Eesistuja Liis Arrak, liikmed Aleksandr Kondrašov ja Kaija Piirmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.01.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-11890
Kohtuasi
Osaühingu Crossmark Group hagi Delamode Estonia OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.01.2022 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Delamode Estonia OÜ apellatsioonkaebus, hind 11 646,2 eurot FERROLINE GRUPP OÜ apellatsioonkaebus, hind 11 646,2 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing Crossmark Group (registrikood 11120960), lepingulised esindajad Renee Mahl ja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja Delamode Estonia OÜ (registrikood 12362613), lepinguline esindaja Marko Jaani Kolmas isik kostja poolel FERROLINE GRUPP OÜ (registrikood 10713480), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Marek Keiman ja Kaidar Sultson
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 18.11.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Võtta uue tõendina vastu Rootsi Kriminaalpreventsiooni Nõukohtu lühianalüüs ja statistika väljavõte koos tõlkega.
2.Rahuldada Delamode Estonia OÜ apellatsioonkaebus ja FERROLINE GRUPP OÜ apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Harju Maakohtu 31.01.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi, ja teha uus otsus, millega jätta Osaühingu Crossmark Group hagi Delamode Estonia OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks ka selles osas rahuldamata.
4.Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Osaühingu Crossmark Group kanda.
2-17-11890 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Crossmark Group (hageja, saatja) esitas 09.08.2017 Harju Maakohtule Delamode Estonia OÜ (kostja, vedaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 10 036,37 eurot, kohtueelse õigusabikulu hüvitise 225 eurot, mõlemalt põhinõudelt (10 261,37 eurot) hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 568,14 eurot ja alates 10.08.2017 kuni põhinõuete täitmiseni neilt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.02.2017 veolepingu, millega kostja kohustus vedama Rootsist Eestisse kaks alust tubakapaberit (veos) maksumusega 20 330 eurot, kaaluga 1000 kg. Kostja sõlmis allveolepingu Ferroline Grupp OÜ-ga (kolmas isik), kes omakorda sõlmis allveolepingu SuperWay OÜ-ga (tegelik vedaja). Veos laaditi 21.02.2017 tegeliku vedaja sõiduki peale. 22.02.2017 teatas kostja hagejale, et 21.–22.02.2017 öösel murti Rootsis (aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen) haagisesse sisse ning vastastati hageja veos. Haagisel oli 21.02.2017 purunenud rehv, mis vajas vahetamist. Rikke tõttu ei saanud veok sõitu jätkata. Allvedajate vaidluse tõttu kulude kandmise üle ei kutsutud samal õhtul rikke kõrvaldamiseks autoabi ning juht jäi veoki ja haagisega ööseks Altia Sweden AB kõrval asuvasse parklasse. Öösel parkimise ajal varastati haagisest hageja veos. Parkla ei olnud turvaline sõiduki öiseks peatumiseks. Tegemist oli Rootsi Kuningriigi suure alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte Altia Sweden AB hoonega külgneva parklaga, mis oli rajatud Altia Sweden AB töötajate ja külastajate sõidukite parkimiseks, samuti kauba laadimist ootavate veokite parkimiseks. Üldteada on asjaolu, et alkohoolsed joogid ja tubakatooted loetakse veonduses kõrgendatud varguse riskiga kaupadeks. Seega jättis vedaja kaubaga koormatud veoki vastutustundetult öiseks ajaks varguse suhtes kõrgendatud riskirühmaga kauba (alkohol) hulgimüüja vahetusse lähedusse. Parklas puudus igasugune mehitatud või elektrooniline valve ning kostja ei võtnud tarvitusele mistahes meetmeid (nt valve korraldamine) veose turvalisuse tagamiseks. Kostja oli teadlik, et Rootsi Kuningriigi parklates leiavad ja võivad aset leida sissemurdmised treileritesse. Ajavahemikus november 2016 kuni märts 2017 toimus terve rida kuritegeliku grupeeringu poolt toime pandud erinevaid sissemurdmisi (sh sissemurdmised veokitesse) ja vargusi.
1.2.Hageja nõuab kostjalt kauba kaotsimineku eest hüvitist 10 036,37 eurot. 2
2-17-11890 Hageja nõudis tegelikult vedajalt ja tema kindlustusandjalt 20 330 euro ulatuses kahju hüvitamist. Kindlustusandja hüvitas hagejale 02.03.2017 Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 23 lg-s 3 sisalduvat piirmäära arvestades 10 293,36 eurot. Kostja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et juht rakendas kõrgendatud hoolsust varguse ärahoidmiseks. Kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 järgi õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 sätestatud kahjuhüvitise piirmäärale, sest kahju oli tekitatud tahtlikult õigusvastase tegevusega, milleks Riigikohtu praktika kohaselt saab pidada ka rasket hooletust. Vedajad ei kutsunud autoabi, et kõrvaldada tehniline takistus varuratta kättesaamiseks ja ratta vahetamiseks, sest ei suutnud omavahel kokku leppida kulude kandmist. Autoabi kutsumise korral oleks ratas vahetatus ja veok oleks jõudnud laevale, mitte jäänud ebaturvalisse parklasse ööbima.
