M T hagi E Ei vastu ühisvara jagamiseks ning tahteavalduse andmiseks kohustamiseks
Hagihind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M T (isikukood xxx) Hageja esindaja: vandeadvokaat Indrek Kukk (e-post xxx) Kostja: E E (isikukood xxx) Kostja esindaja: H P (e-post xxx)
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Lõpetada M T ja E Ei ühisomand kinnistule asukohaga xxx (registrikood xxx) ning jagada kinnistu selliselt, et M T omandisse jääb 1⁄2 mõttelist osa ning E Ei omandisse 1⁄2 mõttelist osa kinnistust.
3.Kohustada E Ei nõusoleku andmiseks, et kanda M T kinnistusraamatusse kinnistu nr xxx kaasomanikuna, kellele kuulub 1⁄2 mõttelist osa kinnistust.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Jätta kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena jõusse 30.11.2022 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue
1.xxx sõlmiti hageja ja K Sa abielu. xxx sõlmisid hageja ja K. S abikaasade ühisvara osalise jagamise lepingu, mille kohaselt 2/3 mõttelistes osades xxx asuvatest ehitistest ja rajatistest jäi K Sa omandisse ja hageja omandisse jäi lahusvarana osak xxx. Muus osas säilis varaühisus ning tulevikus toimuvaid tehinguid varalahususe kokkulepe ei reguleerinud. 28.11.1997 sõlmiti ostumüügileping, millega omandati 1/3 suurune mõtteline osa xxx asuvatest ehitistest ja rajatistest. Tegemist on abikaasade ühisvaraga. 11.08.1999 ostu-müügilepinguga müüs Eesti Vabariik K. Sale maaüksuse xxx hinnaga 31 250 krooni. K. S tasus ostuhinna 02.06.1999 hagejalt saadud 17 500 EVP ja 16.11.1998 hageja ema abikaasa O L saadud 10 350 EVP-ga. Seega oli hageja panus xxx kinnistu ostmisse vähemalt 27 850 EVP-d ehk ligemale 90% ostuhinnast. Kinnistusraamatusse kanti omanikuna ainult K. S. 10.12.1999 allkirjastas K S kokkuleppe pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegina. Nimetatud lepingu p 2.4 kinnitab K S, et kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka. 21.12.2004 sõlmisid hageja ja K S hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe ja avalduse kande kustutamiseks kinnistusraamatust, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Nähtuvalt lepingu p 2 ja 3 tegutsevad pooled tahteavaldust andes ühisomanikena. Ühisomandi olemasolu kinnitavad pooled ka notariaalakti lisa p 1.1 õiguslike tagajärgedega kinnitusena. Faktiliselt elasid hageja ja K. S koos kuni 2006. aastani ning püüdsid kooselu taastada ka 2007/2008. aasta talvel. xxx abielu lahutati. Ühisvara jäi jagamata. K S suri xxx. Kostja on K. Sa pärija. Hageja palub:
1.1.jagada ühisvarana kinnistu asukohaga xxx (registrikood xxx) selliselt, et hagejale jääb 1/2 kaasomandiosa ja kostjale 1/2 kaasomandiosa kinnistust;
1.2.kohustada kostjat andma tahteavaldus, et kanda hageja kinnistusraamatusse kinnistu 1/2 kaasomandiosa omanikuna. Kostja seisukohad
2.Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. xxx kinnistu oli K. Sa lahusvara. Kinnistu omandamise ajal olid abikaasade abielulised suhted lõppenud. Alternatiivselt sai K. S ainuomanikuks kinnistusraamatu kande igamisega. Hageja esitas 2004.a.-l hagi K. Sa vastu ühisvara jagamiseks, kuid loobus seejärel oma nõudest. Selles hagis väitis hageja, et lahkus K. Sa juurest eraldi elama 01.03.2003. Hageja väited abielusuhete lõppemise aja kohta ei ole olnud järjepidevad. Hageja oleks pärandaja eluajal võinud 22 aasta jooksul oma õigused ühisomandile realiseerida ja pärandaja oleks saanud oma vastuväited esitada. Hageja ei esitanud notarile ühtegi usutavat seisukohta. Pärimismenetluse andmed on seega kostja arvates õiged, kuivõrd kogutud andmete põhjal jõudis notar järeldusele, et puuduvad usutavad tõendid hageja ja K Sa abielusuhete jätkumise kohta peale 1997. aastat. Abikaasad jagasid 15.08.1997 osaliselt oma vara ning sellest ajast on hageja andnud enda elukoha aadressiks xxx, mis kinnitab abielusuhete lõppemist. Hageja ei osalenud 1/3 kinnistu ostu finantseerimisel laenusaajana ega maa erastamisel ostuhinna tasumisel. Pandilepingust on näha, et laenu võttis ainult K. S. Hageja ise avaldas 1997.a.-l. notaribüroos oma elukohana xxx korteri. Abikaasade lahuselu kinnitab asjaolu, et hageja omas sissekirjutust xxx korteri aadressil alates 13.12.1996.a ehk juba enne ühisvara osalise jagamise lepingu sõlmimist, seega ühisvara jagamisel jagatigi kummagi abikaasa elukohti, ning pandiõiguse ümberregistreerimisel hüpoteegiks kinnitas hageja, et tal puudub igasugune huvi kinnistu tuleviku suhtes, kui K. S võtab pangalaene tulevikus ja tagatiseks on xxx kinnistu. Ühisvara osalise jagamise lepinguga sai hageja enda lahusvarasse xxx korteri, mis eelnevalt kuulus K. Sa õele.
Kostja palub jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt kalduda vara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale põhjusel, et K. S panustas üksinda kinnistuga seonduvasse (lahusvara omandamine, erastamine, parendamine) ning kinnistu oli omandatud K. Sa lahusvara arvel. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus tuvastab, et hageja ja K. S abiellusid xxx (abielutunnistus, dtl 7), lahutasid abielu xxx (tõend dtl 32), K. S suri xxx (pärimismenetluse algatamise teade, dtl 33). K. S on kantud xxx kinnistusraamatusse xxx asuva kinnistu ainuomanikuna (dtl 16-17). Hageja on esitanud nõude nimetatud kinnistu kui ühisvara jagamiseks.
4.PKS (perekonnaseadus) § 39 kohaselt kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Abikaasade ühisomandis asetub surnud abikaasa asemele pärandvara ühisus; abikaasade ühisomandi asemele tekib üleelanud abikaasa ja pärandvara ühisuse vaheline ühisomand (AÕS komm I, § 77 p 3.4.2.4).
5.PärS (pärimisseadus) § 152 lg 3 järgi pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. AÕS (asjaõigusseadus) § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
6.Kohus tuvastab, et K. Sa ainupärija on kostja (omandiõiguse- ja pärimistunnistuse kavand dtl 3739). Pooled vaidlevad, kas xxx kinnistu oli abikaasade ühisvara.
7.PKS (perekonnaseadus) § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara ning vastavalt PKS § 15 lg 1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kehtiva PKS § 210 lg 3 järgi kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Pooled vaidlevad, millal lõppesid hageja ja K. Sa abielusuhted.
8.Esitatu kohaselt sõlmisid abikaasad 15.08.1997 ühisvara osalise jagamise lepingu (dtl 8-9), lepingus on märgitud, et K. Sa elukoht on xxx ning hageja elukoht xxx, lepinguga jagati ka ühisvara selliselt, et K. Sa ainuomandisse jäi lahusvarana 2/3 mõttelist osa xxx ehitistest ja rajatistest kui vallasasjadest ning hageja ainuomandisse jäi lahusvarana xxx osak, millega seondus õigus xxx korteri kasutamiseks. Kohus tuvastab, et 08.10.2003 esitas hageja K. Sa vastu hagiavalduse abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes (dtl 85-87), milles märkis, et lahkus K. Sast eraldi elama 01.03.2003 alates millest on nende abielulised suhted lõppenud. Nähtuvalt esitatust lõpetas kohus viidatud tsiviilasjas 07.04.2004 määrusega (dtl 84) menetluse, kuna hageja loobus hagist. Hageja väitel tingis hagist loobumise abikaasade leppimine, abielu sooviti jätkata.
9.Seoses abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga kuulas kohus üle tunnistajad. Tunnistaja V J ütluste (dtl 242-244) kohaselt elab tema xxx aadressil ning oli hageja ja K. Sa naaber. Abikaasad elasid tunnistaja ütluste kohaselt koos kuni 2006. või 2007. aastani, kui hageja kolis ära. Tunnistaja E T ütluste (dtl 240-242) kohaselt oli ta K. Sa ülikooliaegne sõber, hagejat tundis K. Sa kaudu. Tunnistaja ütluste kohaselt lõppesid abikaasade abielulised suhted 2000-ndate lõpu poole või keskel. Sellest tunnistaja sai teada selliselt, et külastades K. Sa xxx tn elamus hagejat enam seal ei olnud. Küsimise peale K. S rääkis tunnistajale, et on lahku läinud. Nimetatud tunnistajate ütlustega on kooskõlas hageja väitega, et 1999. aasta seisuga abielusuhted lõppenud ei olnud. xxx tn aadress on märgitud hageja elukohaks ka 07.03.2005 tervisetõendil (dtl 115), terviseraamatus 2002. aastast (dtl 126-127), 21.12.2004 patsiendikaardil (dtl 128). Kohtule on esitatud vastus päringule (dtl 47),
millest nähtuvalt tegi hageja 19.07.2001 politseile avalduse jalgratta varastamise kohta xxx aiast. K. Sa 19.02.2004 haigusloost (dtl 198) nähtuvalt oli tema kontaktisikuks hageja. Nimetatud tõendid viitavad samuti sellele, et abikaasad elasid koos ning seonduvalt abielulised suhted jätkusid veel 2000-ndatel.
10.Seoses asjaoluga, et ühisvara osalise jagamise lepingus oli hageja elukohaks märgitud xxx, kuulas kohus tunnistajana üle hageja poja M A. Tunnistaja ütluste (dtl 244-247) kohaselt elas xxx korteris alates 1997.a. teisest poolest kuni 2007.a. alguseni tema, hagejat seal ei elanud. Hageja elas xxx tnl koos K. Saga, kus tunnistaja käis neil külas. Hageja elas seal kuni 2006. aastani, tunnistaja aitas hagejal 2006.a. üürikorterisse kolida. Kohus kuulas tunnistajana üle ka kostja poja I N. Tunnistaja ütluste (dtl 247-248) kohaselt käis ta 2002. aastal üks kord koos emaga paariks tunniks külas oma vanaisa K. Sa juures, majas ei olnud naiselikke asju, mille all peab tunnistaja silmas, et maja oli koristamata ja segamini. Sellest jäi tunnistajale mulje, et ainult vanaisa elab seal. Kohus leiab, et asjaolust, et maja oli koristamata, ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kes majas elab. Samuti külastas tunnistaja K. Sa ainult paariks tunniks, mis ei võimaldanud K. Sa elukorraldusest sisuliselt teada saada.
11.Kohus tuvastab tunnistajate V. J, E. T ja M. A ütluste ning eelviidatud dokumentaalsete tõendite alusel, et abikaasade abielusuhted kestsid vähemalt 2006. aastani. Teistsugust järeldust ei võimalda mh kostja viidatud ebajärjepidavus hageja väidetes seoses suhete lõppemise ajaga (kiri pärimismenetluses, mille kohaselt kuni 14.12.2011 enamik aega elati koos, dtl 97 või elati koos kuni 2008.aastani, dtl 99; 08.10.2003 hagiavalduses (dtl 85-87) märgitud abielusuhete lõppemise aeg 01.03.2003). Kohus leiab, et kui ka abikaasad erinevatel aegadel korduvalt otsustasid lahku minna, kuid leppisid hiljem ära ja soovisid abielu jätkata, siis abielusuhted pöördumatult lõppenud ei olnud.
12.Kohus tuvastas eelnevalt, et K. S kanti xxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 23.10.1999. Riigikohtu läbiva praktika kohaselt tekib abielu kestel maa erastamise korral erastatud maale abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (nt 2-16-16114, p 25 ja samas viidatud lahendid). Kohus leiab, et kuivõrd hageja ja K. S olid 23.10.1999 abielus ning nende abielusuhted lõppenud ei olnud, oli xxx kinnistu abikaasade ühisvara.
13.Kohus leiab, et K. S ei saanud saada kinnistu ainuomanikuks ka kinnistusraamatu kande igamisega AÕS § 123 järgi. Tulenevalt AÕS § 111 lg 1 välistab igamise valdaja pahausksus, AÕS § 111 lg 2 järgi valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist. Riigikohus on leidnud pärimise kontekstis, et kinnistusraamatu kanne saab olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist; kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust (2-1910779, p 16). Käesoleval juhul pidi K. S kinnistusraamatu kande tegemise ajal teadma, et ta on hagejaga abielus ning abielusuhted lõppenud ei ole, mistõttu igamise eelduseks olev heauksuse tingimus täidetud ei saanud olla.
