Swedbank Liising Aktsiaselts (endise nimega AS Hansa Liising Eesti) hagi Ilja Dzjuba ja Irina Dzjuba vastu 75 242,21 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 4.märtsi 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ilja Dzjuba ja Irina Dzjuba apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (endise nimega AS Hansa Liising Eesti, registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), esindaja Olga Harlamova
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja I Ilja Dzjuba (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xxx x-x xxxxxxx Kostja II Irina Dzjuba (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xxx x-x xxxxxxx) Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
75 242,21 krooni
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 4.märtsi läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (enise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) esitas 14.08.2006 hagi Ilja Dzjuba ja Irina Dzjuba vastu solidaarselt 75 242,21 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Hansa Liising Eesti ja Ilja Dzjuba 27.01.2005 järelmaksuga müügilepingu nr 0093631L, mille esemeks oli sõiduauto Honda HR-V 1.6. Lepingust tulenevalt sai Ilja Dzjuba vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus hagejale tasuma makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Ilja Dzjuba ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis maksed tasumata. Samal päeval sõlmisid hageja ja Irina Dzjuba käenduslepingu nr 0093631L, mille alusel võttis Irina Dzjuba endale kohustuse tagada solidaarselt Ilja Dzjubaga lepingust tulenevate Ilja Dzjuba kohustuste kohane ja täielik täitmine. Hageja saatis Ilja Dzjubale 03.11.2005 tähitud kirjaga teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris teda võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui ta ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Hageja teavitas võlgnevusest ka Irina Dzjubat ning palus kustutada lepingust tuleneva võlgnevuse. Võlgnevust ei kustutatud, mistõttu lõpetas hageja Ilja Dzjubaga lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt.
2.Ilja Dzjuba valduses ja kasutuses olev vara oli hävinenud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Kindlustusfirma poolt hüvitatud summa ei katnud kogu võlgnevust ning käesoleva ajani on tasumata 75 242,21 krooni. Kõik mis puudutas vara seisukorda, päritolu jne, oli kostja I kohustus välja selgitada. Hagejal puudus kohustus teavitada kostjat sellest, et sama sõiduk oli juba varem hageja juures liisitud. Liisinguandjale ei laiene müüja vastutus. Kostjate vastuväited.
4.Kostjad hagi ei tunnistanud. Sõiduki kindlustuslepingu sõlmimise eel vaatas 28.01.2005 sõiduki üle kindlustuse esindaja ning kinnitas vastava aktiga, et sõiduk on väga heas korras. Sõidukindlustuse poliisi nr S30500209CJ1 kohaselt oli sõiduki kindlustussumma 174 900 krooni. Kostja I sai sõiduki valduse 08.02.2005. Peale mõnepäevast kasutamist ilmnesid sõidukil tehnilised puudused. Kostja I pöördus 11.02.2005 Honda ametliku maaletooja Veho Eesti AS poole, et selgitada välja sõiduki tehniline seisund. Selgus, et sõidukil on olulised varjatud puudused. Sõiduk oli põlenud, selle tsiviilkäibesse lubamine ning arvele võtmine ei olnud seaduslikult võimalik. Sõidukit oli tehnilise seisundi tõttu ohtlik ekspluateerida. Puuduste kohta koostati akt. Kostja I pöördus koheselt hageja poole, teavitades teda, samuti sõiduki müüjat ja kindlustusandjat sõiduki puudustest.
5.Kostja I esitas 15.02.2005 kirjaliku müügilepingust taganemise avalduse müüjale ja hagejale, kuivõrd asjal olid olulised varjatud puudused, mille kõrvaldamine ei olnud võimalik. Hageja keeldus lepingust taganemist aktsepteerimast, väites, et on möödunud VÕS § 409 ettenähtud 7-päevane tähtaeg.
6.Vaatamata sellele, et hageja oli teadlik varjatud puudustest, müüs ta 27.01.2005 sama sõiduki kostjale I. Järelmaksuga müügilepingu sõlmimisel kostjatega oli hageja teadlik, et sõiduki tegelik turuväärtus on oluliselt madalam kui lepingus märgitud
müügihind, kuid varjas seda asjaolu kostja eest. Kostjad leiavad, et kahju tekitas hageja enda tegu ning lähtuda tuleb VÕS § 101 lg 3 sätestatust.
