Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare
Kohtuasi
Tõnu Ojamaa ja OÜ Inest Invest hagi Farmbalt OÜ vastu 85 073 euro 40 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Farmbalt OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
170 146 eurot 80 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tõnu Ojamaa, esindaja vandeadvokaat Karin Ploom Hageja OÜ Inest Invest, esindaja vandeadvokaat Karin Ploom Kostja Farmbalt OÜ, esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2024 otsus osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 22. juuni 2023 otsuse osas, millega maakohus mõistis Farmbalt OÜ-lt solidaarselt välja Tõnu Ojamaa ja OÜ Inest Invest kasuks 2017. a maksega tasutud rendi 35 000 eurot ja sellelt arvutatud viivise 35 000 eurot, ning menetluskulude jaotuse osas.
Jätta ringkonnakohtu otsus ülejäänud osas muutmata.
3.Saata asi tühistatud osas Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Rahuldada Farmbalt OÜ kassatsioonkaebus osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tõnu Ojamaa ja OÜ Inest Invest (hagejad) esitasid 28. detsembril 2021 Farmbalt OÜ (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt välja hagejate kasuks 170 146 eurot 80 senti (sellest põhivõlgnevus 85 073 eurot 40 senti ja viivis 85 073 eurot 40 senti) ja alates hagiavalduse esitamisest viivise 0,15% võlgnetavast summast päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagejad loobusid
2-21-20188 apellatsioonimenetluses edasise viivise nõudest alates hagi esitamisest. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 1. septembril 2008 põllumajandusliku rendilepingu. Lepingu järgi tuli rent maksta järgneva aasta 30. detsembriks. Kostja jättis maksmata 2017. a rendi 42 536 eurot 70 senti ja 2018. a rendi 42 536 eurot 70 senti, kokku 85 073 eurot 40 senti. 2017. a rent muutus sissenõutavaks 30. detsembril 2018 ja 2018. a rent 30. detsembril 2019. Nõue ei ole aegunud, sest rent tuli maksta rendiaastale järgneva aasta lõpuks. Samuti on täitmata kostja tasaarvestuse materiaalsed eeldused.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Nõue on aegunud. 2017. a ja 2018. a rent muutus sissenõutavaks vastavalt neile järgnevate aastate algamisega. Väär on hagejate väide, et kostja on jätnud nii 2017. a kui ka 2018. a rendi täies ulatuses maksmata. Kostja on 2017. a rendist maksnud 35 000 eurot. Kostja määras 31. detsembri 2017 maksekorralduses, et makse on tehtud 2017. a rendi eest. Kostja esitas hagejatele 9. jaanuaril 2019 tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas rendi maksmise kohustuse enda nõuetega kogusummas 390 269 eurot 42 senti.
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi 22. juuni 2023 otsusega ja mõistis kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 170 146 eurot 80 senti, millest 85 073 eurot 40 senti on põhinõue ja 85 073 eurot 40 senti hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus kostjalt hagejate kasuks välja viivise määras 0,15% põhinõudest päevas alates 28. detsembrist 2021 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hagejate menetluskulude suuruseks 4593 eurot 83 senti, mõistis kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja menetluskulud 4593 eurot 83 senti ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu hinnangul ei ole nõue aegunud. Leping sätestab, et 2017. a rent muutub sissenõutavaks
30.detsembril 2018 ning 2018. a rent muutub sissenõutavaks 30. detsembril 2019. Hagejad on nii kohtumenetluses (tsiviilasjas nr 2-14-57506) kui ka omavahelises suhtluses kostjaga lähtunud lepingu punktist nr 2.4 ja kostja vastuväited, nagu oleks nõue sissenõutavaks muutunud varem, ei ole õiged. Kostja 31. detsembril 2017 tasutud 35 000 eurot ei ole 2017. a rendi osaline tasumine ja kostja sellekohased vastuväited ei ole tõendatud. Kostja ei saanud VÕS § 88 lg 3 kohaselt juba
31.detsembril 2017 määrata, et tasub rendi, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Hagejad on esile toonud, et kostjal oli jooksev võlgnevus rendi eest alates 2015. a-st, mistõttu arvestasid hagejad võlausaldajana 31. detsembril 2017 tasutu nii 2015. a kui ka 2016. a võlgnevuse katteks. Kostja 9. jaanuaril 2019 tehtud tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täitmata, mistõttu ei ole hagejate nõue lõppenud tasaarvestuse tagajärjel. Hagejad on kohtule esitanud dokumentaalse tõendina Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembril 2022 tsiviilasjas nr 2-19-6689 tehtud otsuse, mis on jõustunud
8.mail 2023. Sellest nähtub, et samad pooled on juba läbinud kohtuvaidluse, kus kostja tugines täpselt samadele nõuetele (tasaarvelduse osas) hagejate vastu. Maakohus nõustus hagejatega selles, et pole põhjust asuda jõustunud ringkonnakohtu lahendiga võrreldes praeguses tsiviilasjas teistsugusele seisukohale. 2(7)
2-21-20188
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejate nõuded ei ole aegunud. Maakohus käsitles aegumise kontekstis asjassepuutumatuid tõendeid ning kohtu järelduse kujundamine on arusaamatu. Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus eksis, et kostja ei ole 2017. a renti osaliselt ära maksnud, kohaldades valesti materiaalõigust ja rikkudes oluliselt menetlusõigust. Hagejad ei tõendanud, et neil puudus ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks õigustatud huvi. VÕS § 88 lg 3 kohaldamise eeldusi pidid TsMS § 230 lg 1 alusel tõendama hagejad. Maakohus jättis otsuses käsitlemata kostja alternatiivse taotluse hagejate nõude tasaarvestamiseks alusetu rikastumise nõudega.
