Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 11.02.2002 Tallinna Linnakohtusse esitatud hagiavalduses palus hageja I. R. tunnistada tühiseks N. R.-i poolt kostja kasuks tehtud kodune testament, millega pärandati kostjale korter aadressil Xxxx xx-xx, Xxxxxxxxx. 16.01.2006 esitas hageja täiendava nõude ja palus testaatori allkirja võltsituse tõttu tunnistada tühiseks N. R.-i poolt kostja kasuks tehtud kodune testament, millega pärandati kostjale korter aadressil Xxxx xx-xx, Xxxxxxxxx. Vastavalt esitatud hagile suri hageja vend N. R. 15.05.2001. N. R. elas korteris Xxxx xx-xx, Xxxxxxxxx. 04.09.2001 andis hageja J. P.-le volitused vennast jäänud pärandi vastuvõtmiseks, mille alusel viimane esitas 01.11.2001 avalduse Tallinna notar Merle Saar-Johansonile pärandi vastuvõtmiseks ja pärimistunnistuse väljastamiseks. 22.11.2001 vastas notar, et hoopis V. A. on N. R.-i pärijaks koduse testamendi alusel, millega pärandaja olla temale pärandanud korteri aadressil Xxxx xx-xx ja seadusejärgselt saab hageja olla pärijaks ainult pärandajale kuuluva erastamisväärtpaberiarve osas, mida ei ole testamenditekstis mainitud. Hageja esindaja J. P. oli pärandaja ainuke surmaeelne hooldaja ning hageja ja tema esindaja on hästi informeeritud tema viimsest tahtest, milleks oli soov jätta kogu vara hagejale. Kuna hageja on venna ainus pärija ja lapsi pärandajal ei olnud, siis ei saanud pärandajal ollagi mingit vajadust testamendi tegemiseks. Kuni pärandaja surmani käis hageja esindaja pärandajat Tallinna Hooldushaiglas külastamas ja temaga vestlemas. Enne surma oli pärandaja äärmiselt nõrk, psüühiliselt ebastabiilne ning sisuliselt teovõimetu. Põetaja S. P. ütluste kohaselt oli kostja käinud hageja venda koos kahe tundmatu naisisikuga 09.05.2001 haiglas külastamas. Hageja esindajale on pärandaja rääkinud, et kostja käis tema juures ja soovis saada nõusolekut tema eest pensioni väljavõtmiseks. Ta oli andnud kostjale nõusoleku pensioni väljavõtmiseks põetaja S. P. juuresolekul. Samuti oli kostja püüdnud veenda pärandajat tegema tema kasuks kodust testamenti korteri temale pärandamiseks, kuid pärandaja oli sellest keeldunud. Pärandaja ei osanud hiljem hageja esindajale mõistlikult selgitada, miks ta oli kostjale oma pensioni väljavõtmiseks volitused andnud. Vaidlusalune kodune testament kostja kasuks ei saa olla PärS § 19 lg 2 kohaselt pärandaja poolt isiklikult tehtud ja testamendi tekstil ei saa olla pärandaja allkirja. Kõnealune tehing on fiktiivne ja tehtud kostja poolt pärandaja tahte vastaselt, mistõttu on pärimisseaduse § 93 ja TsÜS § 66 kohaselt tühine vastuolude tõttu seaduse ja heade kommetega.

Kolmanda isiku V. R.-i nõue Iseseisva nõudega kolmas isik V. R. palus enda tunnistamist N. R.-le kuulunud vara, s.o Xxxxxxxxx Xxxx xx-xx asuva korteriomandi ja Eesti Ühispangas väärtpaberiarvel nr xxxxxxxxxxx olevate rahaliste vahendite suhtes pärijaks. Kolmas isik on testaatori poeg, kes sündis testaatori kooselust L. R.-ga. Rohkem lapsi testaatoril ei olnud. Kolmas isik on seaduses sätestatud tähtajal avaldanud oma soovi pärand vastu võtta, esitades selleks esindaja vahendusel 10.12.2001 Tallinna notar Marika Reile pärandi vastuvõtmise avalduse (not reg nr 12998). Nimetatud avalduse koos sinna lisatud dokumentidega on notar M.Rei edastanud 17.12.2001 pärimisasja lahendanud Tallinna notar Sirje Velsbergile.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. N. R. tegi koduse testamendi kostja kasuks oma tahte kohaselt, olles seisukorras, mis võimaldas tal aru saada oma teo tagajärgedest. Testament on kahe tunnistaja juuresolekul alla kirjutatud. Testament on koostatud kooskõlas PärS § 19 lg 1, § 20 lg 3 ja § 23 sätetega. Kostja tutvus N.R.-ga 1967 või 1968 aastal ühise elukutse tõttu. Tutvus ja lähedane suhtlemine kestsid kuni N. R.-i surmani. Kostja oli isikuks, kellele väljastati N.R.-i surmatunnistus ja kes korraldas matused ning tasus matusekulud. Kostja külastas N.R.-i tihti haiglas, kostjal oli volitus välja võtta tema pension. Kuigi N.R. põdes rasket haigust, oli ta kontaktivõimeline, suhtles kuni paari viimase elupäevani. Mitte kordagi ei näinud kostja viibivat hagejat ja hageja esindajat N.R.-il külas ega teadnud neist midagi. Hageja esindaja Gennadi Kull ei ole kohtus tõendanud hageja poolt antud volitusi. Kohtutoimikus on tõend - ekspertiisiakt 18.11.2005, mis kinnitab, et 09.05.2001 testamendi tegemise ajal ei olnud N. R.