Asjaõigus › Omandiasjad

Tsiviilasi nr 2-99-26

Tsiviilasi nr 2-99-26

Hagejad on seisukohal, et olemasolevatest tõenditest võib ja saab teha järelduse, et AK kasutas XXX ja XXXmaid 16.06.1940.a seisuga kruntrendimaa õiguse (obrokimaaõiguse) alusel ning neil on nõudeõigus nimetatud maade osas maareformiseadusest (MRS) tulenevalt. Neil puudub küll obrokimaakasutusõigust tõendav leping, kuid olemasolevad tõendid lubavad teha järelduse, et selline õigussuhe kehtis ning poolte vahel oli obrokimaa kasutus reaalselt olemas. 20.06.1991.a jõustunud ORAS § 16 lg 2 kehtestas, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (Kord) p 15 lg 2 kohaselt tehakse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kindlaks ka vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Tõendid, mille alusel ÕVVTK kohalik komisjon teeb kindlaks maa kuuluvuse, on loetletud Korra 21. punkti 2. lõikes. Arvestades Vabariigi Valitsuse 26.08.1997.a määrusega nr 164 tehtud muudatusi, on nendeks tõenditeks 1938.a ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud Maksualuste maaüksuste nimekirjad, kinnistusraamatute sissekanded, ostu-müügilepingud, kohtuotsused, kinkelepingud ja pärandite vastuvõtudokumendid. Kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on Korra p 22 kohaselt taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Tulenevalt ORAS ja MRS ei tagastata kruntrendimaad, kuna nimetatud maid ei kasutatud omandiõiguse, vaid kruntrendiõiguse alusel. MRS § 5 lg 3 sätestas, et endise obrokimaa tagastamise ja kompenseerimise küsimused reguleeritakse eraldi seadusega. Selliseks seaduseks on Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus. XXX ja XXXmaad olid Tallinna linna omand ning neid valdas ja kasutas (rentis) AK. Balti Eraseaduse (BES) § 1327 märkuse kohaselt laienesid BES §§-id 1324-1334 Tallinna linnale ja linna maadele, mistõttu Tallinna linna omandis oleva linnamaa rentimine on käsitletav obrokimaana, millele laieneb “Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus”. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et endise kruntrendimaa õigusena (obrokimaaõigusena) käsitatakse BES §§ 1324 ja 1334 sätestatud asjaõigust, mille kohaselt loeti obrokiks maa tähtajata kasutamiseks andmist kindla raharendi eest. Obrokimaa kasutamine oli BES § 1326 kohaselt pärandatav ja BES §1325 kohaselt kõik maast saadud viljad kuulusid kasutajale. BES §§-id 1324 ja 1334 laienesid ka Tallinna linnale ja linna maadele, mis väljendub BES § 1327 juures olevast märkusest. BES §§ 1324 ja 1334 sätestatud põliskruntrendi õiguse maad võõrandas 1919.a maaseadus riigi tagavaramaaks, hilisemad maareformi seadused 1925. ja 1926. aastast aga lubasid põliseks tarvitamiseks maa kasutust. Kruntrendiõigus oli tähtajatu ja päritav ning isik, kes ehitas endale maja põliskruntrendi maale, teadis ning võis olla kindel, et see jääb ka tema õigusjärglaste kätte. Kahjuks 1940 a. järjekordselt see kruntrendiõigus võõrandati. 9.2 Tõenditena on hagejad esitanud: 1) Tallinna notari Mihkel Uessoni 1939 aktiraamatu väljakirjutise( akt nr 16) mis tõendab, et AJK, kes elas vallas, XXX, tegi notariaalregistri all testamendi, millega pärandas oma talukoha XXX oma pojale VK. Testament on tehtud notari poolt tunnistajate juuresolekul ning notar pidi testamendi tegemisel olema kindlalt veendunud, et tegemist oli obrokimaaga, mida saab pärandada, kuna vastupidisel juhul ei oleks ta saanud testamenti

