2-08-51313/32 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagejate nõue ja põhjendused Marika Vunder ja Veiko Vunder esitasid Ketrin Vainu vastu hagi, milles palusid tuvastada võlasuhte puudumine L. L. ja kostja vahel; kustutada XXXXXXX XXX, Tallinn kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) IV jaos esimesele järjekohale Ketrin Vainu kasuks seatud hüpoteegi kanne ja tuvastada kostja kohustus andja nõusolek registriosa nr XXXXXXX IV jaos esimesele järjekohale tehtud kande kustutamiseks. Hagiavalduse kohaselt võtsid hagejad seadusjärgsete pärijatena vastu XX.XX.XXXX surnud L. L. pärandvara. Pärandi vastuvõtmise käigus selgus, et pärandajale kuulunud kinnistule, registriosa nr XXXXXXX, on seatud hüpoteek summas 500 000 krooni kostja kasuks. Hüpoteegi seadmise lepingu p 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kostja olemasolevad ja tulevased nõuded, s.h L. L. ja kostja vahel 06.10.2005 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue. Praegu kuulub Marika Vunderile 1⁄2 ja Veiko Vunderile 1/3 mõttelist osa Tallinnas XXXXXXX XXX asuva kinnistu kaasomandist. Kuna hagejatel tekkis kahtlus, et L. L. allkiri 06.10.2005 laenulepingul on võltsitud, soovisid nad 2007. veebruaris tutvuda laenulepingu originaaliga. Kostja keeldus hagejate esindajale lepingut näitamast. Hiljem väitis kostja, et 07.03.2007 õhtul murti sisse tema sõiduautosse ja varastati selles asuvad dokumendid, s.h vaidlusalune laenuleping. Hagejad on veendunud, et L. L. ei ole 06.10.2005 laenulepingule alla kirjutanud, tema allkiri on võltsitud ning hüpoteegi aluseks olev nõue puudub. L. L. on korduvalt kinnitanud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud ega selle alusel raha saanud. L. L. oli invaliid, kes andis oma hooldajale A. K. notariaalse volikirja oma vara valitsemiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. A. K. on praeguseks surnud, kuid ta on varasemalt kinnitanud, et ei ole laenulepingut näinud ning selle alusel raha saanud. Kostja on keeldunud L. L.ile ja A. K. laenulepingut näitamast, mis kinnitab, et laenulepingul ei olnud L. L. originaalallkirja. Kuna L. L. oli sügava puudega isik, sai laenusumma üleandmine toimuda ainult tema elukohas. Puudub põhjus uskuda, et kostja kandis endaga sellist summat sularahas kaasas ja andis selle sügava puudega isikule enne hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist. Pärast väidetava laenu saamist L. L.i majanduslik olukord ei paranenud. Lisaks eelnevale ei olnud kostjal rahalisi vahendeid laenu andmiseks. Kostja oli seotud vaid OÜ-ga T. I., mille majandustulemused ei võimaldanud dividende jagada ja töötasu oli minimaalne. Vaidlusalusel perioodil omandas kostja kaks kinnisvara.

Hagejad leidsid, et isegi laenulepingu sõlmimise korral on tegemist rahatu lepinguga TsK § 276 lg 1 mõttes. Kuna hagejatele kuuluvad mõttelised osad kinnistust on koormatud hüpoteegiga kostja kasuks, soovivad hagejad hüpoteegikande kustutamiseks kostjalt nõusoleku saamist AÕS § 65 lg 1, KRS § 341 lg 1 ja TsÜS § 68 lg 5 alusel. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kostja vastuväidete kohaselt tutvus L. L. poeg T. L. kostja juures 15.01.2007 laenulepingu originaaliga. Hagejate esindaja soovis laenulepingu originaaliga tutvuda veebruaris ja kostja ei teinud tutvumiseks takistusi. Kostja selgituste kohaselt kandis ta laenulepingu originaali kaasas, kuna hagejad soovisid sellega tutvuda. L. L. pöördus 12.06.2006 prokuratuuri, et talle tagastataks hüpoteegi seadmise leping, volikiri A. K. ning omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitud laenuleping. On selgusetu, miks ei pöördunud L. L. kohtusse tehingu tühistamiseks. Hagejad ei ole seaduses ettenähtud korras laenulepingu tühistamist nõudnud. Laenuleping on olemas ja selle olemasolu ei ole vajalik tuvastada. Hagejad ei ole tõendanud, et L. L.t sunniti laenulepingule alla kirjutama. Asjaolu, et L. L. oli invaliid, ei anna alust laenulepingu tühiseks tunnistamiseks. Haigus ei takista raha laenamist, eriti arvestades asjaolu, et L. L. haiguseks oli jala amputeerimine. Kuna hagejad ei ole nõudnud hüpoteegi seadmise lepingu tühiseks tunnistamist, puudub neil alus nõuda kehtiva tehingu puhul kinnistusraamatu kande muutmist. Kostjale teadaolevalt soovis L. L. oma osa majast müüa ja osta kahetoalist korterit. Kostja pakkus, et ostab L. L.i osa ära 1 500 000 krooni eest ning seetõttu sõlmiti ka laenuleping. Ostu-müügi lepingut ei sõlmitud ning otsustati, et kui L. L.l ei õnnestu uut eluaset osta, tagastab ta saadud raha. Kostja selgituste kohaselt oli tema põhitegevuseks maaklerlus ning tal oli piisavalt raha selle välja laenamiseks. Maksuameti tõendiga ei saa tõendada seda, et kostjal puudusid rahalised vahendid. Kostja laenas L. L.le raha andmiseks puuduoleva summa R. P. ja E. T. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata ning luges. esitatud dokumentaalsete tõenditega TsMS § 213 lg 2 alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: 17.05.2005 notariaalse volikirjaga volitas L. L. A. K.i valitsema, kasutama ja käsutama tema vara; 22.11.2005 sõlmisid A. K. L. L. esindajana ja Ketrin Vainu hüpoteegi seadmise lepingu, milles leppisid kokku Tallinnas XXXXXXX XXX kinnistu 4/6 mõttelisele osale (registriosa nr XXXXXXX) hüpoteegi seadmises hüpoteegisummaga 500 000 krooni Ketrin Vainu kasuks. Hüpoteegi seadmise lepingu p 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kostja olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded L. L. vastu, s.h nõuded, mis tulenevad L. L. ja kostja vahel 06.10.2005 sõlmitud laenulepingust; XX.XX.XXXX L. L. suri ning hagejad võtsid seadusjärgsete pärijatena pärandvara, s.h Tallinnas XXXXXXX XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) mõttelise osa, vastu. Marika Vunderile kuulub 1⁄2 ja Veiko Vunderile 1/3 mõttelist osa Tallinnas XXXXXXX XXX asuva kinnistu kaasomandist; Põhja Politseiosakonnas registreeriti 08.03.2007 kostja avaldus selle kohta, et 07.03.2007 murti sisse tema sõidukisse ja varastati dokumendimapp; Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi 2-07-46659 Marika Vunderi ja Veiko Vunderi hagis Ketrin Vainu vastu dokumendi esitamise kohustamiseks. Kohus lõpetas 20.12.2007 määrusega menetluse, kuna hageja loobus hagist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et on sõlmitud asjaõiguslik kokkulepe hüpoteegi seadmiseks. Kohus leidis, et hüpoteegi seadmise lepingu p 2.2 on võimalik käsitleda tagatiskokkuleppena, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega. Seega tuleb kostjal hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et poolte vahel on vähemalt üks kehtiv laenusuhe, mis on

tagatud vaidlusaluse hüpoteegiga. Kui kostja seda ei tõenda, on hagejal õigus nõuda hüpoteegi kustutamist AÕS § 349 lg 1 alusel. Kohtule on võlasuhte olemasolu tõendamiseks esitatud laenuleping, mille kohaselt L. L. võttis 06.10.2006 kostjalt laenu 500 000 krooni tähtajaga kuni 01.03.2007. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kinnitab laenuvõtja laenusumma kättesaamist sularahas oma allkirjaga lepingul. Kohus leidis, et lepingu p 2.1 antud kinnitust tuleb käsitleda lepingu täitmise kviitungina, mis muudab tõendamiskoormist. Hagejad peaksid tõendama, et sularaha ei ole üle antud. Hagejate vastuväidete kohaselt ei ole laenulepingul L. L. originaalallkirja ning seetõttu on leping kehtetu. Hagejad on esitanud tehingu rahatuse vastuväite. Hagejad ei ole oma väiteid tõendanud. Kohtul ei ole alust kahelda kostja politseile esitatud avalduses, mille kohaselt laenulepingu originaal varastati 07.03.2007 tema sõiduautost. Originaali puudumisel ei ole võimalik ekspertiisi teel tuvastada, kas vaidlusalusel laenulepingul oli L. L. allkiri originaalina või kopeeritud mõnelt muult dokumendilt. Samas ei võta see hagejalt kohustust või võimalust mõne teise tõendiga tõendada, et laenulepingul olev allkiri ei olnud kirjutatud L. L.i poolt. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millega saaks lugeda tõendatuks, et ka originaaldokumendil ei olnud L. L. allkirja. L. L. poeg T. L. on andnud 15.01.2007 kinnituse, et ta on kätte saanud originaalist tehtud koopia. T. L.i tunnistajana antud ütluste kohaselt on ta näinud laenulepingut, millel kostja allkiri oli sinise värviga ja L. L. allkiri musta värviga. Tunnistaja ei osanud öelda, kas L. L.i allkiri oli paljundatud või lihtsalt musta värviga ning tunnistaja järeldas alles hiljem, et tegu oli koopiaga. Seega ei nähtu tunnistaja ütlustest üheselt, et tegu ei olnud originaalallkirjaga. Tunnistaja on ise andnud kinnituse, et ta sai koopia, mis tehti originaalist. Tunnistaja R. R. ütluste kohaselt nägi ta 2005 sügisel või 2006 kevadel kostjat mõned korrad L. L. juures ning samal ajal hakkas A. K. rääkima maja müümisest. Tunnistaja ütlused on kooskõlas kostja vastuses antud selgitustega laenu andmise põhjuste kohta. Kohus arvestas ka asjaoluga, et vaidlusalusele laenulepingule on hüpoteegi seadmise lepingus eraldi viidatud ning laenuleping sõlmiti enne hüpoteegi seadmise lepingut. Seega pidi L. L.i esindaja aru saama ja olema nõus, et hüpoteek tagab ka 06.10.2005 sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. L. L. ega tema esindaja ei ole 06.10.2005 sõlmitud laenulepingut vaidlustanud. L. L.i politseile esitatud avaldusest nähtub, et A. K. käis kostjaga mitmel korral notari juures, kuid ei oska selgitada, mida seal