Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-134-11 Tartu, 20. detsember 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Valeri Žarikovi hagi Niina Bõstrova vastu 1 050 500 krooni saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 209-59000 Valeri Žarikovi kassatsioonkaebus 67 139 eurot 19 senti Hageja Valeri Žarikov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Aivar Hint Kostja Niina Bõstrova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Past 28. november 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-59000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.Määrata osaühingule TARTU I ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest makstavaks tasuks Valeri Žarikovile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 383 (kolmsada kaheksakümmend kolm) eurot ja 52 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Valeri Žarikov (hageja) esitas 11. novembril 2009 Harju Maakohtule hagi Niina Bõstrova (kostja) vastu 1 050 500 krooni saamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 20. oktoobril 2006 suulise laenulepingu (edaspidi laenuleping), mille kohaselt andis hageja kostjale kinnisasja ostmiseks laenu 1 050 500 krooni. Hageja kandis 1 050 500 krooni notari ametikontole. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt
20.oktoobril 2007. Kostja ei ole laenu hagejale tagasi maksnud. Hageja täiendas 2. novembril 2010 oma nõuet. Ta märkis, et kostja tagastas 20. septembri 2006. a notariaalse hüpoteekide üleandmise, nõuete muutmise, korteriomandi müügi ja hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingute (edaspidi 20. septembri 2006. a leping) alusel hagejale oma varasema võla. Seetõttu andis hageja kostjale 20. oktoobril 2006 laenu 1 050 500 krooni. Kostja ema oli hageja elukaaslane ja äripartner, mistõttu tundus kostja laenu saajana hagejale usaldusväärne. Hageja ei kinkinud kostjale 1 050 500 krooni. Kuna hageja ei saa laenu tagastamise tähtaega tõendada kostja omaksvõtuga, võib ta nõuda laenu tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 alusel pärast laenulepingu ülesütlemist. Hageja laenu
tagastamise nõuet tuleb käsitada laenulepingu ülesütlemisena. Juhul kui suulist laenulepingut ei saa lugeda tõendatuks, tuleb kostjalt 1 050 500 krooni välja mõista VÕS § 1027 alusel, sest kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et hageja ei ole laenulepingu olemasolu tõendanud.
20.oktoobril 2006 sõlmisid I. Šapovalova, V. Šapovalov, Nordea Bank Finland Plc, hageja ja kostja notariaalse kinnisasja müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt müüsid I. Šapovalova ja V. Šapovalov kostjale kinnisasja (edaspidi 20. oktoobri 2006. a leping). Selle lepingu p-s 1.8 kinnitas hageja, et ta on kandnud notari ametikontole 1 050 500 krooni, et kostja saaks täita lepingu ostuhinna tasumise kohustuse, ja on nõus hoiustatud raha väljamaksmisega lepingus toodud tingimustel. 20. oktoobri 2006. a lepingus ei käsitata kostjale lubatud 1 050 500 krooni laenuna ega sätestata selle tagasimaksmise tingimusi. Hageja kinkis kostjale 1 050 500 krooni. Sellele, et pooled sõlmisid kinkelepingu, viitab 20. oktoobri 2006. a lepingu p 1.8 ja asjaolu, et samas lepingus ei ole märgitud kostja kohustust raha tagastada. Hageja avaldus kinkelepingust tulenevate kohustuste fikseerimiseks sisaldub 20. oktoobri 2006. a lepingu p-s 2.1. Hageja ei ole kinkelepingust taganenud. Seda, et hageja kinkis kostjale 1 050 500 krooni, selgitab asjaolu, et suurema osa kingitud rahast oli hageja saanud kostjalt. Kostja andis hagejale raha
20.septembri 2006. a lepingu alusel. Sama lepingu järgi müüs kostja korteriomandi 1 240 000 krooni eest J. Kerrole ja R. Belogurovile. Kostja palus müügihinnast 721 726 krooni tasuda hageja arvelduskontole. Hageja tagastas selle raha kostjale 20. oktoobri 2006. a lepingu alusel. Kuivõrd hageja kinkis 1 050 500 krooni kostjale, ei ole hagejal õigus nõuda raha tagastamist. Kui aga asuda seisukohale, et pooled ei ole kinkelepingut sõlminud ja hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis oleks hagejal õigus esitada hagi üksnes 328 774 krooni saamiseks (1 050 500 721 726 = 328 774). Nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud, sest hagi esitati rohkem kui kolm aastat pärast 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimist. Hageja alternatiivne nõue on aegunud TsÜS § 151 lg 1 järgi, kuna see esitati rohkem kui neli aastat hiljem.
