Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
valla
vastu
ehitise
omandiõiguse
Kohtuistungil osalesid Hageja K P ( ) Hageja lepinguline esindaja Jaan Leivategija Kolmas isik kostja poolel M R lepinguline esindaja Eero Lapp Kohtuistungil ei osalenud Kostja Kaarma Vald Vallavalitsuse kaudu (Marientali 27 Kuressaare) Kolmas isik kostja poolel M R 26.mai 2009.a.
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnustada hageja K P omandiõigust Saare maakonnas Kaarma vallas P külas asuva garaaži (nn P vana töökoja garaaž) suhtes. Kohtukulude jaotus
Iseseisva nõudeta kolmanda isiku kulud jäävad tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1(12)
2-08-90064
ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE, PÕHJENDUS
1.K P esitas 23.12.2008.a. maakohtule hagi Kaarma valla vastu ehitise omandiõiguse tunnustamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt anti põllumajandusreformi käigus POÜ-le Kuressaare muu vara hulgas üle P külas asuv vana töökoja garaaž. POÜ Kuressaare juhatuse koosoleku 19. oktoobri 1993.a otsusega otsustati nimetatud garaaži müüa hagejale 300 krooni eest ühistatud vara osakute arvelt. Ostu-müügileping sõlmiti 20.12.1993.a.( vormistatud saatelehe blanketil) ja hoone anti selle alusel vallasasjana hagejale üle. Alates sellest ajast on hageja omanikuna nimetatud hoonet vallanud ja kasutanud pidevalt. Kaarma Vallavolikogu 18.05.2005.a otsusega võeti hagejale kuuluv garaaž arvele peremehetu varana ja alustati selle hõivamise menetlust Kaarma Vallavalitsuse poolt. Hageja esitas viidatud otsusele vastuväited 01.juunil 2005.a. Mingit vastust hageja vastuväidetele ei järgnenud ja vald ei viinud ka vara hõivamise menetlust lõpule. Sellest järeldas hageja, et Kaarma Vallavalitsus tunnistas hageja omandiõigust garaažile ja jättis selle seetõttu hõivamata. Kaarma Vallavalitsuse 05.12. 2006.a korralduse nr. 655 otsustati tagastada M Rule P külas asuv Välja maaüksus neljas lahustükis, sealhulgas 3,5 ha suurune maatükk nr 1 katastritunnusega 34801:004:BBBB, millel asub hagejale kuuluv garaaž. Korralduses põhjendavas osas märgiti, et I maatükil asub seadustamata ja omanikuta hoone. Maa tagastamisel tugineti MRS § 6 lg 1, § 15 lg 1 ja 2; § 19.1 ja 36 lg 1. Viidatud korralduse alusel kanti hagejale kuuluva garaaži alune maa Välja maaüksus koosseisus kinnistusraamatusse. Sellega muutus ehitis maatüki oluliseks osaks ja läks seeläbi üle kinnistu omaniku M. Raamatu omandisse. Hageja sain toimunust teada 14. novembril 2007. aastal ja vaidlustas Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006.a korralduse nr. 655 Tallinna Halduskohtus. Kaebuse esitas hageja põhjusel, et Kaarma Vallavalitsus tagastas ebaseaduslikult M.R hagejale kuuluva ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa, valla õigusvastase korraldusega lõpetati õigusvastaselt hageja omandiõigus ehitisele ja tekitati seeläbi hagejale olulist varalist kahju. Tallinna Halduskohtu 16.mai 2008.a otsusega haldusasjas 3-07-2523 tühistati Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006 korraldus nr 655 osas, millega otsustati tagastada M R ule Saaremaa Kaarma vallas P külas 3,50 ha suurune maatükk nr 1 katastritunnusega nr 34801:004:BBBB. Samuti kohustati Kaarma Vallavalitsust korraldama korralduse tühistatud osas korralduse tagasitäitmine mõistliku aja jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse ja Kaarma Vallavalitsuse 09.09. 2008.a korralduse nr alusel muudeti kinnistusraamatu kannet ja registriosas 3496134 kanti 3,5 ha suuruse maatüki (katastritunnus 34801:004: CCC) osas kinnistu omanikuna Eesti Vabariik. 05.12. 2008.a kinnistusraamatu registriosa XXXXX suleti. Kaarma Vallavolikogu 04.06. 2008.a otsusega nr 44 lõpetati Kaarma Vallavolikogu 18.05. 2005.a otsusega nr 83 alustatud peremehetu ehitise hõivamise menetlus. Kaarma Vallavalitsus tegi 22.09.2008.a oma kirjas 2-2/515 hagejale ettepaneku tõendada kohtu korras omandiõigust P külas asuvale garaažile.Vastasel juhul soovib Kaarma vald garaaži aluse maa tagastada maareformi õigustatud subjektile M R .
