Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

müügile, mida kinnitab hageja müüginumbrite analüüs. Võrreldes näiteks hageja munade müügiandmeid Maxima Eesti OÜ kauplustes 2008.a, ilmneb hageja müüginumbrite suur kukkumine hetkest, kui samades kauplustes ilmusid müügile kostja turustatavad tähist „Peremunad“ kandvad kaubad. Seetõttu on hageja oma kaupade turustamisest saadav kasu olnud oluliselt väiksem võrreldes olukorraga, kui kostja ei oleks turustanud kaubamärgiõigusi rikkuvaid kaupu. Lisaks on hageja teinud kulutusi kostja rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest tuleneva kahju vähendamiseks. Lisaks hagejale kahju tekitamisele on kostja alusetult rikastunud ja saanud rikkumisest tulu (VÕS § 1037 lg 1, § 1039). Kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt. Kostja pahausksust kinnitavad kostja teadmine hageja varasematest õigustest kaubamärgi PEREMUNA osas vähemalt alates 4.02.2005, kuid eelduslikult veel varem, arvestades, et hageja alustas kaubamärgi kasutamist 1998.a. Selle asemel, et hageja nõude saamisel koheselt tähise „Peremunad“ kasutamine ja hageja õiguste rikkumine lõpetada, esitas kostjaga seotud ettevõte POULTRY MEAT OÜ 17.02.2005 Patendiametile kaubamärgitaotluse tähise „Rannamõisa Peremunad“ registreerimiseks (taotlus nr M200500213) ning jätkas hageja õiguste rikkumist. Ka Patendiamet kinnitas kostjale, et tähise „Peremunad“ kasutamine ilma hageja loata rikub hageja kaubamärgiõigusi. Hoolimata Patendiameti teatest ei lõpetanud kostja hageja õiguste rikkumist, vaid jätkas ebaseaduslikku tegevust. Arvestades, et hageja alustas kaubamärgi PEREMUNA kasutamist oma toodetel juba 1998.a esimesel poolel, on alust järeldada, et kostja teadis hageja toodetel kasutavast tähisest juba varem ja teadlikult asus oma kaupadel kasutama hageja kasutusele võetud kaubamärki. Seetõttu nõuab hageja kostjalt kaubamärgiõiguste rikkumisega, s.o “Peremunad” tähisega markeeritud munade turustamiselt alates 20.01.2005 saadud tulu väljaandmist. Direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikkel 13 p 1 (a) kohaselt rikkuja poolt teenitud mis tahes ebaõiglast tulu tuleb arvestada kahjuhüvitise väljamõistmisel. Seega käsitletakse rikkumisega teenitud tulu väljamõistmist õiguste omajale tekitatud kahju hüvitamise ühe võimaluse või meetodina. Seeläbi on täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused. Samuti esineb selge põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel – hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks kasutanud hageja kaubamärki. Kostja tulust arvestas hageja maha hinna, mille kostja ise kauba eest tasus seda sisse ostes ja transpordikulud ehk kulud, mis on otsuselt kaubaga seotud. Eeltoodust lähtudes taotleb hageja, et kohus kohustaks kostjat hüvitama hagejale tekitatud kahju summas 12 900 krooni. Hageja valis direktiivist ja VÕS §-dest 1043 ja 1045 juhindudes nõudeks pahauskse rikkuja tulu väljamõistmise. VÕS § 1039 järgi kuulub väljamõistmisele kogu rikkumisest saadud tulu. Kostja rikkus hageja õigusi pahauskselt. Kostja on esitanud tõendid, mille kohaselt sai ta rikkuvate kaupade müügist perioodil 20.01.2005-29.01.2009 perioodil tulu 410 396,14 krooni. Esitatud koondtabelist ning ostu ja müügiarvete loetelust nähtuvalt müüs kostja „Peremunad“ kanamune 18.01.200529.01.2009 perioodil 6 094 380 krooni eest. Müüdud munad osteti sisse 5 683 983,86 krooni eest. Kostja esitatud arvetest nähtub, et lisaks munade sisseostule sisaldab antud summa ka transpordikulusid. Sellest tulenevalt oli müüdud munade eest saadud tulu 410 396,14 krooni. Nimetatud summa tuleb hagejale VÕS § 1039 alusel hüvitisena välja mõista. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et tulu arvutamisel tuleb lahutada üldkulud. Samuti ei ole asjakohane kostja üldkulude arvutamise valem. Tulust saab maha arvata ainult konkreetse tootega seotud otsesed kulud, mitte üldkulud. Kostja vastuväited

