Tiit Hellenurme hagi OÜ Elva Autokool (registrikood: 10946008; asukoht: Elva Valga mnt 22a 61503) vastu töövaidluses ja OÜ Elva Autokool hagi Tiit Hellenurme vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes.
Tsiviilasja hind
65 168,55 krooni (4177,47 eurot)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. juuni 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Elva Autokool apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. veebruar 2011 kell 12.00
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant OÜ Elva Autokool, esindaja Kalju Siilivask ja Marko Niilus Vastustaja Tiit Hellenurm, esindaja advokaat Aivar Hint
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Maakohtu 16. juuni 2010 otsuse (tsiviilasjas nr 2-10-13940) resolutsiooni.
2.Lugeda otsuse resolutsioon sõnastatuks tervikuna järgmiselt:
2.3.Mõista OÜ-lt Elva Autokool välja Tiit Hellenurme kasuks perioodil 01.07.2009 – 07.12.2009 saamata jäänud töötasu 2640,23 (kaks tuhat kuussada nelikümmend eurot ja 23 senti) eur (41 187,68 kr), kasutamata puhkuse hüvitis 654,75 (kuussada viiskümmend neli eurot ja 75 senti) eurot (10 214,10 kr) ja töölepingu ülesütlemise hüvitis 854,01 (kaheksasada viiskümmend neli eurot ja 01 senti) eurot ( 13 322,70 kr). Väljamõistmisele kuuluvad tasud kuuluvad maksustamisele.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluses kantud kulud OÜ Elva Autokool kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Elva Autokool esitas 29.01.2010 töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles Tiit Hellenurme ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamist TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Tiit Hellenurm esitas 10.02.2010 töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles tööandjalt maksmata töötasu, puhkusehüvitise ja ülesütlemishüvitise väljamõistmist. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjon vaatas esitatud avaldused koos läbi ja 26.02.2010 otsusega rahuldati T. Hellenurme avaldus osaliselt ning mõisteti Elva Autokoolilt T. Hellenurme kasuks välja keskmine palk 41 187,68 krooni, perioodi eest
2009. a juuli kuni detsember puhkuse hüvitis 10 658,17 krooni, töölepingu lõpetamisel ettenähtud hüvitis ühe kuu keskmise palga suuruses 13 322,70 krooni. Elva Autokooli nõue ülesütlemisavalduse kehtetuks tunnistamises jäeti rahuldamata. Elva Autokool esitas maakohtule avalduse, milles taotles töövaidluskomisjonile esitatud töötaja avalduse läbivaatamist osas, millega töötaja nõuded rahuldati ning tööandja nõude läbi vaatamist. T. Hellenurme esitatud asjaolude kohaselt sõlmis ta OÜ Elva Autokooliga 16.04.2007 töölepingu, mille kohaselt asus ta tööle mootorsõidukijuhi õpetajana, tööaja kestusega 40 tundi nädalas, 8 tundi päevas ja töötasuga 11 760 krooni kuus ehk 70 krooni tund. Alates 01.01.2008 muudeti töötaja brutopalka – 80 krooni tund. Töötaja esitas 25.01.2010 TLS § 91 lg 2 alusel tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse seoses tööandjapoolsete kohustuste olulise rikkumisega, mis seisnes selles, et tööandja ei kindlustanud töötajat tööga kokkulepitud mahus, maksis töötajale kokkulepitust väiksemat töötasu ning 2009. a maksis sotsiaalmaksu alla seaduses sätestatud miinimumi.