Hageja leiab, et temale kuulub omandiõiguse alusel vallasasjana P külas asuv vana töökoja garaaž mida ta on katkematult vallanud ja kasutanud alates 1993.a. Omandiõigus tekkis ehitise ostmisega põllumajandusreformi käigus. Asjaõigusseaduse § 92 lõikest 1 ja 2 2(12)
2-08-90064 tulenevalt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. AÕS § 90 lõige 1 sätestab valdaja omandiõiguse eelduse, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Omandiõiguse tekkimine garaažile tõendab hageja POÜ Kuressaare juhatuse 19. oktoobri 1993.a otsusega ja selle alusel koostatud saatelehega garaaži üleandmise- vastuvõtmise kohta. Samuti on see tõendatud asja katkematu valdamisega. Kaarma Vallavalitsus on asunud seisukohale, et viidatud dokumendid ei ole piisavaks tõendiks omandiõiguse tõestamisel, seda eeskätt põhjusel, et vara üleandmise akt ei ole Kaarma Vallavalitsuse arvates kooskõlas põllumajandusreformi seaduses sätestatuga. Vaidlusaluse hoone kohta on koostatud järgmised dokumendid: Kuressaare Valla põllumajandusreformi komisjoni 13.10.1993.a protokoll nr 8; POÜ Kuressaare 19.10.1993.a juhatuse koosoleku protokoll nr 8 ja nende alusel koostatud vara üleandmise-vastuvõtu akt
20.12.1993.a. Need ongi garaaźi omandiõiguse üleminekut tõendavateks dokumentideks mida on võimalik käsitleda vara ostu – müügi lepinguna. Viidatud protokollides esitatud otsustest nähtub vara võõrandaja tahe vara võõrandamise tingimuste osas. Koostatud aktiga (saateleht) on vormistatud vara üleandmine ostjale ja vara eest makstud hinna suurus. Kuni 01.09.1994.a kehtis ENSV Tsiviilkoodeksi §§ 1 – 94 kus muuhulgas oli sätestatud nõuded tehingu vormi osas. Nii sätestas TsK § 44 lg 1 et tehingud võidakse sooritada nii suulises kui kirjalikus vormis. § 44 lg 2 kohaselt loeti tehing sooritatuks ka juhul, kui isiku käitumisest ilmnes tahe tehingu teostamiseks. TsK § 46 lg 1 nägi tehingu lihtkirjaliku vormi ette juhul, kui tehing sõlmiti riikliku või kooperatiivse organisatsiooni ja kodaniku vahel. Seega antud juhul tuli TsK § 46 lg 1 kohaselt tehing teostada lihtkirjalikus vormis. Ka põllumajandusreformi seadusega (edaspidi PõRS) seati vara ülemineku nõudeks akti koostamise kohustus. PõRS § 25 sätestas, et vara omandiõiguse üleminek toimub akti alusel. Oma poolt esitatud dokumentidega soovib hageja tõestada, et pooled s.o POÜ Kuressaare ja K. P olid kokku leppinud vara võõrandamise ja omandamise tingimustes, vara üleandmise kohta koostati akt, mille alusel hageja tasus ehitise eest ja mille alusel garaaź hagejale üle anti. Üleandmise ajast alates on hageja seda vara katkematult omanikuna vallanud. Esitatud dokumendid on kooskõlas PõRS ja TsK sätestatud tehingu vormi nõuetega. Lisaks esitatud tõenditele on võimalik garaaźi omandiõiguse ülemineku asjaolusid selgitada ja tõendada tunnistajate ütlustega kohtus. 30.12 1993. a koostatud garaaźi üleandmise akti kui tehingu tõlgendamisel tuleb lisaks Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seadusele lähtuda ka sel hetkel kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadusest. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eelistatakse tehingu tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suures ulatuses. Eeltoodust tulenevalt ilmneb, et Kuressaare POÜ tahe (ja ka hageja tahe) oli 30.12.1993. a suunatud tehingu objektiks oleva vara - garaaži omandiõiguse üleandmisele. Üleandmisest möödunud aja jooksul ei ole ükski isik väitnud, et vaidlusalused ehitised on tema omand. Kuid Kuressaare vald ei tunnista hageja omandiõigust vaidlusalusele ehitisele ja väidab, et hageja ei ole talle esitanud vaidlusaluste ehitiste omandiõigust tõendavaid dokumente ning et seetõttu ei saa ta tunnistada hageja omandiõigust ehitisele. Kostja ei tunnista hageja omandiõiguse tekkimise alusena 30.12. 1993. a koostatud vara üleandmise akti. Selle tõttu, et vara üleandmise akti ei ole kostja arvates koostatud vorminõudeid järgides, tõlgendab kostja hageja omandiõiguse tekkimist tõendavat dokumente – üleandmisakti ja Kuressaare POÜ
3(12)
2-08-90064 juhatuse otsust – ebaõigesti ning on ekslikul seisukohal, et hageja pole vaidlusaluseid ehitisi omandanud. Eeltoodust nähtub, et kostja poolt hageja omandiõiguse mittetunnistamine on hagejale takistuseks omandiõiguse teostamisel ja võib kostja 22. 09. 2008.a oma kirjas 2-2/515 esitatu põhjal kaasa tuua valduse ja omandiõiguse kaotuse ehitise suhtes. Seetõttu palub hageja AÕS § 82 lg 2 ja § 89 alusel kohtul tunnustada tema omandiõigust vaidlusaluse ehitise suhtes. AÕS § 82 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele. Hagi esitamise ajal ei ole hagi ese omaniku valdusest välja läinud, kuid hagi esitamata jätmise korral realiseeriks kostja oma kavatsuse ehitise aluse maa tagastamise osas. Sellisel juhul muutuks ehitis maatüki oluliseks osaks ja hageja kaotaks ehitise suhtes nii omandiõiguse kui valduse. AÕS §-s 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 3 lg 1 kohaselt on isikul õigus pöörduda seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja tuginedes AÕS § 82 lg 2 ja § 89 palub hageja tunnustada tema omandiõigust Saare Maakonnas Kaarma Vallas P külas asuva garaaži suhtes. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde.
3.Vastuseks kostja ja kolmanda isiku väidete märgib hageja järgmist /t.l. 41-45/.
3.1.Kaarma Vallavalitsus on nõustunud hageja väitega, et P külas asuv vana töökoja garaaž kuulub hagejale omandiõiguse alusel ning kostja tunnustab hageja omandiõigust ehitisele. Kostja vastusest nähtub, et hageja pöördumine kohtusse on tingitud asjaolust, et kostja ei pidanud ennast pädevaks haldusorganiks omandiõiguse vaidluse lahendamisel. TsKMS § 440 lõike 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Kuna kostja on antud juhul hagi õigeks võtnud, on kohtul võimalik hagi rahuldada ja tunnustada hageja omandiõigust Saare Maakonnas Kaarma Vallas P külas asuva garaaži suhtes.
