötasu väljamõistmiseks alates 03.05.2010 kuni töövaidluskomisjoni otsuse jõustumiseni (töövaidlusasi nr 9.1-2/2307-2010).

Tsiviilasi nr 2-10-46327

kuupäeva kella 08.00. Vahetu juht vabastas avaldaja tööülesannete täitmisest 01.05.2010.a. ja saatis koju. Seejärel viibis avaldaja kodus haiguslehel kuni 28.05.2010.a. 12.05.2010.a. sai avaldaja posti teel tööandjalt avalduse tema töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta alates 03.05.2010.a. Töölepingu ülesütlemise põhjusena käsitas tööandja asjaolusid, et 01.05. ja 02.05.2010 viibis avaldaja alkoholijoobe tunnustega tööandja territooriumil, millega oluliselt rikkus oma töölepingu ja tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid. Avaldaja leidis, et ta on suuliselt tööandjat teavitanud oma ajutisest töövõimetusest ning seetõttu on töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt tühine, kuna puudub seadusest tulenev põhjus erakorraliseks töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Esitatud avalduses avaldaja palus tunnistada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt 03.05.2010.a. on tühine, tema tööleping ei ole lõpetatud ning töösuhe on jätkuvalt kestev. Samuti taotles ta saamata töötasu väljamõistmist töölt sunnitud puudumise aja eest. Töövaidluskomisjon rahuldas 23.08.2010 otsusega V. Makarova avaldus osaliselt, lõpetas tööandja taotlusel tööleping nr 76 TLS § 107 lg 2 sätestatud korras Eesti Energia Narva Elektrijaamade AS-i ja Veera Makarova vahel alates 03.05.2010 ning mõistis tööandjalt Eesti Energia Narva Elektrijaamade AS-lt Veera Makarova kasuks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitisena töötaja lepingujärgne keskmine töötasu ühe kuu eest brutosummas 8350 krooni; muus osas jäeti avaldaja nõuded rahuldamata.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

23.09.2010 esitas töötaja V. Makarova kohtule hagiavalduse TLS § 107 lg-s 1 sätestatud kompensatsiooni väljamõistmiseks töölepingu ülesütlemise tõttu keskmine töötasu viie kuu eest brutosummas 41 750 krooni. Hagiavalduse kohaselt hagejaga on sõlmitud 15.05.1993.a tööleping nr 76. 15.05.1993 töölepingu nr 76 uus redaktsioon on allkirjastatud 13.12.2004.a. 13.12.2004.a. redigeeritud töölepingu punkti 1.1 järgi asus töötaja tööandja juures tööle 28.01.1975.a. 01.05.2010.a. kell 5.45 viidi hageja peahaavaga SA Narva Haigla traumapunkti, kus talle osutati esmaabi. Halva enesetunde tõttu vabastati hageja alates 01.05.2010.a tööülesannete täitmisest. 12.05.2010.a sai hageja posti teel kostjalt avalduse töölepingu ülesütlemisest alates 03.05.2010.a Töölepingu seaduse § 88 lg 1 punkt 3 alusel. 21.05.2010.a sai hageja kostjalt posti teel kaaskirja ja töölepingu nr 76 lisa töölepingu ülesütlemise kohta.

Lk

Töövaidluskomisjon rahuldas oma 23.08.2010.a otsusega osaliselt hageja nõuded. Komisjon lõpetas töölepingu hagejaga kostja taotlust arvestades TLS § 107 lg 1 järgi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 tuginedes hageja töölepingu järgse kuutöötasu suuruse kompensatsiooni, mis on 8 350.- krooni.

