Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

testaatori suhtes pahatahtlikult ning L-I. A. poolt koostatud testament on TsÜS §-le 86 tuginedes tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Testamendi tühisuse tuvastamiseks testaatori otsusevõimetuse tõttu puudusid alused ning hageja nõude aluseks olevad asjaolud olid tõendamata. Kostja väitis, et testamendi testaatori tahtele vastavust tuleb eeldada, millest tulenevalt testamendi testaatori tahtele mittevastavust peab tõendama hageja. Hagejal oleks tulnud tõendada, et testaatoril puudus testamendi tegemise ajal võime hinnata seda, kuidas testament mõjutab tema huve. Hageja seda teinud ei ole. Hageja väited testaatori otsusevõimetusest olid ümber lükatud kohtu poolt määratud ja riiklikult tunnustatud ekspertide poolt koostatud kompleksekspertiisiaktiga. Lisaks eeltoodule on testaatori otsusevõimet testamendi koostamise ajal kontrollinud testamendi tõestanud notar ning asjaolu, et testaator orienteerus 21.01.2008, s.o testamendi tegemise päeval nii ajas kui kohas, kinnitasid ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad. Kostja oli seisukohal, et testament on kooskõlas heade kommetega, mistõttu polnud alust hageja nõude rahuldamiseks testamendi tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 alusel. Hageja ei olnud hagis välja toonud ühtki asjaolu, mis tingiksid testamendi vastuolu heade kommetega. Testaatori väidetav mittearusaamine testamendi tagajärgedest on otsusevõimelisuse küsimus. Hageja väide, nagu oleks kostja tahe olnud testaatorilt vara välja pressida, oli alusetu ja tõendamata. Testaatori soov ja tahe oli, et kostja tuleks oma perega testaatori juurde elama ning abistaks testaatorit, tänutäheks pärandas testaator oma vara kostjale. See oli testaatori viimne tahe, mis väljendus notariaalses testamendis. Hageja väide, et kostja otsis läbi testaatori elamise ajal, kui testaator haiglas oli, avastas sealt hageja kasuks tehtud testamendi ja lasi testaatoril oma kasuks uue testamendi teha, on väär ja tõendamata. Hageja väide, nagu oleks kostja loonud testaatorile ebaõige ettekujutuse, et testamendi tõestanud ametnik on maksuametnik ja mitte notar, on paljasõnaline ja naeruväärne. Kui notaril oleks tekkinud kahtlus, et testaator peab teda maksuametnikuks, mitte notariks, oleks testament jäänud tõestamata. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditega ei leidnud tõendamist hageja väide, et L-I. A. oli 21.01.2008 testamendi koostamise ajal niivõrd halva vaimse tervisega, et ta oli desorienteeritud ajas ja ruumis, millest tulenevalt polnud ta võimeline aru saama, et ta koostab testamenti, millega pärandab talle kuuluva vara kostjale ning milliseid õiguslikke tagajärgi toob endaga kaasa testamendile allakirjutamine. Asjaolu, et L-I. A. oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline, on tõendatud järgmiste tõenditega: - Tallinna notar M. R. poolt tõestatud L-I. A. 21.01.2008 koostatud testamendiga, kus notar enne testamendi tõestamist on kontrollinud testaatori teo ja otsusevõimet, mille kohta on tehtud märge testamenti; - notar M. R. poolt tunnistajana kohtuistungil antud ütlustega, kus notar kinnitas, et L-I. A. oli testamendi tegemise ajal täiesti adekvaatne, vastas tema küsimustele, avaldas talle ise, kellele ta soovib testamenti teha ning mis sisuga peab testament olema. Notari väidetel ei tekkinud tal

testamendi koostamise käigus vähimatki kahtlust testaatori otsusevõimes, vastasel korral ei oleks ta testamenti tõestanud; - tunnistaja M. K. ütlustega, kelle väidetel abistas ta L-I. A.t tööpäeviti 2-3 korda nädalas, kui U. K. ja tema perekonnaliikmed tööl olid. Tunnistaja ütluste kohaselt oli L-I. A. mõistus korras, ta kuulas raadiost uudiseid ja vaatas ka televiisorit; - tunnistaja M. A. ütlustega, kes oli L-I. A. lemmiklooma arst ning kelle väidetel olid L-I. A.l probleemid küll füüsilise tervisega, kuid suhtles ta normaalselt ja tundis huvi päevakajaliste teemade vastu kuni oma surmani. Tunnistaja külastas testaatorit ka 21.01.2008 ning testaator rääkis talle, et sel päeval oli tema juures käinud notar; - tunnistaja K. K. ütlustega, kes kinnitas samuti, et L-I. A. füüsiline tervis oli kehv alates 2007. sügisest, mil ta enam kodust väljas ei käinud, kuid vaimne tervis oli tal korras kuni tema surmani – ta vaatas televiisorit, helistas oma sõbrannale A. P., vestles perearstiga ja kirjeldas arstile oma tervislikku seisundit. Tunnistaja ütluste kohaselt olid L-I. A.l ka lühiajalised segasusseisundid, mis olid tingitud tal esinevast suhkruhaigusest, kuid need möödusid kiiresti pärast ravimite manustamist; - tunnistaja T. K. ütlustega, kes oli L-I. A. perearst alates 2002. aastast kuni tema surmani ning kelle ütluste kohaselt rääkis patsient talle 2007. detsembris tehtud koduvisiidi ajal oma tervisest ise, jutt oli adekvaatne; - riiklikult tunnustatud ekspertide A. E. ja T. K. poolt koostatud kompleksse eksperdiarvamusega, kus eksperdid on jõudnud järeldusele, et L-I. A.l ei esinenud tema elu jooksul ega testamendi tegemise ajal 21.01.2008 sellist püsivat psüühikahäiret, mis oleks tal takistanud või piiranud adekvaatset ja õiget arusaamist ümbrusest ning oma tegude, sh testamendi tegemise õiguslikest tagajärgedest ning, et testamendi tegemisel ei esinenud testaatoril tema tervisliku, sh ka psüühilise seisundi poolt takistusi ega piiranguid adekvaatse hinnangu andmiseks testamendi tegemise tähendusele ja tagajärgedele, testamendi sisule ning testamendi vastavusele tema huvidega. Lisaks eeltoodud tõenditele, on asjaolu, et L-I. A. oli kuni oma viimaste elupäevadeni hea vaimse tervise juures ja suuteline suhtlema oma sõbrannaga ning selgitama meditsiinitöötajale oma tervislikku olukorda, tõendatud ka - tunnistaja A. P. kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt käis ta L-I. A. juures kuni 2008. jaanuari lõpuni; - Elion Ettevõtted AS kõnede eristustega L-I. A. telefonilt XXXXXXX, kust on näha, et L-I. A. on helistanud sellelt telefonilt pidevalt telefoninumbrile XXXXXXX, mis on A. P. telefoninumber tema kohtuistungil antud ütluste kohaselt, kusjuures viimane kõne testaatori telefonilt tunnistajale on vastavalt esitatud kõnede eristusele tehtud 31.01.2008; - testaatori avaldusega 02.01.2008 Nõmme Postkontori juhatajale, kus ta palus, et pension