Võlaõigus › Muud

saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

Kostjad põhjustasid hagejale veevarustuse taastamata jätmisega kahju. Hageja osutab turismiteenust osaühinguga B. sõlmitud lepingu alusel. Hageja elamus viibisid 2008/2009 aastavahetusel turistid, kelle saabumisest olid kostjad teadlikud. Vaatamata hageja taotlusele kostjad hagejale veevarustust ei taastanud. Kompenseerimaks veevarustuse puudumisest tekkinud ebamugavusi, pidi hageja tegema turistide majutamisel lisakulutusi. Hageja ei esitanud hinnakirjas ettenähtud teenuste eest arvet 1450 krooni ja saamata jäi tulu 3500 krooni. Hageja oli kostjate tegevuse tõttu sunnitud suvilat kasutada soovinud isikutele ära ütlema. AS B. pakkumuse rahuldamise korral saanuks hageja märtsikuus tulu 13 500 krooni, millest pärast maksu mahaarvamist jäänuks hagejale 10 665 krooni. Aprillis ära öeldud pakkumuste tõttu jäi saamata 3934 krooni. Kostjate esile toodud kokkuhoitud kütusekulu ei oleks hageja kandnud. Kostjate vastuväited

elamusse veemõõtja paigaldamisega nõustuma kohustamises. Kohus võttis vastu loobumise hagist ja lõpetas menetluse hageja hagis kostja II vastu kahju, s.h saamata jäänud tulu hüvitamiseks 16 049 krooni väljamõistmiseks. Kostjate menetluskulud jäid kostjate endi kanda ja hageja menetluskuludest 75% jäi solidaarselt kostjate kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 järgi võib võlasuhe tekkida muu hulgas lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest või muust seadusest tulenevast alusest. Pooltel on vaidlus selles, millisel alusel põhines ja põhineb hageja ning kostja I vaheline võlasuhe. Vaidlust ei ole selles, et hagejale kuuluva XXXXXX kinnistu veega varustamine toimus kostjaga II kooskõlastatult viimase kinnistul asuva puurkaevu kaudu alates 2001/2002. Seda kinnitab 20.05.2001 veevarustuse kooskõlastuse kinnitus (tl. 11). Kostjad kinnitasid kohtus, et kostja II kinnistul asuv pumbamaja, milles asuvad puurkaevust vee võtmise ja vee mõõtmise ning veevärgi edastamiseks vajalikud seadmed, on kostja I haldamisel. Kostja II kinnitas 26.10.2009 kohtuistungil, et on tema kinnistul asuvas pumbamajas teinud toiminguid mitte eraisikuna, vaid kostja I esindajana. Kohus leidis, et kostjal I lasub kohustus varustada hagejat veega. Õige ei ole kostja seisukoht selles, et pooltel puudub veevarustuse teenuse osutamise leping. Kostja I tegevuse põhikirjaliseks eesmärgiks (p 2.2) on muu hulgas ühingu liikmete ja Kuusalu vallas, Leesi külas elanike veega varustamine, puurkaevude ja veetrasside haldamine ning hooldamine. Hageja kuulub kostja I liikmeskonda, millest lähtuvalt lasub seltsil liikmelisusest tulenev teenuse osutamise kohustus. Mittetulundusühingu asutamiseks ühingulepingu sõlmimine ja ühingu liikmeskonnaga ühinemine on hinnatav lepinguna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 7 lg 4 tähenduses. Seega lasub kostjal I põhikirjast tulenev kohustus varustada hagejat veega. Kostja I veevarustuse kohustus tuleneb ka ÜVKS §-st 7. Hageja veevarustus toimis eelmärgitud trassi kaudu katkestusteta kuni 30.12.2008. Seega oli kostja I hageja suhtes veevarustuse teenuseid osutanud ettevõtjaks ÜVKS § 7 lg 4 tähenduses. Nimetatud seaduse järgi on veevarustuse teenust osutanud ettevõtja kohustatud jätkama oma tegevust kuni seaduses ettenähtud korras sõlmitud liitumislepinguga määratud ajani. Kostja I sai vee-ettevõtja õigused 25.02.2009. Vaidlust ei ole selles, et kostja I katkestas hagejale veevarustuse teenuse osutamise omal algatusel ja ühepoolse otsustusena. Pärast 30.12.2008 toimunud põlengut ei taastatud hageja kinnistule veevarustust. Eeltoodud motiividel leidis kohus, et kostja I on oma kohustust rikkunud. Hageja veevarustuse katkestamine alates 30.12.2008 oli õigusvastane ning veevarustus kuulus viivitamatult taastamisele. Kostja I ei ole esitanud kohtule nõuet hagejalt liitumistasu väljamõistmiseks, mistõttu väljuvad poolte arutlused sellel teemal hagi piiridest. Kohus nõustus hagejaga selles, et vaidlus liitumistasu nõude põhjendatuse üle ei saanud olla aluseks veevarustuse katkestamisele. Kostja I on hageja veevarustuse menetluse kestel taastanud, veemõõtja on paigaldatud ning hageja on nendest nõuetest loobunud. Kohus võttis hageja loobumise vastu ning lõpetas menetluse. Hageja loobumine on seotud kostjate poolt nõude rahuldamisega pärast hagi esitamist. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Hageja väidab, et kahju tekkimise põhjuseks oli veevarutuse katkestamine. Kostja I väidab, et hageja väidetav kahju ei ole tõendatud ega ole seotud kostja I tegevusega. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse

vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks; lõike 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kahju olemasolu ja suuruse ning teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tõendamise koormus lasub kannatanul, s.o. hagejal. Hageja on esitanud otsese varalise kahju tõendamiseks osaühingu B. 11.09.2009 tõendi (tl. 136), mille järgi jätsid hageja suvilat kasutanud turistid veevarustuse puudumisest tingitud ebamugavuste tõttu tasumata 1450 krooni. Hageja on esitanud saamata jäänud tulu tõendamiseks AS BIT 16.02.2009 kirja (tl. 35), teate kirjastusele Avita (tl. 36), lepingu ja kirjavahetuse osaühinguga B. (tl. 130-132, 69-70, 133, 134, 135, 137). Osundatud dokumentidega on tõendatud, et hageja on teinud ettevalmistusi oma vara kasutamiseks tulu saamise eesmärgil. Kohus ei nõustunud kostjaga I selles, et hagejal puudub õigus oma varalt tulu teenida. Hageja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes on oma tegevuse korraldanud koostöös erinevate äriühingutega. Dokumentidest nähtub hagejale pakkumuste esitamine, mis kinnitab tulu saamise võimalikkust. OÜ B. 10.02.2009 kirja järgi oli 2008.a hageja vara nende kaudu välja üüritud neljateistkümnel nädalal. Veevarustuse puudumine mõjutab vara kasutamisele andmise ja sellelt tulu saamise võimalikkust negatiivselt. Kohus ei kahtle erinevate äriühingute dokumentide (tõendite) usaldusväärsuses; eelduslikult vastab dokumentides esitatud sisu tegelikkusele. Dokumendid on väljastatud isikute poolt, kellel puudub vaidluses mistahes huvi. Kostja paljasõnalised kahtlused ei kummuta dokumentide usaldusväärsust. Kohus märkis, et saamata jäänud tulu dokumenteerimine täpses ulatuses on keerukas ning selle täpne kindlakstegemine kõiki asjaolusid koosmõjus hinnates seotud ebamõistlike kulutustega. Samas märkis kohus, et veevarustuse puudumine on hinnatav kahjuna ka juhul, kui hageja elamu oli üksnes tema enese kasutuses. TsMS § 233 järgi otsustab kohus juhul, kui kahju tekitamine on menetluses tuvastatud, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud ebamõistlikult suurte kulutustega, kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus leidis, et kahju suuruse ja hüvitamisele kuuluva summa määramisel tuleb arvestada kahju tekkimise asjaolusid, poolte võimalusi kahju ärahoidmisel ja selle minimiseerimisel, samuti poolte käitumist ja valikuid kahju minimiseerimisel. Veevarustuse katkestamine oli õigusvastane ning hagejal on õigus õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamisele. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel asjaoluga, et kostja saanuks kahju ära hoida oma liikmeskonnas võrdse kohtlemise tagamisega. Vaidlust ei ole selles, et kõigile teistele tarbijatele taastati veevarustus pärast põlengut päeva jooksul, hageja elamu oli veeta nelja kuu kestel. Hageja veevarustuse taastamiseks tulnuks avada vaid üks trassi sulguv kraan. Kostja I taastas veevarustuse alles 29.04.2009. Ka juhul, kui kostjal I olnuks hagejale põhjendatud rahalisi nõudeid, tulnuks veevarustuse katkestamisest tingitud suurema kahju tekkimise oht ära hoida. Hinnates eeltoodud asjaolusid ja tõendeid kogumis, leidis kohus, et õiglane hüvitis hagejale tekitatud kahju eest on 5000 krooni. Kostja nõuab vastuhagis hagejalt abonenttasu ja tarbitud vee eest tasumist. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja I arve nr 1 (tl. 87) ei ole põhjendatud. Hageja on tasunud arve 82 krooni, s.o arves näidatud tarbimise kogus (20,5 m3) hinnaga 4 kr/m3 eest (tl. 117). Kostja I arves on märgitud tarbimine (arve p 2, näit. 0199.5 – 0204) hinnaga 4 kr/m3 eest ja tarbimine (arve p 3, näit. 0204 – 0220) hinnaga 12 kr/m3 eest. Vastuhagis on kostja I selgitanud, et arve p 2 kajastab tarbimist 2008 augustist kuni detsembrini ja arve p 3 kajastab tarbimist pärast Kuusalu valla poolt vee tarbimise tasude kinnitamist.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja veevarustus oli hageja poolt katkestatud 30.12.2008 kuni 29.04.2009, s.o. kuni arve nr. 1 väljakirjutamise päevani. Seega ei saanud hageja 2009 kuni arve nr 1 esitamiseni kostjast I tingitud põhjustel tarbida vett arve p-s 3 märgitud ulatuses (16m3). Arvest (p.4) ei nähtu väidetav omavolilise tarbimise periood (16 päeva). Kohus märkis, et arve on esitatud vahetult vee tarbimise katkestuse perioodi lõpus. Kohus rõhutas, et kostjal I lasus nii põhikirjast kui ka seadusest tulenev kohustus varustada hagejat veega. Seega ei ole hageja tarbimist võimalik pidada omavoliliseks ka eeldusel, et hageja on väidetavalt avanud uue veetrassi kraani ilma kostjaga I kooskõlastamata (tl. 143). Kohus viis 31.07.2009 vee tarbimisega seonduvate asjaolude selgitamiseks läbi paikvaatluse, mille käigus selgus, et kostja II kinnistul asuvasse pumbamajja paigaldatud veemõõtja ei olnud plommitud. Pumba ühendus veetrassiga oli ebapiisav; vesi nirises ühenduskohtadest, pump ja pumbamaja põrand olid märjad. Tasuta tarbimise etteheide ei saa olla põhjendatud olukorras, kus vee-ettevõtja ei ole taganud veetrasside veepidavust ning minimiseerinud vee kadu. Kohus nõustus hagejaga selles, et tarbijal lasub kohustus maksta vaid tegelikult tarbitud teenuse või ostetud kauba eest. ÜVKS § 15 lg 1 järgi lasub vee koguse mõõtmise (veearvesti paigaldamise) kohustus veeettevõtjal. Vaidlust ei ole selles, et kostja I paigaldas veemõõtja hageja tarbimise mõõtmiseks alles pärast 15.09.2009. Õige on hageja seisukoht selles, et kostja I ei ole esitanud kohtule dokumenti, millest tuleneks arvel märgitud vee hind. Kostja I tugineb nõudes kostja I juhatuse 10.01.2007 otsusele (tl. 142). Kostja I põhikirja p 7.3.7 järgi on liikmetele maksete liikide, maksete suuruse ja nende tasumise tähtaegade kehtestamine üldkoosoleku pädevuses. Põhikirjas ettenähtud organi otsustuse puudumist ei kompenseeri majandusaasta aruande heakskiitmine. Kostja I ei ole kohtule esitanud üldkoosoleku otsust abonomenttasu kehtestamise kohta (arvel p 1 - 125 krooni). Kuusalu Vallavalitsuse 26.03.2009 määrusega nr 7 kehtestati joogivee müügihind ja abonenttasu 01.06.2009 (tl. 138). Seega ei saanud 29.04.2009 arves sellele määrusele tugineda. Hinnates eeltoodut kogumis, leidis kohus, et vastuhagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus jättis tähelepanuta poolte avaldused politseiasutusele ja Kuusalu vallavalitsusele, kuna need ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Apellatsioonkaebuse põhjendused

tuleb vaadelda olukorda, kus kostja II või kostja I ei saa oma põhikirjalisi kohustusi täita, kui selleks ei ole avaldatud soovi. Arvestades eeltoodut, ei oma hageja õigust iseehitatud veetrassi kasutamiseks ja sellekohast reklaamimist ja lepingutes kajastamist võib vaadelda pigem hageja vastu. Seega ei saa otsuses rakendada võlaõigusseaduse norme õigusvastaselt tekitatud kahju liigi ja hüvitamise osas. Vastus apellatsioonkaebusele

apellatsioonimenetluse kulud kostja I kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.