Õigusrikkumist ei ole toimunud. Kostja ei kasuta tähist „Peremuna", vaid „Peremunad". Registreeritud kaubamärk on PEREMUNA. Hageja ise ka ei kasuta oma registreeritud kaubamärki. Hagiavaldusele lisatud fotolt nähtub, et hageja kasutab tähist kujul „Peremunad". Tähise kasutamist kujul „Peremunad" ei saa lugeda erinevuseks üksnes ebaoluliste elementide poolest. Kaubamärk „Peremuna" on sõnaline tähis, mitte element. Element oma olemuselt on kujunduslik detail, mille muutmine ei pruugi muuta kaubamärki (KaMS § 17 lg 2 p 1). Tähisel „Peremuna" eristuv iseloom puudub. Kostja ei kasuta tähist „Peremuna", vaid kombineeritud tähist „Rannamõisa Peremunad". Registreeritud kaubamärk on „Peremuna", tegemist on erinevate tähistega. Kostja ei ole ühelgi tootel kasutanud hagejale kuuluvat registreeritud kaubamärki „Peremuna". Vaatamata sellele on kostja oma 7.01.2009 kirjas õnnitlenud hagejat kaubamärgi registreerimise puhul ning kinnitanud, et lõpetab Rannamõisa Peremunad kaubamärgi kasutamise hiljemalt 15.02.2009. Kostja on samuti põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks kaupade kõrvaldamist müügilt juba 8.01.2009. Tegemist on äriühinguga, kellel on kohustused oma lepingupartnerite ees, mida ei olnud võimalik nii lühikese ajaga muuta. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et tal puudub kindlus, et kostja rikkumise 15.02.2009 lõpetab. Kostja ei ole oma senise käitumisega andnud hagejale alust kahelda selles, et kostja täidab oma lubaduse ning kõrvaldab tähist „Peremunad" kandvad tooted müügist hiljemalt 15.02.2009. Hageja väide müüginumbrite suure kukkumise kohta on tõendamata. Tõendatud peab olema põhjuslik seos selle vahel, et kostja poolt „Rannamõisa Peremunade" turustamine tingis müüginumbrite võimaliku vähenemise hagejal (VÕS § 127 lg 4). Hageja müüginumbrite võimalikku vähenemist võis põhjustada ehk see, et kostja munad on müügil madalamate hindadega, mitte aga see, et kostja müüs konkreetselt tähisega „peremunad" tähistatud tooteid. Veel enam, kuna ostja teeb valiku ennekõike hinna alusel, puudub põhjuslik seos hageja müüginumbrite vähenemise ning kostja „Rannamõisa Peremunad" tähise kasutamise vahel. Isegi kui kostja oleks rikkunud hageja õigusi, ei ole ta tekitanud hagejale kahju „Rannamõisa Peremunade" müügiga, kuivõrd kostja tegevuse hagejale kuuluva kaubamärgi „PEREMUNA" kasutamine ning hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kohtuistungil taotles kostja 12 900 kroonise kahjutasu vähendamist õiguserikkumise tuvastamise korral 1770 kroonini. Patendibüroo kirjade, millega seoses nõue on esitatud, sisud on sarnased. Hageja ei ole tõendanud käibe ja tulu vähenemist ning selle seotust kaubamärgiõiguse rikkumisega. Hageja taotleb kostja brutotulu 410 396,14 krooni väljamõistmist ja on selle lugenud tuluks, mida kostja on rikkumise tagajärjel saanud. Saksamaa praktika kohaldamine oleks põhjendamatu, pealegi on esitatud otsus tööstusdisaini lahendi kohta. Kostja vastuhagi

Kostja tähistab alates 2005.a suuri kanamune kombineeritud kaubamärgiga "RANNAMÕISA Suured munad + kuju" ja keskmise suurusega mune kaubamärgiga "RANNAMÕISA Peremunad + kuju". Tähistus "keskmine muna" keskmise suurusega munade kohta pole sobiv, sest selles puudub informatsioon muna suuruse kohta. "Keskmise suurusega munad" oleks olnud täpne, kuid see tähistus on liialt pikk, lohisev ja keelekasutuse seisukohalt ebamugav. Seetõttu võtsid munatootjad keskmise suurusega munade tähistamiseks kasutusele "peremunad". Tegelikult oli sõna "peremunad" kasutusel tavapärases keelekasutuses oma pere või mõne teise pere keskmise suurusega munade kohta juba varem. Munatootjad ei mõelnud välja uut sõna keskmise suurusega munade tähistamisel, vaid hakkasid kasutama juba tuntud tähistust. Tähis „Peremuna" ei oma eristusvõimet, munatoodete osas on „peremuna" tooteliik, mida on aastaid mitmed Eesti tootjad kasutanud ühesuguste põhiomadustega - keskmise suurusega munade tähistamisel. Kaubamärk peab olema üheselt individualiseeritav, seega peaks tähis „Peremuna" eristama hageja tooteid teiste munatootjate, sh kostja toodangust. Kaubamärgina ei saa registreerida ka üldises kasutuses olevat märki (KaMS § 9 lg 1 p 4), st märki, mis koosneb ainult tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või kindlakskujunenud kaubandustavades. Kaubamärk omandab registreerimiseks piisava eristusvõime ainult siis, kui selle eripära võimaldab kauba