Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. detsember 2009. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-42640
Tsiviilasi
A. A. hagi A. O. vastu pärimisõiguse tunnustamiseks
Tsiviilasja hind
200.000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a. otsus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. detsember 2009. a.
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. O. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant A. O. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras adv. Andres Lusmägi Vastustaja A. A. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XX
XXXXXXX XX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX),
lepinguline esindaja adv. Mariann Tusti
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a. otsus A. A. hagis A. O. vastu pärimisõiguse tunnustamiseks.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Välja mõista A. O.lt riigituludesse riigilõiv 20.000 krooni.
4.Resolutsiooni punktis 3 märgitud kohustus tuleb A. O.l täita 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Selle kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta A. O. kanda.
6.Määrata A. O.le adv. Andres Lusmägi poolt kohtu määramisel apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 3240 krooni, sealhulgas 540 krooni käibemaksuosa.
7.Otsus saata riigi õigusabi tasu Andres Lusmägi Advokaadibüroo OÜ-le riigi arvel väljamaksmiseks Eesti Advokatuurile.
8.Otsus toimetada kätte menetlusosalistele ja Eesti Vabariigile (Justiitsministeeriumi kaudu).
9.Otsuse peale võivad menetlusosalised kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
10.Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist puudutavas osas võib otsuse peale edasi kaevata ka Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu).
Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
11.oktoobril 2007. a. esitas A. A. Harju Maakohtusse hagi A. O. vastu pärimisõiguse tunnustamiseks. Hageja palus tunnustada tema pärimisõigust V. O. järelejäänud kogu pärandvarale, milleks on XXXXX XXXXXX XXXXXXX XXXXX XX XXXXX-XX asuvad ehitused, mille koosseisus on aiamaja ja kasvuhoone ning XXXXXXXXX XXXXX XX asuv korteriomand. Poolte isa V. O. suri 2007. a. veebruaris ja pärandas hagejale testamendiga kogu oma vara. Kostja ei olnud isa matustel ega finantseerinud seda. Hageja esitas notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks, kostja esitas avalduse sundosa saamiseks. Notar ei ole tunnistust välja andnud. Kostja ei ole töövõimetu, töötab XXXXXX XXXXXXXXXX. Kostja ei vasta sundosa saaja tingimustele, kuna sundosa saaja peab olema püsivalt töövõimetu ja tal ei ole teisi elatusvahendeid, mis tagaksid talle äraelamise. Kostja on võimeline endale elatist teenima. Kostja töövõimekaotuse protsent on määratud ebaõigesti. Kostja ei olnud isast huvitatud, viskas üürnikud korterist välja. Kostjal oli õigus saada ülalpidamist eelkõige R. K., kes oli pärandaja surma ajal kostja abikaasa. R. K. on soetanud kinnisvara, mis on kostja ja R. K. ühisvaraga. Kostja ei ole olnud pärandaja ülalpidamisel.
Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei osalenud isa matustel ega finantseerinud seda, kuna hageja ei teavitanud teda isa surmast. Isa surmast sai kostja teada R. K. käest, kes luges vastavat kuulutust ajalehest. Kostja ei tööta XXXXXX XXXXXXXXXX, ta on üle 15 aasta invaliid ja püsivalt töövõimetu vastavalt arstliku ekspertiisi otsusele nr. XXXXXX. Kostja töövõime kaotus on 70% seoses üldhaigestumisega – parema õlaliigese hulgivigastuste ja korduvate operatsioonide järgselt püsib keskmine funktsioonihäire, millele on