Tsiviilasi nr 2-99-26

kinnitada, sest rendimaa ei olnud pärandatav. Testament tõendab, et talukoht XXXoli kruntrendikoht obrokilepingu alusel, sellel lasus ka väljaostuõigus. Antud kirjalikust tõendist järeldub, et AK pärandas rendimaa kasutuse oma pojale. AKsuri 1949 a. VK suri 1987 a ning tema pärijateks olid tema lapsed. 2) Kogukonna- asutuste ja rendimaade korraldamise seaduse (1926, 16, 16 ja RT 1928, 46, 276) alusel korraldati Harju Maakorralduskomisjoni poolt rendimaade kruntimine ja hindamine, mis on Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee poolt kinnitatud plaanil (26.08.1930.a. protokoll nr 3, 81). mõisa lehel nr 2 on märge, et 18.04.1928.a metsavahi koht XXX on liidetud juurdelõikena XXX-le. 3) 09.01.1939.a annavad aluse järeldada, et krundid on liidetud. 4) 1939.a põllumajandusloenduse käigus koostatud 09.06.1939.a talundilehe /maalehtede alusel XXX talu suuruseks kokku 44,0 ha. Maa kuulus enne maareformi omandatud talumaade liiki; talupidaja (jur.isik) AK. 5) Vallavalitsuse 1940-1941.a kinnisvara maksude raamatu väljavõte kinnitab, et AKmaksis kinnisvara maksu. 6) 1942.a katastri-maaüksuste ja talundite nimestiku ja talundilehe 1939.a andmete alusel liideti XXX talu XXXja krunt I kokku. 7) ENSV ajal, 1947.a anti inimestele uuesti õigus maad tähtajata kasutada. Ka vaidlusalune maa anti 31.03.1947.a akti alusel AKu pojale VK kasutada Lagedi külanõukogus XXX külas ja XXXtalu XXX, kokku 24,38 ha, põliseks pidamiseks kinnistatud. 8) Eesti Riigiarhiivi 04.04.1994.a arhiiviteatis kinnitab XXX talu krundi nr XXXkuuluvust AK. Märgitud Põllutööministeeriumi Katastri ja maakorralduse osakonna arhiivi dokumentides, et seisuga 1938 ja 1940 täiendustega pinna suurus 15,39 ha, maksualust maad 23,22ha, omanik A.K . 9) 30.11.1999.a Arhiiviteatis (fond 399, nimistu 1, säilik 6) linna mõisate rentnike nimekirjad aastast 1917.a; pos. 717 kinnitab, et AK maksis maatüki osas renti ning ta ei olnud võlglane 1916.a ja 1917. a. eest. Dokument tõendab, et AK valdas ja kasutas juba 1916.a. ja varem maad kindla raharendi ehk obroki alusel. 10) Tallinna Linnaarhiivi teatise kohaselt oli 09.11.1938.a Katastri Ametis koostatud valla maaüksuste nimekirjas märgitud, et mõisa maaalal asuv XXXtalu suurus 15,39 ha, omanik (valdaja) on AK. mõisa maa-alal asuv XXX talu, mille kinnistu number märkimata, suurus 4,84 ha omanik (valdaja) on AK. Maa on kantud kinnisvaramaksude raamatusse 1938-1940. a. 11) Tallinna Linnaarhiivi andmetel ( R-259, nim. 1 säilik 45 ) järjekorra nr 171 all on AKkantud sisse kinnisvara maksjana XXXja XXX maksuobjekti suhtes ning on 31 x 40 kviitungi nr 35 all tasunud vastava makse. 12) 10.02.1938.a kirjas Tallinna Linnavalitsuse majandusosakonnale palub AKpikendada rendilepingut ja ehitada küün. Seda talle ka lubati, rendiks määrati 75 kr krunt.

