Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

tõttu. ERGO Kindlustuse AS 02.03.2006 liikluskahju kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuse kohaselt põhjustasid liiklusõnnetuse Ford Transit, reg märgiga XXX juht KV, kes rikkus liikluseeskirja (LE) § 100 nõudeid ja Subaru Legacy, reg. märgiga XXX juht PK, kes rikkus LE § 133 nõudeid. Otsuse kohaselt hüvitatakse Siseministeeriumile liikluskahju 50% ulatuses. 26.04.2006 esitas Siseministeerium ERGO Kindlustuse AS otsuse peale kaebuse kindlustuse vaidluskomisjonile. Vaidluskomisjoni 06.06.2006 otsusega jäeti Siseministeeriumi kaebus rahuldamata. Vaidluskomisjoni otsuses leiti, et nii kostja kui liiklusõnnetuses osalenud teise sõiduki juht on liiklusõnnetuse toimumises 50% süüdi. Nimetatud otsuse punkti 20 kohaselt kahju tekitamise korral lähtutakse süü presumptsioonist ning mõlema liiklusõnnetuses osalenud sõiduki otsene valdaja on süüdi kahju põhjustamises. Tekitatud kahju seisneb kahe sõiduki vigastuses ja põhjuslik seos sõidukijuhtide käitumise ja tekkinud kahju vahel väljendub selles, et mõlemad sõidukijuhid ei järginud liiklusseaduse § 2 lg-t 1, mis kohustab liiklejat olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Vaidluskomisjon märkis oma otsuses ka, et puudub vaidlus kahju tekkimise fakti ning kahju suuruse üle. Mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukid on suurema ohu allikad ja kahju on tekitatud nende käitamisel. Seega on pädeva institutsiooni otsuses selgelt väljendatud liiklusõnnetuses osalenud isikute süülisus ja selle määr, ehk teisisõnu, mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid olid liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi 50% ulatuses ning kuna kostja vastutas hageja ees oma kohustuse täitmata jätmise eest, tuleb tal hüvitada hagejale 50% liiklusõnnetusega tekitatud kahjust, s.o auto remonditööde maksumus 50% ulatuses ehk 14 933,28 krooni. Kostja tagastas sõiduki hagejale avariilisena 30.05.2006. Lepingu p 6 järgi kohustus kasutaja tema süül sõiduauto osalise või täieliku hävimise korral hüvitama ministeeriumile täielikult tekitatud kahju ning muud sõiduauto osalise või täieliku hävimisega seotud kulud juhul, kui nimetatud kulud ei kuulu kindlustusseltsi poolt hüvitamisele ministeeriumi ja kindlustusseltsi vahel sõlmitud kaskokindlustuse lepingu alusel. Hageja on korduvalt pöördunud kahju hüvitamise nõudega kostja poole. Kostja ei ole kahju hüvitanud. Kostja vastus Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei rikkunud kostja liikluseeskirjade nõudeid ega põhjustanud liiklusõnnetust. Lõuna Politseiprefektuuri 13.01.2006 väärteomenetluse lõpetamise määruse kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks liikluseeskirju rikkunud ning seetõttu ei esinenud ka kostja käitumises süükoosseisu. Hagiavaldusele lisatud kindlustusettevõtete ja nendevahelise vaidluskomisjoni otsused selle kohta, kes neist peaks, miks ja kui suures ulatuses kindlustuslepingu kohaselt liiklusõnnetuse käigus tekkinud kahju oma klientidele hüvitama, ei ole kostja arvates käesoleva vaidluse puhul asjakohased. Need otsused käsitlevad kindlustuslepingust tulenevaid probleeme ja tagajärgi. Sõiduauto kasutuslepinguga on pooled kokku leppinud, et kostjal tuleb süü korral hüvitada mitte igasugune kahju, vaid ainult see kahju, mis seondub auto täieliku või osalise hävimisega. Seega auto kahjustamise korral ei ole kostjal kohustust hüvitust maksta. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kas ja missuguses ulatuses sõiduauto hävines. Kostja ei ole kohustatud hüvitama hagejale auto taastusremondile tehtud kulutusi. Samuti leiab kostja, et need kulutused on ebamõistlikult suured. Sõiduauto kasutuslepingu kohaselt kohustus kostja hüvitama kostja süül auto hävimisega seotud kulud vaid juhul, kui need kulutused ei kuulu hagejale hüvitamisele kaskokindlustuslepingu alusel. Hageja on jätnud aga kaskokindlustuslepingu sõlmimata. Seega on hageja enda tegevus viinud olukorrani, et liiklusõnnetuses kahjustada saanud auto taastusremondi kulud jäid osaliselt kindlustusandja poolt hagejale hüvitamata. Kostja ei olnud teadlik, et kaskokindlustust ei ole. Kostja oli tulenevalt lepingu p-dest 6 ja 3.6 veendunud, et kaskokindlustusleping on sõlmitud.

