Enn Meriroosi hagi SA Tuletorn Fond vastu töösuhte tuvastamise, puhkepäevadel, riigi- ja rahvuspühadel töötamise eest saamatajäänud tasu ning puhkusehüvitise ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2009 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Enn Meriroosi määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada määruskaebus osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2009 määrus osaliselt ja mõista Enn Meriroosilt SA Tuletorn Fond kasuks 46 076 (nelikümmend kuus tuhat seitsekümmend kuus) krooni ja 1 sent.
Edasikaebamise kord
Apellatsiooniastmes kantud riigilõiv jätta määruskaebuse esitaja kanda. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Enn Meriroos (hageja) esitas hagi SA Tuletorn Fond (kostja) vastu töösuhte tuvastamise, puhkepäevadel, riigi- ja rahvuspühadel töötamise eest saamatajäänud tasu ning puhkusehüvitise ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Tartu Maakohus jättis 21.12.2007 otsusega E. Meriroosi hagi rahuldamata. SA Tuletorn Fond menetluskulud jäeti E. Meriroosi kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus jättis 07.04.2008 otsusega E. Meriroosi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Maakohtu 21.12.2007 otsuse muutmata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäeti apellandi kanda. Apellant esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis 08.09.2008 määrusega E. Meriroosi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. SA Tuletorn Fond esitas 03.10.2008 kohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt on kostja poolt kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 105 384.59 krooni, millest lepingulise esindaja kulud (õigusabi kulud) 103 710 krooni ja transpordikulud 1 674.59 krooni. Kostja on avaldusele lisanud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid ja AS Eesti Statoil arved ning AS Hansapank toimingute väljavõtted arvete tasumise kohta.
2.Enn Meriroos esitas vastuväite kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Vastuväite kohaselt ei ole menetluskulude väljamõistmine summas 105 384.59 krooni põhjendatud ja vajalik, sest sisuliselt vaidlesid pooled kohtus ainult lepingu olemuse üle. Järelikult ei olnud tegemist nii mahuka ja keerulise kohtuvaidlusega, kus oleks põhjendatud menetluskulude väljamõistmine summas 105 384.59 krooni. Hageja peab vajalikuks märkida, et kostjal oli samal ajal kohtus veel teine samasisuline kohtuvaidlus (Ilse Lehteri hagi SA Tuletorn Fond vastu). Hageja arvates ei saa põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks pidada seda, kui kahe sisuliselt identse vaidluse puhul tellitakse õigusabiteenust kahelt erinevalt advokaadibüroolt. Põhjendamatu on ka kostja taotlus, mille kohaselt tuleks hüvitada 1 000 krooni tunnis lepingulise esindaja sõidu eest kohtusse ja tagasi ehk kokku 28 000 krooni. Hageja arvates tuleks siin kohaldada analoogiat Justiitsministri 26.01.2005 määrusega nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Kuna kostja käis neljal korral kohtus kaugemal kui 200 km ja ühel korral kaugemal kui 150 km, siis on põhjendatud sõiduks kulutatud aja eest hüvitada eelnimetatud määrust arvestades 3 650 krooni. Hageja märgib, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleks lähtuda Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusest nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, mille § 1 lg 1 kohaselt on teiselt menetlusosaliselt võimalik üle 300 000 krooni ulatuva haginõude puhul nõuda esindaja kulude hüvitamist maksimaalselt 75 000 krooni. Järelikult ei saa menetluskulude kindlaksmääramise taotlus koos käibemaksuga ületada 75 000 krooni. Oma avalduses soovib kostja, et kohus mõistaks menetluskulude koosseisus kostjalt välja ka kostja poolt tasutud käibemaksu. Kuna kostja ei ole kohtule kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi, siis ei ole põhjendatud õigusabikuludelt tasutud käibemaksu arvutamine menetluskulude hulka. Järelikult ei saa kostja esitada menetluskulude koosseisus käibemaksu osa, mis esitatud taotluse puhul on 16 075.60 krooni.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 13.01.2009 kohtumäärusega mõisteti Enn Meriroosilt SA Tuletorn Fond kasuks välja menetluskulu 76 076 krooni ja 1 sent. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb E. Meriroosil tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruse põhjenduste kohaselt on menetluskulud TsMS § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS §-le 144 p 1 on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja on asja menetlemisel kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 103 710 krooni. Kostja menetluskulude avalduse kohaselt on käesoleva tsiviilasja näol tegemist õiguslikult keeruka ja väga mahuka vaidlusega, kus kostja lepingulise esindaja poolt on esitatud maakohtus mitmeid kirjalikke menetlusdokumente, kokku on toimunud 5 kohtuistungit. Tartu Maakohtu Võru kohtumajas toimunud kohtuistungitele sõitmiseks kulus lepingulisel esindajal 6 tundi ja Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungile sõitmiseks kulus lepingulisel esindajal aega 4 tundi. Kohtuistungitele sõitmiseks kulunud aja näol on tegemist ajaga, mille SA Tuletorn Fond lepinguline esindaja ei ole küll tegelenud juriidiliselt nõustamisega, kuid see aeg on kulutatud SA Tuletorn Fond esindaja poolt oma kliendi hüvanguks ja oli vältimatu. TsMS § 175 lg 1 ja lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Menetlustoimingu ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 kinnitatud „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kohaselt on tsiviilasja hinnalt 300 000 krooni kuni 350 000 krooni maksimaalselt sissenõutav kulu 75 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt on hageja taotlenud tuvastada tööõigussuhte olemasolu poolte vahel; mõista kostjalt hageja kasuks välja 174 194 krooni töötamise eest puhkepäevade, rahvuspühade ja riigipühade ajal; hüvitis saamatajäänud puhkuse eest 76 421 kooni, tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista kostjalt välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 57 600 krooni. Vastavalt TsMS § 122 lg 1 ja 2 on tsiviilasja hind hagihind ning hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Seega, liites hagis sisalduvad nõuded (174 194 krooni + 76 421 krooni + 57 600 krooni), on käesolevas asjas, arvestades TsMS §-des 122 lg 2 ja 134 lg 1 sätestatut, hagihind 308 215 krooni. Kuna kostja on asja menetlemisel kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 103 710 krooni, taotleb seega kostja esindaja õigusabikulude hüvitamist maksimaalselt sissenõutavast kulust suuremas määras. Esitatud menetluskulude avalduse kohaselt on kostja esindaja arvestanud sõiduajatasu õigusteenuse osutamise eest esitatud arvete sisse, mistõttu kohus ei käsitle eraldi sõiduaja tunnitasu.
Tsiviilasja materjalidest nähtub, et poolte vahel on toimunud kirjalik eelmenetlus, asjas on toimunud viis kohtuistungit (üks kohtistung Valgas, üks Tartus, kolm Võrus) ning õigusteenuse osutamise kohad on asunud esindaja advokaadibüroost 150 km ja 200 km kaugusel. Tsiviilasja menetlus on toimunud kahes kohtuastmes, kostja esindaja on koostanud ka kirjaliku vastuse Riigikohtule (9 lehel). Hageja esindaja ei ole vaidlustanud kostja esindaja õigusteenuse täitmiseks kulutatud tunni tasumäära (2000 krooni + käibemaks). Arvestades eeltoodut ning kuna käesoleva kohtuasja keerukusaste ei olnud nii kõrge, mis õigustaks õigusabikulude väljamõistmisel rakendada esindaja kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, loeb kohus TsMS § 175 lg 1 ja lg 4 alusel kostja esindaja põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks tsiviilasja hinnalt 308 215 kroonilt maksimaalselt sissenõutava kulu 75 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostja esindaja on kohtule kinnitanud, et kostja ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastuseks hageja vastuväitele kahe samasisulise vaidluse puhul õigusabiteenuse tellimisele erinevatelt advokaadibüroodelt, märgib kohus, et menetlusosalistel on õigus vabalt valida esindajat õigusteenuse osutajaks, mistõttu ei loe kohus põhjendatuks hageja vastuväidet mitte hüvitada õigusabikulu, kuna kostja on kasutanud erinevate advokaadibüroode abi kahes samasisulises kohtuvaidluses. Menetluskulude avalduse kohaselt on kostja kandnud transpordikulusid kokku 1 674.59 krooni. Vastavalt TsMS § 144 p 2 on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidukulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kostja on esitanud AS Statoil arved, mille selgituste kohaselt on SA Tuletorn Fond 28.03. 