määrataks talle alates 03.01.2008 kojukandesse seoses tema tervise halvenemisega ja - Häirekeskuse Põhja-Eesti Keskuse vastusega U. K. järelpärimisele, mille kohaselt 04.02.2008 kui aadressile XXXXX XX, Tallinnas kutsuti vanainimesele kiirabi, vastas vanainimene päästekorraldaja küsimustele ise. Ka väljavõte L-I. A. haigusloost Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keila Psühhogeriaatria osakonnast 2008. veebruarist ja L-I. A. arstlik surmateatis ei tõenda L-I. A.l sellise diagnoosi olemasolu, mis kinnitaksid testaatori väidetavat otsusevõimetust 21.01.2008. Eelviidatud tõendid lükkasid ümber hageja poolt esitatud psühhiaater V. S. 10.04.2008 arvamuse L-I. A. psüühilise seisundi kohta, mida kohus arvestas eriteadmistega isiku arvamusena ja kus psühhiaater asus seisukohale, et L-I. A. ei olnud väga tõenäoliselt võimeline enne 2008. veebruaris haiglasse paigutamist aru saama oma tegudest ega neid juhtima. Ka tunnistaja G. K. ütlused, mille kohaselt, oli L-I. A.l väidetavalt mäluga probleeme, kuna ta 2007. septembris hageja ema sünnipäevale tulles istus valesse bussi, ei tõenda, et L-I. A. oli 21.01.2008

otsusevõimetu. Hageja poolt taotletud tunnistajad A. P. ja E. A. L-I. A. kehva vaimse tervise kohta 2008. jaanuaris-veebruaris ütlusi ei andnud. Kuna kohtuistungil uuritud tõendid ei tõendanud hageja väidet testaatori otsusevõimetusest testamendi koostamise ajal 21.012008, polnud kohtul alust tuvastada L-I. A. nimetatud kuupäeval tehtud testamendi tühisust PärS § 93 ja TsÜS § 13 lg 1 järgi. Hinnangu andmisel, kas tehing oli vastuolus heade kommetega, tuli kindlaks teha, kas vaidlustatud tehing oli vastuolus ühiskonnas valitsevate arusaamadega, s.o kas tehingut võis pidada ebamoraalseks ja taunitavaks või kas tehing eksis ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal, kusjuures tehingu heade kommete vastasus võis tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuli arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, muuhulgas tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Kohus nõustus kostjaga, et testament ei saanud olla vastuolus heade kommetega seetõttu, et testaator ei saanud oma tervisliku seisundi tõttu testamendi tagajärgedest aru, nagu leiab hageja. Nimetatud alus saab olla testamendi tühisuse tuvastamise aluseks testaatori otsusevõimetuse tõttu. Hageja ongi sel alusel taotlenud testamendi tühisuse tuvastamist. Kohus leidis, et ainuüksi tunnistaja A. P. kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt L-I. A. väidetavalt kartis U. K.t ning arvas, et kostja tahab temalt vara välja petta ning et kostja väidetavalt vahetas põhjendamatult ära kõik Tallinnas XXXXX XX maja ukselukud 2007. lõpus, kui L-I. A. haiglas viibis ning, et kostja otsis sel ajal läbi testaatori eluruumid ja leidis sealt 04.08.2005 tehtud testamendi hageja nimele, millest tulenevalt tekkiski kostjal mõte lasta testaatoril uus testament teha, et vanainimese arvel rikastuda ning et selleks kutsuski kostja 21.01.2008 testaatori juurde testamendi tegemiseks notari, luues testaatorile tehingust ebaõige kujutluse, et tema juurde tulnud ametnik on isik, kes kogub maamaksu, ei saa olla aluseks L-I. A. poolt 21.08.2008 koostatud testamendi tühisuse tuvastamisel heade kommetega vastuolus olemise alusel. Kõigepealt on tunnistaja A. P. ütlused antud L-I. A.lt kuuldu alusel, mitte tunnistaja enda poolt vahetult tajutu ja kogetu alusel, mistõttu on need L-I. A. arusaamised ja väited tunnistaja A. P. kostja käitumisest ning tõendamata on, kas kirjeldatud sündmused ka aset on leidnud. Asjaolu, et testaator oli muutliku meelega talle kuuluva vara pärandamisel, tõendavad tema poolt koostatud testamendid: 26.01.2001, mil ta pärandas kogu oma vara U. K.le, 04.08.2005, mil ta otsustas pärandada kogu oma vara M. I.le ja viimane, s.o 21.01.2008 koostatud ja vaidlustatud testament, millega ta on taaskord otsustanud oma vara pärandada U. K.le. Seega otsustas L-I. A. oma elu viimastel aastatel mitmel korral ümber, kellele ta tahab oma vara pärast oma surma jätta ja tõendatud ei ole, et kostja teda viimase testamendi tegemiseks mõjutas või temalt vara välja petta soovis. Tunnistaja A. P. väide, nagu oleks L-I. A. aru saanud, et tema juures käis notari asemel hoopis maksuhaldur, on ümber lükatud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate M. R. ja M. A. ütlustega. Notari ütluste kohaselt avaldas L-I. A. talle ise, et soovib teha testamenti ning sellega pärandada oma vara U. K.le. Samal päeval rääkis testaator ka tunnistaja M. A.le, et tema juures käis notar ja avaldas, et tema süda on nüüd rahul, et kõik asjad on korda aetud. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja E. A.i ütlused, mille kohaselt kuulis ta A. P.lt, et XXXXX XX, Tallinnas värava lukk

on vahetatud ja L-I. A.l väidetavalt värava võtit ei ole, ei tõenda, et L-I. A. poolt koostatud testament on vastuolus heade kommetega. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et L-I. A. testamendi tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 alusel ning põhjusel, et see on vastuolus heade kommetega, puudub samuti alus. TsMS § 238 lg-st 5 juhindudes jättis kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata Tallinna Kiirabi 19.03.2008 tõendi selle kohta, millal tehti 2008. jaanuaris kiirabi väljakutsed L-I. A.le, PõhjaEesti Regionaalhaigla tõendi selle kohta, millal L-I. A. viibis Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 2008. veebruaris ja väljavõtte L-I. A. haigusloost Põhja-Eesti Regionaalhaiglast 2007. novembrist, sest nimetatud tõendid ei olnud kohtu arvates asjakohased hagi aluseks olevate asjaolude ja vastuväidete tõendamisel. Kohtuotsuse tegemisel ei arvestanud maakohus tõenditena ka L-I. A. pärimistoimikus olevaid tõendeid, sest vastavalt TsMS § 5 lg-le 2 määrab pool hagilises asjas ise, milliseid asjaolusid ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja millise tõendiga neid asjaolusid tõendab. Pooled ei ole taotlenud võtta toimiku juurde L-I. A. pärimistoimikut. Tsiviilasja hinna määramisel juhindus kohus TsMS § 122 lg-s 1, §-des 123 ja 125 sätestatust, milliste kohaselt on hagihind tsiviilasja hind, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi esitamise aeg ning tuvastushagi hind määratakse väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. TsMS § 136 lg-st 4 juhindudes määras kohus tsiviilasja hinna kohtuotsusega. Olles uurinud portaali City 24 kinnisvara müügihindu Tallinnas, Nõmme linnaosas ning arvestades asjaoluga, et L-I. A.le kuulus 100 % elamumaast XXXXX XX, Tallinnas ja kogu kinnistu pindala suuruseks on 870 m2, maksis L-I. A.le kuuluv kinnistu 2 500 000 krooni, mis oligi käesolevas vaidluses hagihinnaks. 