Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad

Tingimuste punktile 11.2 vastava taotluse esitamisega Võlgnikult (emitendilt) võlakirjade erakorralist ennetähtaegset lunastamist. Kõik vastavad taotlused on Võlgnikule edastatud. Võlgnik on 23.04.2008. a Investoritele adresseeritud kirjas tunnistanud, et OÜ TR Majad võlakirjade lunastamise tähtaeg on enneaegselt saabunud. Tingimuste punkti 11.3 kohaselt oli Võlgnik kohustatud maksma Investoritele 7 päeva jooksul võlakirjade erakorralise ennetähtaegse lunastamise nõude esitamisest lunastamishinna (s.o võlakirja nimiväärtuse ja kogunenud intressi summa). Võlgnik ei maksnud nõutud tähtajal ühelegi Investorile lunastamishinda, rikkudes sellega Lepingust ja Tingimustest tulenevat kohustust. Võlgniku emiteeritud võlakirjade ennetähtaegset lunastamist taotlenud Investorid, kes omasid 98,22% kõigist võlakirjadest, kandsid vastavalt Tingimuste punktile 5.6 võlakirjad hageja väärtpaberikontole. Vastavalt Tingimuste p-le 5.6 loetakse Investorite võlakirjadest tulenevad nõuded loovutatuks hagejale, kui Investorid on võlakirjad kandnud hageja väärtpaberikontole. Seega kuuluvad 98,22% Võlgniku emiteeritud võlakirjadest tulenevad nõuded täies ulatuses hagejale. Tingimuste p 6.2 kohaselt on võlakirjade kehtivuse aeg 16 kuud, väljalaskepäevaga 5. juunil 2007. a ja lunastamispäevaga 1. oktoobril 2008. a. Tingimuste p 12.1 kohaselt oli Võlgnik kohustatud võlakirjad lunastama ja võlakirjade lunastamishinna tasuma isikutele, kes on Eesti väärtpaberite keskregistri andmete kohaselt võlakirjade omanikud. OÜ TR Majad emiteeritud 9.822 võlakirja omanik on hageja, seega on hagejal vastav nõudeõigus võlakirjadest tulenevate nõuete täitmiseks. Tingimuste p 6.3 kohaselt on Võlgniku emiteeritud võlakirjade lunastamishinnaks võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi summa. Võlakirja intressimääraks on 10 % (Tingimuste p 6.4). Tingimuste p 6.5 kohaselt arvestatakse intressi võlakirja nimiväärtuselt alates väljalaskepäevast (s.o 05.06.2007. a) kuni lunastamispäevani (s.o 01.10.2008. a). Seisuga 01.10.2008. a on 9.822 võlakirja lunastamishinnaks 11.125.093,15 eurot ehk 174.069.882,85 krooni (vastavalt Eesti Panga ametlikule kursile EUR 1 = EEK 15,6466). Arvutuskäik on järgmine: (EUR 10.000.000 + EUR 10.000.000 * 10% * 210/365 p + EUR 10.000.000 * 10% * 275/366 p) * 98,22%. Vastavalt Lepingu punktile 11.5 oli Võlgnik kohustatud maksma tähtaegselt tasumata jäänud summalt viivist 0,1% päevas arvates maksetähtpäevast kuni tegeliku maksepäevani, juhul kui Võlgnik ei täida õigeaegselt kohustust võlakirjad lunastada (s.o maksta Investoritele lunastamishind). Kuna Investoritel oli õigus esitada taotlus võlakirjade ennetähtaegseks lunastamiseks, Investorid seda õigust kasutasid ning vastavad ennetähtaegse lunastamise nõuded on Võlgnik kätte saanud 14.04.2008., siis oli Võlgnikul kohustus vastavalt Tingimuste p-le 11.3 tasuda võlakirjade lunastamishind 21.04.2008.a. Kuni Võlgniku suhtes tehtud pankrotiotsuseni 28.11.2008. a pidi Võlgnik seega tasuma viivist 221 päeva eest. Ühe päeva viivise suuruseks on 11.125,10 eurot ehk 174.069,90 krooni (174.069.882,85 * 0,1%). Kokku on viivise suuruseks seisuga 28.11.2008.a seega 2.458.645,60 eurot ehk 38.469.444,10 krooni (221 * 174.069,90). Seega on Võlgnik kohustatud hagejale kui OÜ TR Majad 9.822 võlakirja omanikule tasuma 174.069.882,85 krooni võlakirjade nimiväärtuse ja kogunenud intressi eest ning 38.469.444,10 krooni viiviseid. Kokku on hagejal Võlgniku vastu nõue võlakirjade lunastamishinna tasumiseks summas 212.539.326,95 krooni. Hageja nõue finantstagatise lepingust nr 2007023003 Hageja ja Võlgniku vahel on sõlmitud finantstagatise leping (edaspidi Pandileping), mille kohaselt Võlgnik seadis hageja kasuks pandi temale kuuluvale OÜ Margea Invest osale nimiväärtusega 6.750.000 krooni.

Pandilepingu punktis 8 on sätestatud pantija kohustused pandipidaja ees. Muuhulgas näeb Pandilepingu punkt 8.1.9 ette, et pantija kohustub teatama koheselt kirjalikult pandipidajale ning võtma kasutusele kõik meetmed pandipidaja huvide kaitseks, kui pandi esemele on pööratud nõue kolmanda isiku poolt või pandi ese on arestitud või on toimunud muud pandipidaja huve kahjustavad sündmused. Pandilepingu punkti 8.2 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda pantijalt leppetrahvi kuni 5 protsendi ulatuses lepingu alusel seatud pandiga tagatava nõude summast, juhul kui pantija rikub ükskõik millist lepingust või kehtivast õigusaktist tulenevat pantija kohustust või lepingus antud kinnitust. Võlgnik pantijana rikkus Pandilepingu punktist 8.1.9 tulenevaid kohustusi, kuna ei teavitanud hagejat kui pandipidajat viimase huve kahjustavatest sündmustest – pandi eseme OÜ Margea Invest osakapitali vähendamisest (ainuosaniku otsus 18.09.2008. a, muudatus äriregistrisse kantud 24.09.2008. a) ning seejärel suurendamisest (ainuosaniku otsus 30.09.2008. a, muudatus äriregistrisse kantud 06.10.2008. a, vt lisad 13, 14), mille tagajärjel sai OÜ Margea Invest 75% osanikuks OÜ Lemirova. Osanikeringi laiendamine sai võimalikuks ainult tänu Võlgniku, kes oli OÜ Margea Invest ainuosanik, otsustele. Kirjeldatud rikkumise tõttu tekkis Võlgnikul leppetrahvi tasumise kohustus vastavalt Pandilepingu punktile 8.2. Leppetrahvinõue muutub sissenõutavaks leppetrahvinõude aluseks oleva kohustuse rikkumisel, s.o antud juhul 19.09.2008. a (Võlgnik oleks pidanud Hagejat koheselt teavitama OÜ Margea Invest osakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmisest 18.09.2008. a, seega oli Võlgnik rikkumises hiljemalt alates sellele järgnevast päevast 19.09.2008. a). Hageja teatas Võlgnikule 08.12.2008. a kirjaga leppetrahvi nõudmisest summas 650.329,90 eurot (10.175.451,60 krooni). Võlgnik ei ole hagejale leppetrahvi tänaseni tasunud. Seega on hagejal Võlgniku vastu leppetrahvi tasumise nõue summas 10.175.451,60 krooni. Tulenevalt eeltoodust on hagejal Võlgniku vastu nõue kokku summas 222 714 778 krooni. Nõue on tagatud finantstagatistega vastavalt kahele Võlgniku ja hageja vahel sõlmitud finantstagatise lepingule, millega võlakirjadest tulenevate nõuete tagamiseks seati pant OÜ Margea Invest osale ja AS Kommest Auto aktsiatele. Ülaltoodust lähtuvalt palub hageja tunnustada AS SEB Pank nõuet OÜ TR Majad (pankrotis) vastu summas 222 714 778 krooni ning nõuet tagavat pandiõigust. Kostja vastuväited Kostjate kirjalikud vastused kattuvad suuremas osas ja kuna mõlemat kostjat suulise menetluse ajaks esindas ka sama lepinguline esindaja, siis kohus ei pea vajalikuks vastuväiteid tekstis nimeliselt eristada. Kirjaliku vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hagejal puudub võlausaldajana nõue TR Majad OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, samuti ei ole hageja nõudnud nõude rahuldamisjärgu tunnustamist, vaid taotlenud pandiõiguse tunnustamist. Nõue on formuleeritud ebaselgelt. Hageja ei ole omandanud väidetavaid investorite nõudeid, puudub investorite teade nõude loovutamise kohta VÕS § 171 tähenduses, seega ei ole hageja võlausaldajaks TR Majad OÜ pankrotimenetluses, vaid on tegelikult esitanud nõude investorite eest ja nimel. Kostjale teadaolevalt on investorid tasunud riigilõivu, arutanud samuti kõiki käesoleva nõudega seotud küsimusi, seega on võimaliku ja väidetava nõude omanikuks ning õigeks võlausaldajaks TR Majad OÜ investorid, kes aga ei ole nõuet esitanud. Kostja soovib selles osas kohtu abi erinevate dokumentide, s.h. Finantsinspektsiooni uurimistulemuste väljanõudmiseks, et tõendada omapoolseid väiteid hagejal nõude puudumise kohta.