vormistati. Tunnistaja R. R. ütlustest nähtuvalt ei teadnud L. L. hüpoteegi seadmisest midagi ning tunnistaja arvates ei saanud ka A. K. aru, mis on hüpoteek. Kuivõrd hüpoteegi seadmiseks on sõlmitud notariaalne leping, ei saa tõsiseltvõetavateks lugeda ka L. L.i selgitusi politseile, et ta ei ole laenulepingut sõlminud. Asjaolu, et L. L. ja A. K. on hilisemates politseile esitatud avaldustes eitanud sularaha saamist, ei tõenda, et L. L. laenulepingut ei allkirjastanud või raha ei saanud. Kohus loeb eeltooduga tõendatuks, et kostja ja L. L. sõlmisid 06.10.2006 laenulepingu, millega viimane võttis kostjalt 500 000 krooni laenuks. Kohus jättis tähelepanuta A. K.i 31.03.2006 kirja kostjale, kuna kostja ei ole väitnud, et A. K. oleks temaga laenulepingu sõlminud, ning hagejate esitatud tõendid, mis on seotud L. L. haigusega, kuna need on pärit varasemast ajast ning hagejad ei ole väitnud, et L. L. haigus oleks takistanud tal aru saada oma tegudest. Samuti ei nähtu hagejate selgitustest, mil viisil takistas L. L. haigus tal laenulepingu sõlmimist. Hagejad esitasid vastuväite tehingu rahatuse pinnalt. Vaidlusalune leping sõlmiti 06.10.2005 võlaõigusseaduse kehtivuse ajal ning seega ei saa hagejad tugineda tsiviilkoodeksi

laenulepingut puudutavatele sätetele. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja ei ole oma laenulepingujärgset kohustust täitnud ja seetõttu ei tekkinud L. L.l ka võla tagasi maksmise kohustust. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt ostis kostja 10.07.2006 korteriomandi XXXXX XX, müüs 05.03.2004 1⁄2 kaasomandina korteriomandi XXXX XX ning ostis kogu viimase korteriomandi 03.04.2006. Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt sai kostja 2004. aastal maksustatavat tulu 32 560 krooni ja 2005. aastal kokku 32 055 krooni. Esitatud tõenditest nähtub vaid see, et kostja ei ole deklareerinud kõiki oma sissetulekuid maksuametis (näiteks XXXX XX korteriomandi müügist saadud tulu), kuid see ei tõenda, et kostjal ei olnud rahaliselt võimalik L. L.le laenu anda. Kohus jättis tähelepanuta OÜ T. I. kohta esitatud äriregistri väljavõtte, kuna sellest nähtub ainult kostja juhatuse liikmeks ja osanikuks olemine, kuid mitte kostja majanduslik olukord. Asjaolu, et L. L.i elustiil ning majanduslikud võimalused pärast laenu saamist ei muutnud, ei tõenda, et ta ei ole raha saanud. Seega ei ole hagejad tõendanud ka seda, et L. L.l ei tekkinud võla tagasi maksmise kohustust. Apellatsioonkaebus Apellandid Marika Vunder ja Veiko Vunder paluvad tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi õigussuhte puudumise tuvastamiseks (alternatiivina kohustuse puudumise tuvastamiseks), hüpoteegi kande kustutamiseks ja Ketrin Vainu kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande kustutamiseks ning menetluskulud jätta kostja kanda. Apellandid on seisukohal, et kohtuotsus on ebaseaduslik tulenevalt materiaalõiguse normi ebaõigest kohaldamisest ja menetlusnormide olulisest rikkumisest, mis seisneb järelduste tegemises tuginemata tõenditele, osa tõendite põhjendamatult tähelepanuta jätmises, samuti tõendite ebaõiges hindamises. Apellandid nõustuvad kohtuga selles, et kostjal tuli hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et kostja ja hagejate õiguseellase vahel oli vähemalt üks kehtiv laenusuhe, mis on tagatud vaidlusaluse hüpoteegiga, ning kui kostja seda ei tõenda, on hagejal õigus nõuda hüpoteegi kustutamist AÕS § 349 lg 1 alusel. Apellandid ei nõustu kohtuga selles, et vaid laenulepingu p-st 2.1 lähtudes muutub tõendamiskoormus asja arutamisel ning hagi rahuldamiseks on oluline vaid see, kas sularaha oli üle antud või mitte. Olukorras, kus notariaalsele lepingule ei ole lisatud lepingut, millest tuleneb väidetav nõue, mida hüpoteek tagab ja kus hüpoteegi seadmise lepingu pooleks ei ole väidetav laenusaaja ise, on äärmiselt oluline tõendada ka laenulepingu olemasolu. Seega enne, kui saaks asuda hindama tõendeid raha faktilises saamises/üleandmises ja sellest tulenevalt pärijatel laenulepingujärgse kohustuse puudumises, on vajalik välja selgitada laenulepingu sõlmimine, so kas pooled olid sellekohast tahet avaldanud. TsÜS § 67 kohaselt loetakse tehinguks toimingut, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Laenulepingu puhul on tegemist mitmepoolse tehinguga, mis nõuab mõlema poole tahteavaldust. Kui isik ei ole lepingule alla kirjutanud, siis ei ole alust rääkida tahte avaldamisest ja võlasuhte tekkimisest. Lisaks ei olnud apellantide õiguseellane L. L. mitte kordagi vaidlusaluse õigussuhte tekkimist tunnustanud. Apellandid esitasid esmase ja põhilisena väite, et L. L. ei ole 06.10.2005 laenulepingule alla kirjutanud ning tegemist on võltsitud dokumendiga.

