Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning põhjendused 15.01.2007.a esitas hageja Harju Maakohtusse hagi kostja vastu. Hagiavalduse kohaselt tegi Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon (edaspidi TOAK) 12.10.2006.a otsuse 434-o, rahuldas kostja vaidlustusavalduse nr 434 ning tühistas kaubamärgi „BA (kirillitsas) + kuju” (taotluse nr XXX) registreerimise otsuse täielikult ja kohustas Patendiametit asja uuesti menetlema. Kostja esitas pahauskselt 10.02.1998.a registreerimiseks kaubamärgitaotlused BA ja BA (kirillitsas) (taotlused nr XXX ja nr XXX). TOAK on oma otsuses nr 258, 26.02.1999.a ja otsuses nr 259 26.02.1999.a hinnanud kaubamärgid „BA (kirillitsas) + kuju” ja „BA+ kuju” üldtuntud kaubamärkideks brändi BA realiseerimise mahu tõttu Eestis. Kaubamärgid on registreeritud Ms BA (kirillitsas) reg nr XXX ning BA reg nr XXXall. Enne 1992.a kehtis Ms nõukogude võim, kus alkoholimonopolist tulenevalt oli MV kaubamärgi „BA + kuju” omanik ja tema poolt antud kasutusload mitmele tootjale ei vähenda omaniku õigusi. Kõigis eri loa alusel tootvates tehastes kasutati identset tehnoloogiat ning toormeks oli M kindlatest veinisortidest valmistatud veinid. Patendiamet pidi olema teadlik kaubamärgi „B + kuju” üldtuntusest Eestis TOAK otsuse nr 258, 26.02.1999.a alusel. 12.01.2007.a, esitas hageja teise hagi kostja vastu tulenevalt TOAK 12.10.2006.a otsusest nr 435-0. Nimetatud hagiavalduse (numbriga 2-07-7274) liitis Harju Maakohus 07.06.2007.a tsiviilasjaga nr 2-07-2100 ühte menetlusse ja tsiviilasja numbriks sai 2-07-2100. Hagis tugineb hageja samadele asjaoludele kaubamärgitaotluse „BA” (kirillitsas) (taotluse nr XXX) suhtes. 03.03.2008.a kohtusse laekunud avalduses palus hageja tunnistada M-V kaubamärgid ”BA” ja ”BA” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks. Kuna hageja üldtuntud kaubamärk on varasem kostja kaubamärgitaotlusest nr XXX ja XXX, puudub alus ja vajadus siduda hageja kaubamärgitaotluste ekspertiisi kostja kaubamärgitaotluste kohta tehtavate otsustega. Tulenevalt TÕAS § 65 lg 2 tuli TOAK-il hinnata vaidlustatud Patendiameti otsuste vastuolu üksnes ühe registreerimisest keeldumise aluse – KaMS § 7 lg 1 p 3 ja 4 esinemisest või mitteesinemisest lähtuvalt. M Vabariigi Valitsuse 08.10.2001.a määruse nr 1080 p-de 45 ja 74 kohaselt kuuluvad kaubamärgid ”BA” ja ”BA” (kirillitsas) ning selle erinevad esitusviisid M Vabariigi omandisse. Avalik-õiguslikul juriidilisel isikul M-V on seaduslik alus omandada õiguskaitset kaubamärkidele, mis sisaldavad sõnu BA ja BA (kirillitsas), kuivõrd oma põhimääruse kohaselt on M-V M Vabariigi riikliku alkoholipoliitika täitevorganiks. Nõukogude ajal omas ainult NSV Liidu agrotööstuskoondis MV monopoolset õigust toota sellenimelisi alkohoolseid jooke ning nende eksportimisel jäeti tootjavabrik tihti seejuures mainimata. Hageja vaidlusaluste kaubamärkide kasutamist tõendavad kostja poolt esitatud tõendid kaubamärkidega tähistatud toodangu tootmismahtude kohta 1960.a kuni 1990. aastateni. Ainuüksi sellega on tõendatud, et kaubamärke on rohkem kui 40 aastat kasutatud. Nõukogude Liit asus bränditootmist korrastama 1977.a. Samal aastal töötati välja ja kooskõlastati BVja KTK(edaspidi BK) tehnoloogiline juhend brändi BA / BA (kirillitsas) tootmiseks ning seejärel koostas nimetatud kombinaat alustas TTJkoostöös brändi BA / BA (kirillitsas) tootmist. M Vabariigi Ülemkohtu 21.06.2000.a määrusest nähtub, et BK oli võrdselt agrotööstuskoondisega MV ainus konjaki BA tootja. Vastavalt Moldaavia põllumajandusministeeriumi 10.04.1995.a käskkirjale nr 118 anti konjaki/brändi tootmise õigus eksklusiivse õigusena BK, mille praegune nimi on BA. Alles 15.04.1998.a anti Moldaavia Põllumajandusministeeriumi käskkirjaga nr 79 kombinaatidele K ja A ning vabrikule B luba toota mõningasel määral konjakit BA. Et sellenimelist konjakit on toodetud ja müügiks paisatud teistes M vabrikutes, viitab enne 10.04.1995.a toimunud illegaalsele tegevusele või pigem

sellele, et seda tehti agrotööstuskoondise MV tellimusel. Puuduvad kaubamärgikaitset välistavad absoluutsed takistused. Kuivõrd vaidlusaluste tähtistega brändi tootmine sai toimuda üksnes M riigilt saadud tellimuse või kasutusloa alusel, siis on ebaõige väita, et kaubamärgid oleksid muutunud kõigile vabalt kasutatavateks ning seeläbi kauba liiki näitavaks või tavapäraseks. Kaubamärgid omavad ja omasid eristusvõimet ka registreerimise otsuse tegemise ajal. Kostja taotleb vaidlusaluste kaubamärkide registreerimist oma nimele (reg taotlused nr XXX ja XXX). Kostja eeldab seega, et tegemist on tähistega, mis on võimelised eristama ühe ettevõtja kaupa või teenust teise isiku omast ning seeläbi tunnistab kostja nende eristusvõimet. Eristusvõime tuvastamine oleneb konkreetse tähise ja kauba või teenusega seotud faktilistest asjaoludest. Kostja seisukohtadest ei nähtu, et Eesti tarbija, kellele kaubamärgid BA ja BA (kirillitsas) on suunatud, käsitleks neid teisiti kui klassis 33 toodud kauapde kaubamärki. Eristusvõime kontroll haarab kompleksselt nii tähist, selle iseloomu, sellega tähistatavaid kaupu ning tarbija tajumehhanismi. Käesoleval juhul moodustab sõnade B ja A ning B ja A (kirillitsas) kombinatsioon eristusvõimelise terviku, mis on võimeline eristama hageja kaupu teise isiku omadest. Kaubamärgid ei koosne kauba liiki kirjeldavast informatsioonist. Kaubamärgid ei anna tervikuna tarbijale informatsiooni kaupade kohta nii nagu kostja seda kirjeldab. Kaubamärke ei esine sõnastikes, seetõttu on neid võimalik registreerida. Patendiamet on ekspertiisi teostamisel kontrollinud õiguskaitse andmisest keeldumise aluste puudumist. Samale järeldusele on jõudnud teiste riikide patendiametid. Kaubamärk BA BA on 29.11.1999.a registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina reg nr XXX all ning OHIM on 11.10.2007.a tunnistanud, et nimetatud kaubamärgile õiguskaitse andmist Euroopa Liidus ei välista mitte ükski absoluutne registreerimistakistus. Hageja litsentseeritud ettevõtted on vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud alkohoolseid jooke Eestisse tarninud ja müügiks pakkunud aastakümneid, kasutades selleks erinevaid edasimüüjaid. OÜ D hindas 2003.a hakul BA ja BA (kirillitsas) ametlikku turgu Eestis ligikaudu 30’000 üheksaliitrist kasti, lisaks musta turu osakaal 40%. Et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud alkohoolset jooki on Eestisse eksportinud mitmed erinevad maaletoojad, ei muuda kaubamärki kauba liiki näitavaks või tavapäraseks, vaid kinnitab kaubamärkide üldtuntust Eestis. Asjaolu, et Eestisse on imporditud lisaks BK ka DRS.A. toodangut on toimunud, kuna kostja ei tunnista hageja varasemat õigust kaubamärkidele. M päritoluga tehased, sealhulgas KVT, alluvad hagejale ning seetõttu kostja viide nende ettevõtete toodangu kunagisele ekspordile Eestisse ei kahanda kaubamärkide õiguskaitset Eestis. Kuivõrd NL eksisteerimise ajal kuulu agrotööstuskoondise MV pädevusse Ms toodetud brändide tootmise ja müümise planeerimine, korraldamine ja samuti teatud ulatuses selle eksportimine, siis alles pärast NL lagunemist ning M riigi loomist sai hageja aktiivselt alustada temale kuuluva tööstusomandi objekti kaitsmist. 