Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

ebaseaduslik. Tuginedes tööandja väidetavale otsusele lõpetada AS C. tegevus, tulnuks hageja tööleping lõpetada koondamise tõttu ja maksta hüvitust. Kostja vastus Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Otsides töötajat juristi-büroojuhi ametikohale, esitas kostja tööpakkumise kuulutuses järgmised nõudmised kandidaatidele: juriidiline ja/või majandusalane kõrgharidus; töökogemus vähemalt 3 aastat; ametikoha tegevusvaldkonnas seadusandluse tundmine ja selle praktilise rakendamise oskus; eesti keele oskus kõrgtasemel; inglise keele oskus kõnes ja kirjas; hea eneseväljendamis- ja suhtlemisoskus; kohusetunne, otsustus-ja vastutusvõime. Valides kandidaati juristi ametikoha täitmiseks, tundus hageja kostjale sobiva kandidaadina, kuid veendumaks hageja sobilikkuses rakendati hageja suhtes katseaega. Katseaja mõtteks ongi anda tööandjale õigus kontrollida katseajal töötaja tervise, võimete, suhtlemisalaste omaduste ja kutseoskuste vastavust kokkulepitud tööle. Hageja teadmised, võimed ja kutseoskus ei vastanud kostja ootustele ja kokkulepitud tööle. Hageja keeleoskus ei vastanud tööandja poolt soovitule, kuna keskseks nõudeks ametikoha täitmisel oli eesti keele oskus kõrgtasemel, sest juristi ametikohal on äärmiselt oluline nii suulise kui kirjaliku informatsiooni täpse, loogilise ning süsteemse edastamise oskus, kasutades õiguskeeles väljakujunenud mõisteid ja terminoloogiat. Hageja esitas kostjale ebaõiged andmed oma keeleoskuse taseme kohta, ei suutnud end kirjalikes eestikeelsetes tekstides vigadeta väljendada, ei saanud aru kiirema tempoga eestikeelsest kõnest ega keerulisemate tekstide sisust. Kostjale saabus seoses hageja puuduliku keeleoskusega mitmeid kaebusi klientidelt. Kuna juristi töö kindlas keeleruumis nõuab vastava keele kõrgtasemel kasutusoskust, siis mõistetavalt puuduliku keeleoskuse tõttu ei ole võimalik täita tööülesandeid kohaselt. Hageja töös esinesid ebatäpsused ja hageja ei pidanud kinni kohtumaterjalide edastamise tähtaegadest. Hagejal puudus vajalik kogemus ja vilumus ametikoha valdkonna seadusandluses ja puudusid elementaarsed maksualased teadmised, mis on objektiivne tõestus asjaolule, et hageja teadmised ei vastanud piisaval määral antud ametikohal töötamiseks. Hageja suhtlemisoskus ja iseloomuomadused põhjustasid tööpingeid. Hageja tööle asumisega kasvasid töökollektiivis pinged seoses hageja suhtumisega oma töökaaslastesse ja töökorraldusse. Hageja eiras büroo töökorralduses varasemalt välja kujunenud praktikat, järgides üksnes enda kujundatud reegleid ja püüdes allutada nendele kostja pikaajalise tööstaažiga kolleege. Hageja ei soovinud leida kompromissi ega vältida konfliktseid olukordi, vaid vastupidiselt asus süvendama vastastikust mittemõistmist, nõudes meelevaldselt töökorralduse muutmist ainult enda huve arvestades. Juba hageja tööleasumisel oli tunda, et ta ei sobi oma iseloomuomaduste ja vähese töökogemuse tõttu kostja töökollektiivi. Samuti esitas üks kostja töötajatest avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil, põhjendades seda hageja solvava ja teiste kollektiiviliikmete huvi mittearvestava käitumisega. Hagejal puudus absoluutne motivatsioon oma peamiste igapäevaste töökohustuste täitmiseks, millised olid seotud juriidilise valdkonnaga. Kostja pidi tegema korduvalt meeldetuletusi tööülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. Iga kord leidis hageja erinevaid ettekäändeid, miks üks või teine töö oli tegemata. Tähtaegadest mittekinnipidamine, kostja klientide huvidega mittearvestamine, tahtmatus või saamatus teha kvaliteetset tööd ning vähene loomingulisus tingisid pettumuse uues töötajas. Hageja ei näidanud ennast inimesena, kellel on hästi arenenud eneseväljendus- ja suhtlemisoskus. Nimetatud asjaolud mõjutasid negatiivselt ettevõtte kui terviku tööd. Vaatamata hageja väidetele, mie kohaselt kostja ei põhjendanud hageja ebapädevust, ei olnud hageja ise huvitatud töösuhte jätkamisest ning pärast töölepingu lõpetamisest teadasaamist aktsepteeris hageja tööandja otsuse motiive. Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus rahuldas hagi, tunnistas hagejaga töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks, ennistas hageja tööle AS C. jurist-büroojuhi ametikohale ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise tõttu töölt sunnitud puudumise aja eest alates 19.09.2008 kuni 18.05.2009 keskmise palga 115 820, 58 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 alusel on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolu puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Töölepingu lisast 1 nähtub, et R. K. A. töölepingu lõpetamine toimus TLS § 86 p 5 alusel ning hagejaga sõlmitud töölepingut peale katseaja möödumist ei pikendata ja viimaseks tööpäevaks loeti 19.09.2008. Töölepingu p 1.1 kohaselt asus hageja tööle 19.05.2008, seega võis hageja maksimaalne katseaeg kesta neli kuud, s.o kuni 18.09.2008. TLS § 102 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada § 86 p-s 5 ettenähtud alusel tööleping, kui katseaja tulemused osutuvad ebarahuldavaks. Katseaja tulemusi hindab tööandja. TLS § 102 lg 2 kohaselt võib tööandja töölepingut lõpetada katseaja kestel (kaasa arvatud katseaja viimane