Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

see konkreetsest reklaamikäibest. Tasu arvestamisel tuleb lähtuda asjaoludest, et kostja äritegevus põhineb muusikal, muusika edastamiseks kasutatakse peaaegu täielikult fonogramme ja nende koopiaid, fonogrammi kasutamine on kostja tahtest sõltuv teadlik valik, fonogramm on valimistoode, mille tootmiseks ei ole kostjal vaja teha kulutusi, hagejad on teinud kulutusi fonogrammi tootmiseks ja kandnud tootmisega seotud riskid. Õiglase tasu suurus ei saa olla sümboolne, vaid hageja poolt esindatavatele isikutele piisav. Tasu kasutatakse eelkõige uute fonogrammide ja esituste loomiseks, mis on kostjale kasulik. Reklaamikäibena käsitleb hageja programmidesse või nende edastamiseks või toetamiseks müüdud või nendega seotud reklaami, kaupade, teenuste vms. käibest, s. h. sponsor- ja bartertehingud, tasuliste telefoniteenuste eest saadav ning interneti koduleheküljel reklaami müügist saadu, mida pakutase nii organisatsiooni enda kui kolmandate isikute vahendusel. Problemaatiliseks võib kujuneda reklaamikäibe arvestamine, sest kostja ei tooda kogu reklaami ise, vaid teeb seda kolmandate isikute kaudu. Kostja poolt reaalselt reklaamikäibelt hagejatele tasutud summad, raamatupidamises deklareeritud reklaamikäive ja kostja interneti kodulehel avaldatud reklaamikäive ei kattu. Seega on kostja reklaamikäibe suurust raamatupidamises tõlgendanud enda kasuks. Hageja ettepanek arvestada õiglast tasu vastavalt muusika osakaalule oleks: muusika osakaal kuni 5% - 2% reklaamikäibest; kuni 10% - 2, 25% reklaamikäibest; kuni 15% - 2, 5% reklaamikäibest; kuni 20% - 2, 75% reklaamikäibest; kuni 25% - 3% reklaamikäibest; kuni 30% - 3, 25% reklaamikäibest; kuni 35% - 3, 5% reklaamikäibest; kuni 40% - 3, 75% reklaamikäibest; kuni 45% - 4% reklaamikäibest; kuni 50% - 4, 25% reklaamikäibest; kuni 55% - 4, 5% reklaamikäibest; kuni 60% - 4, 75% reklaamikäibest; kuni 65% - 5% reklaamikäibest; kuni 70% - 5, 25% reklaamikäibest; kuni 75% - 5, 5% reklaamikäibest; kuni 80% - 5, 75 reklaamikäibest; kuni 85% - 6% reklaamikäibest; kuni 90% - 6, 25% reklaamikäibest; kuni 95% - 6, 5% reklaamikäibest; kuni 100% - 6, 75% reklaamikäibest. Alternatiivne arvestuspõhimõte seisneks nn. minutitasu rakendamise arvestuspõhimõtte kohaldamises, mille kasuks räägib asjaolu, et kõnealuse põhimõtte alusel on hagejatele AutÕS §-s 72 nimetatud tasu maksnud mitmeid aastaid näiteks Eesti Raadio. Minutitasu arvestus põhineks järgmistel kriteeriumidel: raadioprogrammi kuulajate arv, kuulajate arvul põhinev minutitasu tariif ja kasutatud fonogrammi kestus. Raadioprogrammil on erinevatel ajahetkedel erinev arv kuulajaid. Raadioprogramme kuulatakse rohkem hommikusel, päevasel ja õhtusel ajal, samas kui öisel ajal võib kuulajaskond olla väiksem. Samuti võib raadiokuulajate arv sõltuda nädalapäevast, pühadest jms. Sellest tulenevalt oleks mõttekas jagada kuulajate arv kategooriatesse. Selliselt on näiteks Eesti Raadio puhul kasutatud järgmisi kategooriaid: A-kategooria – 10.001 – 100.000 kuulajat, B-kategooria 1000 – 10.000 kuulajat; C-kategooria - alla 1000 kuulaja. Kostja puhul on võimalik kasutada täpselt samu kategooriaid. Raadioprogrammi kuulajate arvu mingil ajaperioodil on võimalik välja selgitada uuringutega (nt. EMOR’i uuring). Hagejatele teadaolevalt tellivadki raadioorganisatsioonid regulaarselt uuringuid oma programmide kuulajate arvu kohta, mistõttu selles osas ei peaks läbi viima ühtegi täiendavat uuringut ega kandma täiendavaid kulutusi. Selline uuring ei pea samuti toimuma igakuiselt, vaid näiteks kvartaalselt või üks kord aastas ning vastavad andmed võetaks aluseks minutitasu arvestamisel kuni nende muutumiseni (uue uuringu tulemuste saamiseni). Minutitasu tariifi kehtestamisel võetakse arvesse kuulajate arvu (kategooriaid). Eesti Raadio puhul on minutitariifid kategooriate kaupa näiteks järgmised: Akategooria - 8, 30 krooni, B-kategooria - 1, 66 krooni ja C-kategooria - 17 senti. Kuivõrd selliseid tariife juba rakendatakse Eesti praktikas, oleks nende kohaldamine ka kostja suhtes õiglane ja mõistlik. Kasutatud fonogrammide kestuse üle peaks arvestust raadioorganisatsioon, samas kui fonogrammide kasutamise kogukestuse ja tasu kogusumma arvutamise on nõus enda peale võtma hagejad. Tehniliselt ei ole kasutatud fonogrammide kestuse üle