08.06.2010.a pöördus hageja töövaidluskomisjoni avaldusega tunnistada õigustühiseks töölepingu ülesütlemine Töölepingu seaduse § 88 lg 1 punkt 3 järgi. Kostja teatas vastuses hageja avaldusele oma soovist mitte jätkata töösuhteid hagejaga ja palus komisjonil lõpetada tööleping hagejaga TLS § 107 lg 1 sätetest lähtuvalt alates 03.05.2010.a.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Töölepingu seaduse § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu Töölepingu seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas § 109 lõikes 2 on öeldud, et kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Töövaidluskomisjon jõudis töövaidlust nr 9.1-2/2307-2010 menetledes arvamusele, et töölepingu ülesütlemine tööandja poolt on vastuolus seaduse ja heade tavadega. Komisjon tunnistas töölepingu ülesütlemise Töölepingu seaduse § 88 lg 1 punkti 3 järgi õigustühiseks. Sellest tulenevalt mõistis töövaidluskomisjon kostjalt töötaja kasuks välja Töölepingu seaduse § 109 lg 1 sätestatud kompensatsiooni töötaja ühe kuu kuupalga suuruses. Komisjon ei põhjendanud selles osas oma otsust. Hageja arvates rikkus kostja Töölepingu seaduse sätteid, kui ütles talle töölepingu üles TLS § 88 lg 1 punkti 3 järgi. Vastavalt Töölepingu seaduse § 92 lg 1 p 3 sätestatule ei ole tööandjal õigust töölepingut üles ütelda põhjusel, et töötaja ei tule lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega tervise seisundi tõttu. Hageja oli 01.05.2010.a vabastatud tööülesannete täitmisest töövõimetuslehe põhjal, ta teavitas sellest tööandjat, kuid tööandja ütles ikkagi töötajale töölepingu üles. Hageja informeeris kostjat oma töövõimetusest ja samuti selle põhjustest. 01.05.2010 kell 5.45 viidi hageja senini tuvastamata isiku poolt tekitatud peatraumaga SA Narva Haigla traumapunkti, kus talle osutati meditsiinilist abi. Kuna hageja tundis ennast halvasti, vormistati talle alates 01.05.2010.a töövõimetusleht. Hageja osutus töövõimetuks õigusvastase teo tõttu, mille kohta on algatatud kriminaalasi, kus hageja on kannatada saanu. Hageja arvab seetõttu, et kostja rikkus jämedalt Töölepingu seaduse sätteid, mis reguleerivad tööandja-poolset töölepingu ülesütlemise korda. Hageja arvab, et tal on õigus nõuda kostjalt kompensatsiooni rohkem kui ühe kuupalga ulatuses. Hageja eeldab, et kompensatsiooni määramisel tuleks arvesse võtta asjaolu, et ta töötas kostja juures alates 1975.aastast, see on üle 35 aasta. Töövaidluse nr 9.1-2/2307-2010 menetlemise käigus ei esitanud kostja komisjonile dokumente, millest oleks näha, et hagejal oli kostja juures töötades mingeid rikkumisi. Järelikult võib eeldada, et hageja ei ole varem töödistsipliini rikkunud. See, mis juhtus hagejaga 01.05.2010.a ei ole tema süü, vaid tema õnnetus, mida süvendas veelgi kostja seadusevastane tegevus. Hageja on jäänud ilma sissetulekuallikata juba viis kuud. Tal pole võimalust saada isegi töötuskindlustuse kompensatsiooni, kuna kuni kohtusse pöördumiseni kostja ei muutnud töölepingu lõpetamise põhjust. Kuni hageja avalduse läbivaatamiseni töövaidluskomisjonis eeldas hageja, et kostja, tutvunud juhtunu asjaoludega, ennistab töötaja tööle. Hageja arvab, et töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja hageja huve arvestades peab Töölepingu seaduse § 109 lg 1 sätestatud kompensatsiooni suurus olema töötaja viie keskmise kuupalga suurune, mis rahalises väljenduses on 41 750.- krooni (bruto).

Lk

Juhul kui kostja vastab hagiavaldusele, siis palus hageja asi läbi vaadata kirjalikus menetluses.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Arvestades ülaltoodut palub hageja mõista välja AS-ilt Eesti Energia Narva Elektrijaamad (10579981) Veera Makarova (45510302230) kasuks viie kuu keskmise palga suurune kompensatsioon 41 750.- krooni suuruses summas (bruto). Mõista kostjalt välja kõik kohtukulud.

