Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Ljudmila Tsõrulnik esitas Viru Maakohtule hagi notar Sergei Nikonovi vastu töövaidluses. L. Tsõrulnik pöördus 28.02.2003 Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni poole avaldusega tööandja FIE Narva notar Sergei Nikonovi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, hüvitisena 6 kuu keskmise palga summas 24 000 krooni ja töölepingu seaduse (TLS) § 119 lg 2 alusel lõpparve väljamaksmisega 7 päeva viivitamise eest keskmise palga 1274 krooni nõudes (töövaidlusasi nr 9-02-2/4137-2003). Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjon jättis 03.04.2003 otsusega L. Tsõrulniku nõuded rahuldamata. L. Tsõrulnik ei olnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus ja esitas Narva Linnakohtule 05.05.2003 hagi FIE Narva notar S. Nikonovi vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 07.11.2002 FIE Narva notar S. Nikonovi büroos notari abina. Tööleping oli sõlmitud määramata ajaks, katseajaga neli kuud. 31.01.2003 jäi hageja haigeks ja perearst L. Postolova andis välja töövõimetuslehe nr 0368205, millest hageja teavitas telefoni kaudu tööandjat. 31.01.2003 õhtul tuli hageja juurde koju notar S. Nikonov ning tõi hagejale tööraamatu, kus oli vormistatud töölepingu lõpetamine alates 31.01.2003 TLS § 86 lg 5 alusel. Kuna hageja oli haige ja haiguslehte momendil ei olnud, millega hageja oleks saanud tõendada, et on haiguslehel, võttis hageja tööraamatu vastu. Alates 31.01.2003 kuni 06.02.2003 oli hageja ajutiselt töövõimetu. Lõpparve maksti hagejale alles 06.02.2003. Hageja leidis, et tööandja lõpetas töölepingu seadust rikkudes, kuna TLS § 91 lg 1 p 1 keelab töölepingu lõpetamise töötajaga ajutise töövõimetuse ajal. Tööandja viivitas lõpparve maksmisega 6 päeva, sest lõpparve kanti hageja arvele üle 06.02.2003. Iga viivitatud päeva eest soovis hageja saada TLS § 119 lg 1 p 2 alusel keskmist palka. Hageja palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista kostjalt hüvitis 6 kuu keskmise palga ulatuses ning hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest samuti 6 päeva ulatuses. FIE Narva notar S. Nikonov vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on tööleping hagejaga lõpetatud 07.02.2003. Kuna lõpparve hagejale on välja makstud isegi üks päev enne töölepingu lõpetamist, s.o 06.02.2003, siis puudub alus hüvitise väljamaksmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

Maakohus rahuldas 5. mai 2008 otsusega L. Tsõrulniku hagi osaliselt ning jättis rahuldamata L. Tsõrulniku hagi hüvitise nõude osas lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest; rahuldas L. Tsõrulniku hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudes; luges poolte vahel 07.11.2002 sõlmitud töölepingu lõpetamise alates 31.01.2003 TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks; luges poolte vahel 07.11.2002 sõlmitud töölepingu lõpetatuks alates 07.02.2003 TLS § 79 lg 1 alusel; kohustas kostjat vormistama töölepingu lõpetamine hagejaga nõuetekohasel viisil, ning mõistis S. Nikonovilt välja L. Tsõrulniku kasuks hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 4000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on S. Nikonovi ja L. Tsõrulniku vahel 07.11.2002 sõlmitud töölepinguga tõendatud, et L. Tsõrulnik asus tööle notari abina alates 07.11.2002 määramata ajaks, nelja kuulise katseajaga ja töötasuga 4000 krooni kuus. Tööleping lõpetati TLS § 86 p 5 alusel, seega tööandja algatusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Poolte vahel puudub vaidlus hagejaga töölepingu lõpetamise aluse kohta. Hageja poolt esitatud töölepingu järgi lõpetati tööleping 31.01.2003. Töövõimetuslehe nr 0368205 kohaselt oli hageja ajutiselt vabastatud töölt haigestumise tõttu alates 31.01.2003 