Notariaalsele hüpoteegi seadmise lepingule ei olnud vaidlusalust laenulepingut lisatud ja L. L.i hooldaja A. K. on oma kirjalikes avaldustes politseile kinnitanud, et ta ei teadnud laenulepingu olemasolust ega väidetavast raha üleandmisest midagi. Väidetav laenusaaja L. L. oli oma eluajal korduvalt dokumentaalselt tõestatuna kinnitanud avaldustes politseile, et tema ei ole laenulepingut sõlminud ega selle alusel raha saanud. L. L. oli sügava puudega invaliid, kellel oli parem jalg amputeeritud ja parem külg osaliselt halvatud ja keda hooldas A. K. (tänaseks samuti surnud), kes oma eluajal on korduvalt kirjalikult kinnitanud, et ka tema valduses ei ole laenulepingut kunagi olnud, tema laenulepingut näinud ei ole ning hüpoteegilepingus viidatud laenulepingu alusel ka tema K.Vainult raha saanud ei ole. Apellandid on teinud kõik endast oleneva, et tutvuda vaidlusaluse laenulepingu originaaliga, nõudes seda korduvalt väidetavalt laenuandjalt nii kohtuväliselt kui ka kohtu kaudu. Apellandid nõustuvad kohtuga selles, et juhul, kui kostja ei tõenda, et tal oli kehtiv laenusuhe, on hagejatel õigus nõuda hüpoteegi kustutamist. Seega oli eelkõige kostja K.Vainu kohustus esitada laenulepingu originaal. Apellandid ei nõustu kohtuga selles, et olukorras, kus originaalleping puudub ja seetõttu dokumendiekspertiisi läbi viia ei ole võimalik, läks tõendamiskoormus üle hagejatele. Samuti ei nõustu apellandid kohtuga selles, et ekspertiisi teostamise võimatuse korral oli hagejatel muu võimalus tõendada, et laenulepingul olev allkiri ei olnud kirjutatud L. L.i poolt. Apellantide väide (ja seda arvates 2007. aasta jaanuarist) oli see, et laenulepingul olev L. L.i allkiri oli kopeeritud. Originaaldokumendi puudumise korral ei ole võimalik dokumendiekspertiisi teostada ja apellantide väidet allkirja kopeerituses tõendada. Apellandid ei nõustu kohtu seisukohaga, et tunnistaja T. L. ütlustest ei nähtu üheselt, et tegu ei olnud originaalallkirjaga (samas on tunnistaja öelnud, et tema arvates oli tegemist koopiaga) ja järelikult ei olnud tegemist võltsinguga. Tunnistaja oli eelkõige süvenenud lepingu sisusse ja tõsised kahtlused isa allkirja ehtsuses tekkisid tal koheselt pärast kohtumiselt lahkumist, mistõttu asuski ta koos hagejatega otsima võimalusi laenulepingu väidetava originaaliga tutvumiseks. Tunnistaja ei ole dokumendiekspert ja seetõttu ei ole tal ka võimalik üheselt ja ilma originaaldokumenti nägemata öelda, kas tegemist oli isa allkirjaga originaalis või koopiana. Kohus on seega ebaõigesti tunnistaja ütlusi hinnanud. Et tunnistaja T. L. kirjutas talle antud koopiale pealdise, et tegemist on originaalist tehtud koopiaga, on seletatav psühholoogilise aspektiga ja situatsiooniga, kuhu tunnistaja sattus. Tunnistaja oli ilma esindajata, teiselt poolt oli kohtumisel kolm inimest, lisaks ei ole tunnistaja jaoks igapäevaseks kohtumised advokaadi juuresolekul, põhitähelepanu oli pööratud lepingu sisule ja soovile mõista, kust tuleneb pärandvarasse 500 000 krooni suurune kohustus. Käesoleva vaidluse keskmeks on 06.10.2005 laenulepingu võltsitus. Kõik asjaolud ja tõendid kogumis näitavad, et apellantidel olid põhjendatud kahtlused laenulepingu võltsituses. Seega on otsustuse tegemisel selles, kas L. L.i ja K.Vainu vahel oli laenusuhe või mitte, määravaks laengulepingu originaali olemasolu või selle puudumine. Väidetava võlasuhte tekkimise aluseks oleva lepingu originaali puudumine välistas kostjal võimaluse väita, et võlasuhe oli tekkinud. Mingeid muid otseseid või kaudseid tõendeid lepingu sõlmimises L. L.i poolt asjas kogutud ei ole. TsMS § 273 lg 5 tulenevalt oleks kohus pidanud nõudma algdokumendi esitamist, mis aga konkreetsetel asjaoludel võimalik ei olnud, või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Käesolevas tsiviilasjas on esitatud põhistus, et algdokument varastati.