Menetluse senine käik Harju Maakohus jättis 17.03.2009 otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.11.2009 otsusega Harju Maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus märkis, et asja uuel arutamisel tuleb teha eelkõige kindlaks, kas ja milliseid LE sätteid kostja rikkus ja kas rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse, millega tekkis hagejale varaline kahju. Alles seejärel on võimalik kindlaks teha kostja süü ja teha otsustus selle kohta, kas kostja on hageja ees vastutav sõiduauto kasutuslepingu p 6.1 alusel. Kohtu põhjendused Antud asja kohta on andnud oma hinnangu ERGO Kindlustuse AS ja Kindlustuse Vaidluskomisjon (t lk 41-49, 53-68). Samuti on asja arutatud väärteomenetluse korras (t lk 39-40). Nimetatud menetlustes tuvastatud asjaolud ei ole aga kohtule siduvad. Väärteomenetluses ei ole antud õiguslikku hinnangut liiklusõnnetuse asjaolude kohta, kuna väärteomenetlus on lõpetatud määrusega. Seetõttu tuleb kohtul tsiviilasja arutamisel vaidlusalused asjaolud uuesti kindlaks teha. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Kohus lähtub ringkonnakohtu juhistest ning tuvastab, kas ja milliseid sätteid kostja rikkus, kas rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse, milline on kostja süü ning kas kostja vastutab pootlevahelise lepingu p 6.1 alusel. Vaidlustamata asjaolud ja ringkonnakohtu siduvad õiguslikud seisukohad on järgmised. Kostja kasutas 17.12.2003 sõlmitud sõiduauto kasutuslepingu alusel Siseministeeriumi valduses olevat sõiduautot Subaru Legacy, reg märgiga XXX (t lk 10-38). 30.12.2005 kell 06.05 toimus liiklusõnnetus Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 160-ndal kilomeetril, kus põrkusid kokku kostja juhitud sõiduk Subaru Legacy ja Ford Transit, reg märgiga XXX, mida juhtis KV (t lk 182-188, 190, 203). Kostja tagastas avariilise sõiduki hagejale 30.05.2006 ja sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis on fikseeritud, et 30.12.2005 toimunud liiklusõnnetuses purunes vasak esituli, kahjustada said vasaktiib, esitange ning kapott (t lk 78). Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et sõiduauto kasutuslepingu näol on tegemist tasuta kasutamise lepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 393 lg 1 kohaselt peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Nimetatud sätte mõtte kohaselt tuleb ese tagastada seisundis, mis vastab § 392 lg-s 1 sätestatud kasutamisviisile. Lepingu p-s 6.1 leppisid pooled kokku, et kasutaja süül sõiduauto osalise või täieliku hävimise korral kohustub kasutaja hüvitama siseministeeriumile täielikult tekitatud kahju ning muud sõiduauto osalise või täieliku hävimisega seotud kulud juhul, kui nimetatud kulud ei kuulu kindlustusseltsi poolt hüvitamisele ministeeriumi ja kindlustusseltsi vahel sõlmitud kaskokindlustuse lepingu alusel. Seega on nimetatud sätte näol tegemist süülise vastutuse kokkuleppega VÕS § 104 lg 1 tähenduses, mis piirab kostja vastutust kahju hüvitamise eest. Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt asjaolust, et kostja tagastas hagejale avariilise sõiduki, mille remondiks kulus 29 866,56 krooni (t lk 50-52) ja millest kostja peab lepingu p 6.1 alusel hüvitama 50%, so osa, mida kindlustusandja ei hüvitanud. Järgnevalt asub kohus tuvastama, kas ja milliseid liikluseeskirja (LE) nõudeid kostja rikkus.

