2-07-8832/31 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

01.04.2005. a viidi läbi OÜ C(pankrotis) kaubavarude inventuur. Inventeerimiseks esitas kaubavarud OÜ C volitatud esindajana PK. Kaupade hinna määramisel on aluseks võetud kostja enda poolt nimetatud hinnad. Kaupade osas, mis tegelikkuses laos olid olemas, kuid ei ole kajastatud kostja esitatud laoseisu aruandes, on hinnad määratud tuginedes pankrotimenetluses kolmadatelt isikutelt saadud andmetele. Eeltoodust tulenevalt oli 01.04.2005. a kostja valduses hagejale kuuluvaid kaubavarusid vähemalt 205 199.25 krooni väärtuses. 26.04.2005. a kohtuotsuse alusel pankrotivaraks muutunud võlgniku vara ei ole kostja pankrotivarasse üle andnud. Samuti ei ole esitatud andmeid vara müügi kohta. Pankrotimenetluse algatamisel oli võlgnikul lubatud kaupu müüa igapäevase majandustegevuse raames, kuid kaupade müügist pidi raha laekuma hagejale. Tegelikkuses kostja hageja esindajana kaupu müüs, kuid hagejale kaupade müügist raha üle ei andnud. 22.02.2005. a (s.o. pankrotimenetluse ajal) arve saateleht nr 922 alusel on kostja väljastanud identifitseerimata eraisikule OÜ C kaupa 8 281.25 krooni väärtuses. Arve on tasutud sularahas. Kostja ei ole sularaha hagejale üle andnud, mistõttu on hagejale tekkinud otsene varaline kahju. OÜ C(pankrotis) omab Hansapangas arvelduskontot, mille allkirjaõiguslikuks isikuks on kostja ja ER. Pangakonto väljavõttest ei nähtu, et tehinguid oleks teinud ER. Samuti on kostja kahe pangakaardi ja teleteenuste tunnuskoodi omanik. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on alates 02.01.2004. a kuni 10.12.2004. a maksekaardiga nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX sularahaautomaatidest välja võetud sularaha 384 696.68 krooni. Raha sai väljavõtta vaid eelnimetatud maksekaartide omanik, PK. Samal perioodil on PK hageja pangakontolt pangakontoritest välja võtnud sularaha 15 700 krooni. Kokku on kostja välja võtnud hageja pangakontolt 02.01.2004. a kuni 10.12.2004. a sularaha 400 396.68 krooni, mille kohta hageja raamatupidaises arvestust ei peetud ning mille kohta ka dokumendid puuduvad. Saadud raha eest ei ole kostja hagejale midagi andnud. Hageja on saanud otsest varalist kahju.400 396.68 krooni. Kuivõrd kostja omas ka teleteenuste tunnuskoodi, siis just tema tegi valikuid maksete tegemiseks – jättis maksmata võlausaldajate arved, milliste alusel osaühing oli kaubad saanud, realiseerinud ja enda poolt müüdud kauba eest raha kätte saanud. OÜ-l C(pankrotis) on tunnustatud nõudeid kogusummas 473 216 krooni, vara võlgade kustutamiseks puudub. Ehkki hageja oli kostjale usaldanud oma pangakontol rahaliste vahendite kasutamise, ei võinud kostja seda usaldust kuritarvitada, ega hagejale kahju tekitada. Hageja palub kostjalt välja mõista 613 877.18 krooni. Kohtule 21.03.2007. a esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt kostja on hageja kassast välja maksnud 81 361.90 krooni kassa väljamineku orderi nr 11 alusel. Kassa väljamineku orderilt ei nähtu kellele, millal ja mille eest makse on tehtud. Kassast sularaha 81 361.90 krooni väljamaksmisega on kostja hagejale kahju tekitanud. Hageja suurendab oma haginõuet ja palub kostjalt hageja kasuks 695 239.09 krooni välja mõista. Käesolevas tsiviilasjas on 18.02.2008 Harju Maakohutu otsus, millega hagi rahuldati osaliselt ning kohus otsustas PKlt välja mõista 381 939 .83 krooni OÜ C(pankrotis) kasuks ning menetluskulud 55% ulatuses jätta kostja PKkanda. Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2008 kohtuotsusega tühistas Harju Maakohtu 18.02.2008 otsuse osas, millega mõisteti kostjalt PKlt välja 381 939.83 krooni ja otsustas saata selles osas uueks arutamiseks samale kohtule.

Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi kohtuotsus 05.03.2009, millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtuotsus tsiviilasjas nr 2-07-8832 muutmata. 26.05.2009 Harju Maakohtu istungil hageja jõuab järeldusele, et hageja nõue on 381 939.83 krooni, kuigi hagi algne summa oli 613 877.18 krooni ning hageja täiendas seda summat ja kokku oli hagejal esialgne hagi nõue 695 239.09 krooni. Kostja vastus Kohtule 22.05.2007. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväite kohaselt on kõik hageja poolt viidatud summad läinud äriühingu hüvanguks. Kohtule 21.11.2007. a esitatud täiendavas vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja ei korraldanud hageja majandustegevust. Kostja täitis vaid üksikuid ülesandeid. Kostja tunnistab, et oli Hansapanga arvelduskonto allkirjaõiguslik kasutaja. Hageja poolt kohtule esitatud volikiri OÜ-le Mtõendab, et kostja täitis vaid üksikuid ülesandeid volikirja alusel. Ladu ei olnud kostja reaalses valduses koos kaubavaruga. Ajutine pankrotihaldur jättis täitmata kohtumäärusega temale pandud kohustuse võlgniku vallasvara (laovaru) arestimise kohta ega määranud laovarude hoidjat. Samas jättis haldur täitmata ka seadusest tuleneva halduri kohustuse tagada võlgniku varade säilimine. Haldurile oli tagatud juurdepääs laovarudele, mida haldur ka kinnitab 15.03.2005. a kohtuistungil ja 12.04.2005. a kohtuistungil kinnitab haldur lao inventeerimise õnnestumist. Inventeerimise tulemuste põhjal väitis haldur, et võlgnikul on käibevara ostuhinnas 141 298 krooni, kuigi lähtuma oleks pidanud kohalikest keskmistest müügihindadest. Taoline hindamisviis kahjustas OÜ huve, kuna kaupade väärtust kajastati 01.04.2005. a inventeerimise aktis väiksemana nende tegelikust väärtusest. Haldur IPtuli mõni päev pärast pankroti väljakuulutamist adressile Tondi 1 (laoruumi asukoht) ja soovis saada laoruumi võtmeid. Samas keeldus ta vormistamast lao üleandmis-vastuvõtmise akti, põhjendades seda ajapuudusega. Kostja andis seejärel lao võtmed lao omanikule, kes muutis koheselt lattu sisenemise turvakoodi. Haldur laovaru vastu huvi ei tundnud. Kostjale teadaolevalt ei ole haldur pöördunud kordagi laovarude küsimusega hageja juhatuse liikme JS’i poole. Haldur jättis täitmata PankrS § 55 lg 2 ja lg 3 sätestatud kohustused. Käesolevaks ajaks on laovarude realiseerimistähtaeg möödunud ja seda kaupa ei ole võimalik müüa. Kostja hinnangul on halduri kohustuste täitmata jätmine põhjendatud sellega, et 2005. a suvel algatati IPsuhtes kriminaalasi ning IP tegeles kriminaalsüüdistuse tõrjumisega ning tal puudus aeg ning tahtmine tegeleda muude pankrotiasjadega. 28.11.2005. a vabastati IP OÜ C pankrotihalduri kohustustest ja halduriks määrati L Ülper, kes samuti ei tundnud huvi laovarude vastu. Kostja on OÜ Cpangakontolt ajavahemikul 02.01.2004. a kuni 10.12.2004. a võtnud sularaha 400 396.68 krooni. Samal ajavahemikul on kostja kassast pangakontole tagasi kandnud 108 000 krooni. Ülejäänud summa 292296.68 krooni on osaühing kulutanud sularahaarvete, mootorikütuse ja muude osaühingu tegevuseks vajaminevate kaupade või teenuste eest tasumiseks. Pankrotihalduri avalduse alusel algatati Põhja Poltseiprefetuuri poolt hageja juhatuse liikme JS’i ja kostja suhtes kriminaalasi nr 06730000302. Uurimise käigus ei leidnud tuvastamist, et PKon omastanud OÜ sularaha 417 904 krooni suuruses summas. Alusetu on hageja väide, et kostja on jätnud endale 22.02.2005. a arve-saatelehe nr 922 alusel müüdud kauba müügist laekunud sularaha 8 281.25 krooni. Summa kulutas kostja järgmiselt:

