Muud › Muud hagiasjad

Hageja nõue ja põhjendused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1993 otsusega nr 1166 loeti Tallinnas, Xxxxxxxxxxxx xx asuvad hooned (ehitised) ja krunt omandireformi objektiks ja omandireformi õigustatud subjektideks kostjad Ylo Puusep ja Peeter-Eino-Endel Puusep. Tallinna Linnavalitsuse 13.04.1994 korraldusega nr 576-k tagastati nimetatud hooned omandireformi käigus kostjatele ja anti neile üle 28.04.1994 vara üleandmise akti nr 53 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20.03.2001 otsusega haldusasjas nr II-3/120/01 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1993 otsus nr 1166 ja Tallinna Linnavalitsuse 13.04.1994 korraldus nr 576-k täielikult seadusvastaseks ning tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.08.2000 otsus nr 11668. Tallinna Linnavalitsuse 26.09.2001 korraldusega nr 3968-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13.04.1994 korraldus nr 576-k "Xxxxxxxxxxxx xx asuvate hoonete tagastamine" ja Tallinna Linnavalitsuse 12.09.1995 korraldus nr 2536-k "Xxxxxxxxxxxx xx ehitise kompenseerimine" ning lõpetati kostjate taotluse lahendamine põhjusel, et vara endine omanik M. P. lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Seega on kostjate jaoks ära langenud omandi tekke õiguslik alus Xxxxxxxxxxxx xx asuvale varale. Hagejal vara omanikuna on õigus AÕS § 80 alusel nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist. Hageja kui vara omaniku õigused on rikutud AÕS § 68 mõttes sellega, et omaniku valdus, kasutus- ja käsutusõigus on piiratud registris olevate kannetega kostjate kasuks, kuigi nende kannete alused on ära langenud. Kuna vara üleandmine kostjatele toimus vastuolus omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg-ga 3, on vara üleandmise 28.04.1994 akt nr 53 tühine ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi kehtetu algusest peale. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Kooskõlas TsÜS § 66 lg-ga 3 on tühine tehing kehtetu algusest peale. Kostjad ei ole vara, mis asub Xxxxxxxxxxxx xx, omandanud. Hageja taotleb omandi kaitset hageja õiguse tunnustamise teel nimetatud varale. Hageja taotles õigusliku aluse loomist selleks, et teha muudatus vararegistris ja kanda Tallinnas,

2(6)

