Muud › Muud hagiasjad

nelisada nelikümmend viis kr ja 85 s) krooni OÜ MAO kasuks.

Vaidlusalune plaat anti välja juba detsembris 2001, kuid leping sõlmiti 27.06.2002. Hagejale teadaolevalt on tema õiguste rikkumine kestev, kuivõrd vaidlusaluseid plaate võõrandatakse senini. Lepingu tähtaeg oli lepingu p 5.1 kohaselt kolm aastat, seega saabus tähtaeg 27.06.2005. Samas sätestatakse lepingu p-s 3.4, et juhul, kui kirjastaja ei ole tähtaja saabumisel avansilisi makseid täielikult maha arvanud, pikeneb lepingu tähtaeg selle ajani, kui avansilised maksed on maja arvatud täies ulatuses, tingimusel, et lepingu selline pikendamine ei välta kauem kui kaks aastat. Kuivõrd kolmas isik ei ole hagejale lepingu alusel aruandeid esitanud (kuigi kostja menetluslik positsioon kogu kohtuprotsessi vältel on olnud, et leping on kehtiv), puuduvad hagejal andmed selle kohta, millal täpselt on leping lõppenud, kuid arvestades ülaltoodut pidi igal juhul ka lepingu kehtivuse korral leping lõppema hiljemalt 27.06.2007. Seoses esitajaõiguste rikkumisega on kostja menetluse käigus leidnud, et esitajaõiguste osas on hageja nõue alusetu, kuivõrd esitajaõigustega seoses on poolte vahel sõlmitud juulis 2001 kokkulepe nimega Deal Memo, mille alusel on hageja ka raha saanud. Hageja leiab, et ebaõige on käsitlus, nagu oleks tegemist pooltevahelise kokkuleppega. DM oli sõlmitud hageja ja LL vahel, kes käesoleva kohtumenetluse kontekstis on menetluseväline isik. Seega ei saanud kõnealune kokkulepe mingil viisil tuua kaasa õiguslikke tagajärgi kostjale. Kõnealune kokkulepe ei ole käsitletav hageja nõusolekuna tema esituste tasuta kasutamiseks avaldataval plaadil. DM preambulast nähtuvalt leppisid pooled kokku omavaheliste tehingute põhitingimustes; läbirääkimiste pidamises korrektsete lepingute sõlmimiseks, et need allkirjastada hiljemalt 16. septembriks 2001. Seega oli tegemist vaid edasiste lepingueelsete läbirääkimiste, mitte pooltele lõplikke õigusi ja kohustusi kaasa toova dokumendiga. Seoses DB plaadiga leppisid hageja ja LL kokku, et albumi materjali toodab produtsendina IM ja selle eest tasustamise põhimõtted. Kostja annab DM ebaõige õigusliku ja sisulise hinnangu leides, et hageja ja LL leppisid selles kokku, et hageja toodab vaidlusaluste teoste salvestused (sh mängib ise lood sisse) ning selle tulemusena valmivad albumid ja/või singlid pannakse müüki ning IM saab selle eest tasu vastavalt läbimüügile. Kuivõrd DM kujul oli tegemist lepingueelsete läbirääkimiste dokumendiga ja täiendavaid lepinguid selle pooled ei sõlminud ning kohtumenetluse pooled pole üldse kunagi mingeid kirjalikke kokkuleppeid sõlminud, on DM kaotanud oma kehtivuse. DM puhul ei saa rääkida sõlmitud autorilepingust AutÕS § 48 tähenduses, millega oleks hageja võõrandanud või andnud oma esitajaõiguste kasutusõiguse kostjale või kolmandatele isikutele. Tulenevalt AutÕS §-st 69 on fonogrammitootjana käsitletav vaid isik, kes on sõlminud esitajatega kokkulepped nende esituste salvestamise ja salvestiste edasise kasutamise osas. Kostja kokkuleppeid esitajatega sõlminud ega nende olemasolu tõendanud ei ole, ka ei ole kostja sõlminud kokkuleppeid tegeliku fonogrammitootjaga. Kostja poolt väljaantud plaadil leiduvate teoste fonogrammitootjana on käsitletav IMP OÜ (IMP). Hageja on osalenud fonogrammide tootmisel helirežisöörina ning salvestused on tehtud IMP stuudios. Seda kinnitab kostja enda poolt välja antud plaadiümbris, millele on märgitud: recorded by IMat IMP Studio at Tallinn, Estonia. Hageja esitanud kokkulepped IMP OÜ ja esitajate AA ja RT vahel. Nimetatud kokkulepete kohaselt on IMP OÜ sõlminud kokkulepped From Monday to Sunday plaadil leiduvate lugude partiide sissemängimiseks muusikutega. Seega nii hageja faktiline tegevus, sh helirežisöörina tegutsemine, IMP poolt kokkulepete sõlmimine esitajatega kui ka kostja enda välja lastud plaadiümbris tõendavad asjaolu, et fonogrammide tegelik tootja oli IMP. Kostja ei ole oma esituse salvestuse kasutamiseks nõusolekut andnud, samuti ei ole kostjale teadaolevalt IMP vastavat käitumist sanktsioneerinud. Tulenevalt AutÕS §-st 71 on oma õiguste ja fonogrammile salvestatud esitajate õiguste tagamiseks fonogrammitootjal õigus oma ärilisel eesmärgil tehtud salvestisele või selle ümbrisele kanda sümboli (täht P ringis), millele on lisatud fonogrammi esmakordse salvestamise aasta. Kostja avaldatud plaadiümbrisel on kostja fonogrammide omanikuks märkinud ennast, milline tähistus on aga ebaõige. Kostjale ei ole

