2.1.Välja mõista AS-lt Spacecom AS Eesti Raudtee kasuks poolte vahel 12.05.2004 sõlmitud raudtee infrastruktuuri kasutamise lepingust nr 4V/333/2004 tulenevat põhivõlga 7. 637. 223 (seitse miljonit kuussada kolmkümmend seitse tuhat kakssada kakskümmend kolm) eurot ja 60 eurosenti (119.496.582,75 krooni) ja viivist 6. 878. 598 (kuus miljonit kaheksasada seitsekümmend kaheksa tuhat viissada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 64 eurosenti (107. 626.681,52krooni). 2.2 Välja mõista AS-lt Spacecom AS Eesti Raudtee kasuks 562 354 (viissada kuuskümmend kaks tuhat kolmsada viiskümmend neli) eurot ja 31 eurosenti (8.798.932,87 krooni) AS Eesti Raudtee kohtukulude katteks. 2.3 AS Spacecom esimese astme kohtukulud jätta tema enda kanda. 2.4 Jätta jõusse Harju Maakohtu 09.11.2007 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati kohtulik hüpoteek suuruses 119.496.582,75 krooni AS Eesti Raudtee kasuks Maardu linnas asuvale Pärtli kinnistule, mille omanikuks on AS Spacecom ja mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 346902, käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. 2.5 Lugeda, et rahuldatud nõudest raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ajavahemiku 06.12.2004 kuni 28.05.2005 eest summas 5.140.560,69 eurot (80.432.296,83 krooni) ja viivis summas 4.381.935,73 eurot (68. 562. 395,60 krooni), kokku 9.522.496,42 eurot (148. 994. 692,43 krooni), on käsitletav hagi tagamisega tekitatud kahjuna.
4.Apellatsiooniastme kohtukulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja hageja nõue.
1.AS Eesti Raudtee (edaspidi ER) ja AS Spacecom (edaspidi SPC) sõlmisid 12.05.2004 infrastruktuuri kasutamise lepingu nr 4V/333/2004 (edaspidi Leping), mille kohaselt kohustus ER andma SPC kasutusse ER majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri rongiliini eraldamise teel ja SPC kohustus tasuma ER-le muuhulgas infrastruktuuri kasutamise eest tasu Raudteeameti poolt kinnitatud infrastruktuuri kasutamise tasu metoodika alusel (Lepingu punkt 10.1).
2.ER osutas SPC-le poolte vahel lepingus kokkulepitud teenuseid vastavalt seadusele ja lepingu tingimustele, kusjuures teenuste saamist kinnitab ka kostja. Esitatud teenuste eest on hageja esitanud kostjale arveid, lähtudes Lepingu punktis 10.1 kokku lepitust, lepingu sõlmimiseni viinud avaliku konkursi tingimustest ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.04.2004.a. kirjas nr 3-3-2/3624 sisalduvatest juhistest, kuid kostja on jätnud hageja poolt osutatud teenuste eest nõuetekohaselt tasumata.
3.ER ütles 05.12 2004 SPC lepingu üles vastavalt lepingu p-le 21.2.1, sest kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingust tulenevat kohustust maksta ER-le raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ning ei olnud võlga tasunud ka ER poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
4.Kostja on tasunud hagejale raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ajavahemikus 31.08.2004 kuni 01.12.2004 üksnes 20% ER poolt esitatud arvete summast, so lepingu järgsest tasust. Kuna kohus keelas oma 29.11.2004 hagi tagamise määrusega ER-l kuni 29.05.2005 toimingute tegemise, mis takistavad SPC-l raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu ning selle kasutamist vastavalt SPC ja ER vahel sõlmitud infrastruktuuri lepingule, jätkas SPC kohtumääruse alusel ER raudteeinfrastruktuuri kasutamist kuni 28.05.2005.
5.SPC põhivõlg hageja ees suurenes seoses raudteeinfrastruktuuri kasutamisega kuni 28.05.2005, mil lõppes 2004/2005 liiklusgraafikuperiood, ja moodustas seisuga 04.01.2007 summa 119 496 582,75 krooni. Viiviseid oli 04.01.2007 seisuga arvestatud summas 122 368 364,04 krooni. ER loobus viivisenõude suurendamisest, sest viivisenõue seisuga 04.01.2007 oli samas suurusjärgus põhinõudega.
6.ER leiab, et SPC võlgneb talle kogu võla lepingulisel alusel, sest kohus reguleeris 29.11.2004 määrusega ajutiselt tsiviilõigussuhte lepingu alusel. Kuivõrd hageja jäi hagi tagamise tõttu ilma raudteeinfrastruktuuri kasutustasust, s.o. raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisel tulu saamisest ja kohus kohustas hagi tagamise määruses SPC täitma lepingut senistel tingimustel, on hagejal tekkinud kahju suuruseks summa, mis tuleneb lepingu faktilisest täitmisest perioodil 06.12.2004 kuni 28.05.2005, mis ER poolt esitatud arvete alusel moodustab tasumata kasutustasu 80.432.296,83 krooni ja viivise summas 76.992.519,80 krooni, seega kokku 157.354.816,63 krooni. ER palub kohtul, juhul kui kohus leiab, et hageja nõue on võimalik rahuldada lepingulisel alusel vaid kuni 05.12.2004 ja hagi tagamisega tekitatud kahju ei ole võimalik selles menetluses kostjalt välja mõista, jätta ER nõue ajavahemiku 06.12.2004 – 28.05.2005 ulatuses läbi vaatamata, sest sellisel juhul saab hageja taotleda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist teises menetluses. Kostja vastuväited
7.Hageja raudteeinfrastruktuuri kasutustasu pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist saab olla üksnes lepinguvälisel alusel või erikokkulepete alusel vastavalt RdtS § 59 lgs 5 sätestatule. Nõude aluseks ei saa olla esialgset õigussuhet reguleeriv kohtumäärus, vaid faktilised asjaolud, mis kohtumääruse alusel aset leidsid.
8.21.12.2000.a. käskkirjaga nr 227 kehtestatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika”, mille volitusnormi aluseks oli 01.05.1999.a. – 30.03.2004.a. kehtinud vana RdtS § 25 lg 2, vaidluse lahendamisel kohaldamisele ei kuulu, sest pooltevahelist lepingut ei olnud ajaks, mil Metoodika aluseks olev volitusnorm kehtivuse kaotas, veel sõlmitud.
9.Vana raudteeseaduse ja kehtiva raudteeseaduse, iseäranis selle § 59 lg 3 põhimõtetest tulenevalt peab kostja hagejale tasuma raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seotud tegevuskulud, finantseerimisallikate oodatava tootluse ja põhivara soetamisega seotud kulud, mis peavad vastama sellele suurusjärgule, mida SPC poolt rongidega sõitmine põhjustas.
10.Kostja peab viivisenõuet tema vastu täielikult põhjendamatuks. Lepingu p 11.1 järgi oli viivisemäär 0,15% päevas, s.o 54,75% aastas. Selline viivisemäär on ebamõistlikult suur. Viivisemäär oli tüüptingimus, mille üle läbirääkimine ei olnud võimalik. ER on arvestanud viivist ka pärast lepingu lõppemist lepingulise viivisemäära 0,15 % päevas ehk 54,7 % aastas alusel, mis pärast lepingu lõppemist ei ole võimalik. Pärast lepingu lõppemist oleks võimalik üksnes seadusjärgne viivise määr.
11.Kui kohus tuvastab SPC põhivõla ER ees kuni 05.12.2004 lepingu alusel osutatud teenuste eest, on põhjendatud vastavalt põhivõlalt arvestatava viivise vähendamine seadusjärgse viivisemäärani. Viivise arvestamine on aga põhjendatud kuni 27.01.2005, sest ER-l oli alates 27.01.2007 võimalus saada kostja arvelt 11 869 901,23 krooni, kuid hageja on vabatahtlikult keeldunud vastava võimaluse kasutamisest. Seega on hageja pannud ennast ise olukorda, kus ta ei saanud kostja pakutud raha kasutada.