TSIVIILASJA HIND

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Vastavalt TsMS § 123 tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagi on esitatud 23.09.2010. Hageja palub mõista kostjalt hüvitis summas 2 668,31 eurot (41 750 krooni), seega antud asja hagihind moodustab 2 668,31 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

Hagi vastuse kohaselt Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (edaspidi - kostja või EE NEJ AS) ei tunnista hagiavalduses toodud nõudeid ning leiab, et hagiavaldus on põhjendamata ja see tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja ja hageja vahel oli 15.05.1993 sõlmitud tööleping nr 76 määramata tähtajaks. EE NEJ AS on 03.05.2010.a töölepingu erakorraliselt üles öelnud töölepinguseaduse (edaspidi - TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja esitas Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi töövaidluskomisjon) avalduse EE NEJ ASi vastu, nõudes tunnistada tühiseks töölepingu ülesütlemine ning mõista tööandjalt tema kasuks välja töötasu alates 03.05.2010 kuni otsuse jõustumiseni. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt V. Makarova nõudeid, lõpetades töölepingu TLS § 107 lg 1 järgi ja mõistis tema kasuks välja hüvitise ühe kuu töötasu ulatuses. 28.09.2010 on kostja maksnud hagejale töövaidluskomisjoni otsuses ettenähtud summa. Vastavalt Individuaalse töövaidluste lahendamise seaduse (edaspidi - ITLS ) § 24 lg 3 kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Sama lõike teine lause sätestab, et hagis võib esitada üksnes samu nõudeid, mis esitati töövaidluskomisjonile. Seega, kostja on seisukohal, et kuna töövaidluskomisjonile esitatud V. Makarova avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvates (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a määruse 3-2-1-139-06 p11) on ITLS § 24 Ig-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse töölepingu seaduses võimaldatud alternatiivse nõudega (nt rahaline nõue) ning pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist.

Lk

Kostja on seisukohal, et hageja nõue on vastuolus individuaalsete töövaidluste lahendamise seadusega. Oma seisukoha formuleerimisel kostja tugineb ITVS § 24 lg 3 teises lauses toodud keelule. Seega hageja esitatud nõue on, tuginedes nimetatud sättele, tühine.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega, TLS § 109 lg 1 alusel ei ole kohus või töövaidluskomisjon seotud kolme kuu töötasu suuruse hüvitise määramisega, vaid võib seda muuta (nii suurendada, kui vähendada) mõlema poole huve ning töölepingu ülesütlemise asjaolusid arvestades. Töövaidluskomisjon oma 23. augusti 2010.a otsuses nr 9.1-2/2307-2010 leidis, et võttes aluseks avaldajale ülesütlemise hüvitise väljamõistmisel arvesse töötaja poolt tööandja kehtestatud töökorralduse reeglite rikkumist ning tööandjapoolseid seaduserikkumise asjaolusid ja iseloomu töölepingute erakorralisel ülesütlemisel, määrata avaldajale hüvitise ühe kuu töötasu ulatuses. Samuti kostja oma vastuses hagiavaldusele juhib tähelepanu hagiavalduses toodud järgmistele hageja väidetele. Vastupidiselt hagiavalduses märgitule, alles 24.05.2010 on hageja oma kirjas tööandjale teatanud, et ta on vabastatud tööülesannete täitmisest alates 01.05.2010 (EE NEJ AS on töölepingu erakorraliselt üles öelnud 03.05.2010.a). Kostja sai V. Makarova vormistatud töövõimetuslehed kätte vaid 27.07.2010 töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisadena. Seega, vale on hagiavaldaja väide, et „ta teavitas sellest {kostja töövõimetusest) tööandjat, kuid tööandja ütles ikkagi töötajale töölepingu üles“. Vastupidiselt hagiavalduses märgitule, kostja ütles üles töölepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 3 alusel (töökohustuste rikkumise põhjusel), mitte aga põhjusel, et töötaja ei tule lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega tervise seisundi tõttu. Peale selle, kostja kuni 24.05.2010 ei olnud teadlik sellest, et hageja oli töövõimetu nii 01.05 kui ka 02.05. Ekslik on hageja väide, et töölepingu ülesütlemise ebaseaduslikuks tunnistamise korral TLS § 107 lg 2 alusel ta jääb ilma õigusest saada töötuskindlustushüvitist. Vastavalt töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 2 p 1 töötuskindlustushüvitisele ei ole õigust kindlustatul, kelle viimane töösuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel TLS § 107 lõikes 2 nimetatud alustel. Kuna vastavalt ITLS § 25 lg 1 töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, ning alates 03.05.2010 tööleping hagejaga on lõpetatud töövaidluskomisjoni poolt TLS § 107 lg 2 sätestatud korras, kostja oma vastuses hagiavaldusele esitab alljärgnevad faktid vaid kostja arvamuse kinnitusena.

