2-08-25206/5 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

20.06.2008. a esitas hageja hagiavalduse võlgnevuse 33 762.16 krooni ja viiviste nõudes. Hansa Liising Eesti AS ja RROÜ sõlmisid liisingulepingu , mille esemeks oli kaubik FORD TRANSIT 300L. RROÜ jättis tasumata maksegraafiku ettenähtud maksed. Liisingulepingust tulenev debitoorne võlgnevus on 21 743.98 krooni. Kuna kostja vara ei tagastanud, andis hageja vara tagastamise ülesandeks koostööpartnerile OÜ-le RV valdus õnnestus taastada 23.11.2007. a. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamisprotsessi läbiviimiseks üle AS-ile Saksa Auto, kellel õnnestus vara realiseerida 08.01.2008. a hinnaga 76 483.05 krooni. Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli 110 245.21 krooni, seega on hüvitamata 33 762.16 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingutest tulenev võlgnevus 33 762.16 krooni koos viivistega alates 19.06.2008. a. Kostja vastus Kohtule 02.02.2009. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagejal puudub nõue kostja vastu, hageja nõue on täielikult tõendamata. Kostja puudub kohustus kahju hüvitada, kuna kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Vara on hagejale tagastatud 28.11.2007. a, seega on kostja täielikult täitnud oma 14.04.2005. a lepingust tuleneva kohustuse hageja ees. Hageja kannab riisikot tagajärgede eest, et vara müüdi alla harilikku väärtust. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et Hansa Liising Eesti AS ja RROÜ sõlmisid liisingulepingu , mille esemeks oli kaubik FORD TRANSIT 300L (tl 5). Seoses kostja poolse võlgnevusega luges hageja tuginedes pooltevahelise lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt üles öelduks. Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5 kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Vara valdus taastati 23.11.2007. a (tl 18). 28.11.2007. a andis hageja vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile (tl 19). Kostja leiab, et võlasuhe on lõppenud kohase täitmisega ja hagejal puudub nõue kostja vastu, kuna vara on hagejale tagastatud (tl 62). Kohus kostjaga ei nõustu. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hagiavalduse kohaselt on kostja poolt hagejale tasumata kostjale esitatud arved kokku summas 21 743,98 Eesti krooni. OÜ R ja SA AS esitasid hagejale osutatud teenuste (Vara tagastusteenus, müügieelne tehniline ülevaatus, sõiduki reliseerimise eest makstav tasu) eest arved nr A07660, nr 282600053, nr 282600052 kokku summas 7 488,77 Eesti krooni (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Müügilepingu kohaselt on kaubik FORD TRANSIT 300L väärtuseks 76 483.05 krooni, vara väärtus tagastamise hetkel ei kata nõuet kostja vastu, mistõttu on hageja nõude suuruse kujundanud arvestades maha tagasisaadud vara turuväärtuse hageja liisingulepingust tulenevast nõudest. VÕS § 367 lg 3 kohaselt juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega VÕS § 367 lõike 3 järgi liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus tuleb maha arvata liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast, mida liisinguvõtja pole liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasunud, aga peaks sama paragrahvi lõike 1 järgi liisinguandjale maksma (Riigikohtu lahend 3-2-1-56-08, p 14). Käesoleval juhul vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud kõiki kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu on kohtu hinnangul alusetu kostja väide selle kohta, et kohustus on lõppenud kohase täitmisega ning kostja on kohtu hinnangul kohustatud tasuma hagejale lepingust tuleneva võlgnevuse 110 245.21 krooni ja vara realiseerimisest saadud 76 483.05 krooni vahe. Kostja vastuväite kohaselt on vara müük läbiviidud kiirustades ja ebaefektiivselt ning hageja oleks tunduvalt soodsamas olukorras siis, kui kostja oleks tagastanud vara alles käesoleva menetluse raames ja mitte 28.11.2007. a. Kohtu hinnangul on kostja vastuväide asjakohatu. Vastavalt pooltevahelise lepingu punktile 1.3. oli kostja kohustatud teostama makseid liisingueseme kasutamise eest. Kostja ei eita maksete tasumata jätmist. Samas leiab kostja, et on õigustatud tasuta vara kasutuseks. Kohtu hinnangul on kostja selline seisukoht vastuolus pooltevahelise lepinguga, kostja varakasutusel puuduks õiguslik alus. Kohus nõustub hagejaga selles, et väär on kostja väide, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktiliste asjaoludele tuginedes üldse võimalik ning hagejal puuduvad kostja vastu nõuded. Kostjal RROÜ oli kohustus VÕS § 361 ja liisingulepingu p 1.3 järgi tasuda graafikujärgseid makseid. Kostja makseid ei tasunud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Liisinguvõtja on VÕS § 367 lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vara võõrandati hinnaga 76 483,05 Eesti krooni (käibemaksuta). Kohtule on esitatud väljavõte vara müügilepingust, kust nähtub ka ostuhinna tasumine ostja poolt (tl 84). Seega oli vara müügihind eseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul on müügiprotsessi pooleteisekuune kestus mõistlik. Kohus on seisukohal, et hagejal ei ole kohustust anda vara müüki kostjale meelepärasele kuid hageja jaoks tundmatule isikule. Kohus on seisukohal, et Saksa Auto AS oli müügitegevuseks piisavalt pädev ettevõtja ning hageja on teinud kõik endast oleneva, vältimaks vara võõrandamisel müügikahju tekkimist. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest alates 20.06.2008. a kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud