Asjaõigus › Omandiasjad

Hagejad palusid oma lõplikus hagiavalduses tunnustada seisuga 16.06.1940 A. K. õigust kasutada Harjumaal Rae vallas asunud kruntrendimaid (obrokimaad) Prandvahi nr I ja 111, suurusega 20,23 ha, kruntrendimaaõiguse (obrokimaaõiguse) alusel. H. V., Ü. K. ja H-V. K. esitasid omandireformi aluste seaduses (ORAS) ettenähtud tähtaja jooksul avaldused Harjumaal Rae vallas A. K. kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara Prandvahi I ja 111 maade tagastamiseks. Ü. K. suri 17.12.2004 ning tema pärijaks ja õigusjärglaseks ning hagejaks käesolevas asjas on 15.06.2005 väljaantud pärimisõiguse tunnistuse alusel G. V.. Pärimisõiguse tunnistuse p-s 2 on Ü. K. pärandvarana nimetatud 1/3 mõttelist osa Harjumaal Rae vallas Aaviku külas asuvast Prandvahi talust, mille koosseisu kuuluvad elamu, laut, küün, välikäimla. 04.08.1997 otsusega nr 11114 tunnistas maakomisjon Prandvahi I pindalaga 4,84 ha omandireformi objektiks, jättes H-V. K., Ü. K. ja H. V. avaldused ORAS § 8 alusel rahuldamata väitega, et tõendamata on A. K. poolt Prandvahi I ja 111 kasutamine seisuga 16.06.1940. Harju Maavalitsuse 13.03.1998 kirjas nr 1-9 teatati, et hagejatel tuleb pöörduda kohtusse tõendamaks A. K. 16.06.1940 seisuga kinnisvara olemasolu ja kuuluvust, s.t hagejate esitatud tõendeid peeti ebapiisavaiks. Hagejad on seisukohal, et olemasolevate tõendite põhjal saab teha järelduse, et A. K. kasutas Prandvahi I ja 111 maid 16.06.1940 seisuga kruntrendimaaõiguse (obrokimaaõiguse) alusel ning neil on nõudeõigus nimetatud maade osas maareformiseadusest (MRS) tulenevalt. Neil puudub küll obrokimaakasutusõigust tõendav leping, kuid olemasolevad tõendid lubavad teha järelduse, et selline õigussuhe kehtis ning poolte vahel oli obrokimaa kasutus reaalselt olemas. Prandvahi I ja 111 maad olid Tallinna linna omand ning neid valdas ja kasutas (rentis) A. K.. Balti Eraseaduse (BES) § 1327 märkuse kohaselt laienesid BES §-id 1324-1334 Tallinna linnale ja linna maadele, mistõttu Tallinna linna omandis oleva linnamaa rentimine on käsitletav obrokimaana, millele laieneb “Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus”. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et endise kruntrendimaaõigusena (obrokimaaõigusena) käsitatakse BES §-des 1324 ja 1334 sätestatud asjaõigust, mille kohaselt loeti obrokiks maa tähtajata kasutamiseks andmist kindla raharendi eest. Obrokimaa kasutamine oli BES § 1326 kohaselt pärandatav ja BES §1325 kohaselt kõik maast saadud viljad kuulusid kasutajale. BES §-d 1324 ja § 1334 laienesid ka Tallinna linnale ja linna maadele, mis väljendub BES § 1327 juures olevast märkusest. BES §-des 1324 ja § 1334 sätestatud põliskruntrendi õiguse maad võõrandas 1919.a maaseadus riigi tagavaramaaks, hilisemad maareformi seadused 1925.a ja 1926.a aga lubasid põliseks tarvitamiseks maa kasutust. Kruntrendiõigus oli tähtajatu ja päritav ning isik, kes ehitas endale maja põliskruntrendi maale, teadis ning võis olla kindel, et see jääb ka tema õigusjärglaste kätte. Kahjuks 1940.a järjekordselt see kruntrendiõigus võõrandati. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. A. K. ei ole kasutanud Prandvahi 111 ja I maaüksusi kruntrendimaaõiguse alusel. Kruntrendimaaõigus on sätestatud BES §-des 1324-1334. Kruntrendileping oli tähtajatu, leping sõlmiti kohaliku omavalitsuse ja kodaniku vahel ning lepingus nähti ette kruntraha tasumine. BES § 1328 kohaselt tuli kruntrendimaaõigus kui asjaõigus kinnistada. Põlise kruntrendiõiguse alusel kruntrendile antud maatükk kinnistati krundipidaja nimele. Hagejad ei ole tõendatud, et A. K. oleks kantud kinnistus-raamatusse kruntrendipidajana. Statistika Keskbüroo poolt 1939.a läbiviidud põllumajandusloenduse talundilehel on Prandvahi talundipidajana märgitud A. K. ja talundil on maad 44,0 ha, mida kasutatakse raharendi alusel, samas koostatud maalehele on Prandvahi 111 omanikuna märgitud A. K.. Nii talundilehe kui maalehe kanded on tehtud A. K. enda ütluste alusel.

Rae mõisa 1940.a müümata maa maksude nimekirjas on nr 48 all märgitud maaüksuse Prandvahi rentnikuna A. K. ja renditähtajaks 01.05.1952. Hagejate väide, et A. K. tegelik maakasutus algas aastal 1881 või 1877 ning kestis kuni aastani 1940 ja et rendilepingu tähtaeg 01.05.1952 on nimekirja kantud mingil seletamatul põhjusel, on alusetu. Esitatud tõenditest ei nähtu, et A. K. oleks maatükke Prandvahi I ja 111 kasutanud 59 või 63 aastat. Ekslik on hagejate väide selle kohta, et kuni 1918.a tasus A. K. obrokit. Linna mõisate rentnike 1917.a nimekirjast nähtub, et rentniku A. K., maatükk Brandvahi, võlasumma oli 30.-, mis kinnitab, et kuni 1918.a oli A. K. rentnik. Tallinna Linnaarhiivi 28.01.1998 arhiiviteatise nr 1-7/14 kohaselt on 08.06.1937 ja 09.11.1938 Katastri Ametis koostatud Rae valla maaüksuste nimekirjas märgitud, et Rae mõisa maa-alal asuv Prandvahi nr 111 omanik (valdaja) on A. K.. Tallinna Linnavalitsuse majandus-osakonna toimikus (1927-1949) on Rae mõisa kohta märgitud, et Prandvahi talu rendib A. K.. Tallinna notari Mihkel Uuessoni 1939.a aktiraamatu väljakirjutusest nähtub, et A. K. tegi 07.06.1939 testamendi ja muuhulgas määras ta oma rendi talukoha Prandvahi 111, mille kavatseb ära osta, oma pojale V. K.. Rae mõisa 1936.a-1938.a müümata maade maksude nimekirjas maaüksuse Prandvahi I valdajana on märgitud A. K. ja maksuarvutamise aluseks puhtakasu rubla. Kruntrendiõigus sai aset leida kahel tingimusel, s.o võõra kinnisvara tähtajatu kasutamine ja iga-aastane kindla obroki maksmine. Rendilepingu puhul oli leping tähtajaline ja rendimaks pidi vastama maatüki tuludele. Hagejate väide, et kuna sellele maatükile ehitati ka eluhooned ning loogilise järeldusena saab püsiva elukoha rajamine tugineda ainult päriliku obrokiõiguse alusel maa kasutamisel, on alusetu ja põhjendamatu. Ei ole teada, kas hooned ehitas maatükile A. K. või mõni teine isik. Kuna A. K. töötas metsavahina, siis talundi nimetus Prandvahi tõlgituna saksa keelest tähendab metsavahti ning on tõenäoline, et maatüki koos hoonetega võis ta saada kasutusse oma teenistusajaks. Puuduvad tõendid selle kohta, et A. K. oleks millalgi omandanud kruntrendimaaõiguse või oleks kasutanud maaüksusi Prandvahi nr I ja 111 kruntrendimaaõiguse alusel. Kruntrendimaaõiguse saamise aluse ja aja kohta ei puudu mitte üksnes tõendid, vaid ka hagejate enda seletus. Hagejad on meelevaldselt raharenti samastanud kruntrendiga. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. H. V. ja Ü. K. esitasid 18.12.1991 Rae Vallavalitsusele avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, milles taotlesid oma isale V. K. kuulunud Prandvahi I, 111 ja 27 talust 24,38 ha suuruse maa tagastamist ja sundkollektiviseerimisel äravõetud vara kompenseerimist. 25.02.1994 esitas H-V. K. avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompen-seerimise kohta Harju Maakonna komisjonile, milles taotles vanaisale A. K. kuulunud vara, mis koosnes Rae vallas asuva Prandvahi talu (N 111) koosseisu kuuluva kruntrendimaa (obrokimaa) koos eraldiasuva tükiga (Rae mõisa juures asuv Tallinna linnalt renditud heinamaa) tagastamist. Eeltoodud avaldustest nähtuvalt taotlesid hagejad A. K. kuulunud Prandvahi talumaadest (maaüksusi Prandvahi I, Prandvahi 111 ja maaüksust 27) üksnes 24,38 ha tagastamist ning H-V. K. Prandvahi talu obrokimaa koos eraldiasuva heinamaaga tagastamist. Antud asjaolu põhjal võib järeldada, et A. K. lapsed olid vastavate avalduste esitamisel teadlikud, et Prandvahi I ja 111 ning maaüksus nr 27 kuulus omandiõiguse alusel nende vanaisale, mida tõendavad ka hagejate poolt kohtule varasemalt esitatud nõuded, mitte aga maa kasutamisest kruntrendimaa õiguse alusel. Seda asjaolu kinnitab ka H-V. K. poolt avaldatu, et arhiiviandmete kogumisel jõudis ta kaudsete tõenditeni, et A. K. on Prandvahi 111 ja Prandvahi I omanik, kuid kuna kogutud tõenditest ei piisa A. K. omandiõiguse tõendamiseks, siis esitab ta uue taotluse kruntrendimaaõiguse järgi A. K. kuuluva talukoha Prandvahi 111+I tagastamiseks.

04.08.1997 Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 11114 loeti Rae vallas (end Kautjala mõis) asuv maaüksus Prandvahi 1 pindalaga 4,84 ha omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Linnavalitsusele ja 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Luteriusu kirikutele ning omandireformi õigustatud subjektiks 1/10 maa osas tunnistati EELK Tallinna Pühavaimu kogudus. H-V. K., Ü. K. ja H. V. taotlused jäeti rahuldamata, sest vastavalt ORAS §-le 8 ei ole nad selle vara osas õigustatud subjektid. 12.03.1999 Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 11999 loeti Rae vallas (end Rae mõis) asuv maatükk nr 27 pindalaga 23,77 ha omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Linnavalitsusele ja 1⁄2 mõttelises osas Tallinna Luteriusu kirikutele ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati 4/10 maa osas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja 1/10 maa osas EELK Jaani kogudus. H-V. K., Ü. K.u ja H. V. taotlused jäeti rahuldamata, sest vastavalt ORAS § 8 ei ole nad selle vara osas õigustatud subjektid. Hagejad ei vaidlustanud seadusega ettenähtud tähtaja jooksul Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 04.08.1997 ja 12.03.1999 otsuseid. Hagejad vaidlustasid nimetatud otsused 15.03.2004 Harju Maavalitsuses ja palusid need tühistada tervikuna ning vastu võtta otsus nende õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. 