T.S. ja A.S. hagi AS Järvevana (endine ärinimi AS Merko Ehitus; registrikood: 10068022; asukoht: Tallinn Järvevana tee 9G) ja OÜ Serovantos (registrikood: 10329385; asukoht: Tallinn Õismäe tee 32-52) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
50 000 krooni
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 19.06.2009. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.S. ja A.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
30. märts 2010. a
Menetlusosalised ja nende
Apellandid T.S. ja A.S. , esindaja advokaat Leanika Tamm Vastustaja AS Järvevana (endine ärinimi AS Merko Ehitus), esindaja Mihkel Mugur Vastustaja OÜ Serovantos, esindaja advokaat Urmas Veinberg
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 19.06.2009 otsuse resolutsioon muutmata.
Muuta
menetluskulude
maakohtu
jaotust
ja
jätta
menetlusosaliste endi kanda. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
otsuses
toodud
menetluskulud
Menetluskulude jaotus
Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.S. ja A.S. esitasid 26.06.2007 kohtusse hagiavalduse AS Järvevana (endine ärinimi AS Merko Ehitus) ja OÜ Serovantos vastu mittevaralise kahju hüvitise 3 500 000 krooni väljamõistmiseks. Hagejad palusid AS-lt Järvevana välja mõista 1 750 000 krooni ja OÜ-lt Serovantos 1 750 000 krooni hagejate kasuks. Hagiavalduse kohaselt hukkus 19.08.2002 tööülesannete täitmisel ehitusettevõtte OÜ Järve Ehitusgrupp juhataja A.S. . Viru Maakohus mõistis 28.04.2006 otsusega kriminaalasjas nr 105-244 süüdi KrK § 206 lg 2 järgi OÜ Serovantos töödejuhataja R.L. , kes vastutas töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest OÜ-s Serovantos. Viru Ringkonnakohus jättis 21.06.2006 otsusega maakohtu otsuse kriminaalasjas muutmata. Hagejad leidsid, et kahju tekitajateks, kes peavad vastutama A.S. surma põhjustamise eest, on kostjad. Ehitustööde tellija AS Velsicol Eesti oli sõlminud ehitustööde tegemiseks peatöövõtu lepingu AS-ga Järvevana, kes omakorda sõlmis alltöövõtu OÜ-ga Serovantos. Viru Maakohtu otsusega kriminaalasjas on tuvastatud, et OÜ Serovantos teostas montaažitöid R. L juhendamisel, kes oli vastavalt OÜ Monik ja OÜ Serovantos vahel sõlmitud töövõtulepingule nr 18/07/02, 18.07.2002, AS Järvevana koostatud töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppele 02.07.2002 ja OÜ Serovantos 02.08.2002 käskkirjale nr 14/02 töödejuhatajaks objektil ning samuti vastutas töötervishoiu ja tööohutuse eest objektil OÜ Serovantos poolt. Kostjad on solidaarvõlgnikud: A.S. surma põhjustanud tööohutusnõuete rikkumine leidis aset OÜ Serovantos objektil, kus montaažitöid tegid tööohutusnõudeid rikkudes OÜ Serovantos töötajad, ning AS Järvevana vastutab A.S. surma põhjustamise eest VÕS § 1054 lg-st 3 lähtuvalt, kui OÜ-le Serovantos ülesande andja, kes ei täitnud peatöövõtjana peatöövõtu lepingust tulenevat kohustust kindlustada nii oma firma kui kõikide alltöövõtjate töötajad surmaga või traumaga lõppeda võivate õnnetusjuhtumite vastu. Kuna AS Järvevana seda kohustust ei täitnud, ei saanud hagejad A.S. surma järgselt mitte üheltki kindlustusfirmalt hüvitist. A.S. surma põhjustamisega tekitati hagejatele järgmine kahju.