18.11.2009 tegi maakohus täiendava otsuse, millega tühistas hagi tagamise, ja määruse, millega parandas kohtuotsuses vea. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu 26.10.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-08-16669 täies ulatuses, samuti tühistada 18.11.2009 tehtud täiendav kohtuotsus ja kohtumäärus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant on seisukohal, et kohus on jätnud põhjendamatult kogumata olulised ja asja õiget lahendamist võimaldavad tõendid, hinnanud ebaõigesti kogutud tõendeid, lisaks rikkunud ka teisi menetlusõiguse norme (sh hagihinna määramisel), samuti tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellandi hinnangul tuleb apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kohus on analüüsinud testamendi tühisust PärS § 93 ja TsÜS § 13 lg 1 alusel (otsusevõimetus) ning TsÜS § 86 alusel (vastuolu heade kommetega). Apellandi arvates ei ole kohus kohaldanud õigusnorme õigesti. Otsusevõime ei ole meditsiiniline kriteerium või seisund, mille üle saab otsustada meedik, vaid juriidiline termin, mille sisustamine on igal konkreetsel juhul kohtu ülesanne. Seega oleks kohus pidanud esmalt analüüsima, milline oleks olnud selline isiku tervislik seisund, mis oleks võinud mõjutada ja välistada testaatori võime testamenti teha ehk mis oleks olnud antud juhul

otsusevõime kriteeriumid. Kohtuotsuses puuduvad igasugused viited selle kohta, kuidas kohus TsÜS § 13 lg 1 tõlgendab ehk selle sätte tähenduse käesoleva kaasuse kontekstis avab. Seega on kohus jätnud tuvastamata TsÜS § 13 lg 1 kohaldamise eeldused. Tuginedes meditsiinialasele kirjandusele, väitis hageja, et antud juhul oli patsiendil diagnoositud (vaskulaarne) dementsus, mis on haigusseisund, mis takistab isikul tehingust arusaamist ja toob kaasa tema otsusevõimetuse (vt hageja teeside p 2.1 – 2.2). Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kas dementsus iseenesest on selline tervislik seisund, mis välistab isiku otsusevõime, kuid testaatoril oli see haigus diagnoositud ebaõigesti või ei olegi dementsus selline seisund, mis isiku otsusevõimet mõjutab. Seega on otsus ebaselge ja vastuolus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud põhimõttega. TsÜS § 86 osas on kohus viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-140-07 ning nõustunud kostjaga, et testament ei saanud olla heade kommetega vastuolus seetõttu, et testaator ei saanud oma tervisliku seisundi tõttu aru testamendi tagajärgedest. Kohus on leidnud ka seda, et pole tõendatud testaatori soov mitte pärandada oma vara kostjale. Apellandi arvates on kohus seejuures läbivalt tuginenud kostja tunnistajate poolt avaldatud ebaolulistele detailidele, mis ei oma käesoleva asja lahendamiseks mingit tähtsust. Näiteks on kohus viidanud testaatori väidetavale „abistamisele“ M. K. poolt ning M. A.le, kes olevat olnud testaatori „lemmikloomaarst.“ Tegelikult ei olnud M. A. L-I. A. „lemmikloomaarst“ ja seetõttu ei ole ka usutav, et M. A. oleks istunud testaatoriga ühes toas ja avaldanud talle, et „tema süda on nüüd rahul.“ Kohus on pidevalt kaldunud kõrvale vaidluse põhiteemast ja lasknud end mõjutada testamendi sisust ilmselt huvitatud kostja poolsete tunnistajate vääradest ja puhtalt emotsioonidele rõhuvatest väidetest. Hageja on heade kommetega vastuolu kontekstis palunud analüüsida eelkõige seda, kas testamendiga soodustatud isiku, kostja, tegevus, mis mõjutas testaatori põhiõigust, pärandamisõigust, võib olla aluseks tehingu tunnistamisele heade kommetega vastuolus olevaks. Testamendi tegemise asjaolude seas on muuhulgas eriti oluline, et testament koostati kostja ütluste kohaselt, määrates teda ennast soodustatud isikuks. Kostja U. K. kutsus notari testaatori juurde testamenti tõestama ajal, kui ta teadis, et testaator on haige, tal esineb segasusehetki ning ta ei saa seetõttu väga tõenäoliselt testamendi tegemisest ega selle sisust aru. Testaator oli sel ajal väliskeskkonnast isoleeritud. Ajal, kui testaator viibis Mustamäe haiglas, vahetas kostja kõik maja ja ka värava lukud ja kui testaator tagasi tuli ja oli voodis, pani kostja testaatori magamistoa ukse väljastpoolt lukku. Kostja perekond (kostja abikaasa on meedik) otsustas testaatorile ravimite andmise üle – seega neil oli reaalne võimalus kontrollida ja mõjutada testaatori arusaamisvõimet testamendi tegemise hetkel. Tähelepanuväärne on, et U. K. kutsus notari tehingut tõestama just oma sünnipäeval, justkui oleks tahtnud endale kingitust teha. Neist asjaoludest lähtuvalt peab hageja tehingut heade kommete vastaseks. Apellant ei nõustunud kohtu poolt faktiliste asjaolude tuvastamisega. Apellandi hinnangul on kogutud tõenditega tuvastatav, et L-I. A. oli dementne ning see haigusseisund mõjutas tema arusaamisvõimet 21.01.2008 testamendi asjaoludest. Seega oli testaator testamendi tegemisel otsusevõimetu, testaator tegi testamendi vastuolus oma tegeliku tahtega, kostja ebaeetilisel ja lubamatul mõjutamisel. Kohus on nimetatud faktid tuvastanud ebaõigesti. Esimese astme kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja ühepoolselt, jättes arvestamata järgneva. Tunnistaja M. R. ei saa mõjuval põhjusel tänasel päeval kahelda selles, et testaator oli otsusevõimeline 21.01.2008, sest sellisel juhul tunnistaks ta enda poolt kuriteo toimepanemist (KarS § 3002), mis ei ole veel aegunud. Tunnistaja kinnitas kohtule ülekuulamisele eelnevalt saadetud e-kirjas, et ta sündmusest midagi ei mäleta, seetõttu ei ole usaldusväärsed tunnistaja üldsõnalised ütlused testaatori adekvaatsuse kohta. Pigem lähenes tunnistaja asjale äraspidiselt „kui ma sellise testamendi tõestasin, siis järelikult oli isik testeerimisvõimeline.“ Testament oli