hageja poolt antud AutÕS § 67 lg 2 p 5 tähenduses nõusolekut esituse kasutamiseks, albumi koostamiseks, reprodutseerimiseks ega turustamiseks. Arvestades asjaolu, et fonogramm Everybody oli salvestatud märkimisväärselt enne vaidlusaluse plaadi väljaandmist, on faktiline olustik kõnealuse fonogrammi osas erinev. Fonogramm toodeti 2001 Eurovision Song Contest (Eurovisioon) lauluvõistluse korraldustoimkonnale esitamiseks 2001 kevadel. Eurovisiooni toimumise päeval 12.mail 2001 ilmus osavõtvates maades lauluvõistluse CD-plaat, millel oli muuhulgas ka Eesti eurolaul Everybody. Asjaolu, et laulu Everybody fonogramm kuulus IMP OÜ-le, on märgitud Eurovisiooni ametlikule albumile. Arvestades esitajaõiguste ja fonogrammitootja õiguste seotust, tuleneb eelnimetatust, et esitajatega õiguslikus suhtes oli IMP OÜ, mitte kostja. Fonogrammitootja ei ole fonogrammi avaldamiseks plaadil From Monday to Sunday nõusolekut andnud, mistõttu kaasnevad selle avaldamisega nii fonogrammitootja kui ka esitajate õiguste rikkumised. Kostja on end plaadiümbrisel fonogrammitootjaks märkinud omamata selleks mingisuguseid kokkuleppeid IMPga. Kuivõrd plaadil olevate laulude reprodutseerimiseks ning levitamiseks puudus kostjal hageja nõusolek, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist AutÕS § 80 lg 1 (2001 detsembris kehtinud redaktsioonis), kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 112 lg 2 p 4 ja TsK § 448 lg 1 alusel. Kostja poolt rikutud õigusnormiks peab hageja autoriõiguste osas AutÕS 13 lg 1 p-te 1 ja 2 ning § 46 lg 1 ning esitajaõiguste osas § 67 lg 11, lg 2 p-te 2 ja 5. Kahju olemasolu põhjendab hageja sellega, et seoses plaadil olevate laulude ja esituste avaldamisega on hagejal tekkinud kahju saamata jäänud tulu kujul – muusikaturu piiratuse tõttu ei ole hagejal võimalik teist samasisulist plaati samade teoste ja esitustega reprodutseerida ega levitada. Põhjuslik seos kahe sündmuse vahel eksisteerib, kuna üks sündmus tuleneb teisest - kostja on ilmnenud kahju põhjustanud (Riigikohtu 3.10.2006 lahend nr 3-2-1-78-06). Ilma kostja kahju tekitanud teota (plaadi avaldamiseta), oleks kostjal olnud võimalik teenida tulu oma loodud teostelt ja esituselt mujalt. Nimetatus väljendub põhjuslik seos hageja kahju ning kahju tekitanud teo vahel, mille olemasolu on ka konkreetses kaasuses võimalik tuvastada conditio sine qua nontesti abil. Tulenevalt TsK § 448 lg 2 peab kahju hüvitamisest vabanemiseks kahju tekitaja (kostja) tõendama, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud. Tulenevalt VÕSRakS §-st 23 kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01. juulit 2002. Seega tuleb asjas kohaldatava õiguse tuvastamiseks tuvastada kostja poolt toimunud rikastumise aeg, kuid arvestades asjaolu, et plaat anti välja 2001 detsembris, on äärmiselt tõenäoline, et kostja poolt rikastumise aeg langeb nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse kehtivusajale. Vastavalt AutÕS § 80 lg 1 (2001.a detsembris kehtinud redaktsioonis) ja TsK § 477 lg 5 ning § AutÕS 817 lg 1 p 3 (alates 29.10.2004.a jõustunud redaktsioonis) ja VÕS § 1037 lg 1, § 1039 on hagejal õigus nõuda rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Kostja vastuväited Hageja peab hagi rahuldamiseks tõendama, et talle kuuluvad esitajaõigused ja fonogrammitootja õigused ning vaidlusalune plaat on välja antud neid hageja õigusi rikkudes. Hageja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud.