5.Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. jaanuari 2024 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hagejate kasuks viivise põhinõudelt alates 28. detsembrist 2021 (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), ning lõpetas selle nõude menetlemise hagist loobumise tõttu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 2059 eurot 20 senti menetluskulude katteks ringkonnakohtus. Ringkonnakohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagejate nõuded ei ole aegunud. Maakohus on seda järeldust otsuses jälgitavalt põhjendanud. Samuti ei ole maakohus oluliselt rikkunud tõendite hindamist puudutavaid menetlusnorme (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Maakohtul ei olnud alust asuda selles asjas uuesti hindama 9. jaanuari 2019 tasaarvestuse avalduses esitatud kostja nõuete põhjendatust. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2022 jõustunud otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689 on pooltele siduv. See lahend on TsMS § 457 lg 2 alusel siduv ka osas, milles ringkonnakohus kostja vastunõuete olemasolu ja tasaarvestust ei tunnistanud. Üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon, kuid sellest reeglist teeb olulise erandi TsMS § 457 lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata (RKTKm 26.04.2017, 3-2-1-34-17, p 13). Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole 2017. a eest renti osaliselt tasunud. VÕS § 88 lg-st 3 tuleneva piirangu tõttu ei saanud kostja makse tegemisel 31. detsembril 2017 määrata, et tasub 2017. a renti ehk täidab veel mitte sissenõutavaks muutnud kohustuse. Hagejate väidete kohaselt oli kostjal 2017. a lõpus võlgnevus 2015. a ja 2016. a eest. Hagejad on esitanud oma väidete kinnituseks ka tõendid kostja 2015. a algusest tasutud maksete kohta. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel võiks järeldada, et tal 2015. a ega 2016. a eest täitmata kohustusi ei olnud.
3(7)
2-21-20188 Maakohus ei ole otsuses küll käsitlenud kostja alternatiivset taotlust hagejate nõude tasaarvestamiseks alusetu rikastumise nõudega, kuid see ei ole toonud kaasa ebaõiget lahendit. Kostjal ei ole hagejate vastu 31. detsembril 2017 tehtud maksega seotud alusetu rikastumise nõuet (VÕS § 1028 lg 1). Mõlemad pooled on menetluses tuginenud sellele, et nende vahel oli 30. septembril 2008 sõlmitud põllumajanduslik rendileping ning see oli kehtiv ka vaidlusaluse 31. detsembri 2017. a makse tegemise ajal. Kostja väidetest järelduvalt soovis ta makse tegemisel tasuda renti. Hagist loobumise korral kannab menetluskulud TsMS § 168 lg-te 2 ja 4 järgi üldjuhul hageja. Kuna hagejate osaline viivisenõudest loobumine on vaid väike osa kogu nõudest, ei ole põhjendatud seda menetluskulude jaotuse määramisel arvestada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohtud hagi rahuldasid, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja oli 2017. a rendi tasunud. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 88 lg-t 3, sest kohtud ei ole tuvastanud, et hagejatel oli õigustatud huvi keelduda ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et nõue ei ole aegunud. Hagejad on leidnud, et rendi nõue muutus sissenõutavaks rendiaasta möödumisest. Selline tõlgendus oleks pidanud viima järelduseni, et nõue on aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega ega andnud aegumisele iseseisvat hinnangut TsMS § 654 lg 6 järgi ja on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus hindas valesti tasaarvestuse avaldust. Kostja tegi tasaarvestuse avalduse 9. jaanuaril 2019. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2022 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-6689 on tuvastatud, et kostjal ei ole tasaarvestamiseks sobivaid nõudeid hagejate vastu. Ringkonnakohus ei tohtinud seda arvestada ja oleks ise pidanud tasaarvestusele hinnangu andma. Samuti pidi ringkonnakohus võtma seisukoha uue tasaarvestuse avalduse kohta, mis esitati apellatsioonkaebuses. Hageja loobus 91 241 euro 22 sendi suurusest viivisenõudest ning seda oleks tulnud arvestada TsMS § 168 lg 4 alusel menetluskulude jaotuse otsustamisel.