Tsiviilasi nr 2-99-26

Eelnimetatud kirjalik tõend kinnitab maatükkide pikaajalist kasutamist ning neile ehitiste ehitamise luba (mis oli võimalik vaid obroki puhul ning välistatud raharendi korral). 13) 1934.a. valla elamute nimestikus nr 77 all on krunt XXXja I AK. Eelnimetatud tõendab AKu poolt obrokimaa kasutusõigust, kuna kasutaja- AK- ehitas antud maatükile hooned ja sellest millest tulenevalt ei saanud tegemist olla tavalise rendiga, kuna sellel juhul ei olnud hoonete ehitamine mõeldav ega otstarbekas. 14) valla katastri-maaüksuste ja talundite nimestikes nr 31-32 ja nr 10 on XXXja I ja A.K . Hagejatel ei ole säilinud lepinguid kinnisvara müügi kohta, küll aga saab hagejate hinnangul teha esitatud dokumentidest järelduse, et tegemist on jätkuvalt kruntrendi ehk obroki alusel kasutatava maaga, mille väljaostmisele küll asuti, kuid mille lõpliku vormistamiseni mitmetel asjaoludel ei jõutud. Seega oli tegemist Balti eraseaduse (BES) mõttes kruntrendimaaga ehk obrokimaaga vastavalt §-d 1324, 1334. Kostja vastuväited

Tsiviilasi nr 2-99-26

Tallinna notari Mihkel Uuessoni 1939.a aktiraamatu väljakirjutusest nähtub, et AKtegi 07.06.1939.a testamendi ja muuhulgas määras ta oma rendi talukoha XXX, mille kavatses ära osta, oma pojale VKule. mõisa 1936.a-1938.a müümata maade maksude nimekirjas maaüksuse I valdajana on märgitud AKja maksuarvutamise aluse puhtakasu rbl. Kruntrendiõigus sai aset leida kahel tingimusel, so võõra kinnisvara tähtajatu kasutamine ja iga-aastane kindla obroki maksmine. Rendilepingu puhul oli leping tähtajaline ja rendimaks pidi vastama maatüki tuludele. Hagejate väide, et kuna sellele maatükile ehitati ka eluhooned ning loogilise järeldusena püsiva elukoha rajamine saab tugineda ainult päriliku obrokiõiguse alusel kasutamisel, on alusetu ja põhjendamatu. Ei ole teada, kas hooned ehitas maatükile AKvõi mõni teine isik. Kuna AKtöötas metsavahina, siis talundi nimetus XXX tõlgituna saksa keelest tähendab metsavahti, on tõenäoline, et maatüki koos hoonetega võis ta saada kasutusse oma teenistusajaks. Puuduvad tõendid selle kohta, et AKoleks millalgi omandanud kruntrendimaa õiguse või oleks kasutanud maaüksusi XXX ja XXX kruntrendimaa õiguse alusel. Kruntrendimaa õiguse saamise aluse ja aja kohta ei puudu mitte üksnes tõendid, vaid ka hagejate enda seletus. Hagejad on meelevaldselt raharenti samastanud kruntrendiga. Kohtu põhjendused ja järeldus Kohus, ära kuulanud pooled, uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu.