lisandunud migreenihood ja psüühikahäired, sellest tulenevalt on raskusi igapäevaste toimingute tegemisel. Kostjal on õigus sundosale, mis on pärandist 1⁄4 suurune osa. Pärandaja ise oli puudega, ei suutnud iseseisvalt liikuda ja selle tõttu ei olnud pärandaja majanduslikud võimalused piisavalt suured, et kostjale ülalpidamist anda ja seda pakkuda ja selle tõttu ei küsinud kostja ka pärandajalt ülalpidamist, küll aga võimaldas pärandaja kostjal käia tema juures pesemas. Kostja ainsaks sissetulekuks on pension, kostja sai juhiload tööturuameti poolt korraldatud invaprojekti raames 2004. a., ent tervislik olukord ei võimalda töötada autojuhina. Üürnikud lahkusid pärandaja korterist ise. Esimese astme kohtu otsus 30. juuni 2009. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, tunnustades A. A. pärimisõigust V. O. järelejäänud kogu pärandvarale. V. O. tegi 13. juulil 2006. a. notariaalselt tõestatud testamendi, millega pärandas kogu vara A. A.le. V. O. suri 9. veebruaril 2007. a. Notar tõestas 5. märtsil 2007. a. pärimisavalduse, millega A. A. võttis pärandi vastu. Kostja A. O. on V. O.i poeg, kes tegi notarile avalduse 9. aprillil 2007. a. sooviga pärida sundosa isast jäänud pärandvarast. Testamendiga ei ole V. O. pärandanud kostjale ehk oma seadusjärgsele pärijale midagi. Juhul, kui kostjal oleks õigus sundosale, oleks see vastavalt 1⁄4 suurune osa pärandvarast. Nimetatud asjaolude üle pooltel vaidlus puudus. Pärimisseaduse (PärS) § 104 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Sundosa saamise õigus seostub faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega ja taolise töövõimetuse aluseks võib olla esmajoones eluiga, tervisekahjustus või puue, millest tulenevalt ei ole võimalik kas veel või enam endale elatist teenida. Lisaks tuleb aluseks võtta ka abivajaduse kriteerium, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise eelduseks ka asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. PäS § 105 järgi on sundosa 1⁄2 pärandiosast, mille pärija oleks saanud seadusejärgse pärimise korral, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Arstiliku ekspertiisi otsustest nr. 372445 ja nr. 372446 nähtub, et kostjale on määratud töövõime kaotus 70% 1. jaanuaril 2007. a. Komisjoni otsuste põhjenduste kohaselt on kostjal parema õlaliigese vigastus ning korduvate operatsioonide järgselt püsib keskmine funktsioonihäire, sellele on lisandud migreenihood, psüühikahäired ja tema töövõime on mitme haiguse tõttu alanenud. Kostja vajab kõrvalabi väljaspool elamiskohta vähemalt korra nädalas, kuna ei tule ise toime hügieenitoimingutega, riietumise ja liikumisega. Tunnistaja R. K., kes on kostja endine abikaasa, ütluste kohaselt aitab ta kostjat rõivastumisel, kodustel töödel, kuna kostja käe liikumine on piiratud ning kui kostjal esinevad haigushood, siis on vajalik kutsuda kiirabi, sest kostja ei pruugi seda ise suuta teha. Kostja tarvitab pidevalt valuvaigisteid, tunnistaja toetab kostjat rahaliselt. SEB Panga jooksul osales kostja asemel tegelikult tunnistaja. Esitatud pensionitunnistusest nähtub, et kostja on invaliid ja talle on määratud pension alates 1. septembrist 1998. a.