Hageja leiab, et kostja poolt välja antud plaadil leiduvate teoste fonogrammitootjana on käsitletav IMP OÜ. Seega on hageja seisukohal, et kõigi vaidlusaluste fonogrammide tootja õigused ei kuulu mitte hagejale, vaid OÜ-le IMP . Hageja ei ole tõendanud vastavate fonogrammitootjate õiguste kuulumist OÜ-le IMP . Pealegi ei ole võimalik käesolevas menetluses tuvastada fonogrammitootja õiguste kuulumist OÜ-le IMP , kuivõrd nimetatud isik ei ole käesolevas asjas menetlusosaline. Kostja on seisukohal, et fonogrammitootja õigused kuuluvad UMAB-le, kes korraldas vaidlusaluste teoste salvestamise. Asjaolu, millises ruumis füüsiliselt salvestamine toimus või kes konkreetselt salvestamiseks seadme käivitas, ei ole oluline, vaid oluline on üksnes see, kelle korraldamisel salvestamine toimus. Seda, et UMAB on olnud fonogrammitootjaks, kinnitab hageja enda poolt 22.04.2004 avalduse lisana kohtule esitatud EAÜ väljavõte. AÕS § 70 lg 1 p 1 kohaselt saab fonogrammide reprodutseerimist plaatide väljaandmise näol lubada ja keelata ainult fonogrammitootja. Kuna hageja väidab, et kõigi kõnealuste fonogrammide tootja oli OÜ IMP , siis kui eeldada, et see väide oleks isegi õige, sai fonogrammide reprodutseerimist lubada ja keelata ainult OÜ IMP . Kuna hageja on väitnud, et tema ei ole fonogrammide tootja, on ilmne, et fonogrammide repordutseerimine sai teoreetiliselt rikkuda üksnes OÜ IMP õigusi, mitte aga hageja õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei riku fonogrammide reprodutseerimine plaatide väljaandmise näol mingil viisil hageja õigusi. Sellest tulenevalt on kõik hageja kahjunõuded seoses fonogrammide ja esitajaõigustega alusetud, kuivõrd hageja õiguste rikkumist ei ole toimunud. Kui fonogrammitootja oleks OÜ IMP ja kui oleks toimunud fonogrammitootja õiguste rikkumine, siis saaks taolise nõude esitada üksnes OÜ IMP , mitte hageja. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal kui teose esitajal oleks õigus keelata või lubada teose esituse salvestamist ja/või salvestuse reprodutseerimist, siis ka sellisel juhul ei ole toimunud hageja õiguste rikkumist. Hageja on andnud selliseks tegevuseks oma nõusoleku, mille kinnituseks on kostja esitanud kohtule tõendid, et hageja ise osales vaidlusaluse plaadi väljaandmisel. Hageja ei ole kunagi vaidlustanud asjaolu, et ta oli nõus plaadi väljaandmisega ja osales muuhulgas plaadi väljaandmisega seotud esitlusüritustel. Arvestades käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendit, ei pea taoline nõusolek olema kirjalikus vormis ning hüvitise nõude välistamiseks piisab vastava nõusoleku tuvastamisest mistahes vormis. Seda, et hageja osales plaadi väljaandmisel – mängides ise plaadi tarbeks sisse ka vaidlusaluseid lugusid, kinnitab kostja poolt 20.10.2005 kohtule esitatud ärakiri OÜ IMP hagiavaldusest. On ilmne, et kui hageja osales plaadi tarbeks salvestatavate vastavate fonogrammide salvestamisel lugude sissemängimisel, siis pidi hageja olema ka vastava plaadi avaldamisega (koos sellel tema esitatud lugudega) nõus ja vastupidise järeldamiseks puudub õiguslik alus. Kõiki eeltoodud asjaolusid on kinnitanud käesolevas asjas ka kolmas isik oma 25.01.2006 vastuses. Täiendavalt leiab kostja, et 27.06.2002 sõlmitud kirjastamislepinguga andis hageja RMP OÜ-le üle ka kõik vastavate teoste esitamisega ja salvestamisega seotud õigused (lepingu punktid 1.3. a,b ja c). Poolte vahel 2001 septembris sõlmitud DM kohaselt lepiti hageja ja LL vahel kokku selles, et hageja osaleb produtsendina vaidlusaluse plaadi tootmises ja saab selle eest tasu. Taolise kokkuleppe olemasolu valguses on alusetu hageja väide, justkui oleks tema poolt esitatud teoseid kasutatud ilma tema nõusolekuta, kui hageja ise on samal ajal sõlminud kokkuleppe ja osalenud vaidlusaluse plaadi tootmises. Olukorras, kus hageja on vaidlusaluste lugude autoriks; hageja on loovutanud kõik autoriõigusega seotud õigused kolmandale isikule; hageja on osalenud vaidlusaluse plaadi väljaandmisel ja esitlustelt; hageja on sõlminud kostja ja kolmanda isiku seadusliku esindaja LLga kokkuleppe selle kohta, et hageja osaleb vaidlusaluse plaadi tootmisprotsessis produtsendina; hageja ise kinnitab, et ta ei ole fonogrammide tootjaks; hageja on saanud plaadiga seoses EAÜ vahendusel autoritasusid (hageja 02.05.2005avalduse lisad), ei ole põhjendatud ega