05.08.2004 esitasid H. V. ja G. V. (Ü. K. õigusjärglane) Tallinna Halduskohtusse kaebused Harju Maavalitsuse ja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsused. Tallinna Halduskohtu otsusega 02.09.2005 jäeti kaebused rahuldamata. Asjaolu, et hagejad vaidlustasid ÕVVTK komisjoni otsused ja soovisid, et neid tunnistatakse omandireformi õigustatud subjektideks Prandvahi I suhtes, tõendab ühtlasi ka seda, et hagejad pidasid Prandvahi I asuvat kinnisvara omandiõiguse alusel kuuluvaks A. K.. Alles peale Tallinna Halduskohtu lahendit esitasid nad 07.04.2006 esmakordselt kohtule hagi täpsustuse, milles muudeti varasemalt esitatud omandiõiguse tunnustamise nõuet ja paluti tuvastada fakt, et Prandvahi 111 ja Prandvahi I suurusega 20,23 ha oli seisuga 16.06.1940 kruntrendimaaõiguse (obrokimaaõiguse) alusel A. K. kasutuses. Hagejaid ei ole tunnistatud Prandvahi I maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektideks ja nimetatud maaüksus kuulus vara õigusvastase võõrandamise ajal Tallinna Linnavalitsusele 1⁄2 ja Tallinna Luteriusu kirikutele 1⁄2 mõttelises osas. Seda asjaolu kinnitab ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi 21.12.2007 kiri nr K-2/1072, mille kohaselt EELK ja EELK Tallinna Püha Vaimu kogudus on Harju Maavalitsuse 04.08.1997 ja 12.03.1999 ÕVVTK otsustega tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks ning nendest otsustest tulenevalt on määratud ka kompensatsioon. Neid otsuseid ei ole tühistatud ega muudetud. Rae Vallavalitsuse 29.01.1998 korraldusega nr 163 (Harju Maakohtu tsiviilasi 2/1-148/99) kinnitati Prandvahi I maa maksumuseks 38 100 krooni ja EELK Pühavaimu Kogudusele määrati tagastamata jääva 0,484 ha suuruse maa eest rahaline kompensatsioon 3800 EVP krooni. Prandvahi 111 maaüksuse suhtes ei ole Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon otsust teinud, Prandvahi 111 maaüksus suurusega 15,39 ha ei ole omandireformi objektiks tunnistatud, kindlaks ei ole tehtud omandireformi õigustatud subjekte. 20.02.1992 esitas EELK Tallinna Pühavaimu kogudus Harju Maavalitsusele täiendava avalduse (tsiviilasi 2/1-148/99) kirikutelt õigusvastaselt võõrandatud maade tagasi saamiseks ja nähtuvalt sellest avaldusest taotlevad kirikud tagasi endise Rae mõisa territooriumil asuvat kinnistut Prandvahi nr 111 suurusega 15,39 ha. Harju Maavalitsuse 13.03.98 kirjas nr 1-9 teatati hagejatele, et neil on õigus pöörduda kohtusse tõendamaks A. K. 16.06.1940 seisuga kuulunud kinnisvara olemasolu ja kuuluvust, s.t peeti ebapiisavaks hagejate esitatud tõendeid. Kohtumenetluse käigus loobusid hagejad oma nõuetest Rae vallas asuva maaüksuse nr 27 suhtes, samuti Prandvahi I ja 111 maaüksuste osas omandiõiguse tunnustamisest. Hagiavalduse 19.11.2007 terviktekstis asusid hagejad seisukohale,

et A. K. kasutas Prandvahi I ja 111 maid 16.06.1940 seisuga kruntrendimaaõiguse alusel, need maatükid olid liidetud ning hagejatel on maareformiseadusest tulenevalt nõudeõigus nimetatud maade osas. Erandina omandireformi üldistest põhimõtetest ja eesmärkidest näeb endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 ette, et endine kruntrendimaa (obrokimaa) antakse tasuta endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95% ulatuses. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et endise kruntrendimaa õigusena (obrokimaaõigusena) käsitatakse BES §-des 1324-1334 sätestatud asjaõigust. Põlisrendimaa tasuta omandisse andmist või kompenseerimist seadus ette ei näe. BES eristas kruntrendimaad (obrokimaad) ja põlisrendimaad ning kruntrendiõigust (obrokiõigust) ja põlisrendiõigust (vastavalt §-d 1324-1334 ja §-d 4131-4154). BES §-de 1324-1334 kohaselt on kruntrendi- ehk obrokiõigus piiratud asjaõigus, mille alusel kinnisvara omanik annab oma vara teisele isikule pärilikuks tähtajatuks kasutamiseks iga-aastase obrokimaksu vastu. Nähtuvalt I. Tjutrjumovi artiklist „Pärilikust obroki õigusest Balti õiguse järele“ (ajakiri Õigus, 1929.a, nr 7 lk 210) on Balti õiguses kaks instituuti: maa- ehk pärilik obrokiõigus (art 1324-1334) ja põline rent (art 4131-4154), mis oma juriidilise loomu poolest on ühesugused ja kujutavad võõra vara kasutamise õiguse kahte eriliiki. Pärilik obrokiõigus kui võõra vara kasutamise asjaõigus näeb ette kahte tingimust: võõra kinnisvara kasutamise tähtajatu iseloom ja iga-aastase kindla obroki maksmist. Nende kahe tingimusega pärandatud obrokiõigus erineb ususfructusest (vilikasutamisest) ja rendilepingust ning põlisrendilepingust, mis vahel võib omada ka tähtajalist iseloomu ja mille rendimaks peab olema vastav maatüki tuludele. Obrokiõiguse kui asjaõigusliku instituudi loomiseks on vaja määrata tähtajatus ja iga-aastane kindel obrokimaks. Kui leping tehakse teatava aja peale, mille möödudes võib omanik kasutajale ära öelda või uued tingimused teha, siis sellega luuakse mitte asja obrokiõigus, vaid lihtne rendileping. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis 3-3-1-43-05 märkinud, et kruntrendiõigus ja põlisrendiõigus olid Balti eraseadusega reguleeritud erinevad õigusinstituudid, kuigi esmasel vaatlemisel oli nende õiguslik regulatsioon sarnane. Vaidlus puudub pooltel selles, et vaidlusalused maad endiste Rae ja Kautjala mõisate maa-aladel kuulusid Tallinna linna ja kirikute ühisomandusse nn Jumalalaeka maadena. Riigikogu 21.09.1993 istungjärgu stenogrammist endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse eelnõu esimesel lugemisel nähtub, et seal selgitati mõistet Jumalalaegas - see oli Tallinna linna asutus, kuhu reformatsiooni ajal koondati kiriku varad. See asutus pidas üleval Tallinna kogudused, temale kuulus 74 Tallinna kinnistut, mis olid antud põlisele kruntrendile, ning Väo, Rae, Nehatu, Kautjala ja Koitjärve mõisate maid. Vaidlust ei ole selles, et hagejatel puudub obrokimaa kasutusõigust tõendav leping, samuti tõendid selle kohta, et obrokiõigus oleks kantud