23.10.1996.a esitati M patendiametile taotlus tähise BA BA registreerimiseks kaubamärgina ja sellest ajast peale on kõik taotletud kaubamärgid BA ja BA (kirillitsas) Ms registreeritud. Nagu nähtub registreeringust nr XXX oli algselt kauabmärgitaotlejaks M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeerium, seejärel D A „M-V”, nüüd vastavalt AA„M-V”. Lisaks eelnimetatule kuuluvad hagejale näiteks M kaubamärgiregistreeringud nr XXX, XXX, XXX. Sõnaline kaubamärk on Ms nõuetekohaselt registreeritud. Kaubamärk BA BA on registreeritud 29.11.1999.a rahvusvahelise kaubamärgina nr XXX, BA (kirillitsas) BA Venemaal (nr XXX). Kohtuliku vaidluse tulemusena tunnistati hageja õigusi kaubamärgile Lätis. 2003.a seisuga oli kaubamärk BA registreeritud hageja nimele vähemalt 21s riigis. Varasemalt on TOAK ja Maksu- ja Tolliamet juba tunnistanud kaubamärgid Eestis kaitstuks kui BK kuuluvad. Kuivõrd nüüdseks on kaubamärkide legitiimseks omanikusk M-V,

on õiguspärane tunnistada kaubamärgid üldtuntuks hageja kaubamärkidena. Vaidlusaluseid kaubamärke võltsitakse sageli. Hageja õiguste tunnustamisega lõpeks kaubamärkide edasine solkimine ning tarbijate tervise ohtuseadmine. Kaubamärgid on meedia vahendusel Eestis tuntud ja seostatud Mga, mida kinnitavad artiklid väljaannetest Äripäev, SL Õhtuleht, Postimees, Liviko ALcostore toote BA info, Kauplusladu KANPOL reklaamleht ja INFO LTOÜ veebileht aadressil XXX. Kostja on 12.07.1999.a SL Õhtulehe artiklis „H BA võistleb M omaga” kinnitanud, et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud jook on populaarne terves Ida-Euroopas ning tegemist on teada-tuntud M päritolu alkohoolse joogi kaubamärgiga. Vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud toodang on populaarne ka välismaalaste seas. Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu andmetel on vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud toodang üks enimostetud. Litsentseeritud tootjad tasuvad näiteks 2003.a andmetel M riigile litsentsitasu 0,5 l pudeli eest 1 MDL (=1,06 EEK). See on võrreldes teiste kasutatavate kaubamärkidega kõrgeim litsentsitasu, M riik hindab oma alkohoolsete jookide kaubamärkidest vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatuid kõige väärtuslikumaks. Kostja ebaeetiline ja ebaaus tegu registreerimistaotluste XXX ja XXX esitamisel tuleb lugeda kõlvatuks konkurentsiks. Kostja tegevus nõrgendab hageja kaubamärkide eristatavust ja mainet ja hageja mainet ja tema majandustegevust. Kostja on esitanud kaubamärgitaotlused pahauskselt ja olles hästi teadlik vaidlusaluste kaubamärkide majanduslikust pärituolust ja ajaloost. Kostja tahe on omandada enda nimele teise isiku üldtuntud kaubamärgid ning kui see ei õnnestu, siis devalveerida kaubamärgid nii, et need muutuksid kõigile vabalt kasutatavateks. Hageja palub tunnistada oma kaubamärkide üldtuntust. 30.11.2009.a täienduste kohaselt on Patendiameti otsused käesolevas asjas tehtud enne 01.05.2004.a. KaMS § 72 lg 5 kohaselt on uue otsuse tegemisel aluseks otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise alused, kui lähtutakse asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Uus menetlusnorm on KaMS § 43 lg 1, mis ei sea peatamist sõltuvusse enam mitte varasema prioriteediga registreerimistaotlusest vaid varasemast kaubamärgist KaMS § 11 lg 1 tähenduses ehk muuhulgas varasemast üldtuntud kaubamärgist. M Vabariigi põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ministeeriumi 16.11.2009 avaldusest, mis käsitleb kaubamärkide "BA” ja „BA” (kirillitsas) õiguslikku staatust selgub nimetatud kaubamärkide osas, et: - Alates 01.01.1992, on M alkohoolsete jookide eristamiseks kasutatavad kaubamärgid olnud M Vabariigi omanduses. - M Vabariigi pädevuses on olnud ja on ka praegu lubada ja keelata kaubamärkide kasutamist, sealhulgas kaubamärgina registreerimist ning riik teostab seda ainuõigust isikute kaudu, mille valitsejaks on riigi esindajana M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium. - Ajavahemikul 1992-2002.a oli kaubamärkidega seonduva M Vabariigi riikliku alkoholipoliitika täideviijaks M Vabariigi ainuomandisse kuuluv BK (CVCB), kes ainukesena kõigi alkoholitootjate hulgast: a) 1977. aastal tegeles brändi BA tootmise juhendi ja tehniliste tingimuste koostamisega; b) 1977. aastal alustas brändi BA tööstuslikku tootmist; c) 1995. aastal alustas kaubamärkide registreerimisega Ms ja välisriikides ning seda M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi loal. - 10.04.1995 käskkirjaga nr 118 andis M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium BVja KTKainuõiguse brändi BA tootmiseks. - 15.04.1998.a käskkirjaga nr 79 laiendas M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium nende isikute ringi, kes võivad brändit BA toota. Lisaks BK said loa brändit BS A mõningasel määral toota ka kombinaadid K ja A ning veini vabrik B. - 09.06.2000 tehti M riiklikus äriregistris kanne BKreorganiseerimise kohta ning selle

õigusjärglasena registreeriti eraõiguslik aktsiaselts BA, mille valitsejaks jäi M Vabariik oma esindaja M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi kaudu. - 08.10.2001 määruse nr 1080 punktidega 45 ja 74 M Vabariigi Valitsus kinnistas kaubamärkide ning selle erinevad esitusviiside kuulumise M Vabariigi omandisse ning kaubamärkide edasiseks haldajaks määrati M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi agrotööstusosakond „M-V". Sellest johtuvalt alustas 2002. septembris BA S.A kaubamärgiõiguste loovutamisega M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi Agrotööstusosakonna ,,M-V" (D A "M-V") nimele. - D A "M-V" reorganiseeriti M Vabariigi Valitsuse 23.04.2005 määrusega nr 357 Agrotööstusosakonnaks "M-V" (AA"M-V"). - Seega, Eestisse aastate jooksul imporditud M päritoluga vaidlusaluste kaubamärkidega alkohoolsed joogid, mille tootjateks olid märgitud kas BK, alkohoolsete jookide kombinaat „A ", veinide ja alkohoolsete jookide tootmise kombinaat K või veinivabrik „V B", olid ehtsad M päritoluga tooted, kuivõrd nende tootmiseks oli kaubamärkide omaniku luba. Arvestades eeltoodud õiguslikku