Hageja väitel rikkus kostja teekattemärgise nõudeid, möödasõidureeglit ja lahkus seadusvastaselt sündmuskohalt. Hageja väitel oli sündmuskohal teekattemärgis 913 (kahekordne pidevjoon), mida ületada ei tohi. Kostja vaidleb sellele vastu ja väidab, et sündmuskohal ei olnud teekattemärgist 913, vaid teekattemärgised 95 (suunanool) ja 917 (eraldussaar). Kohus hindab selle vaidlusaluse asjaoluga seotud tõendeid. Hageja tugineb eelkõige väärteomenetluse lõpetamise määrusele, liiklusõnnetuse aktile, fotodele ja KV ütlustele. Kostja tugineb samuti fotole ning Maanteeametist saadud tõendile. Kohus on varem märkinud, et väärteomenetluse lõpetamise määruses sisalduv ei ole siduv. Liiklusõnnetuse akt (t lk 190) aga ei kajasta seda, et tee keskel oleks olnud teekattemärgis 913. Skeemile on märgitud, et sõidutee keskel oli lumine ala ning kui see lumine ala skeemi järgi lõppes ei jägnenud sellele kahekordset pidevjoont, vaid katkendjoon. Seega antud tõend ei tõenda hageja väiteid. Kostja on kritiseerinud ka hageja esitatud fotosid (t lk 182-183), sest ei ole arusaadav, millisest kohast on need fotod tehtud. Kohus nõustub kostjaga. Fotod on tehtud pimedal ajal ning seetõttu ei ole võimalik teekattemärgist siduda paikkonnaga ega liiklusõnnetuse toimumise kohaga. Teekattemärgis, mis fotodelt paistab on osaliselt lumega kaetud ja viitab teekattemärgisele 917 (eraldussaar). Samal ajal on kostja esitanud oma foto (t lk 203), mis on samuti tehtud pimedas ning millelt paistab lume alt teekattemärgis 922 (pikkade kriipsudega katkendjoon). Samas ei ole kohtul võimalik ka kostja esitatud fotot paikkonda paigutada ega liiklusõnnetuse toimumiskohaga seostada samal põhjusel kui hageja esitatud fotosid. Hageja tugineb ka KV väärteomenetluses antud ütlustel, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse toimumise kohas selgesti näha teekattemärgis – pidev joon. (Ühekordse) pidevjoone joonistas KV ka ütluste juurde (t lk 189). Kohus seda tõendit aga tõendite hulka ei arvesta, kuna see tõend ei vasta TsMS nõuetele. Antud tõendi allikaks on isik. Isikulise tõendi õige vorm on tsiviilkohtumenetluses tunnistaja ütlus või poole vande all antud seletus. Selleks, et KV ütlusi oleks võimalik tõendina arvestada, tulnuks ta tunnistajana üle kuulata. TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Isikulise tõendi uurimisel kehtib pooltel õigus isikut küsitleda (TsMS § 262 lg 5). Läbi isiku küsitlemise on võimalik muuhulgas välja selgitada isiku ütluste usaldusväärsus, mis antud juhul oleks olnud oluline, sest KV on üks liiklusõnnetuse osaline ning võib potentsiaalselt olla huvitatud asja lahendamisest. Seetõttu omab küsitlemise õiguse tagamine antud asjas olulist tähendust. Tunnistaja ütlusi on võimalik tsiviilkohtumenetluses küll ka kirjalikult koguda, kuid sellisel juhul peavad need vastama TsMS § 253 nõuetele, mis käesoleval juhul täidetud ei ole. Kohus märgib täiendavalt, et isiku ütluste arvestamine ilma teda tunnistajana üle kuulamata võib rikkuda ka selle isiku õigusi, sest kohus hoiatab tunnistajat kriminaalvastutusest karistusseadustiku § 318 ja 320 järgi. Samas selgitab kohus ka tunnistaja õigust ütluste andmisest keelduda. Liiklusõnnetuse osalise puhul võib tõusetuda õigus keelduda ütluste andmisest TsMS § 257 lg 2 jrägi – enda süüstamise korral. Kohtu arvates peab isik olema teadlik sellest õigusest. Teisest küljest, kohus