notari poolt eelnevalt koostatud kostja ehk soodustatud isiku (tõestamisseaduse § 28 tähenduses) tellimusel ja ütluste alusel. Põhimõtteliselt osales soodustatud isik kaudselt ka notariaaltoimingus, mida notar ei oleks tohtinud aktsepteerida. Isegi kui notari tegevus oli seaduslik, on see ebaeetiline. Asjaolu, et testaator väidetavalt midagi testamendis muuta ei soovinud, annab aluse kahtlemises tema tehingust arusaamisest. Ka ei täpsustanud tunnistaja, kuidas ta testaatorile tehingu sisu selgitas ja millest tulenevalt ta oli arvamusel, et vanainimene tehingu sisust aru sai ja sellega muudatusteta nõustus. Tunnistaja M. R. kinnitas, et sel ajal tõestas ta umbes 5-6 tehingut päevas, sealhulgas väljaspool oma bürood. Arvestades sellist töökoormust, võis eeldada, et notari tähelepanuvõime ei pruukinud olla piisav. Notari usaldusväärsust kahandas asjaolu, et ta ei ole vastavalt tõestamisseaduse § 11 lg-le 3 märkinud notariaalakti, et testaator oli raskesti haige. Kui notar sellist asjaolu tähele ei pannud, ei olnud ta piisavalt hoolikas või mingil põhjusel soovis teadlikult selle testamendi ära tõestada. Tunnistajad M. A. (kostja abikaasa õde), M. K. (kostja ema) ja K. K. (kostja abikaasa) ei ole usaldusväärsed tunnistajad, sest nad on kostja lähedased sugulased ning on ilmselgelt igaüks huvitatud sellest, et kostja kohtuasja võidaks ja kinnistu endale saaks. Tunnistajatel puudus igasugune risk ja vastutus, et mitte anda ebaõigeid ütlusi. Väited, justkui oli L-I. A. mõistus korras, on nende isiklikud subjektiivsed hinnangud, mille alusel ei saa isiku otsusevõimet tuvastada. Seejuures ka toodud põhjendused: raadio kuulamine, telefoniga ja sõbrannaga rääkimine jne ei saa dementsust kinnitada ega ümber lükata. Dementne inimene ei ole mittekontaktne ning ta räägib, kuuleb, võib rahuldada oma esmavajadusi, saab aru füüsilistest tunnetest (külm, soe, valus jne), kuid tema arusaamis-, mõtlemisvõime ja mälu on hääbunud. Dementsusseisundit saavad kindlaks teha meditsiinispetsialistid, kes antud juhul on seda ka teinud. Kõik teised asjatundjad, peale eksperdiarvamuse autorite, olid seisukohal, et L-I. A. oli dementne. M. A. antud ütluste osas on oluline järgnev aspekt. Kostja on tema tunnistajana ülekuulamist põhjendanud tunnistaja ülekuulamise taotluses üldsõnaliselt sellega, et ta teab anda ütlusi testaatori ja kostja suhete kohta. Tegelikult andis tunnistaja üllatuslikult ütlusi selle kohta, et ta väidetavalt just testamendi tõestamise päeval kohtus testaatoriga ning väidetavalt oli testaator selge mõistuse juures. Apellandi arvates ei ole see tõenäoline ja tunnistaja ütlused ei ole tõesed. Kostja ja tunnistaja saavad riskivabalt arvestada sellega, et vaid kostja ja tema lähisugulased elasid testaatori majas ning teavad, et hageja ei suuda ümber lükata sellise tunnistuse õigsust. Tõend ei ole kooskõlas teiste, usaldusväärsemate tõenditega kogumis. Tunnistaja T. K. ütlused testaatori tervise kohta 2007. detsembris ei võimalda mingeid järeldusi teha, kuna ei puuduta perioodi jaanuar-veebruar 2008, mil testaatori seisund järsult halvenes. Kohus on tsiteerinud vaid eksperdiarvamuse järeldusi ega ole analüüsinud hageja põhjalikku kriitikat ja seisukohti eksperdiarvamuse põhjendatuse osas. Sellega kinnitab esimese astme kohus apellandi seisukohta, et eksperdiarvamus on niivõrd lakooniline ja analüüsimata, et seda ei ole võimalik kohtuotsuse tegemisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel kasutada. Eksperdid on 01.09.2009 kohtuistungil selgitanud, et dementsuse diagnoosi seadsid nad esmajoones kahtluse alla seetõttu, et väidetavalt ei olnud testaatorit pool aastat raviasutuse poolt jälgitud, mis on sellise diagnoosi jaoks erialakirjanduse kohaselt väidetavalt vajalik. Samas ei saa selline asjaolu tähendada, et diagnoosimine oli üksnes seetõttu ebaõige. Testaatori raviarstid A. L., A. P. ja V. S. professionaalidena olid teadlikud vaskulaarse dementsuse diagnoosimise kliinilistest kriteeriumidest ning kui nad dementsuse diagnoosisid, olid neil selleks olulised põhjused, lähtudes patsiendi seisundist ja haiguse kulu analüüsist. Kohtu poolt määratud eksperdid on jätnud täielikult tähelepanuta, et testaatoril oli diagnoositud ka peaaju ateroskleroos ja südameveresoonkonna puudulikkus, mis on vaskulaarse dementsuse põhjused ning seega otseselt viitavad diagnoosi õigsusele. Eksperdid on jätnud nimetatud haigused arvestamata või ei ole seda

mittearvestamist eksperdiarvamuse põhjendustes analüüsinud. Eksperdiarvamuse seab kahtluse alla ka selle põhistus, et aju kompuuteruuringul 04.02.2008 muutusi ajus võrreldes 8 kuud tagasi tehtud uuringuga ei ilmnenud. Samas kirjeldatakse eksperdiarvamuse lk-l 3 24.05.2007 aju kompuuteruuringu tulemusi: „Külgvatsakeste periventrikulaarses koes ja subkortikaalselt väikseid hüpodensiivseid koldeid, sarnaseid koldeid ka väikeajus, rohkem vasemal. Tõenäoliselt tegemist isheemilise kahjustusega.“ Selle tulemusena diagnoositi patsiendil peaaju krooniline isheemia (I67.8). Esmalt on see väide väär, sest 04.02.2008 uuringu tulemusena diagnoositi patsiendil lisaks mitmekoldelisele orgaanilisele (tõenäoliselt) isheemilisele kahjustusele ka ajuparenhüüdis vaskulaarse entsefalopaatia tunnused ja kerge HC. Teiseks jätsid eksperdid arvesse võtmata, et testaatoril oli juba 8 kuud tagasi dementsusele viitavad kahjustused ajus, seega väär on ekspertide poolt 01.09.2009 kohtuistungil toodud väited, et täitmata on kriteerium, mille kohaselt vaskulaarse dementsuse diagnoosimiseks on vajalik patsiendi seisundi jälgimine 6 kuud. Hageja juhtis sellele vastuolule tähelepanu juba esimese astme kohtus, kuid kohus selles osas seisukohta ei võtnud. Ekspertide poolt Mustamäe Haigla ja Keila Haigla diagnooside kahtluse alla seadmine on seda üllatavam ja kaheldavam, et nende diagnooside alusel on tehtud sissekanne tervishoiustatistika registrisse ja Haigekassa diagnooside statistilisse registrisse. Kuna selliste haiguste diagnoosimine tervishoiuasutuse poolt on ette nähtud õigusaktidega, pole alust arvata, et diagnoosimine võib olla kergekäeline ja vale, nagu eksperdid 01.09.2009 kohtuistungil püüdsid väita. Tervishoiuteenuse osutamine peab erinevatest seadustest (tervishoiuteenuste korraldamise seadus, võlaõigusseadus) tulenevalt olema kvaliteetne ning oma diagnoosi õigsuse eest vastutab selle määranud arst. Elion Ettevõtted AS kõnede eristuse dokument ei tõenda, kes kellele helistas ja kellega rääkis. Nõmme Postkontorile saadetud pensioni kojukande avaldus (seoses testaatori tervisliku