Kostja vastuväited detailsemalt on järgmised: 1.Hageja viited PankrS § 82 lg 3 kohaldamisele on asjakohatud. Hageja väidab nagu ei oleks tõendatud, et kostja Rioksa SIA oleks võlausaldajaks TR Majad OÜ pankrotimenetluses, kuid hageja ei ole ise kostja nõuet nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustanud. PankrS § 82 ja selle alalõiked käsitlevad esimese üldkoosolekuga seotud küsimusi, s.o. häälte arvu määramisega seonduvat. 2.Hageja väidetavad nõuded leppetrahvile on alusetud, kuivõrd vaidlusalusest finantstagatise lepingust nr 2007023003 ei tulene, et selles oleks sõnaselgelt keelatud Margea Invest OÜ osaluse muutmine, millist asjaolu kinnitab ka võrdlus finantstagatise lepinguga, mis puudutab Kommest Auto AS aktsiad, kus nimetatu on üheselt kirjas. 3.Hageja ei ole näidanud, et tal oleks nõue TR Majad OÜ vastu. Võlakirjainvestorid ei ole loovutanud oma nõudeid võlgnik TR Majad OÜ vastu hagejale. Puudub kinnitus nõude loovutamise kohta VÕS § 171 tähenduses. Vastavalt vaidlusaluse võlakirjaemissiooni korraldamise lepingule (p 5.1.4) on võlgnik, s.o. TR Majad OÜ kui emitent kohustatud täitma talle võlakirjadest tulenevad kohustused. Muuhulgas sätestab viidatud lepingupunkt, et emitent on kohustatud lunastamispäeval lunastama kostja vahendusel investoritelt võlakirjad. Seega on SEB-l lepingust tulenevalt olemas nõue, et juhul kui võlakirjad lunastatakse, lunastatakse need SEB vahendusel. Samas puudub SEB-l emissiooni korraldajana õigus nõuda emiteeritud võlakirjadest tulenevate õiguste täitmist s.h. nõuda võlakirjade lunastamist. Oluline on eristada hageja võimalikke nõudeõigusi, mis tulenevad Lepingust ning võlakirju ostnud isikute õigusi, mis tulenevad võlakirjadest. SEB Pank ei ole ostnud ega muul viisil omandanud võlakirju, väidetav võlakirjade ülekandmine nö investorite kontodelt hageja kontole ei ole selge, sellisest tehnilisest kandest ei nähtu investorite tahe anda üle võlakirjade omandiõigus. Ajakirjanduse andmetel (Äripäev, Eesti Ekspress) kavatseb SEB Pank hüvitada võlakirjaomanikele tekitatud kahjud, seega saaks alles praegu või siis peale sellise kahju hüvitamist rääkida sellest, et hagejal võiks olla nõue võlgnik TR Majad OÜ vastu. Samas nähtub ajakirjandusest, et Finantsinspektsioon on uurinud vaidlusalust võlakirjaemissiooni ja leidnud selles puudujääke. Kostja reserveeris kirjalikus vastuses endale õiguse tugineda võlakirjaemissiooni korraldamise lepingu tühisusele, juhul, kui Finantsinspektsiooni uurimistulemustest peaks nähtuma, et lepingu sõlmimisel tegutses hageja huvide konfliktis muuhulgas seeläbi, et emissiooni korraldamine võimaldas hagejal endal olemasolevad võlgniku TR Majad kontserni kuuluvate ettevõtete laenud refinantseerida ehk teisisõnu sai SEB Pank oma laenud võlakirjainvestorite, aga samuti võlgniku TR Majad tegevust mõjutades tagasi. 4.Hageja väidetav nõue ei ole tagatud pandiga. Finantstagatise lepingu punktist 4.2. tuleneb üksnes see, et lepingu alusel seatava pandiga on tagatud kõik nõuded Võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida Võlakirjadest. Lepingu sellisest sõnastusest ei ole võimalik järeldada, mis summas neid nõuded tagatakse, kas tegemist on üldse rahaliste nõuetega ning ei ole võimalik järeldada, kelle nõudeid tegelikkuses tagatakse. Ühelt poolt võiks justkui järeldada, et isik, kelle nõudeid tagatakse on pandipidaja, kuid teiselt poolt ei ole võimalik finantstagatise lepingutest sellist järeldust teha. Selle Lepingu punktis 6.1. on sätestatud, juba mõneti erinevalt võrreldes Lepingu punktiga 4.1 ja 4.2, et nõuded, mis on nagu pandiga seotud on Võlakirjade igakordsete omanike ehk investorite nõuded, kuid need seatakse Pandipidaja kasuks. Asjaõigusseaduse § 314 lg 1 sätestab, et varaline õigus võib olla pandi esemeks, kui see on üleantav. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et õiguste pantimisele kohaldatakse käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Õiguste pantimisele ei kohaldata nimetatud seaduse § 282 3. lõikes sätestatut. Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (kirjastus Juura, 2004) on Asjaõigusseaduse § 314 „Õigused pandi esemena” selgitatud: Samuti saab pantida mitte omandiõigust, vaid asja. Eelkõige on tähtsad rahaliste nõuete, kaaspärijate pärandiosade, hüpoteekide, kindlustusnõuete, hoiukassaraamatute, võlakirjade, lastikirjade, laokirjade, obligatsioonide, hoiuste sertifikaatide, optsioonide, äriühingute osade-aktsiate, järglusõiguse