8.Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu. Hagejate nõue ei ole aegunud. Kohtud leidsid põhjendatult, et lepingu p-de 2.1 ja 2.4 alusel tuli rent tasuda rendiaastale vahetult järgneva detsembri 30. kuupäevaks. Ka menetluses ei ole hagejad leidnud, et nõuded muutusid sissenõutavaks muul ajal, kui on lepingus sätestatud. Kostja ei ole hagejate nõuet 2017. a rendi eest osaliselt täitnud. Kohtud on pidanud kostja varasemat võlgnevust õigustatud huviks VÕS § 88 lg-s 3 sätestatud piirangu tähenduses ja on kohaldanud materiaalõigust õigesti. VÕS § 88 lg-s 3 sätestatud õigustatud huvi ei tähenda, et hagejatel peaks olema ülekaalukas või erandlik huvi. Kui VÕS § 88 lg 3 kohaselt peaks võlausaldaja tõendama erilist huvi piirangu kohaldamiseks, kaotaks see säte oma sisulise tähenduse. Ringkonnakohus leidis TsMS § 457 lg-le 2 tuginedes õigesti, et tsiviilasjas nr 2-19-6689 jõustunud kohtuotsus on siduv ka osas, millega jäeti tunnustamata kostja õigus tasaarvestada oma nõuded
4(7)
2-21-20188 hagejate nõudega. Kui kohus peaks teises tsiviilasjas juba hinnatud nõudeid hakkama uuesti lahendama, menetletaks samu nõudeid teist korda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt solidaarselt välja hagejate kasuks 2017. a maksega tasutud rendi 35 000 eurot ja sellelt arvutatud viivise 35 000 eurot, ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadab kolleegium asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.VÕS § 88 lg 1 sätestab üldpõhimõtte, et juhul, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Selleks peab võlgnik tegema võlausaldajale tahteavalduse, millest nähtub, millise kohustuse ta täita soovib. Praegusel juhul on kostja kui võlgnik sõnaselgelt määranud, et ta tasus 31. detsembril 2017 tehtud maksega 2017. a rendi 35 000 euro ulatuses. Kohtud on tuvastanud, et 2017. a rendi nõue ei olnud makse tegemise ajal veel sissenõutavaks muutunud.
11.VÕS § 88 lg-s 1 sätestatud võlgniku õigusele määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha tasus, seab piirangu mh VÕS § 88 lg 3, mille järgi ei või võlgnik määrata, et ta täidab kohustuse, mille täitmist ei või võlausaldaja veel nõuda ja mille ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi. Seega on VÕS § 88 lg 3 kohaldamiseks vajalik tuvastada kahe kumulatiivse eelduse olemasolu: täitmine peab olema ennetähtaegne ja võlausaldajal peab esinema õigustatud huvi täitmisest keeldumiseks. Kohtud on leidnud, et VÕS § 88 lg 3 kohaldub, kuna makse tegemise ajal ei olnud 2017. a rendi nõue sissenõutav ning hagejad on väitnud, et kostja oli võlgu 2015. ja 2016. a rendi. Kohtud ei ole tuvastanud kostja varasema võla suurust ning kohtuotsuste põhjendustest jääb ebaselgeks, kas kohtud ka kostja varasema võla olemasolu tuvastasid või lähtusid nad üksnes hagejate väidetest. Eeltoodust tulenevalt on kohtud küll tuvastanud VÕS § 88 lg 3 kohaldamise esimese eelduse, kuid on jätnud nõuetekohaselt tuvastamata teise eelduse – õigustatud huvi täitmisest keeldumiseks. Samuti on kohtud sisustanud seda eeldust ekslikult. Kolleegium selgitab, et õigustatud huvi ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumisel saab seisneda eelkõige selles, et ennetähtaegsel täitmisel on võlausaldajale mingi konkreetselt määratav negatiivne mõju või tal on oluline huvi kindlal ajal täitmise vastu. Üldjuhul ei ole võlausaldajal õigustatud huvi rahalise kohustuse ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kuna sellega kaasnevad negatiivsed õiguslikud tagajärjed välistab VÕS § 84 lg 4. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul olla ainuüksi võlausaldaja soov arvestada tasutud raha varem sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks piisav, et jaatada võlausaldaja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks.