Xxxxxxxxxxxx xx asuva vara omanikuna registrisse hageja. Tallinna linn palus tunnustada omandiõigust hoonetele (ehitistele) Tallinnas, Xxxxxxxxxxxx xx ning tunnustada 28.04.1994 sõlmitud vara üleandmise akti nr 53 tühisust ja kehtetust algusest peale. Kostjate vastuväited Kostja Ylo Puusep hagi ei tunnistanud. Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2001 otsus nr II- 3/120/01 ning selle alusel antud haldusaktid tuginevad puudulikele tõenditele. 23.11.2001 sai kostja esindaja Saksamaa Föderaalarhiivist olulise tähtsusega dokumendid, mis üheselt tõendavad, et endist omanikku M. P.pa ei saa käsitleda ümberasujana, vaid tema näol on tegemist põgeniku/pagulasega ning et M. P.ale ei laienenud Nõukogude Liidu ja Saksa riigi vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkulepe. Kuivõrd eelnevate otsuste tegemise ajal vastavaid tõendeid ei käsitletud (nende olemasolu ei olnud selleks hetkeks teada), on jõutud ebaõigete otsustusteni. Kostja Peter-Eino-Endel Puusep hagi ei tunnistanud. Kolmandate isikute seisukoht Kolmandad isikud Helgi Saar, Piret Levald, Tatjana Škapova, Joseph Beltshikov, Dmitri Netshajev, Tiiu Aren ja Maire Riis toetasid hagiavaldust. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tunnustas Tallinna linna omandiõigust hoonetele (ehitistele) Tallinnas, Xxxxxxxxxxxx xx. Kohus tunnustas 28.04.1994 sõlmitud Tallinnas, Xxxxxxxxxxxx xx asuva vara Peter-Eino-Endel Puusepale ja Ylo Puusepale üleandmise akti nr 53 tühisust. Kohus mõistis Ylo Puusepalt ja Peter-Eino-Endel Puusepalt kummaltki 10 899,20 krooni kohtukulude katteks Tallinna linna kasuks. Hagejal kui omandiõiguse kohustatud subjektil on õigus nõuda kohtu kaudu olukorra fikseerimist omandiõiguse tunnustamise kaudu. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ei ole omanik või et asja omanikud on kostjad. Asjas esitatud kehtivate õigusaktidega on lahendatud vara tagastamise taotlus. Nimetatud õigusaktide vaidlustamise tähtaeg on möödas. Tallinna Linnavalitsuse korraldus, mis oli vara üleandmise eelduseks, on tunnistatud kehtetuks. Seega on vara tagastamise õiguslik alus ära langenud. Asjaolu, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2001 otsusega (tlk 12). Käesoleva ajani ei ole Saksamaale ümberasunud isikutele vara tagastamise küsimus otsustatud. Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara peab jääma omandireformi kohustatud subjekti omandisse kuni küsimuse lahendamiseni seadusandja poolt. Hageja, kui omandireformi kohustatud subjekti nõue omandireformi objektiks loetud vara omandiõiguse tunnustamises kuni selle vara osas lõpliku otsuse langetamiseni, on põhjendatud ning vara üleandmise akt on tühine põhjusel, et selle akti alusel tagastati vara isikutele, kelle vara tagastamise õiguse osas ei ole seadusandja lõplikku otsust teinud, millega rikuti oluliselt seadust. Kostjad ei ole vaidlusaluse vara omanikud. Vara õigusliku staatuse säilitamine kuni vastava otsuse tegemiseni seadusandja poolt on võimalik üksnes hageja kui omandireformi kohustatud subjekti omandiõiguse tunnustamise teel. Eeltoodust tulenevalt on ka vara üleandmise akti tühisuse tunnustamise nõue põhjendatud.

3(6)

Apellatsioonkaebuse põhjendused Ylo Puusep esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus eksis tõendite hindamisel ja kohaldas vääralt seadust, mis tingis ebaõige kohtulahendi. Vara tagastamise taotlus ei ole lahendatud. 25.06.2001 võttis ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon vastu otsuse nr 12169, millega loeti Xxxxxxxxxxxx xx asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks. Vastavalt osundatud otsuse p-le 3 jäeti Ylo Puusepa ja Peter-Eino- Endel Puusepa taotlused rahuldamata, kuna ORAS § 7 lg 3 sätestuse kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevaheliste kokkulepetega. Osundatud otsuse vaidlustas Ylo Puusep ja taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.06.2001 otsuse nr 12169 tühistamist ja ORAS § 7 lg 3 kui Põhiseadusega vastuolus oleva normi kohaldamata jätmist. Tallinna Halduskohtu 07.11.2002 otsusega haldusasjas nr 3-225/2002 tühistati vaidlustatud haldusakti p 3. Kohus kohustas Tallinna linnakomisjoni lahendama Ylo Puusepa kui M. P.a pärija vara tagastamise või kompenseerimise taotluse pärast seadusandja poolt ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimist õigusselguse põhimõttega. Kohtuotsusega Tallinna linnale pandud kohustust vara tagastamise küsimus lahendada koos õigusselguse põhimõttega ei ole tänaseni täidetud. Seega on ekslik otsuses väljendatud seisukoht vara tagastamise taotluse lahendamise küsimuses. ORAS § 18 lg 1 kohaselt on kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse lahendamiseni keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata. Omandireformi objektiks olev vara on Ylo Puusepa ja Peter-Eino-Endel Puusepa valduses. Kohtuotsus on vastuolus ORAS § 18 lg 1 mõttega, kuivõrd omandireformi objektiks oleva vara valdust soovitakse muuta enne kui vara tagastamise küsimus on saanud lõpliku lahendi. Otsus on vastuolus otstarbekuse põhimõttega. Hageja ei ole põhistanud, miks olemasoleva olukorra lõpetamine on otstarbekas ning miks hageja omandiõiguse tunnustamine enne vara tagastamise küsimuse lahendamist on mõistlik. Eeldusel, et haldusmenetluses on Tallinna linn käitunud ekslikult ning tagastanud vara seaduse vastaselt, on arusaamatu, miks peavad eksimuse hüvitama kostjad, kellelt mõisteti välja ka hageja kohtukulud XXXXXXXX XX-XX kohtuistungi ettevalmistamisega seotud õigusabi eest (arve nr 10). Kostjal puudub seos XXXXXXXX XX-XX kohtuasjaga. Kostja ei mõista, miks ta peab hüvitama hagejale kohtumaterjalide tõlkimisega seotud kulud. Kostja Peter-Eino-Endel Puusep toetas apellatsioonkaebust. Vastused apellatsioonkaebusele Tallinna linn ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Maire Riis ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Helgi Saar, Piret Levald, Tatjana Škapova, Joseph Beltshikov, Dmitri Netshajev ja Tiiu Aren ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. Vahepealne menetlus Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.12.2004 otsusega maakohtu otsuse kohtukulude väljamõistmise osas ja jättis Tallinna linna poolt nii maakohtus kui ka apellatsiooniastmes kantud 4(6)

