Muud › CMR

09.08.2017 esitatud hagiavalduse kohaselt saatis hageja 17.02.2017 kostjale hinnapäringu kahel euroalusel asuva kauba, kogukaaluga 1000 kg, vedamiseks Rootsist Eestisse. Kostja saatis hagejale hinnapakkumise 150 eurot ja tarneaja 75 tundi, millega hageja nõustus. Kahele alusele paigutatud kaubaks olid rullideks keeratud sigaretipaberid. Ühel euroalusel oli 1140 tk, maksumusega 10 830 eurot ja teisel euroalusel oli 1000 tk, maksumusega 9500 eurot. Xxxx AB poolt hagejale müüdud kauba maksumus kokku oli 20 330 eurot. Ferroline Group nimelisest CMR saatedokumendist nähtub, et kostja võttis hageja veotellimuse täitmiseks allvedaja Ferroline Grupp OÜ-ga sõlmitud veolepingu alusel, kes omakorda asus kostja tellimust täitma tegeliku vedaja Xxxx OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel. 22.02.2017 teatas kostja hagejale, et treilerisse on sisse murtud ning osa kaubast on ära varastatud, mille hulka kuulus ka hageja kaks euroalust kaupa. 27.02.2017 täpsustas kostja, et kaup varastati 21-22.02.2017 öösel Rootsis, aadressil Xxxx ja et hageja kaks alust on varastatud praktiliselt tühjaks. 22.02.2017 saatis kostja allvedaja Ferroline Grupp OÜ Xxxx AS-ile kahjuteate varguse kohta. Kostja palus hagejal saata kirjalik kahjunõue, mille ka hageja 28.02.2017 summas 20 330 eurot kostjale saatis. 03.04.2017 tegi tegeliku vedaja Xxxx OÜ vastutuskindlustaja Xxxx AS antud juhtumi suhtes nõude tagasilükkamise/kahju hüvitamisest keeldumise otsuse Ferroline Grupp OÜ nõude suhtes Xxxx OÜ vastu. 27.04.2017 saatis hageja lepinguline esindaja kostjale korduva kahjunõude summas 20 330 eurot nii e-posti kui posti teel, mille kostja võttis vastu 02.05.2017. 27.04.2017 saatis hageja tegelikule vedajale Xxxx OÜ kui solidaarselt vastutavale vedajale, kahju hüvitamise nõude summas 20 330 eurot. 02.06.2017 maksis Xxxx AS hagejale Xxxx OÜ eest 10 293,36 eurot. Seetõttu vähendab hageja oma kaubakahju hüvitamise nõuet kostja vastu 10 293,36 euro võrra ja nõuab kostjalt kaotsiläinud kauba eest hüvitist 10 036,37 eurot. CMR art 20 lg 1 tulenevalt on alates 27.03.2017 kauba kaotsiminek vaieldamatu ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kui CMR art 17 lg 1 nimetatud vedajalt kauba kaotsimineku eest hüvitist. Kostja vastutab CMR art 3 alusel nii allvedaja Ferroline Grupp OÜ kui ka tegeliku vedaja Xxxx OÜ tegevuse ja tegevusetuse eest. Kostjal ei ole õigust tugineda CMR art 23 lg 3 sätestatud piirmäärale – 8,33 SDR puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest – kohaldamist leidva CMR art 29 lg 1 mõju tõttu. Riigikohus analüüsis 26.03.2014 lahendis nr 3-2-1-191-13 punktis 12, kas Eesti õiguse kohaselt võib CMR art 32 punkt 1 teise lause alusel võrdsustada tahtlikku õigusvastast tegevust raske hooletusega või tuleks piirduda vaid tahtlusega. Riigikohus leidis, et “tahtlikku õigusvastast tegevust” tuleb võrdsustada “raske hooletusega”, kui selleks on sobiv regulatsioon riigisiseses õiguses. Seega on võimalik järeldada, et ka raske hooletus on asjaolu, mille tõttu vedaja kaotab õiguse tugineda kauba kaotsiminekul vastutuse piirangule CMR art 29 tähenduses. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolud võimaldavad kvalifitseerida isikute käitumist raske hooletusena. Ferroline Grupp OÜ ja Xxxx OÜ ei kutsunud autoabi, et kõrvaldada tehniline takistus varuratta kättesaamiseks ja treileri purunenud rehviga ratta vahetamiseks, sest ei suutnud kokku leppida autoabi kulude kandmise osas. Kui kostja allvedajad oleksid kutsunud autoabi, oleks tehniline takistus rikke kõrvaldamiseks olnud kiiresti lahendatud ja hageja kaubaga sõiduk oleks jõudnud 21.02.2017 õhtusele laevale. Seda kinnitab asjaolu, et järgmisel päeval, pärast varguse avastamist, kutsus Ferroline Grupp OÜ autoabi, kes varuratta kättesaamiseks lõikas kettaga kiiresti roostetanud poldid läbi. Hageja ei nõustu kostja vastuses esitatud seisukohaga, et kostja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest sel põhjusel, et hageja kauba vargus toimus ajal, kui kostja allvedaja parkis sõiduki väidetavalt autojuhi kohustuslikuks puhkeajaks parklasse. Kostja ei ole tõendanud, et kauba vargus toimus autojuhi kohustuslikul puhkeajal. Xxxxe AS-i 03.04.2017 otsusest nähtuvalt tingis tegeliku vedaja Xxxx OÜ peatumise ja ööbima jäämise kaupa vedava veoki treileri rehvi

purunemine, mitte autojuhi kohustusliku puhkepausi saabumine. Riigikohus on leidnud, et vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Kostja ei ole tõendanud, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust varguse ärahoidmiseks. Hageja kauba vargus leidis aset ajal, mil tegeliku vedaja Xxxx OÜ autojuht jäi ööbima Rootsi Kuningriigi suure alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte Xxxx AB hoonega külgnevasse parklasse, mis on rajatud Xxxx AB töötajate ja külastajate sõidukite parkimiseks, samuti ka kauba laadimist ootavate veokite parkimiseks. Parklas puudub igasugune mehitatud või elektrooniline valve, mistõttu ei ole see ette nähtud veokite muul eesmärgil kui laadimise ootamisega seotud, mitte kaubaga koormatud veokite öiseks parkimiseks. Vedaja esimeseks põhikohustuseks on kohustus toimetada veos ettenähtud sihtkohta. Lisaks vedamisele on vedajal kohustus kaitsta veost vedamisel tekkida võiva kahju eest. Vedaja poolt mh kõrgendatud varguseriskiga kauba (alkohoolsed joogid) koormatud kaubaga veoki parkimine öisel ajal valveta parklas on käsitletav vedaja poolse raske hoolsuskohustuse rikkumisena. Kostja oli raskelt hooletu juba veo korraldamisel, kui ta planeeris autojuhi puhkamise Xxxx AB-ga külgnevas parklas. Xxxxe AS-i 03.04.2017 otsusega on tõendatud, et 21.02.2017 avastas autojuht, et haagise rehv oli purunenud, edasi sõitmine oleks olnud liiklusohtlik ja ta teavitas sellest oma tellijat kostja allvedajat