Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-03-234 (enne 01.01.2006 nr 2-03-234) 05. mai 2008, Narva
Kohtuasi Menetlusosalised ja nende esindajad
L.T hagi notar S.N vastu töövaidluses Hageja: L.T (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx-xx; xxx) Kostja: notar S.N (büroo asukoht xxx x; xxx) Kostja lepinguline esindaja: Aleksandr Gamazin (ik xxxxxxxxxxx, aadress xxx xx; xxx) Hagimenetlus 16.04.2008, avalik kohtuistung Istungisekretär Jelena Moskaljova, tõlk Anna Herkül Hageja, kostja esindaja
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud Resolutsioon
Menetluskulud Edasikaebamise kord
Tamara Šabarova
Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus
Tsiviilasi nr 2-03-234
asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
L.T pöördus 28.02.2003.a Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni avaldusega tööandja FIE Narva notar S.N vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnustamise, hüvitisena 6 kuu keskmise palka summas 24000 krooni ja TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve väljamaksmisega 7 päeva viivitamise eest keskmise palka 1274 krooni nõudes (töövaidlusasi nr 902-2/4137-2003). Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni 03. aprill 2003.a otsusega jäeti Ljudmila Tsõrulniku nõuded rahuldamata. L. T ei olnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus ja esitas Narva Linnakohtule 05.05.2003.a hagi FIE Narva notar Sergei Nikonovi vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr. 9-02-2/4137-2003).
Hagiavalduse kohaselt hageja töötas alates 07. novembrist 2002.a FIE Narva notar S.N büroos notari abina. Tööleping oli sõlmitud määramata ajaks katseajaga neli kuud.
2(7)
Tsiviilasi nr 2-03-234
Kostja L. T haginõude ei tunnistanud. Vastuväited hagile on selles, et on tööleping hagejaga lõpetatud mitte 31.01.2003.a, kuid 07.02.2003.a - vastavalt sellel kuupäeval tööandja korraldusele. Kuna lõpparve hagejaga on tehtud isegi ühe päeva ette töölepingu lõpetamist – 06. veebruaril 2003, siis ei tohi siiski nõustada hageja nõudega talle hüvitise väljamaksmise kohta. Tõendiks vastuväitedele on S.N nimetatud 07.02.2003.a korraldus, mille on saanud hageja isiklikult; pangaarvest väljavõte L. T-le 3,906 krooni palka jaanuari eest ja hüvitise kasutamata puhkuse eest ülekandmise kohta. Tunnistajaid antud asjas praegu ei ole. Kohtukulud juriidiliste teenuste eest tasumise kohta tuleb jätta hageja kanda, kuna on esitatud tema poolt hagi, mis ei ole põhinenud mingile tsiviilõiguslikule vaidlusele.
Hageja jäi oma haginõude juurde. Eesti Vabariigi Töölepingu seaduse § 70 alusel kõik töölepingu muudatused vormistatakse kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. 07.02.2003.a notari S.N korraldus ei vasta seaduses sättestatule ning on tühine.
Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja seletas, et 30.01.2003 notar S. N teatas talle, et teda ei rahulda hageja tööd notari abina, et ta lõpetab hagejaga töölepingu katseaja ebarahuldava te tulemuste tõttu. Sel päeval S. N ei lõpetanud töölepingut, aga alates 31.01.2003 hageja viibis haiguslehel ja teatas sellest tööandjale. 31.01.2003 õhtul hageja juurde koju tuli S. N isiklikult ja andis hagejale üle tööraamatut ja kirjutas alla töölepingu lõpetamisele. L. T ütles notarile, et ta on haiguslehel ja see on ebaseaduslik. Notar vastas, et ta teab, et hageja on haiguslehel, kuid kõik oli juba vormistatud ette ja ta soovib hagejaga töölepingut lõpetada. Lõpparve ja hüvitis kasutamata puhkuse eest kanti hagejale üle 06.02.2003. 2003.a märtsi kuus notar esitas hagejale korralduse töölepingu lõpetamisest alates 07.02.2003. Hageja loeb seda korraldust tühiseks, kuna töölepingu lõpetamisele peavad kirjutada alla töölepingu pooled. Töölepingu lõpetamise alust hageja ei vaidlusta. Alates 05.02.2003 ta asus tööle AS-s Audest. Kostja esindaja seletas, et 30.01.2003 S. N teatas L. T-le, et lõpetab temaga töölepingu seoses katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. L. T palus lõpetada töölepingu alates 31.01.2003, et ta saaks töötasu terve kuu eest. Tööandja oli sellega nõus. 31.01.2003 hageja teatas kostjale, et on haiguslehel, kuid kuna kõik kanded töölepingusse ja tööraamatusse olid tehtud, 31.01.2003 tööandja tuli hageja juurde ja andis talle üle tööraamatu ja kirjutas alla töölepingule. Töölepingu lõpetamisest teatati 31.01.2003 ka Haigekassale. Tööandja ei maksnud lõpparve, puhkuseraha, kuna ootas haiguslehe lõppemist. Kui kostja sai teada hageja haiguslehe lõppemisest 06.02.2003, tegi ta korralduse, et lugeda töölepingu lõpetamise 31.01 asemel 07.02-st.
Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt, seega kuulub ta rahuldamisele ka osaliselt. 3(7)
Tsiviilasi nr 2-03-234
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolev tsiviilvaidlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS kehtivusperioodil. Siiski tuleb alates 1. jaanuarist 2006 tehtud või tegemata menetlustoimingutele kohaldada alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat TsMS. See tuleneb TsMS §-st 6, mille kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kohtule esitatud Narva notar S.N ja L.T vahel 07.11.2002 sõlmitud töölepinguga (tl 3-4) on tõendamist leidnud, et L. T asus tööle notari abina alates 07.11.2002 määramata ajaks 4 kuulise katseajaga ja töötasuga 4000 krooni kuus. Tööleping lõpetati TLS § 86 p 5 alusel, seega tööandja algatusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Poolte vahel puudub vaidlus hagejaga töölepingu lõpetamise aluse kohta. Hageja poolt esitatud töölepingu eksemplari järgi lõpetati tööleping 31.01.2003. Hageja esitas kohtule töövõimetusleht seeria CA nr xxxxxxx (tl 5), mille kohaselt ta oli ajutiselt vabastatud töölt haigestumise tõttu alates 31.01.2003 kuni 06.02.2003 ja tal tuli asuda tööle alates 07.02.2003. Hageja väidete kohaselt ta teatas tööandjale, et viibib haiguslehel, telefoni teel sekretäri kaudu 31.01.2003 keskpaiku. TLS § 91 lg 1 p 1 järgi töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud § 86 punkt 9, s.o töölepingu lõpetamisel pikaajalise töövõimetuse tõttu). Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslik on töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jms.), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Hageja seletustega, millele kostja oma vastuväidet ei esitanud, on tuvastatud, et hageja teatas tööandjale sekretäri kaudu haiguslehel viibimisest 31.01.2003 keskpaigas. Vaatamata sellele vormistas tööandja töölepingu lõpetamise alates 31.01.2003. TLS § 73 lg 1 tuleneb, et tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Poolte vahel 07.11.2002 sõlmitud töölepingusse on kantud töölepingu lõpetamise päevaks 31.01.2003 ja aluseks TLS § 86 p 5.