kinnistusraamatusse. Tulenevalt sellest tuginevad hagejad pikaajalisele ja pärilikule maakasutusele, sest sellisel juhul saavad nad kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kandeta. Hagejad on väitnud, et A. K. tegelik maakasutus oli pikaajaline, sellele maatükile ehitati eluhooned ja rajati püsiv elukoht, mida saab käsitleda maa päriliku obrokiõiguse alusel kasutamisega. Hagejate väite kohaselt olid Kallaspoolikute valduses Prandvahi maatükid juba 1870.a. Hagejate väitel Prandvahi krundid liideti, neile ehitati eluhooned ning maad kasutati päriliku kruntrendimaaõiguse alusel. H-V. K. seletusest nähtuvalt kasutas A. K. Prandvahi 111 ja Prandvahi maid juba enne 1919.a maaseadust kruntrendiõigusega. Prandvahi 111 talumaadele ehitas ta maja ajavahemikul 1900-1906.a. H-V. K. seletusest eelistungil (tsiviilasi 2/1-148/99) nähtuvalt läks A. K. Prandvahile elama 1880.a. Prandvahi I oli enne 1894.a metsavahi koht Kautjala mõisa koosseisus. Tallinna Linnaarhiivi tõendist nähtuvalt oli Brandwahi maaüksus kaardile märgitud juba 1848.a ja Tallinna Linnaarhiivi tõendist (1877.a kaart) nähtub, et Rae

(Johannishof) mõisa maadel asub Prandvahi III maaüksus. Nimetatud 1877.a kaart ei kajasta A. K. seost nimetatud maaüksusega. Dokumentaalseid tõendeid A. K. maakasutuse alguse kohta Prandvahi I ja Prandvahi 111 maaüksustel ei ole esitatud. Maakohus asus seisukohale, et hagejate väited A. K. tegeliku maakasutuse algusest 1881.a või 1877.a kruntrendimaaõiguse alusel on paljasõnalised. Tõendeid ei ole esitatud ka nendele maaüksustele ehitatud hoonete ehitusaastate kohta. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, kas ehitajaks oli A. K. või anti talle metsavahina töötamise ajaks kasutusse nn palgamaana hoonestatud maatükk. Tõendina esitatud 1934.a Rae valla elamute nimestik, kus nr 77 all on krunt 111 ja I, ei tõenda A. K. poolt obrokimaa kasutusõigust ega tema poolt maatükile hoonete ehitamist. Samuti ei tõenda Kallaspoolikute maakasutuse algust obroki alusel 30.11.1999 arhiiviteatis linna mõisate rentnike nimekirjade kohta. Tõendist nähtub, et A. K. maksis Brandvahi maatüki (Rae mõisa maaalal, mõis Johannesov) osas renti ning tal oli võlg linnale 1917.a eest. Antud tõendist nähtuvalt A. K. valdas ja kasutas maad raharendi alusel juba 1917.a. Samuti on hagejad väitnud, et Prandvahi 111 ja Prandvahi I maatükke käsitleti 1938.a ühe tükina ja selle tõttu on ka hagis käsitletud maid koos kui liidetud maatükki. H-V. K. seletuse kohaselt liideti Prandvahi nr I ja nr 111 1930.a. Prandvahi I oli enne 1894.a metsavahi koht Kautjala mõisa koosseisus. Kogukonna-, asutuste- ja erarendimaade korralduse seadusega (vastu võetud 1926.a) läks Prandvahi popsitalude nimekirja (seadusega kaotas krunditud maa kogukondliku õigusliku iseloomu ning soodustati selle soodsat väljaostmist). Hagejate väidete kohaselt ei ole küll maade liitmise tõendavaid dokumente, kuid kruntrendi puhul maad liideti ja hilisemates dokumentides käsitleti neid maid liidetuna (seda tõendab Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee poolt 26.08.1930 kinnitatud plaan). Maade liitmist tõendavat ka 17.03.2003 arhiiviteatisest nr 1736/HA nähtuvad andmed ning Kautjala mõisa tükeldamise plaan, mis on koostatud 1939.a vannutatud maamõõtja Karl Märdi poolt (Kautjala mõisa kinnistu nr 18 tükeldamise plaanist nähtuvalt on tehtud maaüksusele Prandvahi I juurdelõige 4,11 ha ja juurde on antud põllumaa ja heinamaa). Kohus hageja käsitlusega ei nõustunud ja leidis, et kuna kaardil on eraldi märgitud Prandvahi III, annab see alust järeldada, et Prandvahi I maaüksust ei ole Prandvahi III-le liidetud ja faktiliselt on maatükid koostatud plaanil eraldi asuvad maaüksused, mida kinnitavad ka kohtule esitatud dokumendid, kus on Prandvahi I ja Prandvahi III käsitletud eraldi maaüksustena. Kautjala mõisa kinnistu nr 18 koosseisust nähtuvalt oli Kautjala mõisamaa koosseisus metsavahi koht (Brantvahi) suurusega 4 tiinu ja 1030 ruutsülda. H-V. K. poolt tõendina esitatud projekt-plaan Kautjala mõisa maaparandustööde teostamise kohta 1925.a tõendab samuti, et metsavahi koht on märgitud kaardil eraldi ilma Prandvahi III-ta (tsiviilasi 2/1-148/99 tl 60). Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega on omandireformi objektiks olnud Rae vallas (end Kautjala mõis) asuv maaüksus Prandvahi I pindalaga 4,84 ha. Antud asjaolu tõendab, et juurdelõige anti maaüksusele Brandvahi III. 1877.a Brandvahi nr 111 kaardilt nähtuvalt on maatüki suuruseks märgitud 11 tiinu ja 220 ruutsülda, Tallinna Linnarhiivi säilikul 546 on Brandvahi III suuruseks 15 tiinu 220 ruutsülda, Eesti Riigiarhiivi 04.04.1994 teatise kohaselt 19391940.a seisuga 15,39 ha. Kautjala mõisa plaani lehel nr 1, kinnitatud 07.01.1930, on märgitud Prandvahi metsavaht I juurdelõige Prandvahi 111 (III) -le (maahindaja 18.04.1928 märkuse kohaselt arvestati Kautjala mõisa ja Prandvahi I vahelise endise piiriga). Kohus ei nõustunud hagejate väidetega, nagu tõendaksid Prandvahi I ja Prandvahi 111 maaüksuste liitmist 09.01.1939 Maalehed nr 98 ja 471. Riigi Statistika Keskbüroo andmete kohaselt on maalehed täidetud 09.06.1939 A. K.lt saadud teadete alusel. Maalehe andmete kohaselt koosneb Prandvahi I maaüksus ühest lahusolevast tükist pindalaga 4,84 ha Kautjala külas, maaüksuse omanikuna (valdajana) on märgitud Tallinna linn, maaüksus on saadud rendi teel („rendi teel“ on