2007 võtnud bensiini summas 598.58 krooni; 16.07.2007 võtnud bensiini summas 458.05 krooni ja 27.09.2007 võtnud bensiini summas 617.96 krooni. Eelnimetatud transpordikulud on tekkinud seoses sellega, et kostja asukoht on Tallinnas, samas käesoleva tsiviilasja kohtumenetlus esimese astme kohtus toimus Tartu Maakohtu Võru kohtumajas ja kohtuistung Tartu Ringkonnakohtus. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja asukoht Tallinnas. Kohtuistungite protokollide kohaselt on kostja seaduslik esindaja osalenud 18.07.2007 ja 27.09.2007 toimunud kohtuistungitel Võru kohtumajas. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole aga kostja seaduslik esindaja osalenud 28.03.2007 toimunud kohtuistungil, mistõttu ei loe kohus põhjendatuks 28.03.2007 ostetud bensiini hüvitamist summas 598.58 krooni kostja sõidukuluna. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatuks kostja sõidukulude hüvitamist 18.07.2007 ja 27.09.2007 toimunud kohtuistungitel osalemise eest kogusummas 1 076.01 krooni. TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Neil asjaoludel leiab kohus, et kuna jõustunud kohtuotsusega jäeti kostja menetluskulu hageja kanda, tuleb hagejalt Enn Meriroosilt välja mõista SA Tuletorn Fond kasuks menetluskuluna kostja sõidukulud 1 076.01 krooni ja kostja esindaja kulu summas 75 000 krooni, kokku seega menetluskulu 76 076.01 krooni. Hagejal tuleb alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni, tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 teise lauses ettenähtud ulatuses.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Enn Meriroos esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 13.01.2009 kohtumääruse osas, millega E. Meriroosilt mõisteti kostja kasuks välja kostja esindaja kulud summas 75 000 krooni. Kaebaja palus kohtul mõista määruskaebuse esitajalt SA Tuletorn Fond kasuks välja põhjendatud ja vajalikud esindaja kulud summas 37 500 krooni. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) sätestab TsMS § 175 lg 1, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega on kohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramise eesmärgiks kaitsta teist poolt temalt põhjendamatult suurte menetluskulude väljamõistmise eest ning seeläbi mitte liialt suures ulatuses riivata PS § 15
1.lõikes sätestatud isiku õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Maakohus on käsitlenud kohtumääruses küll seda, et õigusabikulude väljamõistmisel ei ole põhjendatud rakendada esindaja kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, kuid jätab põhjendamata, miks ta peab mõistlikuks ja vajalikuks mõista välja esindaja kulud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 kehtestatud piirmäära maksimaalses ulatuses ehk 308 215 krooni suuruse hagihinna puhul 75 000 krooni; 2) ei olnud kõik vastustaja poolt tehtud kulutused vaidlusaluses tsiviilasjas põhjendatud ja vajalikud. Põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks ei saa pidada seda, kui kahe sisuliselt identse vaidluse puhul (vastustajal oli kohtus vaidlus ka Ilse Lehteriga) tellitakse õigusabiteenust kahelt erinevalt advokaadibüroolt (AB Leppik & Partnerid ja Rödl & Partnerid). Vastustaja oleks saanud õigusabikulude arvelt sisuliselt poole võrra kokku hoida, kui ta oleks tellinud õigusabiteenuse ühelt advokaadibüroolt. Sellist kulutust ei saa kuidagi pidada vajalikuks ja mõistlikuks, mistõttu ei pea määruskaebuse esitaja seda kinni maksma. Iseenesest on õige maakohtu järeldus, et menetlusosalisel on õigus vabalt valida esindajat õigusteenuse osutajaks, kuid ekslikuks tuleb pidada kohtu järeldust osas, kus sisuliselt leitakse, et mitmelt advokaadibüroolt samasisulise vaidluse tellimine on põhjendatud ja vajalik. Kui vastustaja soovis siiski mõjuvat põhjust omamata tellida samasisulist õigusabiteenust kahelt erinevalt advokaadibüroolt, siis oli tal õigus seda teha, kuid ta ei saa nõuda, et määruskaebuse esitaja selle hiljem kinni maksab; 3) pole kohus andnud kohtumääruses hinnangut määruskaebuse esitaja väitele, mille kohaselt ei ole põhjendatud hüvitada vastustajale 1 000 krooni tunnis sõidu eest kohtusse ja tagasi ehk kokku 28 000 krooni. Määruskaebuse esitaja arvates tuleks siin kohaldada analoogiat