Hageja T.S. oli oma abikaasa ülalpidamisel ja töötas OÜ-s Järve Ehitusgrupp, mille tegevdirektoriks oli tema abikaasa. Seoses A.S. hukkumisega peatas OÜ Järve Ehitusgrupp oma tegevuse, mille tõttu jäi T.S. ilma tööst ja sissetulekust. Ellujäämiseks oli ta sunnitud talvetingimustes turul kalaga kauplema ja töötama ajutiselt kioskis müüjana. Hagiavalduse esitamise hetkel töötas T.S. oma hukkunud abikaasa sõbra firmas ja tundis ennast muidusööjana. A.S. hukkumine põhjustas T.S. tugevat füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, mille tagajärjel halvenes järsult tema tervis. T.S. haigestus ägedasse progresseeruvasse haigusesse. Tal esinevad sagedased peavalud, kuulmise nõrgenemine, keskendumisvõime kaotus, valud südames. Alates 2006. a on ta saanud ka psühhiaatrilist ravi. T.S. on praeguseks kaotanud 60% oma töövõimest. Hageja A.S. oli isa hukkumise ajal alaealine (17 aastat vana), õppis gümnaasiumi lõpuklassis, tal ei olnud eriala ning ta jäi ilma toitjata. Isa hukkumise tõttu halvenes pere materiaalne olukord järsult. Hageja A.S. jätkas õpinguid Tallinna Tehnikakõrgkoolis ainult selle tõttu, et emal ei olnud raha õpingute eest maksmiseks soovitud erialal. Tema hingeline valu oli poole aasta jooksul nii tugev, et ta käis ringi nagu udus ega suutnud aru saada kaotuse tegelikust suurusest, tal kadus elurõõm ja elu mõte.
2.Kostja AS Järvevana (endine ärinimi AS Merko Ehitus) hagi ei tunnistanud. A.S. hukkus 19.08.2002 ja kõik tema surmast tulenevad nõuded aegusid 19. augustiks 2005. AS Järvevana oli seisukohal, et hagi on aegunud ning palus kohtul kohaldada aegumist. AS Järvevana ei saa olla solidaarvõlgnikuks koos OÜ-ga Serovantos, kuna VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse. OÜ Serovantos ei olnud AS Järvevana alltöövõtja, samuti ei lasunud AS-l Järvevana lepingulist kohustust kõikide objektil töötavate tööliste elu kindlustamiseks. Lisaks oleks selle lepingulise kohustuse rikkumise korral õigus vastutust nõuda ainult teisel lepingupoolel, s.o AS-l Velsicol Eesti. OÜ-ga Järve Ehitusgrupp ja selle juhiga ei olnud AS-l Järvevana mingeid töövõtulepingust tulenevaid suhteid ning AS Järvevana vastutus hagejate ees on välistatud ka deliktiõiguse pinnalt, kuna AS Järvevana ei ole pannud toime õigusvastast tegu, mis oleks põhjuslikus seoses tööõnnetusega. Hagejate nõutav kahjusumma on põhjendamatu ning kahjusumma arvestamise metoodika meelevaldne. Kostja OÜ Serovantos hagi ei tunnistanud. Hiljemalt 27.06.2003, kui T.S. tunnistati kriminaalasjas kannatanuks, pidid hagejad teada saama konkreetse kahju tekitanud isiku, R. L. Seega oleks hagi tulnud esitada hiljemalt 27.06.2006. OÜ Serovantos oli seisukohal, et hagi on aegunud ning palus kohtul kohaldada aegumist. Vastavalt 02.07.2002 kinnitatud „Töösisekorra eeskirjale ehitusobjektil ning kokkuleppele töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta“ vastutas hukkunud A.S. ise ohutuse eest objektil ja oli teadlik kõigist ohutusreeglitest, kuid ei järginud ise ohutusreegleid ega täitnud ka kontrollikohustust ohutusreeglite järgimise üle teiste töövõtjate poolt. Tema käitumises olid kas ohutusreeglite tahtliku rikkumise tunnused või oli tegemist raske hooletusega, mille tõttu tuleb hüvitise nõue jätta VÕS § 139 lg 3 alusel täies ulatuses rahuldamata. A.S. lubas mitmel ettevõtjal samaaegset tegevust objektil, millega rikuti jämedalt tööohutuse nõudeid, mis avarii korral põhjustas tema enda surma. Kõik inimesed tunnevad lähedase inimese surma puhul kurbust, masendust, kaotusekibedust. Hagejate nimetatud tundeid ja seisundeid ei saa pidada erandlikeks asjaoludeks, mis annaksid aluse nõuda VÕS § 134 lg 3 alusel moraalse kahju hüvitamist. Ka on hagejate esitatud kahjuhüvitise arvestus põhjendamatu. Hagejad on esitanud ebaõigeid andmeid. T.S. ei olnud oma abikaasa ülalpidamisel, samuti ei olnud ta oma abikaasa juhitud äriühingu töötaja. T.S. oli OÜ Järve Ehitusgrupp osanik (tema omandisse kuulus 50% OÜ Järve Ehitusgrupp
