Tsiviilasja number
2-09-7175
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Margo Klaar ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.06.2010 Tallinnas
Tsiviilasi
T. P. hagi OÜ S. vastu saamata lõpparve väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
49 393,60 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.03.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25.05.2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja T. P. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXX), esindaja vandeadvokaat Alar Neiland Kostja OÜ S. (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXXXXXX XXX X, XXXXX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Mati Maksing
Jätta Harju Maakohtu 01.03.2010 otsus tsiviilasjas nr. 2-09-7175 muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Asjaolud T. P. töötas OÜ-s S. raamatupidajana alates 01.08.2007 määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel kuni 26.07.2008, mil tööleping temaga lõpetati TLS § 82 alusel.
T. P. esitas 28.10.2008 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni avalduse OÜ S. vastu 2008.a märtsi, aprilli, mai ja juuni (9 tööpäeva eest) töötasu 49 736,85 krooni saamiseks. 24.11.2008 esitas T. P. avalduse OÜ S. vastu 2008.a juuni 13 tööpäeva ja juuli 14 tööpäeva eest palga 19 393,60 krooni saamiseks ning TLS § 82 tuleneva 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitise 30 000 krooni saamiseks. Töövaidluskomisjoni 05.01.2009 otsustega rahuldati avaldused täies ulatuses, kusjuures viivitamatule täitmisele kuulus 49 393,60 krooni. OÜ S. esitas 19.02.2009 Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagimenetluses. Maakohus luges 08.06.2009 määrusega T. P. töövaidluskomisjoni esitatud avaldused hagiavalduseks ja võttis need menetlusse. Kuna hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud kahte avaldust käsitleti ühtse hagiavaldusena, esitas hageja vastavalt kohtu nõudmisele 09.09.2009 eraldi avaldustes esitatud nõuded uuesti ühtse hagiavaldusena. Hagi põhjenduste kohaselt töötas kostja juures raamatupidajana alates 01.08.2007 määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel. Kokkulepitud põhipalk oli 15 000 krooni ja seda maksti kuu 10. kuupäevaks. 31.03.2008 sai hageja kätte 2008.a veebruari palga; edasi ta töötasu ei saanud. Hageja täitis oma jooksvaid tööülesandeid kuni töölepingu lõpetamiseni; poolest maikuust alates ei olnud tööd kogu töölepingus kokkulepitud tööaja normi ulatuses ning töötaja ei pidanud kogu tööajal ka kontoris olema. 2008.a juulis kogus ja esitas hageja vajalikke andmeid ajutisele pankrotihaldurile. Hageja esitas 21.07.2008 avalduse töölepingu TLS § 82 alusel lõpetamiseks, mille kostja ka rahuldas. Tööleping lõppes 26.07.2008. Lõpparvet, s.h saamata töötasusid, hagejale ei makstud. Hagejal on kostjalt saamata märtsi, aprilli, mai, juuni ja juuli (14 tööpäeva eest) palk kokku 69 130,45 krooni ja hüvitis TLS § 82 alusel kahe kuu keskmise kuupalga ulatuses 30 000 krooni. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle kõigis nõuetes jätta rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja töövaidluskomisjoni otsustega viivitamata täidetavaks tunnistatud 49 393,60 krooni. Hageja töötasu nõue ei ole põhjendatud, hageja ei täitnud ajaperioodil, mille eest ta tasu nõuab, talle antud töökohustusi ega ilmunud tööle. Ebaõiged ja tõendamata on hageja väited nagu oleks ta teinud kostja huvides tööd peale 2008.a veebruari ja üldse viibinud tööülesannete täitmiseks sel ajal kostja kui tööandja ruumides. Hageja ei koostanud sel ajal kostja ettevõtte raamatupidamise, finantsplaneerimise ega statistika aruandeid, mis oli hageja tööülesandeks töölepingu p. 2.2 järgi ilma täiendavate kostjapoolsete juhisteta. Hageja on ise põhjustanud olukorra, et kostja ei saanud ega pidanud hagejale palka maksma. Kostjale ei ole teada, et hageja oleks kogunud ja esitanud andmeid kostja ajutisele pankrotihaldurile, ka seda väidet ei ole hageja tõendanud. Kostja ajutise pankrotihalduriga suhtles kostja juhatuse liige. Kostja ei ole saanud ega rahuldanud hageja 21.07.2008 avaldust töölepingu lõpetamiseks. Kuna kostja majanduslik olukord oli keerukas, siis ei pööranud ta tähelepanu hageja tööalastele minetustele, vaid eeldas, et hageja ei soovi enam kostja juures töötada. Kande tööraamatusse tegi kostja hageja palvel. Töölepingu lõpetamise kokkulepe poolte vahel puudub. Hageja hüvitise nõue ei ole põhjendatud, sest hüvitise maksmise eeldused ei ole täidetud ega tõendatud. Lisaks on hageja nõue aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 99 130,45 krooni, millest 49 393,60 krooni on hageja juba kätte saanud. Menetluskulud jäid kostja kanda. 2(5)