12.Raudteeinfrastruktuuri kasutamine perioodil 06.12.2004-28.05.2005 toimus ühekordsete läbilaskevõimete eraldamise korras (RdtS § 7 lg 2 ja § 59 lg 5) ning tasu suuruse määratleb RdtS § 59 lg 5. Tasaarvestusavaldus
13.19.05.2008 esitas kostja ER-le tasaarvestusavalduse ja ER hagile alternatiivse vastuväite ER võimaliku nõude tasaarvestamiseks SPC kahju hüvitamise nõudega. ER on tekitanud SPC-le õigusvastaselt kahju, mis seisneb KonkS § 18 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumises kuna ER on 2004/2005 toime pannud ristsubsideerimise (vertikaalse hinnapressingu) rikkudes sellega KonkS § 18 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust lubada teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega varustamise või nende müügi eesmärgil ning KonkS § 16 p-s 1 sätestatut keeldu mitte kuritarvitada kaubaturul otseselt või kaudselt valitsevat seisundit ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega. ER vastuväited SPC tasaarvestusavaldusele
14.SPC tasaarvestuse vastuväide tuleb jätta täielikult tähelepanuta, sest väidetav kahju hüvitamise nõue on aegunud. Nõue tugineb 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil toimunud väidetaval rikkumisel, millest oleks pidanud SPC olema teadlik juba aastaid. Kui aga kohus leiab, et tasaarvestuse avaldus on esitatud tähtaegselt, vaidleb ER sellele vastu ja leiab, et tasaarvestust SPC väidetava nõude osas ei ole toimunud. Maakohtu otsus
15.Pooled ei vaidle selle üle, et - poolte vahel oli 12.05.2004 sõlmitud raudtee infrastruktuuri kasutamise leping; - leping lõppes 05.12.2004 ER poolt lepingu ülesütlemise tõttu; - perioodil 06.12.2004 - 28.05.2005 kasutas SPC ER raudtee infrastruktuuri hagi tagamise määruse alusel;
- raudteeinfrastruktuuri tasu kuulus kuni 05.12.2004 tasumisele lepingulisel alusel. Pooled vaidlevad selle üle - millistest aktidest lähtuvalt saab poolte vahel lepingus kokku lepitud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kindlaks määrata; - kas ja millisel õiguslikul alusel on hagejal õigus nõuda tasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest, s.o. kas kogu vaidlustatava perioodi eest poolte vahel sõlmitud lepingu alusel või lepinguvälisel alusel hagi tagamisega tekitatud kahjuna või pärast lepingu ülesütlemist raudteeinfrastruktuuri ühekordsete läbilaskevõimete eraldamise korras vastavalt RdtS § 7 lg-le 2 ja § 59 lg-le 5 - kas tasu arvutamise komponendid ja arvutamise aluseks olevad arvandmed on õiged; - kas ja millist viivist on hagejal õigus nõuda; - kas kostjal on õigus tema väidetav nõue tasaarvestada tema poolt menetluse käigus esitatud tasaarvestusavalduse alusel.
16.Vaidluse lahendamisel poolte vahel tuleb juhinduda RdtS § 59 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt saab raudteeinfrastruktuuri kasutamine toimuda vaid kirjaliku lepingu alusel, milles kajastatakse raudteeinfrastruktuuri juurdepääsu üksikasjad, s.o. kasutamise aeg ja kestus, samuti kasutustasu ja teised tingimused ning sama paragrahvi lõikest 3, mille kohaselt koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste eest raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning mõistlikust ärikasumist. Sisuliselt sama sätestas ka enne 01.04.2004 kehtinud RdTS § 25 lg 2. Lisaks raudteeseadusele tuleb pooltevahelise vaidluse lahendamisel juhinduda ka VÕS §-dest 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p-d 1 ja 6.
17.Kuna pooled on sõlminud 12.05.2004 infrastruktuuri kasutamise lepingu ja leppinud lepingu p-s 10.1 kokku, et infrastruktuuri kasutamise eest kohustub operaator, s.o. SPC tasuma ER-le infrastruktuuri kasutustasu Raudteeameti poolt kinnitatud infrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika alusel ja operaatori poolt pakkumises näidatud juurdepääsutasu, on kohus seisukohal, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasu suurus tuleb leida Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000 käskkirjaga nr 227 kehtestatud „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika” (Metoodika) alusel. Kohus ei nõustu kostjaga, nagu ei saaks vaidluse lahendamisel kohaldada ei eelpoolnimetatud metoodikat ega ka uue raudteeseaduse alusel kehtestatud nn uut metoodikat. Kohus on seisukohal, et vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele nn vana metoodika, sest pooled on nii lepingu p-s 10.1 kokku leppinud. Asjaolu, et vana raudteeseadus kaotas kehtivuse 31.03.2004 ja uus hakkas kehtima 01.04.2004, ei tähenda, et eelmise seaduse kehtimise ajal sõlmitud kokkulepped ja kokkulepetes sätestatud tingimused kaotaksid automaatselt kehtivuse seaduse kehtivuse kaotamisel.
18.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles nagu oleks nn vana metoodika ekspertide ja ER tõlgenduses vastuolus põhiseadusega, sest vana metoodika kasutamine viib tulemusele, mis kahjustab ettevõtlusvabadust ning võimaldab hagejal ebamõistliku ärikasumi teenimist. Nimetatud kostja väide on kohtu arvates paljasõnaline ja meelevaldne ega ole millegagi tõendatud.
19.Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas hagejale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri lepingu alusel alates 2004 juulist kuni 28.05.2005, on nimetatud asjaolu TsMS § 231 lg 2 mõttes tõendatud poolte omaksvõtuga.
20.Kuivõrd perioodil 06.12.2004 - 28.05.2005 kasutas SPC ER raudtee infrastruktuuri hagi tagamise määruse alusel, millega keelati ER-l kuni 29.05.2005 toimingute tegemine, mis takistavad SPC-l raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu ning kasutamist vastavalt SPC ja ER vahel sõlmitud infrastruktuuri lepingule, jätkas SPC hagejale kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamist poolte vahel sõlmitud lepingu alusel ning seda vaatamata sellele, et hageja oli kostjale nende vahel sõlmitud lepingu üles öelnud alates 05.12.2004.
21.Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise alus on poolte poolt kokku lepitud poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 10.1 ja see arvutatakse välja Raudteeameti poolt kinnitatud infrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika alusel.
22.Vastavalt Metoodika §-le 7 koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasu püsikuludest ning muutuvkuludest, mis püsikulude osa põhineb tellitud rongkilomeetritel ning muutuvkulude osa tegelikel brutotonnkilomeetritel ning püsi- ja muutuvkulud jaotatakse põhimõttel, et 30% majandusaasta kuludest on püsikulud ja ülejäänud 70% on muutuvkulud. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestatakse omakorda eraldi põhiteenuste, lisateenuste ja abiteenuste eest.
23.ER auditeeritud raamatupidamisaruannete, kasumiaruande ja bilansi prognooside ja kulujaotuse kohaselt oli hageja 2004. aasta raudteeinfrastruktuuri põhiteenuse osutamise kogukulude prognoos summas 1 128 974 400 krooni. Püsikulude osa suurus ühes kuus tuleb välja arvestada vastavalt Metoodika § 8 lg-le 2 järgmiselt: /1 128 974 400 (raudteeinfrastruktuuri põhiteenuse osutamise kogukulude prognoos) :12 (kuude arv aastas) x 30% : 8 655 924/12 (ühes kuus tellitud rongkilomeetrid kokku)/ x kostja tellitud rongkilomeetrid kuus 82 628. Tellitud rongkilomeetrite kogusumma õigsust kinnitavad eksperdid oma arvamuses vastuseks küsimusele 3.12. Eeltoodust tulenevalt on raudteeinfrastruktuuri kasutustasu püsikulude osa suuruseks ühes kuus 3 233 098,50 krooni.
24.Vastavalt Metoodika § 8 lg-s 3 sätestatule pidi kostja 70% kasutustasust tasuma tegelikult kasutatud brutotonnkilomeetrite eest. Kostja on kasutanud kogu vaidlusalusel perioodil kokku 2 173 000 000 brutotonnkilomeetrit, mille õigsust on kinnitanud ekspert eksperdiarvamuse lisas 24 ja vastuses kohtu küsimusele nr 3.14. Kostja on hagejale maksnud talle esitatud arvete eest üksnes 2004 septembrist kuni novembrini kokku summas 13 805 252,76 krooni, kuid oleks pidanud tasuma kokku perioodi eest juulist 2004 kuni 28.05.2005 133 422 447,20 krooni, millest 140 601,69 krooni on hageja tasaarvestanud kostja nõudega tema vastu. Seega moodustab kostja põhivõlg hageja ees kogu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi eest summa 119 496 582,75 krooni.
25.Asjaolu, et kostja pidi tasuma raudteeinfrastruktuuri kasutustasu talle hageja poolt esitatud arvete alusel, on tõendatud poolte vahel sõlmitud lepinguga, mille p-s 11.1 on pooled niimoodi kokku leppinud. Arvete esitamist kostjale tõendavad esitatud arvete koopiad, selle üle, et arved on hageja poolt kostjale esitatud, puudub ka vaidlus. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja on tasunud esitatud arvete alusel hagejale 13 805 252,76 krooni ja 140 601,69 krooni on tasaarvestatud.
26.Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et ER poolt arvutatud kasutustasu on vastavuses kasutustasu arvestamise ajal kehtinud Euroopa Liidu õigusaktidega, Raudteeseadusega, Raudteeinspektsiooni metoodikaga ning poolte vahel sõlmitud lepinguga, on tõendatud käesolevas tsiviilasjas 01.07.2005 määratud raamatupidamise ekspertiisi läbi viinud ekspertide arvamusega ning vastavalt sellele ka KPMG Eesti
AS ja Deutsche Eisenbahn-Consulting GmbH 07.06.2005 raportiga ER raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise ning seadusandlusele ja metoodikale vastavuse analüüsi tulemuste kohta, Ernst & Young Eesti AS 10.06.2005 raportiga “ER infrastruktuuri 2004 kasutustasuga seonduva kuluarvestuse süsteemi vastavusaudit Raudtee Ameti peadirektori kt. 21.12.2000 käskkirja nr. 227 nõuetele ja kasutustasu kontrollarvestus SPC 2004. aastaks määratud infrastruktuuri kasutustasu kohta” koos lisaga 1 “Kommentaarid SPC poolt tellitud ja esitatud Rimess MRI OÜ raportile infrastruktuuri kasutustasu osas” ning Konkurentsiameti 21.03.2007 määrusega väärteomenetluse lõpetamise kohta väärteoasjas 04/05. Viimati nimetatud tõendid on käsitletavad eriteadmistega isikute arvamustena TsMS § 272 lg 2 mõttes.
27.Kohus ei nõustu hagejaga selles, nagu oleks kostja raamatupidaja poolt koostatud tabel, milles raamatupidaja on välja toonud, millised on väidetavad vastastikused nõuded pooltel teineteise vastu seisuga 31.12.2007, käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes.
28.Hagejal on õigus nõuda ka viivist tähtaegselt tasumata arvete eest. Kostja kohustus maksta viivist tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 11.1 ja 11.3, kus pooled on kokku leppinud, et lepingust tulenevad tasud, mis lepingu kohaselt kuuluvad operaatori poolt ER-le tasumisele, tasub operaator ER-le viimase poolt esitatud arve alusel 10 kalendripäeva jooksul arvates arve esitamisest ning tasumisega viivitamisel tasub operaator ER-le viivist null koma viisteist (0,15%) protsenti kalendripäevas iga viivitatud kalendripäeva eest. Vaidlust selle üle, et hageja on kostjale esitanud arved nii põhivõla kui viivise tasumiseks, poolte vahel ei ole.
29.Hageja õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata arvete eest tuleneb lisaks poolte vahel lepingus kokkulepitule ka VÕS § 101 lg 1 p-s 6 sätestatust, mille kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustusega viivitamise korral võlgnikult viivist, mis on üheks õiguskaitsevahendiks kohustuste rikkumise puhuks. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
30.Kostja väide nagu oleks poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 11.3 kokkulepitud viivisemäär tüüptingimus, mille üle pooltel läbirääkimine ei olnud võimalik, on kostja paljasõnaline väide. Kostja õigus kasutada hagejale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri poolte vahel sõlmitud lepingu alusel tekkis raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamiseks korraldatud avaliku konkursi tulemusel. Pakkumise kutse lisaks oli infrastruktuuri kasutamise leping, mida kinnitab pakkumise p. 5.1. Kostja soovis osaleda avalikul konkursil ja tegi omapoolse pakkumise hagejale 12.11.2003. Tulenevalt kostja poolt tehtud pakkumisest ja avaliku konkursi tulemustest teatas hageja kostjale, millises ulatuses on otsustatud rahuldada kostja pakkumine ja millal sõlmitakse pooltevaheline leping. Seega ei ole kostja väide sellest, et lepingus kokkulepitud viivisemäär on lepingu tüüptingimus, õige.
31.Kohus ei nõustu kostja väidetega ka sellest, et kokkulepitud viivise määr on ebamõistlikult suur, mistõttu tuleks põhivõlalt arvestatavat viivist vähendada seadusjärgse viivisemäärani ning seda viivist oleks hagejal õigus nõuda vaid kuni 27.01.2005, sest AS-l Eesti Raudtee oli alates 27.01.2005 võimalus saada kostja arvelt
11 869 901,23 krooni, kuid hageja on vabatahtlikult keeldunud vastava võimaluse kasutamisest. Viivis suuruses 0,15 % päevas oli lepingu sõlmimise ajal tavapärane intress, mida võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult, kui viimane tasu maksmise kohustust õigeaegselt ei täida. Kuna viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt üks õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ja kostja on lepingut rikkunud, mis on kohtuotsuses eelpool tuvastatud, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka lepingus kokkulepitud viivitusintressi.
32.Kuna kohus asus seisukohale, et kostja kasutas hagejale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri ka pärast lepingu ülesütlemist lepingus kokkulepitud tingimustel, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivitusintressi lepingus kokkulepitud suuruses ning seda kuni 28.05.2005, s.o. ajani, mil kostja tegelikult raudteeinfrastruktuuri kasutas.
33.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga deposiidi raha kasutamise osas. Kohus nõudis oma 06.12.2004 määrusega kostjalt kohtudeposiiti 82 800 000 krooni hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks vastavalt TsMS §-s 391 sätestatule. Sellest kohtudeposiiti kantud summast ei olnud võimalik jooksvaid väljamakseid teha, millisele seisukohale on asunud kohus ka oma 06.12.2006 määruses ja hageja ei ole sattunud vastuvõtuviivitusse, nagu kostja ekslikult leiab.
34.Kuivõrd kostja on olnud viivituses hagejale lepingujärgse tasu maksmisega alates esimese arve esitamisest, sest juba alates esimesest arvest on kostja maksnud arvetest vaid osa, ja alates 2004 detsembrikuust ei ole kostja hagejale midagi maksnud, kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks viivis seisuga 04.01.2007 summas 122 368 364,04 krooni, nagu hageja on nõude esitanud ja viivise välja arvestanud. Viivise arvestamise metoodikat kostja vaidlustanud ei ole.
35.Kostja poolt 19.05.2008 esitatud tasaarvestusavaldus ja seal esitatud nõue tasaarveldada ER nõue SPC nõudega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. SPC väidetel põhineb tema kahjunõue ER poolt veotasude kaudu SPC konkurentsivõime kahjustamises. SPC esitas kahjunõude tasaarvestusavalduse näol esmakordselt 19.05.2008. SPC oli talle tekitatud väidetavast kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadlik juba 2004 septembrikuus, sest siis esitati kostjale esimene arve raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ja saabus ka selle tasumise tähtaeg. Seega oli kahjunõude esitamise ajaks 19.05 2008 kolmeaastane kahjunõude esitamise tähtaeg juba möödunud. Kuna pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt, ei ole kostja väidetava kahjunõude tasaarvestamine võimalik pärast aegumistähtaja möödumist.