Tsiviilasi nr 2-99-26

esitati alles kohtumenetluse ajal. Seda asjaolu kinnitab ka HVK poolt kohtule avaldatu. Kuigi oma avalduses ÕVVTK-le märkis ta XXXkasutamist kruntrendimaa õiguse alusel, teatas ta oma vastuses kohtule 27.09.2006.a ( II kd tl 1), et „ arhiiviandmete kogumisel jõudsime kaudsete tõenditeni, et AKon XXXja XXX omanik, kuid kuna kogutud tõenditest ei piisa AKu omandiõiguse tõendamiseks, siis esitan uue taotluse kruntrendimaa õiguse järgi AK kuuluva talukoha XXX+1 tagastamiseks“. 04.08.1997.a Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 11114 loeti vallas ( end. mõis) asuv maaüksus XXX 1 pindalaga 4,84 ha omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Linnavalitsusele ja 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Luteriusu kirikutele ning omandireformi õigustatud subjektiks 1/10 maa osas tunnistati EELK Tallinna Pühavaimu kogudus. HVK, ÜKja HV taotlused jäeti rahuldamata, sest vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 ei ole nad selle vara osas õigustatud subjektid. 12.03.1999.a Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 11999 loeti vallas ( end mõis) asuv maatükk nr 27 pindalaga 23,77 ha omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Linnavalitsusele ja 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Luteriusu kirikutele ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati 4/10 maa osas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja 1/10 maa osas EELK Jaani kogudus. HVK, ÜKja HV taotlused jäeti rahuldamata, sest vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 ei ole nad selle vara osas õigustatud subjektid. Hagejad Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 04.08.1997.a ja 12.03.1999.a otsuseid nr 11114 ja 11999 seadusega ettenähtud tähtaja jooksul ei vaidlustanud. Hagejad vaidlustasid 15.03.2004.a Harju Maavalitsuses Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 04.08.1997.a otsuse nr 11114 ja 12.03.1999.a otsuse nr 11999 ja palusid eelnimetatud otsused tühistada tervikuna ning vastu võtta otsus nende õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ( I kd tl 125). 05.08.2004.a esitasid HVja ÜKõigusjärglane GVTallinna Halduskohtusse kaebused Harju Maavalitsuse ja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsused 04.08.1997.a nr 11114 ja 12.03.1999.a nr 11999. Tallinna Halduskohtu otsusega 02.09.2005.a jäeti kaebused rahuldamata ( I kd tl 138-140). Asjaolu, et hagejad vaidlustasid ÕVVTK komisjoni otsused ja soovisid, et neid tunnistatakse omandireformi õigustatud subjektideks XXX suhtes, tõendab seda, et nad olid veendunud XXX asuva kinnisvara kuulumises omandiõiguse alusel AK, mitte aga maaüksuse kasutamisest kruntrendimaa õiguse alusel. Alles pärast Tallinna Halduskohtu lahendit esitati 07.04.2006.a esmakordselt kohtule hagi täpsustus, milles muudeti varasemalt esitatud omandiõiguse tunnustamise nõuet ja paluti tuvastada fakt, et XXXja XXX kokku suurusega 20,23 ha kuulus seisuga 16.06.1940.a AK kasutamiseks kruntrendimaa õiguse ( obrokimaaõiguse) alusel.

Tsiviilasi nr 2-99-26

tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks ning nendest otsustest tulenevalt on määratud ka kompensatsioon. Neid otsuseid ei ole tühistatud ega muudetud ( II kd tl 45). Vallavalitsuse korraldusega nr 163 29.01.1998.a ( Harju Maakohtu tsiviilasi nr 2/1-148/99 tl 72) kinnitati XXX maa maksumus summas 38 100 krooni ja EELK Pühavaimu Kogudusele määrati tagastamata jääva 0,484 ha suuruse maa eest rahaline kompensatsioon 3800 EVP krooni.