identifitseerimist ühe (ja mitte teise) konkreetse ettevõtte tootena. Käesoleval juhul puudub tähisel „Peremuna" eristusvõime. Sõnalist tähist "peremuna" võib lugeda eesti keele kasutuses tavapäraseks tähiseks just kanamunade tähistamisel. Seda tähist on kasutanud alates 2005.a oma kanamunade tähistamiseks määratud kombineeritud kaubamärkides nii kostja kui hageja. „Peremuna" on oma olemuselt kahest sõnast koosnev liitsõna, mis on tavakeeles laialdaselt kasutuses. Tegemist on levinud sõnaühendiga, mis ei oma sellist eristusvõimet, et seostuks isikul konkreetse tootega (kindla tootja teatud sorti munadega, pakendiga), vaid tegemist on üldist laadi terminiga, millega tähistatakse igapäevaselt ostetavaid tavalisi kanamune (tavaline, enimlevinud M suurus). Oma olemuselt on „peremuna" analoogne järgmiste sõnaühenditega: „puhkekeskus", „suusabaas", „pesamuna", „lasteaed", „lastevorst", „pereleib" jne. Seega on tegemist üldise iseloomustava terminiga, mis on laialdaselt levinud tavapärases keelekasutuses ning seega ei saa nimetatud termin ehk tähis õiguskaitset tulenevalt KaMS § 9 lg 1 p-st 4. Tähis „Peremuna" on tavapärane heauskses äripraktikas. Kanamuna tootmises võib tähist "PEREMUNA" lugeda M-suurusega kanamunade sümboliks, mida on seni kasutanud erinevad tootjad. Nii hageja kui ka kostja esitasid 2005.a patendiametile taotlused vastavalt kaubamärkide „Peremuna" ja „Rannamõisa peremunad" registreerimiseks. Hageja kaubamärk registreeriti alles 11.12.2008. Selle ajani kasutasid pooled nimetatud kaubamärki heauskselt ja kostjal oli põhjendatud eeldus, et „peremuna" kui iseseisev tähis õiguskaitset tulenevalt KaMS § 9 lg 1 p-st 4 ei saa. Kombineeritud kaubamärgi koosseisus on tähis "Peremuna" või "peremunad" kaubamärgi eraldi mittekaitstavaks osaks KaMS § 9 lg 3 mõttes, kusjuures erinevate tootjate kombineeritud kaubamärkide eristatavus on tagatud kombineeritud kaubamärkide kui tervikute eristatavusega. Kuna nii kostja kui hageja on oma M-suurusega kanamunade tähistamiseks mõeldud kaubamärkide koosseisus sõna "peremuna" või "peremunad" kasutanud, on nimetatud tähiseid sisalduvad erinevate isikute kombineeritud kaubamärgid püsinud kaubaturul aastaid ilma, et need oleks tekitanud tarbijates poolte M-suurusega kanamunade tähistamiseks määratud kombineeritud kaubamärkide segiaetavust või tekitanud assotsiatsioone kaubamärkide omanike omavahelisest seotusest. Kaubamärgi esmaseks ülesandeks on tarbija kaitsmine. Kaubamärk võimaldab kindlaks teha kauba tootja ning on selliselt toote päritolu ja kvaliteedi garantiiks. Hagejale olulise eriõiguse, kaubamärgi PEREMUNA kasutamise ainuõiguse andmine, piirab oluliselt konkurentsi, mis kindlasti ei ole tarbija huvides.

Hageja vastuväited vastuhagile

hageja kaubamärki PEREMUNA enda poolt turustatavate munade suuruse tähistamiseks. Kostjaga samasse kontserni kuuluv AS Maag Piimatööstus omab kaubamärki PEREJUUST, mis on registreeritud kaupadele juust ja juustutooted. Tegu on kaubamärgiga PEREMUNA analoogse ülesehitusega tähisega (sõna PERE + toote liiki näitav sõna). Seega kinnitab Maag kaubamärki PEREJUUST omades, et analoogse ülesehitusega kaubamärk PEREMUNA on eristusvõimeline tähis. Kaubamärgi PEREJUUST registreerimise vastu esitatud vaidlustusavaldust rahuldamata jättes märkis tööstusomandi apellatsioonikomisjon oma otsuses, et tähisel ”pere” puudub Eestis kauba liiki või omadust näitav iseloom. Maakohtu otsus

registrisse kantud hageja, seega kuulub kaubamärgi ainuõigus hagejale. Registrisse kantud kaubamärk on kaitstav kaubamärk (KaMS § 5 lg 1 p 2). Õige on hageja väide, mille kohaselt kehtib õiguskaitse alates tähise PEREMUNA kaubamärgina registreerimise taotluse esitamisest, s.o 20.01.2005 (KaMS § 8 lg 2). Seoses vastuhagi rahuldamata jätmisega see asjaolu ei muutunud, hageja kaubamärgil PEREMUNA on õiguskaitse alates 20.01.2005. Kooskõlas KaMS § 14 lg 1 p 1 on kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud. Hageja kaubamärk on kaitstud Nizza klassifikatsiooni 29. klassi kaupadele: munad; munasisaldusega piimatooted; munavalge, munakollane, munapulber; klassi 29 kuuluvad toiduvalmistusained, valmis- ja poolvalmistoidud, mille põhikomponendiks on munad. Kostja kasutab hageja nõusolekuta tema poolt ostetud munade müümisel tähist „Peremunad“. Seega on kostja poolt müüdav kaup, millel ta kasutab tähist „Peremunad“, identne kaubaga, mille suhtes hagejal on registreeritud kaubamärk PEREMUNA. 