Lk

Hageja poolt esitatud töövaidluskomisjonile SA Narva Haigla ülemarsti P. Letjuka päringu vastuse p 4 kohaselt patsiendi kaardis, mis on vormistatud vastuvõtul, ei ole arsti märget patsiendi töövõimekuse kohta arsti poole pöördumise hetkel. Seega, see annab kinnitust kostja arvamusele, et 01.05.2010 ei olnud olemas vormistatud töövõimetuslehte.

Vastavalt sotsiaalministri 26. septembri 2002. a määruse nr 114 „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ § 10 lg 6 töövõimetuslehe andmeväljas „ravi eiramised“ märgitakse ravi eiramise kuupäev ja tähisega «x» ravi eiramise asjaolu. Kostja pöörab kohtu tähelepanu sellele, et töövõimetuslehe nr 00069169 vormistanud arst, on märkinud ravi eiramise asjaoluna „joove“. Ülalmainitud paragrahvi kohaselt tähisega «x» „joove“ märgitakse, kui haigus, vigastus või tööõnnetus on tingitud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundist.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Kostja ei soovi asja arutamist suulisel kohtuistungil ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja ei soovi esialgu esitada vastuhagi. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Lähtudes eespool esitatud asjaoludest ja põhjendustest, Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS palub jätta Veera Makarova hagiavaldus töölepingu seaduse § 107 lg 1 sätestatud kompensatsiooni väljamõistmiseks summas 41 750 krooni töölepingu ülesütlemise tõttu rahuldamata.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta hageja on pöördunud töövaidluskomisjoni avaldusega tunnistada kehtetuks töölepingu ülesütlemine kostja poolt Töölepingu seaduse § 88 lg 1 punkti 3 järgi ning nõudega mõista kostjalt hageja kasuks saamata töötasu alates 03.05.2010.a. Kostja väljendas oma vastuses soovi lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 järgi juhul, kui komisjon tühistab töölepingu ülesütlemise. Töövaidluskomisjon tühistas oma 23.08.2010.a otsusega TLS § 88 lg 1 p 3 põhise töölepingu ülesütlemise ning lähtudes kostaja taotlusest lõpetas töölepingu nr 76 TLS § 107 lg 2 järgi. Sealjuures mõisteti kostjalt välja TLS 109 lg 1 tuginedes hüvitis hageja ühe keskmise kuupalga ulatuses, mis on 8 350.- krooni (533,66 eurot). Töövaidluskomisjoni poole pöördudes soovis hageja, et tühistataks töölepingu ülesütlemine tööandja poolt ning soovis jätkata töösuhteid kostjaga. Kostja ei nõustunud hagejaga töösuhteid jätkama nii töölepingu ülesütlemise kehtima jäämise kui ka selle tühistamise korral, mistõttu töövaidluskomisjon lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi. Töölepingu seaduse § 109 lg 1 järgne kompensatsioon (töövaidluskomisjoni otsuse resolutiivosa punkt 3 töövaidluses nr 9.1-2/2307-2010) tuleneb töölepingu lõpetamisest töövaidluskomisjoni poolt TLS § 107 lg 2 järgi. Hageja arvamuse kohaselt tuleneb töölepingu seaduse sätetest, et juhul, kui töölepingu ülesütlemine tööandja poolt tunnistatakse kehtetuks, on töötajal õigus saada kas kompensatsiooni talle kahju tekitamise eest töösuhte jätkumise korral (TLS § 108) või kompensatsiooni töösuhete lõpetamise korral kohtu kaudu või läbi töövaidluskomisjoni (TLS 109). Hageja töövaidluskomisjoni poole pöördumise momendil palus hageja mõista tööandjalt välja kompensatsiooni TLS § 108 järgi. Hageja sai teada kostja soovist lõpetada töösuhted temaga TLS § 107 lg 2 järgi kostja töövaidluskomisjonile esitatud vastusest hageja hagiavaldusele. Töövaidluse menetlemise käigus palus hageja komisjoni töösuhete lõpetamise korral TLS §107 lg 2 järgi mõista tööandjalt välja kompensatsioon TLS § 109 lg 1 põhjal. Seega arvab hageja, et ebaõige on kostja seisukoht, nagu oleksid hageja hagiavalduses esitatud nõuded vastuolus ITLS § 24 lõikes 3 sätestatuga.