Tsiviilasi nr 2-99-26

Obrokiõiguse kui asjaõigusliku instituudi loomiseks on vaja määrata tähtajatus ja igaaastane kindel obrokimaks. Kui leping tehakse teatava aja peale, mille möödudes omanik võib obrokikasutajale ära öelda või temale uued tingimused teha, siis sellega luuakse mitte asja obrokiõigus, vaid lihtne rendileping. Samas artiklis lk 211 on I.T märkinud, et „ peab tunnistama isikuid , kes valdavad maatükke nende omanikkude nõusolekul ja kes maksavad iga-aastast obrokimaksu ja kõik maa peal lasuvad maksud ning koormised, obrokikasutajaiks, tingimusel, kui neile on jäetud selle maa tähtajata kasutamine, kusjuures vormilise lepingu puudumine ei võta kontrahentidelt ja nende õigusjärglastelt õigust nõuda vormilise lepingu sõlmimist õigussuhete aluses oleva õigusliku toimingu kinnitamiseks. Kui aga maa kasutamine esitatud alustel kontrahentide või nende õigusjärglaste isikus tekkis mäletamata ajast, siis saavad obrokikasutajad oma õiguse kaitse ka kinnisturaamatusse sisse kandmata.“ Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-43-05 on halduskolleeguim oma otsuse p. 15 märkinud: „Kruntrendiõigus ja põlisrendiõigus olid Balti eraseadusega reguleeritud erinevad õigusinstituudid. Esmasel vaatlemisel oli nende õiguslik regulatsioon sarnane. Kuid nende tegelik majanduslik tähendus oli erinev ...BES § 1333 järgi ei tohtinud obrokimaksu suurust kumbki pool ühepoolselt muuta, välja arvatud otseselt teisiti ettenähtud juhtudel. Analoogiline põhimõte oli sätestatud BES §-des 4144 ja 4145 põlisrendi tasu suhtes. Natsionaliseerimiseelseks ajaks väljakujunenud tegelikkus oli aga selline, et valdav enamus vanadest, stabiilse tsaarirubla tingimustes sõlmitud obrokilepingutest ei näinud ette obrokimaksu muutmist poolte kokkuleppel. T. G kirjutas 1931. a ajakirja "Õigus" nr-s 8 ilmunud artiklis: "Kui enne sõda ning revolutsiooni obrokiraha otsest omanikku rahuldas ja sellest linnakassadesse võrdlemisi ilusaid summasid kogunes, on nüüd rahakursi langedes (1 rubla = 1 1/2 senti) obrokiraha kaotanud igasuguse majandusliku tähtsuse. See on nii väike, et selle sissenõudmine ei tasu kulusid. Selle tõttu on omanikud hakanud neid väheseid õigusi kasutama, mis seadus neile obrokile antud krundi suhtes reserveerib" (lk 360). Samas artiklis (lk 364) kirjutatakse: "Summad, mis linnad ja Tartu Ülikool praegusel ajal oma obrokile antud kruntide eest saavad, on naeruväärt väikesed." 1934. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia III köites märksõna "Hoonestusõigus" all iseloomustatakse obrokimaksu majanduslikku tähendust järgmiselt: "Vene tsaarirubla väärtuse kadumise tõttu on obrokimaks neil kaotanud peaaegu täiesti majandusliku tähtsuse." Seaduseelnõu esimesel lugemisel, 21. septembril 1993 ütles eelnõu algataja, et obrokimaa kasutajaomanik oli kohustatud otsesele omanikule maksma iga-aastast tasu, mis oli sümboolne, ja Tallinnas näiteks enamasti alla kümne sendi aastas.“