kuni 06.02.2003 ja tal tuli asuda tööle alates 07.02.2003. Hageja väidete kohaselt teatas ta 31.01.2003 tööandjale telefoni teel haiguslehel viibimisest. TLS § 91 lg 1 p 1 järgi töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal, välja arvatud TLS § 86 p 9, s.o töölepingu lõpetamisel pikaajalise töövõimetuse tõttu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui töölepingu lõpetamine on seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jms.), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Hageja seletustega, on tuvastatud, et hageja teatas tööandjale sekretäri kaudu haiguslehel viibimisest 31.01.2003. Vaatamata sellele vormistas tööandja töölepingu lõpetamise alates 31.01.2003. TLS § 73 lg 1 tuleneb, et tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Poolte vahel 07.11.2002 sõlmitud töölepingusse on kantud töölepingu lõpetamise päevaks 31.01.2003 ja aluseks TLS § 86 p 5. Tööandja 07.02.2003 korraldust ei saa lugeda töölepingu muutmiseks, kuna muudatused töölepingus vastavalt TLS §-le 70 vormistatakse kirjalikult. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. Eesti Haigekassa 28.04.2003 vastusest hageja avaldusele nähtub, et hageja kindlustuskaitse on lõpetatud alates 31.01.2003. Seega on tõendatud, et tegelikult lõpetati tööleping hagejaga 31.01.2003, s.o töötaja töövõimetuse ajal, mis on vastuolus TLS § 91 lg-s 1 sätestatud nõuetega, mistõttu oli töölepingu lõpetamine alates 31.01.2003 ebaseaduslik. TLS § 117 lg 1 järgi on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui töötaja loobub tööle

ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja tööle ennistamist ei soovinud. Riigikohus on 19.12.2005 otsuses nr 3-2-1-156-05 leidnud, et kui töötaja viibib töövõimetuslehel või puhkusel, ei ole töölepingu lõpetamine lubatud ja töölepingu lõpetamise päevaks tööõigussuhtes loetakse töötaja tööle naasmise päev s.o päev, mil töötaja tuli pärast haigust tööle ja vormistati töölepingu lõpetamine. Tööandja ei või lõpetada töölepingut tagasiulatuvalt, sest sellisel juhul ei ole tal töölepingu lõpetamise päeval võimalik reaalselt korraldada töötajale lõpparve maksmist ja tööraamatu andmist. L. Tsõrulniku esimeseks tööpäevaks pärast haiguslehe lõppemist oli 07.02.2003, seega tuleb lugeda töötajaga tööleping lõpetatuks alates 07.02.2003 tema algatusel. Vastavalt ITVS §-le 30 lg 2 kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduse rikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Kostja teavitas hagejat õigeaegselt oma haigestumisest. Lõpetades töötajaga töölepingu viimase haiguslehel viibimise ajal, rikkus S. Nikonov seadust tahtlikult, kuna pidi teadma töölepingu lõpetamise keelust. Arvestades asjaolu, et hageja töötas tööandja juures töölepingu alusel alates 07.11.2002 kuni 07.02.2003, s.o 3 kuud, oleks hüvitise väljamõistmine 6 kuu eest ebaõiglane ja ebaproportsionaalne võrreldes hageja töötatud ajaga. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitus ühe kuupalga ulatuses, mis on töölepingu p-i 4.1 järgi 4000 krooni. Hageja nõue kostjalt lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 6 päeva keskmise palga ulatuses, summas 1091 krooni, ei kuulu rahuldamisele, kuna tööleping lõppes alates 07.02.2003 ja hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et S. Nikonov kandis hagejale 06.02.2003 üle jaanuarikuu palga ja puhkuse kompensatsiooni. Seega ei viivitanud tööandja lõpparve maksmisega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Notar S. Nikonov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega loeti töölepingu lõpetamine alates 31.01.2003 TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks; osas, millega loeti tööleping lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel; osas, millega kohustati kostjat