1.Tühistada Viru Maakohtu 9. juuli 2024 määrus menetluskulude jaotuse osas osaliselt.
2.Teha asjas uus määrus, millega jätta Vilmar Engeli menetluskulud maakohtus ja Viru Maakohtu 30. aprilli 2021 määruse (esialgne õiguskaitse) peale esitatud määruskaebuse menetluses Vilmar Engeli enda kanda, täiendades maakohtu määruse põhjendusi.
3.Vilmar Engeli menetluskulud Viru Maakohtu 1. märtsi 2022 määruse peale esitatud määruskaebuse menetluses jätta Keko Invest OÜ kanda.
Vilmar Engeli menetluskulude rahalise suuruse ja Keko Invest OÜ-lt välja mõistmise otsustab menetluskulude jaotuse alusel maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist.
5.Vilmar Engeli määruskaebus rahuldada osaliselt.
6.Jätta määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu menetluses oli Keko Invest OÜ (avaldaja) avaldus avalikult teelt X kinnistule juurdepääsu määramiseks ja Nele Konti, Tiit Vohta, Vilmar Engeli, Maksim Šaporenko, Marianna Šaporenko, Peipsi Trade LTD OÜ, Alutaguse Vallavalitsuse ja Aleksandra Bartšani tahteavalduse asendamiseks. Maakohus kohaldas 30. aprilli 2021 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohustas naaberkinnistute omanikke, sh V. Engelit (XX kinnistu omanik, puudutatud isik) kuni asjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni võimaldama avaldajal ja nendega seotud isikutel kasutada jalgsi ja sõidukitega liiklemiseks juurdepääsutee osa, mis on märgitud kohtumääruse lisaks oleval plaanil punase joonega ja kõrvaldama juurdepääsuteelt kõik takistused. Maakohus rahuldas 1. märtsi 2022 määrusega avalduse ja määras avaldajale kuuluvale X kinnistule juurdepääsu. Maakohtu määruse peale esitasid naaberkinnistute omanikud, sh V. Engel määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2022 määrusega maakohtu 1. märtsi 2022 määrus tühistati, V. Engeli määruskaebus rahuldati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel kinnitas maakohus 26. juuni 2023 määrusega avaldaja ja Nele Konti, Tiit Vohta, Maksim Šaporenko, Marianna Šaporenko, Alutaguse Vallavalitsuse ning Veskimäe Liivamaardla OÜ vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas asjas menetluse. Kompromissi kohaselt leppisid pooled kokku, et kompromissi allkirjastanud menetlusosalised ei nõua vastastikku menetluskulude hüvitamist kompromissi allkirjastanud menetlusosalistelt (resolutsiooni p. 4) ning et kompromissi mitte allkirjastanud menetlusosaliste menetluskulude jaotuse lahendab kohus määrusega pärast kohtumääruse jõustumist (resolutsiooni p. 8). Kohtumäärus jõustus 18. juulil 2023.
2.Puudutatud isik kompromissi sõlmimisel ei osalenud. Puudutatud isik esitas 7. juulil 2023 maakohtule taotluse jätta kõik puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda, samuti palus esindaja anda tähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks. Puudutatud isik esitas kohtule menetluskulude nimekirja 4. oktoobril 2023. Puudutatud isik leiab, et menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmine oleks käesoleval juhul äärmiselt ebaõiglane. Puudutatud isik on olnud kohtumenetlusega seotud enda tahte vastaselt ja üksnes seetõttu, et avaldaja pöördus avaldusega kohtu poole. Seejuures ei ole puudutatud isikule tekkinud menetlusest mingisugust kasu. Avaldaja ei proovinud suhelda puudutatud isikuga kohtuväliselt ega leida kohtuvälist lahendust, mis oleks võimaldanud kohtumenetlust vältida. Pöördudes kohtusse ilma puudutatud isikutega suhtlemata pidi avaldaja aru saama, et menetlusosalistele tekivad kohtumenetlusega seoses menetluskulud
3.Avaldaja palus jätta taotluse rahuldamata ja puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel tema enda kanda. Avaldaja leiab, et menetluskulude avaldaja kanda jätmine ei ole põhjendatud ja on ebaõiglane alljärgnevatel põhjendustel. Avaldus oli esitatud mitte V. Engeli vastu, vaid juurdepääsu määramiseks avaldaja kinnistule ja selles olid esitatud alternatiivsed võimalused, sh ühe alternatiivina märkis avaldaja ka juurdepääsu üle XX kinnistu. Asja menetluses tuvastati, et ainus sõidetav ja olemasolev juurdepääsutee on nn ajalooline juurdepääs, mis läbib mh XX kinnistut. Kõik muud juurdepääsud eeldasid suuremal või