Ferroline Grupp OÜ-d ning soovis, et kolmas isik Ferroline Grupp OÜ kutsuks autoabi ja tasuks autoabi teenuse eest. Kolmas isik on ise tunnistanud tema ja tegeliku vedaja vahelist vaidlust autoabi teenuse finantseerimise üle ja seda, et kuna autojuhil ei olnud rahalisi vahendeid, siis ei saanud ta midagi muud teha, kui 30 minutise sõidukaugusel sadamast ööbima jääda. Kuivõrd kolmas isik ei tellinud autoabi ega kinnitanud ka selle eest tasumist, siis ei kutsunud ka Xxxx OÜ autoabi ja treileri purunenud rehv jäi vahetamata. Sel põhjusel ei saanud ka autojuht sõitu Stockholmi jätkata ja jäi ööbima nimetatud parklasse, kus toimus vargus. Kui Xxxx OÜ või kolmas isik oleks tellinud autoabi purunenud rehvi vahetamiseks, siis ei oleks autojuht jäänud ebaturvalisse parklasse ööbima ning hageja kauba vargust ei oleks toimunud. Seega toimus hageja kahju otseselt selle tõttu, et vedajad ei suutnud kokku leppida autoabi eest tasumise üle, mistõttu jäi tehniline abi kutsumata ja sõiduki tehniline rike kõrvaldamata. 06.06.2019 menetlusdokumendiga täpsustas hageja faktilisi asjaolusid. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tegeliku vedaja autojuht oli sunnitud 21.02.2017 alates kell 16:19 või kell 16:35(40) tegema kohustuslikku puhkepausi. Hageja ei ole kordagi väitnud, et ta nõustub autojuhi kohustusliku puhkeaja vastuväitega. See asjaolu, et kostja logistik M A märkis ebaõigesti, et tegemist oli kohustusliku puhkepausiga, tõendab ka see, et samas lauses märgib kostja logistik, et vahejuhtum toimus Stockholmis, mis on samuti väär. 22.02.2017 kostja logistiku e-kirjast nähtuvalt esitas ta hagejale teate autojuhilt saadud telefonikõne alusel ja vargusele järgnenud 22.02.2019 hommikul kell 11:50. On ilmne, et logistik M A ei saanud mõni tund pärast töölejõudmist ja autojuhi ühe telefonikõne alusel saada täpseid ja õigeid andmeid veo ja varguse kohta. Kostja ei olnud otsekontaktis tegeliku vedajaga ja autojuhiga, mistõttu on arusaadav, et tal puudus(-b) tõene teave tegelike asjaolude kohta ja et kostja logistik eksis 22.02.2017 kohustusliku puhkepausi teabe osas. 15.03.2017 kl 13:04 edastas kolmanda isiku kahjukäsitleja kolmanda isiku veokorraldaja I Ti seletuse, milles ta selgitab rehvi purunemise ja sõiduki peatumise asjaolusid. I T oli see isik, kes kolmanda isiku töötajana vaidlusalust vedu korraldas: suhtles kostjaga ja tegeliku vedajaga Xxxx OÜ. Nähtub, et autojuht teavitas oma tellijat (kolmandat isikut), et ta ei saa tühja rehviga turvalisse kohta edasi sõita ja jääb ööseks tee äärde firma Xxxx AB aia juurde. Hageja tugines esialgselt hagiavalduses kostja poolt 22.02.2017 esitatud informatsioonile, et auto seisis varguse ajal parklas ja 27.02.2017 esitatud informatsioonile väidetava parkimiskoha aadressi (Xxxx)

kohta. Veo tehniline teostus ja informatsioon ei olnud ega pidanudki olema hageja kontrolli all, mistõttu sai ta vastavat infot parkimise koha ja tingimuste kohta kostjalt. Hageja oli heauskne, kui eeldas kostja poolt edastatud informatsiooni õigsust. Kuivõrd nimetatud 15.03.2017 kolmanda isiku e-kirjast Xxxxele nähtub, et tegelik vedaja jäi ööseks sõidukiga tee äärde, mitte parklasse, siis selles osas muudab hageja oma varasemalt avaldatut – tegelik vedaja Xxxx OÜ autojuht peatus sõidukiga Xxxx AB aia juures tee ääres aadressil Xxxx, mitte parklas. Isegi juhul, kui autojuht võis jääda ööbima parklas (millega hageja ei nõustu), siis ei olnud see parkla turvaline sõiduki öiseks peatumiseks. Kostja allvedajad jätsid hageja ja teiste kauba omanike kaubaga koormatud veoki vastutustundetult öiseks ajaks varguse suhtes kõrgendatud riskirühmaga kauba (alkohol) hulgimüüja vahetusse lähedusse, mis ei olnud ette nähtud rekade öiseks parkimiseks ja mis oli täiesti järelvalveta (v.a autojuht, kes magas kabiinis). Üldteada on asjaolu, et alkohoolsed joogid ja tubakatooted (samuti elektroonika ja kodumasinad) loetakse veonduses kõrgendatud varguse riskiga kaupadeks. Rootsi tuntud alkoholi hulgimüüja Xxxx AB vahetusse lähedusse kaubaga koormatud veoki öiseks ajaks parkimisega näitas kostja üles erilist äärmuslikku ükskõiksust veokisse laaditud kaupade alalhoiu suhtes. Kostja (kolmanda isiku ja tegeliku vedaja) äärmiselt ükskõikne ja hoolimatu suhtumine hageja kauba hoidmise ja säilitamisega seotud hoolsuskohutuse täitmisse (kaitsekohustuse rikkumine) on võrdsustav raske hooletusega. Hageja arvates ei teinud kostja ja/või isikud mitte midagi hageja kauba säilimise tagamiseks. Kostja jättis teadvalt pikaks ajaks öisel ajal kaubaga veoki seisma rehvi purunemise avastamise kohta, kus puudus igasugune mehaaniline või mehitatud valve; kostja ei kutsunud autoabi, et tehniline rike kõrvaldada (ja sõita vähemalt turvalisse parklasse, kui takistus ei võimaldanud laevale jõuda); kostja ei võtnud tarvitusele ka muid mistahes meetmeid (nt valve korraldamine) veose turvalisuse tagamiseks - hageja arvates on tegemist ilmselge vedaja raske hoolsuskohustuse rikkumisega kauba säilimise tagamisel. Igasuguse valveta ja valgustuseta alkoholi hulgimüüja kõrval asuvat parklat ei saa ükski mõistlik isik pidada veokitele ööbimiseks turvaliseks kohaks. Autojuht ei saanud veenduda turvakaamerate olemasolus. Autojuht avastas tehnilise rikke u 16:30 ajal ja veel u 18:00 ajal pidas autojuht kolmanda isiku logistikuga läbirääkimisi autoabi kutsumise rahastamise üle. Pärast seda, kui juhile sai selgeks, et ta ei saa kuskilt rahalisi vahendeid autoabi kutsumiseks, jäi juht samasse kohta tee äärde ööbima. Ilmajaama andmetel loojus parkimiskoha lähedal asuvas Stockholmis 21.veebruaril 2017 päike kell 16:56. Järelikult ei saanud autojuht, kui väljas oli juba pime, veenduda kaamerate olemasolus või nende vaatevälja ulatumist parkimiskohta. Parimal juhul võis autojuht eeldada kaamerate olemasolu Xxxx AB hoone