Advokaadibüroo Aavo Aadli 5000 krooni, riigilõiv apellatsioonkaebuselt 1 600 krooni, M I OÜ 1 500 krooni ja prügivedu 517.55 krooni. 26.05.2009 kohtuistungil kostja esindaja jääb kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esindaja selgituste kohaselt summa 81 361 krooni on 18.02.2008 kohtuotsuses kostjalt välja mõistetud kahekordselt. Kuludokumentide järgi on firma huvides kasutatud 285 827.87 krooni. Kostja väidab, et halduri poolt Maksuametilt vastu võetud raamatupidamise algdokumentide hulgas pidi olema ka sularahas tasutud arveid, mis kataksid 6468.81 krooni, mis on praegu kuludokumentidega kinnitamata. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. OÜ C(pankrotis) pankrotimenetlus algatati võlausaldaja AS Savalduse alusel 03.02.2005. a, pankrot kuulutati välja 26.04.2005. a. Pankrotiotsus jõustus 25.08.2005. a. Hagi kohaselt on kostja hageja pangakontolt 02.01.2004 kuni 10.12.2004 välja võtnud 400 396.68 krooni, mille kohta hageja raamatupidamises arvestust ei peetud ning milles vastavad kuludokumendid puuduvad. Saadud raha eest ei ole kostja hagejale midagi üle andnud, mistõttu hageja on saanud otsest varalist kahju. Poolte vahel vaidlus puudub summa 400 396.68 krooni osas, kuna kostja võttis õigeks, et ajavahemikul 02.01.2004 kuni 10.12.2004 on tema hageja pangakontolt välja võtnud 400 396.68 krooni, kuid samal ajavahemikul on ta kassast tagasi kandnud 108 100 krooni, ülejäänud summa 292 296.68 krooni on osaühing kulutanud erinevate sularahaarvete, mootorikütuse ja muude osaühingu tegevuseks vajaminevate kaupade või teenuste eest tasumiseks. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 järgi käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole hageja arvel 205 199.25 krooni võrra rikastunud. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et käesolevas menetluses on tõendamata hageja väide, mille kohaselt oli PK ülesanne pärast pankrotimenetluse algatamist müüa hagejale kuuluvat kaupa või tagada kauba säilimine. 02.02.2005. a kohtumäärusega kohustas kohus ajutist pankrotihaldurit arestima hageja vallas- ja kinnisvara. PankrS § 22 lg 2 p 3 kohaselt ajutine haldur tagab võlgniku vara säilimise. Kohus andis määrusega haldurile võimaluse ja kohustuse hageja laovarude säilitamiseks. Käesoleval juhul haldur seda kohustust ei täitnud ajutise pankrotimenetluse ajal ega ka pärast pankroti väljakuulutamist. Tunnistaja Vello Rooviku ütlustest ning kohtuistungi 15.03.2005. a , 31.03.2005. ja 12.04.2004. a protokollidest nähtub, et halduril oli juurdepääs laovarudele ning need ka inventeeriti 01.04.2005. a. Pankrotihalduril on juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused. Haldur vastutab