-il psüühilise tegevuse poolt takistusi oma tegude tähendusest ja tagajärgedest arusaamiseks ja oma tegude juhtimiseks. 28.03.2007 andis ekspert tõenäolise arvamuse (s.o vaieldava arvamuse), et 09.05.2001 Tallinna Hooldushaiglas tehtud N. R.-i testamendil olev testaatori allkiri tõenäoliselt ei ole kirjutatud N. R.-i poolt 04.02.2009. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on tõenäosuse protsent 95. Tõendeid kogumis hinnates ei ole välistatud, et allkirja 09.05.2001 kirjutas testaator N. R.. Kolmanda isiku nõudele vaidles kostja vastu ja palus kohaldada sellele aegumist. Kolmas isik esitas oma nõude 09.03.2007, s.o üle viie aasta hiljem pärast nõude esitamise tähtaega ega taotlenud ega põhistanud tähtaja ennistamist. Kolmandal isikul oli hiljemalt 10.12.2001 teada soov pärida N. R.-i järelt, seega tuli nõue esitada hiljemalt 10.12.2004, kuna nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Kostja ei pärinud testaatori pangaarvet. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas tühiseks 09.05.2001 väidetavalt N. R.-i poolt kostja kasuks tehtud koduse testamendi, millega kostjale pärandati korter aadressil Xxxx xx-xx

Xxxxxxxxx. Samuti tunnistas kohus V. R.-i surnud N. R.-ile kuulunud vara, s.o Xxxx xx-xx Tallinn asuva korteriomandi ja Eesti Ühispangas väärtpaberiarvel nr xxxxxxxxxxx olevate rahaliste vahendite suhtes pärijaks. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja I. R.-i vend ja kolmanda isiku V. R.-i isa N. R. suri 15.05.2001. N. R.-ist järel jäänud varaks oli 1-toaline korter väärtusega 50 000 krooni, ja väärtpaberiarve Eesti Ühispangas, saldo seisuga 28.08.2001 oli 7 050 EVP krooni. 06.07.2001 on Tallinna notar Sirje Velsberg alustanud pärimisasja V. A. avalduse alusel, kes pärijana esitas N. R.-i koduse testamendi. Samuti edastati nimetatud notarile I. R.-i esindaja J.P. poolt 01.11.2001 avaldus, mille vastusena notar teatas, et N.R. on koduse testamendiga pärandanud korteri V. A.le. Sama kinnitas notar ka kohtule saadetud vastuses. 23.08.2001 avaldas notar Ametlikes Teadaannetes teate N. R.-i pärandi vastuvõtmise kohta. 10.12.2001 esitas notaribüroosse avalduse ka kolmas isik V. R.. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas N. R. oli 09.05.2001 testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolulised. J. N. sõnul ei olnud N.R. kontaktne, tema arusaamine ümbritsevast ei olnud adekvaatne. Talle süstiti kogu aeg morfiini, kuna tal olid valud. See muudab uimaseks, inimene muutub desorienteerituks, ei tunne inimesi ära. Silvia P.a selgituse kohaselt ei saanud patsiendiga kontakti, ta ei vastanud küsimustele. Tunnistaja mäletab, et tema juures käis J.P. (hageja esindaja), samuti käisid N. R.-i juures üks naine ja kaks meest. J.P. on oma ütlustes kinnitanud, et N.R. ei tulnud hooldushaiglas olles rääkimisega toime. Oli näha, et ta tahab midagi öelda, aga võimatu oli kuulda, mida ta sosistas. Tunnistaja M. T.a väitel on N.R. tema esimese külastuse ajal haiglasse temaga vestelnud. Tunnistaja ei öelnud, millal külastus toimus. Järgmisel korral N.R. tunnistajaga enam rääkida ei tahtnud. Testamendi koostamise ja allakirjutamise asjaolude osas on tunnistaja olnud väga ebatäpne ja üldsõnaline. Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt käis ta haiglas N. R.-il külas 09.05.2001 koos V.A.-ga. V.A. ütles, et N.R. on haiglas ja tahab talle testamenti teha. N.R. tundis tunnistaja ära ja ütles, et tahab testamendi teha V.A.-le. Tunnistaja sõnul pakkus keegi õde neile kabinetti ja õpetas, kuidas testamenti kirjutada. Tunnistaja kirjutas testamendi valmis ja siis läksid nad koos V.A. ja A.J.-ga palatisse tagasi, kus oli M. T.. N.R. luges testamenti ja ütles, et kõik on õige. Tunnistaja sõnu selle kohta, et keegi pakkus võimalust kabinetis testament valmis kirjutada ja õpetas, kuidas seda teha, ei ole teised kohtu poolt ära kuulatud tunnistajad (haigla töötajad) kinnitanud. Pigem on haigla töötajad kinnitanud, et ei tea testamendist midagi. Ka tunnistaja A. J. oma ütlustes on kinnitanud, et ta käis koos V.A.ga haiglas, kus N.R. ütles, et tahab teha testamendi V.A.-le. Vanemõde õpetas, kuidas testamenti teha ja pakkus selleks oma kabinetti. Ka ütles ta, et on vaja kahte tunnistajat. V.A. helistas A.M.