Tsiviilasi nr 2-99-26

Tsiviilasi nr 2-99-26

plaan; II kd tl 131-134). Nähtuvalt sellest korraldati kogukonna- asutuste- ja erarendimaade korraldamise seaduse (1926, 16, 16 ja RT 1928, 46, 276) nn popsiseaduse ( mille eesmärgiks oli korraldada vahekordi maaomaniku ja tema maal asuvate rendikohapidajate vahel, eriti aga kindlustada renditalupidajate ja popside seisundit) alusel Harju maakorralduskomisjoni poolt rendimaade kruntimine ja hindamine. Nimetatud plaanilt on näha juurdelõige nr 1 XXXII-le. Maade planeerimisel on 18.04.1928.a eraldatud mõisast ja liidetud XXX juurdelõige I XXX-le ja mis on kinnitatud Harju maakonna kinnisvarade hindamise komitee poolt 26.06.1930.a 17.03.2003.a arhiiviteatisest nr 1736/HA ( I kd tl 106) nähtub, et Põllutööministeeriumi Katastri ja Maakorralduse Osakonna arhiivifondis säilitatavast Harju maakonna mõisa plaani lehel nr 1, kinnitatud Harju maakonna Kinnisvarade hindamise komitee poolt 28.03.1930.a, on ära märgitud maaüksus XXXning samas arhiivifondis säilitatavast Harju maakonna Tallinna linna mõisa plaani lehel nr 1, kinnitatud 07.01.1930.a, on märgitud XXX metsavaht I juurdelõige XXX(III)-le, lisatud märkusega maahindaja poolt 18.04.1928.a:“Planimetreerimisel arvestatud mõisa ja XXX vahelise endise piiriga ( I kd tl 106). Juurdelõike I andmist kinnitab ka mõisa tükeldamise plaan, mis on koostatud 1939.a vannutatud maamõõtja Karl Märdi poolt. Harjumaal, vallas asuva mõisa kinnistu nr 18 tükeldamise plaanist ( plaan koostanud 05.09.1939.a vannutatud maamõõtja poolt; I kd tl 108 ) nähtuvalt on tehtud maaüksusele XXX juurdelõige 4,11 ha ja juurde on antud põllumaa ja heinamaa. Tulenevalt kaardil märgitust lisandus XXX maaüksusele täiendavalt juurdelõikena maa, mis liideti XXX juurdelõikena I XXXII-le. Kaardil on eraldi märgitud XXXII, mis annab aluse järeldada, et XXX maaüksust ei ole juurdelõikena XXXII-le liidetud ja faktiliselt on maatükid koostatud plaanil eraldi asuvad maaüksused, mida kinnitavad ka kohtule esitatud dokumendid, kus on XXX ja XXXII käsitletud eraldi maaüksustena. Nähtuvalt mõisa kinnistu nr 18 koosseisust ( Tallinna Linnaarhiivi säilik 383- muudatused kinnistu nr 18 koosseisus; ts.asi 2/1-148/99, tl 99) oli mõisamaa koosseisus metsavahi koht ( XXX) suurusega 4 tiinu ja 1030 ruutsülda ( 1 tiin = 1,0925 ha = 2400 ruutsülda), HVK poolt tõendina esitatud projekt- plaan Tallinna linna mõisa osaline maaparandustööde teostamiseks juuli 1925.a tõendab samuti, et metsavahi koht on märgitud kaardil eraldi ilma XXXII-ta ( ts.asi 2/1-148/99 tl 60). Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega on omandireformi objektiks olnud vallas ( end. mõis) asuv maaüksus XXX pidalaga 4,84 ha. Ka antud asjaolu tõendab, et XXX juurdelõiget ei tehtud mitte XXX maaüksusele, küll aga anti see juurdelõikena maaüksusele III. 1877.a nr XXXkaardilt nähtuvalt on maatüki suuruseks märgitud 11 tiinu ja 220 ruutsülda, Tallinna Linnarhiivi säilikult 546 ( Maavalitsuse toimik lk 38) III suuruseks 15 tiinu 220, ruutsülda, Eesti Riigiarhiivi 04.04.1994.a teatise kohaselt 19391940.a seisuga 15,39 ha. Hagejate väidete kohaselt tõendavad XXX ja XXXmaaüksuste liitmist 09.01.1939 Maalehed nr 98 ja 471 ( II kd tl 135-142). Riigi Statistika Keskbüroo 1939.a maalehest nr 98 nähtuvalt on maaleht täidetud 09.06.1939.a AKult saadud teadete alusel. Maalehe andmete kohaselt koosneb XXX maaüksus ühest lahusolevast tükist pindalaga 4,84 ha külas, maaüksuse omanikuna (valdajana ) on märgitud Tallinna linn, maaüksus on saadud rendi teel (rendi teel on küll mahakriipsutatud, kuid mahakriipsutus on õiendamata), praeguse omaniku tööala enne maavaldusele asumist on olnud metsavaht. Riigi Statistika