vormistama töölepingu lõpetamine hagejaga nõuetekohasel viisil; osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 4000 krooni osas ning osas, millega jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda ning teha uue otsuse, millega jätta L. Tsõrulniku hagi rahuldamata ja mõista välja hagejalt kõik kostja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis kohus, et 07.02.2003 korraldusel peab olema töötaja allkiri, kuid ei võtnud arvesse, et töösuhte lõpetamine L. Tsõrulnikuga toimus tööandja algatusel ning töötaja nõusolekut selleks ei nõuta. Asjasse puutumatu on kohtu viide Eesti Haigekassa 24.04.2003 tõendile, kuna pärast 31.01.2003 hageja tööle ei tulnud ning oma töövõimetuslehte tööandjale ei esitanud. Alates 06.02.2003 (s.t enne töövõimetuslehe tähtaja lõpetamist) asus hageja tööle uue tööandja juurde. Maakohus rikkus TsMS §-s 436 lg 1 sätestatud nõuet selle kohta, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Avalduses töövaidluskomisjonile kinnitas hageja, et lõpparve temaga on tehtud 06.02.2003, mitte 31.01.2003. Töövaidluskomisjoni 03.04.2003 otsusega tuvastati, et L. Tsõrulniku nõue tuleb jätta rahuldamata selle tõttu, et tööandja andis 07.02.2003 välja korralduse, millega lõpetas töölepingu alates 07.02.2003. Enne Töövaidluskomisjoni istungit sai hageja tööandja

poolt ettepaneku teha vastav muudatus ka hageja töölepingusse. L. Tsõrulnik ei esitanud aga tööandjale töölepingut. Järelikult oli L. Tsõrulniku käitumine pahatahtlik, mis rikub võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 6 lg 1 ja 7 lg 1 sätestatud nõudeid. Kuna kohus luges töölepingu lõpetamise päevaks 07.02.2003, st päeva, mille määras töösuhete lõpetamise päevana apellant, siis on kohtulik vaidlus sisutu ja kuulub lõpetamisele. Tööleping on lõpetatud L. Tsõrulnikuga 07.02.2003, seega mitte tagasiulatuvalt, vaid korralduse väljaandmise päeval töölepingu lõpetamise kohta. Samal päeval maksti välja lõpparve ja tööraamat anti välja veel varem. Järelikult ei ole antud vaidluses kohaldatav Riigikohtu 19.12.2005 lahend nr 3-2-1-156-05. Kohus rikkus TsMS § 4 lg 2 nõudeid selle kohta, et vaidluse eseme määravad pooled, mitte kohus. Samuti rikkus kohus TsMS § 5 lg 1 selle kohta, et hagi menetletakse poolte poolt avaldatud taotluste alusel lähtudes nõuetest. Hageja esitas kohtule nõuded tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu 31.01.2003 lõpetamine, mõista välja tööandjalt hüvitis ebaseadusliku vallandamise eest, ning mõista välja hüvitis lõpparve maksmisega viivitamise eest. Maakohus kohustas apellanti lisaks sellele vormistama töölepingu lõpetamine L. Tsõrulnikuga. Seega tegi maakohus protsessiõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ebaseadusliku otsuse. L. Tsõrulnik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei vasta apellandi 07.02.2003 korraldus TLS § 70 nõuetele, kuna kõik töölepingu muudatused vormistatakse kirjalikult töölepingus ning muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. Seega on korraldus tühine algusest peale. Vastustaja sai korralduse posti teel 18.03.2003 aga apellant registreeris 14.04.2003 Ida-Virumaa Tööinspektsioonis töölepingu lõpetamise alates 31.01.2003. Seega kirjutas apellant teadlikult alla tühisele korraldusele. Seega on ebaõige apellandi väide, et tööleping lõpetati 07.02.2003. Kuna apellant ei ole lisanud apellatsioonkaebusele kviitungit õigusabi eest ning kohtudokumentides puuduvad kviitungid õigusabi eest 2750 krooni ulatuses, siis on alusetu apellandi väide õigusabikulude väljamõistmise osas vastustajalt.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

