Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-123-09 Tartu, 24. november 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Maie Beljajeva hagi Püssi linna vastu, kohustamaks linna eraldama lammutatud korteriga samaväärne korter Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-041457 Maie Beljajeva kassatsioonkaebus 129 080 krooni Hageja Maie Beljajeva (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga Kostja Püssi linn (Püssi Linnavalitsuse kaudu) (registrikood 75008440) 26. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1457 osas, millega jäeti rahuldamata Maie Beljajeva hagi Püssi linna vastu lepinguvälise kahju hüvitamiseks ning jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Osas, millega jäeti rahuldamata Maie Beljajeva hagi Püssi linna vastu lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
5.Tagastada Maie Beljajevale kassatsioonkaebuselt 7. juulil 2009. a tasutud kautsjon 1291 (üks tuhat kakssada üheksakümmend üks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maie Beljajeva esitas 14. märtsil 2006. a Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas (Püssi linna hagi M. Beljajeva ja A. Beljajevi vastu kommunaalteenuste võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks) vastuhagi Püssi linna vastu 15 818 krooni 48 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Viru Maakohus rahuldas 31. mai 2006. a otsusega hagi osaliselt ja vastuhagi täielikult. Kuivõrd Viru Ringkonnakohus tühistas 10. septembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamise osas ja saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule, käsitas maakohus asja uuel läbivaatamisel M. Beljajevat hagejana ja Püssi linna kostjana. Hageja täpsustas 10. märtsil 2008. a hagiavaldust, paludes kohustada kostjat andma hagejale seni kasutatud korteri vastu samaväärne korter. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt erastasid hageja ja tema abikaasa 30. märtsil 1995. a eluruumi, mis asub Püssi linnas Viru 10-115. Kostja osutas hagejale kommunaalteenuseid. Kuna kostja ei kütnud elamut nõuetekohaselt, muutus korter elamiskõlbmatuks ja lammutati. Sellega tekkis hagejale kahju 15 818 krooni 48 senti (korteri erastamise hind ja notaritasu). Kuivõrd pärast hagi esitamist kinnisvara hinnad järsult tõusid, leidis hageja, et kostjal tuleb hagejale tekitatud kahju
hüvitada selliselt, et hagejale tuleb anda lammutatud korteri asemele samaväärne korter. Hageja arvates vastutab kostja hageja ees lepingu rikkumise tõttu (ebapiisav kütmine, mille tulemusena muutus korter elamiskõlbmatuks). Samuti tekitas kostja hagejale kahju lepinguväliselt, sest Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsusega tunnistati elamu kasutuskõlbmatuks ja 2006. aastal maja lammutati. Nii hävitas kostja oma ebaseadusliku tegevusega hageja omandi.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole võimalik hageja nõuet täita, sest pole teada, milline oli hageja korteri seisund enne seda, kui hageja korteri hülgas. Korteri seisundit ei saa tuvastada ka tagantjärele, sest elamu tunnistati korteriomanike tegevusetuse tõttu kasutuskõlbmatuks ja lammutati kaasomanike otsuse alusel. Hageja ei saa omandada samaväärset korterit vallasasjana, sest alates 1. märtsist 2006. a ei ole korterid vallasasjana tsiviilkäibes. Kostja ei ole hagejale tekkinud kahjus süüdi. Erastamislepingu järgi tuli hagejal astuda korteriühistu liikmeks. Seda kohustust ei ole hageja täitnud ning elamus ei ole korteriühistut moodustatud. Hageja ei teinud midagi selleks, et oma korterit nõuetekohaselt hooldada, vaid jättis eluruumi 2002. aasta detsembris maha. Enamik korteriomanikke kolis välja ja kostja lõpetas maja hooldamise alates 2003. aasta lõpust, misjärel muutus maja kiiresti elamiskõlbmatuks ja rüüstati.
3.Viru Maakohus jättis 1. juuli 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hageja erastas 30. märtsil 1995. a sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu kohaselt Püssi linnas Viru 10-115 asuva neljatoalise korteri üldpinnaga 92,2 m2. Eluruumi hindamise akti järgi on eluruumi arvestuslik üldpind 69,3 m2 ja erastamise hind 15 634 krooni 8 senti. Lepingu sõlmimisel maksis hageja notaritasu 184 krooni 40 senti. Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsusega ning Püssi Linnavolikogu 23. mai 2005. a otsuse alusel tehtud elamu ekspertiisi akti arvestades tunnistati vaidlusaluse elamu kasutusluba kehtetuks ja hoone kasutuskõlbmatuks. 9. juunil 2005. a teatas Püssi Linnavalitsus hagejale, et kommunaalteenuste võla tasumisel hiljemalt 29. juunil 2005. a on hagejal võimalik saada kompensatsiooni ja asenduskorter. Hageja võlgnevust ei tasunud.
