Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-13-11 Tartu, 4. mai 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Halliste Vallavalitsuse avaldus H. R-lt M. R-i suhtes vanema õiguste äravõtmiseks Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-67576 H. R määruskaebus Avaldaja Halliste Vallavalitsus (registrikood 75010074) Puudutatud isik H. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Heikki Kuningas Puudutatud isik M. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaadi abi Anu Rannaveski 21. märts 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-67576 ning saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada H. R-ile määruskaebuselt 8. novembril 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Halliste Vallavalitsus (avaldaja) esitas 15. detsembril 2009 Tartu Maakohtule avalduse puudutatud isiku H. R-ilt (edaspidi puudutatud isik) puudutatud isiku M. R-i (edaspidi laps) suhtes vanema õiguste äravõtmiseks. Avalduse kohaselt sündis x. xxxxxx xxxx puudutatud isikul laps. Puudutatud isik on raske intellekti puudega, mõõdukalt vaimse alaarengu ja püsiva toimetuleku häirega, mille tõttu vajab ta toimetulekuks toetatud elamise teenust Vägeva erihooldekodus. Laps paigutati 14. juulil 2009 Viljandi Lasteabi- ja Sotsiaalkeskuse Väikemõisa Väikelastekodusse. Puudutatud isik ei ole lapse vastu huvi tundnud. Olukorras, kus puudutatud isik ei tule ise ei enda eluga ega lapse eest hoolitsemisega toime ega tunne lapse vastu huvi, on lapse huve ja tema paremat tulevikku silmas pidades otstarbekas teha kõik, et last saaks lapsendada. Selleks on vaja puudutatud isikult võtta ära vanema õigused.
2.Puudutatud isik vaidles vanema õiguste äravõtmisele vastu ja avaldas soovi ise last kasvatada. Ka temale määratud esindaja leidis, et puuduvad alused puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmiseks. Puudutatud isikul on vaimne puue, kuid see ei takista tal hakkama saada igapäevatoimetustega ja lapse kasvatamisega. Ta oskab rahaga otstarbekalt ümber käia, kuid seda mitte pikema perioodi jooksul. Kuna puudutatud isik on hoolitsenud oma õe laste eest, oskab ta lastega hakkama saada. Ta tuleb igapäevatoimingutega toime, kui tal on selged juhised. Puudutatud isikut tuleks toetada sotsiaalabi korras ja vältida, seda, et lähedased isikud teda ära kasutavad. Ka
tugikodu juhataja sõnul saab puudutatud isik oma eluga hakkama, kuid vajab tugiisikut. Kuna puudutatud isik ei ole saanud lapsega koos olla, on see soodustanud tema võõrdumist lapsest. Puudutatud isik vajab lapse eest hoolitsemiseks juhendamist ja abi nagu iga noor ema. Laps ei oleks puudutatud isikuga kasvades ohus, kui tagada puudutatud isikule igapäevaelu toetamise teenus.
3.Lapse esindaja toetas avaldust, sest puudutatud isik ei suuda oma terviseseisundi tõttu tagada lapsele elamiseks ja arenguks vajalikke tingimusi. Samuti ei tekkinud ema ja lapse vahel lähedust pärast sünnitust ega ka hilisema kahe kohtumise jooksul. Puudutatud isik ei ole võtnud ise lastekoduga ühendust ega ole toetanud lapse kasvatamist rahaliselt, seega on ta jätnud täitmata oma kohustused lapse eest hoolitsemisel. Puudutatud isik vajab ise oma eluga toimetulekuks suunamist ja kõrvalist abi ning tal puudub selge arusaam, kus ja kuidas ta last kasvatama hakkaks. Lapsele normaalse arengu- ja kasvukeskkonna tagamiseks on õigem, et laps kasvab hooldusperes ja hiljem lapsendatakse.
