Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja, kostja ja Sergei Olenitšev 06.03.2007 laenulepingu, millega hageja andis kostjale ja S. Olenitševile laenu 337 000 kr. tähtajaga 07.03.2011. Laenusumma andis hageja kostjale üle sularahas vahetult enne laenulepingu sõlmimist. Laenulepingu p 2 ja lisa nr 1 kohaselt pidid maksed ja intressid laekuma hagejale igakuiselt vastavalt graafikule. Maksed laekusid regulaarselt kuni 07.03.2008, pärast enam makseid ei toimunud. Võlgnevuse põhiosa suurus on 236 604 kr. 28.05.2008 saatis hageja kostjale kirja võla suuruse ja tagasimakse tähtaja kohta. Kostja võlgnevust ei tasunud. Laenusaajad vastutasid kohustuse täitmise eest solidaarselt. Hageja loeb kostja võlgnevuse suuruseks 131 802 kr. Kostja on rikkunud oma lepingulist kohustust ja jätnud hagejale raha tagastamata. Sellega on kostja hagejale kahju tekitanud summas 131 802 kr. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Hageja, kostja ja S. Olenitšev koostasid 26.02.2007 üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt AS Merkturv andis üle ja OÜ Merkturv Toomkuninga Grupp võttis vastu Toomkuninga ja Kelder kauba 601 581 kr. ning kohustus hiljemalt 31.03.2007 tasuma 310 000 kr. 01.03.2007 hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille järgi esimene laenas ja teine võttis vastu 310 000 kr. ning kohustus selle summa tagastama hiljemalt 31.03.2007. Tegelikult puudutas see aga kohustust maksta kinni tarnijate kaubad. Oma kohustuse täitis kostja õigeaegselt. Tasumata jäi 291 581 kr. Tegelikult puudutas 06.03.2007 laenuleping eelnimetatud juriidilisi isikuid. Ülalmainitud summat ei ole laenuandja mitte kunagi laenusaajatele üle andnud. Lepingu sõlmimist nõudis hageja, kes seletas, et sellega hüvitavad laenusaajad eelnimetatud võlgnevuse ning pooltel ei tule maksta riigimakse. 06.03.2007 laenuleping on algusest peale tühine, sest on sõlmitud vastuolus TsÜS § 87, § 94 ning § 138 lg 2. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 131 802 kr. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus nõustus hageja väitega, et 06.03.2007 laenulepinguga on kohustatud isikuks kostja kui füüsiline isik, äriühingute vahel nõuded puuduvad. Laenulepingu täitmata jätmisega on kostja hagejale kahju tekitanud. Kostja ei eita asjaolu, et pärast 07.03.2008 ta lepingut ei täitnud. Tähtsust ei oma asjaolu, et kostja müüs 08.07.2008 temale kuulunud äriühingu OÜ Merkturv Toomkuninga Grupp koos kohustustega OÜ-le Olvistar. Hageja nõue ei puuduta äriühingute vahelisi arveldusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjapoolne lepingu mittetäitmine alates 07.04.2008 millegagi vabandatav. Seadus ei keela eraisikute vahelisi sularaha arveldusi. Kostja väidab paljasõnaliselt, et hageja on kallutanud teda pettusega tehingut tegema. Kostja on lepingu omakäeliselt allkirjastanud ning kinnitanud raha saamist ja on lepingut aasta jooksul täitnud. Kostja ei ole ka tehingut tühistanud. Ühepoolselt on lepingu poolel võimalik küll lepingu täitmisest keelduda või taganeda, kuid selle eelduseks on vastava tahteavalduse tegemine, kasutades seaduses ettenähtud kujundusõigusi. Kostja ei ole sellist tahteavaldust hagejale teinud, mistõttu uskus hageja

2(5)