1.3.Kuna hageja esitas 28.02.2017 kostjale kahjunõude, kuid kostja ei rahuldanud nõuet, oli hageja sunnitud kahju sissenõudmiseks kandma kahjuhüvitise sissenõudmiseks kohtueelseid õigusabi kulusid 225 euro ulatuses (2,25 tundi hinnaga 100 eurot), mille kostja peab hagejale hüvitama.
1.4.Mõlema hüvitise tasumisega viivitamise tõttu peab kostja maksma hagejale VÕS § 113 lg 1 alusel selles sättes nimetatud määras viivist kuni hüvitiste tasumiseni. Hageja esitas kostjale kahjunõude 28.02.2017 ja on õigustatud nõudma kahjuhüvitiselt viivist alates 01.03.2017 (hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 563,89 eurot). Hageja tasus õigusabiteenuse arve 08.05.2017 ja on õigustatud nõudma õigusabikulude hüvitisest viivist alates 09.05.2017 (hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4,55 eurot). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel FERROLINE GRUPP OÜ.
2.1.Kostja võttis omaks, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping, mille alusel kohustus kostja vedama hageja veose kaaluga 1000 kg Rootsist Eestisse, kostja sõlmis oma korda allveolepingu hageja veose vedamiseks, ning veost ei ole saajani toimetatud.
2.2.Kostja vastuväidete kohaselt ei vastuta ta CMR art 17 lg 2 järgi kahju eest, sest kahju on tekkinud vedajast tingitud asjaoludel, mida vedaja oleks suutnud vältida. Veokijuht parkis veoki kohustuslikuks puhkeajaks parklasse ning temalt ei saanud mõistlikult oodata varguse ettenägemist.
2.3.Juhul, kui kohus leiab, et kostja vastutab kahju eest, ei vastuta kostja CMR art 23 lg 1 järgi rohkem kui 166,93 euro eest. Kuna kauba kogukaal oli 1000 kg, on vedaja vastutus piiratud 8330 SDR-ga. Ajal, mil kindlustusandja hüvitas hagejale kahju (02.06.2017), oli 1 SDR ühik 1,255770 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kauba kaotsimineku eest hüvitist 10 460,56 eurot. Kuna kindlustusandja hüvitas hagejale 10 293,63 eurot, on hagejal õigus nõuda täiendavalt hüvitist 166,93 eurot. Õige ei ole hageja arusaam, et kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 alusel õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 sätestatud piirmäärale. Hageja ei ole tõendanud vedaja tahtlust või sellega võrdsustatavat käitumist. Vedaja ei eiranud ilmseid ja silmnähtavaid ettevaatusabinõusid. 3
2-17-11890 Professionaalsetel vedajatel on tavaks parkida veok autojuhi kohustuslikuks puhkeajaks parklasse ning autojuht parkiski veoki selleks ette nähtud kohta (parklasse).
2.4.Kuna kostja ei ole hagejale kahju tekitanud, et pea kostja hagejale kohtueelseid õigusabikulusid hüvitama. Ka juhul, kui kostja vastutab tekkinud kahju eest, ei pea kostja kohtueelseid õigusabikulusid hüvitama, sest hagejal ei olnud põhjust saata kostjale täiendavat kahjunõuet esindaja vahendusel. Lisaks ei saa pidada põhjendatuks kliendiga asja arutamise ja kliendile olukorra selgitamise kulu.
2.5.Kuna hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt hüvitisi, ei ole tal õigust nõuda ka hüvitiste maksmisega viivitamise tõttu viivist. Lisaks tuleb arvestada, et CMR art 27 lg 1 järgi on viivisemäär 5% aastas ning hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus nõuda viivist alates hagis märgitud kuupäevadest. Kolmanda isiku vastuväited
3.Kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse kaasatud FERROLINE GRUPP OÜ (kolmas isik) vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kolmas isik kinnitas, et tema ja kostja sõlmisid 17.02.2017 allveolepingu hageja veose vedamiseks ning kolmas isik sõlmis omakorda tegeliku vedajaga allveolepingu, mille alusel teostas veo KA (veokijuht). 21.–22.02.2017 öösel viibis veok veosega hageja märgitud aadressil, kus pandi toime vargus.
3.2.Kolmanda isiku vastuväidete kohaselt ei ole kostja ega ükski allvedaja tekitanud hagejale kahju tahtliku õigusvastase tegevusega CMR art 29 lg 1 tähenduses ega käitunud raskelt hooletult, mistõttu ei ole hagejal õigust saada hüvitist rohkem, kui kindlustusandja on talle juba hüvitanud. Kindlustusandja hüvitas hagejale kahju CMR srt 23 lg-s 3 sätestatud piirmäära ulatuses, mistõttu ei ole hagejal õigust saada kostjalt kahjuhüvitist. Hageja ei ole rasket hooletust tõendanud. Hageja heidab ette autoabi kutsumata jätmist 21.02.2017 õhtul, kuid seda ei saa pidada raskeks hooletuseks. Vedajal oli õigus teha vahepeatusi ning lepingus kokkulepitud tähtaja järgimiseks ei olnud kohene autoabi vajalik. Rehv purunes 21.02.2017 kella 16 ajal ja ka juhul, kui autoabi oleks saabunud õhtul, oleks juht tõenäoliselt jäänud ööseks samasse parkimiskohta, sest sadam oli ligi 30 minutilise sõidu kaugusel. Parkimiskoht oli tavapärane transporditeenust osutavate autojuhtide poolt kasutatav peatumiskoht. Tegemist ei olnud parklaga, milles ööbimine oleks sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu või milles peatumist saaks pidada vedaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. Autojuht veendus enne parkimist, et territoorium on varustatud turvakaameratega (alles pärast vargust selgus, et veok ei jäänud kaamera vaatevälja), mis näitab, et juht järgis kõrgendatud hoolsust. Juht ei jätnud veokit järelevalveta, vaid jäi veokisse ööbima.
