Asjaõigus › Omandiasjad

Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 15.07.2002.a esitas AS Sokotra Tallina Linnakohtule hagiavalduse MTÜ Lembitu 7 Korteriühistu vastu elamu veevärgi kaubandusruumide veevarustuseks kasutamise õiguse tunnustamiseks. 26.11.2003.a esitas hageja täiendava nõude paludes hagejalt välja mõista 2 850 853,25 krooni õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. 30.10.2008.a suurendas hageja kahjuhüvitise nõuet 3 001 020,7 kroonini, millele lisandus intress 01.01.2009.a seisuga 605 779,54 krooni ja sealt edasi 3% aastas tasumata kahjuhüvitiselt kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Korteriühistu Lembitu 7 asutati 11. märtsil 1998.a elamus asukohaga Lembitu 7, Tallinn, mis kanti registrisse 5. juunil 1998.a. Lisaks erastatud eluruumidele asuvad selles elamus mitteeluruumidena esimesel korrusel ja keldris kaubandusruumid. 24. augusti 1998.a rendilepinguga andis RAS Elumaja õigusjärglane AS Elumaja elamus asuvad kaubandusruumid hagejale tähtajatult rendile, sihtotstarbega toitlustamine ja kaubandus. 1999.a andis AS Elumaja elamu majandamise ja haldamise üle korteriühistule. Kostja asus alates 2000. a häirima ruumide varustamist veega. 25. mail 2000.a võttis kostja juhatus vastu otsuse lõpetada alates 1. juunist 2000.a kaubandusruumidesse läbi elamu ühiskasutuses oleva veetorustiku vee andmine. Kostja esindajad sulgesid ja taasavasid 2000.a jooksul korduvalt kraane, takistades sellega oluliselt kaupluse ja puhveti tegevust. 2000.a lõpuks oli kaubandusruumide veevarustus kostja kontrolli all oleva veetorustiku kaudu täielikult lõpetatud. Kaubandusruumides tsentraalvee puudumise tõttu otsustas Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalitus 10. jaanuaril 2001.a hagejale kuuluva kaupluse ja puhveti sulgeda. Kaupluse sulgemise tõttu on hageja kandnud märkimisväärset rahalist kahju. 2001.a jaanuaris pöördus hageja nii kostja, AS Elumaja, AS Tallinna Vesi kui politsei poole. 3. veebruaril 2001.a selgus, et kaubandusruume varustav veetorustik oli väljaspool kaubandusruume osaliselt demonteeritud. AS Sokotra taotlust eraldi veeühenduse sisseseadmiseks AS Tallinna Vesi ei rahuldanud.

korteriühistu poolt kaubandusruumide veevarustus täielikult lõpetatud. Koostöölepingu alusel oleks hageja saanud kaubandusruumide kasutamisest ja rendile andmisest tulu 61 164 krooni kuus, millele oleks lisandunud käibemaks, s.o kokku 72 173 krooni 50 senti kuus. KÜ Lembitu 7 õigusvastase tegevuse tulemusena vee sulgemisel ei olnud see võimalik ja alates 5. augustist 2000.a kuni 20. novembrini 2003.a on hagejal jäänud tulu saamata 39,5 kuu eest, s.o 2 850 853 krooni 25 senti, mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama. Kaupluse ruumide veevarustus katkestati esmakordselt 5. augustil 2000.a ning taastati alles