Hinnates eelmärgitud dokumentaalseid tõendeid koos tunnistaja ütlustega, on kostja tõendanud, et ta on osaliselt töövõimetu. Ehkki hageja väitis, et kostjale on töövõime kaotuse protsent määratud alusetult, puudub kohtul alus kahelda spetsialistide järeldustes. Ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et pärandaja surma ajal, s. o. veebruaris 2007. a. oleks kostja töövõime kaotuse protsent olnud väiksem või et ta oleks olnud täiesti töövõimeline, esitatud ei ole. Viimast ei kinnita ka kostja pensionitunnustuses kajastuv, mille järgi on kostja invaliid alates 1998. a. Kostja ei ole täiesti töövõimetu, mida kinnitab ekspertiisiotsus nr. XXXXXX, kuna selle kohaselt on kostja võimeline tööga elatist teenima, kuid haigusest ja vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Eeltoodu alusel on kostja osaliselt töövõimetu ja võimeline tööga endale elatist teenima ning seetõttu ei saa kostjat pidada PärS § 104 isikuks, kes oleks töövõimetu määral, millest tulenevalt oleks tal õigus saada V. O.i pärandist sundosa. Pensioniameti 8. veebruari 2008. a. tõendist nähtub, et kostja pension on alates
1.juulist 2007. a. 2105 krooni. Hageja väitis, et kostja töötab XXXXXX XXXXXXXXXXX, mida kostja ei ole omaks võtnud. Hageja ei ole oma väiteid millegagi tõendanud. Seega on tõendamata väited kostja võimalikest sissetulekutest, s. h. töötasust. Ehkki kostja ei vaielnud vastu sellele, et tal on juhiload, ei tähenda see töötamist bussijuhina. Kostja ei vaielnud vastu, et kinnistud nr. XXXXXXXX ja nr. XXXXXXXX, mis on kantud R. K. nimele, on soetatud nende abielu ajal ja on seega kostja ja tema lahutatud abikaasa R. K. ühisvara. Abielu on lahutatud 28. oktoobril 2008. a. Seega on kostja omaksvõtuga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 4 järgi leidnud kinnitust asjaolu, et talle kuuluvad ühisvarana kinnistud. Kinnistul nr. XXXXXXXX lasub hüpoteek summaga üle 1, 5 miljoni krooni, tegemist on korteriomandiga, ning kinnistu nr. XXXXXXXX pindala on 18231 m2. Hinnates ühisvara koosseisu, sellel lasuvat hüpoteeki, aga ka kinnistu nr. XXXXXXXX suurust, on kostjal vara ühisvarana sellises ulatuses, mis on piisav enda elatamiseks PärS § 104 mõttes ja seega ei saa rääkida kostjast kui isikut, kellel oleks PärS § 104 alusel õigus V. O.ist järelejäänud pärandvara sundosale. Apellatsioonkaebus A. O. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PärS § 104. Seaduse kohaselt on apellant pärandaja pärima õigustatud töövõimetu alaneja sugulane ja seda sundosa ulatuses, kuna pärandaja on testamendiga jätnud tema pärandist ilma. Kohus tuvastas, et apellant on pärandaja poeg, et pärandaja jättis tema pärandist ilma ja apellant on töövõimetu 70%. Samas ei vasta maakohtu järeldused tuvastatud asjaoludele. Maakohus on andnud PärS §-le 104 vastupidise sisu. Kuigi apellant on töövõimetu, siis maakohtu arvates ei ole see töövõimetuse määr piisav ega küllaldane, vaid PärS § 104 kohaselt tuleb lugeda teda töövõimeliseks. Otsusest ei nähtu, milline peaks olema see määr, et apellanti saaks lugeda töövõimetuks PärS § 104 tähenduses: see ei sätesta, mitu protsenti peab apellant olema töövõimetu, et teda lugeda töövõimetuks. Põhjendatud oleks lugeda töövõimetuks sellist pärandaja alanejat sugulast, kelle töövõimetus on vähemasti 50%. Vastasel korral antakse seaduseandja tahtele vastupidine tähendus ja sisuliselt töövõimetu isik loetakse töövõimeliseks. Maakohtu otsusest ei selgu vähimatki põhjendust selles osas, miks on õige eriteadmisi omavate arstide poolt 70% ulatuses töövõimetuks tunnistatud isik lugeda oma varaliste õiguste teostamisel võrdseks 100% töövõimelise isikuga. Apellant ei tea, kas 71% töövõimetust oleks piisav või oleks piisav 74% töövõimetust, et osutuda pärimiskõlblikuks. Mõlemal juhul osutuks apellatsioonkaebus rahuldatuks, sest on põhjust arvata, et ekspertiisiotsus on saadud ümardamise teel ja 70% on ligikaudne arv, mis saadud ümardamisega 10% kaupa. Kohtuotsusega ei ole välistatud seda, et 74% töövõimetuse määr oleks selline, mis välistaks PärS § 104 kohaldamise apellandi kasuks.