järjepidevust, on õiguspärane anda alkohoolsete jookide kaubamärkidele õiguskaitset ja seda avalik-õiguslikule juriidilisele isikule AA"M-V". Ka kaubamärkide üldtuntusest tulenev õiguskaitse, mis tuleneb kaubamärkide eelnevast kasutamisest Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel (s.h näiteks Eesti Vabariiki imporditud alkohoolsete jookide osas 10.02.1998.a ja enne seda) on samuti omistatav avalikõiguslikule juriidilisele isikule AA"M-V". Kaubamärgi aastakümnete pikkune kasutamine saab ainult suurendada kaubamärgi kaitsevõimet, mitte aga vähendada nagu kostja ekslikult arvab. Hageja on aktiivne oma kaubamärgi õiguste ning tarbijate kaitsmisel. Ka kostja poolt 20.10.2009.a. esitatud lisad nr 14-15 kinnitavad ilmekalt hageja aktiivset huvi oma kaubamärkide kaitsmisel, so Läti Vabariigis on kohtuvaidluste tulemusena tunnistatud hageja õigusi vastavatele kaubamärkidele (hageja 27.02.2008.a. avalduse lisa nr 11). Sõnaga BA eristatakse vastavalt kõikidele infoallikatele Ms toodetud alkohoolset jooki. Kuivõrd brändi BA tootmine sai toimuda üksnes M riigilt saadud tellimuse või kasutusloa alusel, siis on ebaõige väita, et kaubamärgid oleksid muutunud kõigile vabalt kasutatavaks ning seeläbi on muutunud kauba liiki näitavaks KaMS § 7 lg 1 p 3 tähenduses või tavapäraseks KaMS § 7 lg 1 p 4 tähenduses. Kostja viited M Vabariigi kaubamärgiseadusele, mis väidetavalt välistaks ainuõiguse kaubamärkidele BA ja BA (kirillitsas) on eksitavad, sest sõnaline kaubamärk on Ms nõuetekohaselt registreeritud. Täiendavalt os Ub hageja M kaubamärgi registreeringule nr XXX, milline esitati registreerimiseks juba 23.10.1996.a. Arvestades kaubamärkide pikaajalist kasutamist Eestis ning asjaolu, et alkohoolsete jookidega on vähemal või enamal määral kokku puutunud kõik täiskasvanud Eesti elanikud, tunneb kaubamärke valdav enamus eestimaalastest. Oluline on märkida, et hageja kaubamärgid ei ole saavutanud üldtuntust ajutiselt, vaid kaubamärkide üldtuntus on aasta-aastalt püsinud Eesti tarbijate seas kõrgel tasemel, sh. ka enne 10.02.1998.a, mil kostja esitas Patendiametile taotlused kaubamärkide registreerimiseks. Hageja palub tunnistada M-V kaubamärgid „BA” ja „BA” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks ja tuvastada kaubamärkide „BA” (reg taotlus nr XXX) ja „BA” (kirillitsas) (reg taotlus nr XXX) õiguskaitset välistavate asjaolude puudumine. Kostja vastuväited ja põhjendused TOAK rahuldas kostja vaidlustusavalduse nr 434 põhjusel, et Patendiamet jättis kaubamärgitaotluse ekspertiisi käigus kohaldamata KaMS § 12 lg 1 sätestatud senioriteedi

põhimõtte, mis on üks kaubamärgiõiguse aluspõhimõtteid ja mille kohaselt registreeritakse kaubamärk esimesena taotluse esitanud isiku nimele, mistõttu näeb seadus ette kaubamärgitaotluste menetlemise nende saabumise järjekorras – kui varasem kaubamärk võib takistada hilisema registreerimist tulenevalt oma sarnasusest, ei tehta hilisema kaubamärgi kohta otsust enne varasema kaubamärgi kohta lõpliku otsuse jõustumist. TOAK on varem teinud samuti otsuseid samast seisukohast lähtudes (nt 23.01.2001.a otsus nr 427-o). Käesoleval juhul ei ole järgitud senioriteedipõhimõtet ning asi on pööratud tagurpidi. Kostja esitas 10.02.1998.a taotlused „BA” ja „BA (kirillitsas)” registreerimiseks alkoholijookidele. Mõned kuud hiljem 08.06.1998.a esitati taotlus kaubamärgi „BA + kuju” registreerimiseks. Patendiamet pidas kostja kaubamärke hageja kaubamärgiga registreerimist taksitavalt sarnaseks, sest on 23.12.2005.a peatanud kostja kaubamärkide menetluse kuni on jõustunud lõplik otsus kaubamärgi „BA + kuju” osas. Kaubamärki „BA”/ ”BA” /”BA (kirillitsas)” ei ole Eestis ühegi vaidluse raames tunnistatud üldtuntuks kui hagejale kuuluvat kaubamärki. Samas ei oma see ka hilisemates vaidlustes õiguslikku tähendust. Kostja esitatud taotluse saabumise kuupäev on varasem kui hageja kaubamärgi ”BA+kuju”. Nii kostja taotlused nr XXX ja nr XXX kui ka hageja kaubamärgi ”BA+kuju” taotlus on esitatud äravahetamiseni sarnaste tähiste registreerimiseks ka samaliigiliste kaupade tähistamiseks: klass 33 - alkoholijoogid. Kaubamärgi ”BA+kuju” sõnalised osad ja ”BA (kirillitsas)” on muutunud kauba liiki näitavaks tähiseks, mis ei seondu Eesti tavatarbijale ühegi konkreetse tootjaga. Nende tähistega alkohoolset jooki on Eestis turustatud juba Eesti NSV aegadest, NSVL ajal toodeti nende tähistega tähistatud jooke mitmete erinevate tootjate poolt. Nimetatu tuleneb M Vabariigi seadusest nr 588-Xiii „Kaubamärkidest ja kauba päritolu kohanimedest”, mille § 6 lg 4 kohaselt ei laiene kaubamärgiomaniku ainuõigus nendele kaubamärkidele, mida kuni 1992.a 1.jaanuarini valdasid ning kasutasid kaks või enam juriidilist isikut. Kaubamärkide kasutamine selliste juriidiliste isikute või nende õigusjärglaste poolt ei riku registreeritud kaubamärgiomaniku õigusi. Vastavalt M Vabariigi Valitsuse otsuse nr 1080 lisale on kaubamärki ”BA+kuju” enne 1992.a 1.jaanuarit kasutanud kaks või enam juriidilist isikute. Peale 1992.a on nimetatud tähisega ja selle vastega kirillitsas tähistatud jooki Eestisse importinud mitmed erinevad maaletoojad, sh AS G, AS R r, AS A , K AS, V OÜ, R K OÜ. Eestisse on imporditud nii BKkui ka KVti ja DRS.A toodetud alkohoolset jooki „BA”. Sellest tulenevalt ei suuda tähis ”BA+kuju” eristada ühe juriidilise isiku kaupu teise juriidilise isiku kaupadest. Seejuures tunnistati vastavalt 12.04.2001.a M seadusesse „Kaubamärkidest ja kauba päritolu kohanimedest” sisse viidud muudatuste kohaselt (§ 6 lg 5) kaubamärgid, mida kuni 1992.a 1.jaanuarini valdasid ning kasutasid kaks või enamat juriidilist isikut, riigi omandiks. Vastavalt M Vabariigi otsuse nr 1080 lisale, on selliseks kaubamärgiks ”BA”. Hageja pole esitanud tõendeid tähiste kasutamise kohta Ms. Nõukogude Liidus oli rida tehaseid, mis oma nime all tootsid teatud tehnilistele tingimustele vastavat brändit nimetuste „BA” (kirillitsas) ja ”BA” all. Hageja on saanud kaubamärgitaotlejaks peale kaubamärgi registreerimise otsust tehtud loovutamise teel. Hagile lisatud materjalidest ei selgu, millal hageja on asutatud või mis laadi organisatsiooniga on üldse tegu. Samuti ei ilmne hagile lisatud M kohtuotsusest, et hageja oleks nende alusel tunnistatud kaubamärgi ”BA” omanikuks Ms. Kohtuotsustest ilmneb, et tähiseid „BA” (kirillitsas) ja ”BA” on kasutanud paljud erinevad tehased, mistõttu ei seostu need ühe kindla tootjaga. 13.04.2007.a kostja vastuses tulenevalt vaidlustusavaldusest nr 435 tugineb kostja samadele asjaoludele: senioriteedipõhimõttele, kaubamärgi „BA” registreerimise vastuolule varemkehtinud KaMS § 8 lg 1 p-ga 2, § 7 lg 1 p-dele 2, 3 ja 4.