vähemal määral ehitustööde tegemist tee rajamiseks. Ka kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissist nähtub, et osa kompromissiga kokkulepitud juurdepääsuteest tuleb alles rajada ning seda teeb avaldaja. Avaldaja vaidleb vastu puudutatud isiku väitele, et viimane ei ole menetluses esitanud pahausklikke, tõendamata ega põhjendamatuid väiteid, mis saaks õigustada menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmist. Avaldaja toob esile, et isegi menetluskulude küsimuses esitab puudutatud isik selgeid valeväiteid. Lisaks pakkus puudutatud isik menetluses avaldaja kinnistule juurdepääsuks osaliselt ka selgelt teostamatuid või üksnes väga suurte kuludega teostatavaid juurdepääsulahendusi. Kõik ettepanekud olid kantud puudutatud isiku motiivist suunata juurdepääs avaldaja kinnistule eemale XX kinnistust. Puudutatud isiku tegevus suurendas nii tema enda kui ka avaldaja menetluskulusid. Tema ainus ülesanne kohtumenetluses oleks pidanud olema kohtule põhjendada, miks ei ole mõistlik juurepääsu määrata üle tema kinnistu, tema ülesandeks ei olnud pakkuda, millised muud alternatiivid esinevad. Puudutatud isik keeldus ka korduvalt kompromissist, sundides pooli jätkama menetluskulude kandmist. Avaldaja hinnangul on ilmselgelt õiglane jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause, § 163 lg 2). Juurdepääsuvaidlustes on kohtud sageli jätnud menetluskulud isiku kanda, kes on põhjustanud kohtusse pöördumise (nt Riigikohtu 07.10.2020 lahendi nr 2-18-11359 p. 14). Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma, kuna puudutatud isik sulges ühepoolset ajaloolise juurdepääsutee avaldaja kinnistule, katkestades sellega ühenduse avalikult kasutatava teega. Kohus kohaldas asjas esialgset õiguskaitset, sh puudutatud isiku suhtes. Kompromiss õnnestus sõlmida, kuna osade naaberkinnistute omanikud kohtumenetluse ajal muutusid ning uued omanikud olid mõistlikud ning ei soovinud kohtus vaielda. Kompromissi sõlmimine tõi avaldajale kaasa ka kulud osaliselt uue juurdepääsutee rajamiseks (kuigi ajalooliselt kasutatud tee, mis läbis V. Engeli kinnistut, oli olemas). Avaldaja käitus kompromissi sõlmides mõistlikult. V. Engeli poolt kompromissiga mitte ühinemine oli ebaratsionaalne ja ebamõistlik (kompromissiga lahendatud juurdepääsutee ei puudutanud enam V. Engeli kinnistut) ning kantud üksnes soovist saada avaldajalt menetluskulusid. Selline puudutatud isiku käitumine on avaldaja hinnangul käsitletav menetlusosalise õiguste kuritarvitamisena.
4.Puudutatud isikut, Maksim Šaporenkot ja Marianna Šaporenkot esindasid menetluses samad esindajad ja ka menetluskulude nimekirjad sisaldavad esindamistasu kolme esindatava eest. Puudutatud isiku esindaja esitas 4. oktoobril 2023 menetluskulude nimekirja, mis kuni 21. juuni 2023 toiminguteni sisaldas kõikide esindatavatega seotud menetluskulusid kogusummas 30 754,76 eurot. Nimekirja kohaselt moodustasid puudutatud isiku esindamisega seotud kulud sellest 20 764,27 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on esindatavad kokku leppinud, et perekond Šaporenko kanda jääb 1/3 kantud kuludest ja puudutatud isiku kanda jääb 2/3 kantud kuludest. Erineva kulude kandmise jaotuse tingib esindatavate erinev majanduslik kindlustatus ning asjaolu, et esindatavaid esindas tsiviilasjas V. Engeli soovitud advokaadibüroo. Kokkulepe kehtis perioodi osas, mil nii perekond Šaporenko, kui puudutatud isik veel mõlemad menetluses osalesid. Puudutatud isik esitas 6. detsembril 2023 kohtule tema ja perekond Šaporenko vahel sõlmitud kokkulepe menetluskulude jaotuse osas, mis oli allkirjastatud puudutatud isiku poolt 4. detsembril 2023 ja perekond Šaporenko poolt 6. detsembril 2023.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Maakohus jättis 9. juuli 2024 määrusega puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda. Maakohus märkis, et kuivõrd V. Engel ei ühinenud menetluse lõpetamiseks sõlmitud kompromissiga, tuleb tema menetluskulud kindlaks määrata eraldi määrusega. Menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad ainult V. Engeli esindamisega seotud kulud 20 764,27 eurot, mis on 2/3 menetluskulude kogusummast, mis väidetavalt V. Engeli ja perekond Šaporenko vahelisele kokkuleppele jäävad V. Engeli kanda (menetlusosalistel oli üks esindaja).
