Klaus Kalviku hagi AS Eesti Post vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
414 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Klaus Kalviku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. veebruar 2009
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja):
XXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsus
Klaus
Kalvik
(isikukood
Vastustaja (kostja): AS Eesti Post Ida regioon (registrikood 10328799), esindaja Margus Tali Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsus muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus apellandi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Klaus Kalvik esitas maakohtusse hagi, milles palus TLS § 144 alusel tühistada distsiplinaarkaristus, tunnistada töölepingu lõpetamise formuleering ebaõigeks ning muutes formuleeringut kohustada kostjat lõpetama tööleping seoses koondamisega koos vastava hüvitise väljamaksmisega, rahuldada hagi töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamise nõudes ning kuue kuu keskmise palga hüvitise väljamõistmiseks. 12.06.2007 teatas hageja nõusolekust, et töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmisel loetakse ta töölt lahkunuks omal soovil. Ülejäänud osas jäi hageja oma nõude juurde. 09.10.2007 esitas hageja taotluse, millega ta soovib muuta hagi ja lisaks teistele nõuetele lõppkokkuvõttes enda tööle ennistamist. 03.12.2007 esitas hageja taotluse, milles palub TLS § 117 alusel muuta hagi eset, lugeda temaga sõlmitud töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista kostjalt välja tema sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk. Hagiavalduse kohaselt asus hageja AS Eesti Post Ida regiooni äriklientide müügijuhina tööle 08.08.2005 töölepingu alusel. 03.04.2007 teatati hagejale töölepingu lõpetamisest 29.12.2006 käskkirja alusel, millega oli hagejat distsiplinaarkorras karistatud töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 6 alusel. Käskkirjast nähtub, et hageja viibis 27.11.-29.11.2006 talvepuhkusel ja pidi tööle ilmuma 30.11.2006. Hageja naases 04.12.2006. Tööandja leidis, et hageja on puudunud töölt omavoliliselt, kuna välisriigis viibimine ei ole mõjuvaks põhjuseks töölt puudumisele. Hageja töölt puudumine häiris tööandja tööd, sest sel perioodil oli kiire lepingute sõlmimise aeg ja ühe töötaja puudumise tõttu tuli teistel teha ületunde. 23.08.2006 oli hagejale määratud distsiplinaarkaristus, mis on kehtiv. Hageja selgitas, et viibis tõesti talvepuhkusel ja pidi tagasi tööl olema 30.11.2006. Hageja teavitas 28.11.2006 oma otsest ülemust Marko Pokki nii meili kui ka telefoni teel, et ta ei jõua õigeks ajaks Venemaalt tagasi. Hiljem, asja kontrollides, sai ta M. Pokilt kinnituse, et kõik on korras ja talle võimaldatakse puududa, kuni ta tagasi jõuab. Hageja viibis Venemaal koos J.Tširkiniga, kes ootamatult 27.11.2006 õhtul haigestus ja sai arsti poole pöörduda alles 28.11.2006. Kuna Venemaale sõideti J. Tširkini autoga, J. Tširkin aga ei saanud kaks päeva liikuda, siis hakati tagasi sõitma alles 01.12.2006. Puhkusele minnes olid
hagejal kõik pakilised tööd tehtud, mistõttu keegi tema puudumise tõttu ületunde ei pidanud tegema.
2.AS Eesti Post vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt läks hageja talvepuhkusele 27.11.2006 kolmeks päevaks. Tema vahetuks juhiks töölepingu järgi oli Ida regiooni juhataja, mitte müügidirektori k.t. M. Pokk. Ida regiooni juhataja poleks saanud hagejat sel ajal puhkusele lasta, sest 1. detsembriks oli vaja ümber sõlmida palju ELS Ekspressteenuse lepinguid. Hageja pidi tulema tööle 30.11.2006, kuid tuli 04.12.2006. Tema puudumise tõttu pidid teised töötajad tegema ületunde, et jõuda vajalikud tööd õigeaegselt valmis. 29.11.2006 õhtul teatas hageja vahetule juhile, et jõuab tagasi alles 31.11.2006 õhtul, kuid ei põhjendanud seda. Tööle hilinemise põhjusest sai kostja teada alles hagiavaldusest. Hageja taotles, et 30.11.2006 ja 01.12.2006 arvestataks talle palgata puhkusena. Vastavalt puhkuseseaduse §-le 32 võib töötajale tema soovil anda palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks. Antud juhul kokkulepet palgata puhkuse saamiseks ei olnud. Asjakohatu on hageja väide, nagu oleks ta oma hilinemise kooskõlastanud M. Pokiga. Vale on hageja väide, et kostja pole temalt ühtegi seletust nõudnud. Hageja on oma seletuse andnud e-kirja teel 04.12.2006. Ka seal ei põhjendanud hageja oma töölt puudumise vajadust ettenägematute asjaoludega (autojuhi äkiline haigestumine), vaid „teatud asjaajamistega“. Sellise olulise info varjamisega on hageja käitunud kostja suhtes pahauskselt. Hageja kõik väited, miks ta õigeaegselt tööle ei naasnud, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja suhtes tehtud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on välja toodud asjaolu, et töötaja puudus 30.11.