3.2.Kolmanda isiku esitatud vastuväidetest võib järeldada, et:
1.ehitise (garaaži) üleandmist põllumajandusreformi käigus hagejale ei ole kas üldse toimunud;
2.vara omandiõiguse üleandmine on kehtetu, kuna ei ole järgitud põllumajandusreformi seaduses sätestatud vara üleandmise korda;
3.juhul, kui ehitis (garaaž) hagejale võõrandati, siis ei ole selge millise ehitisega on tegu;
4.hageja on põhjendamatult kaua viivitanud omandiõiguse tuvastamisega;
5.kolmas isik soovib tulevikus kasutada ostueesõigust ehitisele. Oma vastuses tugineb kolmas isik põllumajandusreformi seaduse § 25, Kuressaare valla põllumajandusreformikomisjoni koosoleku protokollile nr 8; POÜ Kuressaare P osakonna tervikvarade nimekirjale ja väidete illustreerimiseks lisatud POÜ Kuressaare vara üleandmise akti näidisele. Kolmanda isiku poolt esitatud vastuväidete osas märgib hageja järgmist: Ehitise üleandmise küsimuses jääb hageja hagiavalduse õiguslikus põhjenduses esitatud selgituste juurde. Täiendavalt lisab, et 28. aprillil 2008.a arutati Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumajas toimunud kohtuistungil K Pa kaebust Kaarma Vallavalitsuse 05.12.2006 korralduse nr 655 osaliseks tühistamiseks (haldusasi nr 3-07-2523). Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle Kuressaare POÜ juhatuse liige ja P osakonna tollane juhataja Peeter Haab. Oma tunnistuses kinnitas Peeter Haab, et ta andis hagejale üle vaidlusaluse hoone ning selgitas hoone üleandmise asjaolusid. Esitatud tunnistuste kohta esitab hageja tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kolmanda isiku vastuse kohaselt toimus vara üleandmine Kuressaare POÜ-s vormikohaste aktide alusel, mille kinnituseks ta lisab oma vastusele vara üleandmise akti koopia. Sellest
4(12)
2-08-90064 tuletab kolmas isik järelduse, et kuna antud juhul vara üleandmine ei olnud vormistatud sarnasele blanketile, siis vara üleandmine on kehtetu. Kolmanda isiku poolt esitatud vara üleandmise akti koopia ei ole antud vaidluse esemeks oleva hoonega seotud. Akti koopiast võib järeldada, et POÜ Kuressaare kasutas vara üleandmisel ka selleks otstarbeks trükitud akti blankette, kuid see ei välista seda, et vara üleandmine võidi vormistada ka muul moel. Akti koopia esitamine ei lükka ümber hageja väidet, et P vana töökoja garaaž anti talle üle saatelehe blanketile vormistatud aktiga. Omandiõiguse tekkimise aluseks oleva tehingu kehtivus ei ole PõRS-st ega tol hetkel kehtinud tsiviilkoodeksist tulenevalt seotud mitte akti vormi järgimise nõudega, vaid tehingu lihtkirjaliku vormi järgimise nõudega. TsK § 46 lõikest 1 tulenevalt tuli kirjalikult teostada riiklike ja kooperatiivsete organisatsioonide tehingud kodanikega. TsK § 47 kohaselt pidid kirjalikele tehingutele alla kirjutama neid teostavad isikud. TsK § 48 sätestas tehingu vormi mittejärgimise tagajärjed, mille kohaselt tehingu vormi mittejärgimine tõi kaasa tehingu kehtetuse üksnes juhul, kui selline tagajärg oli seaduses otseselt ette nähtud. PõRS § 25 lõike 1 kohaselt läks natuuras eraldatava vara omandiõigus üle akti alusel – seega sätestati tehingule lihtkirjaliku vormi järgimise nõue. Põllumajandusreformi seadus ei näe otseselt ette tehingu kehtetust juhul, kui vara üleandmise akt jäetakse koostamata. Seega TsK § 48 kohaselt ei tooks vara üleandmise akti vormistamata jätmine iseenesest kaasa tehingu kehtetust kui vara on üle antud. Antud juhul teostati ehitise üleandmine hagejale kirjalikus vormis. Et tegu ei olnud elamuga, piisas tehingu vormistamiseks lihtkirjalikust vormist, mis on ka kooskõlas TsK § 46 ja PõRS § 25 lg 1 sätestatuga. Pooled on järgitud tehingu kirjaliku teostamise nõuet ja ei ole oluline, kas vara üleandmine vormistati selleks puhuks trükitud akti blanketile või kasutati selleks muud trükitud blanketti, tehingu kehtestust see kaasa ei too. Vara üleandmise tõenditena on hageja esitanud Põllumajandusreformi komisjoni 13.10.1993.a protokolli nr 8 väljavõtte, millest nähtub, et vaidlusalune hoone otsustati võõrandada hagejale. Hagejale ei ole teada, miks kolmanda isiku polt esitatud protokollis ei ole hoone hinda märgitud, ka hageja poolt esitatud dokumendis on ehitise hind kirjutatud käsitsi. Kuid sellest ei saa järeldada, et vara hinna märkimata jätmine põllumajandusreformi komisjoni otsuses toob kaasa otsuse kehtetuse. Esitatud väide on alusetu ega tugine otsuse tegemisel kehtinud PõRS-le. Põllumajandusreformi komisjoni pädevuse sätestas PõRS § 5, mille lõike 5 kohaselt olid kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga lubatud põllumajandusreformi läbiviimise perioodil teostada ainult reformikomisjoni loal. Seega põllumajandusreformi komisjon mitte ei otsustanud vara võõrandamise tingimuste üle vaid andis seadusest tuleneva loa (nõusoleku) ühismajandi vara võõrandamiseks. Antud juhul on Kuressaare valla põllumajandusreformi komisjon 13.10.1993.a andnud nõusoleku P töökoja vana garaaži erastamiseks K P. See nähtub nii hageja kui kolmanda isiku poolt esitatud protokollidest. Asjaolu, et ühes protokollis ei ole märgitud ehitise maksumust, ei lükka ümber fakti, et vaidlusaluse hoone võõrandamiseks oli vajalik reformikomisjoni luba olemas. Lisaks sellele on olemas POÜ Kuressaare juhatuse koosoleku otsus 19.10.1993.a millega otsustati P vana töökoja garaaž müüa K Pale hinnaga 300 krooni ühistatud vara arvelt. Hageja nõustub kolmanda isiku väitega, et omandiõiguse üleminekuks põllumajandusreformi käigus ei piisanud üksnes reformikomisjoni otsusest. Tõepoolest vara tuli tegelikult ka üle anda ja vara omandiõiguse üleandmine ka kirjalikult vormistada. Antud juhul on seda nii ka tehtud. Mõlema eelviidatud otsuse alusel vormistas Kuressaare POÜ juhatuse liige ja P osakonna juhataja Peeter Haab töökoja-garaaži üleandmise hagejale, kasutades selleks saatelehe blanketti ja andis selle alusel ka vara üle.