osakapitalist) ja juhatuse liige. OÜ Järve Ehitusgrupp tegevuse seiskumine ei ole seotud OÜ Serovantos õigusvastase tegevusega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 19.06.2009 otsusega T.S. ja A.S. hagi OÜ Serovantos vastu summas 1 750 000 krooni ja AS Järvevana (endine ärinimi AS Merko Ehitus) vastu summas 1 750 000 krooni rahuldamata ning kohtukulud hagejate kanda. Otsuse kohaselt tuleb hagejate hagi AS Järvevana vastu jätta rahuldamata seoses aegumisega. Hagejatele oli alates tööõnnetuse toimumisest (19.08.2002) teada, et peatöövõtjana tegutses AS Velsicol Eesti ehitusobjektil AS Järvevana. Seega oli TsÜS § 153 kohaselt viimaseks hagi tähtaegselt esitamise päevaks AS Järvevana vastu 19.08.2005. Hagi on esitatud 26.06.2007. Kohus leidis samuti, et AS Järvevana ei olnud süüdi A.S. toimunud tööõnnetuses. Hukkunud A.S. ei olnud AS Järvevana töötaja, vaid OÜ Järve Ehitusgrupp juhtivtöötaja. Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-dele 4; 12 ja 22 oli OÜ Järve Ehitusgrupp kohustatud tagama oma töötajatele tervislikud ja ohutud töötingimused. A.S. toimunud tööõnnetus näitab, et OÜ Järve Ehitusgrupp ei tulnud toime oma töötajatele ohutute töötingimuste tagamisega. OÜ Järve Ehitusgrupp ei täitnud ka temale seadusega pandud kohustust (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22), mille kohaselt tööandja teatab raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest viivitamata Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ning surmaga lõppenud tööõnnetusest ka politseile. Seetõttu ei ole Tööinspektsioon viinud läbi juurdlust A.S. toimunud tööõnnetuse tekkepõhjuste ja süüdlaste väljaselgitamiseks ning kõik tööõnnetuse põhjustanud tegurid ja selles süüdiolevad isikud võisid jääda välja selgitamata. Just OÜ-l Järve Ehitusgrupp (kui tööandjal) lasus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 kohaselt kohustus mitte lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised. Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja puudub tööandja, kes korraldab töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 lg-s 3 nimetatud ühistegevus tähendab, et selles osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et OÜ Järve Ehitusgrupp ja OÜ Serovantos oleks sõlminud kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta. Kohus leidis, et kirjaliku kokkuleppe puudumine OÜ Järve Ehitusgrupp ja OÜ Serovantos vahel ning oma tegevuse vastastikune mittekooskõlastamine (hukkunud A.S. tegi ehitustöid otse raskusi tõstva tõstekraana noole all) oligi A.S. surmaga lõppenud tööõnnetuse üheks põhjuseks. Ilma A.S. poolse tööohutuse eeskirjade rikkumiseta ei oleks ainuüksi kraana troppide katkemine tõstmise ajal saanud põhjustada tema surma. Tööõnnetuse toimumiseks oli vajalik kõikide tegurite koosmõju. AS Järvevana sõlmis VV 08.12.1999 määrusega nr 377 kinnitatud „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ § 3 nõuete täitmiseks oma alltöövõtjatega R.P. poolt 02.07.2002 kinnitatud „Töösisekorra eeskirja ehitusobjektil ning kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta“, mille p 5 kohaselt vastutab alltöövõtjate tegevuse eest ehitusplatsil üksnes vastava alltöövõtjaga lepingu sõlminud töövõtja. Eeskirja p 9.1 kohaselt