Kõiki asjaolusid kogumis kaaludes oleks kohus pidanud hindama, millise tõendamisjõuga saab antud asjas olla dokumendi ärakiri. Samuti oleks kohus pidanud asjaolusid kogumis arvesse võttes hindama, kuivõrd usaldusväärseks saab pidada kostja ütlusi selles, et algdokument autos üldse oli ja sealt varastati. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta hagejate väited kostja selgituste ebausaldusväärsuses, samuti ei ole kohus hinnanud kostja poolt kohtuväliselt algdokumendi esitamisest põhjendamatut keeldumist eraldi ja koosmõjus muude kostja poolt omaks võetud faktiliste asjaoludega. Apellandid on kindlal veendumusel, et usaldusväärseks ei saa pidada K.Vainu poolt politseile 07.03.2007 tehtud avaldust selles, et tema sõiduautost varastati vaidlusaluse laenulepingu originaal. Avaldus politseile tehti ca kuu aega pärast seda, kui apellandid olid oma esindaja juuresolekul palunud esitada vaidlusaluse lepingu originaali neile tutvumiseks, ja apellantide esindaja oli sama palve esitanud K.Vainule ka telefonitsi. Apellandid rõhutavad, et K.Vainu keeldus lepingu originaali näitamast ja samas väitis hiljem, et lepingu väidetav originaal oli tal autos just nimelt sel põhjusel, et apellandid olevat soovinud sellega tutvuda. Tunnistaja T. L. ütlustega leidis tõendamist, et temale 15.01.2007 lepingust tehtud koopia sai ta dokumendist advokaat G.Kulli büroos ning koopia tegi K.Vainu advokaat. Apellantide esindaja päringule teatas K.Vainu vastuseks, et leping asub advokaat G.Kulli käes ja pöördugu apellantide esindaja viimase poole. K.Vainu seletused, miks ta ei saa anda lepingut tutvumiseks, on olnud äärmiselt vastuolulised. Samuti on apellantidele arusaamatu, miks K.Vainu üldse keeldus pärijatele laenulepingu originaali näitamast juhul, kui tegemist oli originaaldokumendiga. K.Vainu eelkirjeldatud tegevus annab kinnitust kahtlusele, et laenulepingul ei olnud L. L.i originaalallkirja. 15.01.2007 kuni 07.03.2007, so kuni pooleteist kuu jooksul, oli K.Vainul võimalus (apellandid on seisukohal, et vaidlusalune dokument on tänaseni K.Vainu valduses) algdokumendi hagejatele esitamiseks. Kui K.Vainul midagi varjata ei olnud, siis oleks apellantidele lepingu tutvustamine olnud ainult väidetava laenuandja huvides, seda enam, et väidetava laenu tagastamise tähtaeg oli 01.03.2007 ja K.Vainul oleks tänaseks 500 000 krooni pärijatelt saadud. Lisaks nimetatud asjaoludele nähtub asja materjalidest, et K.Vainu oli esitanud politseile avalduse, kuid mitte millegagi ei ole tõendatud ega ka usaldusväärselt põhistatud, et vaidlusalune 06.10.2005 laenuleping autos üldse oli. Seega on avalduse sisuline kontrollimine praktiliselt võimatu, milline asjaolu tuleb hinnata kostja kahjuks, sest avalduse koostas tema ainuisikuliselt ja apellantide arvates vaid eesmärgiga luua kunstlikult põhjendus algdokumendi esitamise võimatuses. K.Vainu väidetava võlausaldajana pidi olema hoolas ja säilitama lepingu originaali selleks, et tal oleks alus esitada võimaliku võlgniku vastu nõuet. Kui võlausaldajal ei ole laenulepingu originaali ja selle osas on esitatud põhjendatud kahtlustused, siis ei saa lugeda dokumendi koopia alusel tuvastatuks nõuet, mida vaidlusalune hüpoteek tagab. Mõistlik inimene ei hoia originaaldokumente autos ega jäta neid järelevalveta. Tavalise hoolsuse määra oluliseks rikkumiseks saab lugeda kostja väidetava tegevuse. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et lisaks nn tavakodaniku mõistlikkusele oli kostja puhul tegemist kinnisvaramaakleriga, kelle igapäevaseks majandustegevuseks oli lisaks kinnisvara tehingute vahendamisele ka klientide nõustamine lepingute sõlmimises, tagatiste andmises ja saamises, kirjalike lepingute sõlmimise ja nende alles hoidmise olulisuses jms.