arvestuse pidamine keeruline protsess, kuivõrd selleks saab kasutada arvutit ja vastavat tarkvaraprogrammi, mis ise arvestab sekundilise täpsusega konkreetse muusikapala (edastuse) kestuse. Sellist aruandlust on raadioorganisatsioonil võimalik seejärel näiteks kuupõhiselt elektrooniliselt edastada hagejatele ja puudub vajadus täiendava tööjõu palkamiseks. Ka majanduslikult ei peaks vastava arvestuse pidamine raadioorganisatsioonile olema koormav ega kulukas. Hagejad on tellinud minutiarvestuse programmi demovariandi ning nad on huvitatud koostöös kostjaga programmi edasi arendama. Programmi ligikaudseks maksumuseks võib kujuneda umbes 50.000 krooni. Kostja on tasunud osaliselt õiglast tasu 2006. aastal, kuid selle suurus ei ole piisav. Tasu arvestamise metoodika võib periooditi erineda, s. t. kuni Rooma konventsiooniga ühinemiseni või kohtuotsuse tegemiseni võib kohus määrata kindlaks ühesuguse õiglase tasu arvestamise meetodi ning alates kohtuotsuse jõustumisest teistsuguse meetodi. Kõige tõsikindlam on õiglast tasu arvestada kuni kohtuotsuse tegemiseni reklaamikäibest tulenevalt, sest tagantjärele ei ole võimalik tuvastada minutitasul põhineva arvestuse järgi tasumisele kuuluvat summat. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus kohaldada aegumist hageja nõudele tasu väljamõistmiseks aastatel 1999 – 2000 kasutatud fonogrammide eest. Kostjal on seadusest tulenev õigus kasutada hagejate nõusolekuta fonogramme, kohustusega maksta kasutamise eest õiglast tasu. Õiglase tasu suuruse kindaksmääramisel tuleb järgida nii hagejate kui ka kostjate huve. Kostja tegi ettepaneku tugineda õiglase tasu arvestamisel kostja reklaamikäibele, mis oleks järgmine: 2004. aastal 1% reklaamikäibest, 2005. aastal 1% reklaamikäibest, 2006. aastal 2% reklaamikäibest, 2007. aastal 2% reklaamikäibest, 2008. aastal 2, 5% reklaamikäibest, 2009. aastal 2, 5% reklaamikäibest, 2010. aastal 2, 5% reklaamikäibest. Õiglase tasu suuruseks ajavahemikul 2001 - 2003 oleks 20% õiglase tasu suurusest, mis kehtestatakse alates 2004. aastast. Kostja vaidles vastu hageja poolt pakutud reklaamikäibe kontseptsioonile. Reklaamikäibena tuleb käsitleda üksnes raamatupidamises kajastatud reklaamikäivet, mis sisaldab ka bartertehinguid. Programmiga seotud kaubad ja teenused, s. t. sisuliselt kogu organisatsiooni kõrvaltegevus ei saa olla käsitletav reklaamikäibena. Samuti ei ole reklaamikäibeks sponsorsummad, mida kasutatakse ajakirjandusliku, s. t. sõnalise programmi toetamiseks. Kostja on valmis tasuma ka suurema summa, kui see tuleneb tema reklaamikäibest. Hagejad ei ole varasemalt kostjale esitanud nõuet tasuda õiglast tasu ja seetõttu ei olnud kostjal varasemalt ka kohustust seda tasu maksta. Hageja nõuded selle kohta, et tasu arvestus põhineks minutitasu arvestusel, ei ole põhjendatud. Minutitasu arvestamine tooks kostjale kaasa ülemääraseid kulutusi fonogrammide kasutamise arvestamisel ja kuulajaskonna määratlemisel. Esimese astme kohtu otsus 4. mai 2007. a. vaheotsusega määras Harju Maakohus õiglase tasu arvestamise metoodika järgmiselt: alates 1997. aastast kuni kohtuotsuse jõustumiseni on õiglase tasu suuruseks 2, 5% kostja reklaamikäibest aastas, kusjuures perioodi 1997 – 2003 eest tasumisele kuuluv summa on 20% arvestatud summast. Alates kohtuotsuse jõustumisest tuleb määrata õiglase tasu suuruseks 10.001 – 100.000 kuulaja puhul 8, 30 krooni minutis, 1001 – 10.000 kuulaja puhul 1, 66 krooni minutis ja kuni 1000 kuulaja puhul 17 senti minutis. Maakohus tegi vaheotsuse, tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449