seisundi halvenemisega) pigem kinnitab hageja väiteid selle kohta, et testaatori tervislik seisund halvenes järsult, mitte ei tõenda testaatori head tervislikku seisundit, nagu väidab kohus. Tunnistaja A. P. enamikule ütlustele on kohus jätnud hinnangu andmata ning on tema pikast tunnistusest nimetanud vaid seda, et ta käis L-I. A.l külas kuni 2008. jaanuari lõpuni. Samas on kohus täielikult ignoreerinud A. P. ütlusi testaatori arusaamisvõimest, vaimsest ja füüsilisest tervisest ja selle halvenemisest, suhetest kostjaga jne. Vastupidiselt kohtu seisukohale viitab Häirekeskuse vastus kostja järelepärimisele just testaatori puudulikule vaimsele tervisele. Nimetatud kirjas teatab häirekeskus, et 04.02.2008 kell 8:59 pöördus üldisele hädaabinumbrile meesterahvas sooviga saada kiirabibrigaadi vanainimesele. Abivajaja ei suutnud vastata küsimustele üldandmete kohta (vanus, aadress, nimi), mistõttu palus päästekorraldaja anda telefoni meesterahvale. Otsuses märgitakse, et väljavõte testaatori haigusloost Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keila Psühhogeriaatria osakonnast (edaspidi - Keila Haigla) 2008. veebruarist ja testaatori arstlik surmateatis ei tõenda testaatoril sellise diagnoosi olemasolu, mis kinnitaks tema otsusevõimetust 21.01.2008. See on otseselt vastuolus tõendi sisuga. Nähtuvalt Keila Haigla väljavõttest haigusloost nr XXXXXXXX on testaatoril diagnoositud südame kroonilise isheemiatõve muud vormid (I25.8), täpsustamata südamepuudulikkus (I50.9), peaaju ateroskleroos (I67.2) ja täpsustamata vaskulaarne dementsus (F01.90). Keila Haigla ehk PERH Psühhogeriaatria osakond on spetsialiseerinud psühhogeriaatrilistele haigustele ning tegeleb psüühiliste probleemidega haigetega igapäevaselt. Keila Haiglas viibis testaator 6.-11.02.2008, mil ta suri. Seega said Keila Haigla spetsialistid patsienti vahetult uurida ligi nädal aega, omades kõiki dokumente ja uurides patsienti vahetult. Ka Keila Haigla 11.02.2008 raviteenuste arvest nähtub, et testaatorile on Keila Haiglas teostatud spetsiifilised psühhiaatrilised uuringud. Nende tulemusena on testaatori

põhidiagnoosiks määratud täpsustamata vaskulaarne dementsus kaasuvate sümptomiteta. Nende uuringute tulemused ei ole ekspertidele olnud kättesaadavad, vähemalt puuduvad need käesoleva tsiviilasja toimikus. Samas viitab taoliste uuringute tegemine sellele, et Keila Haiglal oli testaatori psüühiliste häirete kohta olemas rohkem (usaldusväärsemat, vahetumat) informatsiooni, mis kinnitab hageja veendumust testaatori diagnoosi õigsuse osas. Südamepuudulikkus, krooniline südame isheemiatõbi, peaaju ateroskleroos ja täpsustamata vaskulaarne dementsus on testaatori surma põhjustena ja soodustanud oluliste seisunditena märgitud Keila Haigla dr A. P. poolt allkirjastatud arstlikus surmateatises nr 167111. Kuigi diagnoos on pandud 2 - 3 nädalat pärast vaidlustatud testamenti, on ilmne ja ka teiste tõenditega (V. S.i arvamus, K. S. arvamus) kinnitatud, et selline haigus paari nädalaga välja ei kujune. Kohus ei ole selgitanud, miks ta ei analüüsi ega arvesta dr V. S.i arvamust. Dr V. S. on PERH Psühhiaatriakliiniku vanemarst ning tegutseb ka teistes psühhiaatriakliinikutes nii Eestis kui Soomes. Tema arvamus on arusaadav, loogiliselt põhjendatud ja hageja hinnangul seetõttu objektiivne ja usaldusväärne. Dr V. S. rõhutas oma arvamuses, et kui dementsuse sümptomid ei oleks tugevalt väljendunud, oleks neid käsitletud kui vanainimese ealiste muutustega kaasnevaid ilminguid, mis on üldmeditsiini praktikas tavaline. Haigusloo nr XXXXXXX andmetel on patsiendi peaaju kompuuteruuringus leitud raske veresoonkonna verevarustuse häirest ehk puudulikkusest tingitud peaaju patoloogia. Vältimatu vajadus haige üleviimiseks vanurite psühhiaatria osakonda Keila Haiglas kui äärmuslik otsus, viitab patsiendi väga raskete psüühikahäirete ilmnemisele. Asjaolu, et patsient oli kontaktne, tuleb käsitleda selliselt, et ta oli teadvusel, kuid see ei tähenda asjatundja kinnitusel midagi dementsust välistavat. Asjatundjana on V. S. juhtinud tähelepanu, et dementsuse nähud arenesid ja süvenesid oma dünaamikas pikema aja jooksul, tõenäoliselt isegi aasta või pikema aja kestel. Seetõttu asus dr V. S. seisukohale, et kui õiguslik tehing sooritati vahetult enne testaatori haiglase paigutamist 2008. veebruaris, ei olnud ta väga tõenäoliselt võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Kohus on jätnud V. S.i seisukohad ja PERH Mustamäe Haigla ja Keila Haigla raviarstide arvamused tähelepanuta üksnes seetõttu, et eksperdiarvamuses on asutud teistsugusele seisukohale. Samas on Riigikohus mitmetes lahendites (vt 3-2-1-78-06, 3-2-1-59-06) märkinud, et eksperdiarvamus on vaid üks tõend, milles tuleb vajadusel kahelda ja mida tuleb hinnata kooskõlas teiste tõenditega. Seega oleks kohus pidanud selgitama, miks ta peab õigeks ja usaldusväärseks eksperdiarvamuse järeldusi, mitte teiste asjatundjate seisukohti. Mustamäe ja Keila Haigla pandud diagnoose ja dr V. S.i arvamuse õigsust kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja A. P. on andnud ütlusi selle kohta, et testaator ei olnud aru saanud, et tema juures käis 21.01.2008 notar, et ta kukkus sageli, pea käis ringi, ajas „udujuttu“ ning ei saanud poes hakkama (kaotas raha, ei mäletanud, mida tal on vaja jne). Seega ei saanud testaator juba mõnda aega igapäevaeluga hakkama mõtlemisvõime tõttu. Tunnistaja G. K. on andnud ütlusi selle kohta, et testaatoril oli juba 2007. aastal olulisi probleeme arusaamisega (tunnistaja viitas mälule), kuna ta ei osanud õige bussi peale minna ning hilines alati (tunde). Tunnistaja K. K., kostja abikaasa ja isik, kelle ülekuulamist taotles kostja, on andnud ütlusi selle kohta, et testaatori jutt oli kohati seosetu: ta tahtis minna tööle, küsis surnud abikaasa kohta. Segasusehetked olid piisavalt tõsised ja tihedad, et tunnistaja K. K. meedikuna hakkas vormistama testaatorile vastavasisulist puuet. K. K. on kostja abikaasa, kelle puhul pigem võiks eeldada, et ta soovib anda pigem kostjale soodsaid ütlusi. Kõik tunnistajad on viidanud mäluhäiretele ja segasusseisunditele ning on ühel meelel selles, et varasemalt olid testaatoril mõtlemis- ja arusaamishäired, kuid alates 2007. detsembrist vajas testaator pidevat hooldust ega suutnud endaga ise toime tulla.