7.Tulenevalt Salva Kindlustus AS poliisi ja kindlustuse üldtingimuste sätetest puudus kostjal õigus võtta osa kahjukäsitluse menetlusest, esitada omapoolseid taotlusi või vaidlustada kindlustusfirma poolt hüvitatud summat, mis ei katnud kogu võlgnevust. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud leping sisuliselt kapitalirendi tüüpi liisinguleping. VÕS § 362 lg 1 sätestab liisinguandja kohustused. Üldjuhul ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest Liisingueseme puudustega seonduva riisiko kandmine lasub liisinguvõtjal. Liisinguandja osaleb liisingusuhtes üksnes liisinguvõtja poolt väljavalitud liisinguobjekti omandamist ja kasutamist finantseeriva isikuna. Antud juhul valis liisingueseme liisinguvõtja, mitte liisingufirma ning asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks eelnevalt enne lepingu sõlmimist lepingueseme üle vaadanud. Seega on täitmata VÕS § 362 lg 3 p-de 1 ja 2 eeldused, et vastutus liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest saaks langeda liisinguandjale. Liisingulepingu punkt 2.1.2 sätestas kostja õiguse ja kohustuse tutvuda eseme tehnilise seisukorra ning vara õigusliku staatusega.
9.15.02.2005 avaldust käsitles nii kostja I kui ka hageja liisingulepingust taganemise avaldusena. Vastavalt VÕS § 409 lg-le 1 ja lepingu p-le 23 oli hagejal õigus keelduda lepingust taganemise avalduse rahuldamisest, kuna kostja oli lasknud mööda taganemisõiguse kasutamise tähtaja. Tarbijakrediidilepingust taganemise õiguse kasutamise tähtaeg on seaduses seatud sõltuvusse selle lepingu sõlmimisest, mitte lepingu eseme üleandmisest, millele viitavad kostjad. Liisingueseme puuduste korral oli kostjal I kui liisinguvõtjal õigus VÕS § 366 alusel liisinguleping erakorraliselt üles öelda. Kostja I liisingulepingu ülesütlemise avaldust hagejale ei esitanud.
10.Hageja teatisest lepingu ülesütlemise kohta 03.11.2005 nähtub, et kostja on jätnud tasumata lepingust tulenevad maksed alates juulist 2005. Hageja palus võlgnevuse kustutada 14 päeva jooksul alates teatise saamisest ja teatas, et vastasel korral ütleb ta lepingu üles. Kostja võlgnevust ei tasunud, millest tulenevalt oli hageja poolt leping üles öeldud. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingeseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lähtuvalt maksegraafikust oli 01.01.2006 liisingueseme jääkväärtuseks 104 795,17 krooni, millele lisanduvad kostja poolt tasumata liisingumaksed 12 131,50 krooni. Mahaarvamisele kuulub kindlustusfirma poolt tasutud 21 684 krooni ja vara jäänuki eest tasutud 20 000 krooni. Seega on hageja nõudeks 75 242,21 krooni.
11.Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et kostjal I puudus õigus osa võtta kahjukäsitluse menetlusest ning vaidlustada kahjuhüvitise suurust. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 6.7 kohaselt on eseme hävimisel, kahjustamisel või kadumisel viisil, mida kindlustuslepingu järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks ning mis seetõttu ei kuulu kindlustusandja poolt hüvitamisele või kui kindlustushüvitis ei kata kõiki liisingufirma kulusid, liisingufirma ees vastutav ostja. Kuna hageja kindlustusfirma hüvitisotsust ei vaidlustanud, oli kostjal I õigus pöörduda hageja poole volituse saamiseks kahjuhüvitise suuruse vaidlustamiseks.
12.VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. 27.01.2005 oli hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kostja II vastutab järelmaksuga
müügilepingust nr 0093631L tulenevate ostja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.Kostjad palusid kohtuotsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei andnud maakohus hinnangut asjas tähtsust omavatele asjaoludele ning on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse sätteid. Kohus leidis ebaõigesti, et kostjal I oli õigus lepingust taganemiseks üksnes VÕS § 409 lg 1 ja liisingulepingu p 23 alusel ning kuna ta oli mööda lasknud taganemisõiguse kasutamise 7 päevase tähtaja, siis kaotas ta lepingust taganemise õiguse ka muudel seaduslikel alustel. VÕS § 409 kohaselt on tarbijal õigus taganeda krediidilepingust, tehes vastavasisulise tahteavalduse krediidiandjale. Sellisel juhul ei vaja tarbija taganemiseks mingit põhjust. Samas ei saa VÕS § 409 tulenev õigus piirata kostjate müügilepingust taganemise õigust juhul, kui liisinguese ei vasta lepingutingimustele. Arvestades kõiki asjaolusid, ei vastanud müüja poolt liisinguvõtjale üle antud asi lepingutingimustele ning VÕS § 218 sätestatu kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimuste mittevastavuse eest. Müüdud asjal esinesid varjatud puudused, mida kostja I, olles piisava hoolsusega asja üle vaadanud, ei saanud näha, kuid nad olid olemas asja juhusliku kahjustamise ja hävimise riisiko müüjalt ostjale ülemineku ajal. Kuna müüja rikkus oluliselt lepingutingimusi, siis oli kostjal I õigus müügilepingust taganemiseks vastavalt VÕS §-le 116.