lõikele 1 ja märkides, et ei analüüsi hageja nõudeid õigust rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja tasu väljamõistmiseks. Otsuse kohaselt on hageja nõue tasu meetodi kindlaksmääramiseks põhjendatud. Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused on absoluutne õigus ning AutÕS § 72 lõikest 1 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda õiglast tasu fonogrammi või esituse kasutamisel, mitte alles pärast hageja poolt nõude esitamist. Seega ei ole kostja väide selle kohta, et ta ei saanud õiglast tasu maksta, sest hagejad ei ole seda nõudnud, põhjendatud. Kostja vastuväited on vastuolus ka kostja enda tegevusega, sest kostja on tasunud tasu fonogrammide kasutamise eest 2006. aastal. Pooled vaidlevad selle üle, milline võiks olla meetod, mille alusel õiglast tasu arvestatakse. Pooled ei ole ei omavahel ega ka hagejate ja kostja katusorganisatsiooni kaudu peetavatel läbirääkimistel jõudnud kokkuleppele õiglase tasu arvestamise meetodi kindlaksmääramisel ega ka tasu suuruse osas. AutÕS § 72 lg. 1 sätestab, et õiguste omajatel on õigus saada ja kostjal kohustus tasuda õiglast tasu fonogrammide kasutamise eest. Termin „õiglane tasu” tähendab eelkõige seda, et tasu suurus peab olema võrdeline õiguste omaja poolt tehtud panusega, kuid samas võimaldama ka liigsete kulutusteta fonogrammide üldsusele edastamist, seega ei tohi tasu olla kosta suhtes liigselt koormav. Tasu meetodi kindlaksmääramisel on oluline ka selle meetodi rakendamise keerukus ja tasu suuruse objektiivne kontrollitavus. Reklaamikäibel või muusika osakaalul ja reklaamikäibel baseeruva arvestusmeetodi kasutamine eeldab kostja pidevat aruandlust hagejale, samuti on pooled erineval seisukohal selles suhtes, mida pidada reklaamikäibeks. Kostja raamatupidamist teostab kostja, seega on reklaamikäibe suuruse näitamine üksnes kostja meelevallas. Seega tuleb arvestusmeetodi valikul lähtuda võimalusest, et arvestusmeetodi kasutamine minimeeriks edasisi vaidlusi. Reklaamikäibel põhinev arvestusmetoodika ei ole mõlema poole poolt objektiivselt kontrollitav ning võib põhjustada edaspidiseid vaidlusi arvestuse aluseks võetavate arvandmete kohta. Seetõttu ei ole reklaamikäibel põhinev arvestusmeetod tulevikus kasutatav. Arvestades asjaolu, et fonogrammide edastamisele kulunud minutiarvestuse pidamine tagantjärele ei ole võimalik, tuleb reklaamikäibel põhinevat arvestusmetoodikat kasutada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Reklaamikäibel ja muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika nõuab ilmselgelt kõige rohkem kulutuste tegemist mõlemale osapoolele ning toob endaga kaasa ka kõige rohkem vaidlusi. Kostja seisukoht selle kohta, et temale tuleks anda üleminekuperiood majanduslike kahjude vältimiseks, sest kostja peab tasuma korraga õiglase tasu ka eelnevate perioodide eest, ei ole põhjendatud. Õiglase tasu maksmise kohustus on seadusega sätestatud alates 1992. a. Kostjal oli võimalus hoida ära olukord, kus tasu tuleb maksta eelnevate aastate eest korraga, tasudes õiglast tasu pidevalt. Kostja on seda võimalust ka osaliselt kasutanud. Enda äranägemisel tasu maksmine oleks hoidnud ära olukorra, kus hagejad nõuavad kogu tasu sisse korraga. Tasumäära kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et õiguste omaja poolt saadav tasu ei ületaks teose autorite poolt saadavat tasu. Teiste riikide vastavad tasumäärad ei ole kohtule siduvad. Eesti Vabariigis on lähtutud AutÕS põhimõttest, et õiguste omajad ja fonogrammide avalikkusele edastajad saavutavad kokkuleppe õiglase tasu osas lepingus ning riigipoolne tasumäärade ja arvestusmetoodika kehtestamine ei ole vajalik. Samas nähtub teiste riikide praktikast, et tasumäärad raadioprogrammides edastatavate fonogrammide eest jäävad alla 5% reklaamikäibest. Kostja on läbi oma katusorganisatsiooni nõustunud 2, 5%-lise tasumääraga reklaamikäibest. Mõistlik on määratleda õiglase tasu suuruseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2, 5% kostja reklaamitulust aastas.

Muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika on kõige objektiivsemalt kohaldatav õiglase tasu arvestusmetoodika. Muusika osakaal on objektiivselt kontrollitav nii hageja kui ka kostja poolt, kostja on võimeline ise mõjutama muusika osakaalu suurust oma programmis. Arvestus, mis põhineb fonogrammide tegelikul kasutamisel, on kõige rohkem vastavuses õiglase tasu põhimõttega, sest õiguste omajad saavad tasu vastavalt sellele, kui palju nende poolt toodetud fonogramme tegelikult kasutatakse. Programmis kasutatavate fonogrammide ajalise kestuse mõõtmiseks on kostjal vaja teha vaid ühekordne investeering. Kostja väited selle kohta, et selline investeering on ülemäära suur või vastava arvutiprogrammi koostamine võimatu, on paljasõnalised. Asjaolu, et Eesti Raadioga on sõlmitud leping just minutitasu arvestuse järgi, tõendab, et minutite arvestamine on tegelikkuses võimalik. Õiguste omajaid on sellisel juhul koheldud võrdselt, kui kõikides ringhäälinguorganisatsioonides kohaldatakse nende suhtes ühtset arvestusmetoodikat. Kostja väited selle kohta, et tal puudub ülevaade oma kuulajaskonna suurusest, ei ole põhjendatud. Üldiselt on teada, et ringhäälinguorganisatsioonid peavad arvestust oma kuulajaskonna või vaatajaskonna üle (nn. vaataja ja kuulaja reitingud), mida arvestatakse programmide koostamisel ja muu organisatsiooni tegevuse koordineerimisel. Ekirjavahetusest kostja katusorganisatsiooni ja hageja vahel nähtub, et muusikaprogrammi ja reklaami osakaal päeva lõikes on muutuv. Ka nimetatud kirjavahetus tõendab asjaolu, et kostja (ringhäälinguorganisatsioon) on teadlik oma kuulajaskonna suurusest ja selle jaotumisest. Seega on põhjendatud kohaldada minutitasu arvestuse metoodikat alates kohtuotsuse jõustumisest, mis annab kostjale piisavalt aega metoodika rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks. Apellatsioonkaebus AS Trio LSL palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata vaidluse tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus tegi vaidlustatud otsuse vaheotsusena, tuginedes TsMS § 449 lõikele 1. Nimetatud sättest tulenevalt võib kohus teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus nõude põhjendatuse üle. Poolte vahel ei ole kunagi olnud vaidlust selles, et AutÕS § 72 alusel on ringhäälinguorganisatsioon kohustatud fonogrammitootjatele ja esitajatele maksma õiglast tasu ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammide kasutamise eest. Vaidluse esemeks on õiglase tasu määr, ehk siis, esiteks, meetod, ja seejärel sellest tulenev nõude suurus, s. o. majanduslik kategooria. Maakohtu otsus on osaotsus TsMS § 450 mõistes, sest sisuliselt on õiglase tasu arvestamise alus, s. t. meetod ja nõutav kahjusumma kaks iseseisvat nõuet, kusjuures nimetatutest teise lahendamiseks on vajalik esimese nõude osas vaidluse lõppemine. Kohus on määranud õiglase tasu suuruseks alates 1997. a. kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2, 5% kostja reklaamikäibest aastas, seejuures perioodi 1997 - 2003 eest tasumisele kuuluv summa on 20% arvestatud summast. Nimetatud „20% arvestatud summast” on ebaselge ja tõlgendatav selliselt, et „arvestatud summaks” on tasu perioodi eest „1997 kuni kohtuotsuse jõustumiseni” ning et nimetatud tasust kuulub hagejatele väljamaksmisele 20%. Seega kujuneks õiglaseks tasuks 20% apellandi poolt kogu eelneva 10-aastase perioodi eest tasutud summast. Peaks puuduma vaidlus selles, et reklaamikäive 2007. a. ei ole võrreldav reklaamikäibega eelnevatel aastatel ja eriti võrreldes aastaga 1997. Mõlemad menetlusosalised olid ja jäid ka asja kohtulikul arutamisel seisukohale, et 2004. aastale eelnevate aastate eest kuuluks tasumisele 20% 2004. aasta tasu määrast. Selles osas on maakohtu otsus vastuolus menetlusosaliste ühtelangeva seisukoha ja sellekohase kokkuleppega. Apellant ei nõustu 2, 5%-lise tasumäära kehtestamisega alates 1997. a. Kohus märgib otsuse põhjendavas osas, et kostja on ise nõustunud läbi oma katusorganisatsiooni