Maakohus leidis, et apellant ei ole sundosa saama õigustatud isik, sest töövõimetuse määr ei olnud piisav ega küllaldane. Teisest küljest pidas maakohus aga vajalikuks tuvastada apellandi abivajaduse. Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-04 asunud seisukohale, et abivajaduse tõttu ülalpidamise saamise hindamist tuleb teha olukorras, kus tegemist oli sundosa saama õigustatud isikuga. Kuna maakohus abivajaduse tõttu ülalpidamise saamist hindas, siis järelikult oli apellant sundosa saama õigustatud isik, muidu poleks olnud vaja sellist asjaolu tuvastada. Maakohtu järeldused selle kohta, et apellandil on vara sellises ulatuses, mis on piisav enda elatamiseks PärS § 104 mõttes, on ekslikud. Asjaolu üle, kas apellandil on vara piisavalt enda elatamiseks, s. o. abivajaduse olemasolu, kohtuistungil üldse ei arutatud, vastustaja seda ei väitnud ja apellant sellele ka vastu ei vaielnud. Apellant on kogu aeg väitnud, et ta on abivajav ja et temal vara ei ole. See asjaolu on ka vastutaja omaksvõtuga tõendamist leidnud. Apellandi ainsaks sissetulekuks on puudetoetus 2815 krooni ja tema väljaminekud ületavad sissetulekuid, mistõttu tema majanduslik seisund ei võimaldanud tasuda ka õigusteenuse eest; käesolevaks ajaks ei ole apellandi majanduslik seisund muutunud. Apellandil on sõlmitud R. K.ga abieluvaraleping, millest lähtuvalt puuduvad apellandil igasugused õigused osundatud kinnistutele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Otsus on piisavalt põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja TsMS § 654 lg. 6 alusel ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab kolleegium, et õige ei ole, nagu oleks maakohus PärS §-le 104 andnud selle normi mõttele vastupidise sisu ja nagu oleks maakohtu otsus vastuoluline sellest tulenevalt, et kohus tuvastas lisaks apellandi töövõimelisusele ka tema abivajaduse. Riigikohus on otsuses 3-2-1-73-04, millele ka apellatsioonkaebuses on viidatud, leidnud, et osundatud sätet tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt on sundosa saamise õigus seotud faktiliselt töövõimetu isiku abivajadusega; sundosa saajateks on üksnes need sättes nimetatud isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada on piiratud ning kes vajavad seetõttu erilist abi (punkt 40). Riigikohus märkis muuhulgas, et töövõimetuse aluseks PärS § 104 kohaldamisel võib olla ka tervisekahjustus või puue, millest tulenevalt ei ole võimalik endale elatist teenida, kuid samas tuleb samuti aluseks võtta abivajaduse kriteerium, hinnates sealhulgas, kas isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama (punkt 41). Seega ei ole vastandatud töövõimetust ja abivajadust, nagu apellant on väitnud, vaid on leitud, et töövõimetus PärS § 104 tähenduses tulebki kindlaks teha asjaolude alusel, millest nähtuvad isiku piirangud endale elatise teenimisel, kõrvuti asjaoludega, mis võimaldavad otsustada selle isiku abivajaduse üle. Maakohus ongi neid asjaolusid koosmõjus hinnanud. Maakohus leidis otsuses, et kuigi vastavalt arstliku ekspertiisi otsusele ei ole apellant võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus, on ta ometi võimeline endale tööga elatist teenima. Apellatsioonkaebuses ei ole seda järeldust sõnaselgelt vaidlustatud ega ka märgitud, miks apellant selle maakohtu järeldusega, mis põhineb arstliku ekspertiisi otsusel, ei nõustu. Apellant ei ole esitanud ka tõendeid, mis osundatud ekspertiisiotsuses sisalduva järelduse ümber lükkaksid, ometi peab just sundosale pretendeeriv isik tõendama, et tal ei ole võimalik endale elatist teenida (3-2-1-73-04 punkt 41). Ainuüksi tunnistaja R. K. ütlustest, mida maakohus on otsuses kirjeldanud, selleks ei piisa, seda enam, et oma kooselu kohta R. K.ga on apellant andnud vastuolulisi selgitusi, väites muuhulgas ka, et nad elasid lahus juba kaks aastat enne 28. oktoobril 2008. a. toimunud lahutust, arstliku ekspertiisi otsus on tehtud aga 1. oktoobril 2007. a. tähtajaga kuni