Kuni 1991.a toimus kogu brändi tootmine läbi MVi, mille pädevusse kuulus Ms toodetud brändi tootmise ja müümise planeerimine, korraldamine ja samuti teatud ulatuses selle eksportimine. „BA” (kirillitsas) on toodetud Ms nii „A ” vabrikus, „V-B” vabrikus, „KVt” vabrikus kui ka „K ” (ilmselt peab kostja silmas K ) vabrikus. BAi tootmine sai alguse 1964.a, kui A vabrik võttis selle tähise kasutusele märgistamaks ekspordiks mõeldud brändit. 1970-ndate lõpus Moldaavia NSV Ministrite Nõukogu korralduse kohaselt töötati välja tavalise konjaki BAi tehnoloogilised tingimused. Väljatöötajaks oli teadus-tootmiskoondis J . BAi tehnoloogiat ja omadusi on kirjeldatud „Konjaki ja calvadosi tootmine Moldaavias” ja „Viinamarjaveinide, konjakite ja kangete alkohoolsete jookide valmistamise tehnilise instruktsiooni kogumikus MVi ettevõtetele”. BAi pudelil kasutatud valge toonekure kujutis on registreeritud endises NL-s prioriteediga 30.06.1990.a MVi nimele kui kollektiivne kaubamärk ning tähise kasutamise õigus oli kokku 62 ettevõttel. Tähis ei suuda täita kaubamärgi peamist funktsiooni – eristada ühe tootja kaupa teise tootja omast. Samas on neid tähiseid kasutatud aastaid teatud tehnoloogia alusel toodetud ning kindlate omadustega alkohoolse joogi tähistamiseks, mistõttu tuleb tähist „BA” (kirillitsas) käsitleda kui toote liigi nimetust või kui tavapärast keelekasutust teatud kaupade osas. Kostja 20.10.2009.a täiendavate seisukohtade kohaselt jääb kostja varasemas menetlusdokumendis toodud senioriteedipõhimõtte juurde. Kostja ei ole andnud nõusolekut hageja kaubamärkide registreerimiseks ja nimetatu takistab KaMS § 8 lg 1 p 2 alusel hageja kaubamärkide registreerimist. KaMS 2004.a redaktsioon ei toonud kaasa avaldussüsteemist loobumist ega sisulisi muutusi kaubamärgitaotluste menetlemise osas. Isegi kui hageja kaubamärgid on üldtuntud, ei kõrvalda see automaatselt kostja kaubamärgitaotlusi kui hageja kaubamärkide registreerimist takistavat asjaolu, kuivõrd varasemate kaubamärkide kohta puudub lõplik otsus. Kostja vaidlusaluste kaubamärkide taotlustest tulenev õiguskaitset välistav asjaolu langeb KaMS § 12 lg 1 tulenevalt ära üksnes kostja kaubamärgitaotluste osas lõpliku otsuse tegemisel, kui sellega keeldutakse registreerimisest. Käesolevas menetluses ei saa kohus teha lõplikku otsust kostja kaubamärkide osas, kuna nendele õiguskaitse andmine ei ole vaidluse esemeks. Sarnased tähised on tunnistatud kohtuotsustega liiki näitavateks või tavapärasteks. Nõukogude ajal pandi paika teatud kindla tehnoloogia alusel mitmete tehaste poolt toodetud toodete nimetused, kui nende tootmist on ka peale NSVL-i lagunemist jätkanud erinevad tehased, on need tähised tunnistatud liiki näitavateks või tavapärasteks. Sellisteks nimetusteks on nt „DOKTOR” ja „LEMMIK”. Ka käesoleval juhul on kõik samad tingimused täidetud – nõukogude ajal pandi paika tehnoloogia ning nii nõukogude ajal kui ka pärast seda on sama tehnoloogia alusel tootnud nimetuse BA /BA kirillitsas) all erinevad tootjad alkohoolset jooki. Absoluutsete keeldumise aluste kohaldamist hinnatakse kohalikest oludest lähtuvalt, mistõttu hageja tähiste teistes riikides registreerimine ei tõenda keeldumise aluste puudumist Eestis. Rahvusvahelisel registreeringul ei ole õiguslikku tähendust. Tähiste kasutamine NL-s ei ole omistatav hagejale ja hageja poolt esitatud tõendid seda ei tõenda. Teiste isikute poolt tähise kasutamisest ei saa hagejale tulla õiguseid, sealhulgas üldtuntusest tulenevat ainuõigust. Hageja on ise välja toonud, et ta ei olnud „esimene”, kes vaidlusaluste nimetustega alkohoolse joogi tootmise vastava tehnoloogiaga tootmisesse võttis. Kuna hageja ise on määranud oma pädevusena haldusfunktsiooni täitmise, mitte tootmise ning tegemist on alles peale NL-i lagunemist loodud M Vabariigi ametiasutusega, ei saanudki hageja olla „esimene” ega üleüldse vastava tehnoloogia alusel tootja NL ajal. aubamärgi kasutamise kestuse puhul arvestatakse kasutamise kestus ühe isiku poolt. Tähise kasutamine mitmete isikute poolt aastakümnete jooksul ei suurenda kaubamärgi võimalust saada õiguskaitset ühele isikule kuuluva kaubamärgina, vaid vähendab seda.

Hageja on esitanud ajaliselt täiesti piiritlemata väite, et Eestisse aastate jooksul imporditud alkohoolne jook on olnud toodetud hageja litsentseeritud ettevõtete poolt, seda tõendamata, et hagejale oli enne 1998.a selliste tähiste kasutamise õigus. Hageja väited on ebamäärased ja vastukäivad. Hagejale ei kuulunud 1998.a arvukaid kaubamärgiregistreeringuid. Tegelikkuses on enamus taotlusi teistes riikides tunduvalt hilisemad kui 1998.a ja/või vaidlustatud ja/või registreeritud teiste isikute nimele. Kõikide hageja poolt viidatud kaubamärkide puhul on tunnistusel märgitud omanikuks MAIARM, mille osas on amet 12.07.2002.a esitatud avalduse alusel teinud 08.08.2002.a muudatuse ning kandnud uue omanikuna sisse D A „M-V”. Esitatud tunnistustest nähtub, et tegelikult on enne 08.08.2002.a toimunud omaniku muudatust veel varasem omaniku muudatus 19.02.2002.a. Nimelt oli kaubamärkide algne taotleja ja omanik hoopis BK. sjaolu, et hageja on esitanud M registreeringute osas valeväiteid, tõendab ka M kaubamärgi registri väljavõte M kaubamärgi nr XXX kohta, kust nähtub, et eeltoodud registreeringu osas ei olnud algseks kaubamärgitaotlejaks mitte hageja poolt väidetav M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium, vaid hoopis ASOCIATIA COMERCIALA DE PRODUCTIE PENTRU VITICULTURA SI VIFICATIE „DACIAFENIX”. Rahvusvaheline registreering nr XXX on tunduvalt hilisem kui kostja taotlused, esitatud alles 29.11.1999., seega ligi 2 aastat hiljem kui kostja taotlused. Lisaks on märgitud riikidest keeldunud kaubamärgile õiguskaitset andmast Kasahstan, Eesti, Siseturu Ühtlustamise Amet, USA, Ukraina. Euroopa Ühenduse hageja kaubamärgi taotlus nr 000XXX on esitatud alles 23.10.2006.a. Vaidluste tulemusel erinevate tootjate poolt on kaubamärgitaotlused tagasi võetud. Ka Venemaa kaubamärgitaotlus (reg nr XXX) on esitatud alles 29.05.2003.a. Läti kaubamärkide „ B A” (reg nr XXX, XXX) ei kuulunud 1998.a hagejale, vaid BK. Seega ei olnud hageja 1998.a laialdaselt registreerinud tähiseid kaubamärgina enda nimele. Üldtuntus saab tuleneda üksnes tähise faktilise kasutamise intensiivsusest ja ulatuses ühe isiku poolt, seega faktilistest asjaoludest. Asjaolust, et tähised oli Eestis üldtuntud BKtegevuse tulemusel, ei tulene sellest hagejale kaubamärgi üldtuntusest tulenevat ainuõigust. M Vabariigi Valitsuse määrusega nr 1080 arvati alles 2001.a BKnimele Ms registreeritud kaubamärk „BA” riigi omandisse ning seega hageja hallata. Eestis sai hageja üheks vaidlusaluste kaubamärkide taotlejaks alles TOAK menetluse käigus 2004.a. Hageja väited võltsimise kohta ei tõenda üldtuntust. Üldtuntuks saab lugeda vaid sellise kaubamärgi, mis on turul levinud kui ühe konkreetse tootja tähis. Hageja esitatud meediakajastused ei tõenda üldtuntust, kuna on hilisemad kui kostja kaubamärgitaotluste esitamise kuupäev 10.02.1998.a ja ei seosta tähiseid hagejaga. Hageja esitatud andmed kaubamärgi väidetava väärtuse kohta ei ole adekvaatselt hinnatavad, kuna need ei ole esitatud vastavas kontekstis (võrdlus teiste kaubamärkidega, litsentsitasu arvutamise aluseks olev tunnustatud metoodika, statistika vms). Andmed ei kajasta tähiste väärtust Eestis ning käivad 2003.a kohta. 