tasumääraga 2, 5% reklaamikäibest. Kostja ei ole aga ei iseseisvalt ega ka läbi ERL kunagi väitnud, et ta on nõus niisuguse tasumääraga kõigi aastate osas. Vastuses hagiavaldusele on esitatud ERL juhatuse poolt välja töötatud ja ERL-i kõigi liikmete õigusi ja võimalusi arvestav ettepanek, mille kohaselt oleks õiglane määrata tasu arvestamise aluseks olev protsendimäär astmelisena, kusjuures tasumäär 2, 5% hakkaks kehtima 2008. aastast. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja ettepanekuga. Konkreetsed protsendimäärad ei olnud aga kohtuistungil üldse arutelu objektiks. Apellant vaidleb vastu tasu arvestamise meetodile, mis hakkaks kehtima kohtuotsuse jõustumisest ja põhineks nn. minutitasu arvestusel. Minutitasu kriteeriumideks olid raadioprogrammi kuulajate arv, kuulajate arvul põhinev minutitasu, kasutatud fonogrammi kestus. Hagejad ei andnud selgitusi ega põhjendanud, millistel alustel on saadud kuulajate arvu erinevad kategooriad A, B ja C või millistel alustel on saadud minutitasu hinnad. Väide, et aluseks on võetud Eesti Raadioga sõlmitud lepingutingimused, ei ole võetav põhistustena, mis võimaldaks teha järeldust selle meetodi alusel arvutatava tasu õigluses. Kuna minutitasu meetodi konkreetsed kriteeriumid ja nende tuletamise alused ei olnud sisulise vaidluse esemeks, siis ei olnud kostjal võimalust ega ka põhjust neile kohtuistungil vastuväiteid esitada. Vaidlustatava otsuse tegemisel on kohus seega väljunud konkreetse nõude piiridest. Kohus ei ole analüüsinud ega teinud arvutust minutitasu meetodi konkreetsetel tingimustel kehtestamise rahalises väljenduses. Apellant palub võtta asja materjalide juurde tabeli, millest nähtuvad andmed võimalike tasude kohta, arvestatuna kohtu määratud meetodist arvates kohtuotsuse jõustumisest. Apellandi poolt EAÜ-le 2006. a. deklareeritud raadioreklaamikäive oli ca 12, 6 miljonit krooni (koos TRIO Gruppi kuuluva Raadio Elmariga, kes on iseseisev juriidiline isik ja omab ringhäälinguluba), millest minutitasu alusel makstav tasu moodustaks 68, 3% (arvestatuna koos Raadio Elmariga 60, 1%) reklaamikäibelt. Sisuliselt viiks minutitasu kehtestamine apellandi tegevuse kohesele lõpetamisele. Kohus ei ole arvestanud ühtegi kostja vastuväidet minutitasu üleminekuga kaasnevate kulutuste osas ega põhjendanud nende arvestamata jätmist. Mis tahes ringhäälinguorganisatsiooni suhtes ei või tasu iseenesest olla liiga koormav, samuti ei tohi see olla koormav, tulenevalt tasu arvestamise ja maksmise uuele alusele üleminekuga kaasnevatest rahalistest kulutustest. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et reklaamikäibel põhinev arvestus ei ole mõlema poole poolt objektiivselt kontrollitav ning võib põhjustada edaspidiseid vaidlusi arvestuse aluseks võetavate arvandmete kohta. Reklaamikäive on raamatupidamisdokumentides kajastatav konkreetne näitaja, mis on kontrollitav ja objektiivne ning vastab raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele. Reklaamikäibe mõiste sisustamine ehk aluseks võetavad arvandmed on edasise vaidluse, mitte osaotsuse sisu. Kui kohus asus seisukohale, et reklaamikäibe mõistet otsuses eraldi avada ei ole vaja, siis tähendab see seda, et sisuliselt ei ole meetodit ja selle sisuks olevaid kategooriaid vajagi analüüsida, sel juhul oleks aga tulnud asi lõpuni arutada ka väljamõistetavate summade osas ning vaheotsuse (sisuliselt osaotsuse) tegemine oleks kaotanud oma mõtte. Kohtu seisukoht, et õiglase tasu maksmisega oli kostjal võimalus ära hoida olukord, kus tasu tuleb maksta eelnevate aastate eest korraga, on vastuolus AutÕS § 72 lg. 1 sisu ja mõttega ning selle rakendamise võimalustega praktikas. 26. juulist 1996. a. kuni 29. oktoobrini 2004. a. kehtinud AutÕS § 72 redaktsioonid nägid ette, et teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada fonogrammi kasutajalt ühekordset tasu kaubanduslikul eesmärgil avaldatud fonogrammi raadios või televisioonis või muude tehniliste vahendite kaudu üldsusele edastamise eest. Nimetatud tasu pidi fonogrammi kasutaja maksma fonogrammitootjale, kes poole saadud tasust pidi maksma fonogrammile salvestatud teoste esitajatele, kui teoste esitajate ja fonogrammitootja kokkuleppega ei olnud ette nähtud teisiti.

kohaselt oli tasu saamise eelduseks nõude esitamine esitaja ja fonogrammitootja poolt ühiselt. Nimetatud redaktsioon sätestas sisuliselt eelmiste redaktsioonide mõtte ja sätte praktikas rakendamise põhimõtte selles, et tasu saamine eeldab vastava nõude esitamist, ehk siis fonogrammitootja pöördumist (hiljem ühiselt koos esitajatega) fonogramme kasutanud või kasutava ringhäälingu-organisatsiooni poole. Eesti Ringhäälingute Liit (ERL) ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) alustasid läbirääkimisi õiglase tasu arvestamise alusesse puutuvalt 2001. a., kusjuures esitajatelt EFÜ tookord veel volitusi saanud ei olnud. Seega on teoreetiliselt alus rääkida nõude esitamisest alles alates 2001. aastast.