küljes ja loota nende vaatevälja ulatumist parkimiskohta. Hageja märgib, et ka valvekaamerate olemasolu ei taga parkimiskoha piisavat turvalisust, aga nende olemasolu oleks näidanud, et kostja üleüldse mingisugust hoolt kauba alalhoidmiseks ja varguse ärahoidmiseks üles näidanud. Kostja 22.02.2017 e-kirjast nähtub, et kostja oli teadlik, et Rootsi Kuningriigi parklates leiavad ja võivad aset leida sissemurdmised treileritesse. Hageja on esitanud väljavõtted Rootsi kohaliku ajalehe artiklitest ajavahemikus november 2016 kuni märts 2017, millest nähtuvalt toimusid hageja kauba varastamisega lähedasel ajal terve rida kuritegeliku grupeeringu poolt toime pandud erinevaid sissemurdmisi (sh sissemurdmised veokitesse) ja vargusi. Sellest johtuvalt on kostja avaldused parkla ja parkimise turvalisuse kohta demagoogilised, sisutühjad ja otsitud. Kostja poolt esitatud Xxxx OÜ hinnang parkla turvalisuse kohta ei ole usaldusväärne tõend ja hageja palub kohtul see jätta tähelepanuta. Kuivõrd kostja hageja poolt 28.02.2017 esitatud kahjunõuet ei tunnustanud ega rahuldanud, siis oli hageja sunnitud ajavahemikus 19-27.04.2017 tegema kohtueelseid kulutusi professionaalsele õigusabile kahjuhüvitise sissenõudmiseks kostjalt. Sellega seoses nõuab hageja kostjalt õigusabiteenuse kulude kandmise eest kahjuhüvitist 225 eurot. Hageja hinnangul ei kuulu CMR

art 27 lg 1 sätestatud viivise määr 5% aastas CMR art 29 lg 1 kohaldamise tõttu kohaldamisele. Hageja leiab, et viivise arvutamisel tuleb lähtuda VÕS-is sätestatud viivise määrast. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista kahju 10 036,37 eurot, kohtueelsed õigusabikulud 225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise hagi esitamise päeva seisuga 568,44 eurot, edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kuni otsuse tegemiseni kindla summana ning edasi kuni 10 261,37 euro tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja on seisukohal, et kahju ei tekkinud temast tingitud asjaoludest, vaid asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida ning mis ei olnud allutatud kostja käitumisele. Kohustusliku puhkepausi pidamise ajal, selleks ettenähtud parklas, kauba varastamine on asjaolu, mida vedaja ei suutnud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta selle asjaoluga arvestaks. Kostja leiab, et tema poolt öisel ajal mootorsõiduki parkimine selleks ettenähtud kohas (parklas) ja asjaolude mitte arvestamine, et kohustusliku puhkepausi tegemise ajal, võib keegi kauba varastada, ei ole ettenähtav ja seda ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtudes autojuhilt oodata. Samuti puuduvad parklas võimalused parkida veok selliselt, et kolmandad pahatahtliku käitumisega isikud ei pääseks veokisse. Vastavat aitaks ära hoida vaid mehitatud valve korraldamine või veo teostamine viisil, et kohustuslikke puhkepause ei oleks vajalik teha. Nimetatud nõue aga ei oleks mõistlik. Vedaja ei suutnud kahju ära hoida kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Seega vastab kostja autojuhi käitumine täielikult käitumismudelile, mis on omane kompetentse professionaalse autojuhi hüpoteetilise käitumisega samadel asjaoludel. Kauba varastamine olukorras, mis on tingitud autojuhtidele ettenähtud kohustuslikust puhkeajast, saab pidada piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabanemiseks. Väär on hageja seisukoht, et kostjal ei ole õigust tugineda art 23 lg 3 sätestatud piirmäärale kohaldamist leidva CMR art 29 lg 1 mõju tõttu. Hageja ei ole tõendanud vedaja tahtlust või sellega võrdsustatud käitumist. CMR alusel raske hooletuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda, et raskel hooletusel on kindlad objektiivsed ja subjektiivsed tingimused. Objektiivse tingimusena peab esinema raske hoolsuskohustuse rikkumine, mis on märkimisväärselt suurem kui tavapärane hooletus. Subjektiivse tingimusena pidi kahju tekitanud isik olema võimeline kohustuste rikkumist ette nägema ning seda vältima. Professionaalsetel autoveo teostajatel on tavaks parkida autojuhi kohustuslikuks puhkeajaks veok parklasse ning mitte palgata veoki ümber mehitatud valvet. Seega on vedaja käitunud täiesti tavapäraselt ja vastavale valdkonnale omasel viisil, mistõttu ei saa vedaja käitumist käsitleda raske hooletusena. Ekslik on hageja seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et kauba vargus toimus autojuhi kohustuslikul puhkeajal. Hagiavaldusega esitatud lisast nr 4.1. nähtub, et kauba vargus toimus autojuhi kohustuslikul puhkeajal. Hagiavalduse p 1.6 alapunkt 1 kohaselt purunes treileril rehv, kuna laadimiskoht oli kaetud ehitusjärgse prahiga. Seega käesoleval juhul ei olnud sõiduk defektne, vaid vigastus tekkis haagisele selle tavakasutamise käigus. Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt ei ole poolte puhul vaidlust selle üle, et Xxxx AB hoonega külgnev parkla on rajatud vaid Xxxx AB töötajate ja külastajate sõidukite parkimiseks, samuti ka kauba laadimist ootavate veokite parkimiseks. Samuti on tõendamata hageja väide, et alkohoolsed joogid on kõrgendatud varguseriskiga kaubad. Kostja möönab, et kaameratega varustatud parklatel on teatud preventiivne mõju varguste/röövimiste ära hoidmiseks, kuid ei välista neid. Teadupärast pannakse paljud vargused/röövimised toime kaamerate piirkonnas. Kaameratel on pigem suurem roll kuritegude lahendamisel kui nende ära hoidmisel. Seega asjaolu, kas kõne all olevas parklas oli kaamera või mitte, ei oma tähtsust, sest kaamerata piirkonnas parkimine ei välista varguste ja röövimiste toimepanemist. Samas kostja rõhutab, et teel Xxxx AB asukohast sadamasse puuduvad Rootsi Kuningriigis valvatavad parklad. Tulenevalt eeltoodust on asjakohatu hageja väide, et kostja oleks pidanud planeerima teekonna selliselt, et parklad oleks turvalisemad.