Seega tuli ja tuleb kostja puhul veelgi enam eeldada hoolsuskohustuse järgmist ja arusaamist hoolsuskohustusest kui sellisest ja selle täitmata jätmise ehk rikkumise tagajärgedest. Tunnistaja R. R. ütlustega on leidnud tõendamist, et L. L. palus tal pärast teatise saamist hüpoteegi seadmise kohta uurida, millistel asjaoludel hüpoteek seati. Tunnistaja abiga sai L. L. esimest korda informatsiooni vaidlusalusest lepingust. Tunnistaja R. R. koostas L. L.i ja tema hooldaja A. K.i palvel kaks avaldust politseile. Avaldusele kirjutasid alla L. L. ja A. K.. Kohus on põhjendamatult jätnud hindamata tunnistaja R. R.i ütlused selle kohta, millal ja millistel asjaoludel väidetav laenusaaja vaidlusalusest laenulepingust teada sai. Kohus on ebaõigesti hinnanud L. L.i ja A. K.i poolt politseile esitatud avaldusi laenulepingu mittesõlmimises ja raha mittesaamises. Kohus on ekslikult asunud seisukohale nagu oleks L. L. alles hiljem asunud eitama laenulepingu sõlmimist ja raha saamist. Sellise eksliku järelduse teeb kohus lähtudes L. L.i hooldaja poolt sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingust ja ainuüksi faktist, et leping on notariaalselt tõestatud. Hüpoteegi seadmise lepingu pooleks ei olnud L. L., vaid tema hooldaja üldvolituse alusel, mis oli välja antud pool aastat enne hüpoteegi seadmise lepingut ja mitte vahetult nimetatud lepingu sõlmimiseks. Lisaks ei olnud notariaalsele tehingule vaidlusalust laenulepingut lisatud. Kui hooldajal oli üldvolitus, siis mis takistas kostjal laenulepingut sõlmimast vahetult hooldajaga, ja tegemast seda samaaegselt hüpoteegi seadmisega. Samuti ei ole kostja põhistanud, miks notariaalses tehingus vaid nimetati laenulepingut, kuid lepingule seda ei lisatud ega tehingu tõestamisel ei esitatud, ja millistel asjaoludel keeldus K.Vainu ka L. L.i ja A. K.i eluajal neile hüpoteegi seadmise lepingut ja laenulepingut esitamast. Nimetatud asjaoludele jättis kohus hinnangu andmata. Kohus on ebaõigesti arvestanud asjaolu, et L. L. ega tema esindaja ei ole 06.10.2005 sõlmitud laenulepingut vaidlustanud ja asunud sellest tulenevalt seisukohale, et järelikult oli siiski laenuleping sõlmitud. L. L. sai hüpoteegi seadmisest teada kinnistusametilt vastava teatise saamisel. Nimetatu on tõendatud tunnistaja R. R.i ütlustega, L. L.i ja A. K.i avaldustega politseisse ja prokuratuuri. Vastuse oma 26.05.2006 avaldusele said avaldajad Põhja Politseiprefektuurilt 08.06.2006, vastuse 12.06.2006 avaldusele said avaldajad Põhja Ringkonnaprokuratuurilt 16.06.2006. Kummagi avalduse tulemusena ei saanud L. L. laenulepingut ega muid avalduses küsitud dokumente oma valdusesse. L. L. suri 10 päeva pärast Põhja Ringkonnaprokuratuurist välja saadetud vastust, so XX.XX.XXXX. Laenulepingut ja hüpoteegi seadmise lepingut temal ega hooldajal ei olnud. Apellantide arvates on kohus formaalselt suhtunud faktilistesse asjaoludesse ja tõenditesse, asudes sisuliselt seisukohale, et tavakodanik, kellel lisaks oli parem pool halvatud, üks jalg amputeeritud, kõnehäired ja kellel alati ei õnnestunud ka ilma kõrvalise abita saada voodist ratastooli, pidi olema võimeline vaidlustama lepingut, mille koopiatki tal ei olnud. L. L. ei olnud kunagi õigussuhte tekkimist tunnustanud. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tõendid, mis on seotud L. L.i haigusega, kuna need on varasemast ajast ning hagejad ei ole väitnud, et L. L.i haigus oleks takistanud tal aru saada oma tegudest. Samuti on kohus öelnud, et ka hagejate selgitustest ei nähtu, mil viisil takistas L. L.i haigus tal laenulepingut sõlmimast. Hagejad ei ole kunagi väitnud, et L. L. oli otsusevõimetu ja tema tervislik seisund ei võimaldanud tal laenulepingut sõlmida. Hagejad väitsid, et puudub mis tahes põhistatud alus uskuda, et aastal 2005 kandis kostja endaga sularahas kaasas poolt miljonit krooni ning andis selle summa üle sügava puudega eraisikule ilma igasuguse tagatiseta. Hüpoteegi seadmise