3.Harju Maakohus jättis 10. jaanuari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Lisaks mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 5432 eurot 49 senti, mille tasumisest oli maakohus hageja hagi esitamisel vabastanud. Hageja väitel sõlmisid pooled 20. oktoobril 2006 suulise laenulepingu laenu tagastamise tähtpäevaga 20. oktoober 2007. Hagi esitati 11. novembril 2009. Seega on hagi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks esitatud TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul ega ole aegunud. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud 20. oktoobril 2006 sõlmitud notariaalse lepingu, mille p 1.8 kohaselt kinnitas hageja, et on kandnud 1 050 500 krooni notari ametikontole, et kostja saaks täita sama lepingu p-s 2.1 toodud kohustuse tasuda ostuhind, ja et hageja on nõus hoiustatud raha väljamaksmisega lepingus märgitud tingimustel. Sama lepingu p-st 2.4 tuleneb, et enne lepingu sõlmimist on notari ametikontole hoiustatud ostuhinnast 1 050 500 krooni, mille notar edastab kinnisasja müüja kontole. Lepingus ei ole märget selle kohta, et hageja andis kostjale tähtajalist
laenu. Hageja ei ole tõendanud laenu tagastamise tähtaega. Hageja leiab õigesti, et kui laenuleping oleks tõendatud, võiks ta nõuda laenu tagastamist VÕS § 398 lg 1 järgi. Hageja selgitas kohtuistungil, et ta esitas 2007. a mais-juunis kostja emale laenu tagastamise nõude. Maakohus leidis, et 20. oktoobri 2006. a lepingus märgitud 1 050 500 krooni ei ole käsitatav hageja laenuna kostjale. Selles lepingus ei ole märget ega mingit viidet, et hageja oleks kostjale laenu andnud ja kostjal oleks tekkinud saadu tagastamise kohustus mingiks tähtpäevaks või esimesel nõudmisel. Samuti ei ole lepingus märgitud laenu tagastamise tingimusi. Hageja kohtuistungil antud selgituste järgi ei olnud tal kostjaga võlasuhteid. Hageja kinnitas maakohtu istungil, et laenu palus temalt kostja ema, kellega hageja pidas läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks volitanud kolmandaid isikuid (sh oma ema) sõlmima tema nimel suulist laenulepingut. Seega ei ole kostja hagejaga laenulepingut sõlminud. Pooled ei sõlminud ka kinkelepingut, nagu väidab kostja. Seda kinnistab kohtule esitatud tõend, millest nähtub, et poolte vahel oli enne 20. oktoobrit 2006 rahalisi tehinguid, mille tasaarvestused ei ole välistatud. Kostja müüs 20. septembri 2006. a lepingu kohaselt J. Kerrole ja R. Belogurovile enda korteriomandi, mille müügihinnast osa (721 726 krooni) kanti sama lepingu p 5.1.5.3 alusel hageja arvelduskontole. Hageja ei ole veenvalt selgitanud, miks kostja lasi osa rahast kanda tema kontole. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta andis varem kostjale laenu ja kostja on selle tagastanud. Tõendatud ei ole ka see, et kostja ei saanud pangalaenu ja hageja oli laenu saamiseks usaldusväärsem isik. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et tal oli vara kinnisasja ostmiseks. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat. Hageja osales 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisel. Nõude esitamise tähtpäev oli seega 31. detsember 2009. Eeltoodust tulenevalt on hageja alusetust rikastumisest tulenev täiendav nõue aegunud.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ta ei muutnud hagi eset ega alust ning ei esitanud täiendavat nõuet, üksnes täiendas oma õiguslikke väiteid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 6 alusel. Maakohus leidis ekslikult, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Kuna nõue ei ole aegunud, oleks maakohus pidanud tuvastama, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, ja hagi rahuldama.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtus jättis apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda ning mõistis temalt riigituludesse välja riigilõivu 5432 eurot 49 senti, mille tasumisest oli hageja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus eksis, kui käsitas hageja VÕS § 1027 alusel esitatud nõuet täiendava nõudena. Hageja palus 11. novembril 2009 esitatud hagiavalduses kostjalt välja mõista 1 050 500 krooni VÕS § 396 lg 1 alusel suulise laenulepingu täitmiseks. Maakohtule 2. novembril 2010 esitatud menetlusdokumendis palus hageja juhul, kui kohus ei loe laenulepingut tõendatuks,