Ekslik ning meelevaldne on hageja tõlgendus 15.03.2017 kolmanda isiku töötaja e-kirjast, mille kohaselt sellest nähtub, et autojuht ei jäänud ööbima mitte parklas, vaid tee ääres. Kolmas isik rääkis territooriumist, mis on varustatud turvakaameratega ning paikneb firma Xxxx AB aia ääres ja külgneb teega. Eluliselt ei ole usutav, et kolmanda isiku töötaja pidas termini „territoorium“ all silmas teed ning et kogu tee oleks kaetud turvakaameratega. Meelevaldne on hageja seisukoht nagu oleks autojuht ja kolmanda isiku logistik aru saanud, et tegemist ei ole turvalise parkimiskohaga. Vastupidi, autojuhi selgituste kohaselt autojuht veendus enne aadressile Xxxx, xxxx ööseks jäämist, et territoorium on varustatud turvakaameratega. Alles järgmisel päeval pärast vargust selgus, et veok ei olnud turvakaamerate vaateväljas. Kostja rõhutab, et allvedaja kasutas tavapäraste tingimustega parklat, mis vastab Rootsi Kuningriigis paiknevate parklate tingimustele, mida tavapäraselt kõrgendatud hoolsust rakendades ning transporditeenust osutades kasutatakse. Vastavat soovib kostja tõendada OÜ Xxxx kui 2009 alustanud ja kogenud veoteostaja e-kirjaga. OÜ Xxxx vastuse kohaselt on tegemist turvalise parklaga, mida vedude teostamise ajal professionaalsed vedajad kasutavad. Parkla turvalisust ei lükka ümber hageja esitatud 11.09.2018 e-kirjavahetus Xxxx AB transpordi- ja turustusjuhiga, mille kohaselt hagiavalduse lisas 13 olev parkla ei ole turvaline parkimiskoht veoautodele. Kostja on seisukohal, et ta ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, seega ei ole ta kohustatud ka hüvitama võimalikke hageja kulusid, mis on tekkinud nõuete esitamisega seoses kahju hüvitamisega. Hageja on viivisenõude puhul ebaõigesti lähtunud VÕS §-st 113. Juhul, kui kohus leiab, et kostja on siiski vastutav tekkinud kahju (kauba kaotsimineku) eest, siis on kostja seisukohal, et ta ei vastuta suuremas ulatuses kui 166,93 eurot. Kuivõrd kõnealuse kauba kogukaaluks on 1000 kg, on vedaja vastutus kaubakahju eest piiratud 8330 SDR-iga. 02.06.2017, s.o ajal, mil hagejale hüvitati AS-i Xxxx poolt kahju, oli SDR-i vääringuks 1,255770 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kahjuhüvitist kauba kaotsimineku eest summas 10 460,56 eurot. 02.06.2017 laekus hageja kontole kõne all oleva kauba kaotsimineku eest AS-ilt Xxxx kahjuhüvitis summas 10 293,63 eurot. Ülaltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kauba kaotsimineku eest täiendavat hüvitist summas 166,93 eurot. Kolmanda isiku vastuväited Kolmas isik palub jätta hagi rahuldamata. Kolmas isik nõustub kostja esitatud seisukohtadega, et hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kolmas isik leiab, et hagi tuleks jätta rahuldamata, kuivõrd Aktsiaselts AS Xxxx on leidnud, et käesoleval juhul on põhjendatud kahjuhüvitis CMR art 23 lg 3 sätestatud summas ning Inges on selle hagejale tasunud. Antud juhul ei ole kostja, kolmas isik ega Xxxx OÜ tekitanud oma tahtliku õigusvastase tegevusega hagejale kahju. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et hagejale tekkis kahju vedaja raske hooletuse või tahtluse tõttu. Vedaja ei ole käitunud raskelt hooletult. Autoabi kutsumata jätmisega ei rikutud ühtegi lepingust tulenevat kohustust. Kostja kohustuseks oli vedada kaup Rootsist Eestisse hiljemalt 24.02.2017. Vedajal oli õigus teha vahepeatusi ning vedaja ei olnud kohustatud jõudma 21.02.2017 õhtusele laevale selleks, et lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täita. Seega ei oma asjas tähtsust see, miks jäi 21.02.2018 autoabi kutsumata. Kolmas isik nõustub kostjaga, et parkimiskoht aadressiga Xxxx on tavapärane transporditeenust osutavate autojuhtide poolt kasutatav peatumiskoht. Seda enam, et autojuhi selgituste kohaselt autojuht veendus enne aadressile Xxxx ööseks jäämist, et territoorium on varustatud turvakaameratega. Alles järgmisel päeval pärast vargust selgus, et auto ei olnud turvakaamerate vaateväljas. Autojuht oleks võinud sõiduki parkida ka ilma turvakaamerateta parklasse – turvakaamerate olemasolu parklas ei ole veolepingu täitmise eeldus. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et juhul, kui autoabi oleks kutsutud, oleks autojuht kaubaga edasi sõitnud ning õhtusele laevale jõudnud. Vaieldamatult ei saa heita autojuhile ette raskest hooletust olukorras, kus tal endal puuduvad rahalised vahendid autoabi eest tasumiseks ja samas püüab ta leida

lahendust probleemi kõrvaldamiseks. Ükski mõistlikult käituv autojuht ei saakski sellises situatsioonis midagi täiendavat teha. Autoabi kohene kutsumine ei ole autojuhi kohustus – vedaja võib valida majanduslikult ökonoomseima lahenduse rehvi parandamiseks: oluline oli antud juhul vaid tagada kauba Tallinnasse jõudmine 24.02.2017 (riigipüha ning nädalavahetuse tõttu hiljemalt 27.02.2017) ja see oleks olnud teostatav ka siis, kui autojuht oleks autoga laevale sõitnud 26.02.2017. Eeltoodust tulenevalt puudub põhjuslik seos autojuhi käitumise ja kahju vahel. Antud juhul pole hageja suutnud isegi väite tasemel esitada, millist õiguslikku kohustust veoautojuht rikkus, seda enam pole tõendatud ka kohustuse olulisel määral järgimata jätmist. Puudub ka vaidlus, et auto ei olnud pargitud kohta, kus see oleks olnud keelatud. Kuigi hageja väidab ekslikult enda 06.06.2019 menetlusdokumendis, et auto oli pargitud „tee äärde“ – on see vale ja meelevaldne hageja esindaja järeldus – oli auto pargitud parklasse aadressil Xxxx. Tegemist ei olnud parklaga, milles ööbimine oleks sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu või milles peatumist saaks pidada vedaja hoolsuskohustuse oluliseks rikkumiseks. Hageja ei saa nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kuivõrd viivisemäär on CMR-is sätestatud, tuleb viivise arvutamisel lähtuda CMR art 27 lg 1 sätestatud viivisemäärast 5% aastas. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: 1) hageja ja kostja vahel oli sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 kohane veoleping, millega kostja kui vedaja kohustus vedama hageja kui saatja ees kahele alusele paigutatud hageja kauba Rootsist Eestisse ning hageja kohustus tasuma veotasu 150 eurot; 2) eelnimetatud lepingu täitmiseks sõlmis kostja veolepingu Ferroline Grupp OÜ-ga (kolmanda isikuga); 3) kolmanda isiku ja Xxxx OÜ vahel oli sõlmitud kauba vedamiseks omakorda allveoleping. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja vastutab kahju eest ja kui, siis millises ulatuses, sh selle üle, kas kostja rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Esmalt tuvastab kohus, kas kohaldamisele kuuluvad rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR-i) või VÕS-i sätted. CMR art 1 järgi igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks pool on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest, kohaldatakse CMR-i. Vaidlus puudub selles, et hageja nõue kostja vastu tuleneb 17.02.2017 veolepingust. Kostja pidi kauba võtma peale Rootsist ja toimetama selle Eestisse. Kuna täidetud on CMR art 1 lg 1 sätestatud konventsiooni kohaldamise tingimused, tuleb kohaldada CMR-i. Kohtul tuleb esmalt analüüsida, kas kostja vastutab lepingu rikkumise eest. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on

vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. CMR art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Seega vastutab kauba eest vedaja ehk kostja. Kostja on seisukohal, et tema vastutus on CMR art 17 lg 2 kohaselt välistatud, kuna kahju ei tekkinud temast tingitud asjaoludest, vaid asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida ning mis ei olnud allutatud kostja käitumisele. Kohus selgitab, et vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõestamine, et kauba kaotsiminek oli esile kutsutud art 17 lg 2 toodud mõne asjaolu tõttu, lasub vedajana kostjal CMR art 18 lg 1 järgi. Riigikohtu 07. detsembri 2005 otsuse nr 3-2-1-127-05 p 13 ja 14 kohaselt ei sõltu vedaja vastutus vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Kolleegium märkis ära, et kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida. Kolleegium on samas lahendis märkinud, et vaidluse lahendamisel tuleb selgitada, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida. Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks. Seega tuleb kohtul vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Esmalt peab kohus aga vajalikuks välja selgitada, kas autojuht peatus kohustusliku puhkusepausi tõttu või purunenud rehvi tõttu. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et autojuht oleks peatunud kohustusliku puhkepausi tõttu. Xxxxe AS-i väitele, et autojuhi selgituste kohaselt avastati vedukil tehniline rike 21.02.2017 kella 16.30 ajal, millest autojuht teavitas koheselt kolmandat isikut ning küsis edasisi juhiseid, vastas kolmanda isiku veokorraldaja I T, et see väide peab paika (dtl 186). Samuti nähtub autojuhi veoraportist, et 21.02.2017 kell 16.40 peatus sõiduk selle tõttu, et „haagise kumm katki“ (dtl 269). Seega nähtub esitatud tõenditest üheselt, et sõiduk oli kohustatud peatuse tegema tehnilise rikke tõttu, mitte kohustusliku puhkepausi tõttu. Seega ei ole usutav kostja töötaja poolt 22.02.2017 kell 11.50 e-kirjast tulenev selgitus, et „vahejuhtum toimus Stockholmis samal ajal kui autojuht tegi parklas kohustuslikku pausi sõiduajast“ (dtl 24). Kohtu hinnangul on usutav, et veokorraldaja, kes oli seotud veo otsese korraldamisega, oli teadlik tegelikest asjaoludest. Kostja töötaja selgituse usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et vahejuhtum ei leidnud aset Stockholmis, vaid Kungsängenis, mis asub Stockholmist umbes 29 kilomeetri kaugusel. Seega esines kostja töötaja e-kirjas teisigi ebatäpsusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa üksnes kostja töötaja selgitusega tõendada, et autojuht tegi kohustuslikku puhkepausi. Kohtule ei ole esitatud muid tõendeid, millest saaks järeldada, et autojuht peatus kohustusliku puhkepausi tõttu.

Samuti on kohtu hinnangul tõendatud, et autojuht peatus sõidukiga Xxxx AB aia juures tee ääres aadressil Xxxx. Veokorraldaja I Ti selgitustest nähtub, et „tühja rehviga juht loobus liikuda turvakohta, ütles, et jääb ööseks samasse kohta, tee ääres aadressil Xxxx firma Xxxx AB aia juures, mainides, et territoorium on varustatud turvakaameratega“ (dtl 186). Nimetatud selgitusest on üheselt selge, et autojuht ei peatunud parklas, vaid jäi peatuma tee äärde aia juurde ning turvakaameratega varustatud territooriumi all peeti silmas Xxxx AB territooriumi. Kohtule ei ole esitatud muid tõendeid, millest saaks järeldada, et autojuht peatus parklas. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et aia juures tee ääres oleks turvaline peatumiskoht, arvestades asjaoluga, et vahetus läheduses asus Xxxx AB, kes on alkoholitootja ja alkoholiga kauplev ettevõtte. Kohtu hinnangul saab eeldada, et varastel on selliste kohtade suhtes kõrgendatud huvi. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et autojuht peatus parklas, ei ole kohtule tõendatud, et tegemist oleks olnud turvalise parklaga. Veokorraldaja I Ti selgitusest, nähtub et „tühja rehviga juht loobus liikuda turvakohta“, millest saab järeldada, et kolmanda isiku veokorraldaja hinnangul ei olnud tegemist turvalise peatumiskohaga. Kostja on kohtule esitanud veoteostaja OÜ Xxxx e-kirja, millega soovib tõendada, et Xxxx OÜ kasutas tavapäraste tingimustega parklat, mis vastab Rootsi Kuningriigis paiknevate parklate tingimustele, mida tavapäraselt kõrgendatud hoolsust rakendades ja transporditeenust osutades kasutatakse. OÜ Xxxx e-kirjas leiab suunajuht Xxxx, et saadetud pildil olev parkimisplats on kindlasti turvaline parkla, mida võib kasutada ning mida professionaalsed vedajad ikka kasutavad. Xxxx selgitas täiendavalt, et OÜ Xxxx on isegi seda parklat mõned korrad 2017 kasutanud ning siiani on olnud see turvaline ning mingeid intsidente ei ole juhtunud (dtl 419). Hageja leiab, et nimetatud e-kirja näol ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. Kostja esindaja Marko Jaani on alates OÜ Xxxx tegutsemisest alates olnud kohtus tema lepinguline esindaja veoalastes vaidlustes. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et Marko Jaani pöördus OÜ Xxxx kui pikaajalise hea koostööpartneri ja tuttava poole, kellele ta kirjeldas, mis sisuga kirja ta käesolevas menetluses tõendina vajab ja ilmselt osaliselt ka sõnastas OÜ Xxxx kirja teksti. Hageja palub jätta nimetatud tõend tähelepanuta (dtl 440-442). Kohus on seisukohal, et e-kirja saab küll käsitleda dokumentaalse tõendina, kuid Riigikohtu lahendi 3-2-1-74-11 punktist 26 tulenevalt võib sellise tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku ei kohtule ega vastaspoolele võimalust kinnituskirja esitajale tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. Kostja seda teinud pole. Seega saab kohus e-kirja tõendina arvesse võtta, aga kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 15). Kohus nõustub hagejaga, et kostja poolt esitatud tõend ei ole usaldusväärne kostja esindaja seotuse tõttu OÜ-ga Xxxx. Kostja esindaja Marko Jaani on OÜ-d Xxxx esindanud nt tsiviilasjades 2-17-17595, 2-17-211, 2-15-14923, 2-12-45540 ja 2-10-60473. Kohtu hinnangul ei saa eeltoodust tulenevalt üksnes esitatud e-kirjaga tõendada kõne all oleva parkla turvalisust. Kohtule nähtub, et hageja pöördus Xxxx AB personalijuhi poole, kellelt palus Altia töötaja kontaktandmeid, kes võiks kirjeldada Altia’ga külgnevat parkimisala ja turvalisuse taset. Hageja esindaja lisas e-kirjale samad Google Maps’i fotod, mis hageja esitas hagiavalduse lisades 13 ja