muutuda sissenõutavaks juba väidetava kahju põhjustava teo toimepaneku päeval. Kostja on endiselt seisukohal, et tema tegevuse (tegevusetusele hageja ei tugine) ja hageja saamata jäänud tulu vahel ei ole põhjuslikku seost. Hagejal oli võimalus vee saamiseks sõltumata kostja tahtest ja soovist ja kostja ei saa vastutada hageja tegevusetuse eest endale vajaliku veevarustuse taastamiseks. Ka puudub igasugune objektiivne kahju suuruse põhistus, viide nurjunud äriplaanile OÜ-ga K ja O Metall oli pelgalt plaan (kavatsus), mille realiseerimine iseenesest ei saanud garanteerida plaani kasumlikkust. Viivis on ebamõistlikult suur ja poole taotlusel VÕS § 162 alustel vähendatav. Viivis sellises määras oleks ka tegelikult eksisteeriva kahjunõude puhul hagejale tulu teenimise vahend. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja loobus menetluses esitatud vastuhagist. Kohus võttis loobumise vastu ja lõpetas menetluse määrusega vastuhagist loobumise tõttu. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis 13. jaanuari 2009.a otsusega hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et vaatamata asjaolule, et hageja ei olnud kaupluse ruumide omanikuks veevarustuse lõpetamise ajal, on tal kui mitteeluruumide rentnikul õigus esitada nõue kostja vastu. Hageja on kahju tekkimist põhjustava teona märkinud kaupluse veevarustuse lõpetamise 10. detsembril 2000.a, millele eelnesid perioodilised veevarustuse katkestused alates 27. maist 2000.a. Kohus kohaldas rendiseaduse (ReS) ja tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid ja leidis, et rentnikul on ReS § 24 lg 1 teise lause kohaselt õigus renditud vara välja nõuda mis tahes ebaseaduslikust valdusest, nõuda takistuste kõrvaldamist vara kasutamisel ja kahju hüvitamist, mida on varale tekitanud teised isikud, sealhulgas rendile andja. Kohus nõustus hagejaga, et ReS § 24 lg 1 on erinorm TsK § 448 suhtes. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud oma nõude suunama rendileandja AS Elumaja vastu, mitte aga elamut haldava, kuid elamu omanikuks mitteoleva korteriühistu vastu. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et korteriühistu on kohustatud tagama elamu veevarustussüsteemi korrashoidmise hoolimata asjaolust, et ühistu ei ole elamu omanik. Korteriühistu nimetatud kohustus tuleneb korteriühistuseaduse (KÜS) §-dest 1, 2, 15 ja 151. Kohus leidis, et hagejal lasub kohustus tõendada kostja poolt temale kahju tekitamist. Seega peab hageja tõendama kostja tegevuse, mille tagajärjel hagejale kahju tekkis. Hageja leidis, et temale tekkis kahju ühistu juhatuse 25. mail 2000.a. otsusest tulenevalt. Nähtuvalt antud otsusest otsustas ühistu juhatus AS Sokotra kaupluse veevarustuse lõpetamise (I kd tl 30). Kohus leidis, et samas ei kinnita ükski asjas esitatud tõend, et kostja nimetatud otsuse ellu oleks viinud. Kuigi otsuses märgiti, et alates 01.06.2000.a. ei varusta kostja hageja kauplust veega ja demonteerib veetorustiku, samas märgitakse otsuses, et nõutakse veesüsteemi demonteerimist. Kohus leidis, et kostja oli seisukohal, et ta kasutab seaduslikke vahendeid ja nõuab veesüsteemi demonteerimist, millest ei saa teha järeldust, et kostja ise demonteerib torustiku alates 01.06.2000.a. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud vesi hagejal alates 01.06.2000.a. suletud ega ka veetorustik demonteeritud. Kostja tegi pöördumisi mitmete ametkondade poole, et leida lahendus veeküsimisele. Asjas ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et faktiliselt nimetatud otsuse alusel oleks vesi hagejal suletud. Kostja juhatuse liikmete seletustest nähtuvalt esinesid veeavariid, mida oli vaja likvideerida.