mõista kostjalt välja 1 050 500 krooni VÕS § 1027 alusel. Hageja võib tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele ja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (TsMS § 376 lg 4 p 3). Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, sest nõue on aegunud. Maakohus tuvastas, et 20. oktoobril 2006 ei sõlminud pooled suulist laenulepingut ning et hageja nõue mõista kostjalt VÕS § 396 lg 1 alusel välja 1 050 500 krooni ei ole põhjendatud. Hageja ei ole maakohtu neid seisukohti vaidlustanud. Alates 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisest pidi hageja teadma, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja oli üks lepinguosalistest, ta teadis enese arvel rikastumisest ja rikastuja isikust. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. TsÜS § 134 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Vaidlusalune leping sõlmiti
20.oktoobril 2006, seega oleks hageja pidanud esitama nõude kostja vastu hiljemalt 20. oktoobril 2009. Hageja esitas hagi 11. novembril 2009. Selleks ajaks oli nõue aegunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 67 139 eurot 19 senti. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja pidi alates 20. oktoobrist 2006 teadma, et tal oli kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuna ta oli üks lepingupool ja teadis rikastumisest ja rikastuja isikust. Hageja kandis poolte suulise laenulepingu alusel notari ametikontole 1 050 500 krooni, et kostja saaks täita kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse. Laenulepingu järgi oli laenu tagasimaksmise tähtpäev 20. oktoobril 2007. Mõlemad pooled olid arvamusel, et nad sõlmisid laenulepingu. Seega ei saanud hageja teada ega pidanudki teadma, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud. Hageja sai lepingu võimalikust puudumisest teada alles kostja 5. juuli 2010. a vastusest hagile. Kuna alusetu rikastumise sätted ei näe ette aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, kohaldub asjas VÕS § 82 lg 7 kolmas lause. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. VÕS § 82 lg-s 3 märgitud mõistliku aja pikkus sõltub mh sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Kostja pidi alusetust rikastumisest teada saama hiljemalt hagi kättesaamisel. Ringkonnakohus ei ole TsÜS § 151 lg 1 kohaldamisel teinud kindlaks hageja nõude sissenõutavaks muutumise aega.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kohtumenetluses varem väitnud, et ta sai lepingu puudumisest teada alles kostja hagiavaldusele esitatud vastusest. Seega ei saanud kostja varem hageja sellele väitele vastu vaielda. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja sai laenulepingu puudumisest teada 5. juulil 2010. Kui hageja kostjale antud raha käsitada alusetult üleantud rahana, tekkis hagejal sissenõudeõigus alates raha üleandmisest, mitte alates 5. juulist 2010. Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu
tuvastatud asjaolu, et poolte vahel oli enne 20. oktoobrit 2006 rahalisi tehinguid, mille tasaarvestused ei ole välistatud, ning hageja osales 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisel, ei pidanud kohtud tuvastama VÕS §-s 1027 sätestatud õigussuhte olemasolu. Hageja ei ole alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tõendanud. Kohtud on õigesti leidnud, et hageja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks lasi kostja pärast 20. septembri 2006. a lepingu sõlmimist kanda hageja kontole üle 721 726 krooni. Kohtud kohaldasid õigesti TsÜS § 151 lg-t 1. Alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu on aegunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja asi saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Ringkonnakohus märkis ekslikult, et hageja ei vaidlustanud maakohtu seisukohta, et pooled ei ole suulist laenulepingut sõlminud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale tervikuna. Rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 ja § 654 lg-d 1 ja 5, jättis ringkonnakohus hageja laenulepingust tuleneva nõude hindamata. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas võtma seisukoha kostja vastuväite kohta, et hageja oli talle varasemast laenusuhtest raha võlgu. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse põhjendused on ebaselged. Maakohus on öelnud, et tasaarvestused ei ole välistatud, kuid pole selgitanud, mis nõuetest juttu on ning kas tasaarvestus tehti. Kostja on esitanud vastuolulisi vastuväiteid. Ühelt poolt väidab ta, et hageja kinkis talle 1 050 500 krooni, teisalt aga kinnitab, et ta laenas hagejale 721 726 krooni. Selleks, et lugeda poolte nõuded osaliselt tasaarvestatuteks, peab kostja olema hagejale teinud tasaarvestuse avalduse ning tõendama, et hageja võlgnes talle tasaarvestamiseks kasutatud raha ja et see nõue oli muutunud tasaarvestuse tegemise ajal sissenõutavaks. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus on laenulepingu olemasolu tõendamatuks lugemisel tuginenud TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja lg 2 teist lauset rikkudes muu hulgas sellele, et hageja väidete kohaselt palus temalt laenu kostja ema, kellega hageja pidas läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle, ning et hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja oleks volitanud kolmandaid isikuid (sh oma ema) sõlmima tema nimel suulist laenulepingut. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole väitnud, et ta kasutas laenulepingu sõlmimiseks esindusõiguse alusel teist isikut. Ka kostja ei ole hagile vastu vaieldes väitnud, et hageja kasutas laenulepingu sõlmimisel esindajat, või seda, et laenulepingu sõlmis kolmas isik, mitte hageja.
11.Kolleegium leiab, et kohtud on valesti põhjendanud hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist. Kohtute otsusest ei selgu, millal muutus väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks. Õige ei ole kohtute järeldus, et hageja pidi alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teadma hiljemalt 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisest. Seetõttu on kohtud kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19). Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et aegumine ei alga enne alusetut rikastumist. Alusetu rikastumise aja kindlakstegemiseks pidid kohtud praegusel juhul tuvastama, millal raha kostjale hageja kontolt üle kanti. Kohtud ei ole seda asjaolu tuvastanud ega oma otsuses märkinud. Vale on hageja seisukoht, et ta ei saanud ega pidanud saama teada kostja alusetust rikastumisest enne seda, kui talle sai teatavaks kostja kirjalik vastus hagiavaldusele.
12.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 693 lg-s 2 sätestatuga hindama apellatsioonkaebuse alusel, kas poolte vahel oli laenuleping. Kui ringkonnakohus teeb kindlaks, et pooled ei sõlminud laenulepingut, peab ta hindama kostja vastuväidet, et hageja väidetud alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Muu hulgas peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas ja millal hageja kostjale raha maksis (vt käesoleva otsuse p 11). Juhul kui alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole aegunud, peab ringkonnakohus tuvastama, kas esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud eeldused. Hageja mõlemad (alternatiivsed) nõuded on välistatud, kui tõendatakse, et hageja kinkis kostjale hagiavalduses nõutud raha.
13.Kolleegium selgitab, et ainuüksi asjaolu tõttu, et 20. oktoobri 2006. a lepingu p-s 1.8 on hageja kinnitanud, et ta on kandnud 1 050 500 krooni notari ametikontole, et kostja saaks täita kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse, ja et ta on nõus hoiustatud raha väljamaksmisega kinnisasja müüjale, ei ole alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud.