kohtukulud tema enda kanda. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 15.06.2005 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et alama astme kohtud ei ole tuvastanud, millal ja kuidas hageja vaidlusalused hooned omandas. 07.03.2007 määrusega peatas ringkonnakohus menetluse käesolevas asjas kuni haldusasjas 3-02-18 (Peter-Eino-Endel Puusepa ja Ylo Puusepa kaebused ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 27.08.2001 otsuse nr 12195 ja 05.12.2005 otsuse nr 12804 peale) toimuva menetluse lõppemiseni. 25.06.2009 määrusega uuendas ringkonnakohus asja menetluse. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust osas, millega on hagi rahuldatud, kuid otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada kohtukulude väljamõistmise osas. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud ja selles osas kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Vaatamata sellele, et apellant pole hoonete, mis asuvad Tallinnas Xxxxxxxxxxxx xx, kuulumist Tallinna linnale apellatsioonkaebuses vaidlustanud, tuleb tulenevalt käesolevas asjas Riigikohtu poolt antud juhistele kolleegiumil tuvastada, kas hageja oli vara tagastamise ajal selle omanik, kuna see asjaolu on oluline omandiõiguse tunnustamise nõude üle otsustamisel. Eeltoodu tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja väitis ringkonnakohtus, et ta omandas hooned Eesti Vabariigilt munitsipaliseerimise teel ja esitas selle kohta alljärgnevad tõendid: 1. ENSV MN 11.12.1989 määruse nr 412 „Riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara munitsipaalomandiks üleandmise ettevalmistamise kohta“, mille p 5 järgi tuli ettevõtete vara üle anda munitsipaalomandiks seisuga 01.01.1989; 2. Vabariigi Valitsuse 27.02.1992 korraldusega nr 101-k kinnitatud munitsipaalomandisse üleantavate ettevõtete ja asutuste nimekirja, mille kohaselt anti Tallinna linnale üle Lilleküla EEV vara; 3. 19.05.1992 sõlmitud akti vara üleandja Eesti Vabariigi Riigivaraameti ja Tallinna linna vahel Lilleküla EEV vara üleandmise kohta; 4. Tallinna Elamumajandusameti 30.11.2004 vastuse advokaat Alar Eichele, mille järgi olid vara üleandmise akti allakirjutamise hetkel 19.05.1992 Lilleküla EEV vara hulgas ehitised aadressil Tallinn Xxxxxxxxxxxx xx. Kolleegium leiab, et hageja omandiõigus vaidlusalustele hoonetele võis tekkida nende munitsipaalomandisse andmise teel. 20.06.1991 kuni 01.03.1997 kehtinud ORAS § 18 lõike 1 redaktsioon sätestas, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigiorganitel ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara anti munitsipaalomandisse, ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saanud ka enne 01.03.1997 vara munitsipaalomandisse andmist lugeda nimetatud sätte alusel 5(6)