Kohus ei nõustunud hageja järeldustega kostja poolt koostatud dokumentide kohta, sealhulgas KÜ Lembitu 7 koosolekute protokollides avaldatud seisukohtade ja otsustuste kohta. Kohus tegi esitatud tõenditest järelduse, et korteriühistu pigem püüdis leida lahendusi ning saada abi ametiasutustelt, et mõjutada hagejat tasuma makseid tema poolt tarbitud teenuste eest. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja ei olnud vee kasutamise eest tasunud pika aja jooksul ja tasus alles kohtuotsuse alusel. Kriminaalasjas täiendaval uurimisel on kõik juhatuse liikmed andnud seletuse selle kohta, et kaupluseruumides katkes veeühendus veeavarii tagajärjel. Hageja ei ole püüdnud tulemuslikult saavutada kokkuleppeid korteriühistul tekkinud olukorra lahendamiseks seoses võlgnevusega. Kohus leidis, et asjas kogutud tõenditest ei saa teha järeldust avariilise olukorra puudumise kohta. Omaette veesüsteemi väljaehitamise võimatus pidi hagejale kinnitama, et kostjale abi mitteosutamisel jäävad avariilised olukorrad kestma. Kohus asus seisukohale, et hageja enda pöördumistes on tahe suunatud üksnes sellele, et fikseerida normaalse veevarustuse puudumine ja saada kahju. AS Tallinna Vesi poole pöördumisest nähtuvalt soovis hageja iseseisvat veeühendust rajada ajal, mil väidetavad kahjud olid tekkinud. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja tegevus oleks olnud suunatud temale väidetavalt tekkinud kahju vähendamisele või vältimisele. Kohus asus ka seisukohale, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kostja tegevus veevarustuse sulgemisel oli kooskõlas kehtinud seadusega. Kostja juhatuse liikme Anatoli Vinograi seletused on küll olnud vastuolulised, kuid ta on neid vastuolusid usutavalt menetluse käigus selgitanud. Kohus leiab, et veevarustuse katkemise põhjuseks oli 2000.a detsembris toimunud veeavarii, mida kinnitavad asjas kogutud dokumentaalsed tõendid. Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalituse otsusega nr 124 11.12.2000.a on peatatud baari ja kaupluse puhveti töötamine öisel ajal alates 11.12.2000.a ja on märgitud, et vesi lülitatakse välja 23.30 kuni 5.30. 09.01.2001.a kontrollaktiga on tehtud ettekirjutus peatada töö kaupluses ja baaris alates 09.01.2001.a. ja fikseeritud, et kaupluses ja baaris puudub tsentraalvesi. 10.01.2001.a otsusega peatas Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalitus kaupluse ja baari töö tsentraalvee puudumise tõttu kuni puuduste kõrvaldamiseni. Nimetatud aktidest võisid hagejal vahetult tekkida tagajärjed, mis takistasid hageja tegevust. Antud akte hageja ei vaidlustanud. Asja materjalidest ei nähtu hageja ametlikku pöördumist kostja ega kohtu poole seoses vee puudumisega ja nõudega veeühenduse koheseks taastamiseks. Hageja pöördus avaldusega politsei poole kriminaalmenetluse alustamiseks alles poole aasta pärast. Kohus leiab, et hageja käitumisest saab teha järelduse, et hageja tahe ei olnud suunatud veeühenduse kiirele taastamisele tema valduses olevates ruumides, et võimalikku tekkinud kahju vältida või vähendada. Kohtuekspertiisi käigus eksperdi poolt antud arvamuse kohaselt oli hagejal tegelikult kogu aeg olemas alternatiivne võimalus veesüsteemiga liitumiseks lihtsal ja ohutul viisil. Kohus leidis, et veevarustuse taastamise protsessis ei käitunud hageja hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid järgides. Selle asemel, et teha konstruktiivset koostööd, hakkas hageja alusetult nõudma senisest teistsugust veeühendust ja venitas seega probleemi lõplikku lahendamist, millega tõi kaasa kahju suurenemise. Hageja