Kohus ei ole selgitanud, kas ja millised järeldused tegi kohus aga järgnevatest tõenditest: - PERH Mustamäe Haigla väljavõte haigusloost XXXXXXX (tlk 191-192, I kd), milles testaatori raviarst dr A. L. kinnitab, et testaatoril on 06.02.2008 diagnoositud seniilne dementsus (F.01) (hilisemalt täpsustatud vaskulaarne dementsus F01.9). Haigusloo väljavõttes viidatakse, et patsient on muutunud dementseks detsembri (2007) lõpust, kukkunud, murdnud roideid. Nimetatud informatsiooni ei saanud edastada keegi peale kostja või tema abikaasa, kes patsiendi raviarstidega suhtlesid. Järelikult nad märkasid ebatavalisi muutusi testaatori käitumises juba varasemalt ehk enne diagnoosimist. - PERH Mustamäe Haigla raviteenuste arve 06.02.2008 (tlk 145, I kd). - L-I. A. üldseisundi kirjeldus 04.02.2008 Mustamäe Haiglas (tlk 204-205 I kd). Mustamäe Haiglas, kiirabi väljakutse päeval, kolm tundi pärast patsiendi seisundi stabiliseerumist, kell 12.50, on testaatori üldseisundi kirjelduses märgitud, et testaator ei orienteeru ajas ega kohas, samas oli patsient täiesti teadvusel. See on iseloomulik dementsusseisundile. - Väljavõte haigusloost nr XXXXX, millega on tõendatud, et testaator viibis Mustamäe Haiglas südameinfarktiga kuni 12.11.2007 ning et tal oli süvenevad südame-veresoonkonna haigused, mis on tihti aluseks dementsusseisundile, juba paar kuud enne tehingu tegemist ja testaatori surma. Hageja arvates on eksperdiarvamuse põhjendused puudulikud. Eelkõige jääb hagejale mõistetamatuks, kas ja miks kahtlesid eksperdid testaatorile tema eluajal raviarstide poolt määratud diagnoosides ning kas patsiendi rasked üldfüüsilised ja psüühilised haigused ja vanus eraldi või kogumis võisid mõjutada patsiendi tehingust arusaamise võimet (testament tehti psüühilise haiguse diagnoosimisest vaid kaks nädalat varem). TsMS § 301 lg 1 kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Ka TsMS § 302 lg 1 nõuab eksperdiarvamuse põhjendamist. Ekspertide järelduste usaldusväärsuse seab kahtluse alla, et eksperdiarvamuses ekspertide uuringute kirjeldus ja äärmiselt vajalikud põhjendused puuduvad. Kohus ei ole eksperdiarvamuse põhjendamiskohustuse rikkumisele otsuses hinnangut andnud. Pärast eksperdiarvamusega tutvumist ja mõningate erialaasjatundjatega konsulteerimist palus hageja tekkinud küsimustele täiendavalt vastata geriaatria-alase erikogemusega spetsialistil K. S.l, kes kinnitas asjakohaste meditsiinidokumentide alusel L-I. A.le pandud diagnoosi, vaskulaarne dementsus, õigsust ja seda, et see haigus pidi tõenäoliselt samal isikul olema ka paar nädalat enne diagnoosi panemist ehk testamendi tegemise ajal. 24.08.2009 esitas hageja dr K. S. kui asjatundja arvamuse dokumentaalse tõendina asja materjalide juurde võtmiseks, kuid 25.08.2009 kohtumäärusega jättis kohus taotluse rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja koheselt esitatud vastuväite (TsMS § 333 lg 1). Apellandi arvates jättis esimese astme kohus nimetatud asjakohased tõendid asja materjalide juurde võtmata ebaõigesti ja vastuolus TsMS § 238 lg-st 1 ning §-dega 330 ja 331. Samuti jättis kohus põhjendamatult teostamata kordusekspertiisi, mis oli asja lahendamiseks vajalik, kuna 01.09.2009 kohtuistungil alates kl 10 toimus asja arutamine. Muuhulgas kuulati ära poolte lepinguliste esindajate seisukohad, hageja seletus ning eksperdiarvamuse andnud ekspertide vastused küsimustele (tunnistajad kuulati üle alates kella 14-st). Seejuures on oluline, et ülekuulamata eksperdid viibisid kohtusaalis ka ajal, kui oma sõnavõttudega esinesid poolte lepingulised esindajad (kes muuhulgas viitasid menetluses esitatud dokumentaalsetele tõenditele) ja andis oma seletuse hageja. Sellest tulenevalt soovisid eksperdid esitada täiendavaid küsimusi hagejale, mida kohus ei lubanud, viidates sellele, et eksperdil puudub õigus esitada menetlusosalistele küsimusi. Seejärel vastasid eksperdid menetlusosaliste küsimustele. Mitmete vastuste osas viitasid eksperdid samal istungil kuuldud seisukohtadele. Tähelepanuväärne on, et

eksperdid muutsid oma positsiooni teise järelduse osas – varasemalt kategooriliselt antud arvamus muudeti tõenäoliseks. Hageja leidis, et kohus on rikkunud TsMS § 303 lg-s 5 ja 260 lg-s 1 sätestatud menetlusnorme, kui võimaldas ülekuulamata ekspertidel viibida asja arutamise juures, ning esitas vastuväite TsMS § 333 alusel. Kohus jättis vastuväite rahuldamata. TsMS § 304 lg 1 sätestab, et eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate küsimustega, on kohtul õigus määrata kordusekspertiis. Kordusekspertiis tehakse ülesandeks samale või teisele eksperdile. Apellant leidis, et käesolevas asjas esineb alus kordusekspertiisi taotlemiseks, sest ekspertide poolt eksperdiarvamuse täiendamiseks antud vastuseid ei ole võimalik asjas kasutada, kuna need on saadud menetlusnormide olulise rikkumisega. Selline rikkumine kaotas võimaluse kohtul arvestada ekspertide antud ütlustega. Kohus kordusekspertiisi määramise taotlust ei rahuldanud, rikkudes TsMS § 238 lg 1. Kohus jättis otsuse tegemisel tõenditena arvestamata väljanõutud pärimistoimikus olevad tõendid, sh notar Ü. R. hoiatuse. Kohus märkis otsuses, et pärimistoimiku juurdevõtmist ei olnud menetlusosalised taotlenud. Apellandi arvates on kohus käitunud pärimistoimiku osas ebaõigesti ja eksitavalt. Kohus on ise välja nõudnud L-I. A. pärimistoimiku, millest hageja esindaja sai teada eksperdiarvamusest. Eksperdiarvamuses tuginetakse allikana muuhulgas notar Ü. R. hoiatusele. 31.03.2009 esitas hageja Ü. R. ülekuulamise taotluse. Hageja viitas sellele, et asja materjalide juurde on võetud pärimistoimik koos selles sisalduva hoiatusega Notarite Kojale. Kohus käsitles hageja taotlust oma 05.06.2009 kirjas, jättes taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus ei ole selgitanud, et pärimistoimik ja notari hoiatus, millele hageja soovis tugineda, ei ole tõendina asja materjalide juurde võetud. Apellandi arvates oli kohtu tegevus ebaõige ja eksitav. Kohtu toimikus ei saa TsMS § 56 lg-test 1 ja 3 tulenevalt olla dokumente, mis ei ole tõendid või menetlusdokumendid või muud asjaga seotud dokumendid (protokollid, kohtulahendid, väljatrükid jms). Kui mingi tõendi tunnustele vastav dokument on kohtu poolt välja nõutud ning seda menetluses kasutatud, on menetlusosaline õigustatud eeldama, et see on ka tõendina toimikus. Hageja viitas soovile tugineda notari hoiatusele ka 02.09.2009 kohtuistungil, mil tõusetus vaidlus selle üle, et pärimistoimik justkui ei kuulugi tõendite juurde. Kohus lubas kohtuistungi protokolli kohaselt võtta seisukoha pärimistoimiku lk 57 asuva tõendi asjakohasuse osas kohtulahendis, kuid kohtuotsuses kohus selles osas mingit seisukohta ei võtnud. Kohus on menetlenud tsiviilasja mittevaralise nõudena, millelt tasuti riigilõivu 1 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendavas osas on kohus asunud seisukohale, et tegemist on varalise hagiga ning määras hagi hinnaks 2 500 000 krooni. Apellandi arvates rikkus kohus oluliselt hagi hinna määramist reguleerivaid menetlusnorme ja Riigikohtu tunnustatud põhimõtteid. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Antud juhul on esitatud tuvastushagi – vaidlustatud on tehingu kehtivus. TsMS § 125 järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. TsMS § 136 lg 1 kohaselt määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Kohus võib määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. Kohtul puudus seaduslik alus hagihinna määramiseks, kuna tuvastushagi hind on ette nähtud seaduses – TsMS § 136 lg-s