11.01.2009.a avalduse kohaselt on hageja väited kaubamärgi üldtuntuse kohta tõendamata. Hageja esitatud tõend - M Vabariigi põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ministeeriumi 16.11.2009.a valduse - käsitleb kaubamärkide õiguslikku staatust. Nimetatud tõend ei ole asjakohane õigusjärgluse ja üldtuntuse tõendamiseks. Avalduses toodud väidete kinnitamiseks kaubamärkidega tähistatud jookide müümise ja kasutamise ja seda reguleerivate aktide kohta Ms ei ole hageja esitanud tõendeid. Tegemist on vaid hageja esindaja selgitusega, millel pole õiguslikku tähendust. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit (arvamusküsitlust, uuringut või muud sarnast tõendit), mis kinnitaks, et valdav enamus eestimaalastest tundis hageja kaubamärke 1998.a seisuga Eestis. Hageja järeldus, et kuna kaubamärki on pikaajaliselt Eestis kasutatud, alkohoolsete jookidega on

teatud määral kõik täiskasvanud kokku puutunud, seetõttu on kaubamärk üldtuntud, on ebakorrektne ja ebaloogiline. Kas selle kohta, et üldtuntus on aasta-aastalt püsinud, tõendeid ei ole. Kaubamärkide üldtuntus ei saa tuleneda pelgalt kaubamärkide kasutamisest Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel ja kaubamärgi üldtuntust ei ole võimalik õigusjärgluse alusel üle anda. Kostja viitab TOAK praktikale, mille kohaselt kaubamärgi üldtuntus tuvastatakse vaid konkreetsel ajahetkel ning ühe konkreetse ettevõtja suhtes tema kaubamärgi faktilise kasutamise intensiivsuse ja ulatuse läbi. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja esitas 10.02.1998.a taotlused kaubamärkide „BA” (taotlust nr XXX) ja „BA” (kirillitsas) (taotlus nr XXX) registreerimiseks klassis 33 alkohoolsete jookide tähistamiseks. 08.06.1998.a esitasid CVDVSCOB (edaspidi BK) ja OÜ V taotlused kaubamärk ”BA+ kuju” (nr XXX) ning seejärel 28.01.1999.a kaubamärgi /„BA” (kirillitsas) (nr XXX) registreerimiseks klassides 33,35, 36 ja 42 (IV kd, tl 31, 39-44, II kd, tl 17). Vaidlust ei ole ka selles, et 09.06.2000.a reorganiseeriti riiklik ettevõte BVK aktsiaseltsiks „SAB” (edaspidi BA) (IV kd, tl 43-46). TOAK menetluse käigus loovutas 18.06.2003.a OÜ V kaubamärkide „BA + kuju” (nr XXX) ja „BA” (kirillitsas) (nr XXX) taotlused ühingule MS DRUIA„DIVS BS” (IV kd, tl 47) ja BA loovutas 08.07.2004.a oma osa nimetatud kaubamärkide õigustest üle hagejale (IV kd, tl 48-49). Vaidlust ei ole ka selles, et kuigi hageja kaubamärkide nr XXX ja XXX taotlused olid kostja taotlustest hilisemad, tegi Patendiamet hageja kaubamärkide osas registreerimisotsused varem ära, 03.10.2000.a otsuste nr 7/XXX ja 7/XXX alusel registreeriti kaubamärgid ”BA” ja ”BA (kirillitsas)” MS D BS ja D A „M-V nimele klasside 33, 35, 36 ja 42 ja need avaldati Eesti Kaubamärgilehes nr 11/2000 (I kd, tl 23-24, II kd tl 25-26, 29-30, 107-108). Kostja kaebuse alusel vaatas TOAK läbi hageja taotluse registreerida kaubamärk „BA + kuju” (taotluse nr XXX) ja „BA” (kirillitsas) (taotluse nr XXX) Ms DRIADiVs BS nimele, rahuldas kostja vaidlustusavalduse ja kohustas Patendiametit asja uuesti menetlema (I kd, tl 17-30, 32-42, II kd, tl 13-16, 18-24, 40-46, 48, 101-106, 109-114, 155-162). Vaidlust ei ole selles, et hageja kaubamärk „BA” (kirillitsas) (nr XXX) on identne kostja kaubamärgiga „BA” (kirillitsas) (nr XXX) ning seda taotleti samaliigiliste kaupade tähistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja kaubamärk ”BA + kuju” (nr XXX) on äravahetamiseni sarnane kostja varasemate kaubamärkidega „BA” (nr XXX) ja „BA” (kirillitsas) (nr XXX) ning seda taotleti samaliigilistele kaupadele. Pooled vaidlevad selle üle, kas õiguspärane on otsustada hageja kaubamärkide registreerimine enne kostja vastavate kaubamärkide osas otsuse tegemist Patendiameti poolt; kas hageja kaubamärgid on üldtuntud, samuti kas need on eristusvõimelised, kas need on muutunud kauba liiki näitavaks ja/või keelekasutuses tavapäraseks. Kostja on seadnud kahtluse alla hageja õigusliku huvi käesoleva vaidluse lahendamisel tulenevalt kaubamärgiõiguses kehtivast nn senioriteedipõhimõttest. Vaidlust ei ole selles, et Patendiamet tegi vaidluses otsused enne 01.05.2004.a. Vastavalt kehtiva KaMS § 72 lg 5 sätestatule tuleb selliste Patendiameti otsuste vaidlustamisel ja uue otsuse tegemisel kohaldada Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid, kuid lähtuda asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Patendiameti menetluse peatamine on reguleeritud menetlusnormiga ja seega tuleb nimetatud osas kohaldada kehtiva KaMS § 43 lg 1 sätestatut. KaMS § 43 lg 1 kohaselt, kui kaubamärgi ekspertiis sõltub varasema kaubamärgi kohta tehtavast otsusest, peatab Patendiamet hilisema kaubamärgi registreerimise menetluse kuni varasema kaubamärgi kohta lõpliku otsuse jõustumiseni, teavitades sellest taotlejat. Seega on hageja leidnud õigesti, et kehtiv kaubamärgiseadus ei sea menetluse peatamist

sõltuvusse mitte registreerimistaotluse hilisemast esitamisest, vaid asjaolust, kumb kaubamärk on varasem. Otsustamaks, kumab kaubamärk on varasem, tuleb vastata küsimusele, kas hageja kaubamärk oli kostja registreerimistaotluste esitamise ajal 10.02.1998.a Eestis üldtuntud Nimetatu on loogiline, sest üldtuntud kaubamärkidest tulenevad õigused kehtivad ka ilma neid registreerimata. Kaubamärkide üldtuntus Varem kehtinud KaMS üldtuntuse küsimust ei reguleerinud, kuid KaMS § 3 sätestas, et kui kahe- või mitmepoolses rahvusvahelises kokkuleppes, milles Eesti Vabariik osaleb, on mõni kaubamärgiküsimus teisiti reguleeritud kui Eesti Vabariigi seadustes, kuulub prioriteet rahvusvahelise kokkuleppe normidele. Lähtuda saab seega Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi TRIPS) art 16 lg-st 2 ja Tööstusomandi katise Pariisi konventsiooni art 6 bis sätestatust. Kaubamärgi üldtuntus tuleb aga tuvastada seisuga, millal kostja oma kaubamärkide registreerimistaotlused esitas ehk 10.veebruar 1998.a. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon ei määra kindlaks tõendeid, millised kinnitaksid kaubamärgi üldtuntust. Vastavalt Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) liikmesriikide assamblee ühisresolutsioonile nr A/34/13 04.08.1999.a. artikkel 2 lg 1 tuleb arvesse võtta muuhulgas kaubamärgi kasutamise kestust, ulatust ja teisi asjaolusid. Seejuures ei välista isegi andmete puudumine nimetatud asjaolude kohta kaubamärgi üldtuntuks tunnistamist. Ühisresolutsiooni kohaselt peab arvesse võtma mistahes asjaolu, millest võib järeldada kaubamärgi üldtuntust. Vastavalt nimetatud resolutsioonile ei pea kaubamärk olema sõna otseses mõttes üldtuntud, so. tuntud laiale üldsusele, et saada õiguskaitset. Selleks piisab ka kaubamärgi "hästi tuntusest" vastavate kaupade ja teenustega seostuvas tarbimis-, vahendus- või ärisektoris (sama ka TRIPS art 16 lg 2). Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 10 bis p C (1) kohaselt tuleb märgi kaitsevõime kindlakstegemisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, eriti märgi kasutamise kestust. Hageja on tuginenud väitele, et vaidlusalused kaubamärgid on M Vabariigi omandis ja on selle tõendamiseks lisanud M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeeriumi kirja 16.novembrist 2009.a (kirja tõlkel märgitud ekslikult aastaarvuks 1998.a.) (IV kd, tl 101-106). Nimetatud kirja kohaselt on alates M Vabariigi iseseisvumisest 1991.a kuni 10.02.1998.a M alkohoolsete jookide eristamiseks kasutatavad vaidlusalused kaubamärgid M Vabariigi omanduses ja on seda praegu. M Vabariigi pädevuses on olnud ja on ka praegu lubada ja keelata kaubamärkide kasutamist, sealhulgas kaubamärgina registreerimist ning riik teostab seda ainuõigust isikute kaudu, mille valitsejaks on riigi esindajana M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium. Ajavahemikul 1972-1998.a oli kaubamärkidega markeeritud alkoholitoodangu ainus tootja BK: - 1977. aastal koostati brändi BA tootmise tehnilised tingimused ja tehnoloogiline juhend; - 1978. aastal alustas brändi BA tööstuslikku tootmist; - 1995. aastal alustas M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi ülesandel kaubamärkide registreerimisega Ms ja välisriikides. - 10.04.1995 käskkirjaga nr 118 andis M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium BK ainuõiguse brändi BA tootmiseks. - 15.04.1998.a käskkirjaga nr 79 laiendas M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium nende isikute ringi, kes võivad brändit BA toota. Lisaks BK said loa brändit BS A mõningasel määral toota ka kombinaadid K ja A ning veini vabrik B. - 09.06.2000 tehti M riiklikus äriregistris kanne BKreorganiseerimise kohta ning selle õigusjärglasena registreeriti eraõiguslik aktsiaselts BA (BA S.A.), mille valitsejaks jäi M Vabariik oma esindaja M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi kaudu. - 08.10.2001 määruse nr 1080 punktidega 45 ja 74 M Vabariigi Valitsus kinnistas kaubamärkide ning selle erinevad esitusviiside kuulumise M Vabariigi omandisse ning kaubamärkide edasiseks

haldajaks määrati M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi agrotööstusosakond „M-V". Sellest johtuvalt alustas 2002. septembris BA S.A. kaubamärgiõiguste loovutamisega M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi Agrotööstusosakonna ,,M-V" (D A "M-V") nimele. - D A "M-V" reorganiseeriti M Vabariigi Valitsuse 23.04.2005 määrusega nr 357 Agrotööstusosakonnaks "M-V" (AA"M-V"), millele anti riikliku keskasutuse juriidiline staatus. - Eestisse aastate jooksul imporditud M päritoluga vaidlusaluste kaubamärkidega alkohoolsed joogid, mille tootjateks olid märgitud kas BVja Konjaki Tootmise Kombinaat, alkohoolsete jookide kombinaat „A ", veinide ja alkohoolsete jookide tootmise kombinaat K või veinivabrik „V B", olid ehtsad M päritoluga tooted, kuivõrd nende tootmiseks oli kaubamärkide omaniku luba. M Vabariigi Valitsuse määrusest nr 357 23.aprillist 2005.a nähtub, et agrotööstusamet „M-V” kannab reorganiseerimise tulemusena praegu nime AA„M-V” nime (III kd, tl 13-17). Valitsuse määrusest nr 973 15.09.2005.a, millega on kinnitatud hageja põhimäärus nähtub, et hageja on harukondlik keskhaldusorgan, kes on volitatud teostama riikliku poliitikat viinamarja kasvatuse ja veinitootmise, etüülpiirituse, alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookide ning õlle tootmise ja käibe valdkonnas (II kd, tl. 122-135). M Vabariigi 22.09.1995.a seaduse nr 588-XIII § 6 lg-test 4 ja 5 (I kd, tl 45-48) koostoimes M Vabariigi Valitsuse 08.10.2001.a otsuse nr 1080 lisaga Kaubamärkide nimekiri (I kd, tl 49-50, II kd, tl 136-144) nähtub, et ainuõigus kaubamärkidele M Vabariigis ei laiene kaubamärkidele, mida kuni 01.01.1992.a seaduslikult valdasid või kasutasid kaks või enamat isikut. Selliste kaubamärkide kasutamine nimetatud isikute või nende õigusjärglaste poolt ei kujuta endast registreeritud kaubamärgi omaniku õiguste rikkumist, need kuulutatakse riigi omandiks ja diVide (konjakite kaubamärk „ B A” kuulus selliste kaubamärkide hulka. Nimetatut kinnitavad ka kostja poolte esitatud M Vabariigi Justiitsministeeriumi Riikliku Registreerimispalati otsus 09.06.2000.aastast BKreorganiseerimise kohta (IV kd, tl 43-44), taotlused nr XXX ja nr XXX (IV kd, tl 45-46). Kohtu hinnangul ei välista õigusjärglust erinevate hetkel hageja omandis olevate kaubamärkide varasem kuulumine BK, mis nähtub registreeringutest (IV kd 50-5) Nimetatud asjaoludest ja tõenditest nende kogumis saab teha järelduse, et hageja vaidlusalused kaubamärgid kuuluvad Moldaavia Vabariigile ja sellest tulenevate õiguste kaitsmine on riiklike haldusaktidega antud riikliku keskasutuse – hageja – hallata. Hageja on esitanud tõenditena ka Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu otsused (I kd tl 63-109, II kd, tl 49-95). Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu määruse 21.juunist 2000.a kohaselt, mida kohus hindab kui üht dokumentaalset tõendit koosmõjus teistega, on kohus tuvastanud, et BK oli kõigi konjakit tootvate kombinaatide hulgas ainuke, kes aastal 1979.a tegeles konjaki „BA” tootmise juhendi ja nimetatud tehniliste tingimuste koostamisega. Vastavalt Põllumajandusministeeriumi käskkirjale nr 118 (10.aprillist 1995.a) anti konjaki „BA” tootmise õigus eksklusiivse õigusena BK, teistele ettevõtetele tehti ettekirjutus töötada välja muud konjakimargid. Hiljem, 1998.a anti vastavalt käskkirjale nr 79 (15.04.1998.a) kombinaatidele K ja „A ” ning vabrikule „B” luba toota mõningasel hulgal DiVo „BAi”. Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu otsusest 23.oktoobrist 2000.a nähtub, et esmakordselt registreeriti kaubamärk BKnimele. Kostja on leidnud, et 16.11.2009.a kirja näol on tegemist poole seletusega ja tegemist ei ole tõendiga TsMS mõttes. Tegemist on M Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeeriumi kirjaga. Hageja tegutseb nähtuvalt eelviidatud määrusest nr 357 oma põhikirja alusel. Puudub alus väita, et ministeeriumi selgitused ei ole dokumendiks ehk dokumentaalseks tõendiks TsMS mõttes. Küll tuleb hinnata sellist tõendit koosmõjus teiste tõenditega, hindamaks tõendi usaldusväärsust. Euroopa Esimese Astme Kohus on kaubamärgivaidlustes viidanud, et dokumendi tõendusjõu