2.Elva Autokooli arvates ei vasta tõele asjaolu, et tööandja on maksnud töötajale alammäärast madalamat töötasu 2009. a augustis, septembris, novembris ja detsembris. Töötasu maksti vastavalt töötundidele ja tunnitasule (augustis 48 tundi, septembris 58 tundi, oktoobris 70 tundi, novembris 48 tundi ja detsembris 6 tundi). Tööandja on seisukohal, et töötaja oli tööga kindlustatud. Töötaja ise ei täitnud töölepingus kokkulepitud tingimusi: viis sõiduõpet läbi 5.2 korda vähem, kui riiklik õppekava ette nägi. Töölepingu lõpetamine ja hüvitise väljamõistmine TLS § 91 lg 2 järgi ei ole põhjendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. juuni 2010 otsusega T. Hellenurme hagi osaliselt ning mõistis välja OÜ-lt Elva Autokool T. Hellenurme kasuks 64 724,48 krooni (sh perioodil 01.07.2009 kuni 07.12.2009 saamata jäänud töötasu 41 187,68 krooni, kasutamata puhkuse hüvitis 10 214,10 krooni ja töölepingu ülesütlemise hüvitis 13 322,70 krooni). Töötaja menetluskulud jättis kohus tööandja kanda. Otsuse kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, kas töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt TLS § 91 lg 2 alusel on tühine, kas töötajal tekkis õigus täiendavale töötasule lisaks väljateenitud töötasule alates 01.07.2009 kuni 31.12.2009 ja kas tööandjal on kohustus tasuda kasutamata puhkusepäevade eest. Kohus leidis, et tööandja väide, et tal oli töötajale töölepinguga kokkulepitud mahus tööd anda, on tõendamata ning vastuolus tööandja enda poolt töövaidluskomisjonile antud selgitustega ja esitatud tõenditega. Kohtu arvates on TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest töötasu. Töötaja ise ei saanud töölepingut rikkuda, kuna tööandja ei suunanud õpilast tema juurde õppesõidule. Töölepingu seadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. Tööandja seisukoht, et ajavahemikul juulist kuni detsembrini 2009. a oli töötajal õigus saada töötasu üksnes tegelikult tehtud töötundide alusel, ei põhine seadusel ega töölepingul. Pooled olid 16.04.2007 sõlmitud töölepingus töötasus kokku leppinud. Kohus tuvastas, et tööandja ei kindlustanud töötajat tööga ning seetõttu kohaldub TLS § 35, mille kohaselt on tööandja
kohustatud maksma töötajale keskmist töötasu ka ajal, mil ta töötajat tegelikult tööga ei kindlustanud. Töölepingu lisaga nr 1 02.01.2008 on tõendatud, et alates 01.01.2008 oli poolte kokkulepe töötasu osas 80 krooni tund. 01.05.2009 töölepingu lisa nr 2 ei ole kehtiv, kuna ei vasta TLS §-le 12 ja töölepingu p-dele 8.1 ja 8.2. Poolte vahel ei ole vaidlust töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud normtundide ja töötasu arvestuse üle. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 ja lg 2 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul. Määruse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Töötaja keskmine tööpäevatasu on 67 942,20 krooni : 113 = 601,26 krooni, keskmine tunnitasu 75,16 krooni. Saamata jäänud keskmine töötasu ajavahemikul 01.07.2009 kuni 07.12.2009 on 41 187,68 krooni (548 × 75,16), mis tuleb tööandjalt töötaja kasuks välja mõista. Kohus on tuvastanud, et tööandja on oluliselt rikkunud tööandjapoolset kohustust, jättes olulises osas töötajale töötasu maksmata. Seega oli töötaja praegusel juhul õigustatud töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt üles ütlema. Kuna tööandja rikkus pooltevahelist töölepingut oluliselt, on põhjendatud tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 13 332,70 krooni. Töötaja taotles tööandjalt töölepingu lõpetamisel kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitist 24 kalendripäeva eest 10 658,17 krooni. Kohus nõustub tööandja vastuväitega, et jaanuarikuu 2010 eest on arvestatud 2,33 kalendripäeva ümardamisel saab 2 kalendripäeva, mistõttu on põhjendatud rahaline hüvitis töötajale kasutamata 23 kalendripäeva puhkuse eest 10 214,10 krooni (57 287,68 : 129 ×23), arvestades, et töötaja puhkuse reserv oli 31.12.2009 seisuga 21 kalendripäeva. Tööandja ei ole tõendanud, et oleks töötajale kasutamata puhkuse