3.3.Kuna hüvitisenõue ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue.
3.4.Hageja ei saa nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. CMR art 27 lg 1 järgi on viivisemäär 5% aastas.
4
2-17-11890 Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 31.01.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 10 261,37 eurot (sh kohtueelsete õigusabikulude hüvitise), 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4121,97 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 10.12.2021 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Maakohus jättis poolte menetluskulud kostja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 5158,32 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
-
hageja ja kostja sõlmisid veolepingu, mille alusel kohustus kostja vedama kaks alusetäit kaupa Rootsist Eestisse ja hageja kohustus tasuma selle eest veotasu 150 eurot; veoleping täitmiseks sõlmis kostja veolepingu kolmanda isikuga ning kolmas isik omakorda tegeliku vedajaga; veokijuht peatus veokiga aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen asuva Altia Sweden AB (alkoholitootja ja alkoholiga kauplev ettevõte) aia juures tee ääres, mitte parklas; veok oli kohustatud tegema peatuse tehnilise rikke, mitte kohustusliku puhkepausi tõttu; veokile ei tellitud autoabi, sest juhil ei olnud raha ja kolmandal isikul puudus vaba raha; tegelik vedaja ja kolmas isik vaidlesid autoabi teenuse finantseerimise üle.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab kostja CMR art 17 lg 1 alusel hagejale kahju tekkimise eest ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 10 036,37 eurot.
4.2.1.Kostja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel, sest ta rakendas kahju ärahoidmiseks üksnes tavapärast hoolt, mitte kõrgendatud hoolsust. Veokijuht peatus veokiga tehnilise rikke tõttu alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte aia juures tee ääres, mitte parklas. Ei saa eeldada, et alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte aia juures tee ääres oleks turvaline peatumiskoht. Varastel on selliste kohtade suhtes eelduslikult kõrgendatud huvi. Ka juhul, kui autojuht peatus parklas, ei ole tõendatud, et tegemist oli turvalise parklaga. Veokorraldaja IT selgitusest, nähtub et „tühja rehviga juht loobus liikuda turvakohta“, millest saab järeldada, et kolmanda isiku veokorraldaja hinnangul ei olnud tegemist turvalise peatumiskohaga. Ka Altia Sweden AB transpordijuhi hinnangut parkimiskoha ebaturvalisuse kohta saab pidada usaldusväärseks, sest Altia Sweden AB hoone külgneb vaidlusaluse parkimiskohaga ja eelduslikult puutub logistikajuht nimetatud kohaga igapäevaselt kokku ning on erapooletu. Kostja esitatud OÜ Transway e-kiri ei ole usaldusväärne, sest kostja esindaja on olnud seotud OÜ Transwayga. Hageja esitatud e-kirjal on suurem tõendusjõud kui kostja esitatud e-kirjal. Autoabi kutsumine oli juhi hinnangul vajalik, kuid seda ei tehtud raha puudumise tõttu. Kolmas isik oli teadlik, et parkimiskoht ei olnud turvaline. Seega olid kolmas isik ja tegelik vedaja kauba suhtes äärmiselt hooletud. Öisel ajal tee ääres parkimine on vedajapoolne raske hooletus. Kõrgendatud hoolsuse korral oleks juht tellinud autoabi, rehv oleks parandatud ja veok oleks saanud sõita Stockholmi ega oleks pidanud jääma ööseks tee äärde. Kuna kostja teadis, et Rootsis toimub sissemurdmisi aina rohkem, pidi kahju olema kostjale lepingu sõlmimisel ettenähtav. Äärmiselt hoolas käitumine oleks samasuguses situatsioonis ka see, et 5
2-17-11890 autojuht pargib veoki kinnisesse lukustatud ruumi või mehitatud valvega parklasse ja kasutab haagise turvamiseks vastavat turvaseadet (alarmseadet). Kui kostja oleks veolepingust tuleneva vedamise kohustuse täitnud nõuetekohaselt ja kõrgendatud hoolsusega ja kaup oleks saajani jõudnud, ei oleks hagejal tekkinud kahju kaotsiläinud vara väärtuse ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et ta rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Kostja vastutab CMR art 3 alusel tegeliku vedaja käitumise eest.
6
2-17-11890
4.2.2.Kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 järgi õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 sisalduvale vastutuse piirmäärale ja tal tuleb hüvitada kahju kogu ulatuses (10 036,37 eurot). CMR art 29 lg 1 kohaldamine eeldab, et kostja põhjustas kahju tahtluse või raske hooletusega. Kõrgendatud hoolsuse täitmata jätmist saab võrdsustada raske hooletusega VÕS § 104 lg 1 p 4 tähenduses. Seega põhjustas vedaja kahju raskest hooletusest.