Tsiviilasi nr 2-99-26

Keskbüroo 1939.a maalehest 71 nähtuvalt on maaleht täidetud 09.06.1939.a ja AKult saadud andmete alusel. Maalehel olevate andmete kohaselt koosneb XXX XXXühest lahusolevast tükist pindalaga 15,39 ha vallas, maaüksuse omanikuna (valdajana) on märgitud AK, maatükk on saadud ostu teel, praeguse omaniku tööala enne käesolevale maavaldusele asumist on olnud metsavaht. Kohus, hinnates eelpool hageja poolt esitatud maalehti, leiab, et need ei tõenda XXX ja XXXliitmist, kuna mõlema maalehe kanded on tehtud AKu sõnade kohaselt ja ta ise on pidanud neid maatükke lahusolevaiks, kuna on avaldanud, et nii XXX kui XXXkoosneb 1 lahusolevast tükist, kuigi maalehe vastavasse lahtrisse võis märkida, et need maaüksused on liidetud ja täita võinuks ainult ühe maalehe. Riigi Statistika Keskbüroo 1939.a 09.06.1939.a koostatud talundileht ( II kd tl 143-146) on koostatud AKult saadud teabe alusel. Talundi nimetusena on märgitud XXX vallas ja talundipidajana on märgitud AK. Majapidamise suuruse tabelisse, kuhu on ettenähtud märkida kõik maa, mis on pidada käesoleva talundi arvel ja mis alusel, on märgitud maa suuruseks 44 ha ja kasutamise aluseks raharent. Maa kuulus enne maareformi omandatud talumaade liiki. Asjaolu, et AKu ütluste kohaselt on talundi suuruseks 44 ha, ei tõenda XXX ja XXXliitmist. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et maaüksuste XXX ja XXXII liitmine ei ole tõendatud ja neid ei saa käsitleda kuni 1940.a ühtse maatükina. XXX-le juurdelõike tegemine ja selle juurdelõike liitmine maaüksusega XXXon kooskõlas ka hageja HVK väitega selles, et XXX maad 1928.a liideti ja XXX läks sellega popsitalude nimekirja ning popsiseadus soodustas selle maa väljaostmist. Maaüksuse XXXostu-müüki kinnitavaid tõendeid ei ole, XXX on tunnistatud omandireformi objektiks ja selle maaüksuse endisteks omanikeks Tallinna linn ja Tallinna Luteri kirikud. Tõendeid selle kohta, et XXX juurdelõige, mis liideti XXX, oleks AK antud kasutada kruntrendiõiguse alusel, kohtule esitatud ei ole. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kuni juurdelõike liitmiseni XXX-le, kasutas AKXXXmaaüksust kruntrendimaa õiguse alusel ning tasus kindlaksmääratud obrokit. Kruntrendimaa õiguse saamise aluse ja aja kohta ei ole hagejad kohtule andnud seletusi.

Tsiviilasi nr 2-99-26

alusena on märgitud puhaskasurubla ja tal tuli tasuda kinnisvara makse, põllutöökoja maksu, teedekapitali maksu. mõisa 1936. aasta müümata maa kinnisvara- ja lisakinnisvara maksude nimekirjadest ( I kd tl 69-71) nähtuvalt on tabeli esimeses lahtris välja toodud lepingu number, seejärel rentniku nimi. Lepingu nr XXXjärgi on rentnikuks märgitud AK„ 111“ suhtes ja maksu arvutamise aluseks on puhaskasurubla. mõisa 1937. aasta müümata maa kinnisvara, lisakinnisvara ja naturaalkohustuste maksude nimekirjas ( I kd tl 73) on maaüksuse nr 27 valdajana märgitud AKja maksu arvutamise alusena puhaskasurubla, samuti on I valdajaks märgitud AKja maksuarvutamise aluseks puhaskasurubla ning tal tuli maksta kinnisvaramaksu, lisakinnisvaramaksu vallale, naturaalkohustuse maksu, lisakinnisvaramaksu põllutöökojale. mõisa 1938.a aasta müümata maa kinnisvara, põllutöökoja ja koormatiste asemaksude nimekirjast ( I kd tl 74) nähtub, et I valdaja on AKja maksu arvutamise aluseks on puhaskasurubla ning tal tuli maksta kinnisvaramaksu, põllutöökoja maksu, koormatiste asemaksu. Võrreldes eelpooltoodud maksude nimekirju, nähtub, et mõisas asuva maaüksuse nr 27 eest tasus AKvaldajana samu kinnisvara ja lisakinnisvaramakse, milliseid tal tuli maksta nii XXX kui XXXmaaüksuste eest. vallas endise mõisa maatüki nr 27 osas hagejad loobusid oma nõudest tunnustada selle maatüki kasutamist kruntrendimaa õiguse alusel, millest võib järeldada, et seda maatükki kasutati muul alusel, vaatamata sellele, et AK1939.a talundilehe kohaselt on märkinud selle maatüki oma 44 ha suuruse renditalu koosseisu hulka. valla kohaliku korralduskomisjoni avaliku istungi protokollist nr 11 20.08.1927.a ( I kd tl 109) nähtub, et AKu avaldus Tallinna linnavalitsuse maast tema kasutada oleva heinamaatüki 27 eraldamiseks jäeti rahuldamata. 10.02.1938.a esitas AKavalduse Tallinna Linnavalitsuse majandusosakonnale ( I kd tl 110), mille sisu kohaselt kasutab ta juba 14 aastat Tallinna Linnavalitsusele kuuluvat end. mõisast eraldatud heinamaatükki nr 27 ilma kirjaliku rendilepinguta ning ta palub sõlmida temaga pikemaajalisem kirjalik rendileping kestusega 10-12 aastat ja anda luba heinaküüni ehitamiseks. Järelduvalt selle kirja sisust pidas AKend maatüki nr 27 rentnikuks, tunnistas rendilepingu olemasolu ja tasus maatüki nr 27 kasutamise eest XXX ja XXXmaatükkidega analoogseid kinnisvara- ja lisakinnisvaramakse ja kus maksude kindlaksmääramise aluseks oli puhaskasurubla ega teinud 1939.a maa- ja talundilehtedele märget selle kohta, et oma 44 ha suurusest renditalust kasutab ta maatükki nr 27 rendilepingu alusel ja XXX ja XXXmaaüksusi kruntrendimaa õiguse ( obrokiõiguse) alusel. BES obrokiõiguse kohta käivad sätted nägid ette, et kruntrendimaa pidaja pidi tasuma igaaastast kokkulepitud ja kindlaksmääratud obrokit määratud tähtajaks, samuti pidi ta tasuma kõik kinnisvaral lasuvad maksud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit kokkulepitud obroki suuruse kohta ega selle tasumise tähtaja kohta, samuti ei ole selle suuruse ega tasumise kohta antud ühtegi seletust. Üksnes kinnisvaral lasuvate maksude maksmine ei tõenda obrokiõiguse olemasolu.