20.veebruaril 2006. a pakutud kompromissis lubas kostja võõrandada hagejale korteri Kooli 16-12 tingimusel, kui hageja tunnistab kostja 27 000 krooni suurust nõuet ja võõrandab kostjale enda korteri. Pooled kompromissi ei saavutanud. Kuna kohtumenetluses on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud võlgnevus 25 958 krooni 65 senti, soovib hageja saada seda, mida kostja on talle juba varem kompromissina pakkunud. Püssi linn ja hageja abikaasa sõlmisid 15. oktoobril 1996. a elamu hoolduslepingu, mille p 3.4 alusel kohustus kostja tegema vajalikke töid, mis tagavad elamu säilimise ja korrashoiu. Hooldusleping kehtis korteriühistu moodustamiseni või korteri omandiõiguse üleminekuni. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ega taganud kütteperioodil kostja korteris temperatuuri vähemalt +18°C. Asjas on tõendatud, et hageja kolis korterist välja 2002. aasta novembris, sest talvel ei ületanud õhutemperatuur korteris +16°C. Samal põhjusel lahkusid majast ka teised elanikud. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 15 lg 1 teises lauses sätestatakse, et elamutes, kus ei ole korteriühistut moodustatud ega haldamist korteriomanikele üle antud, korraldab elamu haldamist kuni 2002. aasta 31. detsembrini eluruumide erastamise kohustatud subjekt või isik, kellele on haldamine
õigusaktidega sätestatud korras üle antud ja kellele on erastatud eluruumide omanikud kohustatud maksma majandamiskulusid korteriomandiseaduse järgi. Vaidlusaluses elamus ei ole korteriühistut moodustatud, seega ei olnud kostjal alates 1. jaanuarist 2003. a elamu haldamise kohustust. Hagejal ei olnud piisavat alust korterit maha jätta. Nõutava temperatuuri tagamata jätmisel saanuks hageja kasutada lisaküttekehi, nõuda kostjalt kui elamu hooldajalt kohustuse täitmist või kütte maksumuse hüvitamist. Hageja ei ole esitanud avaldust erastamistoimingute tegemiseks ja korteri korteriomandina kinnistusraamatusse kandmiseks. Tema korter on vallasasi. Samas nõuab hageja talle samaväärse korteri eraldamist. Alternatiivset nõuet hageja esitanud ei ole. Hageja ei nõustunud, et kostja hüvitaks talle erastatud eluruumi eraldamisel hinnavahe (turuväärtuse). Sisuliselt soovib hageja kohustada kostjat, et ta võõrandaks hagejale korteri ja võimaldaks selle omandiõiguse ülemineku. Seaduse kohaselt ei ole võimalik omandiõiguse tekkimine asjale, mis ei ole tsiviilkäibes vabas ringluses (asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 viies lause), ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei andnud hinnangut sellele, kes, kas ja kui suures ulatuses hagejale kahju tekitas ning kas kostja on kahju tekitamises süüdi.