4.3.Kuna hagejal oli vaja kahjunõude maksmapanekuks kasutada õigusabi, peab kostja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitama hagejale kohtueelsed õigusabikulud 225 eurot. Kulu on mõistliku suurusega.
4.4.Rahaliste kohustustega viivitamise tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista ka viivis. CMR art 27 lg-s 1 sisalduvat 5%-list viivisemäära saab pidada vedaja vastutuse piiramiseks ning lähtuda tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast. Kostja peab tasuma hagejale kahjuhüvitiselt viivist alates 01.03.2017 ning kohtueelsete õigusabikulude hüvitiselt alates hagi esitamisest (09.08.2017) kuni kohustuste kohase täitmiseni.
4.5.Arvestades hagi rahuldamise ulatust (osaliselt jäi rahuldamata üksnes sissenõutavaks muutunud viivisenõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitiselt), jäävad menetluskulud kostja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 5506,33 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kooskohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebused
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus menetlusõiguse norme rikkudes vääralt järgmised asjaolud: 1) vahejuhtum ei toimunud veokijuhi kohustusliku puhkepausi ajal, 2) peatumine toimus tee ääres, mitte parklas, 3) parkla ei olnud turvaline.
5.2.Maakohus järeldas vääralt, et vedaja ei rakendanud kõrgendatud hoolsust CMR art 17 lg 2 tähenduses.
5.3.Maakohus järeldas vääralt, et CMR art 29 lg 1 tähenduses saab kõrgendatud hoolsust võrdsustada raske hooletusega, ning asus sellest tulenevalt vääralt seisukohale, et kahju tuleb hüvitada kogu ulatuses. Kõrgendatud hoolsusel on tähendus vedaja vastutusest vabanemisel (CMR art 17 lg 2), mitte CMR art 29 lg 1 kohaldamisel.
5.4.Maakohus jättis tähelepanuta kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude kohta esitatud kostja vastuväiteid.
5.5.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. CMR art 27 lg 1 järgi on õige viivisemäär 5% aastas. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja väited viivisenõude sissenõutavaks muutumise kohta.
6.Kolmas isik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7
2-17-11890
6.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus asjaolusid tuvastades menetlusõiguse norme ning tuvastas vääralt, et veok parkis tee ääres, mitte parklas, ning et parkla ei olnud turvaline. Tähtsust ei ole asjaolul, kas vahejuhtum toimus juhi kohustusliku pausi ajal või mitte. Maakohus jättis asjaolusid tuvastades arvestamata kolmanda isiku esitatud vastuväited ja tõendid.
6.2.Maakohus sisustas vääralt kõrgendatud hoolsuse määra viisil, mida hageja ei olnud tõendanud.
6.3.Maakohus kohaldas vääralt CMR art 29 lg-t 1 ja leidis ekslikult, et juht käitus veokit parkides raskelt hooletult.
6.4.Maakohus kohaldas vääralt CMR art 27 lg-s 1 sätestatud viivisemäära asemel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääral.
7.Hageja vaidles kostja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebustele vastu. Kostja ja kolmas isik toetasid teineteise apellatsioonkaebusi. Menetluse edasine käik
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.11.2023 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitiselt 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2579,06 eurot ületavas osas ja alates 10.12.2021 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2579,06 eurot ja alates 10.12.2021 viivise 5% aastas.
9.Riigikohus tühistas 19.06.2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu põhjenduste kohaselt leidsid maa- ja ringkonnakohus põhjendatult, et vedaja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel, st kostja vastutab kahju eest CMR art 17 lg 1 alusel, kuid kohtud kohaldasid vääralt CMR art 29 lg-t 1 koosmõjus VÕS § 104 lg-ga 4 ning jätsid nende sätete kohaldamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata. Riigikohtu juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul anda hagejal võimalus tõendada, et valitud parklas või piirkonnas esines tavapärasest suurem varguste oht või oli veos tavapärasest suurema varguse ohuga ning hoolas vedaja oleks parkimist selles parklas või piirkonnas kindlasti vältinud. Lisaks märgis Riigikohus, et CMR art 27 lg 1 on erinorm VÕS § 113 lg 1 suhtes, mitte vedaja piiratud vastutus.
10.Ringkonnakohus palus hagejal tuua esile ja vajadusel tõendada asjaolud, mis kinnitavad, et kostja põhjustas kahju tahtliku õigusvastase tegevusega või sellise kohustuse rikkumisega, mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi on võrdustatud tahtliku õigusvastase tegevusega CMR art 29 lg 1 tähenduses, sh et valitud parklas või piirkonnas esineb tavapärasest suurem varguste oht või on konkreetne veos tavapärasest suurema vargusohuga ning hoolas vedaja oleks parkimist konkreetses parklas või piirkonnas kindlasti vältinud.