36.Kuna kohus asub seisukohale, et kostja nõuet ei ole võimalik tasaarvestada tasaarvestusavalduses esitatud nõude aegumise tõttu, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida hageja teisi väiteid, miks nõude tasaarvestamine ei ole võimalik või miks on SPC kahjunõue ER vastu põhjendamatu.
37.Juhindudes TsMS § 445 lg-s 2 sätestatust ja hageja taotlusest määrata kohtuotsusega kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, asub kohus seisukohale, et kohtuotsusega tuleb jõusse jätta Harju Maakohtu 09.11.2007 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, millega seati kohtulik hüpoteek suuruses 119 496 582,75 krooni ER kasuks Maardu linnas asuvale Pärtli kinnistule.
38.Kohus ei nõustu ER seisukohaga, nagu oleks võimalik kohtuotsuse täitmine tagada ka pangagarantiiga (garantiikiri nr 06-194341-GF), millega AS Hansapank garanteeris ER-le kuni 82 800 000 krooni suuruse summa tasumise Tallinna Linnakohtu 29.11.2004 hagi tagamise määrusega tekkida võiva kahju hüvitamise tagamiseks. Kuivõrd nimetatud pangagarantii on AS Hansapanga poolt välja antud hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamise tagamiseks ja kohus asus kohtuotsuses seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele poolte vahel sõlmitud raudteeinfrastruktuuri lepingu alusel, ei ole võimalik otsust tagada AS Hansapank poolt väljaantud pangagarantiiga.
39.Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. ER palus 02.06.2008 esitatud taotluses välja mõista SPC-lt kohtukulu 8 950 518,84 krooni. Hageja lisas kohtukulude nimekirjale ka tõendid, mis kinnitavad ER poolt menetluskulude kandmist.
40.Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldab hageja nõuded kostja vastu täielikult, et kohus mõistis oma määrusega 27.06.2008, millega lõpetas menetluse hagis ER vastu poolte vahel 12.04.2004 sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingu täitmise kohustamiseks ja infrastruktuuri tasu suuruse tuvastamiseks välja ER kasuks õigusabikulu 733 790,92 krooni, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 alusel (kuni 31.12.2005.a. kehtinud redaktsioon) kohtukulu 8 798 932,87 krooni, millest hagi esitamisel tasutud riigilõiv moodustab 1 107 487 krooni, hagi tagamise kautsjon 100 000 krooni, hageja õigusabikulu 1 315 995,87 krooni, ekspertiisikulu ja tõlkekulud 4 250 000 krooni ning asjatundjate arvamuste saamise kulu 2 025 450 krooni. Kostja kohtukulud tuleb TsMS § 60 lg 1 kohaselt jätta tema enda kanda. Apellatsioonkaebus
41.SPC esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuna maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis annab aluse otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuse väidetest olenemata.
42.Maakohtu otsuse p-d 29 ja 32 on vastuolulised – maakohus on möönnud Lepingu lõppemist 05.12.2004, kuid samal ajal leidnud, et ka 06.12.2004-28.05.2005 on raudtee kasutamine SPC poolt toimunud lepingu alusel ja ER-l on lepingust tulenev nõue.
43.Pooltel puudub vaidlus selles, et Leping lõppes 05.12.2004 ER poolse ülesütlemise tõttu ning et perioodil 06.12.2004-28.05.2005 kasutas SPC raudteed hagi tagamise määruse alusel. Õige õigusliku aluse määratlemine mõjutab oluliselt raudteeinfrastruktuuri kasutamisega seotud tasu või hüvitise suurust, sest vastavalt on tasu perioodil 06.12.2004-28.05.2005 kas oluliselt väiksem, tulenevalt RdtS § 59 lg-s 5 sisalduvast olulisest piirangust, mille rakendumist on ER ise möönnud, või peab ER esitama nõude lepinguvälisel alusel koos vastavalt muutunud tõendamisesemega.
44.Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata SPC väited RdtS § 59 lg 5 piirangu kohaldamise kohta ja on jätnud täielikult hindamata vastava tõendid – SPC 28.04.2008 kokkuvõtliku hagi lisaks 1 oleva ER kirja.
45.Õige õigusliku aluse määratlemine mõjutab ka perioodil 06.12.2004-28.05.2005 toimunud veose võimalikult põhivõlalt arvestatava viivise määra.
46.Olukorras, kus tasu suuruse määramiseks vajalik metoodika riigi tegevusetuse tõttu üldse puudub, on võimalik kas hagi rahuldamata jätmine või eelkõige TsMS §-st 233 tulenevalt metoodika kohaldamine, mis oleks mõistetav ning viiks tõenäoliselt õiglase tulemuseni.
47.Maakohtu otsusest ei selgu, miks on maakohus kohaldanud vana metoodikat. Maakohus on viidanud küll Lepingule, kuid jätnud arvestamata, et Leping sõlmiti pärast vana metoodika kehtivuse lõppu. Siinkohal on maakohtu otsuses selge eksitus – maakohus põhjendab otsuse p-s 30 vana metoodika valikut viitega lepingu sõlmimisele vana metoodika kehtivuse ajal, mis aga ei vasta tõele ning on vastuolus sama maakohtu otsuse p-s 30 eelnevalt väljatooduga. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata SPC väited selle kohta, et vana metoodika kohaldamise osas puudus pooltel lepinguvabadus.
48.Maakohus on otsuses väitnud, nagu oleks SPC väide vana metoodika põhiseadusvastasuse osas paljasõnaline. Maakohtu väide on ebaõige, kuivõrd SPC on 09.06.08 seisukohas vastavaid küsimusi detailselt käsitlenud, muuhulgas toonud välja, et perioodi ajal raudtee amortiseerus ehk SPC ja teiste vedajate poolt kulutati raudteed ca 95 000 000 krooni ulatuses, kuid ER, ekspertide ja nüüd ka maakohtu tõlgendus on viinud olukorrani, kus SPC ja teised perioodi vedajad peavad maksma vastava kulutamise eest 293 000 000 krooni ning selline lähenemine on otseses vastuolus RdtS § 59 lg-s 3 sätestatuga ning diskrimineerib SPC võrreldes hilisemate perioodide vedajatega.
49.Kohus on kohaldanud vana metoodikat vaatamata selle põhiseadusvastasusele ning on sellega rikkunud PS § 152. Vastava rikkumise tulemusena on maakohus rikkunud SPC ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja diskrimineerinud SPC (PS § 12 rikkumine). Samuti on maakohus kohaldanud contra legem määrust (vana metoodika vastuolu RdtS § 59 lgga 3) rikkudes sellega PS § 3. RdtS § 63 lg 1, lg 3 p 9 ja lg 4 p 6 kohaselt pidi tasu suuruse kehtestama Raudteeinspektsiooni peadirektor.
50.Olukorras, kus kohus rahuldab hageja tasu nõude ja vaidlus puudub selles, et tasu üheks põhiliseks komponendiks on raudteemajandamisega seotud kogukulude suurus, peab kohtuotsusest ilmnema, millisest kogukulude suurusest kohus otsuse tegemisel lähtus ja miks. Maakohus on tõenditena tuginenud erinevatele spetsialistide arvamustele ja ekspertiisile, kuid ei ole seejuures selgitanud, kuidas on kohus jõudnud just ER nõutud tasu suuruseni. Kohus on otsuse p-s 37 formaalselt ekspertiisiaktile tuginenud, kuid jääb arusaamatuks, millise küsimuse lahendamisel ja kuidas – ER nõue ja maakohtu otsusega tuvastatud suurus on oluliselt suurem kõikidest ekspertide leitud erinevatest tasudest.
51.Maakohtu otsuses puudub käsitlus, millise spetsialisti arvamuse millise osaga millised tasukomponentide suurused on tuvastatud ning millist vastavust millistele õigusaktide sätetele ja millistele lepingusätetele on silmas peetud. Spetsialisti arvamusena on viidatud ka Konkurentsiameti määrusele, mis on aga kohtu poolt tühistatud just põhjenduste ja tõendite hindamise ebapiisavuse tõttu. Lisaks ei saa riigi järelvalveasutuse otsus väärteoasjas olla spetsialistiarvamuseks tsiviilkohtumenetluses
ning vabastada tsiviilkohut tsiviilasja lahendamisel oluliste asjaolude n.ö ületuvastamisest.