7.01.2009 kirjas tunnistas kostja rikkumist ja kinnitas, et lõpetab tähise „Rannamõisa Peremuna“ kasutamise hiljemalt 15.02.2009. Kostja heitis hagejale ette kaubamärgi kasutamist mitte vastavalt registreeringule, hageja kasutab kaubamärki kujul „värsked peremunad“. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et sõna „värsked“ ei kuulu kaubamärgi koosseisu, vaid on kirjeldav termin (mitte kaubamärgi osa), mis ei mõjuta kaubamärgi eristusvõimet. Registreeritud kaubamärgi PEREMUNA ja kasutatava sama sõna mitmuse vorm mahub kohtu arvates KaMS § 17 lg 2 ebaolulise elemendi määrangusse. Arvestades kaupa, mida kaubamärgiga tähistatakse (munad), ei ole määrava tähtsusega, kas tähistuseks on „peremunad“ või „peremuna“. Viidatud sätetest tulenevalt ja märgitud põhjendustel kuuluvad rahuldamisele hageja nõuded kostja kohustamiseks hoiduma hageja kui kaubamärgi PEREMUNA omaniku ainuõiguse rikkumisest ja hävitama kohtu hagi tagamise määruse alusel arestitud pakendid. VÕS § 127 sätestab kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatuse. Viidatud paragrahvi 1.lõike järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitisena taotleb hageja kostjalt 12 900 krooni väljamõistmist. Tegemist on kulutusega, mille hageja kandis taotledes kostjalt õigusrikkumise lõpetamist Patendibüroo Lasvet OÜ kaudu. Kahju suurust tõendavad nimetatud patendibüroo arved: 11.02.2005 1500 krooni, 19.12.2008 6000 krooni, 16.01.2009 5400 krooni. Põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel on olemas (lg 4). Juhul, kui kostja ei oleks hageja kaubamärgist tulenevat ainuõigust rikkunud, ei oleks kostjal kahju, mille väljamõistmist ta taotleb, tekkinud. Kostja rikkumise korral ei pidanuks hageja pöörduma patendibüroo poole nõustamiseks ja kostja jaoks kohtueelste nõudekirjade koostamiseks. Tegemist on otsese varalise kahjuga, mis kuulub VÕS § 128 lg 1 ja lg 3 (kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks) ning § 115 alusel hüvitamisele. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-79-08 p 18 järgi on VÕS § 128 lg 3 alusel hüvitatavad ka kohtumenetluseeelsed õigusabikulud. Kohus ei pidanud põhjendatuks kostja seisukohta, mille kohaselt tuleks hagi rahuldamise korral piirduda 1770 krooniga, sest kostja jätkas hageja õiguste rikkumist ka pärast hagejalt esimese kirja saamist. Kostja tegevuse tagajärjel tekkis hagejal vajadus pöörduda patendibüroo poole ja kanda kulutusi. Arvetest nähtuvalt esitas patendibüroo hagejale tasumiseks arve igakordsel hageja pöördumisel, mille tulemusena patendibüroo pidi tegema tööd ja koostama kostjale kirjad. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kirjade sisu on sama. Kirjade koostamiseks on hagejat esindanud patendibüroo pidanud analüüsima seadusi ja neid kostjale selgitama. Kostja esitatud vastuväidete tõttu pidi hagejat

esindava patendibüroo koostama korduvaid kirju. Selleks tuli kostja uute vastuväidete ilmnemisel kaaluda seni kirjas märgitut, analüüsida kostja vastuväiteid ning kujundada hageja seisukoht ja see kostjale teatavaks teha. Hageja ei saanud valida, et tasub patendibüroole, vaid 1770 krooni. Märgitud põhjendustel tuleb kostjale hageja kasuks 12 900 krooni välja mõista. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele ka rikkumisega saadud tulu. Kooskõlas VÕS § 1037 lg 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 järgi hinnatakse lg-s 1 nimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. VÕS § 1039 (pahauskse rikkuja vastutus) alusel võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Kohus luges hageja poolt kostjale esitatud nõuetega tähise PEREMUNAD kasutamise lõpetamiseks; kostja vastustega nendele; sellega, et hageja kasutab vaidlusalust kaubamärki alates 1998.a, kostja tuli turule 2005, mistõttu ta pidi teadma hageja poolt kasutatavast tähisest; tähise „Rannamõisa peremunad“ kaubamärgina registreerimise taotluse esitamisel kostja poolt teatas Patendiamet kostjale, et vajalik on hageja nõusolek; tõendatuks asjaolu, et kostja teadis oma õigustuse puudumisest ja on seega pahauskne rikkuja. Kostja on esitanud andmed tulu kohta, mida ta rikkumisega sai. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kostja rikkus hageja loata hageja kaubamärgi kasutamisega hageja intellektuaalset omandit. Hageja valis oma kaubamärgi ainuõiguse rikkumise eest kostja rahaliseks hüvitiseks kostja tulu väljamõistmise. Nõue vastab viidatud VÕS sätetele ja ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiivile 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta, mille art 13 lg 1 p a alusel tuleb rikkujalt õiguste valdajale tekitatud kahjutasu määramisel arvesse võtta muuhulgas ka rikkuja poolt teenitud mistahes ebaõiglast tulu. Hageja taotlebki kostjalt tulu väljamõistmist. Kuivõrd hageja ei nõua kostjalt muud hüvitist (kaotatud tulu, moraalne kahju). Direktiivi art 1 kohaselt on direktiivi objektiks ka tööstusomandi õigus (sh kaubamärgiõigus). Hageja taotletud summa 410 396,14 krooni on tõendatud kostja poolt 28.05.2010 määruse alusel esitatud tõenditega. Asjaolude kohta, kuidas hageja nõude suuruse tõendite alusel arvutas, andis hageja kohtuistungil selgituse. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostjalt tuleb välja mõista rikkumisega saadud tulu, millest on maha arvatud hind, mille kostja kauba eest tasus ja transpordikulud. Arvestades, et kostja teenis tulu hageja kaubamärgiõigust rikkudes, puudub alus muid kulutusi tulust maha arvata. Hageja selgitas, et valis kostjalt kui pahauskselt rikkujalt saadud tulu väljamõistmise nõude esitamise, juhindudes direktiivist 2004/48 EÜ ning VÕS §-dest 1043 ja 1045, sest kahju täpse suuruse tõendamine oleks tõenäoliselt võimatu või väga raske. Kooskõlas TsMS § 233 lg-ga 1 on kohtul sellisel juhul õigus siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades kahju suurust hinnata. Võttes arvesse kõiki ülalmärgitud kohtuotsuse põhjendusi oli kohtu arvates kostjalt 410 396,14 krooni väljamõistmine põhjendatud. KaMS § 59 alusel oli kostjal õigus esitada vastuhagi hageja ainuõiguse vaidlustamiseks. KaMS § 9 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud eeldused vastuhagi rahuldamiseks puuduvad. Kostja vaidlustab hageja ainuõiguse registreeritud kaubamärgile PEREMUNA selle tõttu, et munatootjad on sõna „peremuna“ kasutusele võtnud keskmise suurusega munade tähistamiseks; sõna oli kasutusel tavapärases keelekasutuses oma pere või mõne teise pere keskmise suurusega munade kohta juba

varem; „peremuna“ näitab munatoodete osas tooteliiki – keskmise suurusega munad; tähisel puudub eristusvõime, on eesti keele kasutuses tavapärane tähis just kanamunade tähistamisel; on liitsõnana tavakeeles laialdaselt kasutusel ja on tavapärane heauskses äripraktikas. Kohus ei nõustunud ühegi kostja seisukohaga. Tähis „Peremuna“ ei ole kasutusel keskmise suurusega munade tähistamiseks. Munade suurust tähistatakse tähtedega S, M, L ja XL nagu väidab hageja. Sõna „peremuna“ ei ole tavapärases keelekasutuses keskmise suurusega munade kohta ei praegu ega ole seda olnud ka varem. Tarbijaskond ei kasuta keskmise suuruse munade tähistamiseks sõna „peremuna“. Tähis „Peremuna“ on tuntuks saanud hageja kaubamärgi kaudu. Eesti keeles ei ole munade tähistamiseks tavapärane tähis „Peremuna“, sõna ei ole ka liitsõnana tavakeeles laialdaselt kasutusel ega ole tavapärane heauskses äripraktikas. Tegemist on kunstliku liitsõnaga, mis on eesti keelde tulnud tänu hageja kaubamärgile. Liitsõnal „peremuna“ puudub eesti keeles tähendus. Seda tõendab „Eesti keele sõnaraamat“ (Eesti Keele Instituut. Tallinn, 1999), mille leheküljel 478 on sõna „muna“ selgitamiseks toodud muuhulgas järgmised liitsõnad: pesamuna, mädamuna, linnumuna, munapuder, munakook, munapann, munatops jne. Sõna „peremuna“ loetelus puudub. Sõna „pere“ on sõnaraamatus selgitatud nt (lk 569) liitsõnade „perefilm“, „pereettevõte“ kaudu. Nende sõnade selgitustest tulenevalt võiks „peremuna“ tähendada kogu perele (igas vanuses pere liikmetele) sobivat muna. KaMS § 9 lg 1 p 4 eesmärgiks tavakasutuses oleva sõna kaubamärgina registreerimise keelamiseks on see, et üksikud