Tsiviilasi nr 2-99-26

tükk nr 27 ( 4,84 ha+15,39ha+23,77ha=44ha) ja ta kasutas seda 44 ha raharendi alusel. AKtegi 07.06.1939.a Tallinna notar Mihkel Uessoni juures testamendi, milles on märgitud„ oma rendi talukoha „XXX N III“, mille kavatsen ära osta ja mis asub vallas“ (II kd tl 30). Eeltoodust järelduvalt asub kohus seisukohale, et AKoma tahteavalduse tegemisel pidas end ise rendilepingu alusel XXX maade kasutajaks ning tema sooviks oli talu välja osta ja saada omanikuks. Nimetatud testament ei tõenda, et XXXoli kruntrendikoht obrokilepingu alusel. AKu poolt maaüksuse XXXII (111) kasutamist rendilepingu alusel tõendab ka Tallinna Linnaarhiivi tõend ( fond 86, nimistu 1,säilik 546 leht 51, maavalitsuse toimik XXXkohta, tl 38), millest nähtuvalt oli A. K III maatüki suurusega15 tiinu 220 rtm rentnik ja rendi tähtaja lõpp oli 1.5.1952.a. BES järgi kujutas obrokipidamisõigus endast tähtajatut ja igaveseks ajaks seatud, pärandatavat õigust teatud kinnisvara kasutada omandiõiguse alusel. AKul sellist õigust ei olnud. Hagejad on nõude tõendamiseks esitanud 1942.a katastri-maaüksuste ja talundite nimestiku ja talundilehe , ( II kd tl 154-155) ja ENSV ajal, 31.03.1947.a. akti nr 130, mille alusel AKu pojale VKanti kasutada Lagedi külanõukogus XXX külas ja XXXeraldatud maakoht (talu) XXX nr 1 ühes lahusmaatükis 24,38 ha suuruses põliseks pidamiseks. Kuna hagejad palusid tunnustada AKu kruntrendimaa pidaja õigust 16.06.1940.a seisuga ja kohus on tuvastanud, et 16.06.1940.a seisuga puudus AKul kruntrendimaa õiguse alusel maakasutus, ei pea kohus vajalikuks eelpoolnimetatud 1942.a ja 1947.a tõendeid hinnata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( TsMS) § 3 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist ( 01.01.2006.a) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seadust. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi jäeti rahuldamata ja TsMS § 60 alusel tulevad kohtukulud kanda hagejatel. Kostja kohtukulude väljamõistmist ei ole taotlenud, mistõttu hagejatel ei tule kanda kostja poolt tehtud kulutusi.

Kohtunik Katrin Saar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.