52.Ekspertide poolt mitmele küsimusele vastamata jätmisele ja ilmsetele eksimustele maakohus tähelepanu ei pööranud. Kõik SPC taotlused, mis tulenesid puudulikust ekspertiisist, jättis maakohus rahuldamata või tähelepanuta. Ekspertiis oli SPC ainus võimalus tõendada oma põhiväidet, et ER “peidab” veondusekulusid raudtee majandamise kulude alla (mis oli ühtlasi ka kohtusse pöördumise peamiseks ajendiks ja aluseks).
53.Maakohtu rikkumised investeeringukulu/kapitalikulu tuvastamisel, s.h mittenõuetekohasele ekspertiisiaktile reageerimisel, on samad, mis ER tegevuskulude osas. Seejuures ei ole ER esitanud tõendeid selle kohta, et ER oleks raudteeinfrastruktuuri üldse investeerinud.
54.Maakohtu rikkumised finantseerimisallikate nõutava tulu tuvastamisel, s.h mittenõuetekohasele ekspertiisiaktile reageerimisel, on samad, mis ER tegevuskulude osas. Täiendavalt on oluline rõhutada, et vastava komponendi leidmisel oli poolte vahel oluline õiguslik erimeelsus. ER leidis, et nõutava tulu protsendimäära kindlaksmääramisel tuleb vastavat protsendimäära kohaldada vara maksumusele, mille ER on saanud oma olemasolevat vara raamatupidamislikult üles hinnates. SPC leidis, et protsendimäära tuleb kohaldada vara raamatupidamislikule soetusmaksumusele ehk ER poolt tegelikult investeeritud rahale. Eksperdid möönsid, et erinevate riikide praktikas on enamlevinud SPC lähenemine, kuid majanduslikult oleks parim, kui protsendimäära kohaldatakse vara õiglasele väärtusele sõltumatult selle soetamise hinnast.
55.Kõikide tellitud rongkilomeetrite arvuna on maakohtu otsuse p-s 34 nimetatud 8 655 924 km. Maakohus on seejuures viidanud ekspertide vastusele küsimusele nr 3.12, kuid eksperdid on oma vastuses osundanud tegelikele rongkilomeetritele, mitte tellitud rongkilomeetritele. Kui ekspertidel paluti küsimust istungil selgitada, siis nad seda teha ei osanud. Hilisemalt teatasid eksperdid maakohtule kirjalikult, et ER ütles ekspertidele, et vastavad kilomeetrid on ikkagi tellitud, mitte tegelikud. Eksperdid ise vastavaid andmeid ei kontrollinud. Tellitud rongkilomeetrite küsimuse lahendamiseks esitatud SPC taotluse dokumentide väljanõudmiseks jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsuse p 34 on SPC tellitud rongkilomeetritena ühes kuus märgitud 82 628 km, mis on ilmselt saadud kõikide tellitud rongkilomeetrite arvu (991 536) jagamisel kalendrikuude arvuga. Seega on maakohus jätnud käsitlemata kõik SPC väited selle kohta, miks antud juhul tuleb lähtuda arvust 636 625 ehk kalendrikuus 53 052 km. Maakohus on siinkohal jätnud tähelepanuta ka asjaolu et ER enda esitatud arvetel Perioodi alguses ei nõutud püsikulu osa täies ulatuses ehk ka ER ise aktsepteeris tegelikest rongkilomeetritest lähtumist.
56.Maakohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata kõik SPC väited, mis on esitatud seoses ER poolt kohtule esitatud spetsialistide arvamustega, muuhulgas nt spetsialistide arvamustes endis selgesõnaliselt antud deklaratsioonid, mille järgi kasutatud informatsiooni algallikate usaldatavust ja õigsust ei ole kontrollitud sõltumatute osapoolte poolt; kontrollitud on vaid arvutamise põhimõtteid ER-s; läbiviidud töö maht ja ulatus erinevad auditi töömahust ja ulatusest ning seetõttu ei pruugi töö tulemused olla sama usaldusväärsed kui tavapärase audiitorkontrolli käigus saadud tulemused. Kuigi maakohus on oma otsuse justkui spetsialistide arvamustele rajanud, ei ole maakohus selgitanud, miks ei ole tasu määramisel arvestatud ER
eksimusi, mida spetsialistid on oma arvamustes välja toonud. Maakohus ei ole selgitanud ka seda, kuidas saab spetsialistide arvamustega arvestada olukorras, kus need on tehtud tuginedes ER varade raamatupidamislikule üleshindlusele, mis aga hilisemalt ära langes.
57.Maakohus leidis, et SPC 51 633 450 krooni suurune kahjunõue on aegunud, kuivõrd SPC pidi kahjust ja kahju tekitajast saama teada 2004 septembris. Maakohus ei ole viidanud seejuures ühelegi tõendile ning on jätnud tähelepanuta, et antud juhul oleks tasaarvestus tulenevalt VÕS § 200 lg-st 2 lubatud isegi juhul, kui SPC nõue oleks aegunud. Aegumisele tuginedes on maakohus jätnud SPC kahjunõude täielikult käsitlemata..
58.Maakohus rahuldas ER viivisenõude kokku 122 368 364,04 krooni ulatuses ehk suuremas ulatuses, kui väljamõistetud põhivõlg.
59.Iseenesest on õige maakohtu otsuse p 45 seisukoht, et SPC poolt hagi tagamisega tekkiva kahju hüvitamiseks kohtudeposiiti tasutud 82 800 000 krooni arvelt ei saanud kohus väljamakseid teha, kuid see kehtib vaid siis, kui menetlusosalised oma nõusolekut väljamakseks poleks andnud. Antud juhul nõudis kohus vastava deposiidi tasumist SPC-lt tulenevalt ER väitest, et SPC poolt raudtee kasutamisel alates 06.12.2004 kuni perioodi lõpuni 28.05.2005 ei ole ER-le tagatud SPC poolt mistahes summade maksmine. Deposiit 82 800 000 krooni vastas maksimaalsele võimalikule ER tasunõudele ja lähtus üheselt ER taotluse vastavast põhjendusest. Kui nüüd reaalne kasutamine algas tegi SPC loogilise pakkumise – kuivõrd deposiidis on kate kogu tasunõude kasuks, võis ER deposiidist võtta välja selle osa rahast, mille tasumise suuruse üle pooltel vaidlust pole. Kohus möönis, et ER poolsel pakkumuse aktseptil saab kohus väljamakseid teha. ER keeldus raha vastu võtmast. ER põhjendas oma keeldumist menetlusnormidele viitamisega, mis kohtul ei võimaldaks ilma poolte nõusolekuta väljamakset teha. ER ilmseks eesmärgiks oli SPC pahausklik koormamine – SPC oli tasunud 82 800 000 krooni deposiiti kogu võimaliku tasu nõude katteks ning ER tahtis sama tasunõude katteks saada lisaks jooksvaid makseid kohtuväliselt. SPC on seisukohal, et tegemist on ER vastuvõtuviivitusega, mis välistab SPC pakutud osas viivise nõude.
60.Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata SPC väited ER-i viivisenõude vastuolust hea usu põhimõttega.
61.Vaatamata SPC korduvatele vastuväidetele maksti ekspertidele jooksvalt kogu nõutud raha välja. TsMS § 158 lg 2 kohaselt võis maakohus ekspertidele küll tasu osas ettemakseid teha, kuid ettemaksuna ei saa käsitleda kogu tasu väljamaksmist jooksvalt enne ekspertiisiakti valmimist. Tasu maksmine enne ekspertiisiakti esitamist saab toimuda vaid mõistlikult põhjendatud ulatuses ning põhiosas peaks tasu maksmine üldjuhul toimuma siiski pärast ekspertiisiakti valmimist ning kohtule esitamist – vaid sellisel juhul on tagatud võimalus enne tasu maksmist kontrollida, kas ekspertiisiakt vastab kehtestatud nõuetele ning kas ekspert on antud ülesande üldse (nõuetekohaselt) täitnud.