kehtetuks. ORAS § 3 lg 2 p 1 sätestas, et omandireformi käigus muudetakse vara omandivormi riigi omandis oleva vara tasuta munitsipaalomandisse andmisega. Munitsipaliseerimise kord tulenes ORAS III peatükist. ORAS § 24 lg 1 järgi läks omandiõigus varale üle vastava akti allkirjastamisega. Hageja poolt esitatud tõenditega on kolleegiumi arvates tõendatud, et hooned aadressil Xxxxxxxxxxxx xx anti 19.05.1992 üle Tallinna linna omandisse. Ebaõige on apellandi väide, et hooneid ei ole üle antud, kuna üle anti juriidiline isik Lilleküla EEV, mistõttu hooned jäid Lilleküla EEV omandiks ja hageja ei ole neid omandanud. Kolleegiumi arvates sai Tallinna linn ORAS § 3 lg 2 p 1 järgi omandada munitsipaliseerimise teel mitte juriidilise isiku - Lilleküla EEV -, vaid Lilleküla EEV-le kuulunud vara. Seega on tõendatud, et hooned Xxxxxxxxxxxx xx Tallinnas kuulusid hagejale ja kuuluvad jätkuvalt, kuna tühise üleandmisakti alusel ei tekkinud kostjatel hoonete suhtes omandiõigust. Kuni 01.09.1994 kehtinud TsK § 51 lg 1 järgi oli üleandmisakt tühine selle aluseks olnud haldusakti seadusevastasuse tõttu. Maakohus on otsuses ekslikult viidanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 lg-le 2, kuid eeltoodu ei tinginud ebaõiget järeldust hagi rahuldamise kohta. Hoonete tagastamine hagejale ei ole vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1, kuna nimetatud norm ei kaitse kostjate õigusi olukorras, kus neile on vara ebaõigesti tagastatud. Õige on kaebaja väide, et omandireformi käigus ei ole lõplikult lahendatud Xxxxxxxxxxxx xx hoonete tagastamine. Praegusel hetkel on hagejal kohustus vaadata kostjate avaldus vara tagastamiseks uuesti läbi (Tallinna Halduskohtu 28.12.2006 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsus haldusasjas 3-02-18). Käesolevaks ajaks on küll ORAS § 7 lg 3 tunnistatud Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega kehtetuks alates 12.10.2006, kuid ajal, kui tehti Xxxxxxxxxxxx xx hoonete osas kostjate omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ja vara tagastamise otsus ning need hilisemalt tühistati, oli ORAS § 7 lg 3 kehtiv, mistõttu olid nimetatud otsused õiguspärased. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuse punktist 35 tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunute vara kehtis kuni 12.10.2006. Omandireformi käigus vara tagastamine on haldustoiming ja käesolevas menetluses ei ole võimalik ringkonnakohtul teha haldusmenetluses tehtavaid toiminguid ega anda hinnangut haldusaktidele. Hoonete tagastamise küsimuse peab otsustama hageja. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka apellandi poolt viidatud otstarbekuse põhimõte. Lähtudes otstarbekuse põhimõttest, ei ole võimalik jätta rahuldamata vara omaniku hagi omandiõiguse tunnustamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtukulude väljamõistmise osas. Kuna tsiviilasja menetlus oli alanud enne 2006. aastat, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seadust. Tõendatud ei ole, et kostjad oleksid põhjustanud vara ebaseadusliku tagastamise neile. Hageja ise on vara ennatlikult ja asjaolusid kontrollimata tagastanud, millega on tekitanud kostjatele segadusi ja probleeme. Eeltoodu tõttu tuleb kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 4 mõtte järgi jätta hageja kohtukulud tema enda kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.