4.Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muutis ja täiendas maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi ei ole võimalik rahuldada juba üksnes seetõttu, et hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki, sest korterid vallasasjana ei ole AÕSRS § 13 lg-te 6 ja 8 järgi alates 1. märtsist 2006 enam tsiviilkäibes. Hageja nõuab, et kostjat kohustataks hüvitama tekitatud kahju selliselt, et hagejale antakse lammutatud korteri vastu samaväärne korter. Hageja ei nõustunud kahju hüvitamisega selliselt, et kostja hüvitaks talle lammutatud korteri väärtuse. Kuigi juba eeltoodu oli aluseks hagi rahuldamata jätmisele, tulnuks maakohtul siiski anda hinnang ka sellele, kas kostjal tekkis hageja korteri lammutamise tõttu kohustus hüvitada hagejale kahju. Tõendatud on, et kostja rikkus poolte sõlmitud hoolduslepingu p 3.4. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kostja kohustus elamut hooldada on lõppenud. See kohustus jätkus ka pärast EES § 15 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaega, sest pooled on hoolduslepingu p-s 12 kokku leppinud, et leping kehtib kuni hageja korteriühistu liikmeks astumiseni või korteri omandiõiguse üleminekuni teisele isikule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-s 1 sätestatakse, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Kostja lepingurikkumine (hageja korteri ebapiisav kütmine) on kaudses seoses sellega, et hageja korter muutus kasutuskõlbmatuks (põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi). Asjaoludest nähtuvalt ei tulenenud kostja kohustus kindlustada hageja korter
soojusenergiaga mitte hoolduslepingust, vaid poolte suulisest kokkuleppest. Kostja ei vastuta aga tekkinud kahju eest tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, sest hagejale teenuse osutamise eesmärgiks ei olnud tema vara säilimise tagamine, vaid eluruumi soojaga varustamine. Kostja vastutus on välistatud ka VÕS § 127 lg 3 kohaselt, kuna kostja ei pidanud lepingurikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimisel ette nägema seda, et hageja jätab eluruumi maha ja selle tulemusena tekib hädavajadus korter (ja maja tervikuna) lammutada. Tulenevalt VÕS § 139 lg-test 1 ja 2, ei vastutaks kostja lepingujärgselt ka juhul, kui eeltoodud kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esineks. Hageja jättis ise kahju tekkimise ohu tõrjumata, kuna lahkus korterist, loobudes seejuures ka täielikult kütte kasutamise teenusest. Kui kostja ei taganud korteris nõutavat õhutemperatuuri, saanuks hageja kasutada temperatuuri tõstmiseks lisaküttekehi. Korteri säilimine olnuks tagatud ka juhul, kui hageja nõustunuks talvel korterist lahkumisel sellega, et kostja kütab korterit ehitise säilimiseks vajalikus ulatuses (+16°C olnuks selleks ilmselt piisav). Hageja saanuks kahju vältida ka näiteks korteri võõrandamisega, kokkuleppe saavutamisega teiste korteriomanikega alternatiivküttele üleminekuks, korteri soojustusastme tõstmisega korteri alla jääva tühimiku kinniehitamise abil jms. Kuna hageja ei võtnud ise midagi ette enda omandi säilitamiseks, ei ole kostjal viidatud sätete alusel kahju hüvitamise kohustust. Kostja ei vastuta hageja ees ka deliktiõiguse alusel. Elamu lammutamise tingis selle elamiskõlbmatuks muutumine ning lammutamise aluseks on Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus kui kehtiv haldusakt. Tõendatud pole, et see halduse üksikakt oleks õigusvastane. Seega puudub elamu lammutamisel kostja õigusvastane tegu, kui üks kostja vastutuse tekkimise eeldus VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kostja ei tunnistanud end elamu rikkumises ja hävitamises süüdi, kui võttis endale kohustuse võimaldada hagejale korter. See, et kostja pakkus hagejale elamu lammutamise otsuse järel asenduskorterit või hüvitist, tulenes kostja avalik-õiguslike ülesannete täitmisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei nõustunud kahju hüvitamisega selliselt, et kostja hüvitaks talle lammutatud korteri väärtuse. Ringkonnakohtule 21. aprillil 2009. a esitatud avalduse kohaselt nõudis hageja alternatiivselt ka korteri eest hüvitist (129 080 krooni). Selliselt ei ole hageja hagi muutnud, sest nõuab esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset. Ringkonnakohus leidis valesti, et Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus ei ole õigusvastane. Viidatud otsus on õigusvastane, sest enne elamu lammutamist ei toimunud sundvõõrandamismenetlust. Ringkonnakohus jättis kohaldamata põhiseaduse § 32. Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus ei saanud olla hageja vara hävitamise õiguslikuks aluseks. Ringkonnakohtul tulnuks kohaldada ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg-t 1, mille alusel tuleb kostjal hüvitada hagejale hävinud vara väärtus.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu lepinguvälise kahju hüvitamiseks. Selles osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.TsMS § 688 lg-st 1 tulenevalt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus tuvastas, et kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju. Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus lahendas hageja lepinguvälise kahju hüvitamise nõude.