14.Kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 ja 2 alusel võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; samuti juhul, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. 15.08.1997 ühisvara osalise jagamise lepinguga jagasid abikaasad ühisvara selliselt, et K. Sa ainuomandisse jäi lahusvarana 2/3 mõttelist osa xxx ehitistest ja rajatistest. Kohus tuvastab, et 28.11.1997 lepinguga (dtl 10-12) ostis K. S täiendava 1/3 mõttelise osa xxx ehitistest. xxx ehitised vallasasjadena olid seega 2/3 mõttelises osas K. Sa lahusvara ning 1/3 mõttelises osas abikaasade ühisvara. 28.11.1997 lepingujärgne müügihind oli 150 000 krooni. Kostja on välja toonud, et ostu finantseerimiseks võttis laenu ainult K. S. Kohtule on esitatud 28.11.1997 K. Sa kui pantija ja xxx AS-i kui pandipidaja vahel sõlmitud pandileping (dtl 91-94), millest nähtuvalt on kokku lepitud xxx ehitiste koormamises pandiga, millega on tagatud kõik pandipidaja nõuded pantija vastu, mis
tulenevad nende vahel 24.11.1997 sõlmitud laenulepingust, mille järgi pantija võlgneb pandipidajale 99 999 krooni. Kogu ostuhinda ei finantseeritud seega 24.11.1997 laenuga.
15.Kohus tuvastab, et K. S ja Eesti Vabariik sõlmisid 11.08.1999 lepingu (dtl 14-15), millega K. S ostis xxx maaüksuse hinnaga 31 250 krooni, seejuures kogu ostuhinna tasus ostja EVP-des. Kohtule on esitatud maksekorraldused (dtl 122), millest nähtuvalt kandis hageja K. Sale 02.06.1999.a. 7 500 EVP-d ning O L 16.11.1998.a. 10 350 EVP-d selgitusega „kink“. Pooled ei vaidle, et O L oli hageja ema abikaasa. Kohus nõustub, et tulenevalt ajalisest seosest on alust arvata, et neid EVP-sid kasutati xxx maa ostmiseks. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et K. S oleks teinud samal ajaperioodil muid tehinguid EVP-dega. Kohus asub seisukohale, et xxx kinnistut ei omandatud täielikult ega suuremas osas K. Sa lahusvara arvel, samuti ei ole õige, et hageja ei ole osalenud ühisvara omandamises. Ehitised vallasasjadena olid osaliselt mh abikaasade ühisvara, maa omandamises osales hageja nähtuvalt viidatud maksekorraldustest üle poole ostuhinna ulatuses. Kohus asub seisukohale, et alust osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks ei PKS § 19 lg 2 p 3 ega 2 alusel ei ole.
16.Kohus rahuldab hagi ning jagab ühisvara poolte vahel selliselt, et xxx kinnistu jääb poolte kaasomandisse kummalegi 1⁄2 mõttelises osas.
17.KRS (kinnistusraamatuseadus) § 341 lg 1 kohaselt kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.
18.Kohus kohustab kostjat nõusoleku andmiseks, et kanda hageja xxx kinnistu kaasomanikuna 1⁄2 mõttelises osas kinnistusraamatusse.
19.Kohus tagas 30.11.2022 määrusega hagi. Kohus määrab TsMS § 445 lg 2 alusel, et kohaldatud abinõud jäävad jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena. Menetluskulud
20.TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluskulude jaotamise osas on Riigikohus kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (3-2-1-70-10, p 14). Ka seoses ühisvara jagamisega on Riigikohus leidnud, et põhjendatud on jätta sõltumata hagi rahuldamise ulatusest kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides (3-2-1-12-07, p 13). Tulenevalt TsMS § 164 lg 1 kannavad abikaasad ühisvara jagamise asjas üldreeglina oma menetluskulud ise.
21.Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, leides, et vara jagamine on mõlema poole huvides. Hagejal on õigus taotleda hagi esitamiselt enamtasutud riigilõivu tagastamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.