hindamiseks peab kõigepealt tegema kindlaks selle sisu tõenäosuse. Seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja asjaolu, kas dokumendi sisu arvestades näib ta mõistlik ja usutav (vt Euroopa Esimese Astme Kohtu 07.06.2005.a otsus kohtuasjas T-303/03: Lidl Stiftung ja Co. KG v. Siseturu Ühtlustamise Amet, p 42). Hinnates kõiki eelpool nimetatud tõendeid nende koosmõjus, leiab kohus, et hageja poolt esitatud ministeeriumi kirjast tulenevad andmed on usutavad. Eelkõige saab tõenditest teha järelduse, et hageja vaidlusaluste kaubamärkidega, mille sõnaline osa on „BA” vastavalt kas rumeenia või vene keeles, tähistatud tooteid on toodetud kindla tehnoloogia alusel alates 1977.aastast ja alates 1978.aastast on toodetud tooteid tööstuslikult, riikliku kontrolli all, 1995.a anti ainuõigus nimetatud kaubamärkidega brändi tootmiseks BK, kombinaat jäi riigi omandisse, kuid registreeris kaubamärgi enda nimele, BA S.A on BKõigusjärglane; 2002.a aastal kaubamärgid taasriigistati ja BA andis vastavad õigused üle hagejale ja nende haldamisega tegeleb hageja. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastuolu hageja väidetes ja varasema omaniku muudatuse osas võiski kaubamärkide algne taotleja olla BK nagu kostja on seda märkinud (IV kd, tl 50-58, 63-84), kes hiljem reorganiseeriti AS-ks BA (IV kd, tl 43-47) ja kes omakorda loovutas kaubamärgid aktiga hagejale (IV kd, tl 48). Valge toonekure pildiga kaubamärk ei sisalda sõnalist osa „BA”, mistõttu ei kuulu selle kaubamärgi registreerimise asjaolu kolmanda isiku nimele vaidluse esemesse (IV kd, tl 61). Nimetatud tõenditest saab teha järelduse, et kaubamärke „BA+ kuju” (taotluse nr XXX) ja „BA” (kirillitsas) (taotluse nr XXX) sõnalist osa on kasutatud väga pikaajaliselt Nõukogude Liidus, mille osaks oli ka Eesti NSV ja alates 1978.a on sellise nimetuse all toodetud konjakit Moldaavias tööstuslikult ja hageja õiguseellaste kontrolli all. Samal ajal nähtub SL Õhtuleht 12.07.1999.a artiklist „H BA võistleb M omaga” (tl 116), et Ida-Euroopas populaarset jooki villitakse kostja müügiosakonna juhataja M.Landmeil alates 1999.a algusest. Brändi tuntust tarbijate hulgas nõukogude ajal Moldaavia päritolu brändina kinnitab nii nimetatud artikkel kui ka Tarbija24 artikkel „Konjak – hurmav joogielamus”. Siiski ei nähtu tõenditest hageja kaubamärkide üldtuntus 10.02.1998.a seisuga. Samuti ei tulene see Interneti väljatrükist seisuga 11.01.2008.a Liviko Kauplus AS tooteinfo kohta (III kd, tl 121) Kanpol reklaamtrükisest (III kd, 123), 11.01.2008.a Interneti väljatrükist LTOÜ kodulehelt (III kd, tl 125) ja Interneti väljatrükist Everyday.com kodulehelt (III kd, tl 127). Konjunktuuriinstituudi uuring (III kd, tl 129-130) käsitleb turistide poolte enamostetud alkoholimarke 2002-2003.a ja ei tõenda üldtuntust 10.02.1998.a. 2003.a G.K artikkel „ B Ai” ajaloost (III kd, tl 19-21) koosmõjus „Infotagi” artikliga „veini- ja viinatootjad peavad hakkama maksma tasu kaubamärkide kasutamise eest” (III kd, tl 132-133) tõendab, et kaubamärgi väärtust on vähemalt 22.09.2003.a seisuga hinnatud hageja poolt kõige kallimaks ja „BA” on moldaavia veini- ja konjakitoodangu sümbol. On ebatõenäoline, et kaubamärk muutus väärtuslikuks alles 2003.aastal, kuna kaubamärgi väärtus kujuneb pikaajaliste investeeringute tulemusel. Tõend ei anna kaubamärgi täpselt väärtust, kuid kohus on seisukohal, et kaubamärgi üldtuntuse hindamisel ei olnud hagejal vaja kaubamärgi täpset väärtust määratleda ega tõendada. Nagu öeldud, saab kaubamärgi üldtuntust hinnata ka ilma vastavaid konkreetseid andmeid (seega ka vastavaid tõendeid) omamata ja hinnangulise otsusena, kui seda kinnitavad muud asjaolud. BAi tuntust 10.02.1998.a seisuga Eesti turul või tarbijaskonna osas ei käsitle 23.04.2003.a Äripäev.ee artikkel „ KVK”, mistõttu ei ole see tõendina asjakohane. Asjaolu, kas hageja sõnalised ja kombineeritud kaubamärgid on registrisse kantud või nende registreeringud on tühistatud Moldaavia Vabariigis, Vene Föderatsioonis ja Läti Vabariigis, ei tõenda kaubamärgi üldtuntust Eestis 10.02.1998.a seisuga (III kd, tl 33-39). Postimehe artikkel 18.septembrist 1999.a „BAi kaubamärk ajab maaletoojad tülli” käsitleb küll ligilähedast perioodi, kuid ei käsitle brändi „BA” tuntusega seonduvaid asjaolusid Eesti turul. Siiski võib asjaolust, et erinevad isikud kaubamärgi registreerimist enda nimele ihkavad järeldada, et kaubamärk on väärtuslik.

Postimehe 10.03.2007.a artiklist „Isegi vesi on eluohtlik, kui seda liitrite kaupa juua” (III kd, tl 97-99) tuleneb aga asjaolu, et BA on üks sagedamini võltsitud brändisid Eestis. Kuna artikkel pärineb 2007.a aastast ja sellest ei tulene, mis ajaperioodil BAi on võltsitud, ei ole tegemist asjakohase tõendiga BAi üldtuntuse kohta seisuga 10.02.1998.a. Samal põhjusel ei ole asjakohaseks tõendiks Tarbijakaitseameti 11.12.2002.a kuupäeva kandev artikkel „Avastati üle 200 pudeli võltsitud BAi” (III kd, tl 107), Piirivalveameti pressiteade 18.detsembrist 2002.a (III kd, tl 109-110), Äripäev artikkel 29.01.2003.a „Toll pidas kinni rekordarvu võltsitud tooteid” (III kd, tl 112), väljavõte kohtulahendite otsingusüsteemist, mis kajastab kohtulahendeid alates 2006.a (III kd, tl 114). Riigikohtu otsus (III kd, tl 101-102) käsitleb brändi „BA” kontrollostu 23.10.2001.a ja ajaliselt piiramatut väidet, et brändi „ B A” puhul on tegemist enim võltsitud alkoholimargiga. Koosmõjus artikliga Tarbijakaitseameti kodulehelt „Tarbijakaitseameti töö tulemsutest detsembrikuus” 05.jaanuarist 1998.a, mille kohaselt OÜ U kaupluses Tallinnas oli müügil konjak „BA”, millel puudusid saatelehed ning konjak oli mittekvaliteetne (tl 105), saab teha järelduse, et tähisega „BA” markeeritud brändit võltsiti juba enne kostja poolt kaubamärkide registreerimisavalduse esitamist ja et tegemist on enim võltsitud alkoholimargiga. Eeldusel, et võltsida tasub kaupa, mille järele on turul nõudlus, võib nimetatust teha järelduse, et „BA” brändi oli seisuga 10.02.1998.a vastavat liiki alkoholi tarbivate tarbijate hulgas hästi tuntud Moldaavia päritolu brändina. Väljavõte pealkirjaga „Moldaavia veinid ja konjakid” (II kd, tl 163-166) on üldsõnaline ja sellest ei ole võimalik välja lugeda, millal konkreetset brändit, kui suurtes kogustes ja kelle poolt toodeti. Tõendis on esitatud toodete mahus ilma sorte või marke eristamata, samuti on veini- ja konjakisortiment esitatud ühtse käsitlusena. Pooled ei vaidle selle üle, et „BA” konjakit on toodetud erinevates tehastes. Tõendamist on leidnud, et vastavalt Põllumajandusministeeriumi käskkirjale nr 118 (10.aprillist 1995.a) anti konjaki „BA” tootmise õigus eksklusiivse õigusena