5(12)
2-08-90064 Selle kohta esitas Peeter Haab vande all tunnistuse Tallinna Halduskohtus Pärnu kohtumajas
28.aprillil 2008.a haldusasjas nr 3-07-2523 peetud kohtuistungil. Esitatud tunnistusest nähtub, et pooltele oli täpselt teada, milline hoone hagejale üle antakse, samuti vara üleandmise (võõrandamise) tingimused. Saatelehe blanketile on kantud tehingu pooled (POÜ Kuressaare ja K P), võõrandatav vara koos viitega inventari numbrile (garaaž-töökoda inv. 0045) Peeter Haab'i poolt. Pooled kinnitasid vara üleandmise ja vastuvõtu oma allkirjadega. Täiendavalt lisab hageja, et PõRS § 25 kohaselt toimus natuuras eraldatava vara omandiõiguse üleminek akti alusel, milles näidati vara üleandmise ja omandiõiguse ülemineku aeg – mis antud juhul oli saatelehe blanketil ka märgitud - 20. 12. 1993.a. Muud PõRS § 25 punktides 2 – 4 märgitud tingimused kanti vara üleandmise akti ainult juhul, kui omavalitsuse volikogu seadis vara sihipärase kasutamise kohustuse, varaga läksid üle muud õigused ja kohustused või põllumajandusreformi komisjon seadis vara ülemineku eelduseks muid vajalikke kohustusi. Kui sellised tingimused puudusid, siis neid aktis ka ei märgitud. Antud juhul ei olnud ei põllumajandusreformikomisjoni ega vallavolikogu poolt seatud vara üleandmisele muid täiendavaid tingimusi ega kohustusi, samuti ei läinud koos varaga üle muid õigusi või kohustusi, seega oli vara üleandmisel koostatavas aktis piisav märkida vara koosseis ja üleandmise aeg. Kolmanda isiku vastuväidetes viidatakse, et P vana töökoja garaaž ei kajastu POÜ Kuressaare tervikvarade nimekirjas, millest ta järeldab, et seetõttu ei vormistatudki hoone üleandmise kohta vormikohast akti ja seetõttu vara üleandmist ei toimunud. Selline seisukoht on ekslik. PõRS § 20 sätestab järgmist: (1) Tootmise järjepidevuse tagamiseks määratakse põllumajandusreformi läbiviimisel kindlaks tervikvarad, mis võetakse aluseks ühismajandi vara natuuras eraldamisel, järgmises järjekorras: 1) põllumajandusliku tootmisega seotud tervikvara koos ettepanekuga selle tervikvara teenindamiseks vajaliku maakasutuse suuruse kindlaksmääramiseks ning piirangute ja kohustuste kehtestamiseks maaomanikele ja maakasutajatele; 2) põllumajandus- tootmist teenindav tervikvara. Siit järeldub, et POÜ Kuressaare P osakonna tervikvara nimekirja on kantud need varad, mis olid vajalikud POÜ-le tootmise järjepidevuse tagamiseks ning vana töökoja garaaž selleks vajalik ei olnud. PõRS § 21 lg 2 tulenevalt oli vara eraldamist natuuras õigus taotleda õigustatud subjektil, kellel on osa ühismajandi varas, juhul kui tal on tingimused põllumajandusliku tootmise alustamiseks või jätkamiseks või muuks ettevõtluseks antud ühismajandi või kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil. K P ja tema abikaasa Herta P olid mõlemad põllumajandusreformi õigustatud subjektideks, neil oli osa ühismajandi varas nii tööosakute kui ühistatud vara näol ning nad alustasid põllumajanduslikku tootmist, mis andis neile õiguse taotleda vara eraldamist natuuras PõRS § 21 lg 2 alusel. Nagu nähtub POÜ Kuressaare juhatuse koosoleku 19.10.1993.a otsusest, toimuski vana töökoja garaaži müük hagejale ühistatud vara arvelt. Põllumajandusreformi käigus hakkas kostja talupidajaks ja tegutses aastaid loomakasvatuse valdkonnas FIE-na. Ehitise erastamine hagejale oli kooskõlas põllumajandusreformi seadusega ja toimus PõRS § 21 lg 2 seatud eesmärke silmas pidades. Vara võõrandaja (POÜ Kuressaare) ja vara omandaja (K P) vahel ei ole olnud kunagi vaidlust selle üle, milline ehitis oli tehingu objektiks, millised on tehingu tingimused ja milline vara hagejale üle anti. Ka keegi teine ei ole seda varem vaidlustanud ning ka kolmas isik ei saa vaidlustada vara üleandmist kuna tema puhul ei ole tegu tehingu osapoolega. P vana töökoja garaaži üleandmine põllumajandusreformi käigus on tõendatud Kuressaare valla põllumajandusreformi- komisjoni 13. oktoobri 1993.a otsusega, POÜ Kuressaare juhatuse 19.10.1993.a otsusega ja tunnistaja Peeter Haabi ütlustega vara üleandmise asjaolude kohta ( Lisa 1). Omandiõiguse tunnustamise hagi esitamine kohtusse on tingitud Kaarma Vallavalitsuse 22.
