Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

MK, KR ja MW 04.02.2009 hagis ja 11.09.2009 nõude täpsustuses taotlevad hagi rahuldada ning tuvastada, et EK pärandvara koosseisu kuulub hoone aadressil tervikuna ning ÜK pangakonto saldost seisuga 28.04.2008 Swedbank AS-s 34 404,54 krooni. Hagi kohaselt 28.04.2008 surnud EK pärimisasjas on avalduse pärimistunnistuse väljaandmiseks esitanud tema pärijatena hagejad ning kostja. Hagejad on pärandi vastu võtnud. Pärimisasjas viidi läbi inventuur ning 19.12.2008 koostati E. K pärandvara inventuuri akt (täpsustatud). Kuna ÜK ei täitnud inventuuritegija nõuet dokumentide esitamiseks ning on vaja kindlaks määrata pärandvara koosseis, esitasid hagejad hagi kohtule. EK ja kostja ÜK abielu registreeriti XXX Poolte abielulahutuse ning vara jagamise menetlus Harju Maakohtus oli jõudmas lõpule, kui EKsuri. Pooled olid esitanud kohtule kinnitamiseks kohtuliku kompromissi, milles kinnitasid, et hoone (suvile) asukohaga XXX, ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Vastavalt faktilistele asjaoludele on nimetatud hoone näol tegemist E. K lahusvaraga. Õigusselguse huvides vajavad hagejad nimetatud vara seisundi kohta kohtulahendit. Hagi täpsustuses hagejad märgivad, et aadressil XXX vallas asuv hoone oli EK lahusvaraks perekonnaseaduse § 15 lg 1 ja Riigikohtu poolt sellele sättele antud tõlgenduse kohaselt. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-16-05 hagejad leiavad, et ka vaidlusaluse ehitise puhul esinevad järgmised eeldused, mille korral ei teki ühisvara: omandireformist tulenev abikaasa õigus asja omandada (erastada) ning asjaolud, et sisuliselt puuduvad abikaasa omapoolsed toimingud ja abikaasa ei kanna kulusid, sealhulgas ei tasu müügihinda. Kulutusi tegi EKenne abielu sõlmimist vaidlusaluse hoone rajamiseks, kuid ei kandnud kulusid selle hoonete omandamiseks, mis XXX sõlmitud akti nr XXX näol kujutas endast tema õiguse hoonetele formaliseerimist. EK kasutas tema poolt ehitatud hooneid kooperatiivis liikmesuse ja osaku kuuluvuse alusel, ta käitus omanikusarnaselt juba enne abiellumist, olles selleks õigustatud. Abielu ajal muutus EK õiguse hoonetele formaaljuriidiline kvalifikatsioon, omandivorm, milleks EK ei kandnud omapoolseid kulusid. Seega XXX vallas asuvate hoonete üksnes õigusliku seisundi muutusest ei tekkinud abikaasade ühisvara. Samuti on kostja ise käsitlenud XXXhooneid EK lahusvarana kuni EK surma järel alusetute nõuete esitamiseni. Abielulahutusasjas nr 2-07-48047/21 kostja ise luges nimetatud hooned EK ainuomandiks. Sõltumata eeltoodust kuulusid XXX hooned abielu lõppemisel EK lahusvara hulka kostjaga 21.04.2008 sõlmitud ühisvara jagamise kompromisslepingu alusel. VÕS § 11 lg 1 tulenevalt võis kompromisslepingu sõlmida mistahes vormis, samuti puudus vormi kohta poolte kokkulepe või poole taotlus. Sõlmitud kompromissi kohtulik kinnitamine omab tähendust ainult selles menetluses kohtumenetluse lõpetamise alusena, täitemenetluses sundtäitmise alusena ning tõenduslikku tähendust. Kohtulik kinnitamine ei ole TsÜS § 78 – 82 sätestatud vormidega sama kategooria instituut, vaid tegemist on sõlmitud lepingule menetlusliku tähenduse andmisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud kinnitamistoimingud ei oma tähendust lepingu materiaalõiguslikule jõule. Ka TsMS § 430, eriti lg 2, näeb ette, et kohus kinnitab kompromisslepingu, mis on juba sõlmitud. Tegemist on olemasoleva, sõlmitud lepingu sundtäidetavaks muutmisega. Kompromissleping oli EK ja kostja vahel sõlmitud ja jõustunud.