-le ja kutsus ta kohale. A.M. kirjutaski siis testamendi valmis. Kohtu hinnangul olid tunnistajad J., M. ja T. andnud testamendi tegemise asjaolude kohta erinevaid ütlusi, samuti on nende ütlused testaatori tervise kohta vastupidised võrreldes haigla töötajate ütlustega, kelle ütlusi kohus pidas siiski objektiivseks. Kohus ei pidanud usutavaks asjaolu, et vanemõde, kes väidetavalt kogu testamendi koostamist juhendas, ei mäleta sellest midagi ja väidab pigem, et testamendi tegemiseks käivad notarid haiglas. Seetõttu ei saanud kohus nimetatud tunnistajate ütlusi testamendi koostamise ja allakirjutamise asjaolude kohta arvesse võtta. Kohus võttis arvesse asjaolu, et tegemist oli asjast huvitatud isiku V.A.

ammuste tuttavatega, mis ilmselt mõjutas ka nende antud ütlusi. A. J. on oma kirjas kinnitanud, et viibis N. R.-i testamendi allakirjutamise juures ja ei ole testamendis nimetatud pärija ega N. R.-i sugulane. Samas on A.J. tasunud pärimisteate avaldamiselt riigilõivu, mis kahtlemata seob teda kostja kui testamendijärgse pärijaga, sest kuidas teisiti seletada tema puutumust N. R.-i pärandi ja pärimisteatega. Haigusloo väljavõtte kohaselt viibis N.R. ajavahemikus 24.04. - 07.05.2001 Eesti Meremeeste Haiglas. Patsiendi enesetunne oli halb, üldine nõrkus, peauimasus, mälu halb, teadvus hämardunud. Kuna haiguse prognoos oli halb, suunati ta hooldushaiglasse. 08.05.2001 on haigusloos kirjas, et patsient on desorienteeritud, teadvus hämardunud. Epikriisi kohaselt toodi N.R. hooldushaiglasse Eesti Meremeeste haiglast raskes seisundis. Nädala jooksul patsiendi seisund pidevalt halvenes ja 15.05.2001 patsient suri. Riiklikult tunnustatud eksperdi Arno Aadamsoo poolt läbiviidud ekspertiis, mille teostamisel ekspert tugines haigla esitatud andmetele, on leidnud, et 09.05.2001 nn. koduse testamendi tegemise ajal ei olnud N.R. psüühilise seisundi tõttu võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima, s.t. ta ei olnud otsusevõimeline. Teises ekspertiisis tuldi järeldusele, et N. R.-il ei olnud testamendi tegemise ajal takistusi oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Ekspert viitas täpsemate kirjelduste puudumisele haiguslugudes ja oli veendunud, et kuna tunnistajad suhtlesid haigega, siis oli ta võimeline end selgelt väljendama ja võimeline sisukohaseks kontaktiks. Kohtu hinnangul oli ekspertiisiakt vastuoluline ja arvesse võttes haigulugudes kajastatut, ei pidanud kohus usaldusväärselt tõendatuks, et N.R. oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Aluse arvata, et tegelikult ei olnud N.R. väidetava testamendi tegemise ajal otsusevõimeline, annab ka asjaolu, et käekirjaekspert on testamendile antud allkirja suhtes jõudnud järeldusele, et see ei ole tõenäoliselt alla kirjutatud N. R.-i poolt. Kohtuistungil antud ütlustes on ekspert selgitanud, et tõenäosus on 95 %. 100 % kindlusega saab ekspert öelda allkirja kirjutamise kohta vaid siis, kui allkiri on antud eksperdi juuresolekul. Ekspert Helle Randmäe on selgitanud, et allkirjal on olemas ilmsed võltsimise tunnused. Ekspert on seisukohal, et isegi tugevate valuvaigistite manustamisel ei muutu isiku allkiri selliselt, nagu see on testamendil olev allkiri, võrreldes võrdlusmaterjalidel olevate allkirjadega. Ekspert on veendunud, et tegemist on võltsinguga. PärS § 23 lg 1 järgi võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Lõike 2 järgi peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Antud juhul oli tunnistajate kohalekutsujaks mitte testaator, vaid testamendijärgne pärija, mis on tegelikult üks vorminõude rikkumine koduse testamendi tegemisel. Lõike 3 kohaselt kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teoja otsustusvõimeline. Kuna kohus on lugenud usaldusväärseks haigla töötajate ütlused, mille kohaselt oli N.R. hooldushaiglas viibimise ajal kontaktivõimetu, desorienteeritud ja tema kõne ei olnud arusaadav, siis seab see kahtluse alla tunnistajate J., M. ja T. ütlused. Kuna nimetatud tunnistajad on kostja tuttavad, jäi kohtule mulje, et tunnistajad on tugevalt kallutatud ja seetõttu ei ole oma ütlustes olnud ausad. Usaldusväärsed ei olnud tunnistajate ütlused selle kohta, et testament kirjutati valmis vanemõe juhendamisel ja tema poolt pakutud kabinetis, kuna vanemõde seda ei kinnitanud.

Kuigi testamendi kirjutas valmis tunnistaja M., ei ole selge, kes testamendile tegelikult allkirja kirjutas. Samas on väga tõenäoline, et N.R. väidetava testamendi tegemise ajal ei olnud otsusevõimeline ja ei saanud testamendile alla kirjutada. Kostja on vaidlustanud hageja esindaja volituste olemasolu. Vaie on põhjendamata, sest kohus on hageja esindaja G.Kulli volitusi kontrollinud ja lubanud tal osaleda protsessis hageja esindajana. Samuti on I. R. oma kirjas kinnitanud G.Kulli volitusi tema esindamisel kohtus. Mis puutub kolmanda isiku esindamisse, siis on V. R. andnud volituse J.P.-le, kes omakorda volitas V. R.-i esindama Gennadi Kulli. Kolmanda isiku nõude suhtes taotles kostja aegumise kohaldamist. Kolmas isik esitas esialgselt nõude kohtusse 27.08.2004 ja seega ei ole aegumise kohaldamine põhjendatud. Kohtusse pöördumisega aegumine peatus. Samuti võttis kohus arvesse PärS § 118 lg-s 3 sätestatud üldist 10-aastast tähtaega pärandi vastuvõtmiseks. Vastavalt esitatud dokumentidele on kolmas isik V. R. N. R.-i poeg ja seetõttu kuulub ta esimese ringi pärijate ringi PärS § 13 järgi. Seega pärast testamendi kehtetuks tunnistamist on kolmanda isiku taotlus tunnistada ta N. R.-ist järele jäänud vara suhtes pärijaks, põhjendatud. Kohus ei pidanud põhjendatuks kostja seisukohta, et nõuete rahuldamine võib rikkuda teiste pärijate õigusi. Notarile on avalduse esitanud vaid hageja ja V. R., mistõttu puudus alus eeldada, et N. R.-il võib olla veel pärijaid. Apellatsioonkaebus Apellant V. A. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada täies ulatuses, jätta hagi läbi vaatamata ja kohaldada kolmanda isiku nõuetes aegumist ning jätta menetluskulud vastustajate kanda. Kohus ei järginud eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 392 lg 4 kohaselt eelmenetluses kontrollib kohus muuhulgas ka hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Kohus ei kontrollinud menetluse lubatavuse eeldusi. Kohus lubas menetlusse hageja esindaja Gennadi Kulli alates 02.05.2005, kellel puudusid hageja esindamiseks volitused ja õigused. Seega on kohus rikkunud olulisel tsiviilkohtumenetluse norme. Gennadi Kulli poolt menetluses I. R.-i nimel esitatud taotlused ja õigustoimingud on õigustühised. Kohus lubas menetlusse iseseisva nõudega kolmanda isiku esindaja Gennadi Kulli alates 11.04.2006, kellel puudusid iseseisva nõudega kolmanda isiku esindamiseks volitused ja õigused. Seega on Gennadi Kulli poolt menetluses V. R.-i nimel esitatud taotlused ja õigustoimingud õigustühised. Kohus ei järginud TsMS § 438 lg 1, mille kohaselt peab kohus muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevate asjaoludega. Iseseisva nõudega kolmas isik esitas kohtule teisena nõude tunnistada V. R. Eesti Ühispangas väärtpaberiarvel nr xxxxxxxxxxxxx olevate rahaliste vahendite suhtes pärijaks, mille kohus ka rahuldas. Märgitud nõue ei ole seotud pooltevahelise õigussuhtega. Kohtutoimikus on testament ja testamendijärgne pärimistunnistus, millega apellant päris pärandaja korteri Xxxx xx xx-xx Xxxxxxxxx, aga mitte Eesti Ühispangas väärtpaberiarvel nr xxxxxxxxxxxxx olevaid rahalisi vahendeid, millega apellandil ei olnud puutumust. Kohus