Puudutatud isiku esindaja esitas 6. detsembril 2023 kohtule pooltevahelise kokkuleppe menetluskulude kandmise osas. Maakohus tuvastas, et kokkulepe kannab 4. detsembri 2023 kuupäeva ning on allkirjastatud 6. detsembril 2023. Menetlusosalised ei ole kuni 4.oktoobrini 2023 esitanud kohtule teadet sellise kokkuleppe kohta. Kokkulepe on sõlmitud pärast lõpplahendi jõustumist, kui on jäänud lahendada ainult V. Engeli menetluskuludega seotud küsimus. Perekond Šaporenko menetluskulud on varasemalt 26. juuni 2023 kompromissi kinnitamise määrusega jäetud nende endi kanda. 26. juuni 2023 kompromissi kinnitamise määrusega on avaldaja menetluskulud jäetud tema enda kanda, seega puudub alus ja võimalus jätta avaldaja menetluskulusid V. Engeli kanda. Avaldaja palub jätta puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja § 163 lg 2 kohaselt puudutatud isiku enda kanda. Avaldaja arvamuse kohaselt on puudutatud isik põhjustanud nii kohtusse pöördumise kui ka venitanud kohtumenetlust ja suurendanud kunstlikult kõikide menetlusosaliste menetluskulusid sellega, et on korduvalt keeldunud kompromissi sõlmimisest. Ta oli ainus menetlusosaline, kes ei ühinenud tsiviilasjas sõlmitud kompromissiga. Kohus leidis, et puudutatud isiku menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja § 163 lg 2 koostoimes jätta puudutatud isiku enda kanda. Maakohus nõustus avaldaja toodud põhjendustega ega hakanud neid kordama. Kohus pidas oluliseks lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest, kuna kõikide kompromissiga liitunud menetlusosaliste menetluskulud jäid nende endi kanda, siis on põhjendatud jätta ka V. Engeli menetluskulud tema enda kanda. Kui V. Engel, sõlmides perekond Šaporenkoga pärast sisulise menetluse lõppu kokkuleppe menetluskulude jaotuse osas, millega 2/3 menetluskuludest jäi tema kanda ning perekond Šaporenkod kohustusid hüvitama talle 1/3 menetluskuludest, siis võttis V. Engel endale riski, et 2/3 menetluskuludest võibki jääda tema enda kanda. Millegagi ei ole tõendatud, et kokkulepe kehtib alates tsiviilasja menetlusse võtmisest, kuigi see on kokkuleppe p-s 4 märgitud. Kohus lähtus kokkuleppe allkirjastamise kuupäevadest. Kuna maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda, ei hinnanud maakohus puudutatud isiku esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada puudutatud isiku avaldus ja mõista kõik tema menetluskulud välja avaldajalt; määrata puudutatud isiku menetluskulude suuruseks tsiviilasjas nr 2-21-5188 kokku 20 764,27 eurot (koos käibemaksuga) ja määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab avaldaja tasuma viivist menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Puudutatud isik ei allkirjastanud kompromissi menetluse lõpetamiseks, kuna ta ei nõustunud, et avaldaja ei hüvita talle menetluskulusid. TsMS § 172 lg 1 võimaldab menetluskulude jätmist selle puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu. Sellest teeb puudutatud isik järelduse, et juurdepääsuvaidlustes on üldine olukord, kus avaldaja tasub menetluskulud ning erandlik on kulude puudutatud isikute kanda jätmine. Kulude määruskaebuse esitaja kanda jätmiseks peab kohus seda sisuliselt põhjendama. Maakohus ei ole kuidagi põhjendanud ega selgitanud, kuidas avaldus oli algusest peale ilmselgelt põhjendatud või et puudutatud isik oleks sellele alusetult vastu vaielnud. Avaldaja avaldus ei olnud algusest peale ilmselgelt põhjendatud. Kohtumenetlus kestis avalduse esitamisest sisulise kompromissini jõudmiseni üle kahe aasta. Asjas esitati kohtu algse määruse peale mitmeid määruskaebusi, mis ringkonnakohtu poolt osaliselt rahuldati. Juba see asjaolu viitab, et avaldaja avaldus ei olnud ilmselgelt põhjendatud ning vajas põhjalikku sisulist arutamist mitmete poolte vahel. Puudutatud isik ei ole avaldusele alusetult vastu vaielnud.