või omandi ülekandmise nõude, intellektuaalse vara pantimine. Õiguste pandi teke ja püsimine eeldab kehtiva nõude olemasolu (aktsessoorne pant). Asjaõigusseaduse § 284 „Käsipandi lõppemine nõude lõppemisega” kohta on Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud: Oma range aktsessoorsuse tõttu lõpeb käsipant alati koos tagatud nõude lõppemisega (sama VÕS § 187). Lähtudes eeltoodust palub kostja oma kirjalikus vastuses: kohustada hagejat esitama Finantsinspektsiooni uurimistulemused, millise põhjal võttis hageja endale ajakirjanduse andmetel kohustuse hüvitada võlakirjainvestoritele 177 000 000 krooni ning nimetatud dokumentide vabatahtlikust esitamisest keeldumisel nõuda kohtul uurimistulemused välja; kohustada hagejat esitama kõik TR Majad võlakirjainvestorite koosolekute protokollid ning nimetatud dokumentide vabatahtlikust esitamisest keeldumisel nõuda kohtul välja TR Majad võlakirjainvestorite koosolekute protokollid; jätta SEB Pank hagi nõude ja pandiõiguse tunnustamiseks TR Majad pankrotimenetluses täies ulatuses rahuldamata; Menetluse käigus on kostja lepinguline esindaja leidnud, et vaatamata hageja täiendavatele seisukohtadele, ei nähtu sellest veenvalt, et hageja oleks omandanud väidetavaid investorite nõudeid. Kostjate arvates on vajalik määratleda, kas hageja esindas investoreid või oli omandanud investoritelt nõudeõiguse. Kostjad saavad hageja käsitlusest aru selliselt, et hageja nõudeõigus tekkis võlakirjade omandamisega, kuid võlakirjaemissiooni tingimustest ega korraldamise lepingust ei nähtu, millised õigused on võlakirjade ülekandmisel makseagendile. Seega on tõendamata, et hageja oleks võlausaldajaks TR Majad OÜ pankrotimenetluses. Kostja leiab, et hageja ei ole üle ümber lükanud kostjate väidet, et tegelikult esitas hageja nõude mitte enda nimel, vaid investorite eest ja nimel, seega on võimaliku ja väidetava nõude omanikuks ning õigeks võlausaldajaks TR Majad OÜ investorid, kes aga ei ole nõuet esitanud. SIA Rioksa nõude osas märgib esindaja, et hageja viited PankrS § 82 lg 3 kohaldamisele on asjakohatud. Hageja väidab nagu ei oleks tõendanud, et kostja SIA Rioksa oleks võlausaldajaks TR Majad OÜ pankrotimenetluses, kuid hageja ei ole ise kostja nõuet nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustanud. PankrS § 82 ja selle alalõiked käsitlevad esimese üldkoosolekuga seotud küsimusi, s.o. häälte arvu määramisega seonduvat. Seega on hageja esindaja ajanud kas teadlikult või teadmatusest segi esimese ja teise ehk nõuete kaitsmise koosoleku regulatsiooni (täiendavalt oleks õige märkida, et arusaamatu on ka hageja poolt võlgniku märkimine käesolevasse asja menetlusosalisena). Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Seadused PankrS § 106 lg.1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Asjaolud ja järeldused

Kohus on tuvastanud, et poolte vahel on hagi esitamise seisuga vaidus selle üle: 1) kas hagejal on võlausaldajana nõue, 2) kas kostja SIA Rioksa on oma vastuväited tähtaegselt esitanud. Juhuks, kui hagejal on kohtu arvates võlausaldajana nõue, on kostja suuliselt istungil kinnitanud, et ta ei ole nõus ka hagisumma arvutusliku poolega. Kohus analüüsib järgnevalt vaidluse lahendamiseks: kas hageja on võlausaldaja PankrS mõttes (I); kas hageja on nõude omandanud loovutuse kaudu (II); kas võlakirja emissiooni korraldamise leping-tehing on kehtiv või tühine (III); tagatislepingust tuleneva leppetrahvi nõuet (IV); pandiõiguse tunnustamist (V) ja kas kostja SIA Rioksa on asjakohane kostja (VI), kuna hageja ise selles veendunud ei ole ja esitab nõude tema vastu nö igaks juhuks.

I Kohus leiab, et selle küsimuse püstitamine, kas hageja on või ei ole võlausaldaja, on hilinenud. Kohus on hageja avalduse alusel algatanud võlgniku pankrotimenetluse sellest samast nõudest tulenevalt ja on võlgniku vastu esitatud pankrotiavalduse ka rahuldanud, seega üksi sellest tulenevalt saab juba väita, et kohus on hageja nõuet lugenud olemasolevaks ja piisavalt selgeks. Võlgnik ei ole kasutanud nõude vaidlustamiseks pankrotiseaduses sätestatud võimalust vastuväidete esitamiseks. Mitte keegi ei ole mingilgi asjaolul vaidlustanud ka pankroti väljakuulutamise kohtulahendit. Hageja kui võlausaldaja staatus on leidnud kinnitust seega läbi jõustunud kohtulahendi, millega võlgniku pankrot välja kuulutati. Järgnevalt on haldur pankrotimenetluses aktsepteerinud hagejat kui võlausaldajat täpselt samast nõudest tulenevalt häälte andmisega esimesel võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt nõude suurusele. Ka seda häälte andmist ei ole keegi vaidlustanud ja vastav kohtumäärus on jõustunud. Seega leiab kohus, et rääkida nõude tunnustamise koosolekul (protokoll lk. 130-132) vastuväite esitamisest tulenevalt sellest, et hagejal ei ole võlausaldaja staatust nõude puudumiseebaselguse- vms. tõttu, on põhjendamatu. Kostja kahtleb hageja võlausaldaja staatuses tulenevalt ka sellest, kes tasus hageja eest riigilõivu käesoleva hagi esitamisel. Kuna kehtiv seadus (TsMS § 150 lg.4, § 149 lg.8) võimaldab menetluskulusid vajadusel tagastada isikule, kes need kulud kandis ja kes ei ole vastavas asjas osalenud menetlusosalisena, siis on loetud seega ka võimalikuks, et nn kõrvalised isikud tasuvad hageja eest ka asja menetlemiseks vajalikke kulusid. Teha ainult sellest järeldust, et nõudeõigus on mitte menetlusdokumendis nõude esitanud isikul, vaid menetluskulu makse teostanud isikul, on põhjendamatu. Järeldus- hageja on võlausaldaja PankrS mõistes ja on õigustatud esitama nõude tunnustamise hagi. II Kohus ei pea põhjendatuks kostja väidet, et hageja pole nõuet loovutuse kaudu saanud, kuna ”puudub kinnitus nõude loovutamise kohta VÕS § 171 tähenduses”. Ühtlasi leiab kostja, et hageja ei ole suutnud määratleda, kas on toimunud loovutamine või on ta nõude esitanud võlakirjade omanikuna.