Enamuses välisriikides eeldatakse poolte vastavat kokkulepet ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate puhul on neile makstav tasu ca 50% väiksem autoritele makstavast tasust. Kohus on märkinud, et reklaamikäibel ja muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika nõuab ilmselt kõige rohkem kulutuste tegemist mõlemale poolele ning toob kaasa kõige enam vaidlusi. Samas on kohus leidnud, et muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika on kõige objektiivsemalt kohaldatav arvestusmetoodika. Seega on kohtuotsus vastuoluline. Kohtu seisukohaga selles, et muusika osakaal on objektiivselt kontrollitav nii hageja kui ka kostja poolt ning et kostja on ise võimeline mõjutama muusika osakaalu suurust programmis, ei saa nõustuda. Teoreetiliselt oleks kostjal võimalik mingil määral muusika osakaalu programmis mõjutada, kuid muusika osakaal iseenesest ei ole näitaja, mis määrab konkreetse programmi edukuse ja kuulatavuse. Ekslik on seisukoht, nagu sõltuks raadiojaama edukus ja kuulatavus ning eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni reklaamikäive eelkõige muusika kasutamisest ja selle osakaalust. Erinevused programmide kuulatavuses tekivad eeskätt sellistest muusikavälistest teguritest, nagu programmi ülesehitus, saatejuhid, turundus ja muud väiksemad tegurid, mis lõppastmes loovad raadiojaama identiteedi. Viidatud teguritel ei ole mingit seost hagejatega. Lisaks sellele on eetrimüügist saadav raha nn. pöördvõrdelises suhtes muusikasse. Kõige kuulatavamad on hommikuprogrammid, mis sisaldavad kõige vähem muusikat, ning nende raames on eetriaja müük kõige tulutoovam. Samas on, näiteks, öine periood, kus enamuses raadiojaamades mängitakse vaid muusikat ja puudub igasugune sõnaline programm, praktiliselt olematu tuluga eetriaeg. Kohtu arvates tõendab asjaolu, et Eesti Raadioga on sõlmitud leping just minutitasu arvestuse järgi, et minutite arvestamine tegelikkuses on võimalik. Vaidlus ei ole selles, kas minuteid on võimalik arvestada või mitte, küsimus on selles, kas ja millisel määral tooks see tasu maksjale kaasa täiendavaid kulutusi. Lisaks minutitele on nn. minutitasu meetodil ka muud kriteeriumid, mille rakendamine tooks samuti kaasa täiendavaid kulutusi, mis kõik kokku teevad tasu maksmise apellandile põhjendamatult koormavaks. Võrdlus Eesti Raadioga ei ole kohane ning kohus on jätnud põhjendamatult arvestama kostja sellekohased vastuväited. EMOR-i uuringute (ja teiste analoogiliste uuringute) puhul on tegemist sotsioloogiliste uuringutega, mis võiksid olla orientiirideks majandustegevuse analüüsimisel ja suunamisel, kuid need ei saa olla aluseks kohustusi põhistavate arvutuste tegemisel. Uuringu orienteeruv aastane maksumus on käesoleval ajal ca 50 - 60.000 krooni, millele lisandub käibemaks. EMOR-i uuringute edastamine kolmandatele isikutele ei ole võimalik. Eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni tellitud uuringu puhul ei tohi unustada seda, et iga ringhäälinguorganisatsiooni suhtes on enamus teistest konkurendid, ning juhul, kui uuring juba tellida, siis kõigi eelduste kohaselt soovitakse selles saada statistilist ülevaadet ja vastust lisaks ka täiendavatele, päevakajalistele küsimustele. Eesti Raadio kui avalik-õigusliku institutsiooni puhul on uuringud aga avalik teave, seega vajadusel ka EFÜ poolt kontrollitav. Raadiojaama kuulatavus, s. o. kuulajate arv, ei ole stabiilne suurus ning eeldab, nagu ka hagejad ise on märkinud, kas siis kord kvartalis või üks kord aastas uue uuringu korraldamist. Kostjale ühelt poolt uuringute pideva korraldamise kohustuse panek ja teiselt poolt vajadus ka kostja huve silmas pidades lähtuda kuulajate arvu tegelikust suurusest, on vaieldamatult pidevalt koormavaks tegevuseks nii uuringute tellimise, tulemuste hagejaga kooskõlastamise kui ka uuringutega kostja jaoks kaasnevate rahaliste kulutuste mõttes. Nn. minutitasu arvestuspõhimõtte ühe kriteeriumi väljaselgitamise võimatus, millel omakorda peaks põhinema teine kriteerium (kuulajate arvul põhinev minutitasu), tingib alternatiivpõhimõttena hagejate poolt pakutud minutitasu rakendamise võimatuse. Avalik-õiguslik ja eraõiguslik ringhäälinguorganisatsioon ei ole võrreldavad. Eesti Raadios peetakse eraldi arvestust jaamade kaupa, mis olenevalt raadiojaamast on erinev. Need