62.Maakohtu otsusega mõisteti SPC-lt ER kasuks kohtukuludena muuhulgas välja asjatundjate arvamuste (KPMG Baltics AS/KPMG Estonia AS ja Ernst & Young Baltic AS) eest tasutud 2 025 450 krooni. ER ei ole 02.06.2008 kohtukulude nimekirjas toonud välja mis tahes põhjendusi ega aluseid, miks peaksid kantud kohtukulude hulka kuuluma eelnimetatud asjatundjate arvamuste eest tasutud
summad. ER poolt asjatundjate arvamuste eest kantud kulusid ei saa pidada väljamõistetavateks kohtukuludeks. Ringkonnakohtu otsus
63.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada viivise osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega vähendada väljamõistetud viivise suurust. Ülejäänud osas on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
64.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsuse tegemisel toime pannud selliseid rikkumisi, mis oleksid aluseks TsMS § 646 kohaldamisele. TsMS § 646 kohaselt võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kostja peab sellisteks rikkumisteks ebaõiget nõude aluse määramist ja kasutustasu suuruse väljaselgitamist, rikkumisi ekspertiisi ja spetsialistide arvamuste hindamisel, kostja kahjunõude ja tasaarvestuse avalduse lahendamisel. Nimetatud kostja etteheited ei anna alust TsMS § 646 kohaldamiseks. Tegemist on kohtu poolt õiguse kohaldamise ja tõendite hindamisega, mis ongi maakohtu pädevuses. TsMS § 631 kohaselt ei saa apellatsiooni aluseks olla apellandi arvates ekslik faktijäreldus või mittenõustumine kohtu poolt tõenditele antava hinnanguga, otstarbekuse või diskretsiooniliste järeldustega. Apellatsioonimenetluses lähtutakse reeglina esimese astme kohtu poolt tuvastatud asjaoludest ja faktide või tõendite ümberhindamise aluseks saaks olla vaid oluline menetlusnormi rikkumine, mis peaks olema põhjuslikus seoses sisuliselt vale otsusega. Menetlusnormi rikkumisega ei ole tegemist olukorras, kus kohus on andnud asjaolule poolest erineva hinnangu. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Käesoleval juhul on kohus otsuse rajanud asjas esitatud tõenditele, mida pooltel on olnud võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
65.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus põhitasu väljamõistmisega seonduvat ja seejärel viivise väljamõistmist. Põhitasu väljamõistmise osas on ringkonnakohtu arvates maakohus oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub selles osas esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
66.Kohus on õigesti tuvastanud, et vaidluse lahendamisel kasutustasu arvutamise põhimõtete üle tuleb lähtuda Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000 käskkirjaga kehtestatud metoodikast, sest pooled on nii lepingus kokku leppinud. Asjaolu, et vana raudteeseadus kaotas kehtivuse 30.03.2004 ja 31.03.2004 hakkas kehtima uus raudteeseadus, ei tähenda, et eelmise seaduse kehtimise ajal sõlmitud kokkulepped ja kokkulepetes sätestatud tingimused kaotaksid automaatselt kehtivuse seaduse kehtivuse kaotamisel. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise alus on poolte poolt kokku lepitud Lepingu p-s 10.1, mille kohaselt kasutustasu arvutatakse välja Raudteeameti poolt kinnitatud infrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika alusel.
67.Asjaolu, et pooled on Lepingu punktis 10.1 kokku leppinud Raudteeameti metoodika kohaldamiseks, on kostja käesolevas kohtumenetluses ka omaks võtnud. 19.05.2008
vastuses terviktekstina esitatud vastuhagile on kostja märkinud, et poolte vahel ei ole vaidlust, et tasu leitakse Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000 käskkirjaga nr 227 kehtestatud Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika alusel. Tegemist on Lepingu tingimusega. Seega on kostja omaks võtnud, et Lepingus on kokku lepitud Raudteeameti metoodika kohaldamises.
68.Kostja väide selle kohta, nagu oleks Raudteeameti metoodika põhiseadusega vastuolus, on paljasõnaline ja meelevaldne. Pooled on vabad otsustama, millistest arvutuskäikudest ja metoodikatest nad lepingu täitmisel lähtuvad ja pooled saavad kokkuleppel kohaldada ka formaalselt mittekehtivaid metoodikaid.
69.Kostja väide, et raudteeinfrastruktuuri tasu pidi kehtestama Raudteeinspektsiooni peadirektor, ei ole kooskõlas seadusega, kuna 31.03.2004 jõustunud raudteeseaduse alusel kehtestatud kasutustasu arvutamise metoodikat oli võimalik rakendada alates 2005/2006 liiklusgraafikuperioodist. 31.03.2004 jõustunud RdtS § 59 lg 6 sätestas raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise alusena majandusja kommunikatsiooniministri kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika. Leping sõlmiti poolte vahel 12.05.2004. Uus metoodika jõustus 14.06.2004 ja selle § 12 lg 3 sätestas, et käesoleva metoodika alusel arvestatavat kasutustasu rakendatakse alates 2005. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavast liiklusgraafikuperioodist. Seega ei saanud Raudteeinspektsiooni peadirektor 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks tasu kehtestada ja kohtul ei olnud võimalik kohaldada kostja viidatud RdtS § 63 lg 1, lg 3 p 9 ja lg 4 p 6.
70.Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks maakohtu poolt võlgnevuse väljamõistmine lepingulisel alusel toimunud ebaõigesti ja maakohtu järeldused on omavahel vastuolus. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et hagi tuleb ka perioodil 06.12.2004 – 28.05.2005 lahendada lepingulisel alusel. Kuna 29.11.2004 hagi tagamise määrusega keelati ER-l kuni 29.05.2005 toimingute tegemine, mis takistavad SPC-l raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu ning kasutamist vastavalt SPC ja ER vahel sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingule nr 4V33/04, jätkas kostja hagejale kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamist Lepingu alusel ning seda vaatamata sellele, et hageja oli kostjale Lepingu üles öelnud alates 05.12.2004. Seega ka perioodi 06.12.2004 kuni 28.05.2005 eest toimub võlgnevuse väljaselgitamine Lepingus toodud tingimuste kohaselt. Hagi tagamise määruse alusel sai kostja juurdepääsu hageja infrastruktuurile ja teenustele ning pooled pidid ka edaspidi lähtuma Lepingu tingimustest, sh kasutustasu maksmise osas. Kuna Lepingu puhul oli tegemist kahepoolse tasulise lepinguga, mis tõi kaasa mõlemale poolele õigusi ja kohustusi, pidi ka kostja tasuma Lepingu järgset tasu.
71.Seega on kohus õigesti leidnud, et kostja võlgneb hagejale kogu võla lepingulisel alusel, sest kohus reguleeris 29.11.2004 määrusega ajutiselt tsiviilõigussuhte lepingu alusel. Maakohus on selgitanud hagi tagamise määrust oma 06.12 2004 määruses, kus on leidnud, et 29.12.2004 määrus ei tekita pooltevahelisse õigussuhtesse ebaselgust, sest pooled peavad ka pärast Lepingu ülesütlemist lähtuma Lepingust, sh tasu maksmisel.
72.Kostja poolt esitatud väide, et pärast Lepingu ülesütlemist kasutas kostja raudteeinfrastruktuuri ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime eraldamise teel, ei ole kooskõlas seaduse ja asja materjaliga. Kostja ei ole varem üheski menetlusdokumendis väitnud, et pärast Lepingu ülesütlemist toimus kostja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutamine ühekordse läbilaskevõime eraldamise teel. Ka
ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamine saab toimuda RdtS § 59 lg-s 1 sätestatud lepingu alusel. Kohtuasjas ei ole tuvastatud, et kostja ja hageja oleks sellise lepingu sõlminud. Ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamine saab toimuda vaid juhul, kui selleks esitatakse vastav taotlus ning see toimub RdtS §-de 61 ja 62 koosmõjus jaotamata läbilaskevõime arvel. Kohtuasjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks esitanud hagejale mingit taotlust sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamiseks. Samuti ei saa rääkida ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamisest olukorras, kus kostja jätkab temale juba varasemalt eraldatud läbilaskevõime kasutamist. Kostja oli taotlenud 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks enda kasutusse rongiliinid ning jätkas samade rongiliinide kasutamist. Mingit uut RdtS § 7 lg-s 2 märgitud läbilaskevõime jaotamist ei ole pärast lepingu sõlmimist toimunud. Seda tuvastatud asjaolu ei lükka ümber kostja poolt viidatud hageja kiri.
