Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull ja Vahur-Peeter Liin
Kohtuasi
OÜ Crossmark Group hagi Delamode Estonia OÜ vastu hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Delamode Estonia OÜ ja Ferroline Grupp OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
11 646,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Crossmark Group, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja Delamode Estonia OÜ, esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Kolmas isik Ferroline Grupp OÜ, esindajad vandeadvokaat Marek Keiman ja vandeadvokaat Kaidar Sultson
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2023 otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada Delamode Estonia OÜ ja Ferroline Grupp OÜ kassatsioonkaebus.
1.OÜ Crossmark Group (hageja) esitas 9. augustil 2017 hagi Delamode Estonia OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 10 036,37 eurot, kahjuhüvitise kohtueelse õigusabikulu eest 225 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise ja edasise viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2-17-11890 Hagi kohaselt sõlmisid pooled 17. veebruaril 2017 veolepingu, millega kostja kohustus vedama Rootsist Eestisse kaks alust tubakapaberit (veos). Veos varastati 21.-22. veebruari 2017 öösel Rootsis ja selle väärtus oli kokku 20 330 eurot. Veok koos haagisega oli varguse ajal pargitud Altia Sweden AB kõrval asuvasse parklasse. Haagisel oli
21.veebruaril 2017 purunenud rehv, mis vajas vahetamist. Rehv parandati järgmisel päeval (22. veebruaril 2017), kuid veos varastati samal ööl parkimise ajal. Vedaja vastutusele seatud piirangud langevad CMR art 29 lg 1 alusel ära vedaja raske hooletuse tõttu, sest vedaja oleks pidanud kutsuma rehvi purunemisel kohe autoabi, mitte asuma parkima. Kindlustusselts hüvitas 2. juunil 2017 hagejale 10 293,36 eurot. Hageja nõuab, et kostja hüvitaks selle osa kahjust, mida ei hüvitanud kindlustusselts (10 036,37 eurot).
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vabaneb vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel, kuna ta ei saanud kohustusliku puhkepausi ajal toimunud vargust ära hoida. Vedaja vastutus on piiratud CMR art 23 lg 3 alusel. Kuivõrd veose kaal oli 1000 kg, võib hageja nõuda hüvitist 10 460,56 eurot. Kindlustus hüvitas kahjust 10 293,63 eurot. Seega on piiratud vastutuse korral hagejal õigus nõuda kostjalt veose kaotsimineku eest hüvitist 166,93 eurot.
3.Kolmas isik vaidles hagile vastu. Vedaja vastutus on CMR art 23 lg 3 alusel piiratud ja piiratud vastutusest lähtuva hüvitise on hageja juba kindlustuselt saanud. Veok ei pidanud jõudma laevale, et täita lepingulisi kohustusi. Veok parkis kohas, kus veokid tavapäraselt pargivad, ja autojuht jäi veokisse puhkama. Hageja ei saa nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel, vaid viivisemäär on sätestatud CMR art 27 lg-s 1 – see on 5% aastas.
4.Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 10 261,37 eurot, 9. detsembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4121,97 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 10. detsembrist 2021 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Vedaja ei vabane CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest, sest ta ei kutsunud tehnilise rikke kõrvaldamiseks autoabi ja ei ole tõendanud, et parkima suunduti kohustusliku puhkepausi tõttu. Maakohus leidis, et kõrgendatud hoolsuse täitmata jätmise võib samastada raske hooletusega ja vedaja ei vabane vastutusest CMR art 23 lg 3 alusel. Kuna CMR art-s 27 sätestatud viivisemäär on väiksem, kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär, saab seda lugeda vastutuse piiramiseks. Kuna vedaja vastutuse piirangud on ära langenud, tuleb kohaldada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 2(6)
2-17-11890 Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, et parkla ei olnud turvaline ja vedaja ei rakendanud kõrgendatud hoolsust. Maakohus kohaldas kostja hinnangul vääralt ka CMR art 29 lg-t 1, kui leidis, et vedaja vastutuse piirangud langevad ära. Kõrgendatud hoolsusel on tähendus vedaja vastutusest vabanemisel (CMR art 17 lg 2), mitte CMR art 29 lg 1 kohaldamisel.
6.Kolmas isik esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kolmas isik heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist (TsMS § 232 lg 1, TsMS § 442 lg 8), samuti CMR art 29 lg 1 ekslikku kohaldamist. Autojuht ei käitunud raskelt hooletult, kui parkis veoki. Kolmanda isiku hinnangul kohaldas maakohus valesti ka CMR art 27 lg-t 1, see säte ei piira vedaja vastutust.