Esialgses avalduses avaldaja selget juurdepääsu võimalust ei taotlenudki, vaid pakkus välja paar varianti ning jättis parima lahenduse kohtu otsustada. Säärast lähenemist kinnitas avaldaja ka mitmes järgnevas menetlusdokumendis. Juba seetõttu ei saa avaldust pidada algusest peale ilmselgelt põhjendatuks. See on järeldatav ka ringkonnakohtu 7. septembri 2022 määrusest. Ringkonnakohus leidis viidatud määruse punktis 28, et maakohus ei olnud nõuetekohaselt kaalunud mh XX kinnistu omaniku huve. See viitab asjaolule, et puudutatud isik ei esitanud menetluses alusetuid vastuväiteid ilmselgelt põhjendatud avaldusele. Antud asjas on äärmiselt oluline, et menetluse lõpetanud kompromissis kokkulepitud juurdepääs ühtib kaebaja poolt juba esimeses menetlusdokumendis välja pakutud juurdepääsutee lahendusega (vt 22.04.2021 puudutatud isikute 1 ja 2 seisukoha p 2.9(b) ja Lisa 9). Puudutatud isik vaidles kogu menetluse jooksul vastu avaldaja nõudele saada juurdepääsutee, mis puudutatud isiku kinnistust kahel korral üle sõidab ja sellega tema õigusi ebaproportsionaalselt riivab. Avaldaja soovis sõita enda kinnistule suure ringiga, kuid puudutatud isik oli veendunud, et avaldajal on õigem sõita oma kinnistule otse. Kaebaja pakkus menetluse jooksul küll välja ka alternatiive juurdepääsu võimaldamiseks, kuid seda ei saa pidada „alusetuks vaidlemiseks“. Maakohus ega avaldaja ei ole välja toonud, kuidas või miks mõni kaebaja välja pakutud alternatiividest oleks olnud selgelt ebamõistlik või põhjendamatu ning ei oleks isegi väärinud kaalumist. Kaebaja oleks eelistanud alternatiive kaaluda puudutatud isikute ja avaldaja vahelistel aruteludel väljaspool kohtumenetlust, kuid avaldaja pöördus kohtusse ilma eelnevalt säärast arutelu pidamata. Menetluskulude kaebaja kanda jätmine ei ole õiglane ega põhjendatud ka TsMS § 163 lg 2 järgi. Viidatud normi ei saa sisustada selliselt nagu maakohus seda tegi. Ebaloogiline ja ebaõiglane on jätta menetluskulud menetlusosalise kanda seetõttu, et ta ei nõustunud kompromissiga menetluskulude jaotuse tõttu. Sellisel sisustamisel kaotab säte oma mõtte. Sätte eesmärgijärgne kohaldamine eeldab, et isik ei nõustu kompromissiga sisulistel põhjendustel, et vältida eelkirjeldatud olukorda. Kuna kaebaja ei ole kompromissi allkirjastanud, ei ole teda võimalik kohelda võrdselt isikutega, kes kokkuleppega nõustusid. TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel on kohtul kaalutlusruum ning kohtul on võimalik jaotada menetluskulud sisuliselt kõikidel TsMS §-des 162 ja 163 sätestatud viisidel. Siinkohal ei ole kohus kordagi kaalunud vähemalt osaliselt kaebaja menetluskulusid avaldaja kanda jätta ega põhjendanud säärase kaalutluse tegemata jätmist. Kuivõrd säärase vaidluse puhul oleks kõigi menetluskulude avaldaja kanda jätmine üldreegel ning kaebaja käitumine menetluses ei olnud selgelt täielikult põhjendamatu, on põhjendatud vähemalt osa kaebaja menetluskuludest avaldaja kanda jätmine. Kokkulepe perekond Šaporenko ning kaebaja vahel sõlmiti suuliselt, kui pooled kaasati puudutatud isikutena käesolevasse tsiviilasja ning pooled valisid enda esindajaks NJORD Advokaadibüroo. Sellisele kokkuleppele ei sea seadus kohustuslikku vorminõuet. Kohtu nõude järgselt, esitada kirjalik kokkulepe, edastati poolte allkirjastatud kinnituskiri, et kõnealune kokkulepe on olemas ning kinnituskirja punkt 4 järgi sõlmiti kohtumenetluse alguses. Kinnituskirjale märgitud kuupäev tähistab aega, mil antud kinnituskiri allkirjastati, mitte aga aega, mil kaebaja ja perekond Šaporenko kohtukulude jooksva tasumise proportsioonis kokku leppisid. VÕS § 11 lg 1 järgi võib selline kokkulepe olla suulises vormis. Suuline leping on õiguspärane lepingu vorm ning selle hilisemaks tõendamiseks ei ole peale poolte kinnituste muud võimalust. Kohtu seisukoht, et kokkulepe on sõlmitud pärast lõpplahendi jõustumist, on arusaamatu ja väär. Kui kohus säärast kinnitust ei arvesta, vähendab see suuliste lepingute õigusvõimet ning muudab olematuks TsÜS § 77 lg-s 1 sätestatud tehingu vormivabaduse põhimõtte. Seega on kaebaja menetluskuludeks käesolevas kohtumenetluses 2/3 tema ja perekond Šaporenko kantud kuludest.