lahendas menetluse käigus õigussuhteid, millel ei olnud puutumust apellandiga. V. R.-il oli võimalus pärida pärandajale kuuluvaid Eesti Ühispangas väärtpaberiarvel nr xxxxxxxxxxxxx olevaid rahalisi vahendeid, millised ei ole seotud apellandiga, kohtuväliselt. Kolmanda isiku õigusi ja vabadusi ei ole apellant väärtpaberi arvel olevate rahaliste vahendite pärimisega piiranud ega rikkunud. Kolmas isik ei ole tõendanud kohtule vastupidist. Kohus kaldus kõrvale kolmanda isiku poolt esitatud nõude lahendamisest. TsMS § 363 sätestab hageja kohustused märkida selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ja hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ning esitada tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Iseseisva nõudega kolmas isik esitas kohtule hagiavalduse 26.03.2007 ja selles taotluse tunnistada V. R. Xxxxxxxxx asuva korteriomandi Xxxx xx-xx pärijaks. Kolmas isik hagiavalduse sisu ja taotlust ei muutnud. Apellandil ei ole puutumust korteriomandiga Xxxx xx-xx Xxxxxxxxx. Mil viisil kohus kolmanda isiku hagiavalduses sisalduvates asjaoludes ja taotluses otsuse tegemisel kõrvale kaldus, kohtuotsusest ei selgu. TsMS § 376 lg 1 kohaselt on hagejal on õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta hagi alust või eset, esitades selle kohta avalduse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt TsMS § 376 lg-s 1 nimetatud aega oleks võinud esindaja muuta hagi ka kostja või kohtu nõusolekul. Kohus ei järginud hagiavalduse saamisel kehtinud TsMS § 5 lg 1, mille kohaselt algatab kohus tsiviilasja isiku avalduse alusel, kes kohtus oma õiguste või vabaduste kaitset taotleb, samuti selle isiku esindaja avalduse alusel. Hagiavalduse esitanud pärandaja vennal I. R.-il puudusid hagiavalduse esitamise ajal pärimisseaduse sätetest tulenevad õigused pärida, kuna pärandajal oli/on olemas esimese ringi pärija, laps. Milliseid hageja õigusi või vabadusi apellant 11.02.2002 rikkus, hagiavaldusest ei selgu. J. P. ei valetanud hagejat esindades mitte ainult notarile esitatud pärimisavalduses 01.11.2001, et lapsi ega õdesid-vendi ei ole pärandajal olnud, vaid ka kohtule hagiavalduse esitamisel, et hageja on ainus pärija. 05.11.2008 avaldas kolmas isik V. R. kohtule, et pärandajal on õde. Kohus ei järginud TsMS § 463 lg 1 ega lahendanud määrusega apellandi menetluslikke taotlusi 04.02.2009 ja viimati esitatuna 24.03.2009, ei kutsunud hagejat ja iseseisva nõudega kolmandat isikut kohtusse; ei nõudnud välja Gennadi Kullilt V. R.-i ega I. R.-i nõuetekohast volikirja; ei kõrvaldanud vastuolusid hageja poolt avaldatus, et kolmas isik on pärandaja ja L. R. (surn.29.03.1994) poeg; ei lahendanud apellandi taotlust ekspertidelt Innar Tõru ja Tiina Kompus arvamuse küsimiseks teostatud ja kohtule esitatud ekspertiisiakti põhjal (kohus otsuses märkis, et jättis ekspertiisi määramata - apellant ekspertiisi määramist ei taotlenudki, vaid küsimuste esitamist kirjalikult ekspertidele); ei kandnud apellandi poolt kirjalikult käekirja eksperdile Helle Randmäele esitatud küsimuste vastuseid protokolli (kui kaua on ekspert teinud allkirja ekspertiise - kostjale teadaolevalt oli ekspert pikki aastaid ehitusekspert). Apellant esitas kohtusse rea taotlusi hagi läbivaatamata jätmiseks ja Gennadi Kulli volituste olemasolu tuvastamiseks hageja ja kolmanda isiku esindamiseks. Kohus rahuldas apellandi taotluse 01.04.2008 ja esitas kutsed hagejale ja kolmandale isikule tulla kohtuistungile. Hageja ja kolmas isik kohtusse ei tulnud. Istungil 05.11.2008 määras kohus lükata istung edasi ja nähtuvalt kohtuistungi protokollist edasiselt hagejat ja kolmandat isikut kohtusse ei kutsunud ega lahendanud määrusega nende kohtusse mittekutsumist apellandi taotluste rahuldamata jätmist.