11.Hageja jäi selle juurde, et veoki ratta vahetamata jätmine ning kaupadega haagise järelevalveta alkoholihulgimüüja hoone juurde jätmine on vaadeldav vedaja raske hooletusena, sest nii selles piirkonnas kui ka konkreetses parkimiskohas, kus veok seisis, oli tavapärasest suurem veose varguse oht. Parkimiskoht ei olnud asfalteeritud ning asus tööstuspiirkonnas, kus on öösel vähem inimesi. Võrreldes Rosersbergi tööstusrajooniga, kus on toimunud mitmeid sissemurdmisi, oli vaidlusalune tööstuspiirkond veelgi ebaturvalisem, 8
2-17-11890 sest see oli vähem hoonestatud (esines palju tühermaad). Alkoholihulgimüüja hoone kõrval parkimine tekitas mõistlikule isikule ebaõige kujutuse, et veoki haagises asub alkohol, mis on suurema varguse ohuga kaup. Parkimiskoha objektiivsed tingimused ei vastanud nendele kriteeriumidele, mille järgi rahvusvahelised autojuhid valivad parkimiskohti veose öiseks peatumiseks ning hoolas vedaja oleks kindlasti vältinud sellisel parkimiskohal veose parkimist. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks uusi tõendeid.
12.Kostja vaidles hagile jätkuvalt vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et piirkonnas, kus vahejuhtum aset leidis, oli 2017 eriti suur varguse oht või et veos oli eriti suure varguseohuga. Veos ei sisaldanud alkohoolseid jooke ja hageja ei ole tõendanud, et alkohol ning alkoholihulgimüüja hoone juures parkiv veok on suurema varguse riskiga. Samuti ei ole hageja tõendanud, et piirkond, kus veok parkis, oli suurema varguse riskiga. Rootsi Kriminaalpreventsiooni Nõukogu statistika ei kinnita, et selles omavalitsusüksuses oleks pandud toime rohkem vargusi mootorsõidukist, haagisest või haagissuvilast kui omavalitsusüksuses, kus asub Rosersbergi tööstusrajoon. Statistika ei näita varguste kasvu. Kostja vaidles hageja esitatud uute tõendite vastuvõtmisele vastu ning esitas ka ise uusi tõendeid.
13.Kolmas isik vaidles hagile vastu ja leidis samuti, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, milles saaks järeldada, et vedaja tegutses raskelt hooletult. Kolmas isik vaidles hageja uute tõendite vastuvõtmise taotlusele vastu.
14.Tallinna Ringkonnakohus otsustas 13.11.2025 määrusega uute tõendite vastuvõtmise ning vaatas asja läbi 18.11.2025 kohtuistungil.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi ka selles osas rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise.
16.Pooled ja kolmas isik vaidlevad selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale veolepingu rikkumisega põhjustatud kahju 10 036,37 eurot, kahjunõude sissenõudmisel tekkinud kohtueelsed õigusabikulud ning tasuma kummaltki kahjuhüvitiselt viivist.
17.Menetlusosalised ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel aluseks: -
hageja ja kostja sõlmisid 17.02.2017 e-kirja teel veolepingu, mille alusel kohustus kostja vedama 72 tunni jooksul hageja veose kaaluga 1000 kg Rootsist (Rosersberg) Eestisse ning hageja kohustus tasuma veo eest 150 eurot (dtl 16–21); veoseks oli kaks alust tubakapaberit maksumusega 20 330 eurot (dtl 22–23); kostja sõlmis allveolepingu FERROLINE GRUPP OÜ-ga (kolmas isik), kes sõlmis omakorda veolepingu OÜ-ga SuperWay (tegelik vedaja) (omaksvõtt); 1000 kg kaaluv veos anti 21.02.2017 Rosersbergis üle tegeliku vedaja juhile (dtl 26, 116);
9
2-17-11890 -
-
veokijuht avastas 21.02.2017 kella 16:30 ajal tehnilise rikke (rehv oli katki), samal õhtul ei tellitud autoabi ning veokijuht jäi ööseks tee ääres Altia Sweden AB aia juures aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen parkima, mainides, et territoorium on varustatud turvakaameratega (hiljem selgus, et veok ei jäänud kaamera vaatevälja) (dtl 246); veos ei jõudnud Eestis saajani, sest 21.-22.02.2017 öösel varastati veos Rootsis aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen (dtl 28–31); AS Inges Kindlustus hüvitas 02.06.2017 hagejale kahju 10 293,63 euro ulatuses (dtl 46).
18.Maakohus asus ülal tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et kostja vastutab CMR art 17 lg 1 alusel hagejale tekkinud kahju eest ega vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel.
18.1.CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Seejuures vastutab vedaja CMR art 3 järgi ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires.
18.2.Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest mh juhul, kui kauba kaotsiminek oli tingitud asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Riigikohtu juhise kohaselt vabaneb vedaja sel alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel, seejuures ei ole veose vargus valveta parklas eriline asjaolu, mis vabastaks vedaja vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel (RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890, p 13). CMR art 18 lg 1 järgi lasub nende asjaolude tõendamiskoormus vedajal. Kostja ega kolmas isik ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja või allvedajad rakendasid veoki rehvi purunemise järel veose öisel parkimisel tavapärast hoolsusest ulatuslikumaid meetmeid.
19.Maakohus kohaldas siiski vääralt CMR art 29 lg-t 1 ja jättis sellest tulenevalt põhjendamatult kohaldamata CMR art 23 lg-st 3 tuleneva vastutuse piirmäära.