nagu juhatuse või seda asendava organi liige. Vastavalt PankrS §-le 54 lg 1 on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid õigustoiminguid ning § 36 lg 1 kohaselt pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotihalduri väitel ei olnud tal võimalik oma kohustust täita, kuna võlgnik ega kostja ei andnud üle laovõtit ega lattu sisenemiseks vajalikke koode. PankrS § 89 annab kohtule võimalused pankrotimenetluse tagamiseks. Seaduses sätestatud tagamise abinõusid kohaldab pankrotimenetluse üle järelevalvet teostav kohus omal algatusel või pankrotihalduri taotlusel. Juhul kui võlgnik ei täitnud halduri

korraldusi oli halduril võimalus pöörduda kohtu poole võlgniku suhtes pankrotimenetluse tagamise abinõu kohaldamiseks. Pankrotihaldur seda ei teinud (II kd tl 333). Kohtu hinnangul ei ole pankrotihaldur seega kasutanud kõiki seaduses sätestatud ning haldurile antud võimalusi pankrotivara valitsemisel. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka laovarude väärtuse väljamõistmine kostjalt kuna kostjal ei olnud pankrotimenetluses kohustus tagada laovarude säilimine. Kohtule on esitatud arve-saateleht nr 922, mille alusel 22.02.2005. a (s.o. pankrotimenetluse ajal) on kostja väljastanud identifitseerimata eraisikule OÜ Ckaupa 8 281.25 krooni väärtuses. Arve on tasutud sularahas. Hageja väitel ei ole kostja sularaha hagejale üle andnud. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kostja ei eita 8 281.25 krooni saamist. Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta aga raha endale jätnud, vaid on sellest tasunud Advokaadibüroole Aavo Aadli 5000 krooni, riigilõiv apellatsioonkaebuselt 1 600 krooni, MOÜ-le 1 500 krooni ja prügiveo eest 517.55 krooni (II kd tl 285-288). Seega kostja kasutatud summa hageja huvides on 8 617.55 krooni. Kohus on seisukohal, et kostja ei pea tagastama hagejale 8 281.25 krooni. VÕS § 1037 kohaldamise eesmärgiks on rikastumise kõrvaldamine väärtuse osas, mis ei kuulu rikastunud isikule. Kostja kasutas hagejale kuuluvad 8 281.25 krooni hageja huvides isegi summas 8617.55 krooni. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja poolt väidetavad summad on kasutatud hageja huvides ning sõltumata raamatupidamise registri kirjetest, ei ole hagejale kahju tekkinud. Kui hageja leiab, et nimetatud summat ei ole kasutatud hageja huvides, siis ei piisa paljasõnalisest vastuväitest, et kuna dokumendid ei ole raamatupidamisregistris kirjendatud, siis nendega ei saa arvestada. 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 88 lg 1 kohaselt on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Kohtule on esitatud Hansapank kinnitus selle kohta, et hageja omab Hansapangas arvelduskontot 221014565093, mille allkirjaõiguslikuks isikuks on kostja ja ER, kostja on pangakaardi XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ja teleteenuste nr XXX tunnuskoodi omanik (I kd tl 74, 75). Kuna kostjal oli õigus käsutada hageja rahalisi vahendeid, ei ole ta rikkunud hageja õigusi ning ei ole rikkumise tagajärjel hageja arvel rikastunud. Seega ei pea kostja kohtu hinnangul tagastama hagejale 8 281.25 krooni.