hüvitise välja maksnud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Elva Autokool taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta T. Hellenurme hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellandi väidete kohaselt: 1) soovides tööle asuda OÜ-s Elva Autokool, saatis töötaja meili teel tööandjale töölepingu projekti, milles märkis, et brutopalgaks võiks olla 70 krooni tund ning tegelikult kujuneb kuupalk tehtud töötundide alusel, kus igakuuliselt on ära näidatud nii õppesõidutundide kui ka lisatöödele kulunud tundide arv. Kuu töötasu märkimist töölepingus pidas töötaja vajalikuks ainult põhjusel, et ametiasutustes küsitakse lepingute sõlmimisel kuupalga suurust. Tööandja rõhutab, et selliste kokkulepetega sõlmiti töötajaga 16.04.2007 tööleping; 2) töötaja pidas kokkuleppel tööandjaga ja töölepingu p-de 2.3, 3.2 ja 3.3 järgi ise tööaja arvestust. Töötaja esitas iga kuu tööandjale töötundide arvestuse ja täiendavate kulude loetelu. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-6-08 tuleneb, et TPS § 1 lg 3 p 1 järgi võib muu hulgas jätta kohaldamata sama seaduse sätted, mis reguleerivad ületunnitööd, õhtust- ja öötööd, tööaja arvestust ja iganädalase puhkeaja (TPS §-d 7-9, 11, 14, 21) töötaja suhtes, kellel on otsustuspädevus ning kes töölepingu või ametiasutuse põhimääruse kohaselt määrab ise oma tööaja, kusjuures tööaeg ei määrata otseselt ega kaudselt tööandja ühepoolse otsuse ega kaudselt tööandja ühepoolse otsuse või poolte kokkuleppel;
3) 25.05.2010 toimunud kohtuistungil (kohtuistungi protokoll lk 3) on töötaja kinnitanud, et kokkuleppeliselt õpilastega koostab ta tööaja graafiku ja iga kuu lõpus esitab tööandjale töötasu arvutamiseks sõidutundide arvestuse. Töötaja ei pidanud kinni töölepingus kokkulepitud töötundidest, vaid käitus oma tahte järgi (töötaja ei kasutanud sõiduõppe läbiviimiseks puhkepäevi ja aega peale tööaega). Kohus on jätnud hindamata tööandja vastuväite, mille kohaselt oli tal kokkulepe töö tasustamiseks töötatud aja ja tööandja poolt kokkulepitud ajagraafiku alusel. Töötaja kokkulepitud ajagraafikuid tööandjale ei esitanud. Tööandja arvates ei ole kohus andnud hinnangut asjaolule, kuidas oleks tööandja pidanud tagama, et töötaja täidaks oma lepingulise kohustuse töötada 40 tundi nädalas, kui töögraafiku koostas töötaja ise eelneval kokkuleppel sõiduõpilastega; 4) kohus leidis, et on tõendamata, et tööandjal oli töötajale kokkulepitud mahus tööd anda ja on vastuolus tööandja poolt töövaidluskomisjonile antud seletustega ja esitatud tõenditega. Kohus ei ole nimetanud, millistele tõenditele ja seletustele ta tugineb. Tõendatud on, et perioodil juuli kuni detsember 2009. a oli töötaja õppesõidu grupp 28 õpilast, kellega oli töötajal võimalus õppesõite läbi viia; 5) kohus asus põhjendamatule seisukohale, et tööandja oleks oma kohustuse täitnud, kui oleks töötajale pidevalt õpilasi juurde saatnud. Töölepingu p 6.4 järgi ei olnud töötaja kohustatud võtma oma koolitusgruppi rohkem kui 20 õpilast; 6) kohus on jätnud hindamata tööandja vastuväite, mille kohaselt töötaja ise rikkus töölepingut, kuna nimekirjas (septembris – 5 õpilasega, oktoobris – 6 õpilasega, novembris – 7 õpilasega, detsembris – 11 õpilasega) olevate õpilastega ei sõidetud ühtegi õppesõitu. Töötaja ei ole tööandjale teatanud ka ühestki töötakistusest töölepingu p 6.6.4 kohaselt. Kuna töötaja tunnistus sõiduõppe läbiviimiseks kaotas kehtivuse 22.10.2009, ei tohtinud töötaja õppesõite läbi viia. Töölepingu järgi ei olnud tööandjal kohustust saata töötaja täiendõppele või koolitusele uue sõiduõpetaja tunnistuse saamiseks. Tööandja väidet, et eelnimetatud asjaolu on ilmselt põhjus, miks töötaja ei teinud õppesõite, ei ole kohus hinnanud; 7) kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kuigi töötajal puudus alates 22.10.2009 kehtiv sõiduõpetaja tunnistus, tuleb tööandjal tasuda töötaja poolt tegemata või kokku leppimata sõidutundide eest; 8) kohus ei ole arutanud tööandja nõuet tunnistada töötaja ülesütlemisavaldus ebaseaduslikuks.
5.Tiit Hellenurm vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning taotleb kohtukulude jätmist tööandja kanda. Kohtuotsusest nähtuvalt on töötaja kohtule selgitanud, et ta koostas küll tööajagraafiku, kuid ei saanud õpilasega õppesõitu teha enne, kui tööandja teavitas, et õpilane on õppesõidu eest tasunud. Seega oli tööandja kohustus tagada töötajale töö vähemalt 40-ks tunniks nädalas. Tööandja väide, et õpilasi oli piisavalt ja töötaja ise ei kasutanud kõiki võimalusi töötegemiseks (sh töö väljaspool tööaega ja puhkepäevadel), on ebaõige ning ei ole kooskõlas käesolevas tsiviilasjas olemas olevate tõenditega – sh tööandja kiri, milles tööandja kinnitab, et 2009. a kevadel muutus olukord, töömaht vähenes tunduvalt, tekkisid majanduslikud raskused, õpilaste arv vähenes. Tööandja kinnitab töömahu olulist vähenemist. Tööandja rikkus TLS § 28 lg 2 p 1,2 ja töölepingust tulenevaid kohustusi, ei kindlustanud töötajat tööga kokkulepitud ulatuses ning maksis 2009. a augustis, septembris, novembris ja detsembris Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu (Elva Autokool OÜ tõend Tiit Hellenurme 2009. a arvestatud töötasu kohta), mis on keelatud TLS § 29 lg 6 kohaselt. Tööandja seisukoht, et ajavahemikul juulist kuni detsembrini 2009 oli töötajal õigus saada töötasu üksnes tegelikult tehtud töötundide eest, ei põhine seadusel ega töölepingul. Töötaja ja
tööandja ei ole töölepingut muutnud ning samuti ei ole kokku leppinud, et töötaja töötab alates 2009. a juulikuust osalise tööajaga. Tööandja on ebaõigesti osundanud asjaolule, justkui töötaja oleks rikkunud töölepingut, jättes õppesõidu läbiviimata paljude õpilastega. Nagu kohtuistungil selgitatud, ei saanud töötaja õppesõitu läbi viia enne kui tööandja teavitas töötajat õppemaksu tasumisest. Töötaja võis teha õppesõite üksnes tööandja korraldusel. Kohus on õigesti jätnud rahuldamata tööandja hilinenud taotluse töötajalt õppesõiduõpetaja tunnistuse väljanõudmiseks. Õigesti on jäetud tähelepanuta tööandja hilinenud ja tõendamata vastuväide, et töötaja ei teinud õppesõidu tunde, sest tunnistus oli ajutiselt kehtetu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ja täiendab resolutsiooni ning jätab OÜ Elva Autokool hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
7.Ringkonnakohus märgib, et menetlusliku selguse huvides tuleb asjas määratleda menetlusosaliste staatused. ITVS § 24 lg 4 kohaselt, kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Avalduselt tuleb tasuda riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Käesolevas asjas pöördus 29.01.2010 OÜ Elva Autokool avaldusega töövaidluskomisjoni poole ja töötaja T. Hellenurm pöördus töövaidluskomisjoni 10.02.2010. Maakohtule esitas taotluse mõlema töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks OÜ Elva Autokool. Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi on esitanud mõlemad pooled, siis on põhjendatud lugeda esimesena töövaidluskomisjoni pöördunud OÜ Elva Autokool hagejaks ja töötaja T. Hellenurme vastuhagejaks. Maakohus on 25.05.2010 kohtuistungil selgitanud, et kohus vaatab läbi asja tervikuna, sh ka tööandja nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Maakohtu otsusega rahuldati töötaja nõuded osaliselt. Maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole kohus märkinud seisukohta tööandja nõude osas, põhjendavas osas on maakohus tuvastanud, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv.