Lk

Hageja töötas kostja juures alates 1975.aastast, see tähendab, et töölepingu lõpetamise momendil 03.05.2010.a oli hagejal kostja juures töötamise katkematut tööstaaži üle 35 aasta. Kogu selle aja

Hageja on nõus kostja seisukohaga, et töövaidluskomisjon või kohus on pädevad muutma kompensatsiooni suurust nii selle suurendamise kui vähendamise suunas. Kuid hageja arvab, et töövaidluskomisjon ei hinnanud õigesti kompensatsiooni suurust mõjutavaid asjaolusid.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

jooksul ei ole hagejal olnud mitte mingisuguseid karistusi, vastupidi, talle on mitmeid kordi tänu avaldatud eeskujuliku töö eest tööandja juures. Töölepingu ülesütlemise tõttu tööandja poolt, mille töövaidluskomisjon kehtetuks tunnistas, jäi hageja alates 03.05.2010.a ilma ainsast sissetulekuallikast. Hageja sai võimaluse töötuskindlustusele alles peale seda, kui tunnistati töövaidluskomisjoni otsus osaliselt jõustunuks. Enne töövaidluskomisjoni otsuse vastu võtmist ei olnud hagejal võimalik pöörduda taotlusega töötukassa poole. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kostja eksib arvates, et töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 järgi ei teki õigust töötuskindlustushüvitisele. Kooskõlas Töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 2 p 1 töötuskindlustushüvitisele ei ole õigust kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel. Hageja on arvamusel, et töölepingu ebaõige ülesütlemisega tööandja poolt rikuti tuntavalt hageja huve ja rikuti jämedalt Töölepingu seaduse sätteid. Tegelikult oli hageja siiski 01.05.2010.a kell 5.45 viidud peatraumaga SA Narva Haigla traumapunkti, kus talle anti meditsiinilist abi. Halva enesetunde tõttu oli hageja 01.05.2010.a vabastatud tööülesannete täitmisest. Politsei algatas selle fakti põhjal ka kriminaalasja. Kostja viide hagiavalduse vastuses asjaolule, et hagejal olid traumapunkti pöördumise ajal alkoholijoobe nähud, on põhjendamatu. Nagu poolte poolt töövaidluskomisjonile esitatud dokumentidest selgub, algas hageja tööaeg 01.05.2010.a kell 20:00 ning traumapunkti pöördumise ajal kasutas hageja nii Töölepingu seadusest kui oma töölepingust tulenevat puhkepäeva. Töötaja arvates on vajalik hüvitise arvestamisel arvesse võtta asjaolu, et alles peale töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist (22.12.2010.a) tekkis hagejal õigus saada mingisugustki sissetulekut (töötuskindlustuse hüvitist). Töölepingu seaduse sätetega vastuolus oleva töölepingu ülesütlemise momendist 03.05.2010.a kuni töövaidluskomisjoni otsuse jõustumiseni 22.12.2010.a vahele jääb üle viie kuu pikkune ajavahemik. Tuleb arvesse võtta, et hageja töötas kostja juures üle 35 aasta tegelikult ühel ja samal erialal, mis ei olnud eriti nõutav teiste linna tööandjate juures. Samuti tuleb pöörata tähelepanu hageja eale, sest selles eas on küllalt raske leida kohe teist tööd või läbida ümberõppekursuseid. Tegelikult hageja ei olegi suutnud kuni käesoleva ajani tööd leida. Hageja arvab, et tema nõue mõista kostjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi viie keskmise kuupalga ulatuses 41 750 krooni (2 668,31 eurot) suuruses (bruto) summas on põhjendatud ja arvestab nii töölepingu ülesütlemise asjaolusid kui ka mõlema poole, hageja ja kostja, huve. Hageja kinnitab oma soovi vaadata antud tsiviilasi läbi kirjalikus menetluses ilma kohtuistungit kokku kutsumata.