on saamata jäänud tulu arvestanud lähtuvalt OÜ-ga K ja O Metall sõlmitud koostöölepingust ja on seisukohal, et kui KÜ Lembitu 7 ei oleks takistanud veevarustust, oleks ta saanud nimetatud äriühingult rendisuhte alusel renditulu alates 5. augustist 2000.a AS Sokotra ja OÜ K ja O Metall 4. aprillil 2000.a koostöölepingu järgi (I kd tl 185-187), millega OÜ K ja O Metall kohustus nelja kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest lepingu objektiks oleva Tallinnas, Lembitu tn. 7 asuva hoone kaupluseruumid sisustama ja remontima baaritoitlustusasutuse ruumidena. Pooled leppisid kokku, et kaupluseruumid sisustatakse baar-

toitlustusasutuseks ja pärast AS Sokotra poolt mitteeluruumide erastamist antakse ruumid tähtajalise rendilepingu alusel OÜ-le K ja O Metall rendile. Nimetatud lepingu alusel pidi OÜ K ja O Metall kui rentnik tasuma AS-le Sokotra kui rendileandjale renti 61 164 krooni kuus, millele lisandub käibemaks 18% ehk kokku 72 173,50 krooni. Lisaks rendile pidi OÜ K ja O Metall tasuma kõrvalkulud. Lepingust nähtuvalt pidi rendileping jõustuma pärast AS Sokotra poolt ruumide omanikuks saamist. Seni aga pidi hageja tulu sõltuma ettevõtte tulust, mitte aga saadavast renditasust. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, milline oli kogu ettevõtte tulu sel perioodil. OÜ K ja O Metall 2000.a majandusaasta aruandest tulenevalt nõustus kohus kostja väitega, et tõenäosus igakuiste maksete teostamiseks OÜ K ja O Metall poolt on sisuliselt võimatu negatiivsete majandusnäitajate tõttu. Alles 18. oktoobril 2001.a erastas hageja kaupluse ruumid. Kohus leiab, et kahju suuruse kindlakstegemisel ei saa aluseks võtta ka ekspertiisiakti, kuna sellest nähtub küll tulu suurus, mida võiks saada vaidlusaluseid ruume üürile andes, kuid hageja ei ole esile toonud mingeid kulutusi, mida tuleks hagejal teha antud tulu teenimiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et tõendatud ei ole hagejale väidetavalt tekitatud kahju suurus. Kohus nõustus kostjaga, et kahju hüvitamisele käibemaksu lisamise nõue ei ole kooskõlas kahju väidetava tekkimise ajal kehtinud käibemaksuseadusega. Apellandi nõue ja põhjendused

kaupluse veeühendust 2000.a suvel ning lõpetas kaupluse veevarustuse 10. detsembril 2000.a, millega tegi kaupluse ruumide sihtotstarbelise kasutamise võimatuks (tl 191). Kohus jättis täielikult tähelepanuta ja analüüsimata hageja esitatud tõendid, mis kinnitavad, et ühistu tegutses eesmärgipäraselt ja järjekindlalt hageja majandustegevuse seiskamiseks kaupluse ruumides veevarustuse lõpetamise teel. Seejuures nähtub hageja poolt esitatud tõenditest, et veevarustuse lõpetamise põhjuseks ei ole mitte veeavarii, vaid ühistu juhatuse soov takistada hageja majandustegevust kaupluse ruumides (samal ajal olid pooleli kohtuvaidlused kaupluse ruumide kuuluvuse üle, mis lahenesid apellandi kasuks, ühistu nõudis alusetult lepingu sõlmimist tema kui väidetava ruumide omanikuga ning kasutas vee sulgemist hageja survestamiseks). Kostja poolt hageja kaupluse veevarustuse tahtlikku lõpetamist 10. detsembril 2000.a kinnitavad ühistu juhatuse 25. mai 2000.a otsus (I kd t.l 30-31) vee andmise lõpetamise kohta, ühistu juhatuse esimehe A. Vinograi poolt kriminaalmenetluses antud ütlused (I kd tl 189190), A.Vinograi poolt tsiviilasjas nr 3169/00-228 antud ütlused (tl 452). Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 3169/00-228 protokoll (tl 450-454); A. Vinograi 3. jaanuari 2001 avaldus Tallinna Kesklinna Valitsusele, milles A. Vinograi palub mitte pikendada hagejale väljastatud tegevusluba, kuna hageja valdab kaupluse ruume ebaseaduslikult ja kaupluse ruumides puudub üldse veevarustus; A.Vinograi 17. jaanuari 2001. omakäeline avaldus Tallinna Tervisekaitsetalitusele (I kd 191); A.Vinograi 5. veebruari 2001 omakäeline avaldus Tallinna Tervisekaitsetalitusele (I kd 194-195); A.Vinograi 12. veebruaril 2001 Tallinna Kesklinna Valitsusele esitatud avaldus (I kd 196-197; Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalituse 9. jaanuari 2001 kontrollakt (I kd t.l 33); hageja poolt 26. märtsil 2008 kohtule esitatud A. Vinograi 25. mai 2000 avaldus AS-le Tallinna Vesi; hageja poolt 26. märtsil 2008 kohtule esitatud A.Vinograi 11. detsembri 2000 avaldus AS-le Tallinna Vesi; ühistu juhatuse liige A. Kalistratovi seletus 2. juuni 2003. a eelistungil, et ühistu keeldub ventiili avamast, enne kui võlg on tasutud (II kd tl 155). Maakohus märkis eelpool osundatud tõenditega seonduvalt, et kostja on mitmetes kirjades märkinud hageja veetorustiku demonteerimist, kuid eeltoodust ei saa teha järeldust, et see toimus juhatuse 25.05.2000.a. otsuse täitmiseks. Seejuures pole maakohus selgitanud, miks kohus ei arvesta ühistu juhatuse liikme A.Vinograi omakäeliselt kirjutatud mitme dokumendiga, kus ta teatab, et veevarustus on lõpetatud rendivõla tõttu ja vett ei anta kuni võlg on tasutud. Eksitavad on ka kohtu viited sellele, et hageja ei vaidlustanud tervisekaitsetalituse akti, millega hageja majandustegevus kaupluse ruumides on peatatud tsentraalvee puudumise tõttu. Asjas puudus vaidlus selle üle, et hageja vaidlustas akti halduskohtus, kuid akt jäeti jõusse (haldusasi nr 3-737/2001). Pealegi ei saanud kauplus tegutseda veevarustuseta sõltumata sellest, kas tervisekaitsetalitus oleks oma aktiga kaupluse majandustegevuse peatanud või mitte. Kohus rajas oma järeldused muuhulgas ka ühistu esindajate kriminaalasjas antud ütlustele, kuid kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kogutud ütluste protokollid ei ole lubatavaks tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kriminaalasjas kohtuvälises menetluse ülekuulatud isikud oleks tulnud üle kuulata käesoleva asja menetluses. Maakohus pole tuvastanud otsuses veeavarii asjaolusid, s.h avarii toimumise aega, täpset kohta, avarii olemust, tekkemehhanismi, kõrvaldamise aega ning seost hageja kaupluse

veevarustuse lõpetamisega. Kohtu järeldused veeavarii toimumise osas on lubamatult üldsõnalised, põhjendamata ega ole kontrollitavad. Kohtuotsuses ei selgu, kuidas veeavarii toimus, kas ja miks tingis see hageja kaupluse veevarustuse jäädava lõpetamise ning miks ühistu pole sellest hagejale teatanud, vaid nõudis erinevatelt asutustelt hageja kaupluse majandustegevuse lõpetamist. Samas pole kohus selgitanud, miks ühistu poolt väidetav veeavarii ei takistanud näiteks samas elamus asuvate korterite veevarustust. Kohus pole selgitanud, mille alusel asus ta seisukohale, et kostja tegevus veevarustuse sulgemisel oli kooskõlas kehtinud seadusega. Kohtuotsuses osundatud kostja seletuse kohaselt teostas kostja termosõlmes asuva veetorustiku remondi 2002.a. Seega kostja enda seletuste kohaselt ei saanud hageja vett kahe aasta jooksul. Maakohus pole selgitanud, mis seadus lubab ühistul mitte varustada veega elamu ruume kahe aasta jooksul. Ükski asjas kogutud tõend ei kinnita usaldusväärselt, et vee sulgemine oleks toimunud seoses kostja vastuses esitatud väidetava veetoru purunemisega. Ühistu juhatuse liikmete seletused väidetava veeavarii asjaolude kohta on vastuolulised, kuid kohus pole uurinud nimetatud vastuolusid, kuigi hageja viitas nendele kohtukõne