09.2008.a kirjaga 2-2/515 hagejale esitatud nõudest tõendada kohtu korras omandiõigust P
6(12)
2-08-90064 külas asuvale vana töökoja garaažile. Omandiõiguse kaitse nõude esitamine on võimalik üksnes omandiõiguse rikkumise korral. AÕS § 68 lg 1 tulenevalt saab omanik nõuda kõigilt teistelt isikutelt omandiõiguse rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist. Varem puudus sellise hagi esitamiseks igasugune vajadus ja ka õiguslik alus, kuna hageja omandiõiguse teostamine ei olnud kuidagi takistatud ning puudus ka oht, et hageja võiks omandiõigusest ehitisele ilma jääda. Hoone omandiõiguse küsimus tõusetus esmakordselt 18.05.2005. aastal, kui Kaarma Vallavolikogu algatas peremehetute ehitiste hõivamise menetluse, loetledes ühe võimaliku objektina ka hagejale kuluva garaaži. Kuna hageja poolt esitatud vastuväidete järel hoone hõivamist ei järgnenud, siis puudus vajadus varem kohtusse pöörduda. Omandiõiguse rikkumine toimus siis, kui Kaarma Vallavalitsuse 05.12. 2006.a korraldusega nr. 655 tagastati hoonealuse maa kolmandale isikule. Maa kinnistamise järel muutus hoone kinnistu oluliseks osaks ja hageja kaotas sellega omandiõiguse ehitisele. Maa kinnistamise aluseks olev otsus ühistati kohtu poolt ning peale kinnistusraamatu kande muutmist ja kinnistu registriosa sulgemist muutus võimalikuks hagi esitamine omandiõiguse tunnustamiseks. Kostja on esitanud hagejale nõude omandiõiguse tõendamiseks kohtus teatades ühtlasi et vastasel juhul tagastab ta uuesti hoonealuse maa kolmandale isikule. Kuna sellisel kombel maa tagastamine oleks hageja omandiõigust rikkuv, on hagejal sellest tulenevalt õigus taotleda omandiõiguse rikkumisest hoidumist ka tulevikus. Asjaolu, et hoone omandamise ja hagi esitamise vahel on 15 aastane vahemik, ei oma õiguslikku tähendust. Hagi on esitatud omandiõiguse tunnustamiseks ja omandiõiguse rikkumisest vältimiseks tulevikus. TsÜS § 149 kohaselt algab teost hoidumise nõude tähtaeg kulgema hoidumiskohustuse rikkumisest alates. Kolmanda isiku avaldus MRS § 9 lg tuleneva ostueesõiguse võimaliku kasutamise kohta tulevikus ei ole asjakohane, kuna see ei ole seotud esitatud hagi lahendamisega ega takista kohtul anda hinnangut hageja taotlusele omandiõiguse tunnustamise küsimuses.
3.3.Hagi esitamisel on ekslikult tuginetud AÕS § 82 lg 2, tegelikult käsitleb omandiõiguse kaitset AÕS § 68 lõige 1 mille kohaselt omanikul on õigus nõuda kõigilt isikutelt omandiõigus rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Siit tulenevalt palub hageja lugeda hagi esitatuks AÕS § 68 lg 1 ja § 89 alusel. Hagiavalduse leheküljel 3 teises lõigus on märgitud, et tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda ka sel hetkel kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seadusest. Tehing varaga teostati 20.12.1993.a , tsiviilseadustiku üldosa seadus jõustus 01.09.1994. aastal. Siit tulenevalt ei saa tehingu tõlgendamisel lähtuda viidatud varasemast TsÜS § 64 lõikest 2. Tehingu kehtivuse hindamisel saab lähtuda kehtiva TsÜS § 78 lõikest 1 ja § 83, mis sätestavad tehingudokumendi omakäelise allkirjutamise nõude tehingu kirjaliku vormi korral ja tehingu tühisuse tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral. Et antud juhul oli tehingudokument koostatud kirjalikult ja tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud siis ei saa lugeda tehingut tühiseks TsÜS § 83 lõikest 1 alusel.