Justiitsministri 26.01.2005 määrusega nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord". Nimetatud määruse § 18 lg 1 p 4 ja p 5 sätestavad, et kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel, makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 650 krooni, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 150 kuni 200 kilomeetri kaugusel ning 750 krooni, kui riigi õigusabi osutamise koht asub rohkem kui 200 kilomeetri kaugusel. Kuna vastustaja käis neljal korral kohtus kaugemal kui 200 km (Tallinn-Võru) ja ühel korral kaugemal kui 150 km (TallinnTartu), siis on põhjendatud kohtusse sõiduks kulutatud aja eest hüvitada 3 650 krooni;
4) kõik vastustaja poolt kohtule esitatud arved sisaldavad käibemaksu 18 %. Kohus leidis ekslikult, et vastustaja on kohtule kinnitanud, et ta ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastustaja ei esitanud sellist kinnitust oma avalduses, mistõttu oleks kohus pidanud hilisema kinnituse jätma tähelepanuta.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5.Vastustaja palub jätta Enn Meriroosi määruskaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on väär määruskaebuse esitaja seisukoht, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta peab mõistlikuks välja mõista esindaja kulud piirmäära maksimaalses ulatuses 75 000 krooni. Maakohus on määruskaebuse esitajalt õigusabikulude väljamõistmist summas 75 000 krooni põhjendanud sellega, et tsiviilasja materjalidest nähtub, et poolte vahel on toimunud kirjalik eelmenetlus, asjas on toimunud viis kohtuistungit ning õigusteenuse osutamise kohad on asunud esindaja advokaadibüroost 150 km ja 200 km kaugusel. Tuginedes eeltoodule on maakohus pidanud põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks tsiviilasja hinnalt 308 215 kroonilt maksimaalselt sissenõutava kulu 75 000 krooni (koos käibemaksuga). Ebaõige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et kõik vastustaja poolt tehtud kulutused vaidlusaluses tsiviilasjas ei olnud põhjendatud ja vajalikud. Maakohus on õigesti leidnud, et menetlusosalisel on õigus vabalt valida esindajat õigusteenuse osutajaks, mistõttu on kohus põhjendatult jätnud arvesse võtmata vastuväite mitte hüvitada õigusabikulu, kuna kostja on kasutanud erinevate advokaadibüroode abi kahes samasisulises vaidluses. Vastustaja märgib, et kuigi kahes vaidluses oli sarnaseid vaidlusküsimusi, oli siiski tegemist kahe erineva vaidlusega. Kuna tegemist oli kahe erineva vaidlusega erinevates kohtutes erinevate menetlusosaliste vahel, kus vastustaja pidi esitama mitmeid kirjalikke menetlusdokumente ja toimus mitu kohtuistungit, siis isegi kui vastustaja oleks mõlemas kohtuasjas tellinud õigusabiteenust ühest advokaadibüroost ei oleks see vähendanud vastustaja õigusabikulude suurust. Lisaks sellele märgib vastustaja, et määruskaebuse esitaja poolt hagiga vastustaja vastu kohtusse pöördumisel pidi määruskaebuse esitaja arvestama, et juhul kui tema hagi jääb rahuldamata, võidakse temalt välja mõista vastustaja õigusabikulud Vabariigi Valitsuse poolt sätestatud piirmääras. Vastustaja ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kohtusse sõiduks kulutatud aja eest on põhjendatud vastustajale hüvitada 3650 krooni. Vastustaja oli sõlminud Advokaadibürooga Leppik & Partnerid õigusabilepingu käesolevas tsiviilasjas kohtus esindamiseks. Kuna vastustaja esindaja advokaat M. Henriksen esindas vastustajat sõlmitud kliendilepingu alusel ning advokatuuriseaduse § 60 lg 1 kohaselt advokaaditasu lepitakse kokku kliendilepingus ning sama paragrahvi lõike 3 kohaselt advokatuur ei määra kindlaks advokaaditasu piirmäärasid, siis olid advokaat ja klient vabad kokku leppima advokaaditasu suuruses ning selle tasumise tingimustes ja korras, mistõttu on põhjendamatu määruskaebuse esitaja väide nagu tuleks vastustaja esindaja poolt kohtusse sõitmise aja eest analoogselt vastavalt Justiitsministri 26.01.2005 määrusega kehtestatud määradele riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest. Vastustaja leiab, et kohtuistungitele sõitmiseks kulutatud aja näol on tegemist ajaga, millega vastusaja lepinguline esindaja ei ole küll tegelenud juriidilise nõustamisega, kuid see aeg on kulutatus vastustaja lepingulise esindaja poolt oma kliendi hüvanguks ja see on vältimatu.