küll mahakriipsutatud, kuid mahakriipsutus on õiendamata), praeguse omaniku tööala enne maavaldusele asumist on olnud metsavaht. Prandvahi 111 koosneb ühest lahusolevast tükist pindalaga 15,39 ha Rae vallas, maaüksuse omanikuna (valdajana) on märgitud A. K., maatükk on saadud ostu teel, praeguse omaniku tööala enne käesolevale maavaldusele asumist on olnud metsavaht. Nimetatud maalehed ei tõenda Prandvahi I ja Prandvahi 111 liitmist, kuna mõlema maalehe kanded on tehtud A. K. sõnade kohaselt ja ta ise on pidanud neid maatükke lahusolevaiks, kuna on avaldanud, et nii Prandvahi I kui Prandvahi 111 koosneb ühest lahusolevast tükist, kuigi maalehe vastavasse lahtrisse võis märkida, et need maaüksused on liidetud ja täita võinuks ainult ühe maalehe. Riigi Statistika Keskbüroo 09.06.1939 koostatud talundileht on koostatud A. K. saadud teabe alusel. Talundi nimetusena on märgitud Prandvahi Rae vallas ja talundipidajana on märgitud A. K.. Majapidamise suuruse tabelisse, kuhu tuli märkida kogu talundi arvel peetav maa ja selle pidamise alus, on märgitud maa suuruseks 44 ha ja kasutamise aluseks raharent. Asjaolu, et A. K. ütluste kohaselt oli talundi suuruseks 44 ha, ei tõenda Prandvahi I ja Prandvahi 111 liitmist. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et Prandvahi I ja Prandvahi 111 liitmine ei ole tõendatud ja neid ei saa käsitleda kuni 1940.a ühtse maatükina. Prandvahi I-st juurdelõike tegemine ja selle juurdelõike liitmine maaüksusega Prandvahi 111 on kooskõlas ka H-V. K. väitega selle kohta, et Prandvahi maad 1928.a liideti ja Prandvahi läks sellega popsitalude nimekirja ning popsiseadus soodustas selle maa väljaostmist. Prandvahi 111 maaüksuse ostu-müüki kinnitavaid tõendeid ei ole, Prandvahi I on tunnistatud omandireformi objektiks ja selle maaüksuse endisteks omanikeks Tallinna linn ja Tallinna Luteri kirikud. Tõendeid selle kohta, et Prandvahi I juurdelõige, mis liideti Prandvahi 111, oleks A. K. antud kasutada kruntrendiõiguse alusel, esitatud ei ole. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kuni juurdelõike liitmiseni Prandvahi 111-le kasutas A. K. Prandvahi 111 maaüksust kruntrendimaaõiguse alusel ning tasus kindlaksmääratud obrokit. Kruntrendimaaõiguse saamise aluse ja aja kohta ei ole hagejad seletusi andnud. Tallinna Linnaarhiivi 30.04.1996 teatise nr 1-7/202 kohaselt oli 09.11.1938 Katastri Ametis koostatud Rae valla maaüksuste nimekirjas märgitud, et Rae mõisa maa-alal asuv Prandvahi 111 talu suurus 15,39 ha, omanik (valdaja) A. K., Kautjala mõisa maa-alal asuv Prandvahi nr 1 talu, mille kinnistu number märkimata, suurus 4,84 ha omanik (valdaja) on A. K.. Nähtuvalt Rae vallavalitsuse 1940/1941.a kinnisvaramaksude raamatust on sinna kantud maksuobjektidena Rae Prandvahi 111 ja Kautjala Prandvahi I ning maksnikuna A. K.. Maksu arvutamise alusena on märgitud puhaskasurubla ja tal tuli tasuda kinnisvara makse, põllutöökoja maksu, teedekapitali maksu. Rae mõisa 1936.a müümata maa kinnisvara- ja lisakinnisvara maksude nimekirjadest nähtuvalt on tabeli esimeses lahtris välja toodud lepingu number, seejärel rentniku nimi. Lepingu nr 111 järgi on rentnikuks märgitud A. K. Brandvahi 111 suhtes ja maksu arvutamise aluseks on puhaskasurubla. Rae mõisa 1937.a müümata maa kinnisvara, lisakinnisvara ja naturaalkohustuste maksude nimekirjas on maaüksuse nr 27 valdajana märgitud A. K. ja maksu arvutamise alusena puhaskasurubla, samuti on Brandvahi I valdajaks märgitud A. K. ja maksuarvutamise aluseks puhaskasurubla ning tal tuli maksta kinnisvaramaksu, lisakinnisvara-maksu vallale, naturaalkohustuse maksu, lisakinnisvaramaksu põllutöökojale. Rae mõisa 1938.a müümata maa kinnisvara, põllutöökoja ja koormatiste asemaksude nimekirjast nähtub, et Brandvahi I valdaja on A. K. ja maksu arvutamise aluseks on puhaskasurubla ning tal tuli maksta kinnisvaramaksu, põllutöökoja maksu, koormatiste asemaksu. Võrreldes eelpooltoodud maksude nimekirju, nähtub, et Rae mõisas asuva maaüksuse nr 27 eest tasus A. K. valdajana samu kinnisvara ja lisakinnisvaramakse, milliseid tal tuli maksta nii Prandvahi I kui Prandvahi 111 maaüksuste eest (kuigi A. K. oli ka maatüki nr 27 märkinud 1939.a talundilehele oma 44 ha suuruse renditalu koosseisu, ei väida hagejad, et ta oleks seda kasutanud kruntrendimaaõiguse alusel). Rae valla

kohaliku korralduskomisjoni 20.08.1927 avaliku istungi protokollist nr 11 nähtub, et A. K. avaldus Tallinna Linnavalitsuse maast tema kasutada oleva heinamaatüki nr 27 eraldamiseks jäeti rahuldamata. 10.02.1938 esitas A. K. avalduse Tallinna Linnavalitsuse majandusosakonnale, mille sisu kohaselt kasutab ta juba 14 aastat Tallinna Linnavalitsusele kuuluvat end Rae mõisast eraldatud heinamaatükki nr 27 ilma kirjaliku rendilepinguta ning ta palub sõlmida temaga pikemaajalisem kirjalik rendileping kestusega 10-12 aastat ja anda luba heinaküüni ehitamiseks. Kirja sisust nähtuvalt pidas A. K. end maatüki nr 27 rentnikuks, tunnistas rendilepingu olemasolu ja tasus maatüki nr 27 kasutamise eest Prandvahi I ja Prandvahi 111 maatükkidega analoogseid kinnisvara- ja lisakinnisvaramakse ja kus maksude kindlaksmääramise aluseks oli puhaskasurubla ega teinud 1939.a maa- ja talundilehtedele märget selle kohta, et oma 44 ha suurusest renditalust kasutab ta maatükki nr 27 rendilepingu alusel ja Prandvahi I ja Prandvahi 111 maaüksusi kruntrendimaa-õiguse (obrokiõiguse) alusel. BES obrokiõiguse kohta käivad sätted nägid ette, et kruntrendimaa pidaja pidi tasuma iga-aastast kokkulepitud ja kindlaksmääratud obrokit määratud tähtajaks, samuti pidi ta tasuma kõik kinnisvaral lasuvad maksud. Esitatud ei ole ühtegi tõendit kokkulepitud obroki suuruse kohta ega selle tasumise tähtaja kohta, samuti ei ole selle suuruse ega tasumise kohta antud ühtegi seletust. Üksnes kinnisvaral lasuvate maksude maksmine ei tõenda obrokiõiguse olemasolu. A. K. poolt maa kasutamise õigusliku aluse kindlaks määramisel on oluline arvestada ka A. K. enda poolt avaldatuga. A. K. pidas end ise 09.06.1939 talundilehe täitmiseks teadete andmisel 44 ha suuruse renditalu pidajaks. 