tehtud rahalisi sissemakseid summas 108 100 krooni, paljasõnalised ja tõendamata. Seetõttu kohus seda väidet hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestada ei saa. Kostja on esitanud kuludokumentide koopiad 2004 aasta kohta summas 285 827.87 krooni (I kd tl 171, 179-198). Seega (292 296.68-285 827.87) summa 6468.81 krooni on kuludokumentidega katmata. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja hinnangul on kostja pangakontolt rahaliste vahendite väljavõtmisega tekitanud hagejale otsest varalist kahju summas 400 396.68 krooni, lisaks kassast sularaha väljamaksmisega 81 361.90 krooni. VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja väitel tegutses kostja hageja majandustegevuses hageja juhatuse liikme JS juhiste järgi, sisuliselt oli hageja majandustegevus kostja kontrolli all. Kostja vastuväite kohaselt täitis ta vaid üksikuid osaühingu tööd korraldavaid funktsioone ja sedagi üksikute volikirjade alusel. Kohtu hinnangul juhtis kostja hageja majandustegevust, olles sisuliselt hageja tegevjuht. Kostja on ise kohtumenetluses kinnitanud, et äriühingu kontor asus kostja kodus (I kd tl 33). Juhatuse liikme JS seletuse kohaselt ei tegelenud äriühingu majandustegevusega keegi teine peale kostja, kogu raamatupidamine on samuti kostja käes (I kd tl 42). VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 616 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohus on seisukohal, et kostja tegutses hageja majandustegevuses suuliselt sõlmitud käsunduslepingu alusel. Kohus on seisukohal, et ka hageja pangakaartide kasutamine kostja poolt toimus käsunduslepingu alusel. VÕS § 626 lg 1 kohaselt käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Hageja kinnitusel seisneb kostja poolne rikkumine selles, et hageja usaldust kuritarvitades on kostja võtnud arvelduskontolt sularaha, kuid kostja ei ole vaidlusaluse summa eest midagi saanud. Kohtu hinnangul on kohtumenetluses tõendatud, et käsunduslepingu rikkumisega on kostja hagejale otsest varalist kahju põhjustanud, kuna kostja on kasutanud pangakaarte pooltevahelist kokkulepet rikkudes. Kostja hinnangul ei ole ta äriühingule kahju põhjustanud, kostja väidet kinnitavad kostja poolt esitatud kuludokumentide koopiad (I kd tl 171, 179-198, II kd 199-284). Kohus ei nõustu hagejaga selles, et raamatupidamises dokumenteerimata kviitungid ei tõenda kostjapoolset rahakasutust äriühingu huvides. Raamatupidamise seaduse § 6 lg 2 kohaselt raamatupidamiskohustuslane on kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine ning sama paragrahvi lg 4 järgi iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad

asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Seega on kohus seisukohal, et esitatud saatelehed ja kviitungid on asjas tõendiks. Kahju äriühingule ei tekita mitte arve raamatupidamisregistris kirjendamata jätmine, vaid hagiavalduse kohaselt asjaolu, et kostja ei kasutanud sularaha hageja huvides. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja on ostnud hagejale autokütust ja muid kaupu sularaha eest. Kui ostetud autokütust ja kaupu kasutati äriühingu huvides, siis sõltumata raamatupidamisregistri kirjetest, ei ole hagejale kahju tekkinud. Kui hageja leiab, et nimetatud kaupu ei ole ostetud hageja huvides, siis ei piisa paljasõnalistest vastuväidetest, et kuna saatelehed ei ole raamatupidamisregistris kirjendatud, siis nendega ei saa arvestada. Kostja kinnitusel tegi ta koopiad saatelehtedest just raamatupidamisele esitatud dokumentidest ja et raamatupidamise teenust osutas neile sellist teenust pakkuv äriühing. Hageja ei ole neid väiteid ümber lükanud. Kohtule ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid, millelt nähtuks, et kostja poolt esitatud kviitungitele vastaks raamatupidamiskirjend hageja raamatupidamises. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse baaskontrolli tulemustest ei saa järeldada kostja sularahakasutuse õiguspärasust. Baaskontrolli eesmärk oli kontrollida käibemaksu arvestuse õigsust, sularaha väljamaksete õigsust baaskontroll ei hõlmanud (II kd tl 300). Tsiviilasja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust Põhja Politseiprefektuuri hinnang, et PK käitumises puudub KarS § 201 lg 2 p 2 kvalifitseeritava kuriteokoosseis (II kd tl 289). Juhul kui kostja oleks käsunduslepingut korrektset täitnud ei oleks hagejale kahju summas 6468.81 krooni tekkinud. VÕS § 136 lg 1 järgi kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt, hageja kasuks välja mõista tekitatud kahju summas 6 468.81 krooni. 26.05.2009 kohtuistungil on kostja ka ise kinnitanud, et nimetatud summa on kuludokumentidega katmata. Kohtukulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Harju Maakohtu 30.03.2007. a määrusega oli hageja täielikult vabastatud riigilõivu 28 750 krooni tasumisest. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna kohus hagi rahuldab osaliselt, jäävad menetluskulud täielikult poolte endi kanda TsMS § 163.