parkimiskohaga veoautodele. Kolmandaks, kahjujuhtum leidis aset veebruaris 2017, kuid hinnang on antud septembris 2018. Seega ei nähtu e-kirjast, et kas parkimisplats ei ole turvaline veoautodele 2018 septembris või ei olnud see turvaline ka juba veebruaris 2017, mil toimus kahjujuhtum. Kohus leiab Riigikohtu seisukohast tulenevalt, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes ning kiri on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Seega on kohus seisukohal, et e-kirja saab käsitleda dokumentaalse tõendina, mistõttu on asjakohatu kostja taotlus jätta tõend arvestamata. Kohtu hinnangul võib pidada Xxxx AB transpordijuhi hinnangut parkimiskoha ebaturvalisuse osas usaldusväärseks, kuivõrd Xxxx AB hoone külgneb vaidlusaluse parkimiskohaga ja eelduslikult puutub logistikajuht nimetatud kohaga igapäevaselt kokku, mistõttu on ilmne, et ta omab informatsiooni, millele tuginedes saab ta väita, et tegemist ei ole turvalise parkimiskohaga. Kostja vastuväide selle kohta, et e-kirjast ei nähtu, kas parkimisplats ei ole turvaline 2018. aasta septembris, kui hinnang on antud või ei olnud see turvaline juba veebruaris 2017, mil toimus kahjujuhtum, on sisutühi. Juhul, kui parkimisplats ei olnud turvaline 2018. aasta septembris, siis ei saanud see olla turvaline ka 2017. aasta veebruaris. Logistikajuht ei toonud e-kirjas välja, et vahepealsel ajal oleks toiminud nimetatud parkimisplatsil seoses turvalisusega muudatusi. Hageja enda päringus selgitas 2017. aasta veebruaris toimunud juhtumit ja iga mõistlik inimene saab aru, et hageja küsis parkimiskoha turvalisuse kohta just nimetatud ajal. Juhul, kui vahepealsel ajal oleks toiminud nimetatud parkimisplatsil seoses turvalisusega muudatusi, oleks logistikajuht eelduslikult selle ka e-kirjas välja toonud. Kohtu hinnangul on hageja poolt 11.09.2018 esitatud e-kirjal suurem tõendusjõud kui kostja poolt esitatud OÜ Xxxx kirjal, kuivõrd kohtule esitatud asjaoludest ei teki kohtul kahtlust, et Xxxx AB on antud asjas erapooletu. Samuti viitab parkimiskoha ebaturvalisusele juba varem välja toodud veokorraldaja I Ti selgitus. Seega on käesolevas asjas esitatud rohkem tõendeid selle kohta, et parkimiskoht ei olnud turvaline. Kõigest eeltoodud kirjeldatud tõenditest kogumis saab järeldada, et juhul, kui autojuht jäi peatuma parklasse, siis ei ole kohtule tõendatud, et tegemist oleks olnud turvalise parklaga. Kohtule nähtub täiendavalt kolmanda isiku veokorraldaja I Ti 15.03.2017 selgitustest, et autojuhile ei tellitud autoabi, kuivõrd autojuhil ei olnud selleks rahalisi vahendeid ja kolmandal isikul puudusid vaba raha võimalused (dtl 186). Seega on kolmas isik tunnistanud tema ja tegeliku vedaja Xxxx OÜ vahelist vaidlust autoabi teenuse finantseerimise üle. Toodud asjaoludest tulenevalt jäi treileri rehv vahetamata, kuivõrd kolmas isik ei tellinud autoabi ega kinnitanud ka selle eest tasumist, mistõttu ei kutsunud autoabi ka Xxxx OÜ. Seega saab nimetatust järeldada, et autoabi kutsumine oli autojuhi hinnangul vajalik, kuid üksnes rahaliste vahendite puudumise tõttu seda ei tehtud. Kolmas isik oli seejuures teadlik, et parkimiskoht ei olnud turvaline. Seega kohtu hinnangul olid kolmas isik ja tegelik vedaja Xxxx OÜ sõidukis oleva kauba suhtes äärmiselt hooletud. Kolmandal isikul oli mh võimalus võtta kostjaga ühendust ja lahendada tõusetunud autoabi teenuse finantseerimine, kuid kolmas isik seda ei teinud. Autojuht küll proovis rehvi parandada, kuid tegemist on pigem tavapärase hoolsuse ülesnäitamisega. Kõrgendatud hoolsusega oleks olnud tegemist juhul, kui autojuht oleks tellinud autoabi, kuivõrd probleem oleks lahenenud sellega lõplikult. Kostja töötaja on mh 22.02.2017 ekirjas sissemurdmise kohta selgitanud, et „selliseid asju juhtub kahjuks aina rohkem nii Rootsis kui ka mujal maades, kus immigratsiooniprobleemid aina kasvavad“ (dtl 24). Kohus on seisukohal, et nimetatust saab järeldada, et kostjal oli teadmine, et sissemurdmisi toimub Rootsis aina rohkem. Seega pidi kahju olema kostjale lepingu sõlmimisel ka ettenähtav. Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb kohtul vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi

kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust. Esile toodud asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et kostja on kahju ärahoidmiseks rakendanud üksnes tavapärast hoolt. Kohtu hinnangul ei ole võimalik nimetatud asjaolude pinnalt järeldada kõrgendatud hoolsuse täitmist. Kohus on seisukohal, et äärmiselt hoolas käitumine oleks olnud kutsuda autoabi, kes oleks saanud rehvi asendatud ja pärast mida oleks saanud autojuht jätkata enda teekonda Stockholmi, mis oli umbes 29 kilomeetri kaugusel. Selliselt käitudes ei oleks autojuht pidanud sõidukiga jääma ööbima tee äärde. Kohtu hinnangul võib tee ääres parkimist öisel ajal käsitleda kui vedajapoolset rasket hooletust kahju tekitamisel. Kohus leiab, et äärmiselt hoolas käitumine oleks samasuguses situatsioonis ka see, et autojuht pargib veoki kinnisesse lukustatud ruumi või mehitatud valvega parklasse ja kasutab haagise turvamiseks vastavat turvaseadet (alarmseadet), mis võimaldab varguse avastada juba varajases staadiumis. Kohtu hinnangul ei ole määrav see, et kostja ei saanud toimuvat otseselt mõjutada, vaid see, et toimuvat sai ja pidi mõjutama kolmas isik, kes ei kutsunud autoabi ja Xxxx OÜ, keda kolmas isik oma ülesannete täitmisel kasutas. Kostja ei ole tõendanud, et kahju ei ole tekkinud kostja või kolmanda isiku ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu või nende poolt antud juhiste tagajärjel. Kostja on selgitanud, et vedaja on käitunud täiesti tavapäraselt ja vastavale valdkonnale omasel viisil. Kohus selgitab, et vastutusest vabanemiseks tuleb rakendada justnimelt kõrgendatud hoolsust, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Kui kostja oleks veolepingust tuleneva vedamise kohustuse täitnud nõuetekohaselt ja kõrgendatud hoolsusega ja kaup oleks saajani jõudnud, ei oleks hagejal tekkinud kahju kaotsiläinud vara väärtuse ulatuses. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab kostja kauba eest vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Kostjale oli teada, et tema vastutab kauba eest selle vastuvõtmise hetkest alates. See, et kostja otsustas sõlmida lepingu kolmanda isikuga, oli kostja enda riisiko. Kohus on juba eelnevalt viidanud Riigikohtu lahendile, et CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et ta rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Kohtu hinnangul ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja arvestas kõiki võimalikke riske ja rakendas kauba osas kõrgendatud hoolsust ning sellest hoolimata oli kauba kaotsiminek vältimatu ning väljaspool kostja mõjusfääri. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud eeldused, et vabastada CMR art 17 lg 2 alusel kostja vastutusest. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Kostja kasutas veo teostamisel kolmanda isiku teenuseid, kes omakorda kasutas Xxxx OÜ teenust, mistõttu vastutab kostja CMR art 3 alusel kahju tekkimise eest. Kahjuhüvitise suurusest CMR art 23 lg 1 järgi kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist summas 10 036,37 eurot. Hageja kahju on tõendatud kaubaarvete alusel summas 20 330 eurot (dtl 22-23). Pärast tegeliku vedaja Xxxx OÜ eest Xxxx OÜ poolt 10 293,63 euro tasumist vähenes hageja kahju 10 036,37 euroni, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Kostja hinnangul kuulub kohaldamisele CMR art 23 lg 3, mille kohaselt hüvituse suurus ei või siiski ületada 25 franki puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest. «Frangi» all mõistetakse kuldfranki, mille kaal on 10/31 grammi kullaprooviga 0,900. Kostja on seisukohal, et väär on hageja seisukoht, mille kohaselt ei ole kostjal õigust tugineda nimetatud sättele kohaldamist leidva CMR art 29 lg 1 mõju tõttu. Kostja hinnangul ei kuulu CMR art 29 lg 1 kohaldamisele.

CMR art 29 lg 1 kohaselt vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Seega eeldab eelviidatud säte, et vastutust ei ole võimalik piirata või välistada, kui kahju on tekkinud (i) kostja tahtliku õigusvastase tegevuse või (ii) kostjapoolse kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis Eesti õiguse kohaselt võrdsustatakse tahtliku tegevusega. CMR art 32 lg 1 teise lause järgi kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamist vastavalt riigisisesele õigusele oma lahendites põhjalikult käsitlenud, leides, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-191-13, p 11 ja 12; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). Kohtu hinnangul kehtib eeltoodu ka CMR art 29 lg 1 tulenevate n-ö süü vormide osas. Seega eeldab CMR art 29 lg 1 kohaldamine, et kostja on kahju põhjustanud tegutsedes tahtluse või raske hooletusega. Raske hooletuse tõttu kaotab kostja õiguse tugineda CMR art 23 lg 3. Kohtu hinnangul saab kõrgendatud hoolsuse täitmata jätmist võrdsustada raske hooletusega. VÕS § 104 lg 1 p 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Nimetatud sättest tulenevalt tuleb hoolsust järgida olulisel määral. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu kõrgendatud hoolsuse kohustuse täitmata jätmist võrdsustada raske hooletusega, kuivõrd hoolt tuleb järgida olulisel määral, mitte üksnes käibes vajalikul määral. Vedaja on seega raske hooletuse tõttu hagejale kahju tekitanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul alust kohaldada CMR art 23 lg 3 tulenevat vedaja vastutuse piirmäära, vaid kostjal tuleb vastutada kogu tekkinud kahju eest täies ulatuses. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuste rikkumise tõttu kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on igasuguse kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hagejale tekkinud kahju ulatuseks on 10 036,37 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohtueelsetest õigusabikuludest Hageja on nõude maksmapanekuks kandnud kohtueelselt õigusabikulusid summas 225 eurot. Hageja on õigusabi teenust kasutanud ja selles osas kulu kandnud ning tulenevalt Riigikohtu praktikast on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi hüvitatavad, kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule kohaldada menetluskulude kindlaksmääramise korda. Need on ka hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (vt Riigikohtu lahendi 3-2-1-5-13 p 50). Kohtu hinnangul oli õigusabi kasutamine mõistlikult võttes vajalik, st ilma selleta ei oleks saanud hageja oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kohus leiab ka, et hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Hagejale on tekkinud õigusabikulude näol kahju ja eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista õigusabikuluna kahju summas 225 eurot. Viivisest Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 kohaldamise tõttu õigust viidata CMR konventsiooni IV ptk sätetele. Kohus selgitab, et konventsiooni IV peatükis sisalduva art 27 lg 1 kohaselt nõude esitaja võib nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Kohus on seisukohal, et kuivõrd CMR art 27 lg 1 sätestatud viivisemäär 5% aastas on väiksem kui VÕS §-s 113 lg 1 ja VÕS §-s 94 sätestatud seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb 5%-list

viivisemäära lugeda vedaja vastutuse piiramiseks. Seega leiab kohus, et viivise arvutamisel tuleb lähtuda VÕS-is sätestatud seadusjärgsest viivisemäärast. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 järgi kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja nõuab kostjalt 01.03.2017-02.06.2017 eest viivist summalt 20 330 eurot ja alates 03.06.2017 kuni hagi esitamiseni 09.08.2017 summalt 10 036,37 eurot kokku summas 563,89 eurot. Kuna hageja esitas kostjale oma nõude 28.02.2017 ning seetõttu palub viivise kostjalt välja mõista alates 01.03.2017, tuleb hageja viivisenõue summas 563,89 eurot rahuldada. Samuti nõuab hageja kostjalt viivist summalt 225 eurot alates 09.05.2017 kuni hagi esitamiseni 09.08.2017 summas 4,55 eurot. VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestatakse rahalt viivist alates ajast, mil hageja teatas kostjale oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Seega ei ole kohtu hinnangul põhjendatud viivise arvestamine alates 09.05.2017, s.o päev pärast hageja poolt arve tasumist. Kuivõrd hageja teatas enda kohtueelsetest õigusabikulude nõudest (täpsest summast) kostjale hagi esitamisega, siis on põhjendatud nõuda viivist alates hagi esitamisest 09.08.2017. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi protsendina kahjunõudest kuni selle tasumiseni. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt on samuti põhjendatud. 10 036,37 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 10.08.2017-09.12.2021 3480,01 eurot. 225 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 09.08.2017-09.12.2021 78,07 eurot. Kokku tuleb kostjal tasuda hagejale sissenõutavaks muutunud viivist 4121,97 eurot (563,89 eurot + 3480,01 eurot + 78,07 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Täiendavalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise 10 036,37 eurolt ja 225 eurolt alates 10.12.2021 VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni 10 261,37 tasumiseni. Kõigest eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahju 10 261,37 eurot, 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4121,97 eurot ja alates 10.12.2021 viivis arvestatuna 10 261,37 eurolt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni 10 261,37 tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 167 lg 1 kohaselt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Sama paragrahvi lg 2 järgi kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel. Arvestades hagi rahuldamise ulatusega, s.o kohus jättis osaliselt rahuldamata