7.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. Menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmine on põhjendatud. Vaidluses õnnestus kompromiss saavutada üksnes seetõttu, et kohtumenetluse ajal muutusid naaberkinnistute omanikud, kes ei olnud huvitatud kohtuvaidluse pidamisest. Maakohus
on teinud TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel diskretsiooniotsuse, mis on kooskõlas kohtupraktikaga. Avaldaja tõstatab küsimuse, kas puudutatud isikul on üldse õigus nõuda menetluskulude hüvitamist olukorras, kus maakohus ei otsustanud menetluskulude jaotust 26. juuni 2023 määruses, millega maakohus kinnitas kompromissi ja lõpetas asjas menetluse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas lahendis. Kui puudutatud isik soovis enda menetluskulude hüvitamist, oleks ta pidanud maakohtu 26. juuni 2023 määruse vaidlustama osas, milles ei otsustatud tema menetluskulude jaotust. Avaldaja leiab, et pärast asja lõpetava lahendi tegemist võib jätkata üksnes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega, kuid menetluskulude jaotamist ei saa pärast menetlust lõpetava lahendi tegemist enam otsustada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osaliselt. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 667 lg 2 alusel ise uue määruse, millega jätab puudutatud isiku menetluskulud maakohtus ja 30. aprilli 2021 maakohtu määruse (esialgne õiguskaitse) peale esitatud määruskaebuse menetluses tema enda kanda ning täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Puudutatud isiku menetluskulud 1. märtsi 2022 maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetluses tuleb jätta avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks ja otsustab avaldajalt väljamõistmise maakohus. Puudutatud isiku määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Käesoleva määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
9.Avaldus oli esitatud juurdepääsu saamiseks avalikult teelt AÕS § 156 lg 1 alusel. Avaldaja märkis avalduses ühe puudutatud isikuna ka V. Engeli, sest avaldajale kuuluv X kinnistu piirneb mh puudutatud isikule kuuluva XX kinnistuga. Kokku kaasas kohus menetlusse naaberkinnistuste omanikena kaheksa puudutatud isikut. Kohtumenetlus praeguses asjas on lõppenud kompromissi sõlmimisega, mille maakohus kinnitas 26. juuni 2023 määrusega, määrus on jõustunud. Kompromissi sõlminud menetlusosalised leppisid kokku, et menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. V. Engel nõustus kompromissi sisulise osaga (kokkulepe X kinnistu juurdepääsu osas avalikult teelt, mis ei koormanud V. Engelile kuuluvat XX kinnistut), kuid ei nõustunud kokkuleppega menetluskulude jaotuse osas ning kompromissi ei allkirjastanud. Maakohus otsustas 26. juuni 2023 määrusega, et määrab kompromissi mitteallkirjastanud menetlusosaliste menetluskulude jaotuse pärast kompromissimääruse jõustumist. Asja menetlenud kohus peab menetluskulude jaotuse märkima kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et maakohus rikkus TsMS § 173 lg-s 1 sätestatut, kui jättis osade menetlusosaliste, sh V. Engeli menetluskulude jaotuse asja lõpetavas määruses kindlaks määramata. Samas ei saa sellise maakohtu rikkumise (mida ei avaldaja ega puudutatud isik ei vaidlustanud) järelmiks olla puudutatud isiku menetluskulude kohtu poolt jaotamata jätmine. TsMS § 448 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus teha menetlusosalise taotlusel või omal algatusel täiendava otsuse, mh siis, kui kohus ei ole lahendanud menetluskulude jaotamist. Kuivõrd kohus määras 26. juuni 2023 määrusega ka täiendava otsuse tegemise aja, ei pidanud puudutatud isik järgima TsMS § 448 lg-s 2 nimetatud tähtaega täiendava otsuse tegemise avalduse esitamiseks. Avaldaja ei ole vastuses määruskaebusele esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et puudutatud isiku menetluskulude hilisema jaotamisega rikutakse avaldaja õigustatud huve. Seega võis maakohus vaidlustatud määrusega otsustada puudutatud isiku menetluskulude jaotuse.