73.Väär on kostja väide, nagu oleks maakohus rahuldanud ka mitteesitatud nõude. Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja tasu kogu selle aja eest, mil kostja kasutas hageja raudteeinfrastruktuuri 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil.
74.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kasutustasu suuruse väljaselgitamisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kohus on õigesti leidnud, et hageja on oma nõuet muuhulgas tõendanud Lepinguga ja Lepingu alusel esitatud arvetega. Leping ja selle alusel esitatud arved on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes. Kohus on õigesti hinnanud neid tõendeid kogumis teiste asjas esitatud tõenditega ja rajanud oma otsuse eeltoodud tõenditele. Raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulude osas sai kohus seisukoha võtta kohtule esitatud tõendite alusel, mis baseeruvad hageja raamatupidamisandmete ning kuluarvestussüsteemiga tutvumisel. Raudteeameti metoodikas sisalduvad juhised raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulude arvutamiseks põhinevad suures osas hageja prognoosidel. Selleks, et lahendada hageja poolt esitatud hagi, pidi kohus olema veendunud, et hageja poolt kostjale esitatud kasutustasu arvete aluseks võetud kogukulude prognoos on olulises osas õige. Ükski neist tõenditest, millele maakohus oma otsuses tugineb, ei viita sellele, et hageja arvutatud kogukulude prognoos oleks ebaõige. Hageja poolt arvutatud kogukulude prognoosi õigsust tõendavad ka asjatundjate arvamused. Väär on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole selgitanud, kuidas ta jõudis tasu suuruseni. Maakohus on otsuses kirjeldanud, kuidas on kasutustasu leitud.
75.Kostja väited seoses hageja 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete erinevate versioonidega ei ole asjakohased. Raudteeameti metoodika kohaselt ei ole prognooside koostamise aluseks hageja majandusaasta aruanded, vaid raamatupidamise andmed. 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks kasutustasu kehtestamisel sai tähtsust omada üksnes 2003. aasta majandusaasta aruanne, kuna 2004. aasta mais, mil algas 2004/2005 liiklusgraafikuperiood, oli 2004. aasta majandusaasta alles alanud ja seetõttu ei saanud ka olemas olla majandusaasta aruannet 2004. aasta kohta. Seega ei pidanud maakohus kohtuotsuses erinevaid majandusaasta aruandeid analüüsima. 2003. aasta raamatupidamise aruanne olid auditeerinud audiitorite poolt audiitorühingust Deloitte AS. Kuna audiitor kinnitas 2003. aasta raamatupidamise aruande märkusteta, puudub alus kahelda hageja raamatupidamise algandmete ja muu lähteinformatsiooni õigsuses.
76.Kostja väited, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks raudteeinfrastruktuuri majandamisega seoses üldse kulusid kandnud, ei ole samuti asjakohased. Hageja poolt tehtud kulud ei oma kasutustasu arvutamisel tähtsust, sest
kasutustasu arvutamise aluseks on Raudteeameti metoodika kohaselt tegevuskulude ja investeeringukulude prognoosid.
77.Kohus ei pidanud otsuse tegemisel arvestama kostja paljasõnaliste väidetega raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulude väidetava suuruse osas. Kohus saab otsuses tugineda üksnes tõenditele.
78.Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist kohtu poolt seoses ekspertiisi määramisega. Kohus määras 01.07.2005 määrusega raamatupidamise ekspertiisi teostamise, ekspertiisi teostavad eksperdid ning ekspertidele esitatavad küsimused. Kuivõrd 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil reguleeris infrastruktuuri kasutustasu suuruse arvutamist Raudteeameti metoodika, oli ekspertiisi määramise eesmärgiks Raudteeameti metoodika alusel infrastruktuuri kasutustasu suuruse leidmine. Ekspertidele esitatud küsimused seisnesid selles, et eksperdid leiaksid hageja raamatupidamisest konkreetsed arvnäitajad, mis on vajalikud kasutustasu suuruse arvutamiseks. Kohus määras ekspertideks eriteadmisi omavad, sõltumatud ning valdkonda tundvad asjatundjad. Kaks eksperti – Chris Osborne ja Louis Thompson - olid väliseksperdid ning üks ekspert – Ardo Ojasalu – Eesti ekspert. Chris Osbornel on 20-aastane kogemus majandus- ja finantsanalüüsi valdkonnas ning osalenud 70 kohtuasjas eksperdina. Louis Thompson on alates 1968. aastast tegutsenud raudteetranspordi sektoris ning alates 1973. aastast transpordiga seotud majandus- ja finantsküsimustega. Seega on käesolevas kohtuasjas määratud eksperdid vaieldamatult oma ala asjatundjad. Asjaolu, et ekspert ei teinud kostja jaoks sobivat otsust, ei tähenda, et eksperdiarvamus oleks kõlbamatu. Eksperdiarvamust ei saa pidada mittekõlbulikuks ka selle tõttu, et eksperdid ei kinnitanud kostja väidet, et hageja peidab veokulusid raudteeinfrastruktuuri majandamise kulude alla. Ekspertiisi eesmärgiks ei olnud sellise asjaolu tuvastamine. Samuti ekspertidele tasu välja makstes ei ole kohus menetlusnorme rikkunud.
79.Tõenditele hinnangu andmine on tulenevalt TsMS §-st 232 kohtu pädevuses. Kohus on talle antud diskretsiooni kasutades hinnanud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt otsustanud, millised asjaolud on tõendatud ja millised mitte. Ringkonnakohus ei saa reeglina sekkuda esimese astme kohtu poolt teostatud diskretsiooni. Kõik kohtu arvutuskäigud on jälgitavad ja kontrollitavad. Kohtuotsusest nähtuvad nii tuvastatud asjaolud, tõendid, millele kohus on otsuse rajanud, ning kohtu põhjendused. Puuduvad kohtupoolsed olulised menetlusnormide rikkumised nende tõendite hindamisel. Kostja ei ole rahul maakohtu poolt tõenditele andnud hinnanguga, kuid pelgalt rahulolematus tõenditele antud hinnanguga ei ole aluseks nende tõendite ümberhindamisele ringkonnakohtus. Seega vastab kohtuotsus olulises osas TsMS § § 442 lg-le 8.
80.Kostja esitas 27.09.2010 ringkonnakohtule taotluse Euroopa Ühenduste Komisjoni 09.10.2010 arvamuse lisamiseks kohtutoimikusse. Kostja leiab, et tema esitatud arvamus kinnitab tema väidet, et Eesti riik ei ole taganud hagejale kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamist vastavuses valdkonda reguleerivate direktiividega ning kasutustasu määramine on toimunud raudteevaldkonna kehtivaid konkurentsireegleid rikkudes. Kostja soovib tõendiga näidata, et kasutustasu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil oleks pidanud määrama tolleaegne Raudteeinspektsioon, mitte hageja. Tegemist on õigusliku arvamusega, mitte tõendiga faktilise asjaolu tuvastamiseks. Faktiliseks asjaoluks võib olla asjaolu, kes määras kasutustasu, kuid faktiliseks asjaoluks ei ole see, kes oleks pidanud määrama kasutustasu. Kuidas oleks Eesti Vabariik pidanud üldküsimustes õiguslikult toimima
ei puuduta konkreetset pooltevahelist vaidlus. Käesolevas asjas on pooled lepinguga kokku leppinud kasutustasu arvutamise aluste kohaldamises ja kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud.