ei pea võimalikuks arvestada tunnistaja ütlustena käsitatavaid tõendeid ilma hoiatamiseta kriminaalvastutuse eest ega pea võimalikuks, et isik võib produtseerida tsiviilkohtumenetluses tõendeid ilma vastutuseta. Väärteomenetluses on tunnistajat hoiatatud kriminaalvastutusest. Sellega on seotud aga kaks üldisemat probleemi. Esiteks on küsitav, kas see vastutus laieneb ka tsiviilkohtumenetlusele, kui see menetlustoiming (hoiatamine vastutusest) on tehtud pelgalt väärteomenetluse raames. Küsitav on, kas isikut, kes andis ütlusi väärteomenetluses, saaks näiteks võtta hiljem (automaatselt) vastutusele tsiviilkohtumenetluses antud valeütluse andmise eest. Teiseks, sageli kuulatakse isikud väärteomenetluses esmalt üle tunnistajana. Kui selgub, kes neist on menetlusalune isik, käsitatakse seda isikut hiljem menetlusaluse isikuna. Menetlusalusel isikul

puudub aga erinevalt tunnistajast ütluste andmise kohustus ja vastutus teadavalt valeütluste andmise eest. Sellisel juhul ei saa selle isiku varem tunnistajana antud ütlusi arvestada, sest see rikub kaitseõigust. Küsitav on, kas sellises olukorras oleks tunnistajana antud ütlused arvestatavad tõendina tsiviilkohtumenetluses. Selle arutluskäigu tulemusena jääb kohus oma seisukoha juurde, et väärteomenetluses antud ütlused (isegi juhul, kui isikut on väärteomenetluses hoiatatud vastutusest) ei ole tõendina käsitatavad tsiviilkohtumenetuses. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et isikulised tõendiallikad kuuluvad ülekuulamisele TsMS sätestatud korras. Kohtu selline seisukoht ei aseta pooli ebavõrdsesse seisu, sest kohus ei arvesta samal põhjusel tõendina ka kostja väärteomenetluses antud seletust (t lk 217-218). Kostja seletus on tõend TsMS § 229 lg 2 alusel kui see on antud vande all. Poolt on võimalik vande all üle kuulata TsMS § 268 ja 268‘ tingimustel. Käesoleval juhul taotles kostja enda vande all ülekuulamist, kuid see taotlus jäi hageja nõusoleku puudumise tõttu rahuldamata. Hageja taotles esmalt tunnistaja KV ülekuulamist, kuid seejärel loobus taotlusest. Tulles tagasi teekattemärgise tuvastamise juurde märgib kohus, et KV väärteomenetluses antud kirjalike ütlustega seda asjaolu tuvastada ei saa, kuna need ei ole tõendid tsiviilkohtumenetluses. Kostja on esitanud Maanteametist saadud tõendi Laeva tankla kohal kulgevast teelõigust (t lk 205), millest nähtub, et teekateemärgis oli 922 (pikkade kriipsudega katkendjoon), samuti 917 (eraldussaar). Teekattemärgise 922 ületamine on lubatav. Hageja kritiseeris seda tõendit väites, et antud tõend ei ole Maanteameti poolt kinnitatud. Kohus peab võimalikuks selle tõendiga arvestada, sest kohtul puudub kahtlus, et kostja sai selle tõendi Maanteeametist. Nagu kostja eelistungil õigesti märkis, oli hagejal võimalus esitada tõend, mis kostja antud tõendi ümber lükkaks. Seda tehtud ei ole. Kostja esitatud tõend on dokumentaalne tõend TsMS § 272 tähenduses ning ei ole vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. TsMS § 230 lg 1 alusel oli hageja kohustus tõendada, et kostja ületas teekattemärgist 913 (kahekordne pidevjoon). Kohtu hinnangul ei ole hageja suutnud seda asjaolu tõendada, sest tuvastamist ei ole leidnud, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel oleks selline teekattemärgis sündmuskohal esinenud. Hageja väidab, et kostja rikkus möödasõidureeglit. LE § 132 p 2 järgi enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. LE § 133 kohaselt kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Vastavalt LE § 100 pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, peab juht andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile. Kostja väidab, et KV keeras temale ette. Hageja tugineb sõiduauto vigastustel ja KV väärteomenetluses antud ütlustel. Viimaseid kohus varem selgitatud põhjustel tõendina ei arvesta. Sõiduauto vigastused aga ei võimalda kohtu hinnangul tuvastada, kas kostja rikkus LE § 133 nõudeid. Kostja oli möödasõidul, tema sõidusuunda keeras vasakpööret tegev sõiduk. Kostja pidurdas ning püüdis oma sõidusuunda tagasi rivistuda, nagu viitavad sõidukite vigastused: kostja auto vigastused olid vasaku esiosa juures, KV autol tagumisel kaitseraual. Arvestades sõidukiirust maanteel, pimedat aega (30.12 kell 06.04 – t lk 190) ja lumist teed ja sellega seotud pidurdusteekonda ja liiklusohutust, ei ole selge, kas kostja oleks saanud liiklusõnnetuse vältimiseks ja LE § 133 nõuete täitmiseks midagi täiendavalt teha. Kui seda tuvastatud ei ole, ei saa kostjale inkrimineerida ka LE § 133 rikkumist (ehk seda, et kostja ei katkestanud möödasõitu). Seega ei näita sõidukite vigastused seda, et kostja ei katkestanud möödasõidu ja rikkus LE § 133 sätteid. Kostja ei rikkunud ka teekattemärgist, nagu kohus on varem tuvastanud. Kostja LE rikkumine oleks tuvastatav siis, kui kostja rikkus

LE § 132 p 2 nõudeid. Selle sätte kohaldamine eeldaks aga seda, et tuvastatud oleks KV poolt vasaksuunatule näitamine enne kui kostja möödasõidule asus. See asjaolu aga tõendatud ei ole. Antud juhul ei ole kohtul võimalik tuvastada kostja poolt möödasõidureeglite rikkumist. Hageja väidab ka seda, et kostja rikkus LE § 225 p 1 kuna lahkus sündmuskohalt. Kostja sündmuskohalt lahkumist ei eita. Kohus leiab, et sündmuskohalt lahkumine ja kahju tekkimine ei ole põhjuslikus seoses, sest sündmuskohalt lahkumise hetkeks oli kahju juba tekkinud ning sündmuskohalt lahkumine täiendavat kahju ei tekitanud. Asjaolu, et sündmuskohalt lahkumine põhjustas raskema tõendite kogumise ei oma aga antud juhul tähendust, kuna tegemist on menetlusliku, mitte materiaalõigusliku asjaoluga. Seega ei ole tuvastatud kostja poolt LE rikkumine. Pooltevahelise lepingu p 6.1 järgi kasutaja süül sõiduauto osalise või täieliku hävimise korral kohustub kasutaja hüvitama Siseministeeriumile täielikult tekitatud kahju ning muud sõiduauto osalise või täieliku hüvitamisega seotud kulud, juhul kui nimetatud kulud ei kuulu kindlustusseltsi poolt hüvitamisele Ministeeriumi ja kindlustusseltsi vahel sõlmitud kaskokindlustuse lepingu alusel. Ringkonnakohus on leidnud, et poolte vahel eksisteerib süülise vastutuse kokkulepe. Hageja seob kostja õigusvastase käitumise LE nõuete rikkumisega. Kohus LE rikkumist kostja poolt, mis oleks kahju tekkimisega põhjuslikus seoses, ei tuvastanud. Kuivõrd puudub LE rikkumine kostja poolt, puudub ka kostja süü lepingu p 6.1 tähenduses ja kostja selle sätte järgi hageja ees ei vastuta. Seega on kohus täitnud ringkonnakohtu lahendist tulenevad nõuded ning tuvastanud, et kostja ei ole rikkunud LE sätteid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega. Seetõttu puudub kostja käitumises süü ning kostja ei vastuta sõiduauto kasutuslepingu p 6.1 järgi. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.