tõendatud hageja väited plaadi väljaandmise ja reprodutseerimise kohta tema kui esitaja ja fonogrammitootja nõusolekuta. Ainuüksi nimetatud põhjendustelt tuleb hageja nõue seoses fonogrammitootja ja esitajaõiguste väidetava rikkumisega jätta rahuldamata. Hageja poolt esitatud plaadiümbriselt nähtub, et plaadi väljaandjaks on lisaks kostjale ka Rootsi Kuningriigi äriühing UMAB. Kui hageja leiab, et plaadi väljaandmisega ja levitamisega on rikutud tema õigusi, siis on hagi esitatud põhjendamatult üksnes kostja vastu ning ainult kostja vastu hagi rahuldamine oleks sellest tulenevalt põhjendamatu. Autoriõiguste väidetava rikkumisega seoses leiab kostja, et õigus nõuda kahju hüvitamist ja alusetult saadut on selgelt autori varaline õigus. Selle õiguse sisuks on õigustus saada varalist hüve (teenida tulu) enda poolt loodud teose kasutamise eest. Seega on selgelt vaidluse objektiks hageja kui autori varalised õigused (vaidlusalusel perioodil kehtinud AutÕS § 11 lg 1, § 12 lg 1, § 13 lg 1). Hagis nõuab hageja varalise kahju hüvitamist või alusetult saadu välja mõistmist seoses sellega, et kostja andis ilma hageja loata välja hageja poolt loodud heliteostega plaadi. Kohtule on esitatud 27.06.2002 leping, millega hageja loovutas kolmandale isikule kõik oma olemasolevad ja tulevased varalised õigused kõikidele lepingu lisas loetletud teostele, mis on muuhulgas vaidlusalusel plaadil (lepingu punkt 1.1. ja 1.3.). Nimetatud lepingu järgselt, s.o. alates 27.06.2002, ei ole hagejal varalisi õigusi vaidlusalusel plaadil olevatele teostele. Sellest tulenevalt pole hagejal ka alates 27.06.2002 õigus esitada varalisi nõudeid ühegi isiku vastu seoses viidatud teoste kasutamisega; kõiki varalisi nõudeid teiste isikute vastu seoses teoste kasutamisega jms. saab alates 27.06.2002 esitada üksnes kolmas isik. Kuna hageja on loovutanud oma varalised õigused, ei ole hagejale enam varalisi õigusi ning sellest tulenevalt ei saa nende teostega seonduv väidetav varaliste õiguste rikkumine riivata hageja õigusi ja huve. Hagejal on säilinud küll teostele isiklikud mittevaralised õigused (sh õigus nõuda enda käsitlemist teose autorina jne) ning samuti on hagejal varalised õigused, mis tulenevad viidatud lepingust kolmanda isiku vastu, kuid hageja on loobunud oma varalistest õigusest, mis tekkisid hagejal seoses teoste loomisega. AutÕS § 46 lg1 kohaselt eristab seadus selgelt autoriõiguste loovutamist ja kasutada andmist (litsents). Need kaks viisi on teineteisest eristatavad, kuivõrd esimesel juhul autor loovutab oma õigused (loobub nendest), teisel juhul annab loa (litsentsi) endale kuuluvate õiguste kasutamiseks. Neid kahte juhtumit eristatakse selgelt ja see nähtub muuhulgas AÕS §-dest 46 lg 3; § 48 lg1 ja § 481 lg 1 p 2, mis kõik selgelt eristavad kasutusloa ehk litsentsi andmist ja õiguste loovutamist. Seega võib varaliste õiguste loovutamise korral õiguste omandaja kasutada, vallata ja käsutada omandatud varalisi õigusi vabalt omal äranägemisel ning selleks ei ole vajalik loovutaja täiendavaid nõusolekuid. Õiguste loovutamine juba iseenesest tähendab loobumist õigustest kolmanda isiku kasuks ja kui on loobutud õigusest, siis edaspidi puudub loovutajal võimalus käsutada või piirata loovutatud õigusi. Loovutajale jäävad üksnes loovutuslepingus sätestatud õigused. Vaidlusalusest lepingust nähtuvalt on tegemist selgelt autori ehk hageja poolt kõigist varalistest õigustest loobumisega lepingu objektiks olnud teoste osas. Eeltoodust tulenevalt ei riku hageja poolt loovutatud varaliste õiguste kasutamine ja käsutamine hageja õigusi. Hageja õigused piirnevad üksnes lepingus sätestatud õigustega ning teoreetiliselt saaks tõusetuda üksnes hageja poolt lepingu täitmise nõue, mida hageja aga siiani esitanud ei ole. Hageja nõue on lepinguväline, kuna hageja on seisukohal, et kostja on tema teoseid kasutanud ja reprodutseerinud ilma nõusolekuta. Ei ole oluline, millal hageja oma teostega loomisest tulenevad varalised õigused loovutas. Oluline on üksnes see, et hageja on need loovutanud ja pärast loovutamist ei saa hageja kostjale teostega seoses varalisi nõudeid esitada, sõltumata sellest, millal need varalised õigused tekkisid. Hageja loovutas lepinguga 27.06.2002 kolmandale isikule kõik oma varalised õigused seoses