14.VÕS § 365 sätestab liisinguvõtja õiguskaitsevahendid juhul, kui liisinguese ei vasta lepingutingimustele. VÕS § 365 lg 2 kohaselt vajab liisinguvõtja müügilepingust taganemiseks liisinguandja nõusolekut, kuna müügilepingust taganemise korral toimub selle tagasitäitmine, mis avaldab olulist mõju ka liisingulepingule ja mõjutab otseselt liisinguandja huve (RKTKo 3-2-1-29-06 p 26). Kuna liisinguvõtja kaotab sellisel juhul võimaluse liisingueset kasutada, annab VÕS § 366 mõlemale lepingupoolele liisingulepingu erakorralise ülesütlemise õiguse, kuna neilt ei saa sellisel juhu hea usu põhimõttest tulenevalt eeldada liisingulepingu jätkamist kuni selle korralise lõppemiseni liisinguperioodi lõpus. Liisinguandjapoolse nõusoleku puudumise korral on liisinguvõtja tehtud taganemisavaldus tühine. Müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud andma taganemiseks vajaliku nõusoleku, seda eelkõige juhul, kui liisingueseme puudused takistavad selle eesmärgipärast kasutamist või vähendavad oluliselt liisingueseme väärtust ning nende kõrvaldamine ei ole võimalik. Liisinguandja kinnitas hagiavalduses ja tsiviilasja menetluse käigus, et 15.02.2005 kostja I avaldust käsitlesid mõlemad pooled taganemise avaldusena ja hageja ei andnud nõusolekut müügilepingust taganemiseks. Juhul, kui liisinguandja keeldub nõusoleku andmisest, saab liisinguvõtja nõuda liisinguandjalt VÕS § 115 alusel nõusoleku andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist.
15.Kohus on ebaõigesti tõlgendanud VÕS §-s 366 sätestatud ülesütlemist liisingueseme puuduste või hävimise korral, kuna leidis, et kostja I liisingulepingu ülesütlemise avaldust hagejale ei esitanud. Lepingu ülesütlemise eelduseks on lisaks ülesütlemisaluse olemasolule ka vastavasisulise tahteavalduse tegemine teisele lepingupoolele. Ülesütlemisavalduse suhtes ei ole kehtestatud vorminõudeid ning seega võib ülesütlemisavaldus olla tehtud ka kaudse tahteavaldusega. Asjaolust, et sõiduk on kasutuskõlbmatu, sai hageja teada 15.02.2005 esitatud taganemise avaldusest. Sellest, et liisinguese hävis 30.07.2005 tulekahjus, sai hageja teada koheselt peale seda sündmust, mil kostja I teda teavitas ja kirjutas ka vastavasisulise avalduse. Kuna liisingueset enam ei eksisteerinud, siis puudus ka liisingusuhe, mille
tõttu jäid kostjate poolt tasumata liisingumaksed. Seega ei toimunud lepingust ülesütlemine mitte 03.11.2005, vaid 30.07.2005 liisingueseme hävimisega.