Kohus ei järginud TsMS § 173 lg 4 ja lg 1. Samuti ei järginud kohus TsMS § 176 lg 1 ega esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust apellandile ega andnud võimalust apellandil avaldada oma seisukohta menetluskulude suuruse ja nimekirja kohta. Kohus ei järginud TsMS § 177 lg 1 ega toimetanud menetluskulude kindlaksmääramise määrust apellandile kätte. Kohus ei järginud TsMS § 403 lg 1 ja lg 3, määrates asjas vastustajate esindaja taotlusel kohtuistungil 04.02.2009 asjas kirjaliku menetluse. Kohtuistungil 04.02.2009 esitas hageja ja kolmanda isiku esindaja kohtule suusõnalise ettepaneku jätkata kirjalikus menetluses. Apellant märgituga ei nõustunud ja palus kohtuistungi edasi lükata. Kohus otsustas jätkata kirjalikus menetluses Kohus ei järginud TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 438 sätestatuga hindab kohus kõiki tõendeid, otsustab millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti asjas tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei järginud TsMS 442 lg 8, mis sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus, et N. R.-ist järele jäänud varaks oli korter Xxxx xx-xx Xxxxxxxxx. Apellant ei ole märgitut, et N. R.-ist järele jäänud varaks oli korter Xxxx xx-xx, kunagi väitund. Apellandil ei ole ka puutumust Eesti Ühispangas oleva väärtpaberiarvega Märgitu kohta nõude kohtule esitas kolmas isik hagiavalduses 26.03.2007. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja esindaja J. P. sai teada notar Sirje Velsbergilt pärast avalduse esitamist 01.11.2001, et koduse testamendiga on korter pärandatud apellandile. Kohtuistungil 12.04.2004 avaldas J. P., et kuulis 15.05.2001 testamendist. J. P. kui hageja ise esitas 06.11.2001 hagiavalduse kohtusse, milles kohus määras 12.02.2001 lõpetada menetlus. 01.11.2001 esitas J. P. avalduse notarile vara pärimiseks hageja nimel. Hageja esindaja P. M. avaldas kohtule, et hagejale teadaolevalt on A. J. kostja elukaaslane. Apellandile teadaolevalt pole A. J. kunagi hagejaga kohtunud ega suhelnud. Kohtuistungil avaldas tunnistaja A. J., et ei ole kostja elukaaslane. Kohtul puudusid õiguslikud põhjendused, et A. J. on olnud seotud isikuks, kelle ütlusi kohus tõendina testamendi koostamise ja allakirjutamise asjaolude kohta arvesse ei võta; et tunnistajad M. ja T. on andnud erinevaid ütlusi testamendi tegemises, mistõttu kohus tõendina testamendi koostamise ja allakirjutamise asjaolude kohta arvesse ei võta. Kohtuotsuse põhjendusest ei selgu, milliseid erinevaid ütlusi analüüsis kohus ja mille tõttu jõudis kohus meditsiinitöötajate ütlustes järeldusele pidada neid objektiivseks ja tunnistajate omi mitte. Kohus ei järginud asja lahendamisel materiaalõiguse norme. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja on asjas huvitatud isik ja tal oli põhjendatud huvi hagi esitamiseks, mistõttu kohus rakendas testamendi tegemise ajal kehtinud TsÜS § 67 lg 1 norme vääralt. Kohus jättis asjas tuvastamata, et hagejal oli õigustatud huvi hagi esitamiseks. Kohus tuvastas ebaõigesti, et pärandaja oli otsustusvõimetu isik, mistõttu kohus rakendas

testamendi tegemise ajal kehtinud TsÜS § 79 lg 1, lg 4 ja § 67.2 norme vääralt. Kohus ei põhjendanud ega analüüsinud otsuses, miks ta jättis olulise asjaolu, et pärandaja ei olnud põdenud insulti, kohtuotsuses hindamata. Kummastav on kohtu järeldustes tulem, et pärandaja otsustusvõimetuse tõendiks testamendi allakirjutamise ajal on käekirja eksperdi arvamus, et testamendile ei ole tõenäoliselt alla kirjutanud testaator. Kohus tuvastas ebaõigesti, et pärandaja pidi olema isiklikult ise tunnistajate kutsujaks. Kohus rikkus oluliselt PärS § 23 lg 1 lg 2 ja lg 3 vorminõudeid. Kohus oma seisukohta otsuses materiaalõiguslike normidega tunnistajate kohalekutsumise kohta isiklikult pärandaja poolt ei sisustanud. Kohus tuvastas ebaõigesti ja rakendas vääralt iseseisva nõudega kolmanda isiku lepingulise esindaja volitusi. Kohus lähtub otsuses, et iseseisva nõudega kolmas isik on andnud enda esindamiseks kohtus Gennadi Kullile volikirja, milline tahteavaldus võimaldab G. Kullil esindada esindatavat. Toimiku lk 262 asub J. P. antud volikiri, milline lähtub J. P.-le esindatava poolt 20.04.2005 antud volikirjast (kehtivus kolm aastat). Volitatav andis J. P.-le volikirja 20.05.2005 (kehtivusega 3 aastat) edasivolitamise õigusega. Pärast kuupäeva 20.05.2005 J. P. Gennadi Kulli esindatavat esindama volitanud ei ole. Kohus tuvastas ebaõigesti, et iseseisva nõudega kolmas isik esitas nõude kohtusse 27.08.2004 ja seega ei ole aegumise kohaldamine põhjendatud, kuna kohtusse pöördumisega aegumine peatus. Kohus tõlgendas nõude peatumisega seonduvaid asjaolusid vääralt. Kohus jättis apellandi taotluse aegumise kohaldamises rahuldamata. Apellant taotleb aegumise kohaldamist käesoleva kaebusega ringkonnakohtult. Kohus lahendas menetluskulude suuruse määramise ilma, et oleks menetluskulude avaldusega võimaldanud eelnevalt tutvuda apellandil ja rakendanud kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid menetlusaegselt. Ka pole kohus kohtukulude lahendamisel järginud TsMS § 6, mis kohustab kohut järgima tsiviilasja menetlustoimingutes toimingu tegemise ajal kehtivat seadust. Apellant vaidles apellatsioonkaebuses vastu kolmanda isiku V. R.