Selleks, et saada hüvitist VÕS § 1028 jj alusel, peab hageja muu hulgas tõendama, et 20. oktoobri 2006. a lepingu p-st 1.8 ei tulenenud talle kohustust maksta kostjale 1 050 500 krooni. Vastasel juhul oli hagejal selle makse tegemiseks olemas tehingust tulenev alus, mistõttu on alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud. Juhul kui hageja tõendab, et 20. oktoobri 2006. a lepingu p 1.8 on õiguslike tagajärgedeta deklaratsioon, peab ta tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1 tõendama veel seda, et ta tahtis 1 050 500 krooni maksmisega kostjale täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
14.Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja esitatud alusetust rikastumisest tulenevale nõudele tuleb kohaldada TsMS § 376 lg 4 p 3. See säte võimaldab kohtul lubada hagejal asendada hagi juhul, kui hageja nõuab esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset või muud hüve. TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaldamise tingimuseks on see, et asjaolud peavad olema muutunud pärast hagi esitamist (vt Riigikohtu 24. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-09, p 10; 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-09, p 12). Praeguses asjas ei ole hageja soovinud hagi eset asendada. Hageja esitas pärast hagi kohtu menetlusse võtmist avalduse, milles palus juhul, kui laenulepingu sõlmimist ei tuvastata, rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Seega on hageja täiendanud hagi TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi alternatiivsete faktiliste asjaoludega, mida kohus peaks hindama juhul, kui laenulepingu olemasolu ei ole tõendatud. Hagi faktiliste asjaolude täiendamine, mille tagajärjel on kohtul võimalik hagi rahuldada alternatiivsel õiguslikul alusel, on lubatud TsMS § 370 lg 2 järgi (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kolleegium märgib, et kui menetluses olevat hagi täiendatakse alternatiivse nõudega, kohaldub ka TsMS § 442 lg 8 viies lause (vt Riigikohtu 8. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-11, p 12). TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaldamisel peab kohus arvestama TsMS §-des 229-331 sätestatuga (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 9).
15.Kolleegium selgitab, et juhul kui hageja taotleb hagi täiendamist, peab kohus selle taotluse nagu iga muu taotluse kas rahuldama või jätma rahuldamata, tehes selle kohta määruse (vt TsMS 463 lg 1 esimene lause). Kuna hagi täiendamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise määruse peale ei ole võimalik esitada määruskaebust, võib kohus TsMS § 464 lg 2 teise lause järgi teha need määrused suuliselt, kandes määruse kohtuistungi protokolli. Kolleegium rõhutab, et eeltoodud juhtudel määruse tegemine (taotluse kohta seisukoha võtmine) on oluline nii taotleja kui ka vastaspoole jaoks, kes peavad TsMS § 333 lg 2 järgi esitama vastuväite kohtu tegevuse kohta viivituseta. Kui kohus ei võta seisukohta hagi taotluse faktiliste asjaolude täiendamise taotluse kohta, pole selge, milliseid asjaolusid tuleb asjas tõendada, ning mõned hageja alternatiivsed nõuded võivad jääda tähelepanuta. See võib kaasa tuua kohtulahendi tühistamise. Praeguses asjas on maakohus hagi täiendamise vaikimisi vastu võtnud ja hinnanud ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet (lugedes hagi selles osas aegunuks). Kuigi maakohus on rikkunud TsMS § 463 lg-t 1, ei toonud see rikkumine kaasa ebaõiget lahendit. Seetõttu ei anna see rikkumine
alust tühistada maakohtu otsust.
16.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
18.Riigikohus rahuldas 21. juuni 2011. a määrusega hageja taotluse saada riigi õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks. 24. augusti 2011. a määrusega määras Riigikohus hagejale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Aivar Hindi osaühingust TARTU I ADVOKAADIBÜROO. Hageja esindaja esitas Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 20 pooltundi (4 pooltundi Riigikohtus tsiviilasja toimikuga tutvumiseks, 2 pooltundi konsultatsiooniks hagejaga ja 14 pooltundi kassatsioonkaebuse koostamiseks ja seadustega tutvumiseks), mille eest on ette nähtud tasu 319 eurot 60 senti. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks tasuks 383 eurot 52 senti. Advokatuuri juhatuse määruse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p 38 kohaselt on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 15 eurot 98 senti iga poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamise kuludele käibemaks. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Korra p-s 38 sätestatud tasumäära alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks koos käibemaksuga 383 eurot 52 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 ja korra p 13 järgi välja Eesti Advokatuur. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.