kannab iga töövõtja täielikku riisikot tema poolt töövõtulepingu järgselt teostatavate tööde nõuetekohasuse ning nimetatud tööprotsessi ohutuse eest isikute elule, tervisele ja varale. Eeskirja p 9.4 kohaselt ei vastuta peatöövõtja ühegi töövõtja poolse mistahes kohustuse mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju eest. Eeskirja p 9.5 sätestab, et juhul, kui tööõnnetuse on põhjustanud mitme töövõtja süüline tegevus või tegevusetus ning ei ole võimalik täpselt piiritleda nimetatud isikute vastutuse määra ning oma kohustusi mittenõuetekohaselt täitnud isikud ei saavuta kokkulepet vastutuse jagunemise osas, vastutavad nimetatud isikud kahju kannatanu ees solidaarselt. Nimetatud kirjalik kokkulepe oma alltöövõtjatega välistab täielikult AS Järvevana vastutuse A.S. surmaga lõppenud tööõnnetuse toimumise eest. Kõne alla võiks tulla AS Silbet vastutus, sest OÜ Järve Ehitusgrupp tegutses AS Silbet alltöövõtjana, kuid AS Silbet vastu ei ole hagi esitatud. OÜ Serovantos vastu on hagi esitatud tähtaegselt, kuna hagi aegumise kulgemine OÜ Serovantos vastu peatus hetkel, kui T.S. esitas kriminaalasjas tsiviilhagi ning ta tunnistati 27.06.2003 määrusega kannatanuks ja tsiviilhagejaks; hagi aegumise tähtaja kulgemise peatumine lõppes 21.06.2006 Viru Ringkonnakohtu otsusega, kuid kohus leidis, et hagi OÜ Serovantos vastu on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. A.S. surma põhjustas suurema ohu allikaga OÜ Serovantos, kelle töötajad (R. L juhendamisel) teostasid tõstekraanaga tõstetöid. VÕS § 1056 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Seadus näeb ette, et kohus võib VÕS § 139 lg 1, 2, 3 alusel kahjuhüvitist vähendada, arvestades hukkunud A.S. enda käitumist ja süüd tööõnnetuse põhjustamisel ja kahju tekitamisel. Hukkunud A.S. oli töid teostava ehitusettevõtte OÜ Järve Ehitusgrupp juht, kellel lasus seaduse kohaselt kohustus tagada kõigile OÜ Järve Ehitusgrupp töötajatele, sh iseendale tööohutusnõuetele vastav töökoht ja töötingimused. OÜ Tehnokontrollikeskuse tunnistuse nr 5/14/333/401/2000 kohaselt oli hukkunud A.S. lõpetanud kraana kasutamise järelvaataja kursused ning tema kvalifikatsioon vastas EV Majandusministeeriumi 15.03.1999 määrusega nr 17 kinnitatud „Kraana valmistamise ja kasutamise ohutuseeskirja“ nõuetele. AS Velsicol Eesti töökaitsealaste protokollide 08.07.2002, 18.07.2002 ja 26.07.2002 kohaselt instrueeriti hukkunud A.S. tööohutusealaselt kui AS Silbet töötajat. „Töösisekorra eeskirja ehitusobjektil ning kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta“ 02.07.2002 juurde lisatud töösisekorraeeskirja tutvustuse kohaselt oli hukkunud A.S. tutvustatud allkirja vastu kõikide eeskirjadega kui AS Silbet objektijuhti. Arvestades hukkunud A.S. kvalifikatsiooni ja tema kui ametiisiku volitusi ehitusobjektil, leidis kohus, et A.S. poolt oma kohustuste mittenõuetekohane täitmine oli põhjuslikus seoses tööõnnetuse ja selle raske tagajärje põhjustamisega. A.S. käitumist ehitusobjektil tuleb hinnata kahjustatud isiku raske hooletusena, mis aitas kaasa kahju tekitamisele. OÜ Serovantos töötajate poolt kasutatava kraana troppide purunemine tõste ajal iseenesest ei oleks saanud põhjustada A.S. surma. A.S. surm saabus ainult selle tõttu, et ta ise rikkus jämedalt tööohutuse nõudeid ja töötas tõstet teostava kraana noole all, mille tõttu kuulub vähendamisele kuni 100% hagejate esitatud moraalse kahju nõue. A.S. surmaga tekitatud materiaalne kahju summas 35 567 krooni on T.S. kasuks kahju põhjustanud suurema ohu allika valdajalt R. L juba Viru Maakohtu 28.04.2006 otsusega välja mõistetud. Kohus leidis, et see summa on piisav ja mõistlik ning kooskõlas seadusega kehtestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohus leidis ka, et hagiavalduses esitatud moraalse kahju kirjeldus vastab harilikule stressiseisundile, mis tekib igal inimesel, kes on kaotanud lähedase inimese, olenemata surma põhjusest. Hageja T.S. ei ole esitanud tõendeid, et tema töövõimetuse tekkimine on