19.1.Kui vedaja on kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis määratakse CMR art 23 lg 1 järgi hüvitamisele kuuluva summa suurus kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Kauba maksumus määratakse CMR art 23 lg 2 järgi kindlaks börsi koteeringu alusel või kui see puudub, siis kehtiva turuhinna alusel, või mõlema puudumise korral sama liiki ja kvaliteediga kauba tavalise maksumuse alusel. CMR art 23 lg 3 (05.07.1978 prokolliga asendatud sõnastuses) kohaselt ei või siiski hüvitise suurus ületada 8,33 arvestuslikku ühikut puuduoleva brutokaalu kilogrammi eest. Seejuures on CMR art 23 lg 7 (05.07.1978 prokolliga täiendatud sõnastuses) kohaselt nimetatud arveldusühikuks Rahvusvahelise Valuutafondi poolt kindlaksmääratud SDR-ühik ning CMR art 23 lg-s 3 nimetatud summa konverteeritakse selle riigi rahvuslikku valuutasse, kelle kohus arutab kohtuasja, kohtuotsuse tegemise päeval või poolte kokkuleppel kindlaksmääratud päeval kehtinud valuuta väärtuse alusel. Vedajal ei ole CMR art 29 lg 1 järgi õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 nimetatud vastutuse piirmäärale, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Sama kehtib CMR art 29 lg 2 järgi ka siis, 10
2-17-11890 kui tahtliku õigusvastase teo on toime pannud või on oma kohustusi mittekohaselt täitnud vedaja agent või teenistuja või mis tahes muu isik, kelle poole vedaja pöördub vedude korraldamiseks, kui need agendid, teenistujad või muud isikud tegutsevad oma töökohustuste täitmise ajal.
19.2.Riigikohtu juhise kohaselt on Eesti õiguse kontekstis vedaja tahtlik õigusvastane tegevus CMR art 29 tähenduses nii tahtlus kui ka raske hooletus (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5), seejuures lasub hagejal tahtluse või raske hooletuse tõendamiskoormus. Rasket hooletust (s.o käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral rikkumist) tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumite alusel ehk anda hinnang, kuidas oleks samal tegevusalal keskmine hoolas isik vastavas situatsioonis käitunud ja kas objektiivselt oleks kahju tekkimine olnud ettenähtav ja välditav. Parkimise ajal toimunud varguse korral võiks raske hooletuse ja selle kaudu tahtliku õigusvastase tegevusega olla tegu siis, kui veosega asuti mehitatud valveta parklas parkima piirkonnas, kus on eriti suur varguste oht või on veos väga suure väärtuse ja vargusohuga. Sellisel juhul oleks vedaja jätnud arvestamata olulise riskiga, mida oleks keskmine hoolas vedaja kindlasti vältinud. Ainuüksi asjaolust, et vedaja jäi veosega parkima, ei saa järeldada isegi seda, et tegu oleks hooletusega. Rasket hooletust ei saa põhjendada asjaoludega, mis puudutavad veoki parkimise põhjust (rehvi vahetamisega seonduvat) (RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890, p 14– 16).
19.3.Siinses asjas ei ole hageja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja, allvedajad või veokijuht jätsid käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral järgimata, s.o objektiivselt ettenähtava ja välditava veose varguseohu olulises ulatuses tõrjumata.
19.3.1.Kuigi hageja väitel esines veoki parkimiskohas suur varguse oht, ei ole hageja oma väidet tõendanud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja esindaja e-kirjast, milles ta teatab hagejale toimunud vargusest ja märgib mh „Selliseid asju juhtub kahjuks aina rohkem nii Rootsis kui ka mujal maades, kus immigratsiooniprobleemid aina kasvavad“ (dtl 24), ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, et konkreetses veoki parkimiskohas oli eriti suur varguse oht. Samuti ei saa mingit objektiivset varguse ohtu järeldada kolmanda isiku esindaja e-kirjas sisalduvast kindlustusandjale selgitusena märgitud lausest „Tühja rehviga juht loobus liikuda turvakohta, ütles et jääb ööseks samas kohas /.../“ (dtl 186). Seda, et veoki parkimiskohas Kungsängenis oli eriti suur varguse oht, ei saa kuidagi järeldada ka sellest, et hageja väitel toimus Rootsis Rosersbergi tööstusrajoonis 2016–2017 mitmeid sissemurdmisi. Sellest, kui Rosersbergi tööstuspiirkonnas esinesid vargused, ei saa järeldada seda, et samasugused vargused toimusid ka Kungsängenis. Ka sellest et tegemist oli osaliselt välja ehitamata hoonestusega tööstusrajooniga, ei saa järeldada seda, et seal esines eriti kõrge varguste oht. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks, et sarnaselt Rosersbergiga pandi ka Kungsängenis vaidlusalusel ajal toime eriti palju vargusi (sh sarnaseid vargusi veokitest), ega selle kohta, et osaliselt välja ehitamata hoonestusega tööstusrajoonides pannakse toime eriti palju sarnaseid vargusi. Seda, et Kungsängenis, mis üldtundtud asjaolude kohaselt asub Rootsis Upplands-Bro vallas, oleks olnud eriti suur varguste oht, ei nähtu ka Rootsi Kriminaalpreventsiooni Nõukohtu lühianalüüsist ja statistika väljavõttest (dtl 1128– 1159 ja 1162–1163, tõlge dtl 1236–1269). Analüüsist nähtub, et teatatud autovargused ja vargused mootorsõidukist (sh teatatud vargused mootorsõidukist, haagisest ja haagissuvilast) on Rootsis alates aastatuhande vahetusest järgult langenud ja 2010.-ndatel aastatel jäänud stabiilseks (dtl 1248). Lisaks nähtub statistika väljavõttest, et Upplands-Bro vallas aastates 2014–2017 esitatud kuriteoteadete (vargus mootorsõidukist, haagistest ja haagissuvilatest) arv 11
2-17-11890 on võrreldes teiste, sh Sigtuna vallaga, kus üldtuntud asjaolude kohaselt asub Rosersbergi tööstusrajoon, oluliselt madalam (2017 vastavalt 174 ja 290) (dtl 1269). Hageja ei ole tõendanud ka seda, et konkreetses parkimiskohas Altia Sweden AB aia juures oli eriti suur varguste oht. Hageja esitatud Google Maps foto (dtl 37) kinnitab, et koht, kuhu veokijuht veoki parkis, asus tee ääres Altia Sweden AB vahetus läheduses. Hageja väitel oli parkla rajatud Altia Sweden AB töötajate ja külastajate sõidukite ning kauba laadimist ootavate veokite parkimiseks. Kuigi Altia Sweden AB transpordi- ja turundusjuht HB märkis 11.09.2018 e-kirjas vastuseks hageja lepingulise esindaja päringule, et kaardil märgitud koht ei ole turvaline parkimiskoht veoautodele ja see ala ei kuulu Altiale (dtl 359, tõlge dtl 353), ei nähtu kirjast, millest tulenes e-kirja koostaja hinnangul ebaturvalisus, sh et see tulenes piirkonna eriti suurest varguse ohust. Seda ei kinnita ka hageja lepingulise esindaja seitse aastat hiljem saadetud täpsustavale päringule vastuseks saadetud HB 26.04.2024 e-kirjas (dtl 872, tõlge dtl 879) märgitu: „Kergesti varastatavatest toodetest koosneva koormaga veoki parkimine tööstuspiirkonnas ei pruugi olla optimaalne. Öösel on selles piirkonnas vähe inimesi. Veini ja alkohoolsete jookide koormaga veoki öiseks parkimiseks tuleks kasutada valvega parklat ja mitte üksildast tööstuspiirkonda“. Ka selles e-kirjas ei ole viidatud sellele, et piirkonnas esineks varguste oht. Ainuüksi sellest, et piirkonnas on vähe inimesi, ei saa seda järeldada. Seejuures ei nähtu e-kirjast, et HB hinnangul oleks igasuguse veose selles kohas parkimine käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, tema hinnangul ei oleks see vargusohtliku veose puhul optimaalne. Hageja väitel oli veoseks suitsupaber, mitte alkohol. Samuti ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et Altia Sweden AB kui alkoholihulgimüügiga tegeleva ettevõtte vahetus läheduses parkimine suurendas veokisse sissemurdmise ja veose varastamise ohtu. Neid asjaolusid ei saa pidada üldtuntuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita Altia Sweden AB kõrval asuva parkimiskoha eriti suurt varguse ohtu ka OJT kirjalik arvamus (dtl 934–946, tõlge dtl 1097–1109). Arvamuse p-s 10 kirjeldatu kohaselt on OJT tegelenud alates 1973 transpordi, ekspedeerimise ja transpordivastutuskindlustusega. Teda on Austrias tunnustatud eksperdina transpordi-, ekspedeerimis- ja transpordivastutuskindlustuse ning ekspedeerimis- ja kaubaveoõiguse valdkonnas. Ta on avaldanud mitmeid juriidilisi artikleid, sh juriidilisi erialaartikleid CMR-i kohta, osalenud arvukatel transpordiõiguse alastel konverentsidel, koolituselt jne ning tegelenud vabakutselise koolitajana ekspedeerimise ja kaubaveoõiguse ning sellega seotud kindlustusliikide teemal. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et OJTl on eelkõige erialateadmised ja kogemus transpordiõiguse vallas. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta arvamuse p-s 4 esitatud vastuse hageja küsimusele, kas hoolas vedaja oleks parkinud muudes hageja nimetatud parkimiskohtades, sest see ei puuduta konkreetses parkimiskohas esinenud riske, mistõttu ei ole sellel asjas tähtsust. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta OJT arvamuse p-s 8 antud õigusliku hinnangu vedaja hoolsuse määra kohta siinses asjas (kas vedaja oli parkimiskoha valikul kõrgendatult hoolas, nõuetekohaselt hoolas, hooletu või raskelt hooletu), sest sellise õigusliku hinnangu annab kohus vastavalt asjas esitatud ja tuvastatud asjaoludele. Lisaks ei ole OJT arvamuse kujunemine kontrollitav, sest arvamuses ei ole viidatud alusandmetele. Arvamusest nähtub, et OJT lähtus arvamust andes veoautodega seotud vargusjuhtumitega tegelemisel saadud praktilisest kogemusest kindlustuse valdkonnas ning selle kogemuse alusel liigitas ta parkimiskohad erineva riskipotentsiaali alusel kõrgeimast riskitasemest madalaima tasemini: 1) teelaiendid (avariiparklad), 2) kaugemal asuvad tööstuspiirkonnad, 3) infrastruktuurita puhkealad kiirtee ääres, 4) lihtsate infrastruktuuridega puhkealad kiirtee ääres, 5) tanklate, restoranide, hotellide jms puhkealad, 6) kiirtee ääres asuvad ohutud kohad ja 7) turvalised parklad. Tema hinnangul esineb tavaliselt kõrgema riskitasemega parkimiskohtades sageli vargusi. Samas ei tugine avamuses 12