Kohus leiab, et kostja tuginemine VÕS § 171 sätestatule kui kinnituse puudumisele nõude loovutamise kohta, on eksitav. Nimetatud säte reguleerib, milliseid vastuväiteid saab võlgnik uuele võlausaldajale esitada. Kinnitust nõude loovutamise kohta reguleerib VÕS § 168 ja see toimub võlausaldajate vahel. Nõude on loovutanud investorid hagejale ja kas loovutamise kinnitus nende vahel esitati või mitte, ei saa olla võlgniku probleem. VÕS § 169 kohaselt nõude loovutamise kehtivus ei sõltu võlgniku nõusolekust ega ka nõude loovutamisest võlgnikule teatamisest. Võlausaldajad võivad, aga ei pea nõude loovutamisest võlgnikule teatama. Võlgnik saab VÕS § 171 alusel uuele võlasusaldajale vastuväidete esitamise kaudu väita, et võlasuhe, millest tekkinud nõue on loovutatud, on tühine või taotleb lepingu tühistamist. Kohus leiab, et võlakirjade emissiooni korraldamise lepingu punktis 2.2.6 on olemas teadekinnitus loovutamise kohta: Nõude loovutamiseks loetakse Võlakirjade kandmist Investorite poolt korraldaja väärtpaberikontole. Asjaolu, et hageja on saanud loovutuse kaudu võlakirjade omandi, nähtub vastavast registrikandest ( I kd. lk. 106-107). Kuna nõue liigub koos võlakirjaga, siis võlakirja omandamisega on hageja saanud ka nõude omanikuks ja sellest tulenevalt oli õigustatud esitama ka käesolevat hagi. Järeldus- hagejal on nõue, mille ta on omandanud võlakirjade emissiooni korraldamise lepingust tulenevalt loovutamise kaudu. III TsMS § 436 kohaselt peab kohtulahend olema seaduslik ja põhjendatud. Kui hageja esitab tehingust tuleneva nõude, siis kohus peab omal algatusel kontrollima, kas tehing poolte vahel on üldse kehtiv. Kui tehing ei ole kehtiv, siis ei saa kohus otsust sellele tehingule rajada ja seega peab kohus tehingu tühisust kontrollima omal algatusel. Tehingu tühisusele tuginemine on leidnud mõningast käsitlust küll kostja kirjalikes seisukohtades ja suuliselt istungil, aga kuivõrd kostja rajas tehingu võimaliku tühisuse tuvastamise andmetele, mida ta soovis teada saada läbi Finantsinspektsiooni uurimistulemuste ja läbi investorite koosolekute protokollide ja milliste dokumentide väljanõudmise taotluse jättis kohus rahuldamata, siis tuleb järeldada, et kostja on loobunud tuginemast hagialuseks oleva Lepingu tühisusele. Antud lepingu (I kd., lk.9-19 koos Tingimustega eesti keeles lk. 31-38 ja ingl. keeles lk. 20-30) puhul on kohus nõus hagejaga, kes sisustab lepingulise suhte investorite ja võlgniku vaheliseks laenusuhteks, mida hageja korraldas ja mille täitmist ta tagas. Kohtul ei ole mingit põhjust kahelda nimetatud laenusuhte õiguspärasuses. Investoritel oli õigus finantseerida (võlakirjade kaudu) võlgniku tegevust ja oleks ebamõistlik arvata, et sellise investeerimise ( laenamise) eest ei pidanud investorid midagi tagasi saama võlgniku normaalse ja tavapäraselt toimiva majandustegevuse käigus ja kaudu. Asjaolu, et investeerimise kaudu saadud rahalistele vahenditele ei järgnenud ootuspärasel kujul ja mahus võlgniku majandustegevust ja et võlgnik selles raskenenud majandusliku situatsioonis ja selle olukorra mõjutamiseks äriühingu osakapitaliga tehtud tehingutest omakorda ei teavitanud hagejat ja ei täitnud hageja ees seega finantstagatise lepingust tulenevat kohustust teavitada äriühingu vara suhtes toimunud olulistest muutustest, tõi kaasa selle, et hageja, emissiooni korraldajana

pidi vastavalt Lepingule hüvitama investoritele kahju, mida viimased kandsid võlgniku tegevuse/tegevusetuse tõttu. Kohus ei näe nimetatud suhtekolmnurgas- Pank- Investorid- Võlgnik- ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust väita tehingu vastuolus olemist heade kommetega TsÜS § 86 mõttes. Investor on laenuandjana olnud vaba otsustama, millistel tingimustel ta laenu annab ehk võlgniku emiteeritud võlakirju lunastab ja võlgnik oli enne lepingu allkirjastamist vaba otsustama, kas talle investorite pakutud tingimused võlakirjade erakorralise tagasilunastamise kohta sobivad või mitte. Kui pooled vastavalt omale vabale tahtele sellise lepingu sõlmisid ja selle korraldamiseks hageja abi kasutasid, siis midagi, mis ei oleks selles tegevuses olnud kooskõlas heade kommetega, ei ole võimalik tuvastada. Tühisuse toimimiseks TsÜS § 86 lg.2 mõttes ei pea esinema üheaegselt mõlemad nimetatud sättes toodu asjaolud, ehk piisab, kui tehing on tehtud kas 1) teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seadusandja on põhimõtteliselt leidnud, et kuivõrd juriidilise isiku puhul ei saa rääkida tehingu tegemisest äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, siis selle normi kohaldamise praktika pigem ei laiene juriidilistele isikutele, ehkki iseenesest ei ole see ka täiesti välistatud ja põhistatud on selle normi kohaldatavust juriidiliste isikute suhtes asjaoluga, et juriidiline isik on juhtorganite liikmete valikus vaba ja saab alati kogenematud juhtorgani liikmed välja vahetada. Vastastikuste kohustuste väärtus peab tühisuse kohaldumiseks olema aga tasakaalust väljas ebamõistlikult ja laenusuhte puhul ei ole vastastikuseks kohustuseks mitte laenusumma (võlakirjade tagasilunastamine) tagasimaksmine, vaid ühelt poolt laenu kasutada andmine ja teiselt poolt laenuintressi maksmine. Asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et antud õigussuhtes on laenuintress (10%) olnud ebamõistlik, ei ole kumbki pool esile toonud. Seadus ei sätesta maksimaalset intressimäära, lähtutud on lepinguvabaduse põhimõttest. Liiga kõrge on intress siis, kui ta ületab oluliselt keskmist intressi samas kohas, sel juhul oleks tegemist liigkasuvõtmisega, mis omakorda tõstatab küsimuse tehingu tühisuseks TsÜS § 86 kohaselt. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1- 80-02 leidnud, et ainuüksi liigkõrge intress ei anna alust pidada laenulepingut heade kommete vastaseks. Lepingute tühisuse tuvastamisel põhjusel, et see on heade kommete vastane liigkasuvõtmise tõttu, tuleb kaaluda asjaolusid, nagu ühe poole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, on Riigikohus leidnud otsuses nr. 3-2-1-106-00. Nimetatu on 01.05.2009 jõustunud TsÜS § 86 muudatustet tulenevalt ja kohtu poolt eelkäsitletu kohaselt aga juriidilise isiku osas pigem välistatud või vähemalt ülimalt erandlik, kuivõrd juriidilisel isikul on alati võimalik oma kogenematuid ja mõjutatavaid juhtorgani liikmeid välja vahetada asjatundlike vastu ja seeläbi vältida tehingute tegemist, mille puhul hiljem tekiks küsimus nende tühisusest. Kostja viide võimalikule hagejapoolsele hea pangandustava rikkumisele, on jäänud paljasõnaliseks, kostja ei ole seda asjaolu üritanudki sisustada muul viisil, kui lootes saada infot taotletud Finantsinspektsiooni uurimistulemustest. Neti otsingumootori kaudu otsingusõna ”hea pangandustava” sisestamisel avaneb Eesti Pangaliidu poolt juba 1996 vastuvõetud samanimeline dokument, millele kohtu hinnangul kostjal olnuks võimalik konkreetsemalt hageja tegevuse suhtes vaidlusalusesse lepingusse puutuvalt viidata (ja seda ka ilma Finantsinspektsiooni materjalita), kui kostja leidis, et hea pangandustava rikkumisest tulenevalt oleks alust tunnistada vaidlusaluse tehingu tühisust. Kohus leiab, et isegi kui Finantsinspektsioon tuvastaks mingi pangapoolse rikkumise, ei mõjutaks see hageja kui võlausaldaja poolt omandatud nõude esitamise õigust võlgniku

