Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-102-10 Tartu, 1. detsember 2010. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Svetlana Loginova hagi Jelena Ošlakova vastu 21 317 krooni saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 209-52403 Jelena Ošlakova määruskaebus Hageja Svetlana Loginova (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Jelena Ošlakova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov 1. november 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-52403.
2.Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Tagastada Jelena Ošlakovale määruskaebuselt 30. juunil 2010 Valeria Reikopi tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Svetlana Loginova (hageja) esitas 12. oktoobril 2009 Jelena Ošlakova (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 21 317 krooni. Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 26. oktoobril 2007 kasside paaritamise lepingu (leping). Selle järgi pidi kostja tasuma tõuaretajana hagejale kui kassi omanikule tema kassist põlvneva kassipoja müügi eest mitte vähem kui 8000 krooni (lepingu p IV.1 ja IV.5), kusjuures omavaheliste arvelduste aluseks võeti müüdud kassipoegade maksumuse aritmeetiline keskmine. Kostja müüs kõik hageja kassist põlvnevad kassipojad. Kassipoja keskmine müügihind oli kostja andmetel 7666 krooni. Hagejale teadaolevalt müüs kostja ühe kassipoja, mille hinnaks ta teatas 6000 krooni, tegelikult aga 14 976 krooni eest. Kostja rikkus sellega lepingu p V, mille järgi peab aretaja omanikule hüvitama kahjuna summa, mis on toodud lepingu p-s IV, kui aretaja varjab lepingu esemeks oleva kassi omaniku eest olulist informatsiooni ja müüdud kassipoegade hinda. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale 21 317 krooni (esimese kassipoja hind 14 000 krooni + teise kassipoja hind 3000 krooni + kolmanda kassipoja hind 14 976 krooni = 31 976 : 3 = 10 658 * 2 = 21 317 krooni). Hageja teatas oma nõudest kostjale 10. juuli ja 29. juuli 2008. a kirjadega, kuid kostja ei ole kirjadele vastanud ega raha maksnud. Hagi õigusliku alusena viitas hageja muu hulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg-tele 1 ja 3.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel ei ole ta lepingut rikkunud. Ta on 28. märtsil 2008 maksnud hagejale 8000 krooni, millega on enda kohustused täitnud. Vaidlusaluse kassipoja müüs kostja oma sõbrannale Valeria Reikopile 6000 krooni eest. Ostja müüs kassipoja hiljem edasi Riiga, kuid see tehing ega selle hind ei
puuduta ei hagejat ega kostjat.
3.Harju Maakohus rahuldas 12. veebruari 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 21 317 krooni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Kohtuotsuse järgi on tõendatud, et kostja rikkus lepingu p V ja hageja võib nõuda kostjalt leppetrahvi maksmist. Müügilepinguga on tõendatud, et just kostja müüs kassi Riias elavale ostjale. Lisaks on
24.novembri 2008. a e-kirjaga tõendatud, et ostja tasus kassipoja eest 960 eurot (14 976 krooni). Kostja on 11. jaanuari 2010. a eelistungil kinnitanud, et tema müüs kassipoja 950 euro eest ning andis raha V. Reikopile. Ei ole tähtis, kellele on kostja kassipoja müügist saadud raha edasi andnud. Kostja on lepingu pooleks ja ta on kassipoja müügi eest raha saanud. Lepingurikkumise tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 21 317 krooni (s.o lepingu p V järgi kahekordne müüdud kassipoegade maksumuse aritmeetiline keskmine). Maakohus tugines asja lahendamisel mh VÕS § 158 lg-tele 1 ja 3.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus võttis 5. aprilli 2010. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja kaebusele vastuse esitamiseks.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Ringkonnakohus teatas seejärel kostjale, et kavatseb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-le 1, § 637 lg-le 21 ja § 643 lg-le 1 tuginedes jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, ning andis kostjale võimaluse avaldada selle kohta hiljemalt 24. maiks 2010 oma arvamus. Kostja sai ringkonnakohtu teate kätte 20. mail 2010. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuni 2010. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda. Kohtumääruse järgi puudus ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks alus. Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 tähenduses. Samas puuduvad TsMS § 637 lg 21 järgsed eeldused esitatud kaebuse menetlemiseks. Maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning ei esine aluseid, mistõttu saaks väita, et maakohus oleks selgelt valesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või hinnanud selgelt ebaõigesti tõendeid. Vastupidise väitmiseks ei anna alust see, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme maakohtust erinevalt. TsMS § 643 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud menetlusse ebaõigesti. Ringkonnakohus andis kostjale TsMS § 643 lg 3 alusel võimaluse avaldada kohtu määratud ajaks kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse kohta arvamust, kuid kostja ei ole seisukohta esitanud.