põhjuslikus seoses A.S. surmaga. T.S. ei olnud hukkunud A.S. ülalpidamisel, vaid oli hagiavalduse kohaselt OÜ Järve Ehitusgrupp töötaja. Ka peale A.S. surma on T.S. leidnud tööd ja on eluga edasi läinud. Kohus leidis, et OÜ Järve Ehitusgrupp ei lõpetanud tegevust seoses oma juhi surmaga. Olukord oli vastupidine – A.S. suri tööõnnetuse tagajärjel, kuna OÜ Järve Ehitusgrupp ei suutnud tagada oma juhile ohutuid töötingimusi. Hageja A.S. sai toitjakaotuspensioni, asus õppima kõrgkooli. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et isa surm ja meelepärasesse kõrgkooli mitte sissesaamine on omavahel põhjuslikus seoses. Kõrgkooli sissesaamine sõltub gümnaasiumi lõputunnistuse hinnetest, riigieksamite ja sisseastumiskatsete tulemustest, konkursist erialale. Hageja väljajäämine meelepärasest kõrgkoolist oleks tõenäoliselt aset leidnud ka siis, kui tema isa ei oleks tööõnnetuse tagajärjel surma saanud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.T.S. ja A.S. taotlevad apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, mõistes vastustajatelt apellantide kasuks välja õiglase hüvitise kohtu siseveendumuse kohaselt. Kaebuse põhjendused: 1) hagi ei ole aegunud. Hagi aegumistähtaja alguseks on nii OÜ Serovantos kui AS Järvevana puhul 21.06.2006, kui Viru Ringkonnakohus jättis muutmata Viru Maakohtu 28.04.2006 otsuse, millega OÜ Serovantos töödejuhataja ja vastutav isik töötervishoiu- ja tööohutusnõuete järgimise eest R.L. mõisteti süüdi KrK § 206 lg 2 järgi. Seega tuvastas kohus 21.06.2006 lõplikult asjaolud ja kuriteos süüdioleva isiku. Hagejate nõue tuleneb kriminaalmenetlusest ja varasemalt ei olnud hagejatel seaduslikku alust hagi esitamiseks tsiviilmenetluses, kuna A.S. hukkumise asjaolude uurimine veel kestis. Hagi esitati 26.06.2007, s.o TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul; 2) üllatav on kohtu seisukoht, mille kohaselt A.S. oli ise oma surmas süüdi. Kohtuistungil seda küsimust ei arutatud ja kohtu positsioon põhineb kriminaalasja materjalide subjektiivsel tõlgendusel. Samuti on alusetu kohtu järeldus, et A.S. sai surma õnnetusjuhtumi tagajärjel, kuna OÜ Järve Ehitusgrupp ei suutnud tagada oma juhile ohutuid töötingimusi. Kriminaalasja uurimine ja Viru Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas tõendavad A.S. süütust oma surmas. Kriminaalmenetluses on tõendatud, et A.S. hukkus ohutustehnika jämeda rikkumise tõttu OÜ Serovantos tööprotsessis, mitte OÜ Järve Ehitusgrupp teostatud betoonitöödest tingitud põhjustel. A.S. tagas vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-dele 4; 12; 22 oma töötajate ohutuse betoonitööde tegemisel. Viru Ringkonnakohus tuli kriminaalasjas järeldusele, et R.L. „vastutas kraanaga montaaži ohutuse eest ning just nende ohutusnormide rikkumise tõttu hukkus inimene“. Viru Ringkonnakohtu otsuse punktis 2 on märgitud, et „Seejuures teades, et ohtlikus tsoonis asuvad OÜ Järve Ehitusgrupp töölised, ei antud metallkonstruktsiooni tõstmisel betoneerijatele suulist korraldust ega hoiatust ohtlikust tsoonist lahkumiseks, millega R.L. rikkus VV 08.12.1999 määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses” § 19 lg 6, vastavalt millele, kui ehitusplatsil on piiratud juurdepääsuga ohualad, tuleb need märgistada ja rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks kõrvalised isikud”. Samuti on Viru Ringkonnakohus märkinud, et „Tööohutuse nõuete täitmise ja vastutuse kohta oli 02.07.2001 kinnitatud Töösisekorra eeskiri ehitusobjektil ning kokkulepe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta, mille p 9.1 kohaselt iga tööettevõtja kannab täielikku riisikot tema poolt tööettevõtulepingu järgselt teostatavate tööde nõuetekohasuse ning nimetatud tööprotsessi ohutuse eest isikute elule, tervisele ja varale. /.../ Antud dokumendile on R.L. 08.08.2002 andnud OÜ Serovantos töödejuhatajana allakirja”.