10.Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette, et kohus jättis analüüsimata tema alternatiivse nõude lammutatud korteri asemel selle rahalise väärtuse saamiseks. Vastuseks hageja väitele märgib kolleegium järgmist. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt lahendas maakohus hageja nõuet kohustada kostjat eraldama talle lammutatud korteriga samaväärne korter. Maakohus märkis ühtlasi, et hageja ei ole esitanud alternatiivset nõuet. Apellatsioonkaebuses pidas hageja maakohtu otsust ebaõigeks, leides, et asjas ei ole takistusi talle korteri võimaldamiseks (II kd, lk 57). Vastuses apellatsioonkaebusele märkis kostja hagejale korteri eraldamise kohta, et tal ei ole praegusel ajal pakkuda lammutatud korteriga samaväärset vallasasjast korterit, mistõttu hageja nõuet ei ole võimalik selle rahuldamise korral täita (II kd, lk 65-66). Seejärel esitas hageja ringkonnakohtule 22. aprillil 2009. a avalduse, milles märkis neli võimalikku alternatiivset viisi, mis asendaks hageja nõuet samaväärse korteri saamiseks, mh osutas hageja võimalusele, et ta on nõus saama korteri asemel 129 080 krooni suuruse rahalise kompensatsiooni (II kd, lk 79). Avalduse kohaselt esitas hageja alternatiivsed nõuded seetõttu, et kostjal ei ole lammutatud korteriga samaväärset vallasasjast korterit. Nimetatud avalduse juurde jäämist rõhutas hageja esindaja ka ringkonnakohtu istungil (II kd, lk 85). Seega märkis ringkonnakohus otsuses ekslikult, et hageja ei ole nõustunud kahju hüvitamisega selliselt, et kostja hüvitaks talle lammutatud korteri väärtuse. Nii hageja apellatsioonkaebuse esitamise ajal (s.o enne 1. jaanuari 2009. a) kui ka praegu kehtiva TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Avaldusest nähtuvalt on hageja asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise (vallasasjast korteri puudumine) tõttu teise esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Eeltoodust tulenevalt tuli ringkonnakohtul hageja avaldusega arvestada, sest asjaolu, et kostjal ei ole hagejale sobivat vallasasjast korterit, sai hagejale teatavaks kostja vastusest
apellatsioonkaebusele, s.o pärast apellatsioonitähtaja möödumist.
11.Hageja alternatiivse nõude kohta hüvitada talle lammutatud korteri rahaline väärtus, märgib kolleegium järgmist. RVastS § 1 lg 1 järgi sätestatakse avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord riigivastutuse seaduses. Sama seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Viidatud seaduse § 17 lg-s 1 sätestatakse, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Vaidlusaluses asjas on kohtud tuvastanud, et hageja korteri lammutamise aluseks on kehtiv haldusakt (Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus). Apellatsioonimenetluses esitatud avalduse kohaselt on hagejal kostja vastu rahaline nõue halduse üksikakti rakendamisel (elamu lammutamine) tekkinud kahju hüvitamiseks. Samas ei ole asja menetlemisel esitatud väidet, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Hageja ei väida ka kassatsioonkaebuses, et asi tuleks lahendada halduskohtus. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatuse põhjusel, et üldkohus ei ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust kolleegiumi hinnangul see, et menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev seda asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse tühistamist muul alusel.
12.Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustel tugines ringkonnakohus hageja lepinguvälise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel mh sellele, et lammutamise aluseks on kehtiv haldusakt (Püssi Linnavolikogu 30. mai 2005. a otsus), mille õigusvastasuse kohta ei ole tõendeid esitatud. Kolleegiumi arvates on järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, ekslik. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. Riigikohtu halduskolleegium on 20. novembril 2008. a haldusasjas nr 3-3-1-47-08 tehtud otsuse p-des 22 ja 24 selgitanud, et RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine (vt ka 18. novembril 2004. a haldusasjas nr 3-3-1-33-04 tehtud otsuse p-d 14-15, 19. märtsil 2002. a haldusasjas nr 3-3-1-11-02 tehtud otsuse p 16). Kolleegium märgib, et RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju
õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses ettenähtud korda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas kahju võib praeguses asjas olla tekkinud seetõttu, kui õiguspärase haldusakti alusel toimunud elamu lammutamisel rikuti asendustäitmise ja sunniraha seadust, või seetõttu, et jättes hageja ilma maa kaasomandisse erastamise võimalusest, ei kohaldatud analoogia alusel kinnisasja sundvõõrandamise seadust. Kolleegium juhib samuti tähelepanu RVastS § 16 lg-le 1, mille järgi võib isik nõuda ka õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seega võib praeguses asjas olla kahju tekkinud ka juhul, kui õiguspärase haldusaktiga või selle alusel tehtud õiguspärase toiminguga on jämedalt riivatud hageja PS §-s 32 sätestatud põhiõigust. Arvestades eeltoodut, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada poolte väiteid, vastuväiteid ja esitatud tõendeid hinnates hageja lepinguvälise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üle.
13.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Aleksei Beljajev. TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb hagejal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.