2-17-11890 sisalduv liigitus kontrollitavatele andmetele, sh statistilistele andmetele nimetatud liiki parkimiskohtades teatud aja jooksul aset leidnud varguste kohta vms. Samuti ei viita arvamus ühelegi rahvusvahelise kaubaveo puhul tunnustatud ohutu parkimise heale tavale või muule tunnustatud standardile. Ka ülejäänud arvamuses tehtud järeldused ei ole kontrollitavad, sh ps 3 sisalduv järeldus selle kohta, et kohusetundlik juht oleks kindlasti vältinud seda kohta koormaga veoauto parkimiseks öösel, välja arvatud juhul, kui kohal oleks olnud teine juht või kui oleks palgatud valvur, p-s 5 sisalduv järeldus selle kohta, et üldiselt on suurem oht varastada koormaga veoautot või kaupa veoautost suure väärtusega kaupade tootjate või müüjate/ostjate läheduses, sest vargad võivad eeldada, et seal pargitud veoautodes on samad kaubad ja p-s 7 sisalduv järeldus, et juhti käitumine oli ebamõistlik. Kuigi OJT on põhjendanud p-s 6, miks saab parkimiskohta pidada talle kättesaadava kaardimaterjali alusel suurema vargusohuga parkimiskohaks (nõrk valgustus, läheduses tööstus- ja ärihooned, kus ei viibi öösel tõenäoliselt inimesi ja ei ole liiklust (mitte kohvikud, restoranid jms), ida, lõuna ja edela suunas taimestikuga varjatud), ei saa neist asjaoludest järeldada, et tegemist oli selgelt kohaga, kus esineb eriti suur varguse oht. Arvamusest saab järeldada üksnes seda, et selliste tunnustega parkimiskohas on varastel kergem tegutseda. See ei kinnita aga seda, et selles piirkonnas oli sellise riski realiseerumine muid asjaolusid arvestades tõenäoline. Kuigi OJT on põhjendanud p-s 8 ka seda, miks ta leiab, et juht käitus raskelt hooletult, ei põhine tema järeldus Riigikohtu juhises sisalduval CMR art 29 lg 1 ja VÕS § 104 lg 4 tõlgendusel. OJT heidab juhile ette parkimiskoha turvalisuse ja alternatiivsete parkimiskohtade kaalumata või lisaturvameetmete tarvitusele võtmata jätmist, kuid arvamusest ei nähtu, milliste asjaolude alusel järeldab OJT, et tegemist oli käibes vajaliku hoole olulises ulatuses järgimata jätmisega. Ringkonnakohus möönab, et arvamus kinnitab seda, et juht ja vedajad jätsid käibes vajaliku hoole asjatundja arvamuses toodud asjaoludel järgimata, kuid sellest ei saa järeldada, et seda tehti olulises ulatuses. Olukorras, kus sõidukil purunes rehv ja juht peatas sõiduki vaidlusaluses parkimiskohas ning jäi sinna ööbima, ei ole juht ega vedajad oluliselt rikkunud parkimiskoha turvalisust ja alternatiivseid parkimiskohti hinnates käibes vajalikku hoolsust.
19.3.2.Hageja ei ole väitnud, et eriti suur varguse oht oleks esinenud seetõttu, et veos oli väga suure väärtusega. Samuti ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et veos (suitsupaber) oli eriti vargusohtlik.
19.4.Ülaltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et kahju põhjustas kostja või allvedaja (sh veokijuhi) tahtlik õigusvastane tegevus CMR art 29 lg 1 tähenduses, mistõttu saab kostja tugineda CMR art 23 lg-s 3 sisalduvale vastutuse piirmäärale. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale tekkis veose varguse tõttu kahju 20 330 eurot ning kindlustusandja hüvitas hagejale 02.06.2017 10 293,63 eurot. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) veebilehe andmetel oli 02.06.2017 1 SDR väärtuseks 1,12170 eurot ning arvestades veose kaalu (1000 kg), oli sel ajal hüvitise piimäär CMR art 23 lg 3 järgi 9343,76 eurot (8,33×1000×1,12170). Seega on kindlustusandja hüvitanud hagejale kahju kogu piirmäära ulatuses ning hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt täiendavat kahjuhüvitist hoolimata sellest, et kostja möönis maakohtu menetluses, et tal võib olla kohustus hüvitada hagejale 166,93 eurot.
20.Kuna hageja kahjunõue ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka hageja kohtueelse õigusabikulu hüvitamise nõue ning viivisenõuded.
21.Ülaltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus kostja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata.
13
2-17-11890 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 167 lg 1 järgi hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus määras kindlaks hageja, mitte kostja ja kolmanda isiku menetluskulude rahalise suuruse, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 21–23).
(allkirjastatud digitaalselt)
14
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.