3.4.Arvestades seda, et hageja on sunnitud kohtusse pöörduma kostja tegevuse tulemusel, ei ole kostja seisukoht põhjendatud, et kohtukulud peaks jääma hageja kanda. Samade vaidluse poolte vahel on Tallinna Halduskohtu jõustunud otsuses haldusasjas 3-07-2523 juhtinud kohus kostja tähelepanu sellele, et „“ "Peremehetu ehitise hõivamise korra“ p 10 kohaselt tuleb valla- või linnavolikogul või tema ülesandel valla- või linnavalitsusel läbi vaadata esitatud vastuväited ja otsustada, kas ehitis on peremehetu või mitte. Kohus asus seisukohale, et ehitise peremehetuna hõivamise menetluses otsust vastuväidete läbivaatamise ja ehitise peremehetuse hindamiseks tehtud ei ole... Lähtudes eeltoodust ei ole kohaliku omavalitsuse pädev organ vaidlusaluse ehitise puhul lahendanud küsimust, kas ehitist asutakse hõivama või
7(12)
2-08-90064 mitte. Samuti ei ole kohalik omavalitsus tuvastanud ehitise kuuluvust.( otsuse põhistav osa lk 3 ja 4)“. Siit tulenevalt leiab hageja, et Kaarma Vallavalitsus omab AÕSRakS § 13 lg 2 ja "Peremehetu ehitise hõivamise korra“ punktide 7 ja 8 kohaselt pädevaks haldusorganiks ehitise omaniku tuvastamisel. Lisaks registriandmetele on kohalikul omavalitsusel korra p. 7 kohaselt võimalik teha ehitise omanik kindlaks ka muude dokumentide ja tunnistajate ütluste alusel. Siit tulenevalt leiab hageja, et kohtukulude panemine hagejale olukorras, kus kostja ei ole täitnud talle seadusega pandud kohustust ehitise omaniku kindlakstegemisel, ei ole õiguspärane ega kooskõlas TsMS-s sätestatuga.
KOSTJA JA KOLMANDA ISIKU PÕHJENDUS
4.Kostja võtab kirjalikus vastuses hagi õigeks. Kuna kehtiv seadusandlus ei võimaldanud olemasolevate dokumentide alusel hageja kandmist omanikuna registrisse, palub kostja kohtukulud jätta hageja kanda /t.l. 27, 63/. Kohtuistungile ei ole kostja ilmunud ja esitas taotluse asja lahendamiseks kostja osavõtuta /t.l. 83/.
5.Kolmas isik hagi ei tunnista /t.l. 28-31/. Kolmas isik leiab, et K P ei ole tänaseni esitanud Kaarma Vallavalitsusele ega kohtule tõendeid, millele tugineb tema väide nagu oleks ta P külas asuva vana P töökoja-garaazi omanik. Hageja väidab, et ta sai vaidlusaluse hoone omanikuks põllumajandusreformi käigus järgmiste dokumentide alusel: - Kuressaare valla põllumajandusreformikomisjoni protokoll nr. 8 13.oktoobrist 1993, millega anti nõusolek vana P töökoda-garaazi erastamiseks P, Kile, maksumusega 300.- EEK. - väljavõte POÜ Kuressaare juhatuse koosoleku protokollist nr. 8, 19.oktoobrist 1993, millega juhatus otsustas müüa P Kile P vana töökoja garaazi hinnaga 300 krooni ühistatud vara arvelt. -POÜ Kuressaare 20.dets 1993 saateleht, millele on märgitud Kelle kaudu (kellele) - P K; Otstarve – müük; Nimetus, sort, mõõtmed – garaaz-töökoda, möötühik ind., nõutud 0045. Nimetatud dokumentide põhjal ei saa selgust, millise P külas asuva vana töökoda-garaaziga on tegemist – neid on seal mitmeid – sest puuduvad igasugused täpsemat identifitseerimist võimaldavad tunnused - ehitusaluse pinna suurus jms. olulised parameetrid, puudub märge, mis tõendaks vara hinda ja selle eest tasumist. Kolmas isik tugineb PõRS § 25 lg-le. Omandiõiguse ülemineku akt on ainuke dokument, millega saab seaduse kohaselt korraldada ja tõendada vara omandamist põllumajandusreformi käigus. Komisjonide ja juhatuste otsused on ainult fikseeringud, mis ilma vastavat protseduuri – akti koostamist – läbimata automaatselt ei realiseeru, ei anna varale omandiõigust. Hageja eksitab kohut ja vastaspoolt, nimetades hagis saatelehte korduvalt vara üleandmise aktiks. Kui dokumendile on peale kirjutatud Saateleht ja selle sisu ei vasta mitte kuidagi PõRS § 25 lg 1 sätestatud akti tunnustele, jääb hageja esitatud dokument (hagi lisa 3) ikkagi kõigest saateleheks. Eksitav on ka hageja esitatud Kuressaare valla põllumajandusreformikomisjoni protokoll nr. 8, 13.10.1993. Võrdluseks esitame reformikomisjoni arhiivist saadud sama nimega dokumendi samast kuupäevast (lisa 2), mis on 3 leheküljeline (hageja dokument 1 lehel) ja millele ei ole märgitud “vana P töökoda-garaazi” maksumust (2.lk, ülalt 4.rida). Hageja esitatud dokumendile on keegi märkinud aga käsitsi maksumuse tühiku kohale numbri “300”. Kuna reformikomisjon ei ole oma otsuses suutnud määrata K P ́ale erastatava vara maksumust, ei ole reformikomisjoni otsus 13.oktoobrist 1993 K Pa erastamist käsitlevas osas kehtiv. Selgitamaks, mismoodi nägi välja POÜ Kuressaare poolt põllumajandusreformis koostatud tavaline vara üleandmise akt, lisab kolmas isik 3.mail 1993 koostatud akti nr. 1 (lisa 3), millega anti vara (ühepereelamu) üle vara vastuvõtjale.Aktis on märgitud kuupäev, vara üleandja(nimeliselt), vara vastuvõtja (nimeliselt), akti aluseks oleva reformikomisjoni otsuse
8(12)