10.Puudutatud isik taotles enda menetluskulude jätmist avaldaja kanda. Maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja § 163 lg 2 alusel tema enda kanda. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et puudutatud isik peab kandma enda menetluskulud seetõttu, et tema tegevus põhjustas avaldaja poolse kohtusse pöördumise, ta on venitanud kohtumenetlust ja
suurendanud kunstlikult kõigi teiste menetlusosaliste kulusid kohtumenetluses, samuti korduvalt keeldunud asja lahendamisest kompromissiga. Maakohus pidas ebaõiglaseks ja menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks ka olukorda, kus kompromissi sõlminud menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda, kuid kompromissiga mittenõustunud menetlusosalise menetluskulud peab kandma avaldaja. Seejuures märkis maakohus, et avaldaja ei saa kompromissiga mittenõustunud puudutatud isikult enda menetluskulusid nõuda, kuivõrd on kompromissi tehes nõustunud, et tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. Avaldaja ei ole maakohtu seisukohta selles osas vaidlustanud.
11.Käesoleval juhul tuleb menetluskulude jaotis kindlaks määrata mitme menetlusosalisega hagita asjas. Sellistes asjades on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada menetluskulud muul viisil, tuleb seda põhjendada, kusjuures peamiseks lähtekohaks on sellisel juhul kulude jaotamisel õigluse põhimõte (vt RKTKm 3-2-1-42-08, p 18). Hagita menetlused on oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö. kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annab TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmine, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. TsMS § 172 lõigete 1 ja 2 sõnastus võimaldab jätta menetluskulud isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse või panna need täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et viidatud sätte kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt RKTKm nr 2-16-5794/201 p 12, nr 2-18-11359 p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades eristanud puudutatud isiku menetluskulusid erinevates kohtuastmetes ja ei ole piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas puudutatud isiku kõik menetluskulud tema enda kanda ka olukorras, kus puudutatud isiku määruskaebuse alusel on ringkonnakohus maakohtu 1. märtsi 2022 määruse tühistanud.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud puudutatud isiku menetluskulud maakohtus ja esialgse õiguskaitse vaidlustamisel puudutatud isiku enda kanda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus selles osas järgmist. Avalikule teele juurdepääsu asjadele on omane paljude menetlusosaliste kaasamise vajadus. TsMS § 198 lg-te 1 ja 3 järgi peab kohus kaasama puudutatud isikutena kõik puudutatud kinnisasjade omanikud (RKTKm nr 3-2-1-31-17 p 13; nr 3-2-1-13-17 p 17). Kõigi kinnisasjade omanike, üle kelle kinnisasjade võiks avaldaja kinnisasjale juurdepääs tulla kõne alla, kaasamine on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt (RKTKm nr 2-19-20416 p 13; nr 3-2-1-106-12, p 10). Sellest järeldub, et kui ka avaldaja ei oleks avalduse esitamisel palunud V. Engelit puudutatud isikuna menetlusse kaasata, oleks kohus pidanud ta ise seaduse alusel menetlusse kaasama. Sisuliselt on tegemist kinnisasja omaniku seadusest tuleneva kohustusega osaleda vajadusel juurdepääsuõigust puudutavas kohtumenetluses. Riigikohus on avaldanud juurdepääsuasjas küll seisukohta, et juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve (RKTKm 2-19-690, p 17). Samas saab kohus sellest eeldusest kõrvale kalduda, kui selline lahendus kalduks kõrvale õigluse põhimõttest (vt määruse p 11). Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et juurdepääsuasjades võiks võtta arvesse samu põhimõtteid nagu kaasomandi lõpetamise hagimenetluses (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 172, lk 813). Riigikohus on kaasaomandi lõpetamise asjades korduvalt sedastanud, et neis asjades ei peaks kohaldama TsMS § 162 lg-t 1 (menetluskulud kannab isik, kelle kahjuks otsus tehti). Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema kaasomaniku huvides ning põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud poolte endi kanda (vt RKTKo 3-2-1- 70-10 p 14).