KIRJALIK MENETLUS

Lk

Viru Maakohtu 31.03.2011 määrusega asja lahendamiseks vajalikke dokumentide esitamiseks antud tähtaja jooksul esitas kostja 14.04.2011 oma seisukoha elektrooniliselt.

Viru Maakohus tegi 31. märtsil 2011.a määruse (tl 32-34), millega määras lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Seisukoha kohaselt tuginedes 04.01.2011.a kostja vastuses toodule ja võttes arvesse 18.02.2011.a hageja poolt Viru Maakohtule esitatud hageja arvamuse (edaspidi – arvamus), Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS leiab, et tuleb täiendavalt esitada kohtule oma seisukoht ja vastuväited. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt V. Makarova nõudeid, lõpetades töölepingu TLS § 107 lg 1 järgi ja mõistis tema kasuks välja hüvitise ühe kuu töötasu ulatuses. 28.09.2010 on kostja maksnud hagejale töövaidluskomisjoni otsuses ettenähtud summa. Kostja palub kohut jätta V. Makarova hagiavaldus rahuldamata, tuginedes veel järgmistele põhjendustele. Hageja oma hagiavalduses nõuab mõista tööandjalt välja hüvitis viie keskmise kuupalga ulatuses. TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega, kostja on seisukohal, et töölepingu seaduse regulatsioon annab eelduse kolme kuu keskmise töötasu saamiseks. Ülaltoodud paragrahvi teise lause kohaselt kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega, annab töölepingu seaduse regulatsioon otsustuspädevuse suuruse muutmiseks kohtule või töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjon mõistis hageja kasuks välja hüvitise ühe kuu töötasu ulatuses. Hageja oma hagiavalduses nõuab mõista tööandjalt välja hüvitis viie keskmise kuupalga ulatuses. Kostja on seisukohal, et sellised hüvitise nõuete muudatused on käsitatavad hagi aluse ja eseme oluliste muudatustena ja seega pole selliste nõuete esitamine sama töövaidluse kohtus läbivaatamisel lubatavad. Riigikohus oma 28. mai 2008. a otsuses nr 3-2-1-48-08 rõhutas, et kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduse nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagiavalduses esitada teistsuguseid nõudeid, kui esitati töövaidluskomisjonile. Kuigi hagi muutmiseks ei peeta nõude suurendamist ega laiendamist, on riigikohtu arvates selle sätte mõtteks lubada üksnes ebaolulisi muudatusi. Selle Riigikohtu otsuse kohaselt võib hageja töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 376 lg 1 mõttes. Hageja juhib kohtu tähelepanu, et „kostja eksib arvates, et töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 järgi ei teki õigust töötukindlustushüvitisele“. Hageja arvamusest jääb kostjale arusaamatuks, millest tuleb see väide. Kostja ise oma 04.01.2011.a vastuses hagiavaldusele (punktis 1.4) kinnitab vastupidist ja ise viitab töötuskindlustuse seaduse regulatsioonile. Kuna vastavalt ITLS § 25 lg 1 töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, ning alates 03.05.2010 tööleping hagejaga on lõpetatud töövaidluskomisjoni poolt TLS § 107 lg 2 sätestatud korras, siis hageja arvamuses toodud väidetele kostja esitab oma vastuväiteid vaid repliigina.