30.septembrini 2012. a. ja käib seega ka aja kohta, mil nimetatud isikud väidetavalt pidevalt koos ei elanudki. Peale selle on aga tunnistaja R. K. kinnitanud, et apellant hoiab kodus lapsi, sellest järeldub aga, et apellant tuleb toime paremini, kui ta menetluses on tunnistanud. Et apellant ei ole kohtumenetluses olnud lõpuni siiras, nähtub sellestki, et apellant kohandab oma väiteid vastavalt sellele, kuidas menetlus areneb. Näiteks, kui maakohtu menetluses ei jäänud apellandi väidete põhjal kahtlust selles, et tegeleb ta R. K. ja tema ühiste lastega ja seda, et neil on ühised lapsed, kinnitas ka R. K. tunnistajana ütlusi andes (kd. I, tl. 211), siis apellatsioonikohtu istungil väitis apellant esmakordselt, et tegemist on R. K. lastega, kellega apellandil nagu ei olekski mingit seost. Nõustuda ei saa ka selle apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kohus pidanud otsuses märkima, milline on see töövõimetuse kaotuse protsent, mis annaks aluse lugeda isik töövõimetuks PärS § 104 tähenduses. Nii lahendab maakohus konkreetset kohtuasja ja tal on kohustus anda hinnang selles kohtuasjas esiletoodud faktilistele asjaoludele, hinnates, kas need vastavad abstraktse õigusnormi koosseisuelementidele (TsMS § 438 lg. 1). Seda ongi maakohus teinud. Mis apellandi abivajadust puudutab, siis tugines vastustaja oma 3. aprilli 2009. a. kirjalikus avalduses väitele, et apellant on koos abikaasa R. K.ga soetanud abielu kestel kinnisvara nii XXXXXXXXX kui XXXXXXXXXXX, et abieluvararegistris andmed abieluvaralepingu kohta puuduvad ning et seega on tegemist abikaasade ühisvaraga (kd. I, tl. 184). Vastustaja esindaja kinnitas avalduses, et on edastanud oma avalduse ka kostja esindajale ning apellatsioonkaebuses ei ole väidetud, nagu ei oleks avaldus apellandi esindajani jõudnud. Vastustaja pool esitas kohtule ka kinnistusraamatu vastavad väljavõtted. Seega olid need asjaolud maakohtu menetluses esile toodud, apellant ei esitanud nendega seoses aga mingeid väiteid. Et tegemist on uute apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud väidetega, kinnitas ka vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millisele menetlusseadustiku normi rikkumisele kooskõlas TsMS § 631 lõikega 1 apellant tugineb, kui vihjab, et andmeid talle ühiselt R. K.ga kuuluva ühisvara kohta ei oleks maakohus tohtinud arvesse võtta. Oma apellatsioonkaebuse väidet abieluvaralepingu kohta ei ole apellant tõendanud, sest taolist lepingut ei ole kohtule esitatud. Apellandi poole poolt apellatsioonikohtu istungil esitatud väide, nagu oleks apellant soovinud maakohtu menetluses abieluvaralepingut esitada, ei ole kooskõlas tsiviilasja materjalidega, sest niisuguse taotluse esitamist toimikust ei nähtu, samuti ei sisalda toimik mingeid taotlusi protokolli parandamiseks või vastuväiteid kohtu tegevuse kohta vastavalt TsMS §-le 333. Kui maakohus olekski põhjendamatult keeldunud apellandi ja tema abikaasa poolt väidetavalt sõlmitud abieluvaralepingut tõendina asja juurde võtmast, siis oleks apellandil olnud võimalik esitada see leping koos apellatsioonkaebusega vastavalt TsMS § 652 lg. 3 punktile 2, kuid apellant ei ole seda teinud. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas apellandi pool, et väidetavat abieluvaralepingut ei ole registrisse kantud ning et apellatsioonikohtule ei soovi apellant seda esitada. Seega on apellandi pool käitunud vastuoluliselt, väide abieluvaralepingu olemasolust on aga paljasõnaline ja esitatud hilinenult ning tuleb jätta tähelepanuta. Et menetlusosalise abivajadust PärS § 104 tähenduses hinnatakse muul eesmärgil kui riigi õigusabi taotluse lahendamisel, siis ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus apellandile riigi õigusabi osutamisega lahendanud juba ka küsimuse sellest, kas apellant on abivajav sundosa saama õigustatuse mõttes. Apellatsioonkaebuses on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega hagi rahuldamata jätmist. Niisuguse lahendi tegemise eelduseks oleks eespooltoodud põhjendusel, Riigikohtu lahendis 3-2-1-73-04 esitatud seisukohti arvestades, isegi juhul, kui apellandil ei oleks piisavalt vara enda ülalpidamiseks, taoliste asjaolude tuvastamine, millest nähtuks, et apellant oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud temalt ülalpidamist saama. Apellant on kinnitanud, et oma isa ülalpidamisel ta tema surma hetkel ei olnud, selgitades muuhulgas, et isalt tema eluajal ülalpidamist ei ole ta soovinud, et isa oli raske puudega isik ja tema töövõimetuse aste oli suurem kui apellandil,