13.Avaldaja on põhjendatult märkinud, et ta kasutas enne kohtuasja algatamist juurdepääsuks X kinnistule nn ajaloolist juurdepääsu (sh üle XX kinnistu). Avalduse esitamise põhjustas asjaolu, et puudutatud isik, aga ka teised naaberkinnistute omanikud hakkasid juurdepääsu takistama, sh tõkete seadmisega. Avalduse esitamise põhjendatust tõendab mh asjaolu, et maakohus rahuldas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse 30. aprilli 2021 määrusega ( II kd lk 9) ning kohustas naaberkinnistute omanikke, sh V. Engelit kuni asjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni võimaldama avaldajal ja nendega seotud isikutel kasutada jalgsi ja sõidukitega liiklemiseks juurdepääsutee osa, mis on märgitud kohtumääruse lisaks oleval plaanil punase joonega. Sama määrusega kohustas maakohus puudutatud isikuid (sh V. Engelit) kõrvaldama juurdepääsuteelt kõik takistused (ketid, väravad (või andma värava võtme), jm esemed). Ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus tuvastas 7. septembri 2022 määruse p-s 25, et avaldajal oli õigus AÕS § 156 lg 1 alusel kohtusse pöörduda, st kohtusse pöördumise eeldused olid täidetud, sest avaldajal puudus juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning puudutatud isikud sulgesid senise juurdepääsu. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, et avalduse põhjendamatust kinnitab ringkonnakohtu seisukoht 7. septembri 2022 määruse p-s 28. Ringkonnakohus heitis selles punktis maakohtule asja esmasel läbivaatamisel ette juurdepääsutee määramisel XXX , XX ja XXXX kinnistute kui koormatavate kinnistute omanike huvide kaalumata jätmist, milline rikkumine oli aluseks asja uueks läbivaatamiseks saatmisele maakohtus, tegemist ei olnud ringkonnakohtu hinnanguga avalduse põhjendatusele. Avalduse põhjendatust hindas ringkonnakohus 7. septembri 2022 määruse p-s 25.
14.Puudutatud isik heidab avaldajale ette, et viimane ei pöördunud tema poole kohtuväliselt juurdepääsu probleemi lahendamiseks. Samas puuduvad tõendid, et puudutatud isik ise oleks enne nn ajaloolise juurdepääsutee sulgemist XX kinnistul avaldajat sellest ette informeerinud või pidanud avaldaja ja teiste naaberkinnistute omanikega läbirääkimisi alternatiivse juurdepääsu osas. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kokkuvõtvalt on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku tegevus põhjustas avalduse esitamise.
15.Ringkonnakohus nõustub avaldaja ja maakohtuga ka selles, et puudutatud isiku käitumine menetluses pikendas menetlust ja raskendas kompromissi sõlmimist. Avaldaja tegi esmase ettepaneku kompromissi sõlmimiseks pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist (ja määruskaebuste esitamist selle peale) juba teisel kuul pärast kohtumenetluse algust 28. mail 2021 (II kd lk 63jj). Kompromissettepanekus märgitud juurdepääs ei oleks hakanud koormama V. Engelile kuulunud XX kinnistut, küll aga oli üheks ettepanekuks säilitada uue tee projekteerimise ja ehitamise ajal ühe aasta jooksul nn ajalooline juurdepääs, mis määrati ka kohtu poolt esialgse õiguskaitse korras. Koos kompromissettepanekuga palus avaldaja maakohtul pikendada määruskaebusele vastamise tähtaega
30.juunini 2021, et hoida kokku menetluskulusid. Puudutatud isik esitas vastuseks kompromissettepanekule menetluskulude hüvitamise nõude (märkimata sealjuures tekkinud kulude suurust) ning heitis ette väga kuluka menetluse algatamist ilma tegeliku vajaduseta (II kd lk 104). Põhjendatud on küll puudutatud isiku väide, et lõppkokkuvõttes leppisid 26. juuni 2023 määrusega kinnitatud kompromissi osapooled kokku juurdepääsu lahenduse sarnaselt kohtumenetluse alguses puudutatud isiku V. Engeli ettepanekule, kuid üksnes see asjaolu ei ole aluseks jätta puudutatud isiku menetluskulud maakohtus avaldaja kanda. Kuivõrd puudutatud isiku huvi oli lõpetada XX kinnistu koormamine juurdepääsu teega, tulnuks puudutatud isikul käituda menetluses säästvalt ning panustada eelkõige enda tehtud ettepaneku alusel kompromissi sõlmimisse.