Põhjendamatu on määruskaebuse esitaja väide, et kuna vastustaja ei kinnitanud avalduses, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi, siis ei ole põhjendatud õigusabikuludelt tasutud käibemaksu arvamine menetluskulude hulka. Vastustaja esindaja on kohtule kinnitanud, et vastustaja ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Tähtsust ei oma siinjuures, kas vastustaja esindaja kinnitas seda kohe kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses või hilisema menetlusdokumendiga, oluline on see, et vastustaja esindaja on sellise kinnituse kohtule esitanud.
RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada E. Meriroosilt väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega mõistab E. Meriroosilt SA Tuletorn Fond kasuks välja 46 076.01 krooni menetluskulude katteks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 kinnitatud Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kohaselt on tsiviilasja hinnalt 300 000 krooni kuni 350 000 krooni maksimaalselt sissenõutav kulu 75 000 krooni. Eelnevast tulenevalt on menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel peamiseks küsimuseks, kas lepingulise esindaja kulud taotletud suuruses on põhjendatud ja vajalikud ning kas konkreetsel juhul tuleb need välja mõista maksimaalselt lubatud suuruses. Vaidlustatud määrusest ei nähtu põhjendusi, miks kohus leidis, et lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 kehtestatud piirmäära maksimaalses suuruses. Määruskaebus on selles osas põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt palus hageja tuvastada poolte vahel tööõigussuhte olemasolu; mõista kostjalt välja 174 194 krooni töötamise eest puhkepäevadel, rahvuspühadel ja riigipühadel ning hüvitise saamatajäänud puhkuse eest 76 421 krooni; tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista kostjalt välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 57 600 krooni. Nähtuvalt asja materjalidest toimus sisuline vaidlus kogu menetluse kestel tööõigussuhte olemasolu üle ning kostja lepingulise esindaja esitatud seisukohad alates vastusest hagiavaldusele keskendusidki sellele, et poolte vahel ei olnud tööõigussuhtele iseloomulikke tunnuseid. Vastustes apellatsioonkaebusele ja kassatsioonkaebusele tugines kostja esindaja suures osas samadele seisukohtadele, milliseid oli ta esitanud eelnevas menetluses maakohtus. Samuti ei olnud tööõigussuhte puudumise tuvastamine õiguslikult niivõrd keerukas, mis annaks aluse välja mõista lepingulise esindaja kulusid maksimaalses suuruses. Lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramisel arvestab ringkonnakohus sellega, et asjas toimus eelmenetlus, viis kohtuistungit ja õigusteenuse osutamise kohad asusid esindaja advokaadibüroost 150 km ja 200 km kaugusel, mistõttu pidi lepinguline esindaja kulutama täiendavalt aega. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud on 45 000 krooni. Samuti tuleb E. Meriroosil hüvitada sõidukulud (bensiini maksumus) maakohtu määruses kindlaksmääratud suuruses, s.o 1076.01 krooni. Kokku tuleb E. Meriroosilt SA Tuletorn Fond kasuks välja mõista menetluskulude katteks 46 076.01 krooni.
Ekslik on määruskaebuse esitaja seisukoht, et kostja oleks saanud õigusabikuludelt kokku hoida, kuna tal oli teises kohtus samalaadne vaidlus teise hagejaga ning seetõttu oleks kostja võinud tellida õigusabiteenuse ühelt advokaadibüroolt. Tegemist oli erinevate vaidlustega ning igal isikul (sh kostjal) on õigus ise otsustada, milliselt advokaadibüroolt ta konkreetse vaidluse lahendamiseks õigusabiteenust tellib. Põhjendatud ei ole ka see määruskaebuse esitaja seisukoht, et kostja lepingulise esindaja sõiduks kulunud aja eest tasu arvestamisel tulnuks analoogia alusel juhinduda Justiitsministri 26.01.2005 määrusega nr 2 kehtestatud korrast riigi õigusabi osutamisel õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest. Kostjale ei osutatud õigusabi riigi õigusabi korras ja hageja pidi sellega arvestama. Kostja lepingulise esindaja kulud 45 000 krooni sisaldavad ka kulusid sõiduajale põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja on kinnitanud maakohtule 18.12.2008 (t.l 373), et ta ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maakohus on määruse tegemisel sellega põhjendatult arvestanud ning määruskaebuse esitaja vastupidine väide on põhjendamatu.
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.