leping tõestati alles 22.11.2005, so 1,5 kuud pärast eraisiku poolt laenu andmist väga haigele eraisikule, kes ei olnud suuteline elukohast lahkuma ja kes suri kuus kuud pärast väidetavat laenu andmist. Puudub igasugune mõistlik selgitus või oletus, millisel viisil oli L. L. üldse võimeline poolt miljonit krooni kasutama ja kulutama. L. L. oli andnud notariaalse üldvolikirja juba 17.05.2005 A. K., kellel oli õigus kirjutada L. L.i nimel alla ka laenulepinguid. On igati mõistetav, et kostja pidas hüpoteegi seadmisel temale soodsamaks võimalust vaid viidata väidetavalt varasemalt sõlmitud lepingule, so hüpoteegiga tagatud nõude osas L. L.ga väidetavalt sõlmitud laenulepingule, välistades sellega esindaja küsimusi selles, miks on hüpoteegi seadmine vajalik ja kas väidetavat tagatavat nõuet üldse olemas on. Kostja kirjalikes selgitustes kohtule on öelnud, et ta laenas L. L.ile 500 000 krooni ning et ülejäänud 1 000 000 krooni annab ta L. L.ile üle ühe aasta jooksul, ning et L. L. kohustus endale ise leidma uue korteri. Kostja selgitused on äärmiselt ebausaldusväärsed. Kostja on kinnisvaramaakler ja juhul, kui suulisi kokkuleppeid kinnistu mõttelise osa müügi ja müüjatele korteri ostmiseks ka tehti, siis ei ole mitte millegagi seletatav, et kinnisvaramaakler, selle asemel, et anda põhjendamatult laenu olukorras, kus ei olnud veel väidetavalt ostetavat objektigi leitud, ei otsinud ise L. L.ile kui osaliselt halvatud ja sügava liikumispuudega isikule sobivat elamispinda, ei kajastanud rahade liikumist notariaalsetes tehingutes ega seadnud samaaegselt väidetava poole miljoni krooni andmisega selle summa osas tagatist. Tunnistaja R. R.i ütlustega leidis tõendamist, et K.Vainu suhtles 2005. aasta sügisel L. L.i hooldajaga kui kinnisvaramaakler ja mitte kui suvaline eraisik. Apellandid nõustuvad kohtuga selles, et 06.10.2005 lepingu puhul ei saanud hagejad tugineda tsiviilkoodeksi laenulepingut puudutavale sättele. Samas on hagi esitatud TsMS § 368 lg 1 alusel. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-72-06 kohaselt on hagejal viidatud sättele tuginedes alust nõuda ka laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Hagiavalduses esitasid hagejad sisuliselt vastuväite ka selles, et L. L.il ei tekkinud mingit kohustust K.Vainu ees, sest isegi juhul, kui teoreetiliselt eeldada, et L. L. oli laenulepingule alla kirjutanud, siis selle alusel raha üle andmist ei olnud aset leidnud. Hagejad esitasid negatiivse asjaoluna väite, et väidetaval laenuandjal puudusid laenu andmiseks vajalikud rahalised vahendid. Nimetatu pani tõendamiskoormuse kostjale. Kohus on ebaõigesti tõendeid hinnanud ning asunud seisukohale, et ehkki Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt sai kostja 2004. aastal tulu 32 560 krooni ja 2005. aastal 32 055 krooni, siis nimetatu mingit tähendust ei oma. Kohus asus ühelegi tõendile tuginemata seisukohale, et kuna kostja oli ostnud ja müünud kinnisvara, siis järelikult tal selleks vahendeid oli. Tsiviilasja materjalides olevatest kinnisturegistri väljavõtetest nähtub, et kostja ostis 05.03.2004 1⁄2 mõttelist osa kaasomandist Tallinn, XXXX XX ja 03.04.2006 ka ülejäänud 1⁄2 mõttelise osa samast korteriomandist. Eelnimetatud kahe tehingu vahelisel ajal pidi kostjal olema veel nii palju vabu rahalisi vahendeid, et ta sai anda L. L.ile sularahas ja tagatiseta laenu summas 500 000 krooni. Juba 10.07.2006 ostis kostja veel ühe korteriomandi Tallinnas XXXXX XX-X (nimetatud kinnisvarast kostjale varem kuulunud 1⁄2 mõttelise osa oli kostja võõrandanud 10.02.2005). On ebatõenäoline, et kostjal oli niivõrd suuri vabu rahalisi vahendeid, et seda jätkus nii kinnisvara omandamiseks kui ka laenu andmiseks. OÜ T. I. 2004-2005 kasumiaruannetest nähtuvalt oli äriühingu, mille põhitegevusalaks oli kinnisvara ost, müük, rendile andmine ja

hindamise vahendamine, kasum seisuga 31.12.2004 summas 2 069 krooni ja 31.12.2005 summas 190 727 krooni (nimetatud summa sai teoreetiliselt kahele osanikule välja maksta alles 2006.aastal ehk pärast väidetavat laenu andmist). Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta OÜ T. I. äriregistri väljavõtte, kuna sellest nähtub vaid kostja juhatuse liikmeks ja osanikuks olemine, kuid mitte majanduslik olukord. OÜ T. I. majanduslik olukord nähtub eelnimetatud kasumiaruannetest, millised kohus jättis tähelepanuta. OÜ T. I. äriregistri väljavõttest nähtuvad järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: kostja oli kinnisvaraga tegeleva äriühingu juhatuse liige ja seega ei ole tema puhul alust rääkida isikust, kes ei mõista sularahas ja tagatiseta laenu andmise võimalikke tagajärgi, millest tulenevalt on äärmiselt ebausaldusväärsed kostja selgitused laenulepingu sõlmimise asjaoludest, väidetava algdokumendi kaotsiminekust. Kostja pidi olema teadlik ja mõistma hoolsuskohustuse täitmise vajalikkust. Äriühingul oli vaid kaks osanikku ja seega oli dividendide saamiseks teoreetiliselt õigustatud vaid kaks isikut. Muu püsiva sissetuleku allika olemasolu kostja ei ole väitnud. Kostja ei esitanud mitte mingeid tõendeid laenu andmiseks rahaliste vahendite olemasolus. Kohtuotsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et L. L.i elustiil ja majanduslikud võimalused pärast väidetava laenu saamist ei muutunud. Selle järeldusega apellandid nõustuvad. Apellandid ei nõustu kohtuga selles, et eelnimetatu ei tõenda, et L. L. raha ei olnud saanud. Elustiili ja majanduslike võimaluste muutumatus kogumis teiste tõenditega kinnitab apellantide arvates vastupidist, so raha mittesaamist ja seega ka kohustuse puudumist kostja ees. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. TsMS § 442 lg 8 sätestab otsuse põhjendamise nõude, mis tähendab poolte väidetele vastamist ning tõendite igakülgset, täielikku ja objektiivset hindamist. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Õige on, et maakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud, seejuures ka apellatsioonkaebuses väidetud OÜ T. I. kasumiaruannet. Hagejad on oma nõudes tuginenud asjaolule, et hüpoteegi seadmise lepingu aluseks olev 06.10.2005 laenuleping on võltsitud ning tegemist on rahatu lepinguga. Maakohus leidis, et hagejad ei ole tehingu rahatust tõendanud ning on tuginenud raha saamise osas laenulepingu ärakirjale, millist tõendit on hagejad vaidlustanud. Seega vaidlustatud laenulepingu originaali puudumise korral, mis on kostja väidetel varastatud, tulnuks välja selgitada, kas on esitatud piisavalt tõendeid tehingu rahatuse osas ning vajadusel tulnuks teha pooltele ettepanek esitada täiendavad tõendid, milline õigus on kohtule antud TsMS § 230 lg-s 2. Seega laenulepingu rahatuse asjaolude osas ei saanud tõendamiskoormist panna üksnes hagejatele. Hagejad on oma väidete tõendamiseks esitanud dokumentaalsed tõendid selle kohta, et laenulepingu pool L. L. pöördus politseisse, et ta ei ole kostjaga laenulepingut sõlminud ning raha saanud. Seda väitis ka tema lepinguline esindaja A. K.. Mõlemad isikud on surnud.

Ühtlasi esitasid hagejad dokumentaalsed tõendid, millest ilmneb, et kostjal ei saanud olla laenulepingus olevat summat laenamiseks. Laenulepingu originaal puudub. Tunnistaja R. R. andis ütlusi, et L. L. elas vaeselt ning mingit muudatust tema elustiilis ei toiminud ka pärast väidetavat raha saamist (t.lk. 109). Seega tuli kostjal hagejate väidete ümberlükkamiseks esitada omapoolsed tõendid, et tegemist ei olnud rahatu lepinguga. Kolleegium leiab, et viitamisest üksnes laenulepingu ärakirjale, mis on kahtluse alla seatud, ning mille võltsingu kontrollimiseks ei ole võimalik teha ekspertiisi, ei piisa. Kostja on esitatud omapoolsed väited, kuid need ei ole tõendiks. TsMS § 29 lg 2 järgi on tõendiks menetlusosalise vande alla antud seletus. Kostja väidetel andis ta L. L.le laenu 500 000 krooni sularahas, mille tõendamiseks viitas laenulepingu ärakirja p-le 2.1. Nimetatud laenulepingu ärakirja p.2.1 kohaselt on sularaha üle antud enne lepingule allakirjutamist. 14.05.2009 kohtuistungi protokollist ilmneb, et kostja väidetel viis tema 200 000 krooni L. L.le ja 300 000 krooni viis tööandja, firma juht. Allkiri anti kohe pärast seda. Maakohus on jätnud kostja väite tähelepanuta ning sellele hinnangu andmata ning ei ole välja selgitatud, kes oli see firma juht, ja kuidas sai siis allkirja laenulepingule anda kohe pärast firma juhi poolt raha andmist. Seega on jäetud välja selgitamata olulised asjaolud, mis omavad käesolevas tsiviilasjas tähendust. TsMS § 2681 annab kohtule omal algatusel õiguse vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kohus oleks selle üle kaalutlenud. Arvestades eeltoodut, leiab kolleegium, et esinenud puudusi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kolleegium juhib kohtu tähelepanu vajadusele läbi viia eelmenetlus TsMS § 392 nõuete kohaselt. Menetluskulude jaotuse otsustab kohus uuel tsiviilasja läbivaatamisel.