16.Ringkonnakohus nõustub sisuliselt maakohtu seisukohaga, et puudutatud isiku menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka sellega, et menetlus asjas lõppes kompromissi sõlmimisega, milles osalejad leppisid kokku menetluskulude jätmises poolte endi kanda. Kuivõrd asja menetlus lõppes kompromissiga, ei saanud maakohus puudutatud isiku, kes kompromissiga ei ühinenud,
menetluskulude jaotamisel lähtuda aga TsMS § 163 lg-st 2, mis reguleerib menetluskulude jaotust olukorras, kui kohus teeb asjas sisulise lahendi sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool. Käeolevas asjas maakohus sisulist lahendit ei teinud. Kuivõrd praegune asi lõppes kompromissi sõlmimisega, võiks kohaldamisele kuuluda TsMS § 168 lg 3, mille järgi kompromissi sõlmimisel kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisti. Samas tuleb arvestada, et erinevalt hagimenetlusest (mille kulude jaotust eelkõige TsMS § 163 reguleerib), on hagita menetluses juurdepääsu asjades kompromissi sõlmimine võimalik ka üksnes avaldaja ja osade puudutatud isikute vahel, mistõttu ei saa ka seda normi käesoleval juhul otseselt kohaldada. Küll on aga tekkinud olukorras ja arvestades juurdepääsuvaidluste eripära ning TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohtu diskretsiooniõigust põhjendatud maakohtu järeldus, et kompromissiga nõustunud puudutatud isikuid ei peaks menetluskulude jaotamisel kohtlema oluliselt erinevalt nendest puudutatud isikutest, kes kompromissiga ei nõustunud. Kui neid kohelda erinevalt, peaks selline erinev kohtlemine olema selgelt põhjendatud.
17.Määruskaebuse esitaja märgib, et maakohus ei ole kaalunud menetluskulude osalist avaldaja kanda jätmist. See etteheide maakohtule on põhjendatud. Maakohus jättis tähelepanuta, et enne kompromissi sõlmimist menetleti asja kahes kohtuastmes. Puudutatud isik esitas määruskaebuse nii maakohtu esialgse õiguskaitse kohaldamise 30. aprilli 2021 määrusele kui ka 1. märtsi 2022 lõpplahendile asja esmakordsel läbivaatamisel. Ringkonnakohus tühistas 7. septembri 2022 määrusega maakohtu 1. märtsi 2022 määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebused (sh V. Engeli oma) rahuldati. TsMS § 171 lg 1 kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Sellest saab tuletada, et kaebuse rahuldamise korral võib menetluskulud panna ka muu menetlusosalise kanda kui määruskaebuse esitaja. Ringkonnakohus 7. septembri 2022 määruses menetluskulusid ei jaotanud, vaid jättis selle maakohtu otsustada lõpplahendis. TsMS § 172 lg 1 teine lause võimaldab otsustada menetluskulude kandmist ka osade kaupa, sh kohtuastmete kaupa. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et kuivõrd puudutatud isiku määruskaebus maakohtu 1. märtsi 2022 määrusele rahuldati ning juurdepääs avaldaja kinnisasjale lepiti kompromissis kokku teisiti kui maakohus 1. märtsi 2022 tühistatud määrusega määras, tuleb selle lahendi peale esitatud määruskaebusega seotud puudutatud isiku menetluskulud jätta avaldaja kanda. Asjas puuduvad andmed, et puudutatud isik oleks määruskaebuse esitamisel 1. märtsi 2022 määrusele käitunud pahauskselt või venitanud menetlust. Seetõttu muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määrust ning jätab puudutatud isiku menetluskulud osaliselt (maakohtu 1. märtsi 2022 määruse vaidlustamisega seotud ulatuses) avaldaja kanda. Puudutatud isiku määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
18.Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). Puudutatud isiku menetluskulude nimekirjast (VI kd lk 27jj) ei nähtu selgelt puudutatud isiku menetluskulude kogusuurus 1. märtsi 2022 määruse peale esitatud määruskaebuse menetluses ringkonnakohtus, samuti ei ole avaldaja saanud esitada selles osas oma seisukohti. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ja mõistab avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja maakohus jaotise alusel.
19.Maakohtu määrusest (p 18) tuleb välja jätta põhjendused, mis puudutavad puudutatud isiku ja perekond Šaporenko vahelist kokkulepet menetluskulude kandmise osas. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse seisukohaga, et menetlusosalised võisid sõlmida suulise kokkuleppe menetluskulude kandmise osas ja kohtu nõudel tõendada seda hiljem kirjalikus vormis. Viidatud kokkulepe ei oma tähtsust puudutatud isiku menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. Kokkuleppega saab kohus arvestada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.
20.Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ning jätab kõik määruskaebemenetlusega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 koosmõjus). Seetõttu ei määra ringkonnakohus käesolevas määruskaebemenetluses ka menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.