8.TsMS § 633 lg 2 p 2 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses muuhulgas märkida apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant esitanud kooskõlas TsMS § 633 lg 2 p-ga 2 nõuet muuta või täiendada maakohtu otsust osas, millega maakohus ei võtnud seisukohta tööandja nõude osas. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellant esitas kaebuse põhjendavas osa väite, et maakohus ei ole tema nõude osas seisukohta võtnud ja jäi selle juurde ringkonnakohtu istungil, siis saab ringkonnakohus maakohtu otsust täiendada apellandi maakohtule esitatud nõude osas seisukoha võtmisega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on hagi osalise rahuldamise ning tuvastatud asjaoludega sisuliselt võtnud seisukoha tööandja taotluse põhjendamatuse osas ning tööandja
nõude eraldi menetlemine ei anna tööandjale midagi enamat, kui maakohtu resolutsioonist tuleneb. Maakohus aga on jätnud oma järelduse resolutsioonis märkimata ja ringkonnakohus täiendab maakohtu lahendi resolutsiooni ja jätab hageja nõude rahuldamata.
9.Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited selle kohta, et kuna töötaja pidas ise tööaja arvestust, siis oli tööandjal alus maksta töötasu vastavalt esitatud tööaja arvestusele, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et töötasu maksmise aluseks on tööleping ning lepingus leppisid pooled kokku kindla töötasu suuruse. Õige on vastustaja väide, et tööandja oleks soovi korral saanud kasutada töölepinguseaduses toodud võimalusi olukorras, kus töötaja ei saanud objektiivsetel põhjustel täita tööülesandeid kokkulepitud tundide ulatuses. Asja materjalide juures on 29.12.2009 tööandja allkirjaga töölepingu lisa nr 3, mille kohaselt „ Seoses töö mahtude vähenemisega muuta alates 01.01.2010 tööaega. Tühistada tööaja kestus 40 tundi nädalas. Tööaja arvestust peetakse vastavalt sõidetud tundide alusel.“ (töövaidlusasi nr 9.2-2/477-2010 lk 27). Ringkonnakohtu istungil ei osanud tööandja esindajad põhjendada, miks nimetatud dokument koostati, kui tööandja oli arvamusel, et tal on alus ka kehtiva töölepingu alusel maksta töötasu tegelikult töötatud tundide alusel.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka asjaolu, et töötaja möönis, et oktoobris 2009 puudus tal töö tegemise eelduseks olev luba. Asja materjalidest nähtub, et tööandjale ei olnud loa puudumine töölepingu kehtivuse ajal teada ja töötaja täitis loa puudumisest hoolimata tööülesandeid tööandja poolt võimaldatud mahus. Ringkonnakohus märgib, et sellises olukorras ei andnud loa puudumine alust töötaja mittekindlustamiseks tööga ega ka töötasu vähemmaksmiseks.
11.Apellandi väited, et töötaja rikkus töölepingut ja täitis tööülesandeid vähemas mahus kui oleks olnud võimalik, ei ole tõendatud.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse sisuliselt rahuldamata ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.