kirjalikes seisukohtade p-s 3.2. Sellega rikkus kohus tõendite hindamise reegleid. Asjakohatu ja põhjendamata on kohtu järeldus, et hageja ei tegutsenud piisavalt aktiivselt kahju vähendamiseks või vältimiseks. See, et hageja ei tegutsenud kohtu arvates piisavalt aktiivselt kahju vältimiseks või vähendamiseks ei andnud iseenesest alust kahju hüvitamisest keeldumiseks ja selline kohtu põhjendus ei vasta TsK § 462 lg-le 1. Kohus ei uurinud ega tuvastanud TsK § 462 lg 1 kohaldamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Maakohus keeldus kahju hüvitamisest ainuüksi põhjendusega, et hageja ise olevat soodustanud kahju tekkimist või suurenemist. Sellega kohaldas kohus ebaõigesti TsK § 448 ja 462 lg 1 sätteid. Lisaks on selline põhjendus vastuolus otsuse muude argumentidega (vt p 2.6). Kohtu järeldused hageja tegevusetusest kahju ärahoidmisel on alusetud ja vastuolus asjas kogutud tõenditega, millised kohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta. Samuti on eksitav kohtu järeldus, et asja materjalidest ei nähtu hageja ametlikku pöördumist kostja ega kohtu poole seoses vee puudumisega ja nõudega veeühenduse koheseks taastamiseks ning et hageja pöördus avaldusega politsei poole kriminaalmenetluse alustamiseks alles poole aasta pärast. Hageja pöördus politseisse vähem kui kuu aja pärast kaupluse majandustegevuse lõpetamist. Tsiviilasja juurde on võetud hageja 23. jaanuari 2001 avaldus Tallinna Kesklinna politseiosakonnale (I kd t.l 41), milles hageja taotleb politseilt abi veevarustuse taastamisel. Hageja on kohtukõne kirjalike seisukohtade p-s 3.10 kirjeldanud asjas olevaid tõendeid, mis kinnitavad hageja katseid taastada kaupluse ruumide veevarustust võimalikult kiiresti kohtuvälises korras. Veevarustuse taastamiseks pöördus hageja 2001.a jaanuaris nii kostja, AS-i Elumaja, AS-i Tallinna Vesi kui politsei poole (I kd t.l.35-49). Samuti pöördus hageja ühistu poole korduvalt aastatel 2000-2003, nõudes ühistult veevarustuse taastamist ja kahjude hüvitamist, mille kohta on toimikus olemas ka vastavad tõendid. Maakohus pole selgitanud, kas ja miks ei ole nimetatud tõendid piisavad sedastamaks, et hageja on teinud kõik mõistliku kahju vähendamiseks ning rikkumiseelse olukorra ennistamiseks. Kohus pole näidanud ja asjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ühistu oleks pakkunud hagejale veevarustuse vabatahtlikku taastamist, kuid hageja oleks sellest keeldunud või veevarustuse taastamisest hoidunud. Kostja jättis konkretiseerimata ja tõendamata, millal ja kuidas nad on pakkunud hagejale veeühenduse taastamist ning miks veevarustus ei olnud taastatud viisil, millega see oli lõpetatud.

Maakohus märkis otsuses, et eksperdiarvamuse kohaselt justkui oli hagejal kogu aeg olemas alternatiivne võimalus veesüsteemiga liitumiseks „lihtsal ja ohutul viisil". Seejuures jättis maakohus selgitamata, kuidas hageja võis ise veevarustust „kogu aeg" taastada, kui veevarustuse lõpetamise põhjuseks oli kohtu arvates veeavarii, mis eelduslikult toimus elamu keldri selles osas, kuhu hageja esindajatel juurdepääsu ei ole ning mille kohtu poolt tsiteeritud kostja seletuste kohaselt kõrvaldati alles 2002. a. Kohtu järeldused on seega vastuolulised. Maakohus jättis tähelepanuta hageja kaalutlused veevarustuse iseseisva taastamise võimatuse kohta ega andnud neile mingit hinnangut otsuses. Hagejal ei olnud alternatiivset võimalust veesüsteemiga liitumiseks. Hageja ei olnud teadlik veevarustuse võimalusest kaupluse ruumis olnud magistraalveetorudest ning tal puudusid selleks õiguslikud eeldused ja tehnilised võimalused. Eksperdiarvamus, et hagejal oli kogu aeg olemas alternatiivne võimalus veesüsteemiga liitumiseks lihtsal ja ohutul viisil, ei vasta seadusele. Hageja esitas kohtule vastuväited ekspertarvamusele, kuid kohus jättis need analüüsimata. Hageja on ka pöördunud

Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et hageja kasutas rentnikuna Lembitu 7, Tallinnas asuva hoone I korrusel ja keldrikorrusel asuvaid ruume alates 14.09.1998 kuni ruumide erastamiseni 18.10.2001 ning et Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalituse 10.01.2001 otsusega peatati ruumides tegutsenud kaupluse ja baari töö tsentraalvee puudumise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale kahju tekitanud hagejal saamata jäänud tulu (üüri) näol seoses veevarustuse katkestamisega detsembris 2000.a. Hagiavalduse kohaselt leiab hageja, et temale tekkis kahju kostja juhatuse 25.05.2000 otsusest tulenevalt. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hagejal oleks vesi olnud alates 01.06.2000 suletud ja veetorustik demonteeritud. Kohus leidis dokumentaalsetele tõenditele tuginedes, et veevarustuse katkemise põhjuseks oli 2000.a detsembris toimunud veeavarii ja hageja tahe ei olnud suunatud veeühenduse kiirele taastamisele võimaliku tekkinud kahju vältimiseks või vähendamiseks. Kolleegium nõustub kohtu järeldusega. Ka kaebuses (p.2.1.) möönab hageja ise, et veevarustuse katkemise põhjuseks võis olla maja veetorustiku enda amortiseerumine. Samas on õige kaebuse väide, et kohus ei ole otsuses tuvastanud veeavarii asjaolusid, s.h avarii toimumise aega, täpset kohta, avarii olemust, tekkemehhanismi, kõrvaldamise aega ning seost hageja kaupluse veevarustuse lõpetamisega. Nimetatud rikkumine ei anna kolleegiumi arvates alust otsust muuta, sest kohus tuvastas õigesti kostja vastutuse puudumise hageja kahju tekkimises TsK § 448 lg-s 1 sätestatud deliktilise kahjunõude rahuldamiseks vajalike tingimuste puudumisel. Kohus leidis õigesti ka seda, et hageja ei ole talle väidetavalt tekitatud kahju suurust tõendanud. Hageja on konstrueerinud oma kahju hüvitamise nõude (saamata jäänud tulu) suuruse lähtuvalt OÜ-ga K ja O Metall 04.04.2000 sõlmitud kostöölepingust (I kd tlk 185187), mille p 3.2.4. kohaselt kohustub rentnik tasuma rendileandjale renti 61 164,60 krooni kuus, millele lisandub käibemaks ehk kokku 72 173,50 krooni kuus. Lepingust nähtuvalt pidi rendileping jõustuma pärast AS Sokotra poolt ruumide omanikuks saamist. Kohtuistungil tunnistaja K. K. antud ütluste kohaselt katkes poolte koostöö sama aasta augustis, kuna ruumides puudus vaheldumisi vesi ja elekter, mille põhjust ta ei tea ning et lõpuni ei olnud selgeks räägitud, kes kellele kui palju raha peab andma. Tegemist oli esialgse lepinguga, mida oleks hiljem täpsustatud (I kd tlk 492). Osundatud lepingu preambula neljandas lõigus sisaldub kokkulepe, et „juhul, kui AS Sokotra ei saa nelja kuu jooksul lepingu objektiks olevate ruumide omanikuks, võimaldab AS Sokotra tegutseda baar-toitlustusasutusel läbi AS Sokotra ettevõtte ja kogu ettevõtte tulu, millest arvatakse maha summa, mis vastab summale 61 164,00 krooni pluss käibemaks, kohustub AS Sokotra kandma OÜ-le K ja O Metall. Juhul kui ettevõtte kasum esimestel tegevuskuudel on väiksem eelnimetatud summast, kohustub OÜ K ja O Metall vastava vahe hüvitama“. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal alus nõuda kahju hüvitamist alates 05.08.2000, sest koostöölepingu lõppemine OÜ-ga K ja O Metall ei olnud tingitud mitte kostja poolt juhatuse otsuse täitmisest, vaid veevarustuse häirete tõttu, mis ei seondu kostja tegevusega. Viimane nähtub ka hageja enda kirjadest, nagu kohus õigesti märkis. Isegi juhul, kui kohus oleks kostja käitumises tuvastanud TsK § 448 rakendamiseks vajaliku alusena põhjusliku seose kostja käitumise õigusvastasuse ja hagejal tekkinud kahju vahel, ei oleks põhjendatud kahju arvestamine hageja poolt nõutava perioodi (05.08.2000-23.01.2004) eest ega nõutavas