Lk

Hageja väidab oma arvamuses, et halva enesetunde tõttu oli hageja 01.05.2010 vabastatud tööülesannete täitmisest. Tegelikult peahaavaga ja tööülesannete täitmisest vabastatud töötaja on 01.05.2010 kell 20.00 tulnud tööle ja on tulnud just selleks, et täita oma tööülesandeid.

Kostja arvab, et hageja viide tööstaaži pikkusele, karistusi puudumise faktile ning ka rohkem kui 20 aastat tagasi avaldatud tänule, ei oma tähtsus, kuna endise töötaja V. Makarova ja tööandja vahel toimunud vaidluse asjaoludele need faktid pole mõjunud.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Vastupidiselt hageja arvamuses märgitule, kostja leiab, et viide asjaolule et töötajal olid alkoholijoobe nähud on põhjendatud, kuna töövõimetuslehe vormistanud arst on märkinud ravi eiramise asjaoluna „joove“, mis omakorda tähendab, et vigastus oli tingitud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundist. Lähtudes eespool esitatud asjaoludest ja põhjendustest, Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS palub jätta Veera Makarova hagiavaldus töölepingu seaduse § 107 lg 1 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks summas 2 668,31 euro töölepingu ülesütlemise tõttu rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus otsustab ka menetluskulude jaotuse. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 4 lg 4 kohaselt individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 131 lg-te 1 ja 2 kohaselt enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nende vahel sõlmitud tööleping Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 23.08.2010 otsuse alusel töövaidlusasjas nr 9.1-2/2307-2010 lõppes alates 03.05.2010 TLS § 107 lg-s 2 sätestatud alusel, et seoses sellega töötajal (hagejal V. Makaroval) tekkis õigus TLS § 109 lg-st 1 tulenevale hüvitisele ning et töötaja (hageja V. Makarova) sai hüvitisena töölepingujärgse ühekuuline töötasu brutosummas 8 350 krooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kohtus hüvitist tema viie kuu keskmise töötasu ulatuses ja kas see on uus nõue, mis ei olnud esitatud töövaidluskomisjonile.

Lk

Tulenevalt ITVS § 24 lg-st 1 töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates

ITLS § 4 lg 4 kohaselt individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale ning sama paragrahvi lg 3 järgi kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse varaliseks nõudeks oli mõista tööandjalt välja töötasu alates 03.05.2010 kuni töövaidluskomisjoni otsuse seadusliku jõustumiseni, selline õigus tulenes TLS §-st 108, mille kohaselt töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Töövaidluskomisjon oma 23.09.2010 otsusega lõpetas tööandja taotlusel töölepingu, milline õigus on sätestatud TLS § 107 lg-tes 1 ja 2, millise kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Tulenevalt TLS § 109 lg-st 1 kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 28.05.2008 otsuse nr 3-2-1-48-08 punktis 14 on väljendanud seisukoha, et eelkõige võib hageja töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. TsMS § 376 lg 5 järgi ei loeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; samuti esialgselt nõutud eseme asemel hilisema asjaolude muutuse tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on kolleegiumi arvates selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et antud juhul on tegemist hüvitise nõudega töölepingu tühise ülesütlemise eest ja seda nõuet oli esitatud töövaidluskomisjonile, seega hagiavalduses esitatud nõue on sama, mis oli esitatud avalduses töövaidluskomisjonile, muutus alles nõue seaduslik alus. Kohtul on õigus määrata summaline või ajaline hüvitise suurust ning selle suuruse otsustab kohus vastavalt töölepingu ülesütlemise asjaoludele ja arvestades mõlema poole huve.