12.VÕS § 88 lg-s 3 sätestatud õigustatud huvi olemasolu peab tõendama võlausaldaja (TsMS § 230 lg 1). Kuna kohtud ei ole VÕS § 88 lg 3 kohaldamise teist eeldust (õigustatud huvi olemasolu täitmisest keeldumisel) tuvastanud, saadab kolleegium asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 35 000 eurot ja sellelt arvutatud sama suure viivise. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hagejatel oli õigustatud huvi ennetähtaegse 5(7)
2-21-20188 täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks. Enne peab ringkonnakohus andma hagejatele võimaluse tõendada, et ennetähtaegsel täitmisel esines nende jaoks oluline ja piisavalt kindlaks määratav negatiivne mõju või oli neil oluline huvi kindlal ajal täitmise vastu.
13.Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
14.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et kohtud on rikkunud põhjendamiskohustust, tuvastades hagejate nõude sissenõutavaks muutumise aja. Maakohus on tuvastanud, et rendi nõue muutus sissenõutavaks rendiaastale järgneva aasta 30. detsembril. Seejuures ei ole maakohus piirdunud üksnes kostja osutatud tõenditele viitamisega, vaid on põhjendanud, miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et maakohus ei ole seda asjaolu tuvastades oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seega lähtub kolleegium TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel eeltoodud asjaolust.
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuded on juba pooltele siduva Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2022 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-19-6689 lahendatud, mistõttu ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja ei saa praeguses asjas samade nõuete üle vaidlust tõstatada. Ekslik on kostja seisukoht, et otsustust tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta tuleb kajastada kohtuotsuse resolutsioonis (vt RKTKm 03.04.2024, 2-21-7518/93, p 18). TsMS § 457 lg 2 kohaldub ka juhul, kui tasaarvestuse vastuväide on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (RKTKm 26.04.2017, 3-2-1-34-17, p 13). Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et praegusel juhul oli kostja esitanud tasaarvestuse vastuväite nõudele, millega hageja oli tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõude. TsMS § 457 lg 2 eesmärk on välistada korduvad kohtuvaidlused sama nõude üle. Seega olukorras, kus varem on kohus tasaarvestusele sisulise hinnangu andnud, ei saa sama tasaarvestuse üle järgmistes kohtuasjades enam vaielda.
16.Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõigust, jättes vastu võtmata kostja esimest korda apellatsioonimenetluses esitatud asjaolud ja tõendid. TsMS § 329 lg 1 sätestab, et menetlusosalised peavad menetluses esitama oma tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Üldjuhul tuleb asjaolud ja tõendid esitada maakohtus eelmenetluse käigus. Apellatsioonimenetluses võib uusi asjaolusid ja tõendeid esitada erandlikult üksnes TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud eeldustel. Kostja väide, et ta ei pidanud vajalikuks asjaolusid ja tõendeid maakohtus esitada, kuna ta arvas, et maakohtus juba esitatud asjaolud ja tõendid välistavad hagi rahuldamise, ei ole mõjuvaks põhjuseks apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamiseks. Sama kehtib ka kostja aegumise vastuväitega seotud uute tõendite esitamise kohta. TsMS § 651 lg 2 kohaselt võib pool aegumisel tugineda esimest korda küll ka apellatsioonimenetluses, kuid see ei tähenda, et olukorras, kus pool on aegumisele maakohtu menetluses tuginenud, ei peaks ta seal enda kõiki sellekohaseid tõendeid esitama ja saaks mõjuva põhjuseta esitada uusi tõendeid ka apellatsioonimenetluses. See oleks vastuolus TsMS § 329 lg-st 1 tuleneva kohustusega. TsMS § 651 lg 2 mõte ei ole võimaldada poolel menetlust põhjendamatult venitada, vaid see säte annab üksnes kitsalt võimaluse esitada aegumise vastuväide esimest korda apellatsioonimenetluses. Lisaks ei esitanud kostja tõendeid ka apellatsioonitähtaja jooksul, mistõttu oleks aegumisele tuginemine olnud igal juhul hilinenud (vt RKTKo 31.03.2011, 3-2-1-136-10, p 14 jj).
17.Põhjendamatud on kostja etteheited kohtutele otsuse täitmise korra kindlaks määramata jätmise kohta. Olukorras, kus hageja nõue on sissenõutav, ei ole pelgalt kostja võimalikud raskused enda kohustuse täitmisel aluseks hageja nõude täitmise edasilükkamiseks. TsMS § 445 lg 1 ei anna selleks alust. Samuti on põhjendamatud kostja etteheited viivise vähendamise taotluse lahendamise kohta.
6(7)
2-21-20188 Ringkonnakohtu seisukoht vastab selles osas Riigikohtu varasemale praktikale. Kolleegium ei näe põhjust seda muuta.
18.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.