teostega, sealhulgas hõlmab see enne lepingu sõlmimist tekkinud õigust nõuda tasu teoste kasutamise (reprodutseerimise jms) eest. Eeltoodut kinnitab ka käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahend, mille kohaselt ei saa nõuda kahju ega muude summade hüvitamist, kui nõude aluseks olev tegevus toimus nõudja nõusolekul. Lepingu hilisem (27.06.2002) sõlmimine kinnitab hageja nõusolekut plaadi väljaandmisele. Hageja poolt 27.06.2002 lepinguga varaliste õiguste loovutamine on kehtiv ja vastab lepingu sõlmimise ajal kehtinud nõuetele täies ulatuses. Viidatud leping sisaldab kõiki seaduses nõutud kokkuleppeid. Ükski seni asja arutanud kohus ei ole asunud seisukohale, et 27.06.2002 leping ei oleks kehtiv. Nimetatud asjaolu ei ole hageja ka vaidlustanud. Hageja väited lepingu lõppemise või mittekehtimise kohta on alusetud, kuna seda pole seaduses ja lepingus sätestatud korras üles öeldud ning kuna hageja on seda ise kehtivana käsitlenud: - hageja ei ole tõendanud, et oleks andnud vastavalt lepingu punktile 6.2. kolmandale isikule 30 päevase tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, mille täitmata jätmine oleks andnud formaalse alusel leping üles öelda; - hageja ei ole tõendanud, et tal oleks saamata lepingu järgi saada olevat tasu – veelgi enam ta on saanud ettemaksu, mistõttu ei ole lepingu sisulist rikkumist toimunud; - 4 päeva eest aruande tähtaegselt esitamata jätmine ei oleks selliseks rikkumiseks, mis annaks aluse leping üles öelda; - leping oli väidetava ülesütlemise ajaks täidetud ja seda ei saanud enam üles öelda – plaat oli välja antud loovutatud õiguste aluse ning hilisem lepingu ülesütlemine ei muuda plaadi väljaandmist ebaseaduslikuks; - hageja ei lugenud ka lepingut ise lõppenuks, kuna esitas pärast väidetavat ülesütlemist Tallinna Linnakohtule hagi lepingu täitmise nõude kolmanda isiku vastu; - hageja ei ole esitanud väiteid ega tõeneid selle kohta, et lepingu rikkumist oleks toimunud pärast 2003 veebruari või et hageja oleks pärast seda lepingu üles öelnud. Alusetud ja asjakohatud on hageja väited selle kohta, et leping on lõppenud hiljemalt 27.06.2007. Lepinguga loovutati kõik varalised õigused ning lepingust ei nähtu, et need peaksid hagejale lepingu lõppemisel tagasi minema. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks pärast 27.06.2007 rikkunud hageja õigusi – levitanud või reprodutseerinud hageja kui autori nõusolekuta vastavaid teoseid. Kostja vaidleb hageja taolisele väitele vastu. Määrav ei ole see, kas 2001 detsembris oli sõlmitud plaadi väljaandmiseks kirjalik leping või mitte. Hagi kohaselt andis kostja välja detsembris 2001 vaidlusaluse plaadi ilma hageja nõusolekuta ja rikkus seega hageja õigusi ning hageja nõuabki hagis selliste õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu väljamõistmist. Kostja väidab jätkuvalt, et plaadi väljaandmine toimus hageja nõusolekul. Seda kinnitasid nii tõendid selle kohta, et hageja isiklikult osales plaadi esitlustel koos kostja esindajatega pärast plaadi väljaandmist (mis oleks olnud mõeldamatu, kui plaadi väljaandmine oleks toimunud hageja tahte vastaselt) kui ka hageja enda poolt kohtumenetluses antud seletused, mille kohaselt ta ei olnud plaadi väljaandmise vastu. Hageja on sisuliselt rahulolematu üksnes sellega, et ta ei ole saanud plaadi väljaandmise eest raha sellises ulatuses, kui ta eeldas, et ta saab või peaks saama. Seega ei toimunud plaadi väljaandmine ilma hageja nõusolekuta ning selline nõusolek ei pidanud olema kirjalikus vormis, mida kinnitab ka Riigikohus oma otsuses. Hageja oli plaadi väljaandmisega sisuliselt nõus ja aktsepteeris seda muuhulgas pärast plaadi väljaandmist oma eelkirjeldatud tegevusega. Sellistel asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et plaadi väljaandmine toimus ilma hageja nõusolekuta, kui hageja on seda nõusolekut hiljem kinnitanud. Eeltoodust tulenevalt on antud asjas oluline see, kuidas hageja käitus pärast plaadi väljaandmist ning hageja nõusoleku tuvastamist ei saa siduda üksnes kirjaliku kokkuleppe olemasoluga. Seega ei ole toimunud hageja teoste hageja nõusolekuta avaldamist ja reprodutseerimist, mistõttu ei saa rääkida hageja vastavate õiguste rikkumisest.