BK, teistele ettevõtetele tehti ettekirjutus töötada välja muud konjakimargid. Seega tuleneb nimetatud tõendist ka võimalus, et kuni 1995.a võisid lisaks BK toota konjakit ka muud isikud. Hiljem, 1998.a anti vastavalt käskkirjale nr 79 (15.04.1998.a) kombinaatidele K ja „A ” ning vabrikule „B” luba toota mõningasel hulgal DiVo „BAi”. Tõendist konjaki BA tootmise kohta K veini- ja konjakikombinaadis (1984.a ümber nimetatud tootmiskoondiseks A ) (II kd, tl 167-170) nähtub, et 1988.a töötati TK-s A , millesse kuulusid Beltsõ VKK, Tiraspoli VKT ja Kišinjovi VKK, välja konjaki BA tootmise lõplikult toimetatud juhend, selle juhendi alusel töötavad kõik vabariigi konjakitootjad (K VKT, AS A , T VKT, Bi VT ja B VKK). Samuti nähtub tõendist, et kõik konjakitehased valmistasid konjakit BA alates 1978.a MVi kinnitatud plaanide alusel. Viimatinimetatud tõendist ei saa aga teha järeldust, et nimetatud konjaki marki on võimalik toota teiste tehaste poolt alates 1995.a ilma hageja loata õiguspäraselt. Tõend on samuti teiste tehaste osas ebamäärane nii tootmise aja, mahtude kui ka selles, kas tootjatel oli luba tootmiseks peale 1995.aastat. Kuivõrd kostja poolt esitatud tõendist tuleneb, et konjakit valmistati keskvõimu kontrolli all ja kindlate tehnoloogiliste juhiste järgi (võrdsetel alustel), puudub alus väita, et „BA” muutus seetõttu kauba liiki näitavaks tähiseks. Ka M Vabariigi Põllumajandus- ja Tööstusministeeriumi veinivabrik AS V-B tõendist nr 01-1114/110 (II kd, tl 171-172) nähtuvad tootjad, kes tootsid vaidlusalust konjakit varasemal perioodil enne 1995.a ja kellel on luba seda teha alates 1998.a, kuid tõendist ei tulene, kas selleks oli luba või muu õiguslik alus. Tiraspoli veini- ja konjakitehase KVT tõend (II kd, tl 173-179) kajastab BAi tootmist alates 1963 aastast kuni 2000.aastani, samuti tõend veini ja alkohoolsete jookide valmistamise kohta K kombinaadis (II kd, tl 180-181) selgitamata, millisel õiguslikul alusel seda tehti. Need tõendid ei kinnita ega lükka ümber hageja väiteid, et „BAi” toodeti küll erinevate tehaste poolt, kuid selleks oli hageja õiguseellaste luba. Nimetatut ei kinnita ka väljavõte I.Njaugu teosest „KCTM” 1978.aastast, väljavõte „Viinamarjaveinide, konjakite ja kangete alkohoolsete jookide valmistamise tehnilise instruktsiooni kogumik MVi ettevõtetele”

1981.aastast (II kd, tl 182-202) ja väljavõte 1993.a väljaandest „Tööstusnäidis.Kaubamärgid” (II kd, tl 203-211). Eeltoodud tõenditest nende koosmõjus teeb kohus järelduse, et hageja vaidlusalused kaubamärgid olid Eestis 10.02.1998.a seisuga üldtuntud ja seega puudub alus kostja märgitud senioriteedipõhimõtte kohaldamiseks (tulenevalt TÕAS § 65 lg 2 ja kehtiva KaMS § 72 lg 5 ning 43 lg 1). Nimetatu on loogiline, sest üldtuntud kaubamärkidest tulenevad õigused ka ilma neid registreerimata. Kostja tõlgendab kohtu hinnangul kaubamärgi funktsiooni kitsendavalt, määratledes seda tootjaga. Kohus on seisukohal, et kaubamärgiseadusest sellist kitsendust ei sätesta. Varasema kaubamärgiseaduse § 4 lg 1 kohaselt mõisteti kauba- ja teenindusmärgina tähist, mida füüsiline või juriidiline isik kasutab või kavatseb kasutada majandus- ja äritegevuses oma kaupade või teenuste eristamiseks teiste füüsiliste või juriidiliste isikute samaliigilistest kaupadest ja teenustest. Arvestada tuleb asjaoluga, et „BAi” on toodetud alates 1964.aastast ja tootvad tehased olid Moldaavia NSV kontrollitavad ja hallatavad, hiljem Moldaavia Vabariigi omandis. Vaidlust ei ole selles, et Eestisse 1999.a imporditud BAi on toodetud erinevate tootjate poolt, sealhulgas ka kostja poolt vahendatud DRS.A (H ), BK(M) ja KVt (M) poolt ja nimetatu nähtub alkoholiregistri koosolekute protokollidest (tl 51-53). Kostja on leidnud, et tulenevalt kaubamärkide „BA” laialdasest ja pikaajalisest kasutamisest erinevate isikute poolt ei suuda tähis täita kaubamärgi funktsiooni (on muutunud eristusvõimetuks) ja näitab toote liigi nimetust. Varemkehtinud KaMS § 7 lg 2 kohaselt sama paragrahvi lõike 1 punkte 2, 3 ja 4 ei kohaldata, kui tõendatakse, et kaubamärk on kaubamärgi registreerimise taotluse (edaspidi ka registreerimistaotlus) saabumise kuupäevaks kasutamise tulemusena muutunud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses Eesti Vabariigis üldtuntuks. Seega puudub vajadus hinnata poolte väiteid osas, kas tegemist on eristusvõimetu, kauba liiki näitava või tavapärase tähisega, kuna üldtuntud kaubamärkide puhul ei ole need õiguskaitset välistavaks aluseks. Kaubamärgiekspertiisi tegemine Patendiameti poolt ei välista kohtu õigust tuvastada hageja kaubamärgi registreerimise absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud. Kokkuvõtteks leiab kohus, et hageja nõue tuvastada hageja vaidlusaluste kaubamärkide õiguskaitset välistavad asjaolud on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas vaidluses hageja kaubamärkide üldtuntuse tõendamiseks esitatud tõendeid: TOAK otsust vaidluses OÜ-ga Grape (tl 55-60), Moldaavia Vabariigi kohtuotsuseid (I kd tl 63-109, II kd, tl 49-95), kuna kaubamärgi üldtuntuse tuvastamine ei oma õigusjõudu teistes hilisemates vaidlustes (kehtiva KaMS § 7 lg 5). Asjaolu, kas hageja sõnaline kaubamärk BA(nii rumeenia kui venekeelsena esitatud) on registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina 1999.a (III kd, tl 23-24), on olnud registreeritud Euroopa Ühenduse kaubamärgina (III kd, tl 26-29, IV kd, tl 62), millal hageja kaubamärgitaotlused on esitatud ja kus riikides on need vaidlustatud, ei tõenda kaubamärgi üldtuntust Eestis ega absoluutset õiguskaitset välistavate asjaolude puudumist Eestis, mistõttu kohus neid poolte poolt esitatud väiteid ja väidete tõendamiseks esitatud tõendeid ei hinda. Eeltoodud põhjustel on asjasse puutumatud ka kostja väited selle kohta, et hageja on esitanud M kaubamärgi reg nr XXX kohta valeandmeid ja kohus ei analüüsi vastavat tõendit (IV kd, tl 62). Tulenevalt asjaolust, et hagi on esitatud kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks ja mitte hagita menetluses TOAK otsuse vaidlustamiseks menetlusnormide rikkumise tõttu, ei anna kohus hinnangut poolte väidetele TOAK poolsetele võimalikele menetlusõiguse rikkumistele. Tähendust ei oma ka TOAK otsus nr 427-o, kuna kohus ei ole TOAK otsusega seotud ja otsus ei käsitle ka käesolevas menetlusega samaseid asjaolusid (I kd, tl

127-128). Patendiameti teated menetluse peatamise kohta (tl 129-130) ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Kostja pahausksus oma kaubamärkide registreerimistaotluste esitamisel ei ole käesoleva menetluse esemeks ja kohus sellega seonduvaid hageja väiteid, mh ka kõlvatust konkurentsist ei hinda. Eeltoodust tulenevalt ei hinda kohus ka TOAK otsus nr 598-o (III kd, tl 135-138). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.