pankrotimenetluses, kuivõrd võimalik panga tegevuse minetus ei vabasta võlgnikku võlakirjade emiteerimisest tulenevast võlakirjade tagasilunastamise kohustustest kokkulepitud tingimustel. Investorid on esitanud taotlused võlakirjade ennetähtaegseks lunastamiseks (I kd. lk.39jj), need on edastatud Võlgnikule ning võlgnik on Investoritele ka vastanud. Ainsaks küsimuseks oleks vaid jäänud, kas võlausaldajaks olnuks investorid igaüks üksikult, või olnuks seda praegusel juhul pank. Panga riskiks jääb praegusel juhul asjaolu, kui suures ulatuses ta reaalselt võiks saada oma nõude rahuldatud pankrotivara abil. Lepingust tulenevalt on hageja saanud 9822 võlakirja omanikuks ja on nõude esitanud mitte emissiooni korraldajana vaid võlakirjade omanikuna. Eesti Väärtpaberite Keskregistri väljavõtte ( I kd. lk. 106-107) kohaselt oli pankrotimenetlusse nõudeavalduse esitamise ja ka hagi esitamise ajal hageja väärtpaberikontol 9822 OÜ TR Majad võlakirja. Nõue lunastamishinna tasumiseks oli igal isikul, kelle väärtpaberikontol oli võlakirju. Võlgnik sai investoritelt tähtajalist laenu, emiteerides neile võlakirju, kuid jättis tähtaegselt laenu tagastamata ehk võlakirjad tagasi ostmata. Investorite kui laenuandjate nõue säilis ka pärast laenutähtaja möödumist, samuti oli neil õigus oma nõuet loovutada. Võlakirjad eksisteerivad üksnes registris ning võlakirjade omandiõiguse üleandmine toimub kande tegemisega Eesti Väärtpaberite keskregistris. Võlakirjade üleandmisega hageja väärtpaberikontole kasutasid esialgsed investorid võlakirjade tingimuste p.-s 5.6. sätestatud võimalust loovutada oma võlakirjadest tulenevad nõuded hagejale. Antud poolte vaheline suhe on käsitletav laenusuhtena VÕS § 396 jj mõistes. VÕS § 396 lg.3 kohaselt kohaldatakse VÕS 22. peatükis sätestatut ka juhul, kui laenulepingu esemeks on liigitunnustega piiritletud esemed, eelkõige väärtpaberid. Laenu üleandmine tähendab sellisel juhul väärtpaberi kui vara omandiõiguse laenusaajale ülekandmist. Väärtpaberi seaduse § 2 kohaselt on väärtpaber, ka selle kohta dokumenti väljastamata, vähemalt ühepoolse tahteavalduse alusel üleantav varaline õigus või kohustus või leping. Võlakiri on üheks nimetatud sättes loetletud väärtpaberi liigiks, mille sisuks on laenuvõtja kohustus maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressi. Käesolevas kaasuses ei ole vaidlust selles, et laenaja ei ole laenu tagasi maksnud ei esialgsele võlausaldajale ega ka nõude loovutuse kaudu laenuandjaks muutunud hagejale ehk uuele võlausaldajale. Kostja OÜ Margea Invest vastuväited tagasimakstava rahalise kohustuse arvutuslikus osas, ehk väide, et ka tunnustamist taotletav summa on ebaõige, on jäänud paljasõnaliseks ja ei kuulu seega arvestamisele ning hindamisele. Järeldus- võlakirjade emissiooni korraldamise leping ei ole tühine ja on kehtiv leping. IV Pandipidaja AS SEB Eesti Ühispank ja Pantija OÜ TR Majad vahel 05.06.2007 sõlmitud finantstagatise lepingu nr. 2007023003 (I kd lk. 108-111) kohaselt on pandiga tagatavaks nõudeks samade poolte vahel 28.05.2007 võlakirjaemissiooni korraldamise lepingust tulenevalt tagatislepinguga seatava pandiga tagatud kõik nõuded Võlgniku OÜ TR Majad vastu, mis tekivad või võivad tekkida Võlakirjadest. Nimetatud tagatislepingu p. 8.2. kohaselt on pandipidajal õigus nõuda (vastav nõudekiri I kd lk. 127-129) leppetrahvi, kui pantija rikub ükskõik millist tagatislepingust tulenevat pantija kohustust või lepingus antud kinnitust. Pantija kohustused sätestab tagatislepingu osa 8. Hageja esitatud leppetrahvi nõude alusena on viidatud pantija poolt lepingu p.8.1.9 reguleeritud kohustuse rikkumisele ehk et pantija pidi koheselt kirjalikult pandipidajale