07.06.1939 tehtud testamendis pidas A. K. end Prandvahi maade rendilepingu alusel kasutajaks (avaldades, et kavatseb talukoha Prandvahi N III välja osta). Nimetatud testament ei tõenda, et Prandvahi 111 oli kruntrendikoht obrokilepingu alusel, nagu väidavad hagejad. A. K. poolt maaüksuse Prandvahi III (111) kasutamist rendilepingu alusel tõendab ka Tallinna Linnaarhiivi tõend (millest nähtuvalt oli A. K. Brandvahi III maatüki suurusega 15 tiinu 220 rtm rentnik ja rendi tähtaja lõpp oli 01.05.1952). BES järgi kujutas obrokipidamisõigus endast tähtajatut ja igaveseks ajaks seatud, pärandatavat õigust teatud kinnisvara kasutada omandiõiguse alusel. A. K. sellist õigust ei olnud. Kuna hagejad palusid tunnustada A. K. kruntrendimaa pidaja õigust 16.06.1940 seisuga ja kohus on tuvastanud, et 16.06.1940 seisuga puudus A. K. kruntrendimaa õiguse alusel maakasutus, ei pidanud kohus vajalikuks hilisemaid tõendeid hinnata. Kostja ei ole taotlenud kohtukulude väljamõistmist, mistõttu hagejatel ei tule kanda kostja poolt tehtud kulutusi. Apellatsioonkaebus H. V. ja G. V. paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtumenetluse käigus loobusid hagejad oma nõuetest Rae vallas asuva maaüksuse nr 27 suhtes (nii omandiõiguse tunnustamisest kui kruntrendiõiguse tunnustamisest), samuti Prandvahi I ja 111 maaüksuste osas omandiõiguse tunnustamisest. Järelduvalt sellest on hagejad loobunud asjaolust, et A. K. oli maaüksuste Prandvahi I ja 111 omanik ja hagi eseme muutmisega ning ühise täpsustatud hagi esitamisega 19.11.2007 asunud seisukohale, et A. K. kasutas üksnes Prandvahi I ja 111 maid 16.06.1940 seisuga kruntrendimaaõiguse alusel, need maatükid olid liidetud ning neil on nõudeõigus nimetatud maade osas MRS tulenevalt. Erandina omandireformi üldistest põhimõtetest ja eesmärkidest näeb endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 ette, et endine kruntrendimaa (obrokimaa) antakse tasuta endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95% ulatuses. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et endise kruntrendimaa õigusena

(obrokimaaõigusena) käsitatakse BES §-des 1324 -1334 sätestatud asjaõigust. Põlisrendimaa tasuta omandisse andmist või kompenseerimist seadus ette ei näe. Kohus on viidanud ajakirjas „Õigus“ 1929 nr 7 ilmunud I. Tjutrjumovi artiklile, kuid on jätnud tähelepanuta selgituse: „Balti õiguse päritava obroki õiguse aluses lasub rooma emphyteusise instituut (contractus emphyteuticariuse), mis kuulub konsensuaalsete lepingute hulka ja tekib kokkuleppel omanikuga, kusjuures kirjalik vorm oli nõutav ainult kirilikkude emphyteusise juures ja samuti sel juhul, kui oli kokku lepitud mõnesuguses kõrvalekaldumises seaduslikest reeglitest, kuna teistel juhtudel oli küllalt lihtsast tahteavaldusest. (vt Baron, Rooma tsiviilõiguse süsteem § 176, 177, 179, 200 jt). Emphyteusise oleluses loeti oluliseks mitte lepingu vorm, millega emphyteusis sisse seatakse, vaid teise varanduse kasutamise vajalikkude nõuete olemasolu“ 16.04.1999 arhiiviteatises nr 1-7/144-1 on sätestatud, et Rae ja Kautjala mõis ei olnud mitte Jumalalaeka omandus, vaid Tallinna linna ja Jumalalaeka ühisomandus. Seega ei saa väita, et kirjalikud lepingud olid vajalikud ning võimalik oli ka lihtne tahteavaldus. Ajakirjas „Õigus“ 1931 nr 8 märgib T Grünthal: „Seega oli tekkinud olukord, kus obrokikruntide pidamine toimus rohkem tava kui positiivse õiguse põhjal.“ See, et hagejate kui pärijate valduses ei ole lepinguid, ei anna alust veel väita, et lepinguid üldse ei olnud. Apellandid ei nõustu maakohtu hinnanguga Tallinna Linnaarhiivi tõendile (nimistu 4 säilik 1838). 30.11.1999 arhiiviteatis (fond 399, nimistu 1, säilik 6) linna mõisate rentnike nimekirjade kohta aastast 1917 (nimekirjas on pos 717 rentniku nime lahtris märgitud A. Kallaspoolik) on kõige otsesem dokument, mille alusel saab teha järelduse, et tegemist oli obrokimaksuga ja obrokiõigusega. Kõik hilisemad dokumendid annavad samuti alust seda järeldada. Isegi kui kohus pidas väiteid tegeliku maakasutuse algusest 1881.a või 1877.a kruntrendimaa õiguse alusel paljasõnalisteks, on kohus leidnud õigustatult, et A. K. kasutas maad enne 1917. aastat. Seega on tõendatud, et A. K. maakasutusõigus oli enne 1917.a, mistõttu tuleks analüüsida, kas tegemist oli obrokimaakasutusega ehk maa päriliku obrokiõiguse alusel kasutamisega. Kohus pidas oluliseks märkida, et maakasutus toimus raharendi alusel. Ka obrokimaks oli raharent, kusjuures oli oluline, et maks oleks kindla suurusega. Viidatud tõendist nähtub, et maks aasta eest oli 30 rubla ehk kindel summa. Kui võtta aluseks Brandvahi 1 ja 111 maakasutuse suuruseks 20,23 ha, siis kujuneks rendihinnaks 0,5 kopikat m2, mis oli just obrokimaksule vastav. Ka viitab obrokiõigusele ja obrokimaksu olemasolule asjaolu, et eelviidatud renditasude võlgnevuse arvestus tulenes BES §-s 1327 sisalduvast kinnisvara otsese omaniku (dominium dirctium) õigusest taotleda nõude korras obrokikrundi avalikku sundvõõrandamist, kui obrokiraha kolm aastat järgemööda oli jäänud tasumata. Tõendi iseloom ja sisu vastab seosele BES §-le 1327. Kohus on ilmselt pidanud silmas põlisrendi maakasutust, millega hagejad ei nõustu. BES §-d 1324-1334 sätestasid ka obrokimaapidajate kohustuse maksta kaasnevaid makse. Seetõttu ei ole õige kohtu järeldus, et maksude maksmine välistab obrokiõiguse rakendamise. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et A. K. puudus obrokipidamisõigus ning rendilepingu tähtajaks oli 01.05.1952. Seda kuupäeva mainitakse vaid peale 1940.a koostatud nimekirjas ja üheski teises tõendis sellist tähtpäeva ei nähtu, mistõttu viidatud nimekiri lepingu kehtivust ei tõenda ning tuleks seetõttu jätta tähelepanuta ega lugeda obrokiõiguslepingu muutmist tähtajaliseks lepinguks. Kui arvestada, et A. K. poolt algas tegelik maakasutus 1881.a või 1877.a või enne 1917.a ning kestis kuni 1940.a, ei saa sellest mingil moel järeldada, et tähtaeg püstitati just 1952.a, kuna nimetatud tähtaeg on nimekirja kantud mingil seletamatul põhjusel, mis võis tuleneda sellest, et BES §-des 1324 ja 1334 sätestatud põliskrundiõiguse alusel kasutusel olevad maad muutis 1919.a maaseadus, seades eesmärgiks renditalude päriseks ostmise. Seaduse alusel võis muutuda omandiõiguse dominium directum ehk otsese omaniku osa. 1925.a ja 1926.a maareformi seadused võimaldasid maa kasutust põliseks tarvitamiseks ja päriseks ostmiseks ning seetõttu esinesid ka rendi suhtes erinevad formuleeringud. Samuti on alust arvata, et tähtaeg võis tuleneda maaseaduses ja hilisemates õigusaktides sätestatud maade päriseks ostmise eesmärgist. Viidatud tõendis eneses on

säte, et Tallinna linnale kuuluvate mõisate Rae, Kautjala jt renditalude müük toimus kogukonna – asutuste ja era-rendimaade korraldamise seaduse ja selle muutmise seaduse alusel. Isikud, kes nimetatud seaduste alusel maade korraldamist soovisid ja kellel oli seda õigust nõuda, pidid sellekohase palve esitama kohaliku korralduskomisjoni esimehele. Samas tõendis on märgitud, et volikogu protokollides märgitud isikud hakkasid renditalusid välja ostma alates 01.05.1927 ning kehtestati maksete tähtajad. Sellest tulenevalt on alust järeldada, et Eesti Vabariik ei muutnud obrokiõigusest tulenevat tähtajatut lepingut tähtajaliseks, vaid andis võimaluse talude väljaostmiseks, millega oleks lõppenud kruntrendi- ehk obrokiõiguse leping. Ei ole mingit loogilist alust järeldada, et nimekirjas märgitud isikud sõlmisid algselt obrokilepingud, millel kõigil oli lõpptähtaeg 01.05.1952. Kuna kruntrent ehk obrokiõigus oli piiratud kasutamisõigus, mille alusel kinnisvara omaniku poolt antud pärilikuks ja tähtajatuks kasutamiseks teisele isikule iga-aastase obroki tasumise eest, siis ei ole alust kahelda Tallinna notar Mihkel Uessoni ebakompetentsuses või tema poolt 1939.a kinnitatud testamendi õigsuses või selle mittevastamises testamendi tegemise ajal kehtivatele seadustele. Testamendi tegemise ajal kehtisid seadused, mis võimaldasid või mille eesmärk oligi soodustada renditalude päriseks ostmist ja notar pidi teadma, et sellise sisuga dokumendil ka edaspidi õigusjõud on. Apellandid ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu puuduksid tõendid selle kohta, et Prandvahi I juurdelõige, mis liideti Prandvahi 111-ga, oli A. K. kasutada kruntrendiõiguse alusel, ning et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kuni juurdelõike liitmiseni tasus ta kindlaksmääratud obrokit (ning et kruntrendimaa õiguse saamise aluse ja aja kohta ei ole hagejad andnud seletust). On tõsi, et puudub asjakohane kirjalik leping, mis tõendaks, et A. K. kasutas Prandvahi 111 maaüksust kruntrendimaa õiguse alusel. Antud ajal kehtinud seadusi ja dokumente analüüsides tuleb teha järeldus, et sellist lepingut ei ole kirjalikus vormis säilinud või seda ei ole kirjalikult sõlmitud. 30.04.1996 arhiiviteatises nr 1-7/202 on selgelt märgitud, et erinevate aastate kohta on Prandvahi nr 111 ja 1 valdaja (omanik) A. K.. Alates 1943.a juunist on märgitud, et Prandvahi 111 talukohta, mille suurus on 20,23 ha, peab A. K.. Ka on kohtumaterjalides dokumendid ja plaanid, mis tõendavad maatükkide liitmistoiminguid Asjaolu, et obrokimaad kasutati eraldi kruntidena, ei muuda seda mittevastavaks BES §-dest 1324-1334 tulenevale õigusele. BES §-des 1324 ja 1334 sätestatud põliskruntrendi õiguse võõrandas 1919.a maaseadus maad riigi tagavaramaaks. 1925.a ja 1926.a maareformi seadused aga lubasid maa kasutust põliseks tarvitamiseks. Kruntrendiõigus oli tähtajatu ja päritav ning inimene, kes ehitas endale maja põliskruntrendi maale teadis, et see jääbki tema õigusjärglaste kätte. Kahjuks 1940.a võõrandati see kruntrendiõigus ja 1947.a anti uuesti maa tähtajata kasutamise õigus. Ka vaidlusalusele maale anti kasutamiseks 31.03.1947 akti nr 130 alusel V. K. Lagedi külanõukogus Karla külas Kautjala ja Prandvahi 111 talu Prandvahi 1 kokku 24,38 ha, mis oli põliseks pidamiseks kinnistatud. Ka Saksa okupatsioonivalitsus andis maad kasutada ning Rae valla katastri ja talundite nimestikust selgub, et Prandvahi 111 maaüksuse suuruseks on olnud 20,23 ha. Nimetatud dokumendid kogumis viitavad asjaolule, et antud maatükke kasutati sellises suuruses, need olid erinevate valitsuste poolt aktsepteeritavad. Tulenevalt eeltoodust on vaidlusalune maatükk olnud A. K. ja tema järglaste valduses alates 1881.a. Sinna on rajatud hooned elamiseks, seda kinnisasja on majandatud nagu omanik seda teeb ning selle omandireformi objektiks kuulutamine ei riku ühegi kolmanda isiku subjektiivseid õigusi. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS §-st 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmise põhjendusi, sest nõustub esimese astme kohtu vastavate motiividega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Kolleegium ei nõustu apellantide põhilise etteheitega, nagu oleks maakohus hinnanud esitatud tõendeid ebaõigesti ning teinud nende põhjal vale järelduse, et hagejate õiguseellane ei kasutanud vaidlusalust maad 16.06.1940 seisuga kruntrendimaaõiguse (obrokimaaõiguse) alusel. Ringkonnakohtul ei ole alust apellatsioonkaebuses sisalduva sellekohase käsitlusega nõustuda. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus tuvastas tõendite kogumile antud hinnangu põhjal õigesti, et antud juhul ei ole võimalik teha järeldust, et A. K. kasutas Prandvahi nr I ja Prandvahi nr 111 maaüksusi kogusuurusega 20,23 ha kruntrendimaaõiguse alusel. Neid tõendeid, mis võimaldaksid pidada hagejate väidet A. K. maakasutusõiguse aluse kohta tõeseks, kohtule ei ole esitatud. Kruntrendimaaõigust reguleerivate BES §-de 1324-1334 kohaselt oli kruntrendileping tähtajatu, leping sõlmiti kohaliku omavalitsuse ja kodaniku vahel ning lepingus nähti ette kruntraha tasumine. BES § 1328 kohaselt tuli kruntrendimaaõigus kui asjaõigus kinnistada. Põlise kruntrendiõiguse alusel kruntrendile antud maatükk kinnistati krundipidaja nimele. Maakohus ei tuginenud otsuse tegemisel üksnes kirjaliku lepingu puudumisele, vaid hindas seejuures ka kõiki muid tõendeid. Nõustuda ei saa apellantide hinnanguga 30.11.1999 arhiiviteatisele linna mõisate rentnike nimekirjade kohta aastast 1917. Asjaolu, et A. K. võlgnes nimetatud aasta eest renditasu, ei tõenda tema maakasutuse õiguslikku alust ega seda, et võlgnevuse puhul oli tegemist obrokimaksuga. See, et võlgnevuse osas on näidatud rahasumma, ei väljenda selle olemust. Käsitlus sellest, et võlasumma suurus viitab obrokimaksule, ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta, et ka obrokimaks tuli tasuda rahas. Kohus ei ole väitnud, nagu välistaks igasuguse raharendi tasumine kruntrendimaaõiguse olemasolu, vaid rõhutas, et praeguses vaidluses ei ole tõendatud obrokimaksu tasumine: maksu arvestamise alusena on märgitud puhaskasurubla (millele lisandusid muud maksud). Vastava järelduse osas on maakohus tuginenud nii 1936.a kui 1938.a Rae mõisa müümata maa kinnisvara- ja muude maksude nimekirjale, samuti Rae vallavalitsuse 1940/1941.a kinnisvaramaksude raamatule. Ka 16.04.1999 arhiiviteatise kohaselt on A. K. Prandvahi 111 rentnikuks ning rendilepingu tähtajaks 01.05.1952. Nimetatud teatis on koostatud Katastri Ameti nimekirjade alusel seisuga 09.11.1938 Kautjala mõisa kohta (mida täiendati ja parandati 21.08.1940) linnavalitsuse rahandusosakonna 1940/41 rentnike nimekirjade võrdluse alusel. Kuid ka jättes kõrvale rendilepingu tähtaja, mis võis väljendada mingeid muid õigusaktidest tuletatud tähtaegu (lähtuvalt näiteks maade päriseks ostmise eesmärgist, nagu märgitakse kaebuses), ei ole võimalik teha vaidluse suhtes teistsugust lõppjäreldust. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et A. K., kes on dokumentides märgitud vaidlusaluste maade osas nii omanikuks kui valdajaks, oleks kasutanud Prandvahi 111 ja Prandvahi I maaüksusi kruntrendiõiguse alusel. Kindlasti ei sea selline järeldus kahtluse alla Tallinna notari Mihkel Uessoni kompetentsust ega 1939.a kinnitatud A. K. testamendi õigsust. Testamendi sõnastusest nähtuvalt ei kinnita see apellantide väidet maa kasutusõiguse aluse kohta. Maakohus on seejuures märkinud põhjendatult, et 09.06.1939 talundilehe koostamiseks andmete esitamisel on ka A. K. ise pidanud end 44 ha suuruse renditalu pidajaks (mille hulka kuulus ka 23,77 ha suurune krunt nr 27, mille rendiõiguse alusel kasutuse üle pooled ei vaidle). Ka hagejad ise möönsid, et võimalik oli maa suhtes ka põlisrendiõigus, väites küll, et sel puhul oleks hoonete ehitamine sinna olnud ebaloogiline.

Ka maade liitmist käsitlevad kaebuse väited ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Arhiiviteatise kohaselt oli veel 09.11.1938 Katastri Ametis koostatud Rae valla maaüksuste nimekirjas märgitud eraldi taludena nii Rae mõisa maa-alal paiknev Prandvahi 111 kui Kautjala mõisa maa-alal paiknev Prandvahi 1, suurustega vastavalt 15,39 ha ja 4,48 ha. Et alates 1943.a juunist on Prandvahi 111 talukoha suuruseks märgitud dokumentides 20,23 ha (ka 24,38 ha), ei tõenda apellantide väidet, et 16.06.1940 seisuga olid nimetatud maaüksused liidetud. Kolleegium ei nõustu sellega, nagu tõendaks juurdelõike liitmine Prandvahi 111-le kahe maaüksuse - Prandvahi I ja Prandvahi 111 liitmist ja selle maa kruntrendimaaõiguse alusel kasutamist. Kohtule esitatud tõendid sellist järeldust teha ei võimalda. Pealegi tuli BES § 1328 kohaselt obrokiõigus kanda kinnistusraamatusse. Seaduse vastava kommentaari kohaselt ei olnud pärijatel õigust obrokiõigust pärida, kui kinnistusraamatus puudus kanne. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses sisalduva käsitlusega, nagu tuleneks asjaolust, et Prandvahi I ja Prandvahi 111 maad olid Tallinna linna omandis ja BES §-d 1324-1334 laienesid ka linnamaale, järeldus, et Tallinna linna maa rentimise puhul on tegemist kruntrendimaaõigusega. See, et kruntrendimaaõigust reguleerivad BES sätted laienesid ka Tallinna linna maadele, ei tõenda, et A. K. oleks vaidlusalust maad sel alusel ka kasutanud. Tallinna linna maadele kohaldati ka samast seadusest tulenevat põlisrendiinstitutsiooni. Asjaolust, et Rae ja Kautjala mõisad kuulusid Tallinna linna ja Jumalalaeka ühisomandisse, ei saa teha järeldust, et kruntrendi seadmiseks ei olnud vaja lepingut sõlmida, vaid piisas lihtsast tahteavaldusest. Eeltoodust nähtuvalt ei ole alust apellatsioonkaebust rahuldada. Puuduvad tõendid selle kohta, et A. K. oleks kasutanud seisuga 16.06.1940 maaüksusi Prandvahi I ja Prandvahi 111 kruntrendimaaõiguse (obrokimaaõiguse) alusel. Kuna vaidlus on alanud enne 01.01.2006, kuuluvad menetluskulud jaotamisele kuni 31.12.2005 kehtinud seaduse alusel. Tulenevalt kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäetakse apellatsioonimenetluse kulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, seega tuleks vastavad kulud jätta apellantide kanda. Menetluskulude hüvitamist vastustaja aga ei taotle.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.