ettevõtjad ei saaks monopoliseerida tavakeelt, et kirjeldavad tähised oleksid vabalt kasutatavad kõigi poolt. Sätte eesmärgiks on tarbija kaitsmine (avalik huvi). Kuna „peremunal“ tavakasutuses tähendust ei ole, puudus alus nimetatud tähise kaubamärgina registreerimiseks keelamiseks. Tähise tavakeeles kasutamine peab olema tõendatud (T-146/02 p 31). Kohus nõustus hagejaga selles, et asjaolu, et hageja toodab ja turustab oma keskmise suurusega mune tähise „Peremuna“ all, ei muuda seda sõna munade suurust näitavaks ja kirjeldavaks tähiseks. Õige on ka see hageja väide, mille kohaselt kostja ei ole tõendanud, et teised Eesti munatootjad kasutaksid tähist „Peremuna“ keskmise suurusega munade tähistamiseks. Õige on ka hageja väide, et toiduretseptides ei kasutata keskmise suurusega muna tähistamiseks sõna „peremuna“. Nimetatud tõendid lükkavad ümber kostja poolt antud tähenduse sõnale „peremuna“. Tarbija võib küll munade puhul teha ostuotsuse munade suuruse järgi, nagu väidab kostja ja mida kostja tõendab Socio uuringukeskuselt tellitud uuringuga, see aga ei tähenda, et tarbija peaks keskmise suurusega munadeks mune, mis on tähistatud tähisega „Peremuna“. Sellist seisukohta ei ole ka uuringutegija esitanud. Hageja kodulehe väljatrükk kinnitab hageja seisukohta, mille kohaselt talle kuuluvad erinevad kaubamärgid, mitte aga kostja seisukohta, et „peremuna“ tähendaks keskmise suurusega muna. Sõna „peremuna“ ei saa võrrelda sõnadega puhkekeskus, suusabaas, joogivesi jne nagu seda on väitnud kostja. Sõnal peremuna puudub eesti keeles tähendus, sõnadel puhkekeskus, suusabaas, joogivesi on aga tähendus olemas. Seoses tavapärases äripraktikas kasutamisega on kostja vastuhagiavalduses määratlenud tähise „Peremuna“ kui M-suurusega munade sümboli. Märgitud põhjendustel ei nõustunud kohus ka kostja selle seisukohaga. Kostja seisukohast tuleneb, et tähis „Peremuna“ on muutunud tavapärases äripraktikas kasutatavaks poolte poolt selle tähise all keskmise suurusega munade müümise tagajärjel. Ülalmärgitud põhjendustel see aga nii ei ole. Kostja esitatud tõenditega ei ole tõendanud, et tähist „Peremuna“ peetakse keskmise suurusega munade tähistuseks. Kostja arutlus sõna „peremuna“ kui kombineeritud kaubamärgi koosseisus mittekaitstavaks osaks olemise kohta on asjakohatu. Hagejale kuulub sõnaline kaubamärk „PEREMUNA“, tegemist ei ole

kombineeritud kaubamärgiga. Hageja kombineeritud kaubamärkidena on kostja loetlenud vastuhagis "TALLEGG Suured munad+kuju", "TALLEGG Peremunad+kuju", "TALLEGG Pesamunad+kuju" ja TALLEGG Hiidmunad+kuju". Vaidlusaluseks kaubamärgiks nii hagis kui vastuhagis on hagejale kuuluv sõnamärk PEREMUNA. Vaidluse lahendamist ei mõjuta asjaolu, et kaubamärgina on registreeritud AS PERE LEIB, kusjuures sõnaosad „AS“ ja „LEIB“ ei kuulu kaitse alla; PERE SAI kusjuures sõnaosa „SAI“ kasutamise ainuõigust kaubamärk ei anna; Pere Sepik, kusjuures sõnaosa SEPIK kasutamise ainuõigust kaubamärk ei anna; Pere Peenleib, kusjuures sõnaosa PEENLEIB kasutamise ainuõigust kaubamärk ei anna; Pere Rukkileib, kusjuures sõnaosa RUKKILEIB kasutamise ainuõigust kaubamärk ei anna. Nimetatud kaubamärgid ei ole võrreldavad hageja vaidlusaluse kaubamärgiga PEREMUNA; tegemist on lahku kirjutatud sõnadega, millel on tähendus. Nagu varem märgitud on hageja kaubamärgi puhul tegemist kunstliku, tähendust mitteomava liitsõnaga. Sarnaselt hageja kaubamärgiga on registreeritud kaubamärgina PEREJUUST. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega ja vastuhagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus

VÕS § 127 lg 2 sätestatud kahju hüvitamise põhimõtet, mille kohaselt puhtmajanduslik kahju ja saamata jäänud tulu deliktiõiguslikult üldjuhul hüvitamisele ei kuulu. Puudub alus ka VÕS § 1039 kohaldamiseks. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et tal puudub õigus kasutada tähist „Rannamõisa peremunad“. Kaubamärgi õiguskaitse tekib kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast. Hageja kaubamärk registreeriti alles 11.12.2008, kuni selle ajani ei ole võimalik rääkida kaubamärgiõiguse pahausksest rikkumisest. Käesoleva ajani on pooleli kohtumenetlus, mille raames otsustatakse, kas kostja on rikkunud hageja õigusi ning kas tähis „PEREMUNA“ omab eristusvõimet. Kostja ei ole rikkunud hageja õigusi pahausklikult, kohus on vääralt kohaldanud VÕS §-i 1039. Kohus on kohaldanud valesti VÕS § 1037 lg 1. VÕS § 1037 lg 1 tuleneva nõude üheks eelduseks on rikastumine – rikkuja peab olema rikkumise tulemusena omandanud midagi, mida rikkuja vara hulgas ilma rikkumise toimumiseta ei oleks eksisteerinud. Maakohtu otsusega ei ole tuvastatud, et kostja oleks rikastunud just viidatud (väidetava) rikkumise, s.o hagejale kuuluva kaubamärgi kasutamise, tulemusena. Kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summa ei ole kaubamärgiõiguse rikkumise teel saadu harilik väärtus. Kohus on kohaldanud TsMS § 233 lg 1, mis käsitleb kahju suuruse hindamist. Viidatud sätte kohaselt otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt. Käesolevas asjas ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja puudub vastavasisuline argumentatsioon. Kohus on mõistnud välja täpselt hageja taotletud summa, tegemist ei ole kahju suuruse hindamisega siseveendumuse kohaselt. Kostja ei nõustu saadud tulu arvestamise metoodikaga. Kostja ei teeninud väidetava rikkumisega tulu 410 396,14 krooni. „Rannamõisa peremunade“ turustamisest perioodil 2005-2009 on kostja teeninud 39 572 krooni ulatuses kahjumit. Kohus ei ole arvestanud ostjate müügieelistusi ega asjaolu, et kostja reaalselt tulu teeninud ei ole. Maakohus ei ole kasutanud Saksamaa Ülemkohtu 2.11.2000 otsust võrdlusmaterjalina, vaid on selle automaatselt üle võtnud, mis Riigikohtu seisukoha kohaselt (lahend nr 3-2-1-145-04) ei ole lubatav. Kohus on kostjalt hageja kasuks 410 396,14 krooni väljamõistmisel oluliselt rikkunud õigusnorme ning vääralt hinnanud tõendeid. Kohus mõistis 08.12.2010 otsusega kostjalt hageja kasuks välja ka 12 900 krooni kohtumenetluseeelsete õigusabikulude katteks. Tegemist ei ole mõistlike kuludega VÕS § 128 lg 3 mõttes. Arvestades kirjade sisu ja mahtu, ei ole tegemist võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalike ja põhjendatud kulutustega. Kostja jääb vastuhagis esitatud nõude juurde. KaMS § 52 lg 1 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks KaMS §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui see asjaolu oli olemas ka kaubamärgi registreerimise otsuse tegemise ajal. Vastus apellatsioonkaebusele

maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja vastuhagis esitatud põhjendusi ning kohus on neile vastuväidetele otsuses põhjalikult vastanud ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks otsuse põhjendusi korrata. Maakohus ei ole rikkunud kaebuses väidetud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et kaubamärk PEREMUNA ei ole kauba (munade) omadusi näitav tähis, mistõttu puuduvad KaMS § 9 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud õiguskaitset välistavad asjaolud. Samuti on maakohus hageja kasuks õigesti kostjalt välja mõistnud kahjuhüvitise ja kaubamärgiõiguse rikkumisega saadud tulu. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Väär ja tõendamata on apellandi väide, mille kohaselt kaubamärk PEREMUNA on kauba omadust, s.o kanamuna suurust näitav tähis. Asjaolu, et hageja toodab ja turustab oma keskmise suurusega mune tähise „Peremuna” all, ei muuda seda sõna munade suurust näitavaks ja kirjeldavaks tähiseks. Maakohus on tõendeid hinnates teinud õige järelduse, et munade suurust näitavad tähed S, M, L, XL ja munade suurust näitavateks sõnadeks on „suur“, „keskmine“, „väike“, „hiiglaslik“. Tõendamata on kostja väide, et tähist „peremunad“ kasutasid munatootjad keskmise suurusega munade tähistamiseks enne kaubamärgi PEREMUNA registreerimise taotluse esitamist 20.01.2005. Kostja ei nimetanud peale poolte ühtegi munatootjat, kes oleks kasutanud tähist PEREMUNA. Kohus on õigesti leidnud, viidates sealjuures Euroopa Kohtu praktikale, et tähise tavapärasus peab olema tõendatud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asjaolu, kuidas hageja kaubamärki kasutab, on ebaoluline. Hageja kasutab tähist „Värsked Peremunad“, mitte kaubamärki PEREMUNA. Õige on hageja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väide, et KaMS-ist