Kaebuse järgi jättis ringkonnakohus põhjendamatult apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ja rikkus selliselt kostja põhiõigust kaitsta end kohtus. On ebaselge, kuidas sai ringkonnakohus asja sisuliselt arutamata jõuda järeldusele, et kaebus on alusetu. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 643, kui tõlgendas viidatud sätet liiga laialt, andes hinnangu asjaoludele, mida ta ei uurinud.
10.Vastuses määruskaebusele palub hageja jätta kaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 (nende koostoimes) ning § 701 lg 3 esimese lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja apellatsioonkaebus tuleb ringkonnakohtul TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel lahendada.
12.Kolleegium nõustub esmalt ringkonnakohtuga, et tegemist on asjaga, mida maakohus saab TsMS § 405 alusel lahendada lihtsustatud korras (nn lihtmenetlusena). Hageja nõue on varaline ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus ka tegelikult tegi üldises menetluskorras mingeid lihtsustusi. Lähemalt on kolleegium käsitlenud selliste asjade menetlemise põhimõtteid oma 6. aprilli 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10.
13.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et tulenevalt TsMS § 637 lg-st 21 võis ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille puhul hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui: maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks; või maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid; või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus tähistas asja lahendades menetluse eraldi lihtmenetlusena või mitte. Kolleegium arvab samas erinevalt ringkonnakohtust, et TsMS § 637 lg-t 21 tuleb kaebaja menetluspõhiõiguste parema tagamise eesmärgil mõista kitsendavalt, st mitte lugeda seal sätestatut ringkonnakohtu kohustusena keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest, vaid võimalusena jätta sellises asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seejuures peab ringkonnakohus olema veendunud, et apellatsioonkaebusel puuduvad edulootused, st järgnev sisuline apellatsioonimenetlus ei saaks tõenäoliselt muuta asja lahenduse lõpptulemust. Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
14.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu tõlgendusega TsMS § 637 lg-le 21 ja § 643 lg-le 1 nende koostoimes. Nimelt ei saa ringkonnakohus kolleegiumi arvates TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist jätta seda TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Seda
eelkõige põhjusel, et tegemist ei ole keeluga apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata, vaid menetlusökonoomiast tingitud võimalusega piirduda kaebuse menetlusse võtmise staadiumiga (vt ka määruse p 13). Oluliselt erinev on olukord n-ö absoluutsete menetlusse võtmisest keeldumise alustega, nagu kaebuse esitamisega pärast kaebetähtaja möödumist (TsMS § 637 lg 1 p 2), mille ilmnemisel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kui nn lihtmenetluse asi on juba menetlusse võetud, tuleb see ka sisuliselt lahendada. Kolleegiumi hinnangut ei muuda see, et ringkonnakohus teatas kostjale enne oma kavatsusest jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuid kostja ei esitanud sellele vastuväiteid.
15.Eelnimetatud põhjusel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Seega on kostja apellatsioonkaebus jätkuvalt ringkonnakohtu menetluses ja tuleb lahendada.
16.Kuna asja sisuline lahendamine jätkub, ei jaota kolleegium poolte vahel menetluskulusid, vaid jätab selle TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
17.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostjal tuleb TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatada, kellele ja millisele kontole tuleb kautsjon tagastada. Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.