teatama ning võtma tarvitusele kõik abinõud pandipidaja huvide kaitseks, kui pandiesemele on pööratud nõue kolmanda isiku poolt või pandi ese on arestitud või on toimunud muud pandipidaja huve kahjustavad sündmused. Pandi esemeks tagatislepingu p.5 kohaselt on OÜ Margea Invest osa, nimiväärtusega 6 750 000 krooni. Hageja väitel on kostja OÜ Margea Invest ainuosaniku 18.09.2008 (I kd lk.118) otsusega osakapitali vähendatud ja ainuosaniku 30.09.2008 otsusega (I kd. lk. 120) osa suurendatud, mille tagajärjel sai osanikuks 75% ulatuses OÜ Lemirova ja on seeläbi rikkunud lepingus sätestatud kohustust, kuna osakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmisest pandipidajat ei teavitatud. Kohus leiab, et isegi kui möönda, võrdluses samal ajal sõlmitud AS Kommerts Auto aktsiatega seotud finantstagatise lepinguga (I kd. lk. 112-115), kus sõnaselgelt oli fikseeritud OÜ Margea Invest osaluse muutmise keeld, et leppetrahvi nõude aluseks olevas finantstagatise lepingus sarnase redaktsiooniga pantija kohustus ehk teatava tegevuse keeld puudub, siis oleks põhjendamatu arvata, et osakapitali vähendamine ei mahuks finantstagatiste lepingu p 8.1.9 regulatsioonile alluva määratluse ”on toimunud muud pandipidaja huve kahjustavad sündmused” alla. Osakapitali vähendamine ja järgneva otsuse alusel OÜ Margea Invest osaluse määra muutmine, olulise vähendamise suunas, on kaheldamatult toimingud, mis mõjutavad pandieseme väärtust. Pandieseme väärtus omakorda on kindlasti asjaolu, mis pandipidaja huve mõjutab, sealhulgas ka kahjustamise suunas. Riigikohus on 31.03.2010 otsuses nr. 3-2-1-7-10 p.-s 41 märkinud, et aktsia harilikku väärtust mõjutab lisaks äriühingu üldisele majanduslikule seisundile ka see, milliseid õiguseid annavad aktsiad äriühingu juhtimisel ja kasumi jaotamisel ning on tehtud viide ÄS § 226-le, mis neid õigusi nimetab. Analoogne säte osaühingu puhul on ÄS §-s 148 lg.5. Seega ei ole kahtlust, et osa väärtust mõjutab otseselt osa osalusprotsent, s.t. osa omaniku võimalus, vastavalt tema osa suurusele, otsustada äriühingu juhtimisel olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Peale OÜ Margea Investi osakapitali suurendamist on 75% osade omanikuks saanud OÜ Lemirova, seega, kuna oluliselt vähenes OÜ Margea Investi osa ehk nt. võimalus lihthäälte enamusega mõjutada äriühingu eduka toimimise jaoks vajalikke otsustusi, siis seeläbi vähenes ka finantstagatise lepingus pandi esemeks oleva vara väärtus ja seega, lähtudes antud kaasuse kontekstist ja lähtudes finantstagatise lepingust tuleb tõdeda, et osakapitaliga toimunud muutused võivad vähemalt teoreetiliselt mõjutada pandipidaja huve ja seega tulnuks selliste otsuste tegemisest pandipidajat teavitada. Kohus leiab, et antud juhul on ka ÄS § 199-2 alusel toimunud osakapitali vähendamise kande õiguspärasus kaheldav. Osakapitali vähendamist 18.09.2008 otsuses on põhjendatud vajadusega katta kahjumit summas 4 456 623 krooni. Osakapitali lihtsustatud vähenemise regulatsioon kahjumi katmiseks on ÄS §-s 199-2. Sellise kapitali vähendamise puhul võlausaldajate huve kaitsvat teavitamiskohustust ei rakendata ning äriühingul on keelatud teha väljamakseid vähendatud kapitali arvelt. Lihtsustatud kapitali vähendamist kasutatakse õiguskirjanduse kohaselt eelkõige juhtudel, kui äriühingul on probleeme seoses netovara säilitamise nõuete täitmisega ehk tegemist on sisuliselt saneerimisega. Riigikohtu 15.06.2007 määruse nr. 3-2-1-61-07 p.11 järgi on Äriseadustiku § 362 /analoogne säte OÜ jaoks sisaldub ÄS §-s 199-2/ kohaselt aktsiakapitali lihtsustatud vähendamine

võimalik üksnes juhul, mil see toimub kahjumi katmiseks. Kahjumit kasutatakse selles sättes raamatupidamislikus tähenduses. Raamatupidamise seaduse § 3 p 6 kohaselt on kasum (kahjum) raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe. Seega aktsiakapitali lihtsustatud vähendamiseks on vajalik kahjumi tõendamine sellekohase aruande esitamisega, mis ei tähenda aga seda, et registripidajal on õigus nõuda avaldajalt vahearuande esitamist. Aktsiakapitali vähendamise äriregistrisse kandmise avaldusele tuleb lisada ÄS § 359 lg 1 p-des 1-3 märgitud dokumendid, mille hulgas ei ole märgitud vahearuannet. Aktsiakapitali on võimalik kahjumi katmiseks vähendada, kui kahjum on nähtav majandusaasta aruandest. Kuna äriseadustik ei näe aktsiakapitali lihtsustatud vähendamise korral ette ka majandusaasta aruande esitamise kohustust, siis tuleb lähtuda olemasolevast aruandest, mis on registripidajale esitatud ÄS § 334 lg 2 kohaselt. Praegusel juhul on OÜ Margea Invest esitanud majandusaasta aruande viimati 2006 aastal ja selles aruandes ei kajastu sellist kahjumit nagu näitab OÜ Margea Investi ainuosanik oma osakapitali vähendamise kohta vastuvõetud otsuses. Nimetatud otsuse alusel äriregistrile kande tegemiseks esitatud avalduse lisadena ei ole märgitud ka ühegi uuema aruande esitamist. Eelduslikult võinuks registripidaja olla äriühingu kandeavalduse menetlemisel kahjumi tõendamisstandardi suhtes resoluutsem, sest osakapitali vähendamise otsuse vastuvõtmise ajaks pidanuks olema registripidajale esitatud juba ka 2007 majandusaasta aruanne, millest saanuks tuvastada, kas andmed aruandes kajastatud kahjumi suuruse kohta ühilduvad kapitali vähendamise otsuse märgitud ja osaniku poolt kinnitatud kahjumi suurusega 4 456 623 krooni. 2006 aasta aruandes on kahjumi suuruseks märgitud 984 892 krooni, koos eelmiste perioodide kahjumiga 1 047 579 krooni, mis on aga kordades väiksem kapitali vähendamise otsuses näidatust. ÄS § 199-2 lg.2 kohaselt osakapitali võib lihtsustatult vähendada, kui kahjumi katmiseks ei piisa osaühingu kasumist ega reservkapitalist ja kui osaühingul ei ole ka muid reserve. Neid vajalikke andmeid saab registripidaja tuvastada majandusaasta aruandest. OÜ-u Margea Invest 2006 (seni viimase olemasoleva) majandusaasta aruandes reservkapitali olemasolu ei nähtu, võimalike muude reservide kohta infot majandusaasta aruanne ka ei kajasta, seda enam tulnuks selle kohta selgitus märkida kapitali vähendamise otsusesse. Seega, otsustamaks, kas äriühingul on õigus taotleda kapitali vähendamise kande tegemist, peab registripidaja saama hinnata ÄS §-s 199-2 lg.2 nimetatud asjaolusid: kasumi piisavust, reservkapitali olemasolu ja muude reservide puudumist. Kuna aruande lisamist kande tegemiseks ÄS § 200 nõutava dokumentide hulgas ei ole, siis juhuks, kui vastavaid andmeid aruandes ei kajastu, peaks olema võimalik kohaldada ÄS § 200 lg.1 p.4 ja sel alusel nõuda avalduse lisade täiendamist. Antud äriühingu puhul ei ole kandeavaldusele lisatud dokumentide loetelust näha, et registripidajale oleks esitatud ÄS § 200 lg.1 p.3-1 nimetatud EVK teatist, mis on aga nõutav, sest registripidaja andmetel on antud äriühingu osad registreeritud EVK-s. Kohus leiab, et OÜ Margea Invest ainuosaniku poolt osakapitali vähendamise otsuses esitatud andmeid hinnates tulnuks jätta kandeavalduse alusel kanne tegemata (või vähemalt pidanuks andma puuduste kõrvaldamiseks tähtaja), kuivõrd osanik oleks pidanud kapitali vähendamisest teavitama võlausaldajaid ja EVK-d ÄS § 199, 200 ettenähtud korras ja ei ole tõendatud, et seda oleks tehtud. Kuna kanne sellele vaatamata siiski on tehtud ja see kehtib, siis eeltoodud asjaoludele tuginedes ei pruugi olla välistatud riigivastutuse tekkimine. Võlausaldajate teavitamise kohustuste täitmise korral ei oleks tekkinud ka küsimust finantstagatise lepingus sätestatud kohustuste rikkumisest ja langenuks ära õigus nõuda leppetrahvi.