ei tulene, et kaubamärgiomanik ei saa oma õigusi rikkumise eest kaitsta, kui ta kaubamärki ei kasuta, kuid kaubamärgi PEREMUNA registrisse kandmisest 11.12.2008 ei ole möödunud viis aastat. Lisaks ei ole KaMS § 17 lg 2 p 1 alusel nõutav registrisse kantud kaubamärgi kasutamine registreeringuga identsel kujul. Õige on hageja seisukoht, et kaubamärgi eristavat iseloomu ei muuda pakendi etiketil kirjeldava ja tavapärase sõna lisamine kaubamärgile. Kirjeldava sõna „Värsked“ lisamine toote pakendile või kaubamärgiga kaitstud sõna kasutamine mitmuses „Peremunad“ (pakendis on üldjuhul 6 või 10 muna), ei muuda kaubamärgi PEREMUNA eristavat iseloomu. Maakohus kohaldas KaMS § 14 lg 1 p 1 õigesti, sest kostja müüdav kaup, millel ta kasutab tähist „Peremunad“, on identne kaubaga, mille suhtes hagejal on registreeritud kabamärk PEREMUNA. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude rikkumise teel saadud tulu väljaandmises ja kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmises. Vaidlust ei ole selles, et kostja kasutas hageja kaubamärki ilma hageja nõusolekuta. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust kasutamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 kohaselt võib pahauskselt rikkujalt (rikkuja, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma) õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu

väljaandmist. Selleks peab rikkuja õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Maakohtu viide direktiivi 2004/48/EÜ „intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta“ art 13 p-le 1 (a), mille kohaselt rikkuja poolt teenitud mis tahes ebaõiglast tulu tuleb arvestada kahjuhüvitise väljamõistmisel ja art 13 lg-le 2 on õige ja antud võimaluse kasutamine põhjendatud. Maakohus luges tõendatuks kostja poolt hageja kaubamärgi ilma loata kasutamise, kusjuures kostja oli teadlik või pidi teadma, et tema teguviis ei ole õige. Maakohtu otsus kahju suuruse arvestamisel on seaduslik ja arvutuskäik piisavalt jälgitav. Tulu suurus perioodil 20.01.2005 - 29.01.2009 oli 410 396,14 krooni (26 229,10 eurot). Ekslik on apellandi seisukoht, et ta tähisega „Peremunad“ markeeritud munade müügist tulu ei teeninud. Tuluna saab käsitleda ka sissetulekut, millega kostja sai katta oma üldkulusid, s.o kulusid, mis otseselt ei seondu rikkuvate kaupadega ning mis oleks tekkinud hoolimata sellest, kas ta rikkuvaid kaupu müüs või mitte. Maakohus on õigesti viidanud Saksamaa Ülemkohtu 2.11.2000 otsusele, milles on esitatud põhjendus, et kui rikkujal lubatakse arvestada tuludest ilma piiranguteta maha üldkulude osa, ei võeta temalt ära kogu õigusrikkumisest saadud kasumit. Rikkujale jääb hoopis brutomarginaal oma püsikulude katmiseks. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et kostja on käitunud hageja suhtes pahatahtlikult VÕS § 1039 tähenduses, sest ta teadis, et kasutab hageja kaubamärki. Kostja pidi teadma, et tal puudub õigus tähise „Peremunad“ kasutamiseks. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse vastuses avaldatud seisukoht, et hageja kirju eirates võttis kostja teadliku riski, et kaubamärgi registreerimise korral loetakse tema tegevust rikkumiseks. Hageja on kostjale korduvalt selgitanud, et kaubamärgiõiguse tekke algus on taotluse esitamise kuupäev, mitte registreerimise kuupäev. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole rikkuja pahatahtlik VÕS § 1039 tähenduses kuni vastavat asjaolu tuvastava kohtuotsuse jõustumiseni, sest nii oleks võimalik kaubamärgiõiguste rikkumine registreerimismenetluse perioodil, s.o ajavahemikul taotluse esitamise kuupäevast kuni registrisse kandmise kuupäevani. Kostja seisukoht on vastuolus KaMS § 8 lg-ga 2 ja Riigikohtu 17.12.2008 otsuses nr 3-2-1-109-08 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt kaubamärgi õiguskaitse tekib KaMS 17 lg 1 kohaselt kaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast. Kuivõrd hageja nõudis tema kaubamärgi kasutamise lõpetamist kostjalt, oli maakohtu poolt kohtumenetluse eelsete õigusabikulude väljamõistmine õige. Kostjal oleks olnud võimalik rikkumise lõpetamisel vältida nende kulude teket. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.