4.Tartu Maakohus rahuldas 12. aprilli 2010 määrusega avalduse ja võttis puudutatud isikult ära nii vanema õigused lapse suhtes kui ka lapse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb asja lahendades lähtuda enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 58 järgi lapse huvidest. Arvestades asjas esitatud tõendeid ja menetlusosaliste seisukohti, on lapse huvides võtta laps puudutatud isikult ära koos vanema õiguste äravõtmisega. Puudutatud isik küll soovib ise last kasvatada, kuid ta ei suuda luua lapsele vajalikke elutingimusi. Tal puudub elukoht. Varem elas ta õe juures, kuid õe juures ei ole võimalik tal lapsega elada, sest õelt on lapsed alkoholi liigtarbimise tõttu ära võetud. Puudutatud isik käis kaks korda last lastekodus vaatamas, kuid mõlemal korral ei näidanud ta lapse vastu huvi üles. Puudutatud isik vajab igapäevaeluga toimetulekuks tugiisiku toetust ja nõustamist, soovitatav on toetatud elamise teenus. Ta vajab suunamist rahaga majandamisel ja planeerimisel, samuti toimetulekuraskuste või probleemide tekkimisel. Puudutatud isik ei saa ise aru, miks ta peab kasutama toetatud elamise teenust. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et puudutatud isik ei saa iseseisvalt elades lapse eest hoolitsemisega hakkama. Tal on raske intellektipuue - diagnoositud mõõdukas vaimne alaareng ja märgatav ning püsiv toimetuleku häire. Ta vajab oma eluga toimetulemiseks juhendamist ja tugiisiku toetust.
5.Puudutatud isik esitas 27. aprillil 2010 maakohtu määruse peale Tartu Ringkonnakohtusse määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata, sest puudub enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg-s 1 sätestatud alus vanema õiguste äravõtmiseks. Asjaolu, et puudutatud isikul ei ole praegu elukohta ja talle ei ole määratud tugiisikut ega võimaldatud toetatud elamise teenust, ei anna alust temalt vanema õiguste äravõtmiseks. Samuti võimaldab 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus paindlikumaid lahendusi, kui seda on vanema õiguste täielik äravõtmine.
6.Avaldaja ja lapse esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 4. oktoobri 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus küll märkinud, millisel enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg-s 1 sätestatud alusel tuleb avaldus rahuldada, kuid see ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Puudutatud isikult tuleb vanema õigused ära võtta enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1 alusel. Selle sätte mõttes on vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Puudutatud isik ei ole üles näidanud huvi lapse käekäigu vastu. Laps sündis 4. juulil 2009. Puudutatud isik ei ole teda pikema aja jooksul külastanud, samuti ei ole ta püüdnud telefoni teel saada informatsiooni selle kohta, kuidas laps elab. Lapse sünnist kuni praeguseni ei ole puudutatud isiku ja lapse vahel lähedust tekkinud. Paljasõnaline on määruskaebuse väide, et puudutatud isikul ei ole võimalik ühe päeva jooksul ühistranspordivahendeid kasutades sõita Võisikult Viljandisse last vaatama ja hiljem Viljandist tagasi Võisikule. Samuti ei ole usutav, et puudutatud isik on püüdnud lastekodusse helistada, kuid keegi ei ole telefonile vastanud. Maakohus võttis puudutatud isikult vanema õigused ära ka seetõttu, et puudutatud isik ei ole tegelikult võimeline ise üksi last kasvatama, kuna tal on diagnoositud mõõdukas vaimne alaareng ning märgatav ja püsiv toimetuleku häire, mille tõttu ta vajab ise oma eluga toimetulekuks juhendamist ja tugiisiku toetust. Arvestades puudutatud isiku kohta koostatud isiklikku rehabilitatsiooniplaani, ei ole ta oma vaimse seisundi tõttu võimeline tagama lapsele elamiseks ja arenguks vajalikke tingimusi. Olukorras, kus puudutatud isik ise vajab toimetulekuks sotsiaalhoolekandelisi ja meditsiinilisi meetmeid ning tal puudub sotsiaalne valmisolek oma last kasvatada ning tema eest hoolitseda, ei ole ta suuteline tagama lapse arenguks vajalikke tingimusi. Kui laps jääks puudutatud isiku kasvatada, avaldaks see lapse arengule kahjulikku mõju. Kuna puudutatud isikul puudub elukoht ning ta vajab igapäevaeluga toimetulekuks tugiisiku toetust ja nõustamist, ei oleks lapsele tema juures tagatud turvaline keskkond ning puudutatud isikult tuleb vanema õigused ära võtta ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud ringkonnakohus 4. oktoobril 2010 asja lahendades asjaolu, et pärast maakohtu otsuse tegemist jõustus 1. juulil 2010 uus perekonnaseadus, mille § 210 lg 1 järgi tulnuks ringkonnakohtul asi selle seaduse alusel lahendada. 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 135 lg 2 järgi on isikuhooldusõiguse äravõtmine äärmuslik abinõu, mida kohaldatakse üksnes siis, kui muud abinõud ei ole tulemusi andnud. Asjaolu, et vanem on vaimse puudega, ei anna alust võtta temalt vanema õigusi. Selline käsitus oleks vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 27. Vanema õiguste või isikuhooldusõiguse äravõtmine on äärmuslik abinõu ning sellist otsustust tehes tuleb kaaluda kõiki asjaolusid ning kohaldada võimalikult leebemat abinõu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb asjas kohaldada kõige äärmuslikumat abinõu.