Antud juhul on aga osanik oma otsus(t)e kaudu saavutanud selle, et osakapitali vähendamise ja sellele lühikese aja järel järgnenud suurendamise kaudu on saavutatud olukord, kus finantstagatise lepingu esemeks oleva osa väärtus on oluliselt teisenenud ja seda võib pidada sündmuseks, mis kahjustab pandipidaja huve, kuivõrd OÜ-le TR Majad kuuluv OÜ Margea Invest osa, mille nimiväärtus finantstagatise lepingu sõlmimisel oli 6 750 000 krooni, on käesolevaks hetkeks osakapitali vähendamise ja suurendamise ning osaluse muutmise tulemusena nimiväärtuses 40 000 krooni. Järeldus- leppetrahvi nõue on põhjendatud, seda enam, et hageja väite kohaselt ei ole võlgnik ise oma juhatuse kaudu ega ka hilisemalt võlgniku seaduslik esindaja halduri isikus tänaseni leppetrahvi vaidlustanud. V Tulenevalt eelnevas osas käsitletud finantstagatise lepingust, leiab kohus olevat õiguse hagejal, kes väidab, et pandiõiguse tunnustamise ainus mõte on määrata tagatava nõude rahuldamisjärk. Hageja väitel on tema poolt esitatud nõue esitatud tunnustamiseks I järgus ja seda tulenevalt just hagejal olevast pandiõigusest. Pandiõigus ise tuleneb Võlakirjade emissiooni korraldamise lepingu täitmiseks sõlmitud finantstagatise lepingust nr. 2007023003. Lisaks juba käsitletud finantstagatise lepingule, on hageja Võlakirjade emissiooni korraldamise lepingust tulenev nõue tagatud ka lepinguga nr. 2007024712 (lk. 112-115), mille osa nr. 4 kohaselt on pandi esemega- AS Kommest Auto aktsiatega, nimiväärtusega 23 294 500 kroonitagatud kõik Võlakirjadest tekkivad või tekkida võivad nõuded võlgniku ehk OÜ TR Majad vastu. Kostja vastuväide, et finantstagatise lepingute sõnastusest pole võimalik järeldada, millises summas nõudeid tagatakse, kas tegemist on üldse rahaliste nõuetega ja et ei ole võimalik järeldada, kelle nõudeid tagatakse, ei ole asjakohane. Vastuväite kohaselt õiguste pandi teke ja püsimine eeldab kehtiva nõude olemasolu. Kohus on käesoleva otsuse II osas tuvastanud, et hagejal on kehtiv nõue ja oli seda ka finantstagatise lepingute sõlmimise ajal, seega kostja tõstatatud küsimus pandiõiguse olemasolust langeb ära. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et kuna pandiõigus on juba kantud väärtpaberite keskregistrisse, siis selle õiguse olemasolu ei vajakski enam ei kaitsmist ega veelvähem kohtupoolset tunnustamist. Tagatislepingu p 4.2 kohaselt on pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest, millele järgneb tagatud nõuete liikide loetelu. Selline määratlus on kooskõlas kõigi AÕS §-s 279 toodud tingimustega, mis üldiselt pantidele kohalduvad. Asjaõigusseaduse kohaselt ei ole pandilepingu, sh AÕS § 3141 sätestatud finantstagatise lepingu, kehtivuse eelduseks pandiga tagatud nõude summa määratlemine. Kui ka lepingus ei ole teisiti kokku lepitud (antud juhul ei ole), siis on tagatud nõuded kogu pandi väärtuse ulatuses, mis on kooskõlas AÕS § 276 lg-s 1 toodud pandiõiguse mõistega. Vastavalt AÕS § 279 võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet, sh tingimuslikke ja tulevikus tekkivaid nõudeid. Tagatislepingu punkti 4.2 teises lauses on toodud tagatavate nõuete loetelu, mis on kõik rahalised või rahaliselt hinnatavad nõuded.

Tagatislepinguga kaasneb kolmnurksuhe võlgniku, AS SEB Pank kui tagatisagendi ning võlakirjaomanike vahel. See on tavapärane võlakirjade tagamise viis, et võlakirjade emitent emiteerib võlakirju teatud isikutele, kuid tagatis seatakse ühe isiku – tagatisagendi – kasuks. Nimetatud struktuur lihtsustab tagatise seadmist ning hilisemat realiseerimist. Tagatislepinguga on tagatud kõik võlakirjadest tulenevad nõuded, ükskõik kellele need parajasti kuuluvad, nagu on sätestatud ka Tagatislepingu punktis 6.1. Kuna võlakirjad on vabalt võõrandatavad, siis ei olegi võimalik sellises pandilepingus kõigi nõuete omanikke täpselt määratleda ning see ei ole ka oluline. Seega on Tagatisleping sõlmitud võlgniku ja AS SEB Pank vahel ja tagatis seatud viimase kasuks, kuid sellega on tagatud nõuded, mis võisid algselt kuuluda ka kolmandatele isikutele. Pärast seda, kui võlgnik jättis nõuded nõuetekohaselt täitmata, loovutati kõik need nõuded hagejale. Selline pandistruktuur oli kokku lepitud algusest peale ning vastas kõigi osapoolte soovile. AS SEB Pank omandaski nõudeõiguse ning sai asuda seda realiseerima tema kasuks panditud vara arvel. Pandiga tagatud nõuded (sh võlakirjad omandanud isikute nõuded võlgniku vastu) olid pandi seadmise ajal olemas ning on tänaseni. Vastavalt AÕS § 279 lõigetele 2 ja 3 võib pandiga tagada ka tingimuslikke ning tulevikus tekkivaid nõudeid ning sellest põhimõttest ei tee erandeid ka käsipandi ega õiguste pantimise regulatsioon. Lisaks hõlmab pant ka kõiki muid võlakirjadest tulenevaid nõudeid, sh AS SEB Pank kui emissiooni korraldaja või tagatisagendi võimalikke nõudeid võlgniku vastu, mis samuti olid pandi seadmise ajal olemas (vähemalt kui tulevikus tekkivad nõuded). Finantstagatis on õiguste pandi eriliik ning seda reguleeriv AÕS § 3141 eristab kahte liiki finantstagatisi – finantstagatist on võimalik seada kas väärtpaberi või rahalise nõude pandiõigusega koormamise teel või tagatise andmise eesmärgil ülekandmisega. Esimesel juhul jääb tagatise ese omanikule ja üksnes koormatakse pandiga, kuid teisel juhul antakse tagatise seadmise eesmärgil üle omandiõigus tagatise esemele. Tagatislepingu punktidest 6.2 ja 6.3 lähtuvalt on antud finantstagatise puhul tegemist viimase juhtumiga, st pandi esemeks oleva õiguse ülekandmisega tagatise andmise eesmärgil ehk sisuliselt tagatisloovutamisega. Selleks kanti pandi ese üle eri liiki väärtpaberikontole, mille käsutamise õigus oli ainult SEB’l kui pandipidajal (Tagatislepingu p 6.3). Seega tuleb lisaks AÕS §-le 3141 antud juhul pigem kohaldada võlaõiguslikku tagatisloovutamist reguleerivaid VÕS §§ 164 jj sätteid. Tagatisloovutamine jällegi ei ole oma olemuselt aktsessoorne. PankrS § 103 lg 4 järgi loetakse pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks pandiõigus, mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või Eesti väärtpaberite keskregistrisse (EVK). Viidatud pankrotiseaduse sättest tuleneb üheselt, et pankrotimenetluses loetakse kehtivaks ja kaitsmiseta tunnustatuks igasugune EVK-sse kantud pandiõigus, ilma mingite täiendavate kontrollideta. Kui õiguse pandi kehtivus oleks alati rangelt seotud tagatava nõudega, ei võimaldaks pankrotiseadus EVK-sse kantud pandiõiguste kaitsmiseta tunnustamist. Pankrotivõlgnik ega pankrotihaldur ei ole tänaseni vastu vaielnud AS SEB Pank nõuet tagavale pandiõigusele. Pankrotihaldur ei esitanud pandiõigusele vastuväiteid ka nõuete kaitsmisel, kusjuures PankrS § 103 lg 2 järgi on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema, kui selleks on alust. PankrS § 104 lg 1 esimese lause kohaselt peab ka võlgnik esitama oma vastuväited nõuet tagavale pandiõigusele hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul, hiljem ei saa ta pandiõigusele vastu vaielda. Olukorras, kus võlgnik ega pankrotihaldur ei ole pandi olemasolu ja kehtivust kahtluse alla seadnud, tuleb jätta tähelepanuta ka SIA Rioksa vastavad põhjendamatud väited. Järeldus - hageja pandiõigus kuulub tunnustamisele.