81.Maakohus ei rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme kostja kahjunõude ja tasaarvelduse avalduse lahendamisel. Kostja kahju hüvitamise nõue põhineb hageja infrastruktuuri kasutustasu ja hageja veotasude kaudu kostja konkurentsivõime kahjustamises. Vaidlus puudub selles, et kostja esitas tasaarvestuse vastuväite seoses väidetava kahjunõudega esmakordselt 19.05.2008 vastuses terviktekstina esitatud vastuhagile. Seega tuleb kahjunõude esitamise päevaks lugeda 19.05.2008. Vastavalt TsÜS § 150 lg-le 1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama juba 2004. aasta septembris. Nimelt esitas kostja 14.09.2004 Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile taotluse infrastruktuuri kasutamise tasu määramiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustatakse määratud tasu alusel võimaldama kostjale infrastruktuurile juurdepääsu. Samal ajal esitas kostja Konkurentsiametile taotluse hageja tegevuse suhtes haldusmenetluse algatamiseks, hageja poolt toime pandud konkurentsiseaduse nõuete rikkumise tuvastamiseks ning hagejale ettekirjutuse tegemiseks konkurentsiseaduse nõuete rikkumise lõpetamiseks. Mõlemad taotlused sisaldavad samu asjaolusid, sh arvutusi ja andmeid, mis on kostja kahju nõude alusena märgitud 19.05.2008 esitatud tasaarvestuse vastuväites. Samuti on samu asjaolusid kirjeldatud 15.09.2004 kostja poolt käesolevas kohtuasjas hageja vastu esitatud hagis. Seega pidi kostja juba 2004. aasta septembris olema teadlik 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi väidetavast kahjust seoses hageja poolt kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasuga. VÕS § 127 lg 6 kohaselt võib esitada kahjunõude ka tulevikus tekkida võiva kahju puhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud. Eksperdiarvamusest ega kohtuistungil eksperte küsitledes ei saanud kostja teada midagi uut. Seega on kohus õigesti kohaldanud kostja kahjunõude osas aegumist ning aegumise kohaldamise korral ei pea kohus nõuet sisuliselt hindama.
82.TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Aegumistähtaja möödudes ei saa isik enam nõuda oma väidetavate tsiviilõiguste teostamist ja aegumisel põhineva vastuväite korral kohus sellekohast kaitset ei paku. Kostja väide, nagu oleks käesoleval juhul tasaarvestus tulenevalt VÕS § 200 lg-st 2 lubatud isegi juhul, kui kostja nõue on aegunud, ei ole kooskõlas seadusega. VÕS § 200 lg 2 sätestab, et tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui teise poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Käesoleval juhul on kostja soovinud tasaarvestada oma aegunud nõuet hageja kehtiva nõudega. Kui kostjal ei ole õigust oma nõuet kohtu kaudu maksma panna, ei ole ka oma aegunud nõude tasaarvestamine hageja kehtiva nõudega võimalik. Kuivõrd väidetav kahjunõue on aegunud ja esitatud on TsÜS § 143 kohane vastuväide, siis on maakohus õigesti tuvastanud, et tasaarvestuse aluseks olev kohustus puudub.
83.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus viivise väljamõistmisega seonduvat. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude kokku 122 368 364,04 krooni ulatuses, see on suuremas
ulatuses, kui väljamõistetud põhivõlg 119 496 582,75 krooni. Kostja taotles jätta viivis üldse välja mõistmata või mõista välja üksnes sümboolses summas või igal juhul mitte rohkem kui seadusejärgse viivise määra järgi.
84.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole hagejale alates 2004. aasta detsembrist kasutustasu maksnud. Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Seega viivis on õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise puhuks ja selle rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest, see tähendab, et viivis rakendub vaid juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust. Seega ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Pooled on lepingus kokku leppinud, et kostja tasub hagejale lepingust tulenevad tasud hageja esitatud arvete alusel ning tasumisega viivitamise korral on viivise määraks 0,15% päevas. Kuna ka pärast Lepingu ülesütlemist kasutas kostja raudteeinfrastruktuuri Lepingus kokkulepitud tingimustel, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ka perioodi 06.12.2004 kuni 28.05.2005 eest Lepingus kokkulepitud määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist oli tavapärase viivise määraga, mille rakendamine ei ole kostjat ebamõistlikult koormav. Kostja poolt väljatoodud asjaolu, et kostja vaidlustas algusest peale kasutustasu suuruse, ei anna alust jätta viivis üldse välja mõistmata või mõista välja mitte üle seadusjärgse viivise, nagu kostja on taotlenud. Samuti ei saa viivise väljamõistmist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
85.Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et kohtu deposiidist ei olnud võimalik lepingu täitmiseks raha eraldada, kuna raha oli makstud deposiiti hagi tagamisega tekkida võiva kahjunõude tagamiseks ja selle väljamaksmiseks puudus õiguslik alus.
86.Õige on maakohtu seisukoht, et kostja poolt hagi tagamisega tekkiva kahju hüvitamiseks kohtu deposiiti tasutud rahast ei saanud kohus väljamakseid teha ilma menetlusosaliste nõusolekuta või kui lepingu täitmise tasu ei oleks saanud käsitleda hagi tagamisega tekitatud kahjuna. Antud juhul nõudis kohus vastava deposiidi tasumist kostjalt tulenevalt hageja väitest, et kostja poolt raudtee kasutamisel alates 06.12.04 kuni perioodi lõpuni 28.05.05 ei ole hagejale tagatud kostja poolt kasutustasu maksmine. Deposiit 82 800 000 krooni vastas võimalikule hageja tasunõudele ja lähtus hageja taotluse vastavast põhjendusest.
87.Jaanuaris 2005 tegi kostja hagejale pakkumise võtta deposiidist välja see osa rahast, mille tasumise suuruse üle pooltel vaidlust pole. Kostja esitas kohtule kirjaliku taotluse deposiiti kantud rahast 11 869 901,23 krooni kandmiseks hageja arvelduskontole, kuid hageja keeldus raha vastu võtmast. Hageja põhjendas keeldumist sellega, et kohtul ei ole võimalik ilma poolte nõusolekuta väljamakset teha. Samas jättis hageja ise nõusoleku andmata.
88.Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist on pakutud summa osas hageja vastuvõtuviivitusega, mis välistab selles osas viivise nõude pärast 27.01.2005. Seega jääb põhivõla suuruseks, mille tasumata jätmise pealt saab hageja viivist nõuda 107 626 681,52 krooni. Kuna hageja ei ole millegagi põhjendanud viivise nõudmist põhivõlast suuremas ulatuses ja kostja on taotlenud viivise vähendamist, vähendab ringkonnakohust viivist ja mõistab viivise välja summas 107 626 681,52 krooni.
89.Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada ka hageja taotlus ja lugeda, et rahuldatud nõudest raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ajavahemiku 06.12.2004 kuni 28.05.2005
eest summas 80.432.296,83 ja selle pealt väljamõistetav viivis, mis peale viivise vähendamist ringkonnakohtu poolt on summas 68. 562. 395,60 krooni, kokku
148.994. 692, 43 krooni, on ühtlasi käsitletav ka hagi tagamisega tekitatud kahjuna.
90.Kuna hageja põhinõue kuulub täies osas rahuldamisele ja ringkonnakohus vähendab väljamõistetud viivist üksnes väheses ulatuses, jätab ringkonnakohus kohtukulude väljamõistmise osas maakohtu otsuse muutmata.
91.Menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise osas tuleb tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3 lähtuda enne 01.01.2006 kehtinud TsMS-i sätetest. TsMS § 52 lg 1 p 2 sätestas, et asja läbivaatamiskulu on dokumentaalse tõendi saamise, asitõendi vaatluse ja paikvaatluse tegemise kulud. Seega on asjatundjate KPMG Baltics AS ja Ernst & Young Baltic AS arvamuste puhul tegemist kohtukuluga vastavalt § 48 lg 1 p-le 2.
92.Kohus on õigesti kostjalt välja mõistnud asjatundjate arvamusega seotud kulud summas 2 025 450 krooni. Eeltoodud kulu on tehtud seoses käesoleva kohtumenetlusega, mida tõendab ka asjatundjate arvamuste koostamise aeg – mõlemad arvamused koostatud 2005. aasta juunis. Kui kostja ei oleks kohtusse pöördunud ja oleks maksnud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu Lepingus ettenähtud tingimustel, ei oleks hageja pidanud sellist kulutust tegema. Seega on asjatundjate arvamusega seotud kulud käesoleva kohtumenetlusega seotud kulud.
93.Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme kohtukulud poolte endi kanda.
Kohtunikud
Gaida Kivinurm
Margo Klaar
Ülle Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.