2-08-90064 nr. ja kuupäev, üleantava vara nimetus, hind, hulk, summa ja seisund, märge, et omandiõigus üleantavale varale läheb üle käesoleva akti allakirjutamise päeval. Samamoodi oleks pidanud olema koostatud ka K Pa ́le ehitise üleandmise akt. Omandiõiguse üleandmise aktid tehakse reeglina kahes eksemplaris, ka vara omandajale jääb üks. Kuna K P ei ole tänaseni, 15 aasta jooksul vara väidetavast omandamisest, esitanud vara omandiõiguse ülemineku akti, ei ole ta tõendanud vaidlusaluse hoone omandamist. Ka ei ole Pa väidetavas omandis olev hoone üheski registris. Omandiõiguse ülaandmise akti ei leidu ka Kuressaare POÜ põllumajanduse reformi arhiivis (asub Kaarma Vallavalitsuses). Järelikult akti kunagi tehtud ei ole. Eelmärgitu põhjal on alust väita, et K P ei ole kunagi saanud vaidlusalust hoonet oma omandisse. Tõendite esitamiseks või tsiviilkohtumenetluses omandiõiguse tunnustamiseks on Pal aega olnud täiesti piisavalt. Ta on aastaid olnud teadlik omandiõiguse dokumendi puudumisest. Tuginedes kolmanda isiku poolt lisatud POÜ Kuressaare tervikvarade nimekirjale (Lisa 4), ei ole eelnimetatud põllumajandusettevõtte P osakonna tervikvarade nimekirjas ehitist, mille nimi oleks “vana P töökoda-garaaz või garaaz-töökoda.” Ei leidu ka ehitist maksumusega 300 krooni.Võib-olla seetõttu ei toimunudki olematu ehitise üleandmist-vastuvõtmist. Hageja ja vallavalitsuse vahelise (verbaalse) hoone omandi vaidluse tõttu on ebamõistlikult veninud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine M Rule. Subjektiotsus tehti juba 11.02.1993, kehtivat tagastamisotsust hoone aluse maa osas ei ole tänaseni. Kõrvutades kahte olulist kuupäeva: -
11.02.1993, mil Saare maakonna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni tegi otsuse nr. 3/85, millega tunnistati omandireformi õigustatud isikuks VVVV nr. 24 talu maa osas O R , kellelt M R tagastamise nõudeõiguse pärimise teel omandas; - 13.10.1993, mil Kuressaare valla põllumajandusreformikomisjon andis nõusoleku hoone erastamiseks K Pale, selgub, et hoone erastamise esimese otsuse (põllumajandusreformi komisjoni otsuse) tegemine toimus pärast subjektiotsuse tegemist. Otsuse tegemise ajaks oli teada, et maa, millel hoone asub, on tunnistatud omandireformi objektiks ja sellega seoses eksisteerib isik (subjekt), kellel on selle maa tagastamise nõudeõigus Seega oli tekkinud maa tagastamise õigustatud subjektile maareformiseaduse (MaaRS) § 9 lg 7 lähtuv ehitise omandamise eesõigus. Nimelt sätestab MaaRS § 9 lg 7, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis, on selle ehitise võõrandamisel selle omandamise eesõigus õigustatud subjektil. See õigus kehtib kuni ehitisealuse maa mittetagastamise otsustamiseni. Ehitisealuse maa mittetagastamise otsust tänaseni tehtud ei ole. MaaRS § 9 lg 8 kohaselt on ehitise omanik kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult võõrandamise kavatsusest ja tingimustest omandamiseesõigust omavale õigustatud subjektile. Kui õigustatud subjekt ei kasuta omandamiseesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamise päevast, on ehitise omanikul õigus võõrandada ehitis vähemalt kirjalikus teates märgitud hinnaga ning tingimustel. Subjektile (ega tema pärandajale) ei ole hoone omaniku, tänaseks likvideeritud POÜ Kuressaare poolt ehitise võõrandamisest teatatud. Võib vaid arvata, et POÜ Kuressaare loobus hoone müügist K Pale juhul, kui plaanitav müügiobjekt oli just see hoone, mis asub tagastataval maal, sest hoonealusele maale oli eelnevalt tekkinud subjekt, kellel on ostueesõigus. Ka see asjaolu võib olla põhjuseks, et vara omandiõiguse ülemineku akt puudub. Pealegi, MaaRS § 9 lg 8 viimase lause kohaselt, kui ehitise omanik võõrandab ehitise õigustatud subjekti omandamiseesõigust rikkudes, võib õigustatud subjekt pöörduda kahe kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast, kohtusse hagiga talle kõigi omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. M R kindlasti seda õigust ka kasutab, kui kohus peaks K P ́a hagi rahuldama. Tänaseni ehitise võõrandamise fakt puudub. Kohtukulud palub kolmas isik jätta hageja kanda. 9(12)
2-08-90064 Kohtuistungil jäi kolmas isik oma arvamuse juurde.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
7.Hageja tugineb oma nõudes AÕS § 68 lg-le 1 ja § -le 89. AÕS § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma.
8.Asjas on tuvastamist leidnud, et:
1.Kuressaare valla põllumajandusreformikomisjon on 13.10.1993.a. andnud muuhulgas nõusoleku vana P töökoda-garaaži erastamiseks K Pale /t.l. 11, 33-35/;
2.Põllumajandusliku osaühingu Kuressaare juhatus on 19.10.1993.a. otsustanud müüa K Pale P vana töökoja garaazi hinnaga 300 krooni ühistatud vara arvelt /t.l. 10/;
3.20.12.1993.a. on POÜ Kuressaare kirjalikult vormistanud saatelehe, millest nähtuvalt on K Pale müüdud garaaž-töökoda. Saatelehele on allakirjutanud väljastajana Peeter Haab ja vastuvõtjana K P /t.l. 12/. Hageja väitel on tema eelnimetatud dokumentide alusel alates 20.12.1993.a. P vana töökoja garaaži omanik ja nimetatud hoonet vallanud ning kasutanud kuni käesoleva ajani.
9.Kostja on hagi õigeks võtnud, kuid kolmas isik väidab, et: 1) ehitise (garaaži) üleandmist põllumajandusreformi käigus hagejale ei ole üldse toimunud; 2) vara omandiõiguse üleandmine so üleandmine saatelehe alusel on kehtetu, kuna ei ole järgitud põllumajandusreformi seaduses sätestatud vara üleandmise korda; 3) juhul, kui ehitis (garaaž) hagejale ka võõrandati, siis ei ole selge millise ehitisega on tegu.