VI Hageja väidab, et SIA Rioksa ei olnud pädev esitama vastuväidet hageja nõudele, kuna ta ei esitanud oma nõude alust ja seda tõendavaid dokumente haldurile vähemalt 3 tööpäeva enne üldkoosolekut. Õige on kostja SIA Rioksa seisukoht, et kostja nõude esitamise aeg ei lõppenud esimesel võlausaldajate üldkoosolekul. Võlausaldaja saab oma nõudeavaldust esitada kahe kuu jooksul. Puudustega nõudeavalduse esitamine esimesel võlausaldajate üldkoosolekul toob kaasa vaid selle, et haldur ei anna võlausaldajale hääli. Edasi pidi aga nõudeavaldus nõuetekohasel kujul olema esitatud vähemalt 3 tööpäeva enne nõuete kaitsmise koosoleku algust selleks, et haldur saaks esitatud avaldusega tutvuda. Sellist korda kostja ei järginud ja selle üle pole ka vaidlust, et kostja nõudevaldus saabus nõuete kaitsmise koosolekule 10 minutit enne selle algust. Nõuete kaitsmise koosolekul ei ole kostja nõuet üldse kaitstavate nõuete numeratsiooni märgitud ja nõudeavalduse saabumine on fikseeritud märkena AS Kommest Auto nõudeavalduse juures selliselt, et haldur esitab vastuväite kogu AS Kommest Auto nõudele, sh. ka juhul kui see nõue on loovutatud (väidetavalt teatud summas käesoleva menetluse kostjale SIA Rioksale). Haldur on kostja nõude tunnustamise vaidlustanud ja sellest tulenevalt on maakohtu menetluses tsiviilasi, kus SIA Rioksa hageb nõude tunnustamist ja kus kostjaks on märgitud nõude tunnustamisele vastu vaielnud haldur. Käesoleva asja hageja möönab võimalust, et kostja SIA Rioksa on õigustatud esitama hageja nõudele vastuväite, kuid pigem on hageja siiski seisukohal, et eeltoodud nõudeavalduse mitteõigeaegsest esitamisest tulenevalt ei saa kostja olla isikuks, kes saaks teiste võlausaldajate nõudeid vaidlustada. Kohus leiab, et see vaidlus, kas SIA Rioksal, esitatud asjaoludest tulenevalt, oli või ei olnud nõuet ja kas ta selle nõuetekohaselt esitas või mitte, ei mõjuta käesoleva asja lahendamist, ( ja on teise kohtumenetluse ese), kuivõrd käesoleva nõude tunnustamise vaidlus on võimalik lahendada sõltumata SIA Rioksa vastuväidete õiguspärasuse küsimusest. Kuna sisuliselt esitas SIA Rioksa hageja nõude tunnustamisele samad vastuväited, mis kostja OÜ Margea Invest, siis kostja SIA Rioksa vastuväidete formaalne arvestamata jätmine ei mõjuta käesoleva asja sisulist lahendamist. Järeldus- kohus ei anna käesolevas asjas hinnangut, kas SIA Rioksal oli õigus esitada vastuväidet hageja nõude tunnustamisele

Tõendid Kohtumenetlusse esitatud, uuritud ja analüüsitud tõenditele on viidatud otsuses tekstisiseselt.

Menetluskulud. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetluosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/ /allkirjastatud digitaalselt/

Marika Leimann Tea Toming

Viru Maakohtu kohtuniku Marika Leimann ́i 19.05.2010.a

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata hageja taotlus täiendava otsuse tegemiseks 29.04.2010 otsuses resolutsiooni muutmiseks nõude rahuldamisjärku puudutavas osas Rahuldada hageja taotlus 29.04.2010 otsuses vigade parandamiseks hageja ärinime puudutavas osas ning lugeda, et otsuses läbivalt- päises, resolutsioonis, tekstisiseselt- tuleb hagejaks lugeda AS SEB Pank. Rahuldada hageja taotlus vigade parandamiseks 29.04.2010 otsuse resolutsioonis pandiõigust puudutavas osas ning lugeda otsuse resolutsiooni õigeks järgmiseks sõnastuses: Tunnustada hageja nõuet OÜ TR Majad(pankrotis) pankrotimenetluses summas 222 714 778 /kakssada kakskümmend kaks miljonit seitsesada neliteist tuhat seitsesada seitsekümmend kaheksa/ krooni ja tunnustada hageja nõuet tagavat pandiõigust. Muus osas jätta resolutsioon muutmata. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Marika Leimann Tea Toming

Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2010.a

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Viru Maakohtu 29. aprilli 2010 otsus muutmata. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt OÜ Margea Invest ja SIA Rioksa kanda.

Riigikohtu 20.04.2011.a

RESOLUTSIOON

TR Majad (pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

Kohtuotsus jõustus 20. aprillil 2011.a Riigikohtu otsusega. Nooremreferent

Tea Toming

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.