vastuvõtmise avalduses hinnanud 1 000 000 krooni. Pärandvara väärtus võib olla sellest suurem või väiksem, lähtudes muu pärandvara olemusest ja väärtusest. Kohus on kinnistu hinna määranud ebaõigesti. Kohus ei ole kasutanud TsMS § 136 lg-s 2 sätestatud võimalust küsida eksperdi seisukohta vara väärtuse kohta, vaid on tuginenud teadmata ajal portaalis City24 avaldatud suvalistele müügikuulutustele. Nimetatud müügikuulutustel puudub igasugune seos kinnistu, veel vähem pärandvara väärtusega hagi esitamise ajal (TsMS § 123). Kinnisvara müügipakkumiste hind harilikult ei kajasta kinnistu harilikku väärtust, kohalikku keskmist müügihinda (reaalset tehingu hinda). Arusaamatuks jääb kohtu valik nii kinnisvara müügipakkumiste allika kui võrdlusobjektide osas. Seega on kohus eksinud hagihinna määramisel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta oli õige, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja esitas nõude L-I. A. 21.01.2008 testamendi tühisuse tuvastamiseks kahel alusel: esiteks väitis hageja, et testaator oli testamenti tehes otsusevõimetu ja alternatiivse alusena tõi hageja välja, et 21.01.2008 testament on vastuolus heade kommetega. Esmalt analüüsib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et L-I. A. ei olnud testamenti tehes otsusevõimetu. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine. TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hageja tõendama, et L-I. A. oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Õige on kaebuse väide, mille kohaselt otsusevõime on juriidiline mõiste ja selleks, et tuvastada isiku otsusevõime üle ei saa lähtuda ainuüksi meedikute poolt pandud diagnoosist, vaid kohtul tuli hinnata kõiki muid asjas esitatud lubatud tõendeid, milles sisaldus informatsiooni selle kohta, kas testaator 21.01.2008 suutis õigesti hinnata testamendi vastavust oma huvidele. Kolleegium märgib, et ainuüksi see, et 2008 veebruaris koostatud meditsiinilistel dokumentidel on märgitud testaatori üheks meditsiiniliseks diagnoosiks dementsus, ei tähenda, et L-I. A. oli testamenti tehes otsusevõimetu. Kaebaja on ise oma kaebuses rõhutanud, et otsusevõime ei ole meditsiiniline mõiste. Kolleegiumi arvates ei saa otsusevõimet võrdsustada dementsusega ja kohus pidi hindama kõiki testaatori otsusevõime kohta esitatud tõendeid. Kolleegiumil ei ole põhjust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Testamendi koostanud ja tõestanud notari M. R. ütlustes pole kolleegiumi alust kahelda. Tunnistaja selgitas, et ta tuletas LI. A. testamendi vormistamist meelde, kasutades selleks notari toimiku materjale. Arvestades notari 22-aastast tegevust notarina, oli M. R.l piisavalt kogemusi, et hinnata, kas testaator suutis adekvaatselt hinnata testamendi tegemise asjaolusid ja tagajärgi. Tunnistaja M. R. on selgitanud, kuidas ta testamenti vormistab, küsides enne testaatorilt, mida viimane teha soovib. See, et testaator ei soovinud valmistrükitud testamendis midagi muuta, ei tähenda seda, et isik oli otsusevõimetu. Kaebaja kahtlused notar M. R. ütluste suhtes on paljasõnalised ja oletuslikud ning neid ei kinnita ülejäänud asjas esitatud tõendid.

Kaebaja on rõhutanud, et tunnistajad M. A., M. K. ja K. K. on kostja sugulased, mistõttu ei ole nad usaldusväärsed tunnistajad. Kolleegium leiab, et sugulus poolega ei tähenda seda, et isiku poolt tunnistajana antud ütlused oleksid kallutatud. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud koosmõjus teiste tõenditega ja pole tuvastanud neis vasturääkivusi. Tunnistajad on selgitanud, mida nad suheldes L-I. A.ga kogesid ja kas nende arvates L-I. A. sai aru sellest, mis toimus. Tunnistaja M. A. on kostja abikaasa õde, kuid ka loomaarst, kes ravis ja vaktsineeris L-I. A. koera, mistõttu ei ole sellele viitamine kohtuotsuses ebaõige. Tunnistaja T. K. oli L-I. A. perearst ning seega isik, kes omas meditsiinialaseid teadmisi ja ka suhtles testaatoriga 2007. aasta detsembris. Tunnistaja ütluste kohaselt oli L-I. A. sellel ajal adekvaatne. Kolleegiumi arvates on tunnistaja T. K. ütlused hinnatavad ka 21.01.2008 L-I. A. otsusevõime tuvastamisel. Pooled pole väitnud ega asjas pole esitatud tõendeid, millest tuleneks, et testaatori tervislik seisund oleks muutunud oluliselt ajavahemikus 2007 detsember kuni 2008 jaanuari lõpp. Apellandi arvates seadis ekspertide A-K. E. ja T. K. arvamuse kahtluse alla ennekõike see, et testaatori raviarstid A. L., A. P. ja V. S. on diagnoosinud L-I. A.l vaskulaarse dementsuse. Kolleegium on eelnevalt nõustunud maakohtuga, et meditsiinidokumentides olev diagnoos ei tähenda, et isik oleks otsusevõimetu. Apellant ei ole maakohtu menetluses taotlenud Keila Haiglas testaatorit ravinud arstide ülekuulamist tunnistajatena. Doktor V. S., kes on andud kirjaliku arvamuse, ei ole kunagi olnud L-I. A. raviarst ja kaebaja sellekohane väide on ekslik. Ka V. S. arvamus (lk 29-30) on koostatud dokumentide põhjal ilma testaatoriga vahetult suhtlemata. Järeldus arvamuses on antud tõenäolises vormis. Maakohus on arvamust kõrvutanud teiste esitatud tõenditega ja leidnud, et see ei tõenda testaatoril otsusevõime puudumist. Testaatoril oli küll diagnoositud peaaju ateroskleroos ja südame-veresoonkonna puudulikkus, kuid nende haiguste tähelepanuta jätmine ei saanud viia eksperte valede järeldusteni L-I. A. otsusevõime osas. 04.02.2008 ja 24.05.2007 testaatorile tehtud aju kompuuteruuringute tulemuste võrdlemisel leidsid eksperdid, et olulisi muutusi ei olnud. Kaebaja sellega ei nõustunud ja tõi kaebuses välja muudatused, mis olid toimunud. Samas ei ole kaebaja selgitanud, kas need muudatused olid sellist laadi, et nende olemasolu igal juhul välistas testaatori arusaamise tema poolt 21.01.2008 tehtud tehingust. Õige on see, et eksperdid on kahtluse alla seadnud testaatori raviarstide poolt püstitatud dementsuse diagnoosi, viidates vastava diagnoosi väljapanekuks vajaliku metoodika mittejärgimisele. Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas niivõrd oluline see, milline oli testaatori diagnoos, mis talle pandi 2008 veebruaris, vaid see, kas testamendi tegemisel oli testaator otsusevõimeline. Isegi juhul, kui viimasel nädalal enne surma oli õigustatud diagnoosida testaatoril dementsus, ei tähendanud see, et testaator oleks olnud otsusevõimetu testamendi tegemise ajal. Samuti ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel olulist tähtsust, millised diagnoosid kanti tervishoiustatistika ja Haigekassa diagnooside statistilisse registrisse, milliseid uuringuid testaatorile Keila Haiglas tehti ja millised diagnoosid kanti surmateatisele. Kolleegiumil ei ole põhjust ekspertide pädevuses kahelda, kuna mõlemad eksperdid on riiklikult tunnustatud eksperdid, kes omavad piisavalt suurt erialast kogemust. Kolleegium ei jaga apellandi arvamust, et ekspertiisiaktist ei ole võimalik aru saada, kuidas eksperdid jõudsid aktis toodud järelduseni. TsMS § 301 lg 1 järgi peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjalise kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastuse kohtu küsimusele. Ebaõige on kaebaja väide, et esitatud eksperdiarvamus ei vasta seaduse nõuetele. Kolleegiumi arvates tuleneb arvamusest, milliseid allikaid eksperdid uurisid ja millised järeldused neis sisalduvast teabest tegid. Maakohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja taotluse kordusekspertiisi tegemiseks, kuna puudusid TsMS § 304 lg-s 1 sätestatud eeldused taotluse rahuldamiseks.