aga samuti, et pärandaja majanduslikud võimalused ei olnud piisavad, et kostjale ülalpidamist pakkuda (kd. I, tl. 180, 198, 212). Kolleegium leiab, et taolised apellandi poolt esiletoodud asjaolud ei võimaldaks pidada apellanti oma isalt ülalpidamist saama õigustatud isikuks. Selle üle, kas isikul oleks olnud õigus oma vanemalt ülalpidamist saada, tuleks otsustada perekonnaseaduse (PkS) sätete alusel. PkS § 60 lg. 1 kohaselt on vanem muuhulgas kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last, kusjuures sama seaduse § 63 lg. 1 kohaselt kohaldatakse elatise väljamõistmisel §-s 61 sätestatut, selle paragrahvi lõikes 6 nähakse aga ette alused, mil elatis võidakse jätta välja mõistmata. Et apellant ei olnud täielikult töövõimetu, vaid oli arstliku ekspertiisiotsuse kohaselt võimeline endale elatist teenima, siis ei saa vaatamata osalisele töövõimetusele eeldada tema õigust oma isalt viimase eluajal elatist saada, vastupidist ei ole apellant aga tõendanud. Peale selle on apellant aga ise esile toonud asjaolud, mis oleksid isegi pärandajal apellandi ülalpidamise kohustuse olemasolu eeldamise korral andnud aluse viimase elatise maksmise kohustusest vabastada. Nii võib kohus PkS § 61 lg. 6 kohaselt jätta elatise muuhulgas välja mõistmata, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu (punkt 1), või kui ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused (punkt 3). 70-aastase vanaduspensioniealise raske puudega isiku, kelle töövõimetuse aste oli suurem kui tema täisealisel lapsel ja kelle majanduslikud võimalused olid kasinad, elatise maksmisest vabastamiseks oleksid aluse andnud nii PkS § 61 lg. 6 punkt 1 kui 3. Seega ei oleks hagi rahuldamata jätmine apellandi poolt esiletoodut arvestades võimalik isegi juhul, kui apellandil endal ei oleks enda ülalpidamiseks piisavalt vara.
20.veebruari 2009. a. määrusega andis Harju Maakohus kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kostja esindajaks määrati adv. Andres Lusmägi (kd. I, tl. 169). Adv. A. Lusmägi jätkas kostjale riigi õigusabi osutamist kooskõlas RÕS §-ga 17 ka apellatsioonimenetluses. Nimetatu esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks, paludes määrata apellandile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi tasu suuruseks 3240 krooni, millest käibemaks moodustab 540 krooni. Taotluse kohaselt kulutas advokaat õigusabi osutamiseks 9 tundi pooltunnihinnaga 150 krooni. Kolleegium leiab, et õigusabi tasu kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Taotlus on kooskõlas justiitsministri poolt RÕS § 21 lg. 3 alusel kehtestatud 26. jaanuari 2005. a. määruse nr. 2 „Riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja kord“ § 12 lõigetega 4 ja 5. Et apellant on õigusabikuludest vabastatud kohustuseta need kulud hüvitada, siis ei kerki küsimust temalt nende kulude väljamõistmisest riigituludesse kooskõlas RÕS § 25 lõikega 1. Et hagi rahuldatakse, siis ei kerki ka hagejalt nende kulude väljamõistmise küsimust RÕS § 26 lõikest 2 tulenevalt. Hagihinnaks oli hageja määranud 200.000 krooni, maakohus nõustus selle hinnaga ja kostja ei ole taolist hinna määramist vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse esitas kostja kogu otsuse peale ning 200.000 kroonise hinnaga asjalt tuli seaduse kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda lõivu 20.000 krooni. Apellant lõivu ei tasunud, kuna apellatsioonimenetluses jätkati talle menetlusabi osutamist kooskõlas TsMS §-s 184 sätestatuga. TsMS § 190 lg. 5 lause 1 kohaselt, kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb apellandilt välja mõista riigituludesse riigilõiv 20.000 krooni. Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.