10.Kohus kolmanda isiku eelnevate väidetega ei nõustu, kuna need on ümberlükatud asjas uuritud tõenditega. Lisaks punktis 8 loetletud tõenditele, kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Peeter Haab ütluste kohaselt ( Peeter Haab töötas 1993.a. Põllumajandusliku osaühingu Kuressaare juhatuse liikmena ja selle P osakonna juhatajana) kasutas K P P vana töökoda juba 1986.aastast, kuna ühismajand seda ei kasutanud. K.P hoidis seal siis oma ametiautot. K.P soovis seda hoonet ära osta ja POÜ juhatus ja reformikomisjon otsustasid selle ära anda. Hoone oli P osakonna bilansis ja P.Haab pidi tegema selleks vastavad paberid. Selleks koostas tunnistaja saatelehe, kus oli peal kuupäev ja inventari numbrid. Saateleht, mis on toimikus lk 12 on see dokument, mis tõendas, et hoone kuulub sellest ajast K.Pale. Saatelehel on tunnistaja P.Haabi ja K Pa allkirjad. Tegemist on sama hoonega, mis on fotol toimiku lk 72. Saatelehega anti tol ajal ka teisi hooneid üle ja muid dokumente ei kasutatud. Hoone läks bilansist maha 300 krooniga, selle hinna ütles ja vormistas bilansist maha majandi raamatupidamine. Ühistatud vara hinna väljaarvutamisega tegelesid teised spetsialistid /t.l 87-88/. Hageja K Pa kohtuistungil vande all antud seletuse kohaselt anti vaidlusalune hoone temale üle Peeter Haabi poolt saatelehega. Keegi seda ega tema omandiõigust garaažile vaidlustanud ei ole. K.Pa sõnul kasutas ta seda hoonet juba kolhoosiajast ja hoidis seal autot. Põllumajandusreformi käigus soovis ta hoonet endale osta, kuna vilja ei olnud kuskil hoida.
10(12)
2-08-90064 Ta hoiab käesoleva ajani seal vilja ja ehitusmaterjali. 300 krooniga oli hoone ühistatuid varana arvel ja see hind kajastub ka ühistatud vara osakute arvestuses /t.l. 73/. Reformikomisjon otsustas garaaži temale müüa /t.l. 90-91/. Hageja on kohtule esitanud Kuressaare valla reformiosakonna tõendi nr 203 ühistatud vara osaku suuruse ja hoone eest tasumise kohta /t.l. 73/, millest nähtuvalt omab hageja abikaasa Herta P /t.l. 74/ 17 580 kroonist tööosakut ja ühistatud vara muuhulgas ka summas 300 krooni. Tööosakust on toimunud ühistatud vara väärtuse mahaarvestamine. Alates 1.12.1993.a. kehtiva AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama sätte 2.lõike kohaselt kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. 20.12.1993.a. kehtinud põllumajandusreformi seaduse § 5 lg 3 p 2 järgi reformikomisjon muuhulgas teeb kindlaks ühistatud vara koosseisu ja maksumuse ning otsustab selle tagastamise või kompenseerimise. Sama paragrahvi 5.lõike kohaselt kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga on lubatud põllumajandusreformi läbiviimise perioodil teostada ainult reformikomisjoni loal. Sama seaduse 25 lg 1 kohaselt tagastatava, natuuras kompenseeritava või tööosaku alusel natuuras eraldatava vara omandiõigus läheb üle akti alusel, milles sätestatakse: 1) vara üleandmise ja omandiõiguse ülemineku aeg; 2) omandaja kohustus vara sihipäraseks kasutamiseks kohaliku omavalitsuse organi nõudmisel tema poolt kindlaksmääratud tingimustel ja tähtajani; 3) varal lasuvate õiguste ja kohustuste üleminek; 4) muud vajalikud tingimused vastavalt reformikomisjoni otsusele. Kohus asub seisukohale, et ehitise üleandmise-vastuvõtmise saatelehes väljendatut saab antud juhul lugeda omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks AÕS § 92 lg 2 mõttes. Kuna pooled ei ole sõlminud muud omandiõiguse ülemineku kokkulepet, saab selliseks kokkuleppeks käesoleval juhul ja AÕS-le tuginedes lugeda saatelehes väljendatut, mistõttu tuleb saatelehte lugeda tehinguks või õigustoiminguks. Seetõttu saab hinnata saatelehte kui kehtivat tehingut, mis põhjustab vara omandivormi muutumise põllumajandusreformi seaduse § 25 lg 1 tähenduses, vaatamata sellele, et omandiõiguse ülemineku kokkuleppe ei ole pealkirjastatud aktina ning et sellel puudub asja hind. Tehing toimus reformikomisjoni otsusel ja loal. Ka ei ole kumbki tehingu osapool aastate jooksul osundanud, et müügitingimusi ei ole täidetud. Eeltoodud põhjendustel tunnustab kohus hageja omandiõigust vaidlusalusele P töökoja garaažile.
11.Asja tekkinud menetluskulude osas märgib kohus järgmist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 167 lg 1 sätestab, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Sama sätte 2 lõike kohaselt kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel. Sama paragrahvi 3.lõike järgi iseseisva nõudeta kolmas isik kannab tema avalduse, taotluse või kaebusega teistele menetlusosalistele tekitatud menetluskulud, kui neid ei kanna tema poole vastaspool.
11(12)
2-08-90064 Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluses avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Eelneva alusel jätab kohus antud asjas hageja menetluskulud kostja kanda. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku kulud jäävad tema enda kanda.
Reena Undrest kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.