16.Kohus ei andnud hinnangut sellele, kas kahju tekkimine hagejale oli tingitud hageja hea usu põhimõtte vastasest käitumisest. Esiteks, järelmaksuga müügilepingu sõlmimisel oli hagejale teada, et liisinguese ei vasta müügilepingu tingimustele, mida hageja kinnitas ka kohtuistungil. Hagejale oli teada, et kõnealuse sõiduki müügilepingust on ka varem taganetud just nimelt samadel põhjustel. Hagejale oli seega ka teada, et sõiduki tegelik väärtus oli oluliselt väiksem kui 174 826,27 krooni (kindlustusfirma hinnangul 45 000). Hageja käitus pahauskselt Salva Kindlustuse AS suhtes, jättes teatamata sõiduki tegeliku maksumuse ning lastes oma maakleril kindlustada sõiduk oluliselt kõrgema väärtusega. Seega oli hageja kindel, et isegi kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitatakse hagejale tema poolt tehtud kulutused, kuid kindlustusfirma suhtes oleks see kvalifitseeritav kindlustuspettusena. Teiseks, hageja ei andnud nõusolekut müügilepingust taganemiseks. Taganemisõiguse teostamiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustus tuleneb üldisest hea usu põhimõttest. Kostjale müügilepingust taganemise nõusoleku andmisest keeldumisega seadis hageja kostjad olukorda, kus nad ei saanud võtta tarvitusele seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Andmata eelnimetatud nõusolekut, tekitas hageja ise olukorra, kus tema omandisse jäi sõiduk, mille tegelik väärtus oli oluliselt madalam ning kindlustusfirmal ei olnud kohustust hüvitada hagejale seda osa rahast, mis ületas sõiduki tegelikku maksumust. Kuna hageja rikkus TsÜS § 138 ja VÕS § 6 tulenevat kohustust, siis leiavad kostjad, et neil on õigus keelduda VÕS §-st 367 tuleneva kohustuse täitmisest, s.o 75 242,21 krooni hüvitamisest. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
18.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
19.Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kohtuotsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Maakohus on küll õigesti leidnud, et tulenevalt VÕS §-s 362 lg-s 3 sätestatust ei vastuta hageja liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest ning et kostja I esitas liisingulepingust taganemise avalduse pärast VÕS § 409 lg-s 1 ja liisingulepingu p-s 23 sätestatud tähtaja möödumist. Samas on maakohus jätnud otsuses hinnangu andmata mitmetele kostjate poolt esile toodud asjaoludele ja nende kohta esitatud tõenditele, põhjendamata, miks kohus neid ei arvestanud. Nimetatud menetlusnormi rikkumine võis viia ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.
20.Nimelt tuginesid kostjad muu hulgas asjaolule, et kostja esitas müüjale 15.02.2005 kirjaliku müügilepingust taganemise avalduse põhjusel, et asjal olid olulised varjatud puudused, mille kõrvaldamine ei olnud võimalik. VÕS § 365 lg 1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Kostjate väitel teatasid nad vaidlusaluse
sõiduki puudustest koheselt pärast puudustest teadasaamist nii müüjale kui ka hagejale. Kostja I 15.02.2005 avalduses hagejale on muu hulgas märgitud, et kostja soovib müügilepingust taganeda ning palub hagejal teha sõiduki müüjale vastava avalduse. Kostjate väitel keeldus hageja VÕS § 365 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamisest ega andnud VÕS § 365 lg 2 alusel kostjale I nõusolekut müügilepingust taganemiseks. Kohus ei ole sellele hinnangut andnud. Maakohus ei andnud hinnangut ka kostjate poolt esile toodud asjaoludele, et hageja oli liisingulepingu sõlmimise ajal teadlik sõiduki varjatud puudustest ja selle tegelikust, oluliselt madalamast turuväärtusest võrreldes müügilepingus märgituga, kuid hageja jättis eelmärgitu kostjatele avaldamata. Eelnimetatud asjaolude tuvastamine võib anda aluse hagi rahuldamata jätmiseks või selle rahuldamiseks üksnes osaliselt.
21.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-29-06 asunud seisukohale, et müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud taganemiseks vajaliku nõusoleku andmiseks, seda eelkõige juhul, kui liisingueseme puudused takistavad selle eesmärgipärast kasutamist või vähendavad oluliselt liisingueseme väärtust ning nende kõrvaldamine ei ole võimalik või on müüja sellest keeldunud ning liisinguvõtjalt endalt ei saa mõistlikult oodata puuduste kõrvaldamist tema enda poolt. Selline taganemisõiguse teostamiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustus tuleneb üldisest hea usu põhimõttest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138, VÕS § 6. Juhul, kui liisinguandja keeldub nõusoleku andmisest, saab liisinguvõtja nõuda liisinguandjalt VÕS § 115 alusel nõusoleku andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist, kui nõusoleku andmisega viivitamise korral on taganemisõigus VÕS § 118 lg 1 kohaselt lõppenud. VÕS § 414 lg 3 järgi võib tarbija krediidi tagasimaksmisest keelduda, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest.
22.Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest kohtuotsuse puudulikkus ei ole ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Uute faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise korral peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust.
23.Apellatsioonkaebuse lisatud uued tõendid jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Kostjatel on õigus taotleda asja uuel läbivaatamisel maakohtus nende tõendite vastuvõtmist asja materjali juurde.
24.Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus otsustada asja lõplikul lahendamisel.
G. Kivinurm
K. Paal
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.