Nende õiguste väidetav rikkumine on aga hagi aluseks. Seega kuna ei ole toimunud hageja hagis väidetud õiguste rikkumist, on hagi nõue nimetatud alusel tervikuna alusetu. Hageja väited, et muusikaturu piiratuse tõttu ei ole hagejal võimalik teist samasisulist plaati samade teoste ja esitustega reprodutseerida ega levitada ja et kui kostja ei oleks hageja õigusi rikkunud, oleks hageja saanud teenida tulu oma teostelt ja esitustelt mujalt on paljasõnalised, oletuslikud ja seetõttu põhjendamatud.. Riigikohus on käesolevas asjas selgitanud, et eeltoodud väiteid peab tõendama hageja. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja oleks hageja õigusi rikkunud, ei ole hageja tõendanud, et muusikaturu piiratuse tõttu või mistahes muul põhjusel ei ole olnud hagejal võimalik välja anda teist samasisulist plaati. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks, et tal ei ole olnud võimalik samasisulist plaati välja anda. Veelgi enam – hageja ei ole esitanud isegi paljasõnalisi väiteid, et tal üldse oleks olnud kavatsus taolist plaati välja anda, rääkimata väidetest ja tõenditest selle kohta, et ta oleks seda teha üritanud (nt sõlminud eelkokkuleppeid, sooritanud vastavaid toiminguid plaadi väljaandmiseks, tegelenud turunduse ja müügitegevusega, sh turuuuringuga jms). Peale selle ei saa hageja kahju tuleneda võimatusest välja anda samasisulist plaati, vaid võimatusest levitada ja reprodutseerida ükskõik millist plaadil olnud teost ka eraldi. Iga teos on eraldi autoriõiguse esemeks ning puudub alus käsitleda plaati ühtse teosena. Hageja poolt on tõendamata lisaks õiguste väidetavalt rikkumisele ka põhjuslik seos kostja väidetava õigusvastase tegevuse ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel. Alternatiivne nõue on alusetu, hageja ei ole tõendanud, milliseid summasid on kostja õigusliku aluseta saanud. Neid asjaolusid tõendamata ei ole alusetult saadu väljanõudmine võimalik, kuivõrd välja saab nõuda üksnes seda, mida kostja on alusetult saanud. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata. Kolmanda isiku arvamus Kolmanda isiku arvamuse kohaselt on hagi alusetu ja põhjendamatu. Vaidlusalune heliplaat anti välja kolmanda isiku, kostja ja UMAB koostöös. Hageja ja kolmas isik sõlmisid sellekohase lepingu 27.06.2002. Heliplaadi väljaandmine enne lepingu sõlmimist toimus hageja nõusolekul ja aktiivsel osalemisel. 27.06.2002 sõlmitud leping on kehtiv, see ei ole lõppenud. Kohtuotsuse põhjendused Pooled taotlesid TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Viidatud sätte kohaselt võib kohus teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega (lg 2). Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus, tutvunud esitatud avalduste ja vastuväidetega, poolte poolt esitatud tõenditega ja ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Rahuldamisele ei kuulu ei kahju hüvitamise nõue ega alusetult saadu väljaandmise nõue. 2001 detsembris andis kostja välja laulja DBplaadi „From Monday to Sunday“, millel olevate laulude muusika autoriks või kaasautoriks on hageja ning muusika esitajaks teiste muusikute seas on hageja. Hageja on laulude From Monday To Sunday, Mas Que Un Million, A Child, Pieces Of Life, She`s The One, From Monday To Sunday (akustiline versioon) muusika autor ja laulude Driving Home To You, Island Party, Sense It, The Game muusika kaasautor.

Hageja väidab, et tema kui autori ja esitaja nõusolekut heliplaadi väljaandmiseks 2001 detsembris ei olnud. Heliplaadi väljaandmisega hageja nõusolekuta rikuti autoriõiguseseadust. Hageja esitajaõigused tulenevad asjaolust, et hageja mängis sisse erinevate pillide partiid. Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude ning alternatiivnõude alusetult saadu väljamõistmiseks. Arvestades plaadi väljaandmise aega – detsember 2001 – tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada sel ajal kehtinud seaduste alusel; alternatiivse nõude lahendamise materiaalõiguslikuks aluseks on nii TsK kui ka VÕS, kuna alusetu rikastumine toimus hageja väitel pikema aja jooksul, see ei saanud toimuda vaid vahetult pärast plaadi väljaandmist kuna plaadi kogu tiraaži ei turustatud samaaegselt, mis tähendab, et kostja ei saanud kogu tulu korraga. Autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 11 lg 1 teise lause kohaselt moodustavad autoriõiguse sisu isiklikud õigused ja varalised õigused. Kuna hageja esitas kahju hüvitamise või alusetult saadu väljamõistmise nõude, on hagi aluseks hageja kui autori ja esitaja varaliste õiguste rikkumine kostja poolt. Kostja väidab, et hagejal ei saanud varalist kahju tekkida, kuna ta oli oma varalised õigused võõrandanud. Viidatud AutÕS § 11 lg 3 järgi on autori varalised õigused üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta. § 13 lg 1 järgi kuulub autorile ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest, välja arvatud seaduse IV peatükis ettenähtud juhud. Kohaldamisele kuulub hageja väidetavate õiguste rikkumise ajal kehtinud AutÕS § 80 lõige 1, mille kohaselt samas seaduses ja muudes autoriõigust reguleerivates aktides sätestatud autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste või andmebaasi tegija õiguste rikkumine, samuti autoriõigust käsitlevates aktides sätestatud nõuete rikkumine toob kaasa tsiviil-, kriminaal- või haldusvastutuse. Autoriõiguse rikkumisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne

Kõigepealt tuvastab kohus, kas hageja andis autorina ja esitajana nõusoleku oma teoste ja esituste kasutamiseks detsembris 2001 väljaantud heliplaadil või mitte. Sellest sõltub kostja teo õigusvastasus. Kostja väitel oli hageja teadlik plaadi väljaandmisest kostja, kolmanda isiku ja UMAB poolt. Kohus nõustub kostja seisukohaga ja analüüsib sellega seonduvalt esitatud tõendeid. Eesti päevalehes „Postimees“ 31.07.2001 avaldatud artikkel „DB naeratab ja teeb sooloplaati“ (I kd lk 168-169) algab teatega, et „D.B , hageja ja L. L sõitsid hmmikul Rootsi, et kuulsas Polarstuudios anda lõplik kokkumiksilihv laulja sooloalbumi esimesele viiele valminud loole“. Sellest järeldub, et hageja teadis vaidlusaluse plaadi väljaandmisest ja sellest, et töö plaadi väljaandmise nimel jätkub, kuna avaldatu kohaselt oli tegemist viie esimese looga. Hagi esitas hageja kohtule 14.08.2003, seega rohkem kui kaks aastat pärast seda, kui ta seoses plaadi väljaandmisega Rootsis käis koos laulja ja väljaandja esindajaga. Artikli kohaselt on kostja hageja esindaja plaadi väljaandmisel. Artiklis viidatakse ka eelmisel päeval toimunud pressikonverentsile, millest võtsid osa kõik kolm eespool nimetatud isikut, st ka hageja. Samas ajalehes 30.07.2001 avaldatud artiklis „B ja P ühine lavatee läbi“ (I kd lk 170-171) märgitu kohaselt avaldas hageja, et jätkab tööd B sooloplaadiga, millest on valminud kuus laulu. 28.07.2001 avaldas ajaleht „Postimees“ (I kd lk 172) teate selle kohta, et maailma suurim plaadikompanii U sõlmis D. B plaadilepingu ning selle sõlmimise tagamaid avalikustavad esmaspäeval laulja, helilooja ja produtsent (hageja) ning mänedžer (L.L ). Ajalehes „Äripäev“ 30.07.2001 (I kd lk 173) avaldatu kinnitab L. L ja hageja Rootsi sõitu ning avaldatu kohaselt sai hageja ettemaksuna kopsaka summa ning edaspidi saab protsendi plaadi läbimüügist. Elektrooniline kiri LL GH (II kd lk 130, tõlge lk 131) tõendab valmisoleku maksta hagejale toodetud 5 uue loo eest 100 000 krooni ja kavatsust sõlmida sellekohane eraldi kokkulepe hagejaga. Seoses vaidlusaluse heliplaadi väljaandmisega hagejale 28 000 SEK kirjastuslepingu alusel ja OÜ-le IMP 100 000 EEK ja 344 218,75 EEK raha maksmist tõendavad panga väljavõtted (I kd lk 32-33, 160). Hageja ja tema äriühing võtsid ülekantud raha vastu. Kohus nõustub kostjaga, et selle kaudu saab lugeda tõendatuks hageja poolt heliplaadi müümise heakskiidu. DM(I kd lk 31) pooltena leppisid hageja ja LL kokku, et lepingud allkirjastatakse hiljemalt 16.09.2001 ning et Deal Memos kokku lepitud tingimused ja põhimõtted peavad sisalduma sõlmitavates lepingutes ja on muudetavad vaid mõlema poole nõusolekul. Kuna nimetatud DM on sõlmitud hageja ja asjas menetlusosaliseks mitteoleva LL vahel, ei teki DM õigusi ega kohustusi kostjal. Selle tõttu kohus DM sisu ei analüüsi. Samas tõendab see hageja soovi sõlmida leping eurolaulu Everybody litsenseerimiseks UMAB-le, kusjuures hagejat esindab LL (kostja ja kolmanda isiku seaduslik esindaja). Kostja poolt kohtule tõendina esitatud IMP hagiavaldus (I kd lk 174-176) tõendab, et nimetatud äriühing esitas hagi kostja vastu fonogrammitootja õiguste rikkumisega tekitatud kahju suuruse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Hagiavaldus kannab kuupäeva 13.10.2003. Hagiavalduse resolutsiooni teisest punktist tulenevalt on fonogrammi tootjaks IMP . Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hagiavaldus tõendab hageja osalemist vaidlusaluse heliplaadi tarbeks lugude sissemängimisel. Kõiki ülalmärgitud tõendeid kogumis hinnates ja juhindudes detsembris 2001 kehtinud TsÜS § 60 lg 1 (tehingu mõiste), § 61 lg 1, 2, 3, § 62, sätestatust, mille järgi tehingus on oluline isiku tahe, mis väljendub tahteavalduses, mis võib olla väljendatud nii otseselt kui kaudselt loeb kohus tuvastatuks, et hageja loodud muusika ja esitusega detsembris 2001 väljaantud heliplaadi väljaandmiseks oli hageja nõusolek. Kolmanda isiku kinnituse (I kd lk 144) kohaselt andis kostja välja plaadi „From Monday to Sunday“ kolmanda isiku, kellele hageja 27.06.2002 kirjastamislepinguga oma õigused lepingus märgitud teostele loovutas, nõusolekul ja temaga koostöös.