Ebaõige on kaebuse väide, et eksperdiarvamust ja ekspertide poolt kohtuistungil antud vastuseid ei saa kasutada tõendina. TsMS § 302 lg 2 järgi võib ekspert eksperdiarvamuse andmiseks vajalikus ulatuses tutvuda asja materjalidega, võtta osa tõendite uurimisest kohtus ning küsida kohtult võrdlusmaterjali ja täiendavaid andmeid. Kuna tegemist oli ekspertiisiga, kus tuli tuvastada isiku otsusevõime pärast tema surma, siis on sellisel juhul kolleegiumi arvates õigustatud, et eksperdid kuulevad poolte kohtuistungil antud seletust ja tunnistajate ütlusi, kuna eeltoodust võib tuleneda arvamuse andmiseks olulist informatsiooni. Ebaõige on kaebaja väide, et eksperdid muutsid oma arvamust. Eksperdid on rõhutanud, et testaatoril ei esinenud 21.01.2008 püsivat vaimutegevuse häiret ja tõenäoliselt ei esinenud ajutist häiret. Kaebuse väited ei anna alust hinnata A. P. ütlusi erinevalt maakohtust. A. P. on selgitanud, et ta suhtles testaatoriga kuni 2008. aasta jaanuari lõpuni ja testaator sai aru ümbritsevast. Tunnistaja on selgitanud ja seda on möönnud ka teised tunnistajad, et testaatoril oli vahetevahel meeltesegaduse hetki, kuid need olid ajutised. Tunnistaja ütlused, et testaator väitis, et teda külastas maksuametnik, ei ole kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega. G. K. ütlustest ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, kas 21.01.2008 oli testaator otsusevõimeline või mitte, sest 2007. aastal vale bussi peale istumine ja hilinemine ei ole asjaoludeks, millest saab teha järeldusi testamendi tegemisel testaatori otsusevõime kohta. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud ebaõigesti arvestamata L-I. A. pärimistoimikus olevad dokumendid. Õige on see, et kumbki pool ei ole palunud välja nõuda pärimistoimikut ja TsMS § 5 lg 1 järgi toimub tsiviilasja arutamine poolte taotluste alusel. Samas on maakohus juba menetluse alguses pärimistoimiku välja nõudnud ja see on terve menetluse vältel olnud tsiviilasja juures ja kohus ei ole poolte tähelepanu juhtinud sellele, et pärimistoimikus olevad tõendid ei ole tsiviilasja lahendamisel tõenditeks. Kolleegiumi arvates peab olema kohtu poolt menetluse juhtimine pooltele üheselt arusaadav ja maakohus oleks pidanud pooli eelmenetluses teavitama sellest, et pärimistoimikus olevad tõendid ei ole arvestatavad tsiviilasja lahendamisel. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et pärimistoimikus olevaid tõendeid tuleb hinnata asja lahendamisel. Pärimistoimikus on notar Ü. R. hoiatus, mille kohaselt 16.11.2007 L-I. A. avaldas, et ta kardab kostjat ja ei soovi talle testamenti teha ning eeltoodu tõttu jäi testament tegemata. Kolleegium leiab, et 16.11.2007 hoiatus näitas, et sellel kuupäeval testaator ei soovinud kostja kasuks testamenti teha, kuid see ei kinnita, et 21.01.2008 tal selleks tahet ei olnud. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täiendada. Samuti on maakohus kolleegiumi arvates ebaõigesti jätnud arvestamata dr. K. S. arvamuse. Taotluse dr. K. S. arvamuse asja juurde võtmiseks esitas hageja 24.08.2009, kusjuures kohtu poolt esitatud tähtaeg tõendite esitamiseks oli 22.08.2009. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kohus võib pärast kohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtaega vastu võtta tõendi juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et tal oli esitamata jätmiseks mõjuv põhjus. Kolleegiumi arvates peab tõendi üle otsustamisel kohus lähtuma ka sellest, kas tõend on oluline asja lahendamisel. Kostja ei ole väitnud, et tõendi esitamine oleks põhjustanud asja arutamise venimist. Kohtuistung toimus 1. ja

Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et testament ei ole tühine seoses vastuoluga heade kommetega. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Heade kommete vastasus tähendab seda, et tehing ei saa olla ühiskondlikult aktsepteeritav ja õiguskorras kehtida. TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hageja tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemise korral oli L-I. A. poolt 21.01.2008 tehtud testament tühine seoses vastuoluga heade kommetega. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud nende asjaolude esinemist. See, et testamendi koostamiseks leppis notariga aja kokku kostja, testamendi sisu kohta andis notarile esialgselt teavet kostja ja testamendi tegemine toimus kostja sünnipäeval, ei tähenda, et testament oleks olnud vastuolus heade kommetega. Kolleegium märgib, et hageja väidetud asjaoludel testamendi tegemine, juhul, kui need asjaolud oleksid tõendamist leidnud, võiks olla aluseks ennekõike testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 4 lg 1 järgi pärimiskõlbmatusele mitte aga tühisusele seoses vastuoluga heade kommetega. Apellant on kaebuses vaidlustanud maakohtu poolt määratud hagi hinna. Maakohus on võtnud 30.04.2008 hagiavalduse menetlusse mittevaralise hagina, millelt oli makstud riigilõivu 1 000 krooni. TsMS § 125 lg 1 järgi tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. TsMS § 136 lg 4 järgi võib kohus hagi hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Ebaõige on kaebaja väide, et maakohtul ei olnud TsMS § 136 lg 1 järgi õigust muuta hagi hinda. Testamendi tühisuse tuvastamise hagi puhul tuleb hagi hinnaks lugeda selle vara väärtus, mida hageja on eeldatavasti hagi rahuldamise korral õigustatud pärima. Pooled ei ole väitnud, et L-I. A.l oleks olnud pärandada muud vara peale kinnistu Tallinnas XXXXX XX XX. Pärandi vastuvõtmise kohta vormistatud avaldusel on pooled küll näidanud, et pärandvaraks on ka arve Hansapangas, kuid selle suuruse kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Tallinnas XXXXX XX XX asuva kinnistu väärtuseks on hageja pärimisavalduse kohaselt 3 000 000 krooni (I köide lk 24) ja kostja avalduse alusel 1 000 000 krooni (I köide lk 142). Maakohus on hagihinna määramiseks kasutanud kinnisvaraportaalides olevaid müügipakkumisi ja neid kaaludes määranud hagihinna. Kolleegium leiab, et hagihind 2 500 000 krooni on kooskõlas ka hageja enda poolt pärandi vastuvõtmise avalduses avaldatuga. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et pole alust määrata hagihinda erinevalt maakohtust. Seoses apellatsioonkaebus rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.