7.Hageja vaidles kostja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitiselt 9. detsembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2579,06 eurot ületavas osas ja alates 10. detsembrist 2021 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitiselt 9. detsembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2579,06 eurot ja alates 10. detsembrist 2021 viivise 5% aastas. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebused osaliselt ja jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks 3341,75 eurot. Kolmanda isiku menetluskulud jäid tema enda kanda. Maakohus ei eksinud, kui leidis, et kostja ei ole vedajana käitunud kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida, mistõttu ei vabane kostja CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest. Veose vargus iseenesest ei ole selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti CMR art 29 lg-t 1. Tahtluse all tuleb mõista ka rasket hooletust. Selleks, et lugeda kostja käitunuks raskelt hooletult, ei piisa pelgalt sellest, et kostja ei ole järginud nõutud hoolsusstandardit, vaid see peab olema toimunud olulisel määral. Ringkonnakohus leidis, et raske hooletus seisneb selles, et kostja jättis purunenud rehvi parandamise korraldamata ja jättis tagamata ka veose turvamise. Seega langesid ringkonnakohtu hinnangul vedaja vastutuse piirangud ära CMR art 29 lg 1 alusel. Hagejal on õigus nõuda viivist määras 5% aastas, mitte VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. CMR art 27 lg 1 ei ole kostja vastutust piirav või välistav säte CMR art 29 lg 1 tähenduses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohtud hagi rahuldasid, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
3(6)
2-17-11890 Kassatsioonkaebuse kohaselt tekkis kahju erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel, ning vedaja vabaneb vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vedajal puudus plaan tehniliste rikete kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu otsus on ka nõuetekohaselt põhjendamata – rikutud on TsMS § 442 lg-t 8. Ka äärmiselt hoolsad vedajad oleksid sama parklat kasutanud. Teist parklat ei olnud võimalik valida. Kui vedaja ei vabane vastutusest, kohalduvad CMR art 23 lg-s 3 sätestatud vastutuse piirangud. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti CMR art 29 lg-t 1. Raskel hooletusel on kindlad objektiivsed ja subjektiivsed tingimused. Objektiivse tingimusena peab esinema hoolsuskohustuse raske rikkumine, mis on märkimisväärselt suurem kui tavapärane hooletus. Subjektiivse tingimusena pidi kahju tekitanud isik olema võimeline kohustuste rikkumist ette nägema ning seda vältima. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks rehvi purunemisel parkima jäämine väljendab rasket hooletust. Kostja hinnangul võrdsustatakse vedaja käitumist tahtliku käitumisega siis, kui kahju on tingitud vedaja sihilikust pettusest või veast.
10.Kolmas isik esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja ringkonnakohtu otsuse ulatuses, milles jäeti kolmanda isiku apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolmas isik palub teha uue otsuse, millega jätta kogu hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kolmas isik saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on madalama astme kohtud asja lahendamisel vääralt kohaldanud CMR art 17 lg-t 2 ja CMR art 29 lg-t 1. Ekslik on tõlgendus, mille kohaselt saanuks vedaja kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel kahju tekkimise ära hoida ja vältida varguse tagajärgi CMR art 17 lg 2 mõttes. Ekslik on ka tõlgendus, mille kohaselt jättis vedaja käibes vajaliku hoolsuse järgimata olulisel määral ja seetõttu kohaldub CMR art 29 lg 1. Kolmas isik leiab samuti, et CMR art 29 lg 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda sellest, et raskel hooletusel on objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
11.Hageja vaidleb kostja ja kolmanda isiku kassatsioonkaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse.
13.Maa- ja ringkonnakohus leidsid põhjendatult, et vedaja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. CMR art 17 lg 2 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest muu hulgas juhul, kui kahju on tingitud asjaoludest, mida vedaja ei saanud ära hoida ja mille tagajärgi ta ei saanud vältida. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel (RKTKo 07.12.2005, 3-2-1-127-05, p 13). Veose vargus valveta parklas ei ole eriline asjaolu, mis vabastaks vedaja vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. Seega vastutab kostja hageja ees CMR art 17 lg 1 alusel.
14.CMR art 23 lg 3 alusel on vedaja vastutus piiratud ja hüvitis ei tohi ületada 8,33 SDR-i veose puudu oleva või kahjustatud brutokaalu kilogrammi eest. CMR art 29 lg 1 kohaselt ei või vedaja tugineda CMR-i 4. peatükis vastutust välistavatele või seda piiravatele sätetele või tõendamiskohustuse teisele poolele panemist ettenägevatele sätetele, kui ta põhjustas kahju tahtliku õigusvastase tegevusega (in the case of wilful misconduct) või sellise kohustuse rikkumisega (default), mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi on võrdustatud tahtliku õigusvastase tegevusega (equivalent to wilful misconduct). Riigikohus on järjepidevalt leidnud, et Eesti õiguse 4(6)
2-17-11890 tähenduses on vedaja tahtlik õigusvastane tegevus raske hooletus (VÕS § 104 lg 4) ja tahtlus (VÕS § 104 lg 5) (vt ka RKTKo 16.06.2021, 2-17-18657/141, p 21.1, RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-32-15, p 15).