4(7)
Tsiviilasi nr 2-03-234
Tööandja 07.02.2003 korraldus (tl 39) kohus ei loe töölepingu muutmiseks, kuna muudatused töölepingus vastavalt TLS § 70 vormistatakse kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. Kohus võiks lugeda töölepingu lõpetamise aja muudetuks, kui korraldusel oleks töötaja allkiri. Vastavalt Eesti Haigekassa 28.04.2003 vastusele hageja avaldusele (tl 36, 37) hageja kindlustuskaitse on tööandja Narva notar S.N poolt lõpetatud alates 31.01.2003. Seega leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et tegelikult tööleping hagejaga oli lõpetatud 31.01.2003, s.o töötaja töövõimetuse ajal, mis on vastuolus TLS § 91 lg-s 1 sätetstatud nõuetega, mistõttu töölepingu lõpetamine alates 31.01.2003 oli ebaseaduslik. Selles osas kuulub hageja nõue rahuldamisele. Hageja nõuab kostjalt hüvitise väljamõistmist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kohus leiab, et see nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. TLS § 117 lg 1 järgi töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. ITVS § 29 lg 1 tulenevalt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel on töötajal õigus nõuda endist tööd või ametikohta. Sel juhul teeb töövaidlusorgan otsuse töötaja ennistamiseks endisele tööle või ametikohale. Hageja tööle ennistamise nõuet esitanud ei ole. ITVS § 29 lg 2 kohaselt kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Sama paragarahvi lg 3 sätestab, et töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks tuleneb töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. ITVS § 73 lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamise päevaks on töötaja tööloleku viimane päev, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2005 otsuses 3-2-1-156-05 väljendatud seisukohast, et kui töötaja viibib töövõimetuslehel või puhkusel, ei ole töölepingu lõpetamine lubatud ja töölepingu lõpetamise päevaks tööõigussuhtes loetakse töötaja tööle naasmise päev s.o päev, mil töötaja tuli pärast haigust tööle ja vormistati töölepingu lõpetamine. Riigikohus märgib, et tööandja ei või lõpetada töölepingut tagasiulatuvalt, sest sellisel juhul ei ole tal töölepingu lõpetamise päeval võimalik reaalselt korraldada töötajale lõpparve maksmist ja tööraamatu andmist. Esimeseks L. T tööpäevaks pärast haiguslehe lõppemist oli 07.02.2003, seega tuleb lugeda töötajaga tööleping lõpetatuks alates 07.02.2003 tema algatusel. Vastavalt ITVS § 30 lg 2 kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest 5(7)
Tsiviilasi nr 2-03-234
ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Kohus võtab arvesse töölepingu lõpetamise asjaolud ja seaduserikkumise iseloomu. Kostja teavitas hagejat õigeaegselt oma haigestumisest. Notar on tööandja, kes on omandanud kõrghariduse õigusteaduses ning lõpetades töötajaga töölepingu viimase haiguslehel viibimise ajal rikkus seadust tahtlikult, kuna pidi teadma töölepingu lõpetamise keelust. Samuti kohus, arvestades asjaolu, et hageja töötas tööandja juures töölepingu alusel alates 07.11.2002.a kuni 07.02.2003.a, s.o 3 kuud, leiab, et hüvitise väljamõistmine 6 kuu eest oleks ebaõiglane ja ebaproportsionaalne võrreldes hageja töötatud ajaga. Kohus peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitus ühe kuupalga ulatuses, mis on töölepingu p 4.1 järgi 4000 krooni. Hageja nõuab kostjalt lisaks hüvitise väljamõistmist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest – 6 päeva keskmise palga ulatuses, summas 1091 krooni. Kohus leiab, et see nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. TLS § 74 lg 2 kohaselt tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Kohus on tuvastanud, et vaidlusalune tööleping tuleb lugeda lõpetatuks alates 07.02.2003. Hageja arvelduskonto väljavõttest (tl 6) on näha, et S. N kandis hagejale 06.02.2003 üle jaanuarikuu palga ja puhkuse kompensatsiooni. Seega tööandja ei viivitanud lõpparve maksmisega, makstes selle töötajale välja isegi päev enne töölepingu lõpetamist, mis ei ole seadusega vastuolus.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama paragrahvi lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka siis, kui pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, peab kohus õiglaseks jätta antud asjas mõlema poole kohtukulud nende endi kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-442, 452453, 630 ja 632.
6(7)
Tsiviilasi nr 2-03-234
Tamara Šabarova Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.