Poolte tahe sõlmida leping oli väljendatud lõplikult selle allkirjastatult kohtule esitamisega. Kompromisslepinguga jagasid abikaasad ühisvara kokkuleppel ning selle tulemusel oli EK XXX hoonete ainuomanik. Kohus ei teinud kompromissi kinnitamata jätmise määrust, vaid menetlus lõpetati EK surma tõttu. Samuti ei esinenud kompromissi kinnitamata jätmise aluseid. Hagejad leiavad, et kostja vastuväite esitamine sellel alusel, et kompromissleping jäi kohtu poolt kinnitamata, kujutab endast õiguste teostamist hea usu põhimõtte vastaselt.

KOSTJA VASTUS

18.03.2009 kirjalikus vastuses kohtule kostja hagiga ei nõustu. Hagejate väide, et kostja keeldus esitamast pärandvara inventuuriks vajalikke andmeid, on vale. Kostja esitas EK pärimisasja menetlenud notarile 16.09.2008 Swedbank’i tõendi nr XXX selle kohta, et kostja kontol nr XXXXXXXXXXXXXX oli 28.04.2008 seisuga 68 809,09 krooni. ÜK kinnitas, et Swedbank’is ega üheski teises pangas tal lisaks nimetatule rohkem kontosid ei ole. XXX Lohusalu külas Keila vallas Harjumaal asuvate hoonete tuvastamiseks tervikuna EK lahusvaraks tunnistamise nõue on põhjendamatu. 1⁄2 hoonetest ja elamumaana erastatava 5642 m2 ostueesõigusega erastamise nõudeõigusest 1⁄2 kuulub kostjale kui abikaasade ühisvarast 1⁄2 mõttelise osa omanikule. Pärandvaraks on ülejäänud 1⁄2 osa kõnealustest hoonetest ja nõudeõigusest nende juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamiseks. Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-07-48047 kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissleping ei tõenda, et tegemist on pärandaja lahusvaraga. Kompromisslepingu mõte ei ole mitte ainult poolte seaduslike õiguste ja kohustuste fikseerimine, vaid ka pooli rahuldavate kokkulepete tegemine, sh ka oma seaduslikest õigustest loobumise hinnaga. Seega ei saa kompromisslepingus toodut hagejate poolt soovitud tagajärgi loova dokumentaalse tõendina käsitleda. Kompromissleping jäi seoses EK surmaga kohtu poolt kinnitamata, kohus lõpetas tsiviilasjas menetluse TsMS § 428 lg 5 alusel ja kinnitamata kompromissleping ei jõustunud ning see ei loonud mingeid õiguslikke tagajärgi. Erinevalt hagis väidetust ei väitnud pooled kompromisslepingus, et nn „XXX“ ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Pooled piirdusid vaid väitega, et suvila suvilaühistus „XXX“ kuulus EKkui suvilaühistu liikmele juba enne ÜK abiellumist (ka see väide oli juriidiliselt ebakorrektne, sest EK kui ühistu liikmele kuulus vaid osamaksu tagasinõude õigus, suvila hooned olid kooperatiivi omand). XXX kuulumine Ü ja EK abikaasade ühisvarana on tõendatud järgnevaga: - seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta § 2 lg 1 sätestatu põhjal erastati kooperatiivi vara vastavalt 18.07.1992 kooperatiivi üldkoosoleku otsusele. Sama seaduse §-de 4 ja 5 alusel erastati kooperatiivi vara erastamise subjektile, kelleks EK oli, tasuta. 20.07.1992 esitas EK Keila Vallavalitsusele avalduse osta maa, millel erastatavad hooned paiknevad. Vastavalt viidatud seaduse § 10 lg-le 1 tekib omandiõigus erastatud varale alates kooperatiivi poolt vara üleandmisest erastamise subjektile üleandmise – vastuvõtmise akti allakirjutamisel. Kooperatiivi „XXX“ erastamisele kuuluva vara üleandmise ja vastuvõtmise akt nr 13 vara üleandmisest EK allkirjastati 10.08.1992.a., so tema ja ÜK abielu ajal. Tulenevalt PerekS § 14 lg-st 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara. Kuna vara omandati erastamise, mitte kinkimisega, siis ei tekkinud erastamisel EK lahusvara. Asjaolu, et osamaksete tagasinõude õigus endises suvilakooperatiivis kuulus EK, ei oma tähendust, sest pärandvara jagamise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil pooled jäid oma väidete juurde. Hageja leidis, et kostja ja pärandaja leppisid enne viimase surma ühisvara jagamises kokku, pooled ei taotlenud kohtult suvila jagamist, vaid suvila