Õige ei ole puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani alusel tehtud ringkonnakohtu järeldus, et puudutatud isik ei ole võimeline lapse eest hoolitsema. Asjaolu, et puudutatud isik vajab toetatud elamise teenust, ei tähenda, et ta ei ole suuteline lapse eest hoolitsema. Ringkonnakohus ei hinnanud puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani ega teisi puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavaid tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Asjaolu, et vald ei suuda osutada puudutatud isikule toetatud elamise teenust lapse eest hoolitsemisel, ei anna alust võtta vanema õigusi. Selline käsitus ei oleks kooskõlas PS §-ga 28 ja sotsiaalhoolekande seaduse §-ga 10. Ringkonnakohus pidas põhjendamatult paljasõnaliseks väidet, et puudutatud isik ei saa objektiivsetel põhjustel last külastada. Tõendamist ei vaja asjaolu, et puudutatud isik ei saa üksi selliseid vahemaid läbida.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata või muuta ringkonnakohtu määrust ja teha uus määrus, millega võtta puudutatud isikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus. Avaldaja vastuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus asjas õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Sõltumata sellest, millise seaduse alusel tuli vaidlus lahendada, on ringkonnakohtu määrus sisuliselt õige, sest puudutatud isik ei ole suuteline last kasvatama ning lapse tema hoolde jätmine avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, sest ei pidanud maakohtuga nõustudes kõiki põhjendusi uuesti esitama. Asja lahendamisel tuleb lähtuda lapse huvist ning PS §-st 27, mis näeb ette ka lapse õiguse olla kaitstud oma vanemate eest. Asjas on tõendatud, et puudutatud isik ei ole võimeline lapse eest hoolitsema. Ainuüksi eesmärgil, et puudutatud isik saaks lapsega suhelda, ei saa jätta kaitsmata lapse ülekaalukaid huve ning õigust elule, tervisele, arengule, stabiilsusele, turvalisusele ja toetavale keskkonnale ning perele. Leebemate meetmete kohaldamisega ei saaks ära hoida ohtu lapse seadusega kaitstud õigustele. Avaldaja on teinud kõik endast oleneva, et viia puudutatud isik lapsega kokku, kuid puudutatud isik ei tundnud neil kohtumistel lapse vastu huvi. Samuti on avaldaja otsinud võimalusi puudutatud isiku ja lapse kooseluks, kuid Eestis ei ole ühtegi asutust, mis toetaks tugiteenust vajava vanema kooselu lapsega. Avaldaja arvates ei saagi olla olemas toetust või teenust, mis tagaks puudutatud isikule kooselamise võimaluse lapsega ja samal ajal lapse turvalisuse ning kasvatamise selliselt, et temast kasvaks terviklik ja eluga toimetulev isiksus.
10.Lapse esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata, sest ringkonnakohus kohaldas õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust ning hoolimata sellest, millise aja seadust asjas kohaldada tuli, on ringkonnakohtu määrus sisuliselt õige. Lähtudes lapse huvist, on tavaliselt parim võimalus lasta lapsel elada oma bioloogiliste vanemate juures, kuid olukorras, kus vanem vajab ise sotsiaalhoolekandelisi ja meditsiinilisi meetmeid, piirab see lapse arengut. Praegusel juhul on olemas suur risk, et puudutatud isikuga koos elamine ei soodusta lapse arengut.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3
alusel rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ning asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kuigi maakohus tegi asjas määruse 12. aprillil 2010, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel, pidi ringkonnakohus asja 4. oktoobril 2010 lahendades arvestama sellega, et 1. juulil 2010 jõustus uus perekonnaseadus. Ringkonnakohus ei arvestanud asjas määrust tehes, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 1 järgi laieneb see seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud selle seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Jõustunud perekonnaseaduses puuduvad sätted, mis näeksid ette, et 1. juulil 2010 olemas olevat vanema ja lapse õigussuhet saab pärast seda kuupäeva piirata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Kuigi PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse üldjuhul asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne selle seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, ei saa ka sellest sättest järeldada, et enne 1. juulit 2010 tekkinud vanema ja lapse õigussuhet saab pärast 1. juulit 2010 piirata varem kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Kuna 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse rakendussätete järgi tuleb alates 1. juulist 2010 vanema õiguste piiramise asjas kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust, siis pidi ringkonnakohus, vaatamata sellele, et maakohus tegi määruse enne 1. juulit 2010, kohaldama asja lahendades 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätteid.