päev). Kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut katseaja viimasel päeval 18.09.2009. Seega ei oma antud asjas tähtsust kostja vastuväited, et ta ei olnud hageja katseaja tulemustega rahul. Lisaks ei ole kostja töölepingu lisas 1 mitte ühegi sõnaga põhjendanud, milles seisnes kostja rahulolematus hageja tööga tema katseaja kestel. Seega tuleb jätta kostja vastuväited hageja katseaja tulemuste kohta tähelepanuta. Kostja luges hageja viimaseks tööpäevaks 19.09.2008, kuid nimetatud kuupäeval algas hagejal juba viies töökuu ja seega oli hageja katseaeg kostja juures lõppenud. TLS § 34 lg 2 kohaselt, kui katseaeg on lõppenud ja töötaja jätkab tööd, loetakse ta katse sooritanuks ja tööandja võib temaga töölepingu lõpetada ainult teistel seaduses ettenähtud alustel. Kostja võinuks küll hagejaga 19.09.2008 töölepingu lõpetada, kuid mitte enam TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Seega ei ole hagejaga töölepingu lõpetamise asjaolude vastavus TLS § 86 p 5 ettenähtud aluse kohaldamise tingimustele tõendatud, mistõttu tuleb töölepingu lõpetamine tunnistada ebaseaduslikuks ning vastavalt hageja nõudele ja TLS § 117 lg-le 1 ja ITVS § 29 lg-le 1 hageja tööle ennistada . Töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamisel on töötajal TLS § 117 lg 1 alusel õigus nõuda töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu töölt sunnitud puudumise aja eest keskmist palka. Hageja kuupalk oli 15 000 krooni, ta töötas 90 tööpäeva ja sai sel perioodil töötasu kokku 62 046, 82 krooni (mais 6818, 82 krooni, juuni, juuli ja august kokku 45 000 krooni ja septembris 10 228 krooni). Seega hageja keskmine päevapalk oli 689, 41 krooni. Hageja on puudunud töölt 168 tööpäeva ning kostja peab hüvitama 115 820, 88 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. TsMS § 436 lg-d 2-4 sätestavad, et kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. TsMS 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Esimese astme kohtu menetluses ei toonud hageja esile asjaolu, et tööleping oleks temaga lõpetatud pärast katseaja lõppu ning et seetõttu on lõpetamine ebaseaduslik. Seega rikkus kohus TsMS 436 lg-t 4 ja menetluse dispositiivsuse printsiipi, leides omaalgatuslikult põhjuse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Juhul, kui

hageja oleks sellele tuginenud ja see asjaolu oleks olnud kohtus arutusel, oleks kostja saanud esitada kohtule tõendina hageja 23.07.2008 avalduse palgata puhkuse saamiseks. Vastavalt TLS § 33 lg-le 3 ei arvata katseaja hulka aega, mil tööleping oli peatatud paragrahvi 55 punktide 1-6 alusel. TLS § 55 p 3 kohaselt peatub tööleping puhkuse ajaks. Hageja tööleping peatus tema avalduse kohaselt viieks päevaks, seega oli katseaja viimaseks päevaks 23.09.2008. Maakohus seevastu leidis, et katseaeg oli möödunud ning tööleping oleks tulnud lõpetada teistel seaduses ettenähtud alustel. Töölepingu seadusest ei tulene tööandja otsest kohustust töötajale kirjalikult põhjendada, millised olid katseaja ebarahuldavad tulemused. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-20-00 asunud seisukohale, et tööandja peab alles töölepingu lõpetamise vaidlustamisel tõendama, miks ta pidas ebarahuldavaks katseaja tulemusi. Kostja põhjendas oma vastuväidetes hagile ning ka tõendas, millised olid katseaja ebarahuldavad tulemused. Seega puudus kohtul seaduslik alus jätta kostja vastuväited hageja katseaja tulemuste kohta tähelepanuta. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kohtule esitatud hagis taotles hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, sest leidis, et lepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 5 alusel ei olnud kostjal tööandjana õigust: puudusid seadusest tulenevad alused töölepingu lõpetamiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Kostja vaidles hagile vastu ja väitis, et hageja ei sooritanud katseaega rahuldavalt. Seega oli poolte vahel vaidlus, kas kostjal oli töölepingu lõpetamiseks TLS §-st 102 tulenev alus. Kohus seevastu, jättes tähelepanuta kostja väited katseaja ebarahuldavate tulemuste kohta, asus seisukohale, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu TLS 86 p 5 alusel pärast katseaja möödumist, seega ebaseaduslikult. Hageja ei olnud sellele asjaolule tuginenud ega seostanud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust katseaja möödumisega. Asja materjalist nähtuvalt ei ole seda asjaolu ka kohtumenetluses arutatud. Kolleegium nõustub apellandiga, et eeltoodu tõttu puudus tal kohtumenetluses võimalus sellele asjaolule ka vastu vaielda. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samas nähtub kohtuotsuse põhjendustest, et kohus ei pidanud vajalikuks hinnata poolte väiteid katseaja tulemuste kohta (märkides seejuures, et töölepingu lõpetamise dokumendis ei ole põhjendatud kostja rahulolematust hageja tööga). Seega jättis maakohus pooltevahelise vaidluse sisuliselt lahendamata. Eeltooduga rikkus kohus menetlusnorme määral, mis tingib kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmise. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks isikute kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ning pooled kaotaksid võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel lahendamisel esimese astme kohtus. Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.