OÜ Järve Ehitusgrupp ei pidanud teatama Tööinspektsiooni surmaga lõppenud õnnetusjuhtumist, teatama oleks pidanud süüdiolev isik OÜ Serovantos. Samuti vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lg-le 3 teatab arst raskest ja surmaga lõppenud tööõnnetusest viivitamata kirjalikult Tööinspektsiooni kohalikule asutusele. Sündmuskohale saabus kiirabibrigaad, õnnetusjuhtum oli fikseeritud. Vastavalt eelnimetatud seaduse § 22 lg-le 4 oli ka peatöövõtja-tööandja AS Järvevana kohustatud teatama raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest viivitamata seaduses sätestatud instantsidele. Kohtuotsuses kriminaalasjas on märgitud, et 19.08.2002 kell 16.00, AS Velsicol Eesti territooriumil, aadressil Uus-Tehase 8, Kohtla-Järve, teostasid ehitustöid üheaegselt kaks ehitusfirmat – OÜ Järve Ehitusgrupp, kes vastavalt AS Silbet ja AS Merko Ehitus vahelisele lepingule teostas betoonitöid A.S. juhendamisel, ning OÜ Serovantos, kes teostas montaažitöid R. L juhendamisel, kes vastavalt OÜ Monik ja OÜ Serovantos vahelisele töövõtulepingule nr 18/07/02, 18.07.2002, ja vastavalt AS Merko Ehitus poolt koostatud töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppele 02.07.2002 ning vastavalt OÜ Serovantos 02.08.2002 käskkirjale nr 14/02 oli töödejuhatajaks ning töötervishoiu- ja tööohutuse eest vastutavaks isikuks OÜ Serovantos poolt. Mõlemad ehitusfirmad töötasid jäikade tähtaegade tõttu paralleelselt, 7 meetri kaugusel teineteisest, millega R.L. rikkus VV 08.12.1999 määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ § 6 lg 3 p 1 nõudeid, vastavalt millele ehitustööde teostamise ajal on töötervishoiu- ja tööohutuse koordineerimiseks ja korraldamiseks ehitusplatsil määratud isik kohustatud koordineerima, korraldama ja jälgima tööohutust ja -tervishoidu ehitusplatsil. Seega kriminaalmenetluses tuvastatud hierarhia ahel ei nõudnud lepingu sõlmimist OÜ Järve Ehitusgrupp ja OÜ Serovantos vahel. Vastasel juhul on peatöövõtja AS Järvevana süüdi selles, et lubas oma objektile tööle ebaseaduslikult tegutsevad alltöövõtjad ilma õigusliku kokkuleppeta vastavalt tema poolt 02.07.2002 esitatud soovitustele, mille eest ta vastutab tööandja AS Velsicol Eesti ees vastavalt lepingule. VÕS § 1054 lg 1, 2, 3 sätestavad vastutuse teise isiku eest juhul, kui isik kasutab seda teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ning kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Nõustuda ei saa ka kohtu poolt VÕS § 139 kohaldamisega. A.S. ei saanud eeldada, et OÜ Serovantos hakkab tõstekraanat kasutama ilma ohutustehnikat järgimata ja mittetöökorras seisundis. Mittetöökorras ohtliku tootmisseadme valdamine ja kasutamine raskendab OÜ Serovantos süüd; 3) erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 mõttes on see, et ei ole võimalik eeldada, et OÜ Serovantos töötaja, kes vastutab ohutustehnika eest objektil, montaažitööde teostamisel raskete metallkonstruktsioonidega kasutab mittekorras kõrgendatud ohuga tehnikat üleüldse ja eriti inimeste töötsoonis. OÜ Serovantos kasutas eriti ohtlike tööde teostamiseks ebapiisavalt kvalifitseeritud isikut. Kohus ei lugenud hagejate eeltoodud väiteid erandlikeks asjaoludeks, milliseid nad ei võinud mõjutada (OÜ Serovantos kaadrivalik) ja ei kandnud neid protokolli. Hagejatele tekitatud moraalset kahju kohus praktiliselt ei vaadelnud. Hagejate väide, et AS Järvevana ei täitnud lepingulist kohustust kindlustada töövõtu ja alltöövõtu ehitusobjektidel töötavate inimeste elu ja tervis, on samuti jäänud otsusest välja, rikkudes protsessiõigust.
5.AS Järvevana (endine ärinimi AS Merko Ehitus) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Menetluskulud palub vastustaja panna apellantide kanda.
Vastuväidete kohaselt on kohus õigesti tuvastanud hagi aegumise AS Järvevana suhtes. Apellatsioonkaebuses viidatud Viru Ringkonnakohtu menetluses käsitleti R. L süü küsimust ning aegumistähtajad AS Järvevana suhtes nimetatud otsusest ei sõltu. 02.07.2002 kinnitatud „Töösisekorra eeskiri ehitusobjektil ning kokkulepe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta“ välistab täielikult AS Järvevana vastutuse A.S. toimunud tööõnnetuse eest. Kuivõrd kohus tuvastas esmalt hagi aegumise AS Järvevana suhtes, ei olnud kohtul kohustust analüüsida väidetava lepingulise kohustuse (kindlustamiskohustuse) rikkumist. Samas apellantide moraalse kahju ning väidetava lepingulise kohustuse rikkumise vahel puudub seos. Apellandid ei ole ka tõendanud vastava kohustuse olemasolu või selle rikkumist AS Järvevana poolt, samuti asjaolu, et väidetavast rikkumisest oleks tulenenud lepingulise või lepinguvälise kahju nõudeõigus apellantidele.