raadiojaamad, kus on kasutusel uusim vastav eetritarkvara, saadakse suurem osa algandmetest ehk eetris kõlanud loo kestused kätte automaatselt. Lood, mida edastatakse nn. playlisti väliselt (lisalugu, saate sees jne.), paneb produtsent eraldi kirja. Nendes raadiojaamades, kus viidatud uusim eetritarkvara eeltoodud informatsiooni ei väljasta, pannakse kasutatud fonogrammid kirja käsitsi. Eesti Raadios ei ole isik üksinda eetris. Puldis on reeglina produtsent, kes siis vastavat arvestust teeb ja saab teha. Kui andmed kõigi jaamade kohta on kogutud, koondab IT osakond kõik andmed ühte aruandesse, milles kajastatakse siis juba ka kõik ajavööndid, formaadid ja informatsioon iga konkreetse fonogrammi osas (tootja, esitajad). Kui mõne esitaja või fonogrammitootja kohta andmed puuduvad, siis tegeleb selle küsimusega eelnevalt fonoteegiosakond, kus selgitatakse välja puuduolevad andmed ja sisestatakse need käsitsi aruandesse. Apellandil kui eraõiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil Eesti Raadioga võrreldav struktuur ja eetritarkvara puudub. Minutitasu arvestamise meetodi rakendamine tooks apellandi jaoks iga raadiojaama osas kaasa minimaalselt täiendavad kulutused: tarkvara ostmine (hind 50.000 krooni kuni 500.000 krooni), riistvara ostmine 20.000 krooni, töökoha loomine 10.000 krooni. Apellandi puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes raadioprogramme edastab nii eetriaja müügist saadud tuludest kui ka kõrvaltegevusest saadavatest tuludest, sest tihtipeale ei kata reklaamikäive vajalikke kulutusi. Seni Eesti Raadio puhul toiminud kokkuleppeline tasu arvestamise meetod ei saanudki tugineda reklaamikäibele, sest Eesti Raadiol seda tuluartiklit ei ole. 2006. a. oli Eesti Raadio aastaeelarve 120 miljonit krooni, samal ajal kui enam kui 20 eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni reklaamikäive kokku oli ligi 100 miljonit krooni. Kohtu seisukoht selles, et minutitasu arvestuse metoodika rakendamine kohtuotsuse jõustumisest annab kostjale piisavalt aega metoodika rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks, on otsene sekkumine kostja majandustegevusse, kusjuures kohus ei ole arvestanud vajadust minutitasumeetodile üleminekuks tellida ja saada EMORI-i uuring kuulajate arvu kohta, soetada uus arvutitarkvara (ehk ka riistvara) ja luua uus töökoht, sellega kaasnevaid rahalisi kulutusi, mida kinnitatud aastaeelarves ette nähtud ei ole jms. nimetatuga kaasnevat. Sisuliselt tähendaks see apellandi kohustust minna üle uuele arvestussüsteemile. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole EFÜ ja EEL puhul kasutatav sama süsteem, mis on toiminud suhetes Eesti Autorite Ühinguga s. o. protsent reklaamikäibest juba 10 aasta jooksul ja seejuures mis tahes pretensioonide ja kahtlustusteta. Ühesuguse meetodi kasutamine nii EAÜ kui ka EFÜ ja EEL puhul ei tooks apellandile kaasa mingit täiendavat koormust ega olulisi rahalisi kulutusi, mis kaasneksid minutitasumeetodi kehtestamisega. Samuti oleks EAÜ ja EFÜ ning EEL näol tegemist tasu maksjate suhtes ühisel positsioonil ja ühiste huvide eest seisva „liiduga”, ning nimetatud organisatsioonidel on vajadusel alati võimalus ka vastastikku kontrollida tasu maksjate poolt neile esitatavaid andmeid. Vastuapellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu. Vastuapellatsioonkaebus Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ ja Eesti Esitajate Liit MTÜ paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus määras alates 1997. a. õiglase tasu suuruseks 2, 5% AS-i Trio LSL reklaamikäibelt aastas, ning määrata uue otsusega kindlaks alates 1997. a. kuni kohtuotsuse jõustumiseni õiglase tasu suuruseks 4, 5% AS-i Trio LSL raadiojaamades edastatavate raadioprogrammidega seotud reklaamikäibest, sidudes alates kohtuotsuse jõustumisest tasutava õiglase tasu suurus iga-aastase tarbijahinnaindeksi muutusega. 4, 5% reklaamikäibest on tasu suuruseks, mida AS Trio LSL maksab muusikateoste edastamise eest raadioprogrammides Eesti Autorite Ühingule. Autoriõigustega kaasnevate õiguste omajatele (esitajad, fonogrammitootjad) makstav tasu ei saa olla väiksem autoritele makstavast tasust, kuna muusika edastamiseks raadios kasutatakse peaaegu 100%

fonogramme või nende koopiaid; raadioorganisatsioonid saavad ise otsustada, kas muusika edastamiseks kasutatakse fonogramme või mitte, ning fonogrammi kasutamise korral on see nende teadlik, tahtlik ja majanduslikult põhjendatud valik; fonogramm on valmistoode, mille tootmiseks ei ole raadioorganisatsioon pidanud tegema mitte mingisuguseid kulutusi; fonogrammitootjad ja esitajad on teinud kulutusi fonogrammi tootmiseks ning kandnud kogu sellega seotud riski; esitajatele ja fonogrammitootjatele makstava õiglase tasu suurus ei saa olla sümboolne; esitajatele ja fonogrammitootjatele makstavat tasu kasutatakse eelkõige uute esituste loomiseks ja fonogrammide tootmiseks, mis on omakorda kasulik ka raadioorganisatsioonile. Lisaks sellele ei saa õiglase tasu suuruse arvestamise aluseks olev reklaamikäive olla seotud ainult AS-i Trio LSL tegevusega. Raadioprogrammidesse reklaami müümise ja muu selletaolisega ei tegele mitte ainult ringhäälinguluba omav raadioorganisatsioon ise, vaid ka kolmandad isikud. Seega oleks õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel selle sidumine ainult AS-i Trio LSL enda reklaamikäibega liiga kitsendav ning apellantide õigusi ja huve ebamõistlikult piirav. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud AutÕS § 72 lõiget 1. Õigusnormi rikkumine tuleneb asjaolust, et kohtu poolt kindlaks määratud tasu suurus alates 1997. a. kuni kohtuotsuse jõustumiseni ei ole õiglane. Õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel alates kohtuotsuse jõustumisest oleks kohus pidanud ette nägema ka printsiibi sellise tasu suuruse muutmiseks, sidudes tasu suuruse, näiteks, iga-aastase tarbijahinnaindeksi muutusega. Vastasel korral oleks kohtu poolt määratav õiglane tasu kehtestatud muutumatu suurusena ning selle edasine muutmine tooks ilmselt endaga kaasa uusi kohtuvaidlusi. Samuti ei vastaks sellise muutumatu suuruse kehtestamine ilmselt ei hagejate ega kostja huvidele. Sellest tulenevalt on kohus ebapiisavalt tuvastanud alates kohtuotsuse jõustumisest AS Trio LSL poolt apellantidele tasutava õiglase tasu suuruse metoodika. AS-i Trio LSL apellatsioonkaebusele vaidlevad hagejad vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 656 lg. 2 ja § 657 lg. 1 p. 3 alusel, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tegi asjas vaheotsuse, millega määras kindlaks õiglase tasu arvestamise meetodi. Vaheotsuse tegemise alusena viitas maakohus TsMS § 449 lõikele 1, selle kohaldamise eeldusi põhjendamata. Osundatud sätte kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Maakohus rikkus seda normi, sest ei tuvastanud vaheotsusega esitatud rahalise nõude põhjendatust ega põhjendamatust, nagu viidatud norm võimaldab. Hagejate kui autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate rahaline nõue kostja vastu seisneb õiglase tasu väljamõistmises autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise aja eest AutÕS § 72 alusel. Selle kindlaksmääramine, kas tasu arvestamisel tuleb lähtuda protsendina kostja või vahetult fonogramme üldsusele esitava isiku reklaamikäibest või fonogrammide esitamise minutitasust või nende kombinatsioonist, ei lahenda veel küsimust hagejate rahalise nõude põhjendatusest. Pealegi kostja iseenesest ei eita hagejate õigust saada õiglast tasu fonogrammide üldsusele edastamise eest ja seega ei vaidle pooled nõude põhimõttelise põhjendatuse üle. Pooled vaidlevad tasu suuruse üle. Maakohus tegi vaheotsuse nõude kohta, mille lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse. Nii ei kujuta eraldi nõudena esitatud taotlus – määrata hagejatele kostja poolt fonogrammide edastamise eest tasumisele kuuluva õiglase tasu arvestamise metoodika – endast seadusele tuginevat pooltevahelise õigussuhte ümberkujundamise nõuet ega ole käsitletav ka õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamisele suunatud tuvastushagina. Pooltel ei ole lepingulist suhet ja kohtu pädevuses ei ole sellise suhte tekitamine ega selle tingimuste määramine. Seega ei saanud kohus teha asjas otsust, sealhulgas vaheotsust nõude kohta, mis ei kuulu kohtu pädevusse. Et tegemist ei ole tsiviilõigusliku nõudega, ei saa maakohtu vaheotsust käsitleda ka osaotsusena TsMS § 450 lg. 1 lause 1 tähenduses, mille kohaselt juhul, kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Asjaolu, et hagejal saadaoleva tasu suuruse kindlakstegemine eeldab lähtumist teatud põhimõtetest, ei muuda taoliste põhimõtete kindlaksmääramise nõuet iseseisvaks tsiviilõiguslikuks nõudeks. Hagejate hagi on suunatud raha maksmisele. Samas ei ole hagejad oma rahalise nõude suurust kooskõlas TsMS §-ga 135 ja § 363 lg. 1 punktiga 1 määratlenud. TsMS § 364 lg. 4 kohaselt, kui hageja esitab hagi nii raha saamiseks või muu teo tegemiseks kui ka sellega seotud vara nimekirja või arvestuse esitamiseks sissetulekute või kulude kohta või vande andmiseks, võib hageja jätta oma raha maksmisele või muu teo tegemisele suunatud nõude nimekirja või arvestuse esitamiseni või kinnituse andmiseni või selle nõude suhtes osaotsuse tegemiseni täpselt määratlemata. Hageja ei ole koos raha maksmisele suunatud nõudega esitanud viidatud sättes nimetatud nõudeid, maakohus ei ole aga juhtinud hageja tähelepanu tema raha saamisele suunatud nõude määratlematusele. Seega ei ole maakohus täitnud TsMS § 392 lg. 1 punktis 1 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja hageja nõuded. Kolleegium leiab, et hagejatele rahalise nõude määratlemiseks vajalikke andmeid saab nõuda ka nii TsMS § 236 lg. 2 kui § 280 lg. 1 alusel. Et esimese astme kohtu menetluses asetleidnud menetlusnormide rikkumised ei võimalda ringkonnakohtul asja sisuliselt lahendada, tuleb otsus tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Selles mõttes on apellatsioonkaebus rahuldatud ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatud osaliselt. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse asja sisu puudutavatele väidetele kolleegium hinnangut ei anna. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue läbivaatamise tulemusest lähtudes.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.