omandiküsimus lahendati kompromisslepingu allakirjutamisel. Hageja möönis, et kompromisslepingut on võimalik tõlgendada selliselt, et abikaasade kontodel olev raha on kummagi abikaasa lahusvara. Kostja jäi selle juurde, et erastatava suvila omandiõigus tekkis vara üleandmise akti allakirjutamisest ning suvila on seetõttu ühisvara. Pärandi avanemise järel ühisvara jagada ei saa. Kostja ei vaidle vastu, et pool hageja pangakonto saldost pärandaja surmapäeva seisuga kuulub pärandvara hulka. Kostja märkis, et kompromisslepingu sõlmis ta oma abikaasaga ning see ei tähenda, et ta on nõus samadel tingimustel kokku leppima teiste isikutega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

ning omand tuli vormistada kooperatiivse omandina (kooperatiivi liikmete ühise omandina). Kohus leiab, et enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist kehtinud õiguskorra eripära tõttu oli faktiline omandiõigus formaalselt väljendatud kooperatiivi osamaksu tagasinõude õiguse kaudu ning erastatava vara üleandmise aktiga muutus olemasolev kooperatiivi liikmete ühisomand eraomandiks. Seega uut omandit ei tekkinud, vaid omand muutus teiseliigiliseks, st muutus üksnes omandiõiguse formaal-juriidiline kvalifikatsioon. Sellise seisukoha õigsust kinnitab kohtu hinnangul ka SAKVES § 5 sätestatud erastamise viis: kooperatiivi liikmele erastamine toimus tema kasutuses oleva vara natuuras eraomandusse andmisega ning ühises kasutuses olevas varas kaasomandiõiguse määramisega. Sama nähtub SAKVES § 8 lg - st 1, mille järgi on kooperatiivi liikmel õigus nõuda (sama paragrahvi lg 2 kohaselt ka kohtu kaudu) talle kuuluva osa kooperatiivi varast erastamist natuuras isegi juhul, kui kooperatiivi üldkoosolek otsustab jätta kooperatiivi vara erastamata. Seega ka seadusandja möönab, et kooperatiivi liikmel on üldkoosoleku otsustest sõltumatud õigused tema valduses ja kasutuses olevale varale, mitte üksnes kooperatiivi osamaksule. Samuti nähtub SAKVES §§ 3 ja 4 sätestatust, et kooperatiivi liikme abikaasa teiste hulgas on vara erastamise õigustatud subjektiks (st isikuks, kellel on õigus kooperatiivi liikme asemel saada omandiõigus erastatavale varale) üksnes siis, kui kooperatiivi liige notariaalselt tõestatud avaldusega erastamise nõudeõiguse abikaasale loovutab. Sellise regulatsiooni järele puuduks vajadus, kui erastatava vara üleandmist käsitada kostja tõlgendusele vastavalt omandiõiguse esmase tekkimisena: sellisel juhul oleks erastatava vara omandamine abikaasa lahusvarana välistatud, erastatav vara muutuks abikaasade ühisvaraks ning abikaasad oleksid automaatselt ühisomanikud. Sellisel juhul kooperatiivi liikme erastamisest loobumisel ei oleks mõtet. Suvilakooperatiivi vara erastamine liikmele on analoogne elamukooperatiivi liikme osamaksu baasil korteriomandi tekkimisega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-39-09 märkinud: “Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211 , mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul.“ Erastamise õigus tekkis EK enne abielu omandatud kooperatiiviliikme staatuse alusel, kooperatiivi osamaks kuulus EK lahusvara hulka ning suvila kui vallasasjast ehitise erastamiseks abikaasade ühisvara arvelt kulutusi ei tehtud. Suvila on jätkuvalt vallasasi. Hageja ei ole taotlenud tuvastada suvila juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse pärandvara hulka kuulumist. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Seetõttu kohus ei analüüsi kostja väiteid, et pärandvara hulka kuulub 1⁄2 maa erastamise ostueesõigusest.