6.OÜ Serovantos vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastustaja palub määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning mõista vastustaja menetluskulud välja apellantidelt. Vastuväidete kohaselt on maakohus põhjendatult leidnud, et A.S. oli ise oma surmas süüdi. Ta oli ise vastutav ohutuse eest ehitusobjektil ning seega teadlik ohtudest. Astudes raskust tõstva kraana alla, seadis A.S. ennast teadlikult ohtu, mis tõi kaasa tema surma. Väide, et kraana ei olnud korras, on tõendamata ning apellandid ei ole seda väidet esitanud maakohtu menetluses, mistõttu tuleb see väide jätta tähelepanuta. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Lein lähedase isiku surma korral on normaalne ja ainuüksi see asjaolu ei ole käsitletav erandliku asjaoluna. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-19-08 öelnud, et „võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa „erandlikuks asjaoluks“ olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga“. Riigikohus märgib, et „kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine)“. Riigikohus on leidnud veel, et kahju tekitanud teo tunnistamine kuriteoks ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Apellandid ei ole välja toonud ühtegi erandlikku asjaolu, mis võimaldaks neil nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldus muutmata. Hagi rahuldamata jätmisel tuleb arvestada käesolevas otsuses toodud põhejndusi. Ringkonnakohus muudab maakohtu lahendi menetluskulude jaotust ja jätab menetlusosaliste poolt menetluses kantud kulud menetlusosaliste endi kanda.
8.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas. Maakohtu otsusega ei kohaldatud aegumist hagejate nõude osas AS Serovantos vastu, selles osas apellatsioonkaebust esitatud ei
ole, mistõttu ringkonnakohus lähtub eeldusest, et hagejate nõue AS-i Serovantos vastu ei ole aegunud. Maakohus kohaldas aegumist AS Järvevana vastu esitatud nõudele, millele on esitatud apellatsioonkaebus ning ringkonnakohus kontrollib, kas maakohus kohaldas aegumist kooskõlas seadusega.
9.Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1) AS Vesiscol Eesti territooriumil teostasid 19.08.2002 ehitustöid üheaegselt OÜ Järve Ehitusgrupp ja OÜ Servantos; 2) OÜ Järve Ehitusgrupp teostas AS-ga Silbet ja AS-ga Merko Ehitus sõlmitud lepingute alusel betoonitöid; 3) OÜ Servantos teostas OÜ-ga Monik sõlmitud töövõtulepingu alusel R. L juhendamisel montaažitöid, mis olid seotud raske metallkonstruktsiooni tõstmise ja paigaldamisega; 4) OÜ-u Servantos tööde teostamisel purunesid ühe metallkonstruktsiooni ülestõstmisel tropid ja konstruktsioon kukkus alla; 5) konstruktsiooni kukkumise tagajärjel hukkus tööülesannete täitmisel OÜ Järve Ehitusgrupp juhataja A.S. ; 6) OÜ Servantos töödejuhataja R. L tunnistati Viru Maakohtu 28.04.2006 otsusega süüdi KrK § 206 lg 2 järgi ning T.S tsiviilhagi kahju hüvitamise nõudes summas 35 567 kr rahuldati; 6) T.S ja A.S. esitasid 26. 06.2007 hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes OÜ Servantos ja Merko Ehitus vastu;
10.Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus kohaldas AS Järvevana (endine AS Merko Ehitus) vastu esitatud nõudele aegumist põhjendamatult, ei ole õige. Apellantide nõudele AS Järvevana vastu kuulub kohaldamisele TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teda sai või pidi teada saama. T. Sepantsova töötas 2002. aastal oma abikaasa äriühingus ja oli teadlik abikaasa äriühingu lepingutest ning asjaoludest, mis tema poolt hagiavalduses esile toodi. Aegumise kulgemine ei alanud kriminaalasjas otsuse jõustumisega ega muude hilisemate asjaoludega, vaid kahju tekkimise hetkest. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagi esitamise ajaks 26.07.2007 oli nõue AS Järvevana vastu aegunud. Ringkonnakohus märgib, et kuna hagejate nõue AS Järvevana vastu on aegunud, siis ei hinda ringkonnakohus maakohtu sisulisi põhjendusi nõude osas ega võta seisukohta ka apellandi väidete osas, mis puudutavad AS Järvevana vastu suunatud nõude põhjendusi.
11.Apellantide nõude aluseks AS-i Serovantos vastu on kostja töötaja poolne tegevus, mille tulemusena hukkus hagejate lähedane. Ringkonnakohtu arvates saab hagejate nõude aluseks olla kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Ringkonnakohus märgib, et kuna AS-i Serovantos tegevusega põhjustati isiku surm, siis on tegemist kahju õigusvastase tekitamisega. VÕS 1054 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.