üksnes vähesel määral sissenõutavaks muutunud viivisenõude kohtueelsetelt õigusabikuludelt, leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta täielikult kostja kanda. Kolmanda isiku kulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulud kokku on 5506,33 eurot. Summa koosneb hagiavalduselt tasutud riigilõivust summas 600 eurot, tõlkekuludest 53,33 eurot ja esindajakuludest summas 4853 eurot käibemaksuta (dtl 402-404, 443). Hagejale on osutatud õigusabi kokku 48 tundi ja 31,8 minutit tunnihinnaga 100 eurot käibemaksuta. Kostja esitas hageja menetluskuludele vastuväite. Hageja menetluskulude nimekirja esimesed kolm kulukirjet kajastavad väidetavalt hagi ettevalmistamisega seotud toiminguid. Kuivõrd vastavad kulud on tekkinud veel enne hagiavalduse koostamist kohtule ning ei seondu seetõttu antud kohtuvaidlusega, ei ole need käsitletavad antud asja menetluskuludena. Hageja 1920.10.2017 tööde ajakulu on 2,25 tundi ning sisaldab kostja seisukoha ja kolmanda isiku kaasamise taotlusega tutvumist, kohtule tagaseljaotsuse taotluse koostamist ja seisukoha esitamist. Kuna vastava tagaseljaotsuse tegemise taotluse on kohus jätnud rahuldamata, siis on tegemist hageja poolt põhjendamatu taotluse kohtule esitamisega, mille kulud tuleb jätta hageja enda kanda. Arvestades asjaolu, et hageja seisukoht sisaldab vaid ühe lehekülje sisulist teksti ning menetlusdokumendiga tutvumisele kuluvat mõistlikku aega, tuleb hageja menetluskulusid vähendada minimaalselt ühe tunni võrra. Hageja menetluskulude nimekiri sisaldab 09.01.2018 töö ajakulu 0,15 tunni ulatuses ning vastava töö sisuks on 02.01.2018 kolmanda isiku seisukohaga tutvumine. Kostja juhib tähelepanu, et vastavat menetlusdokumendi antud tsiviilasja materjalide hulgas ei leidu, kuivõrd kolmas isik ei ole enne 19.01.2018 antud tsiviilasjas seisukohti/menetlusdokumente esitanud. Seega tuleb hageja menetluskulusid vähendada 0,15 tunni võrra. Kostja on seisukohal, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes ei saa pidada kohtu kantseleis kohtutoimikuga tutvumist olukorras, kus hagejal on kõik tsiviilasja materjalid juba olemas, sh e-toimikus. Vastavalt hageja menetluskulude nimekirjale on 31.05.2019 töö ajakulu 1 tund ning selle sisuks on kohtuistungi protokolliga tutvumine, selle lindistusega võrdlemine ja protokolli parandamise taotluse esitamine. Kostja juhib tähelepanu, et e-toimikust ei nähtu, et hageja oleks kohtule vastavasisulise taotluse esitanud. Hageja menetluskulude nimekiri sisaldab 05-06.06.2019 hagiavalduse täpsustamist ajakuluga 3,75 tundi. Tegemist on hageja enda ebapiisavast eeltööst tingitud kuluga, mistõttu tuleb kõik hagiavalduse täpsustamisega seotud õigusabikulud jätta kostjalt välja mõistmata. Kostja on seisukohal, et menetluskulude nimekirjaga tutvumisega seotud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda. Kostja on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on osalt ülepaisutatud ega ole vastavuses tööde reaalse mahu ja võimaliku ajakuluga. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustab hagiavalduse koostamise ajakulu 12 tundi. Kostja on seisukohal, et vastav ajakulu on selgelt ülepaisutatud. Selgelt ülepaisutatud on ka 20.11.2017 hageja tööajakulu, mis seisneb 06.11.2017 kostja hagi vastusele seisukoha esitamises ajakuluga 7,8 tundi (dtl 430-435). Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 600 eurot 08.08.2017). Kohus on seisukohal, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 600 eurot ja tõlkekulu 53,33 eurot on põhjendatud menetluskulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud esindajakulule on osaliselt ülemäärased. Kohus ei pea põhjendatuks hageja 13.06.2017-22.06.2017 hagi ettevalmistamisega seotud toiminguid 49,8 minuti eest. Nimetatud kulud on seotud kohtueelse õigusabiga, s.t hageja ei saa neid nõuda käesoleva menetluse menetluskuluna, vaid oleks saanud viidatud kulusid nõuda kahjuna. Kohus vähendab antud ajakulu 49,8 minuti võrra. Kohus ei pea põhjendatuks jätta täielikult kostja kanda 19-20.10.2017 tehtud menetluskulusid, kuivõrd kohus jättis 25.10.2017 kirjaga hageja taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks rahuldamata. Kohus peab põhjendatud ajakuluks nimetatud ajavahemiku eest 1 tund, vähendades antud ajakulu 1 tunni ja 15 minuti võrra. Kohtu hinnangul tuleb täielikult jätta rahuldamata 09.01.2018 menetlustoiming, mis on seotud kolmanda isiku 02.01.2018 seisukohaga tutvumisele. Kohus selgitab, et kolmas isik ei ole esitanud kohtule 02.01.2018 seisukohta, mistõttu pole nimetatud ajakulu põhjendatud. Kohus jätab seega ajakulu 9 minuti ulatuses rahuldamata. Kohtupraktika kohaselt on istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks ajaks peetud 1 tundi. Seega ettevalmistus 21.11.2018 kohtuistungiks ajakuluga kokku 1 tund ja 30 minutit ei ole põhjendatud. Kohus vähendab antud ajakulu 30 minuti võrra. Samuti ei ole ettevalmistus 27.05.2019 kohtuistungiks ajakuluga 1 tund ja 45 minutit põhjendatud. Kohus vähendab antud ajakulu 45 minuti võrra. Ülejäänud toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus peab mh vajalikuks selgitada, et Riigikohus muutis lahendis nr 2-18-7550 oma varasemat seisukohta ja leidis, et menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud on vajalikud ja põhjendatud (p 15). Eeltoodust tulenevalt tuleb vähendada esindaja ajakulu kokku 3 tunni ja 28,8 minuti võrra, seega on esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 45 tunni ja 3 minuti ulatuses. Hageja esindaja ühe töötunni hind on 100 eurot käibemaksuta. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14) ja kuni 170 eurot käibemaksuta (RKTKm 27.02.2017, 3-2-1159-16, p 24). Riigikohus on rõhutanud ka, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (3-2-1-115-14, p 14). Arvestades, et käesolev kohtuasi ei ole keskmisest keerukam, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks õigusabiteenuse tunnitasuks 100 eurot käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 4504,99 eurot. Hageja menetluskulud kokku on 5158,32 eurot (riigilõiv, tõlkekulu ja esindajakulu), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (5158,32 eurolt) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/

Alan Biin kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.