15.VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletuse esinemist peab tõendama isik, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1). Seega pidi hageja kui saatja tõendama, et kostja on vedajana jätnud käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Ekslik on kostja ja kolmanda isiku seisukoht, et raskel hooletusel on objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Hooletust (ja ka rasket hooletust) tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumite alusel ehk anda hinnang, kuidas oleks samal tegevusalal keskmine hoolas isik vastavas situatsioonis käitunud ja kas objektiivselt oleks kahju tekkimine olnud ettenähtav ja välditav. Seejuures ei tule hinnata konkreetse isiku subjektiivset käitumist ja kahju tekkimise ettenähtavust. Siiski ei piisa hooletuse tuvastamisest veel vedaja vastutuse piirangute äralangemiseks, lisaks on vajalik tuvastada VÕS § 104 lg 4 alusel, kas käibes vajalikku hoolsust rikuti olulisel määral, sest vedaja vastutuse piirangud saavad ära langeda CMR art 29 lg 1 alusel vaid raske hooletuse või tahtluse esinemisel. Raskelt hooletult käitub vedaja, kelle käitumine oleks hoolsale vedajale mõistlikult vastuvõetamatu. Parkimise ajal toimunud varguse korral võiks raske hooletuse ja selle kaudu tahtliku õigusvastase tegevusega olla tegu siis, kui veosega asuti mehitatud valveta parklas parkima piirkonnas, kus on eriti suur varguste oht või on veos väga suure väärtuse ja vargusohuga. Sellisel juhul oleks vedaja jätnud arvestamata olulise riskiga, mida oleks keskmine hoolas vedaja kindlasti vältinud.
16.Ringkonnakohus on küll õigesti märkinud, et kõrgendatud hoolsuse järgimata jätmist ei saa võrdsustada raske hooletusega, kuid on siiski lähtunud raske hooletuse sisustamisel samadest asjaoludest, millest tuvastas kõrgendatud hoolsuse järgimata jätmise. Ringkonnakohus tugines raske hooletuse kohaldamisel asjaolule, et vedaja jättis purunenud rehvi parandamise korraldamata (jättis kutsutama autoabi) ja asus parkima. Selliselt on ringkonnakohus sisuliselt leidnud, et parkimine ise on raske hooletus. Seejuures ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks on parkimine valitud parklas käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Ainuüksi asjaolust, et vedaja jäi veosega parkima, ei saa järeldada isegi seda, et tegu oleks hooletusega (VÕS § 104 lg 3). Veokit võib parkida erinevatel põhjustel (nt kohustuslikud ja vabatahtlikud puhkepausid, teise veose laadimise ootamine, tehnilised rikked) ning veoki parkimise põhjus ei saanud mõjutada seda, et sealt veos varastati. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, millest lähtudes leidis ringkonnakohus, et hoolas vedaja ei oleks kostja veetud veosega parkinud asukohas, kus vargus toimus. Seega tuvastasid kohtud rasket hooletust hinnates asjakohatult seda, miks veok parkima jäi, samuti ei ole raske hooletuse eelduste tuvastamisel praegusel juhul tähendust sellel, mis viisil vedaja purunenud rehvi vahetas. Arusaamatu ja paljasõnaline on ringkonnakohtu seisukoht, et rehv oleks tulnud parandada autoabiteenust kasutades. Need asjaolud võisid olla olulised CMR art 17 lg 2 järgi kõrgendatud hoolsuse tuvastamisel, kuid olukorras, kus ei olnud tuvastatud, et parkimine iseenesest oleks olnud hooletu käitumine, ei saa nendega põhjendada kostja rasket hooletust. Järelikult on ringkonnakohus valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi (VÕS § 104 lg 4) ja jätnud normi õigeks tõlgendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ja asjaolude tuvastamise ning tõendite hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1).
17.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma hagejale võimaluse tõendada, et valitud parklas või piirkonnas esineb tavapärasest suurem varguste oht või on konkreetne veos tavapärasest suurema vargusohuga ning hoolas vedaja oleks parkimist konkreetses parklas või piirkonnas kindlasti vältinud. 5(6)
2-17-11890
18.Kolleegium märgib obiter dictum’i korras, et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et CMR art 27 lg-s 1 sätestatud viivisemäär 5% aastas ei ole vedaja piiratud vastutus ja CMR art 29 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemisel ei saa selle asemel kohaldada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära. CMR art 27 lg 1 on erinorm VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära suhtes.
19.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.