27.06.2002 sõlmisid hageja autorina ja kolmas isik kirjastajana lepingu (I kd lk 25-30, tõlge lk 43-48), mille kohaselt hageja autorina andis kolmandale isikule üle oma olemasolevad ja tulevased õigused kõikidele hageja poolt tervikuna või osaliselt, üksinda või teistega koostöös kirjutatud, komponeeritud või loodud heliteostele, mis on loetletud lepingu lisas 1. Viidatud lepingu p 1.1. kohaselt kehtib üleandmine kõikides maailma riikides ja kogu autoriõiguse kehtivuse aja. Lisas 1 on kirjas kõik vaidlusalusel plaadil reprodutseeritud hageja loodud teosed, mis on kirjas kohtuotsuse põhjendava osa 3.lõigus. Kohtumenetluse ajal, 12.10.2005 esitas hageja kohtule lepingu erakorralise ülesütlemise teate (I kd lk 153-154) lepingu rikkumise (p 6.2) motiivil. Teate kohaselt on lepingu lõppemise ajaks 13.02.2003. Teade kannab kuupäeva 14.02.2003. Kostja ei pea lepingu ülesütlemist kehtivaks, kuna hageja ei täitnud lepingu p 6.2 – ei saatnud kostjale eelnevalt teadet rikkumise lõpetamise nõudes, mille alusel kostja pidanuks rikkumise lõpetama 30 päeva jooksul. 12.12.2002 teate lepingu rikkumisest (I kd lk 196) adressaat on kolmas isik, kes väidab, et ei ole teadet kunagi saanud. Hageja väidet ümber lükanud ega selle ebaõigsust tõendanud ei ole, st hageja ei ole tõendanud märgitud teate saatmist kolmandale isikule. Lepingut ei saa ülesöelduks lugeda, kuna 12.12.2002 teate saatmist kolmandale isikule ei ole tõendatud ning kohus nõustub kostjaga, et ka hageja ise ei ole pidanud lepingut ülesöelduks, kuna IMP esitas lepingu täitmiseks hagi kohtule. IMP ja AA vahelise kokkuleppe (II kd lk 134) tõendab, et vaidlusaluse plaadi tarvis pidi partiid kokkuleppes märgitud lugudele mängima Ain Agan. Kokkuleppes märgitu kohaselt sai muusik kokkulepitud tasu kätte. Samasisuline kokklepe sõlmiti IMP ja RT vahel (lk 135). Nimetatud tõendid ei ole käesoleva vaidluse eseme suhtes asjakohased, mistõttu kohus neid ei analüüsi. Alternatiivse nõude – alusetult saadu väljamõistmise – lahendamise aluseks on enne 1.07.2002 kehtinud TsK § 477 lg 5 ja pärast seda kehtiv VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 kuna hageja seisukoha kohaselt sai kostja tema arvel alusetult tulu ka pärast 1.07.2002. Hagi rahuldamiseks oleks alus TsK § 477 lg 5 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel juhul, kui kostja oleks hageja kui õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit (käesoleval juhul intellektuaalset omandit) kasutanud ning kui kostja oleks pahauskne rikkuja (§ 1039). Ülalpool on kohus põhjendanud, miks ta asus seisukohale, et kostjal oli hageja nõusolek tema intellektuaalse omandi kasutamiseks vaidlusalusel heliplaadil. Sama põhjenduse alusel puudub alus lugeda kostjat pahauskseks. Kostja poolt vaidlusaluse heliplaadi väljaandmine ei olnud õigusvastane. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kahju hüvitamiseks ning alternatiivne nõue alusetult saadu väljaandmiseks. Kuna hagi aluseks on asjaolu, et kostja andis vaidlusaluse heliplaadi välja hageja nõusolekuta, ei käsitle kohus, kas hagejal võib olla kostja vastu lepingust tulenev rahaline nõue.

Kuna tegemist on vaheotsusega nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, et analüüsi kohus tõendeid, mis puudutavad kahju või alusetult saadu suurust. Seoses hagi rahuldamata jätmisega, on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle. 28.08.2009 avalduses vähendas hageja nõuet ja taotleb autoriõiguste rikkumisega alusetult saadu väljaandmist 100 000 krooni ja esitajaõiguste rikkumisega seoses 150 000 krooni väljamõistmist.

Kooskõlas TsMS ja TMS rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaldub menetluskulude jaotamisele kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS. Hageja oli hagi esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest kehtinud RLS § 16 lg 1 p 4 alusel. Kehtinud TsMS § 64 lg 2 alusel tuleb hagejalt seoses hagi rahuldamata jätmisega riigilõiv välja mõista riigituludesse. Kohus menetles hagi hinnaga 548 917 krooni. Sellises suuruses hagilt tulnuks kehtinud RLS § 37 lg 1 ja lisa 2 järgi riigilõivu maksta 28 000 krooni. Kuna hagihind määratakse hagi esitamise aja seisuga, et mõjuta hageja poolt nõude vähendamise avaldus väljamõistetava riigilõivu suurust. Kostja taotleb õigusabi eest 59 700 krooni väljamõistmist hagejalt. Kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud esindaja osutatud õigusabi eest – 5% rahuldamata jäetud hagist – 27 445,85 krooni.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.