kompromisslepingu, mis sisaldab muu hulgas ka korteriomandi jagamise sätteid. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Samuti sätestab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohustusliku notariaalselt tõestamise vorminõude tehingule, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja. TsÜS § 83 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Tulenevalt TsÜS § -st 85 tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kostja kirjalikus vastuse ja kohtuistungil tõi esile, et sõlmis kompromissi kohtumenetluses oma abikaasaga, kompromiss on tehtud oma õigustest loobumise hinnaga ning teiste isikutega ta sellistel tingimustel ei ole nõus kokku leppima. Vaidlust ei ole, et korteriomandi jagamise osas tulnuks abikaasade kokkulepe notariaalselt tõestada, mida TsMS § 430 lg 6 kohaselt oleks asendanud kompromissi kohtu poolt kinnitamine. Vaieldav on, kas notariaalset tõestamist vajanuks ka kompromissi punktis 1 sisalduv kokkulepe suvila osas. Punkti nr 1 sõnastusest võib järeldada, et tegemist ei ole suvila jagamise kokkuleppega, vaid poolte konstateeringuga, et suvila kuulus EKenne abielu ning jääb pärast lahutamist EK ilma, et ta ÜK selle eest rahalist kompensatsiooni maksaks. Sellisel juhul ei ole selle lepingupunkti näol tegemist ehitise võõrandamise notariaalset tõestamist vajava tehinguga, vaid olemasoleva õigusliku olukorra fikseerimisega. Eeltoodu alusel on vorminõude järgimata jätmise korral igal juhul tühine kompromissi punkt 2. Selle punktita ei oleks sõlmitud kokkulepet ka punktide 3 – 8 ja 10 osas. On mõistlik eeldada, et viimatinimetatud kokkuleppeid ei oleks sõlmitud ilma punktis 2 sisalduva kokkuleppeta. Seega on kompromiss ka nende punktide osas tühine. Eeltoodust nähtuvalt on kompromiss suuremas osas tühine ning võttes arvesse, et tegemist oli kokkuleppega ühisvara jagamise kohtuvaidluses, korteriomand moodustas ühisvarast väärtuslikuma osa, samuti kostja seletust, et ta nõustus nendel tingimustel kompromissi sõlmima üksnes oma abikaasaga ning loobus seejuures osaliselt oma õigustest, asub kohus seisukohale, et ilma tühise osata ei oleks vara jagamise kokkulepet üldse sõlmitud ning kohtuliku kinnitamiseta kompromiss on vorminõude järgimata jätmise tõttu tervikuna tühine. Lisaks on EK ja ÜK kompromissi punktis 10 kohtuotsuse jõustumise sidunud kuupäevaga, mil EK kannab selle kokkuleppe p 4 alusel ÜK pangaarvele 800 000 krooni. Kuna kompromissi kinnitamisel asjas ühisvara jagamise osas kohtuotsust ei tehta ning samuti ei ole abielulahutuse osas kohtuotsuse jõustumise aega võimalik poolte kokkuleppel mõjutada, asub kohus seisukohale, et pooled on kompromissi punktis 10 silmas pidanud ja kokku leppinud kompromissi jõustumise tingimuses ning selle asemel sõna „kohtuotsuse“ on kasutatud ekslikult. Tulenevalt TsMS § 430 lg-st 7 võib kompromiss olla tingimuslik. Kuna EK suri enne punktis 4 sätestatud raha kostjale ülekandmise tähtpäeva, siis kompromiss vastavalt poolte kokkuleppele ei jõustunud.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.