põhjendatult, et lepingut täidetakse. Isegi juhul kui laenulepingu sõlmimine oli seotud poolte tegutsemisega majandustegevuses, ei keela seadus äriühingu juhatuse liikmetel eraisikutena laenusuhtesse astuda. Kostja lepingu mittetäitmist ei vabanda ka väidetav vähene keeleoskus. Kostja täitis lepingut, mistõttu oli ta lepingu sisust teadlik. Kuna kostja kohustuse mittetäitmine ei ole vabandatav, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele laenusumma osalise tagastamata jätmisega tekitatud kahju 131 802 kr. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud materiaalõiguse normi ning menetlusnorme ja vääralt hinnanud kogutud tõendeid. Maakohus on vääralt hinnanud 06.03.2007 laenulepingu sõlmimise asjaolusid ning jätnud tähelepanuta kostja antud seletused. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta usub hagejat ja leiab, et kostja väited on paljasõnalised selle kohta, et ta ei saanud hagejalt sularaha ning et viimane kallutas teda pettuse teel tehingu tegemisele. Seda enam, et hageja ei mäleta, mis rahatähtedes ta 337 000 kr. üle andis. Arusaamatu on, mille alusel mõistis kohus kostjalt välja 131 802 kr., sest hageja ise kinnitas, et tulenevalt tagasimaksmise graafikust on ta saanud kostjalt 100 440 kr. Pool sellest summast pidi ta saama oma vennalt. Seega on kostja võlgnevus hagejale kauba eest: 337 000 - 100 440 = 236 560 : 2 = 118 280 - 50 220 = 68 060 krooni. Väär on kohtu järeldus, et ei oma tähtsust asjaolu, et kostja müüs oma firma koos võlgadega OÜ-le Olvistar. Kuna laenuleping puudutas kaupa ja juriidilisi isikuid, siis firma müümisega läksid selle kohustused üle ostjale, millega viimane ka nõustus. Tulenevalt eeltoodust on hageja esitanud kohtule ebaõiged andmed, mille tõttu 06.03.2007 laenuleping on TsÜS § 87, 94 ja 138 lg 2 kohaselt tühine algusest peale. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega laenulepingu kehtivuse osas ja leiab, et apellatsioonkaebuse väited selle tühisusest ning laenukohustuste üleminekust OÜ Merkturv Toomkuninga Grupp osa ostjale on põhjendamatud. Põhjendamatu on ka apellandi väide, mille kohaselt arvestades seda, et ta on tasunud hagejale laenulepingu alusel 100 440 kr., siis moodustab tema võlgnevus hageja eest vaid 68 060 kr. Solidaarvõlgnikud vastutavad kohustuse täitmise eest ühiselt. VÕS § 65 lg.1 3(5)

sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 66 lg.1 kohaselt kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Samas on maakohus eksinud hageja nõude õiguslikul kvalifitseerimisel ja sellega seoses jätnud hagejale selgitamata pooltevahelise õigussuhte olemuse ning õiguse oma nõude alust muuta. Vaidlusalune laenuleping on sõlmitud tähtajalisena, mille kohaselt kohustusid laenusaajad laenu 337 000 kr. laenuandjale tagastama (koos intressidega) igakuiste maksetena 8370 kr. kuus alates 07.04.2007 kuni 07.03.2011. Vaidlust ei ole, et kuni 07.07.2008 (kaasa arvatud) laenulepingut täideti ja 07.03.2008 maksed lakkasid, ehk siis laenusaajad jätsid oma laenulepingujärgsed kohustused täitmata. Hageja nõuab viimasena märgitud kuupäevast kuni 07.03.2011 maksmisele kuuluva laenu põhiosa tasumist (pooles ulatuses) kostjalt kui solidaarvõlgnikult, s.o. 131 802 kr. Selline nõue ei kvalifitseeru lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise, vaid laenulepingu täitmise nõudena, s.o. kohaldamisele ei kuulu VÕS § 127, vaid VÕS §-de 82 lg.1 ja 7 ning 108 lg.1 sätted ja laenulepingu tingimused. Laenulepingu tingimuste kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma makseid (mis sisaldas nii põhisosa kui ka intressimakset, graafiku alusel iga kuu 7.-daks kuupäevaks, kuni 07.03.2011. Hagi esitati 12.08.2008 ja selleks ajaks ei olnud muutunud sissenõutavaks maksed (sealhulgas laenu põhiosa maksed) alates 07.09.2008, kohtuotsuse tegemise kuupäeva arvestades aga maksed alates 07.04.2009. Seetõttu oli esitatud hagi täielik rahuldamine ebaõige. Hageja ei ole ka nõudnud TsMS § 369 kaudu sissenõutavaks mittemuutunud põhiosa maksete väljamõistmist ühekuiste maksetena kuni 07.03.2011. VÕS § 399 lg.1 pp.2 ja 3 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamises on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osas tagastamisega või kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Hageja kirjalikku teadet kostjale 28. maist 2008, milles hageja nõuab 2008.a. aprilli ja maikuude maksetest 50% kohest tasumist, hoiatusega pöörduda vastasel korral kohtu poole võla ja viiviste väljanõudmiseks, ei saa hinnata laenulepingu kehtiva ülesütlemisena, sest see on saadetud ja hagi on esitatud ainult ühe laenusaaja vastu. VÕS § 195 lg.3 kohaselt kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Antud juhul esineb laenusaajatena kaks isikut ja puuduvad andmed, et leping oleks üles öeldud mõlema laenusaaja suhtes. Seetõttu ei saa kolleegium haginõuete rahuldamist põhjendada sätetega, mis annavad alust tagastamata laenuosa tagasi nõuda pärast laenulepingu kehtivat ülesütlemist. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema hagejale ettepaneku oma nõuet ja selle alust selgitada, pidades silmas kolleegium osundatud sätteid ja asjaolusid, samuti selgitada, et hageja võib laenulepingu üles öelda (kuid ei ole selleks kohustatud, kui ta soovib, et laenuleping jätkuvalt kehtib) ka kohtumenetluse käigus sellekohase tahteavalduse 4(5)

tegemisega mõlemale laenusaajale, muutes vastavalt hagi materiaalset ja õiguslikku alust.

Tiit Kollom

Margo Klaar

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.