-i nimel Gennadi Kulli poolt kohtule 05.11.2008 esitatud kohtukulude nimekirjas esitatud menetluskulude suurusele ja selle sisule. G. Kulli poolt esitatud nõudes on juurdekirjutus põhjendamatute tuludena 7 tunni eest kokku 12 390 krooni. G. Kull ei ole esitanud, kui suured on hageja menetluskulud. Märgitu tõttu ei ole G. Kull poolt esitatud arvandmed selged ja põhjendatud. Vaidlus on ka tunnitasu hinnas. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamisega ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. TsMS § 392 lg 1 järgi tuleb eelmenetluses määrata kindlaks menetlusosaliste ring, nõuded ja seisukohad nõuete suhtes. TsMS § 392 lg 4 järgi kontrollib kohus eelmenetluses ka hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Kolleegium leiab, et õige on

apellandi väide maakohtu poolt eelmenetluse ebapiisava läbiviimise kohta. Pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 93 ja § 94 järgi testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks pärimisseaduse paragrahvides 86 ja 92 sätestatud alustel. Testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul. Käesolevas asjas on hageja, kes oli N. R.-i vend, esitanud nõude N. R.-i testamendi tühisuse tunnustamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja on PärS § 14 lg 3 järgi teise järjekorra pärija. Iseseisva nõudega kolmas isik V. R. on N. R.-i poeg, seega PärS § 13 lg 1 järgi esimese järjekorra pärija. PärS § 12 lg 2 järgi on õigustatud N. R.-i järelejäänud vara pärima kolmas isik V. R. ja vastavalt PärS § 94 lg-le 2 on just temal õigus nõuda N. R.-i testamendi kehtetuks tunnistamist või testamendi tühisuse tuvastamist. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. PärS § 94 lg 2 järgi sai esitada nõude testamendi tühisuse tuvastamiseks pärija, see tähendab isik, kellel on õigus testamendi või seaduse järgi pärida. Kuna iseseisva nõudega kolmas isik on esimese järjekorra pärija, siis tulenevalt PärS § 12 lg-st 2 ei ole hageja N. R.-i vara pärijaks ja õiguslikult ei ole võimalik tema hagi rahuldada. TsMS § 212 lg 1 sätestab, et kui kolmandal isikul on iseseisev nõue hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, võib ta kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus esitada samas menetluses hagi mõlema poole vastu. Käesoleva vaidluse esemeks on N. R.-i poolt 09.05.2001 tehtud testamendi tühisuse tuvastamise nõue. See tähendab, et iseseisva nõudega kolmas isik sai esitada kostja vastu nõude testamendi tühisuse tuvastamiseks. Käesolevas asjas on iseseisva nõudega kolmas isik V. R. esitanud hagi, milles ta palus ennast tunnistada N. R.-ile kuulunud vara, milleks oli Xxxxxxxxx Xxxx x xx-xx (õige Xxxx x xx-xx) asuv korteriomand ja Eesti Ühispangas väärtpaberiarvel nr xxxxxxxxxxx olevad rahalised vahendid, pärijaks. Kolleegium leiab, et tulenevalt TsMS 212 lg-st 1 ei olnud iseseisva nõudega kolmandal isikul võimalust käesolevas menetluses esitada nõuet enda tunnistamiseks pärijaks. Selleks ei olnud ka vajadust, kuna asjaolu suhtes, et V. R. on esimese järjekorra seadusjärgne pärija, ei olnud poolte vahel vaidlust. V. R. on esitanud PärS § 117 lg 1 järgi avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja pärandvara tegelik koosseis selgub notari poolt pärimismenetluse läbiviimise käigus. Küll oli aga V. R.-il õigustatud huvi esitada hagi, mille esemeks on testamendi tühisuse tuvastamine, sest just kostja kasuks tehtud testament takistab tal teostada õigust isa vara pärida. Kolleegium leiab, et maakohus oleks pidanud selgitama menetlusosalistele TsMS § 212 lg-s 1 sätestatut ning seda, millise nõude saab iseseisva nõudega kolmas isik käesolevas menetluses esitada. Tulenevalt maakohtu istungite protokollidest ja muudest menetlusdokumentidest pole maakohus käesolevas asjas seda teinud. Kolleegium leiab, et eeltoodu on aluseks, et maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kus tuleb asja menetledes selgitada pooltele menetluslikku olukorda ja anda iseseisva nõudega kolmandale isikule võimalus oma hagi täpsustamiseks. Eeltoodud menetlusõiguse normide rikkumisi ei ole kolleegiumil võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. TsMS § 212 lg 2 järgi on iseseisva nõudega kolmandal isikul hageja õigused ja kohustused. TsMS § 206 lg 1 järgi on hagejal õigus muuta hagi eset. TsMS § 376 lg 1 järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset ja alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kolleegiumi arvates peab kohus lähtuma hagi eseme muutmise lubamisel sellest, et asjas oleks võimalik teha õige lahend.