vaatamata sellele töölepingu lõpetamise alates 31.01.2003, mis on vastuolus TLS § 91 lg-ga 1. Apellandi viidatud asjaoludest, et avalduses töövaidluskomisjonile oli hageja kinnitanud lõpparve talle väljamaksmist 06.02.2003, ning et hageja oli 05.02.2003 asunud tööle teise tööandja juurde, ei saa teha järeldust, et kostja lõpetas töölepingu hagejaga 07.02.2003, mitte aga 31.01.2003. Maakohus on asunud ka õigesti seisukohale, et tööandja 07.02.2003 korraldust, millega loeti hagejaga sõlmitud tööleping lõpetatuks TLS § 86 p 5 alusel alates 07.02.2003, ei saa käsitleda töölepingu lõpetamise aja muutmisena. Apellandi poolt 07.02.2003 korralduse väljaandmine, mille sisuks oli soov lõpetada vastustajaga tööleping algselt vormistatust hilisema kuupäevaga, on vaadeldav apellandi uue tahteavaldusena töölepingu lõpetamiseks TsÜS § 68 lõigete 1 ja 2 tähenduses. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesoleval juhul ei olnud apellant toimetanud oma 07.02.2003 tahteavaldust töölepingu hilisema kuupäevaga lõpetamiseks vastustajale õigeaegselt kätte (apellandi 07.02.2003 korraldus jõudis vastustajani alles 18.03.2003, s.o töövaidluskomisjonis asja läbivaatamise ajal), siis ei ole tööandja uus tahteavaldus töölepingu hilisema kuupäevaga lõpetamiseks tulenevalt TsÜS § 69 lg-st 1 kehtiv ning apellant ei saa sellele käesolevas vaidluses tugineda. Arvestades eeltoodut on maakohus põhjendatult tunnistanud hagejaga töölepingu lõpetamise alates 31.01.2003 ebaseaduslikuks ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS 117 lg 2 alusel töötaja ühe kuu palga ulatuses. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et hageja on käitunud vastuolus VÕS § 6 lg 1 ja 7 lg 1, keeldudes enne töövaidluskomisjoni istungit kostjale oma töölepingu eksemplari esitamisest tööandja 07.02.2003 korralduses märgitud muudatuste sissekandmiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja keeldumine töölepingu esitamisest tööandjale 07.02.2003 korralduses toodud muudatuste tegemiseks ei ole vaadeldav hageja pahauskse käitumisena ega ole vastuolus VÕS §-s 7 toodud mõistlikkuse põhimõttega, kuna tööandja 07.02.2003 korralduses toodud uus tahteavaldus töölepingu lõpetamise aja osas ei olnud hagejale tulenevalt TsÜS §-st 69 lg 1 siduv. Põhjendatud ei ole samuti apellandi väide, et maakohus on teinud otsuse sisutus vaidluses, kuna on tunnistanud töölepingu lõpetamise päevaks 07.02.2003, mille oli määratlenud töölepingu lõpetamise päevana ka apellant ise. Antud juhul on tõendatud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 5 alusel 31.01.2003, s.o ajal, mil hageja viibis töövõimetuslehel. Kuna kostja rikkus töölepingu selliselt lõpetamisega TLS § 91 lg-s 1 sätestatut ja töölepingu lõpetamine oli seetõttu ebaseaduslik, samas aga ei taotlenud töötaja tema tööle ennistamist, siis oli maakohus õigustatud ITVS § 29 lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema hageja omal algatusel lahkunuks arvates 07.02.2003 , s.o töötamise tegelikust lõppemise päevast. Asjaolu, et kostja on hiljem ühepoolse ja hagejale õigeaegselt kättetoimetamata tahteavaldusega soovinud töölepingu lõpetamise aega muuta, ei muuda õiguslikku olukorda selliselt, et hagejaga töölepingu lõpetamist saaks käsitleda seaduslikuna. Ebaõige on ka apellandi see väide, et maakohus, kohustades kostjat vormistama töölepingu lõpetamise hagejaga nõuetekohasel viisil, on ületanud hageja nõude piire. Kuna maakohus leidis, et töölepingu lõpetamine hagejaga oli ebaseaduslik ja õiguslikku tähendust ei oma kostja poolt 07.02.2003 tehtud korraldus töölepingu lõpetamise aja muutmise osas ning hageja tuleb lugeda töölt omal algatusel lahkunuks arvates 07.02.2003 TLS § 79 lg 1 alusel, siis oli põhjendatud maakohtu poolt õigusselguse huvides ka otsuse resolutsioonis selle märkimine, et kostjat kohustatakse vormistama töölepingu lõpetamine hagejaga nõuetekohasel viisil.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.