VÕS § 1056 lg 1 esimese lause kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Eelviidatud sätete kohaselt võib AS Serovantos vastutada nii oma töötaja tegevuse eest kui ka suurema ohu allika valdajana. Apellantide nõue AS-i Serovantos vastu kahju hüvitamiseks on lubatav. Asjaoludest tulenevalt ei ole vaidluse all, et AS-i Serovantos töötaja tegevuse tagajärjel hukkus inimene, kes oli hagejate lähedane. Hagejad on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulenevalt nende lähedase surma põhjustamisest.
12.Ringkonnakohus märgib, et hagejatel tekkinud kahju hüvitamise nõude põhjendatuse hindamisel ei kuulu kohaldamisele kahju hüvitamise üldine regulatsioon, vaid erinorm, mis sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Hagejad kaotasid abikaasa ja isa, mistõttu vaieldamatult on tegemist hukkunu lähedastega, kellel VÕS § 134 lg 3 alusel on nõude esitamise õigus. Lisaks nõude esitamise õigusele aga tuleb nõude rahuldamiseks tuvastada ka erandlike asjaolude esinemine. Ringkonnakohus nendib, et erandlike asjaolude määratlemine lähedase isiku kaotusega seoses on väga raske, kuna üldiseid kriteeriume seada on keeruline. Tegemist on eelkõige lähedase kaotanud isikute enda subjektiivse hinnanguga olukorrale. Vaieldamatult kaasnevad alati lähedase surmaga valu ja kannatused, hüvitise väljamõistmise eelduseks aga saavad olla vaid erandlikud asjaolud. Erandlikena tuleb käsitleda selliseid asjaolusid, mis konkreetset juhtumit ülejäänud võimalikest juhtudest, mil lähedane sureb, eristavad. Hageja T.S on mittevaralise kahju alustena toonud esile järgmised asjaolud: 1) hageja oli abikaasa ülalpidamisel ja töötas äriühingus, mille tegevdirektor oli abikaasa ning abikaasa hukkumise tagajärjel peatas OÜ Järve Ehitusgrupp oma tegevuse, mistõttu hageja jäi ilma oma tööst ja sissetulekust; 2) abikaasa hukkumine põhjustas nii füüsilist kui hingelist valu ning kannatusi, mille tagajärjel halvenes hageja tervis ning hageja on kaotanud 60 % töövõimest; 3) hageja sai psühhiaatrilist ravi leevendamaks oma üleelamisi ja hingelisi kannatusi. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla asjaolu, et T.S üleelamised olid rasked ning ta vajas abi oma elu korraldamisel. Samas ei ole esile toodud töö kaotus mittevaralise hüvitise nõude aluseks ning T.S poolt esile toodud asjaolud ei anna alust tuvastata VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikke asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud vaegused ja üleelamised oleksid hagejal olnud ka siis, kui abikaasa oleks hukkunud muul põhjusel. Kirjeldatud üleelamised ja kannatused on iseloomulikud igale olukorrale, kus inimene kaotab lähedase, seetõttu ei ole T.S haginõue põhjendatud. Hageja A.S. tõi hagi alusena esile, et ta oli isa hukkumise ajal 17-aastane, ta jäi gümnaasiumi lõpuklassis õppides ilma toitjata, talle määrati toitjakaotuspension, pere elukvaliteet halvenes järsult ning ta oli edasiõppimisel sunnitud arvestama muutunud perekonna majandusliku olukorraga. A.S. tõi esile, et ta kaotas elurõõmu ning isa hukkumisega kaasnes tugev hingeline valu. Ringkonnakohus nõustub A.S. esitatud väidetega ning leiab, et need olid seotud isa kaotusega, kuid analoogilised tunded ning perekonna majandusliku olukorra halvenemine oleksid aset leidnud ka juhul, kui hageja isa oleks lahkunud muul põhjusel.
Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole hagejate poolt esile toodud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse kostjalt mittevaralise kahju hüvituse väljamõistmiseks.
13.Ringkonnakohtu istungil esitas hagejate esindaja kohtukõne teesid, millega teistel menetlusosalistel eelnevalt tutvuda ei olnud võimalik. Ringkonnakohus arvestab teesides tooduga TsMS § 634 lg 2 piirides.
14.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude hagejate kanda jätmine ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Ringkonnakohus jätab nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna leiab, et kulude hagejate kanda jätmine on nende suhtes, arvestades haginõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid, äärmiselt ebaõiglane.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.