suuruses, sest ruumide omanikuks sai hageja alles 18.10.2001 ja asjaolu, et hagejal oleks olnud reaalne võimalus ruumid samadel tingimustel välja üürida ja renditulu saada, hageja menetluses tõendanud ei ole. Asjaolule, et hageja majandustegevuseks oleks olnud ruumide rendile (üürile) andmine, hageja menetluse käigus tuginenud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt kasutas hageja ise renditud ruume ajal, kui veevarustus ei olnud veel katkestatud, so kuni 10.01.2001, mil peatati ruumides tegutsenud kaupluse ja baari töö tsentraalvee puudumise tõttu. Hagejal rentnikuna puudus kuni omanikuks saamiseni lepingust tulenevalt õigus renditud vara allrendile anda. Haginõude tõendamiseks ei piisa OÜ-ga K ja O Metall 4. aprillil 2000 sõlmitud koostöölepingust, nagu kaebaja ekslikult leiab. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja kahju suuruse kindlakstegemisel ei saa aluseks võtta AS Pindi Kinnisvara arvamust (I kd tlk 432-441). Kolleegium jagab kohtu seisukohta, et ekspertarvamusest nähtub küll perioodi 05.08.2000-23.02.2004 eest saadav tegevuskasum juhuks, kui vaidlusalused ruumid oleks üürile antud, samas ei nähtu ekspertarvamusest hageja kulutusi, mida ta oleks pidanud antud tulu teenimiseks tegema. Hageja ei ole neid kulutusi esitanud, mistõttu kaebuse väide, et hageja võimalikust saadavast üüritulust 1 900 000 krooni on kõik seonduvad kulud maha arvestatud, ei põhine ühelgi tõendil. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et kahju hüvitisele käibemaksu lisamise nõue ei ole kahju väidetava tekkimise ajal kehtinud käibemaksuseadusega (jõustumiskuupäevaga 01.01.1994) kooskõlas. Hageja poolt osundatud Riigikohtu lahendis oli hageja ja kostja vahel asja kasutamise leping ja hagejal käibemaksu tasumise kohustus, sest asja üürimine (teenus) on käibemaksuseaduse kohaselt käive. Vaidlustatud otsuses ei ole hageja kostjale teenuse osutaja ega kostja teenuse eest tasuja. Kehtinud käibemaksuseaduse § 3 p 6 kohaselt ei loeta käibeks tekitatud kahju sissenõudmist, millest tulenevalt puudub alus kahjunõudele käibemaksu lisamiseks. Kolleegium nõustub osaliselt kaebuse väidetega selles, et kohus jättis tähelepanuta hageja kaalutlused veevarustuse iseseisva taastamise võimatuse kohta ja neile otsuses hinnangu andmata. On õige, et hagejal puudus ka tehniline võimalus iseseisvalt veevarustussüsteemiga liitumiseks, kuid need asjaolud ei anna alust kohtu lõppjärelduse muutmiseks ega kujuta endast menetlusnormide sellist rikkumist, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Kohtu seisukohale, et kostjal puudus võimalus veevärgi remondi teostamiseks 2002. aastal hageja enda süü tõttu (II kd tlk 123-124), ei ole hageja põhistatud vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt jõudis kohus põhjendatult järeldusele, et hagejale väidetavalt tekitatud kahju suurus tõendatud ei ole ning hagi rahuldamata jätmisel tuleb jätta rahuldamata ka kõrvalnõudena esitatud viivise nõue. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg 1 jäävad kõik menetluskulud poole, kelle kahjuks otsus tehti, s.o hageja kanda.

Urmas Reinola

Ülle Jänes

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.