Kolleegium märgib, et iseseisva nõudega kolmanda isiku menetlusse astumisel ei ole kohtul vajalik teha TsMS § 216 järgi määrust kolmanda isiku kaasamise kohta, kuna iseseisva nõudega kolmas isik on menetlusse astunud tema poolt hagi esitamisega ja selle menetlusse võtmisega. Maakohus on ekslikult 05.12.2007 teinud määruse kolmanda isiku kaasamise kohta. Samas on maakohus 06.03.2008 määrusega võtnud menetlusse V. R.-i hagi V. A. vastu koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks, kuid sellise nõudega hagiavaldust ei ole V. R. kohtule esitanud. Seega on maakohus V. R.-i poolt esitatud hagiavaldust käsitlenud ebaselgelt. Testament on PärS § 93 järgi tühine muuhulgas tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. Kuna testament koostati enne 01.07.2002, siis vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-le 2 tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadust. Hageja on hagiavalduses väitnud, et N. R. ei olnud 09.05.2001 testamendi tegemisel otsusevõimeline. TsÜS § 79 lg 1 kohaselt otsusevõimetu isiku tehtud tehingu tunnistab kohus selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest ja TsÜS § 15 lg 2 järgi on otsusevõimetu isik, kes tehingu tegemise ajal ei saa aru oma teo tähendusest või ei suuda seda juhtida. Testamendi puhul võis esitada nõude testamendi kehtetuks tunnistamiseks pärija, annakusaaja või muu asjast huvitatud isik. Alates 01.07.2002 sätestab TsÜS § 13 lg 1, et tühine on tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus). Eeldusel, et nõude on esitanud õige isik, pidi maakohus nõude üle otsustamiseks tuvastama asjaolud, millest sai järeldada, kas testaator oli testamenti tehes võimeline hindama, kuidas tehing mõjutas tema huvisid. Hageja on hagiavalduses esitanud väite, et N. R. ei ole 09.05.2001 testamendile alla kirjutanud ja allkiri testamendil on võltsitud. Juhul, kui testaator pole testamendile isiklikult alla kirjutanud, milline nõue tulenes testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 23 lg-st 1, on testamendina pealkirjastatud dokument tühine. Ilma testaatori allkirjata ei ole testamenti tehtud. Õige on kaebaja väide, et maakohtu otsus on vastuoluline ja maakohus on otsust tehes rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus on otsuse põhjendustes leidnud, et testaatori otsusevõimetusele viitab asjaolu, et testament ei ole tõenäoliselt alla kirjutatud N. R.-i poolt. Kolleegium leiab, et juhul, kui testament ei ole testaatori poolt alla kirjutatud, siis on see aluseks, et tuvastada testamendi tühisus (puudumine), mitte aga ei viita see otsusevõime puudumisele. Kui kohus tuvastab, et N. R. ei ole testamendile ise alla kirjutanud, siis pole vajadust tuvastada, kas N. R. oli testamenti tehes otsusevõimeline või mitte. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et iseseisva nõudega kolmanda isiku hagi ei ole aegunud. Riigikohus on leidnud otsuses nr 3-21-53-08, et hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks võib esitada seaduses pärandi vastuvõtmiseks kehtestatud tähtaja jooksul. PärS § 118 lg 3 järgi ei saa ühelgi juhul pärandit enam vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Kaebuse väited, et adv G.Kullil ei olnud volitusi hageja ja iseseisva nõudega kolmanda isiku esindamiseks, ei ole õiged. TsMS § 217 lg 1 järgi võib menetlusosaline osaleda menetluses esindaja kaudu. TsMS § 226 lg 1 järgi advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu. Seega ei ole advokaadil vaja esitada kohtule oma esindusõigust tõendavat dokumenti. Maakohtule on esitatud tõendid, millega hageja ja kolmas isik on volitanud esindama ennast J. P., kellele oli antud õigus edasivolitamiseks.

Kaebaja väitis, et ta ei olnud nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses ja kohus, otsustades sellele vaatamata 06.03.2009 määrusega arutada asja kirjalikus menetluses, rikkus TsMS § 403 lg-s 1 sätestatut. Kolleegium leiab, et 04.02.2009 kohtuistungi protokollist ei tulene, et kostja oleks olnud vastu asja arutamise jätkamisele kirjalikus menetluses. Tulenevalt kohtuistungi protokollist (lk 472) on hageja esindaja taotlenud asja arutamist kirjalikus menetluses ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud, vaid on lubanud esitada kohtuvaidluse seisukohad kirjalikult 15.02.2009. Eeltoodust ei saa järeldada, et kostja ei nõustunud asja arutamisega kirjalikus menetluses. Kuna tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis kohtukulud tuleb kindlaks määrata ja jagada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.