Käesolevas töövaidluses ei kohaldu VÕS § 101 ja 110, töötaja ja tööandja vahel tekkinud individuaalse töövaidluse lahendamise korda ja tingimusi reguleerivad individuaalse töövaidluse lahendamise seadus ja töölepingu seadus. Tööleping hagejaga lõpetati 26.07.2008, kuid lõpparvet hagejale ei makstud. Hageja pöördus avaldustega töövaidluskomisjoni 28.10.2008 ja 24.11.2008, seega ei olnud töövaidlusorganisse pöördumise neljakuuline tähtaeg ITLS § 6 lg 1 alusel veel möödunud. Kostja väide, et hageja ei ilmunud kuude kaupa tööle ja ei täitnud oma tööülesandeid, ei ole tõendamist leidnud. Kostja ei ole palga mittemaksmise põhjendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kostjal oli väidetavalt hageja tööle mitteilmumisel 5 kuu jooksul või temale pandud töökohustuste täitmatajätmisel võimalus hinnata hageja tegevust töökohustuste rikkumisena koos sellest tulenevate tagajärgedega, s.h töölepingu lõpetamise kohaldamisega. Töölepingu p 2.4 kohaselt andis tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist vahetult juhataja. Hageja väitel täitis ta kõik temale antud tööülesanded kuni töölepingu lõpetamiseni. Mingeid kokkuleppeid töölepingu tingimuste muutmise kohta ei sõlmitud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Hagejale ei ole määratud distsiplinaarkaristusi ega lõpetatud töölepingut väidetavate töökohustuste rikkumise tõttu. Kostja kui tööandja on hagejaga töölepingu lõpetanud hoopis tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu, mis toob kaasa töötajale hüvitise maksmise kohustuse. Vastuolus esitatud tõenditega on kostja väide selle kohta, et hageja ei ole teatanud kostjale töölepingu lõpetamise soovist ega seda tõendanud. Samas on tõendatud asjaolu, et hageja on 21.07.2008 esitanud kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks 26.07.2008 TLS § 82 alusel, kuna kostja tööandjana ei ole välja maksnud töötasu. Kostja on avaldusele kirjutanud „nõustun“. Hageja tööraamatusse on vormistatud kanne töölepingu lõpetamisest 26.07.2008 ja lõpetamise aluse kohta. PaS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad. TLS § 82 lg 2 esimese lause kohaselt määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi lg 1 alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodil 01.03.-18.07.2008 saamata palk 69 130,45 krooni ja hüvitis TLS § 82 alusel kahe kuu keskmise kuupalga ulatuses 30 000 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi jätta rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 49 393,60 krooni (töövaidluskomisjoni otsuste viivitamata täidetavaks tunnistatud osa). Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on jaganud tõendamiskoormise erinevalt tavapärasest, nimelt ei ole kohus nõudnud hagejalt oma nõude põhjendamiseks selle tõendamist. Kehtivast õigusest, sh enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadusest ei tulene erandeid tõendamiskoormise kohta töövaidlustes. Seega peab töötaja sarnaselt teiste lepingupooltega tõendama oma kohustuse täitmist, kui selle üle on vaidlus. Hageja on saanud kätte palga kogu aja eest, mil ta kostja juures töötas, st tegelikult tööd tegi. Ebaõiged ja tõendamata on hageja väited nagu oleks ta teinud tööd peale 2008.a 3(5)
veebruari ja üldse viibinud tööülesannete täitmiseks sel ajal kostja kui tööandja ruumides. Kui töötaja ei viibi tööl ja tööülesandeid ei täida, siis puudub alus talle palka maksta. Maakohus ei ole vaidlustatavas otsuses ka osundanud õigusnormile, mis kohustaks tööandjat maksma palka töötajale, kes tööle ei ilmu. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kostja käitumisest hageja distsiplinaarkorras karistamata jätmisel saaks järeldada karistatava teo (töölt ärajäämise) puudumist. Maakohus ei ole vaidlustatavas otsuses viidanud õigusnormile, millest selline järeldus või tööandja kohustus distsiplinaarkaristuse määramisel tuleneb. Kostjal kui tööandjal oli õigus keelduda palga maksmisest VÕS § 101 lg 1 p 2, § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 alusel seetõttu, et hageja ei ilmunud tööle ega teinud tööd. Lisaks on maakohus käsitlenud hageja esile toodud asjaolusid tendentslikult. Hageja väitis muu hulgas, et ta täitis oma jooksvaid tööülesandeid kuni töölepingu lõpetamiseni, kuid poolest maikuust alates ei olnud tööd kogu töölepingus kokkulepitud tööaja normi ulatuses ning ta justkui ei pidanud kogu tööaega ka kontoris olema. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kostjalt korralduse mitte korrapäraselt tööl käia. Seega, kui maakohus eeldas hageja ütluste õigsust ilma sellekohaseid tõendeid nõudmata, siis pidi olema ka selge, et hageja ei ole kogu ajal tööd teinud. Samuti ei ole õige hageja väide, et ta 2008.a juulis kogus ja esitas vajalikke andmeid ajutisele pankrotihaldurile. Andmed kogus ja esitas kostja juhatuse liige, kelle vastav tegevus oli oluliselt häiritud just seetõttu, et hageja jättis oma tööülesanded täitmata. Kohtuotsusest ei selgu üldse, kuidas pidanuks kostja hagejale palka arvestama, kui hageja oli kostja raamatupidaja ja jättis oma töökohustused täitmata. Kui eeldada hageja väite ja maakohtu järelduse õigsust, et hageja tegi tööd, siis järelikult arvestas ta endale ka palka ja saab seda tõendada, kuid sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kui aga hageja ei teinud isegi nii palju tööd, et endale palka arvestada, siis on õige kostja peamine vastuväite, et hagejal puudub töötasu nõue töö tegemata jätmise tõttu. Hageja esitatud ja korduvalt parandatud dokumendid (tööraamat, 26.07.2008 töölepingu lõpetamise avaldus) ei ole ehtsad ega kajasta poolte tegelikke tahteavaldusi. Hageja esitatud dokumentidest ei ole võimalik tuvastada, millises järjekorras tekst ja parandused neile kanti ja kes on tegelikult andnud dokumentidel olevad allkirjad ning milline oli dokumentide sisu allkirjastamise ajal. Ka neid väiteid ei ole maakohus otsuses analüüsinud ega tõendite ehtsusele sisulist hinnangut andnud. Seeläbi on maakohus valikuliselt eelistanud hageja esitatud tõendeid ja jätnud kostja vastavad väited põhjendamatult tähelepanuta. Pooltevahelise töölepingu lõpetamine 26.07.2008 kuupäevaga ei ole ka teiste dokumentide alusel usutav. Kostja koostas 30.07.2008 koondatavate töötajate nimekirjas, millele on alla kirjutanud kostja juhataja ja töökaitse volinik, ning sellesse on kantud koondatavana ka hageja. Alles augustis palus hageja tungivalt enda nimi Tööinspektsioonile esitatud nimekirjast välja arvata, sest kollektiivse töölepingute ülesütlemise hüvitist pidas ta liiga väikeseks. Praeguseks on ka selgunud, et tegelikult soovis hageja kostja arvel alusetult rikastuda, jättes töö teadlikult tegemata ja lootes selle eest siiski saada palka ja hüvitist. Maakohus jättis arvestamata hagiavaldusest ja teistest toimiku materjalidest nähtuva ning kohtulahendite alusel kontrollitava asjaolu, et perioodil 17. juulist kuni 2. septembrini 2008 ei saanud kostja juhatuse liige käsutada kostja vara ilma ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja 4(5)
kohustuste kogum, st ettevõtte varaks on ka töölepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Kui kohus on rakendanud vara käsutamise piirangut, siis on ilma ajutise halduri nõusolekuta tehtud varakäsutused, sh lepingute sõlmimised või lõpetamised tühised. Seetõttu ei saanud pooltevaheline leping lõppeda 26.07.2008 hageja esile toodud alusel ja viisil. Maakohus on õigesti otsustanud, et hageja nõuetele kohaldub neljakuuline aegumistähtaeg, kuid samas ebaõigesti otsustanud, et neljakuuline aegumistähtaeg hageja nõuete puhul hakkas kulgema 26.07.2008. Kohus pidi aegumistähtaja alguse juures arvestama tõsiasjaga, et hageja töötas kostja raamatupidajana. Seega, kui eeldada, et hageja oma tööülesandeid täitis, siis pidi talle jooksvalt olema teada, kas ta arvestas endale palka või mitte, see ei saa selguda raamatupidajale alles töölepingu lõpetamisel. Järelikult tuleb hageja tõendamata väidete ja maakohtu järelduste õigsuse eeldamise korral vähemalt aegumistähtaja alguse osas nõustuda kostjaga. Sellisel juhul on aga hageja nõuded aegunud ja maakohus jättis ebaõigesti kostja aegumise vastuväite rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et TLS § 1 kohaselt on tööandja üks põhikohustusi kindlustada töötajat tööga. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1-136-07 selgitanud, et PalS § 18 lg.2 tulenevalt peab tööandja tagama töötajale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks töötajale tööd anda, kui ta oleks tööle tulnud. Seega on maakohus tõendamiskoormise õigesti jaotanud.
Margo Klaar
Tiit Kollom
Mare Merimaa
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.