Lk

Isegi kui hageja viibis tööandja territooriumil 01.05 ja 02.05 alkoholijoobe seisundis, ta ei asunud tööle. Töövaidluskomisjoni toimiku materjalides olevatest töötajate seletustest ei ilmne,

Tööleping hagejaga (töötajaga) öeldi üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Seejuures töölepingu ülesütlemise põhjusena käsitas kostja (tööandja) põhiasjaoluna, et töötaja oli viibinud tööandja territooriumil 01.05 ja 02.05.2010 alkoholijoobe tunnustega. Kohtule nagu ka töövaidluskomisjonile jääb arusaamatuks, miks vaadeldaval juhul tööandja valis töölepingu ülesütlemiseks just nimetatud aluse (§ 88 lg 1 p 3), mitte aga otseselt seadusega ettenähtud TLS § 88 lg l p 4.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

et V. Makarova tuli 01.05 ja 02.05.2010 tööandja territooriumile selleks, et asuda tööle (lehed 24, 25, 27, 28, 40, 41). Töövaidluskomisjoni toimiku materjalide kohaselt viibis hageja töövõimetuslehel alates 01.05.2010 kuni 20.05.2010 (k.a) olmevigastuse tõttu (leht 11) ja alates 21.05.2010 kuni 28.05.2010 haigestumise tõttu (leht 16). 01.05.2010 töövõimetuslehel on märgitud ravi eiramiseks „joove“, kuid kohus leiab, et see võib olla aluseks töövõimetushüvitise vähendamiseks mitte aga hüvitise vähendamiseks töölepingu tühise ülesütlemise eest. Kohus arvestab, et hageja töötas kostja juures alates 1975.aastast, seega töölepingu lõpetamise hetkeks moodustas tema tööstaaž kostja juures 35.aastat. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja töötamise ajal puudusid tal karistused, vaid avaldatud tänud. Kohus ei nõustu kostja väidega, et see ei oma tähtsust antud asjas, eelkõige lähtudes TLS § 109 lg 1 teises lauses sätestatust. Kohus leiab, et hüvitis on sanktsioon töölepingu ülesütlemise tühisuse eest. Arvestades, et hageja töötas kostja juures 35 aastat ning et kohtu hinnangul poolte menetluses esitatud asjaolud ei anna alust hageja poolt taotletud hüvitise suurust muuta, siis peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt hüvitise hageja poolt nõutud aja eest ehk viie kuu keskmise töötasu ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja keskmine palk oli 8 350 krooni kuus (bruto). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 668,31 eurot (41 750 krooni). Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses.

MENETLUSKULUD

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus leiab, et kuna hagi on rahuldatud täies ulatuses, seega on tehtud kostja kahjuks, tuleb kostja menetluskulud jätta tema enda kanda ja hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 139 riigilõiv on menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt hagilt tuleb tasuda riigilõivu. TsMS § 139 lg 3 kohaselt riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt riigilõivu ei võeta töötasu või palga nõudmise eest, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise eest, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamise eest.

Lk

Hageja poolt nõutud hüvitis ei ole tasu töö eest ega kuulu RLS § 22 lg 1 p 1 sätete hulka, seega pidi hageja tasuma nimetatud nõudelt riigilõivu.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Kuna hageja ei tasunud riigilõivu hagi esitamisel, siis tuleb see mõista välja kostjalt riigituludesse TsMS § 162 lg 1 ja § 179 lg 1 alusel. Hageja nõudis hagi esitamisel mõista kostjalt välja hüvitis kokku tema 5 kuu keskmise töötasu ulatuses, mis teeb 2 668,31 eurot. Vastavalt RLS lisale 1 tsiviilasja hinna puhul kuni 3 195,58 eurot moodustab riigilõiv 479,33 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõue, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi täitmise nõue aegub kolme aasta möödumisel raha väljamõistmise lahendi jõustumisest. Nõude aegumisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses nõuete aegumise kohta sätestatut. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.

Tamara Šabarova Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 11.11.2011 otsusega, kusjuures ringkonnakohus otsustas:

Lk

RESOLUTSIOON

Tsiviilasi nr 2-10-46327

Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord

Lk

Kohtuotsus jõustus 16.12.2011 Tartu Ringkonnakohtu otsusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.