13.1. juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 1 järgi loetakse, et hooldusõigus kuulub alates selle seaduse jõustumisest üldjuhul lapse vanematele ühiselt, v.a juhul, kui vanemalt on vanema õigused varem kehtinud perekonnaseaduse alusel ära võetud. Sellisel juhul loetakse, et vanemal ei ole hooldusõigust lapse suhtes. PKS § 214 lg 2 järgi jäävad ka kõik muud enne 1. juulit 2010 tehtud otsused ja tarvitusele võetud abinõud kehtima. Praeguses asjas tegi maakohus 12. aprillil 2010 määruse, millega võttis puudutatud isikult ära vanema õigused. TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse juhul, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Seega jõustub vanema õiguste piiramist puudutav määrus määruskaebuse esitamise tähtaja möödumisel või määruskaebuse esitamise korral seda rahuldamata või läbi vaatamata jätva määruse jõustumisel. Kuna puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale 27. aprillil 2010 määruskaebuse ja ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse, siis maakohtu määrus ei jõustunud ja puudutatud isikult ei olnud enne 1. juulit 2010 kohtulahendiga vanema õigusi ära võetud. Sellises olukorras pidi ringkonnakohus arvestama, et PKS § 214 lg 1 järgi oli puudutatud isikul ringkonnakohtu menetluse ajal lapse suhtes hooldusõigus. Ringkonnakohus sai hinnata üksnes seda, kas maakohtu tuvastatud asjaoludel oleks alust piirata puudutatud isiku hooldusõigust lapse suhtes, sh võtta puudutatud isikult isikuhooldus lapse suhtes täielikult ära, mitte aga hinnata seda, kas maakohus kohaldas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 õigesti. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et TsMS § 438 lg 1 ja § 463 lg 2 järgi otsustab kohus määrust
tehes mh seda, millist õigusakti kohaldada. Juhul kui menetletava nõude aluseks olev materiaalõiguse norm on menetluse kestel muutunud, tuleb kohtul menetlusosalistele muutunud õiguslikku olukorda selgitada (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 36).
14.Kolleegium selgitab, et nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 1 kui ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused üldjuhul laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Vaidlust ei ole selle üle, et puudutatud isik on kantud lapse emana enne 1. juulit 2010 kehtinud korras lapse sünniakti (nüüdseks rahvastikuregistrisse) ja talle kuulusid enne 1. juulit 2010 lapse suhtes seaduses sätestatud vanema õigused ja kohustused, mille äravõtmist avaldaja kohtult palus. Alates 1. juulist 2010 saab pidada puudutatud isikut PKS § 214 lg 1 järgi lapse suhtes hooldusõigust omavaks vanemaks. Kuigi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses ei nähta ette vanemalt vanema õiguste äravõtmist, nagu see oli sätestatud varem kehtinud PKS §-s 54, saab ka 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel lapse heaolu ohustamise korral vanema õigusi lapse suhtes piirata, sh isikuhooldusõiguse täielikult ära võtta.
1.juulil 2010 jõustunud PKS § 134 lg 1 järgi peab kohus juhul, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi ohtu ära hoida või ei ole võimelised seda tegema, rakendama ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Eelkõige võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning piirata vanema isiku- või varahooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Seejuures võib kohus vanemalt isikuhooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Ülaltoodu kohaselt on vanemalt lapse suhtes isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine äärmuslik meede. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Kolleegium rõhutab, et vanema intellektipuue, vaimne alaareng ning vaimse tervise seisundist tingitud püsiv toimetulekuhäire ei anna iseenesest alust võtta 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus. Isik, kes vaimuhaiguse,
nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 teise lause järgi piiratud teovõimega isikuks. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause järgi siiski üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui täisealisele isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 järgi, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles on talle eestkostja määratud. Sõltumata täisealise isiku teovõime piiratuse ulatusest nähakse 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 139 lg-s 1 ette, et piiratud teovõimega vanemal ei ole õigust oma last esindada ja et ta teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga. Kui esindusõigust ei ole lapse kummalgi vanemal, sh lapsel on üksnes piiratud teovõimega vanem, tuleb lapsele PKS § 171 lg 1 järgi määrata eestkostja, kellele kuulub PKS § 172 järgi nii lapse isiku- kui ka varahooldusõigus ning kes on PKS § 179 lg 1 järgi lapse seaduslikuks esindajaks. Viidatud sätetest tulenevalt leiab kolleegium, et üksnes vanema piiratud teovõime ei anna alust võtta vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigust. Pigem tuleb sellises olukorras kohaldada kohtul vanema ja lapse suhet toetavaid meetmeid, sh määrata lapsele eestkostja, kes last esindab ja kellega koos teostab piiratud teovõimega vanem lapse suhtes isikuhooldusõigust. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et PKS § 176 lg 1 järgi täidab kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste seadmise eeldused on täidetud. Isikuhooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et vanem ei tule oma igapäevaelu korraldamisega iseseisvalt toime ja vajab toetatud elamise teenust. Kui vanem saab tugiisiku abiga igapäevaelu korraldamisega hakkama ning soovib ja suudab näidustatud abi saades lapse eest hoolitseda, ei ole kohtul alust rakendada abinõusid, mis on suunatud vanema ja lapse lahutamisele. Vanemat ja last lahutavate abinõude rakendamine ei oleks sellises olukorras üldjuhul eesmärgipärane ega proportsionaalne meede. Lisaks märgib kolleegium, et vanema õiguste piiramiseks, sh isikuhoolduse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et last soovitakse lapsendada ja vanem ei anna lapse lapsendamiseks nõusolekut. Iseenesest ei ole 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 152 lg 5 järgi vanema nõusolekut lapsendamiseks vaja juhul, kui vanem on kestvalt võimetu avaldust esitama või kui tema viibimiskoht ei ole kestvalt teada või kui vanemalt on lapse isikuhooldusõigus PKS § 135 alusel täielikult ära võetud. Kolmandate isikute soov last lapsenda, ei anna PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 järgi alust vanema õiguste piiramiseks. Kohus peab vanema õigusi piiravaid abinõusid rakendades lähtuma perekonnaelu puutumatuse põhimõttest (PS § 26) ja sellest, et eelkõige on lapse vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda (PS § 27 lg 3).
15.Kuigi ülalmärgitu kohaselt tuleb vanema õiguste piiramise küsimus lahendada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel, märgib kolleegium, et ringkonnakohtu määrus ei ole õige ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi. Kolleegium ei nõustu alama astme kohtutega selles, et puudutatud isikult sai enne 1. juulit 2010 vanema õigused ära võtta toona kehtinud PKS § 54 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel.
Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1 järgi võis kohus vanemalt vanema õigused ära võtta, kui vanem ei täitnud ilma mõjuva põhjuseta oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Iseenesest on õige ringkonnakohtu käsitus, et selle sätte järgi sai vanema kohustuste täitmata jätmiseks lapse eest hoolitsemisel pidada vanema huvi puudumist lapse käekäigu vastu ja lapsega suhtlemata jätmist. Need asjaolud on ka kohus tuvastanud. Kohtud jätsid aga põhjendamatult kaalumata, kas asjas esitatud asjaoludel oli puudutatud isikul vanema kohustuste täitmata jätmiseks mõjuv põhjus. Avaldaja tõi juba puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmise avalduses esile, et puudutatud isik on vaimse puudega toimetulekuhäirega isik, kes ei tule iseseisvalt eluga toime ja vajab toetatud elamise teenust, samuti selle, et laps eraldati puudutatud isikust (vanemast) kümme päeva pärast lapse sündi ja paigutati lastekodusse. Kuna laps oli puudutatud isikust eraldatud ning puudutatud isiku ja lapse kontakti tekkimist piisavalt ei toetatud, saab kolleegiumi arvates lugeda, et puudutatud isik jättis enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes mõjuval põhjusel vanema kohustused täitmata. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 järgi võis kohus vanemalt vanema õigused ära võtta ka juhul, kui vanem avaldas lapsele kahjulikku mõju. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et puudutatud isikult sai vanema õigused selle sätte alusel ära võtta, kuna puudutatud isik ei ole suuteline tagama lapsele arenguks vajalikku turvalist keskkonda, sest vajab ise igapäevaseks toimetulekuks toetatud elamise teenust. Asjaolu, et lapsevanem on vaimse puudega ega ole suuteline iseseisvalt enda ega oma lapse elu korraldama, ei tähenda iseenesest veel seda, et ta avaldab lapsele kahjulikku mõju enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 mõttes.
16.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, kas esinevad asjaolud, mis annavad alust
1.juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel piirata puudutatud isiku kui vanema õigusi või tuleb rakendada muid abinõusid lapse heaolu tagamiseks. Seejuures võib kohus PKS § 134 lg 4 järgi rakendada isikuhooldusõiguse asjades seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel.
17.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada puudutatud isiku määruskaebuselt tasutud kautsjon. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.