-01.12.2006 omavoliliselt töölt. Töölt puudumise mõjuvat põhjust hageja kostjale teatanud ei olnud. Kostja leidis, et mõjuvaks põhjuseks ei saanud olla pelgalt asjaolu, et hageja ei jõudnud Venemaalt õigeks ajaks tagasi. Hageja rikkus oma käitumisega TLS § 50 p 2 nõudeid, mis kohustab töötajat täitma töönorme ja kinni pidama ettenähtud tööajast. Hageja nõue muuta töölepingu lõpetamise formuleering ning tunnistada tööleping lõpetatuks koondamisega ei tulene seadusest. Koondamise tõttu töölepingu lõpetamise õigus kuulub tööandjale ja töötajal puudub õigus nõuda töölepingu lõpetamist koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel. Vastavalt TDVS § 12 lg-le 1 on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega karistus määrati. Antud juhul on selleks päevaks 03.04.2007. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg peatub töötaja töövõimetuslehel viibimise ajaks vastavalt TDVS § 6 lg-le 3. Vastavalt TLS § 103 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada töötajaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Hagejal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, mis määrati 23.08.2006 ja mida ta ei vaidlustanud. Hageja tegevus häiris tööandja tööd, sest hageja oma käitumisega tekitas olukorra, kus teised kostja töötajad pidid tegema ületunde, et vajalikud hageja tööülesanded saaksid õigeaegselt täidetud. Sellise olukorra puhul on tegemist hageja poolt tööandja tööd takistava ja segava töökohustuse rikkumisega. Kostja oli seisukohal, et hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel on seaduslik ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 31. detsembri 2007 otsusega Klaus Kalviku hagi AS Eesti Post vastu distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu formuleeringu ebaõigeks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvituse väljamõistmiseks, samuti tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks rahuldamata.
Otsuse kohaselt on distsiplinaarkaristus hagejale määratud seadusega sätestatud protseduurireegleid järgides, hageja eelnev käitumine ja süüteo toimepanemise asjaolud ei anna alust distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ning sellest tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja on kohtuliku arutelu kestel esitanud kohtule taotluse hagi osaliselt muutmiseks ja taotluse hagi eseme muutmiseks, kuigi viimases soovitakse muuta nii hagi alust kui eset. TsMS § 376 kohaselt on hagejal kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. Kuna viimases taotluses on hageja muutnud nii hagi alust kui eset, siis jääb see taotlus rahuldamata ja kohus lähtub esialgsest hagiavaldusest ning selle osalisest muutmisest. Õige on kostja esindaja väide, et TLS §-d 117 ja 144 ei ole korraga kohaldatavad ja sellise selgituse on Riigikohus andnud juba oma lahendis nr 3-2-1-58-96. TLS § 117 lg 1 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tuleb töötaja tööle ennistada ja välja mõista keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. TLS § 144 kohaldamise eelduseks on töölepingu lõpetamise õiguspärasus, mille kohta on Riigikohus selgituse andnud oma lahendis 3-2-1-48-02. Tööleping hageja ja kostja vahel on 29.12.2006 käskkirja alusel lõpetatud tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel, mis käsitleb töölepingu lõpetamist töötajapoolse töökohustuse rikkumisel. ITVS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Seega tuleb hinnata, kas distsiplinaarkaristus on määratud protseduurireegleid järgides. TLS § 106 kohaselt peab tööandja töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 6 ettenähtud alustel järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega sätestatud korda. See kord on kehtestatud TDVS §-s 11, mille kohaselt peab käskkirjas olema märgitud töötaja nimi, süüteo toimepanemise aeg, süüteo ja samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus, määratud karistus, dokumendi koostamise kuupäev ja allkirjad. Hagejale distsiplinaarkaristuse määramise 29.12.2006 käskkirjas nr 104 on viidatud nõuded täidetud. Hagejal oli kehtiv distsiplinaarkaristus ja hageja kinnitusel ei ole ta seda vaidlustanud. Distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirjas nr 104 on kirjeldatud süütegu, milleks on hageja 30.11. ja 01.12.2006 töölt omavoliline puudumine mõjuva põhjuseta. Samuti on kirjas, et töötajal on juba üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Seega on väär hageja väide, et käskkirjast ei nähtu või ei ole hageja süütegu tuvastatav. Hageja töölepingu p 7.2 kohaselt töötajal on õigus talvepuhkusele kollektiivlepingus sätestatud juhtudel ja tingimustel kuni 5 tööpäeva ning p 7.4 kohaselt palgata puhkuse andmine otsustatakse poolte igakordsel kokkuleppel. Kohus leidis, et ei ole seaduspärane, et töötaja sõidab ära, teades, et ta ei saa rohkem talvepuhkust kui kolm päeva, ja seab tööandja fakti ette, et ta lihtsalt ei tule õigeks ajaks tööle tagasi. Hageja väide, et tema tegi kõik endast oleneva, et tööle mitteilmumisest tööandjat teavitada, ei ole õige. Hageja ei ole hagiavaldusega koos esitanud sellekohaseid tõendeid, et ta üldse tööandjat teavitas. Õige on kostja esindaja viide e-kirjale, millest ei nähtu nende asjaolude olemasolu, millele hageja kohtus toetub pärast seda, kui kostja on vastavad kirjad esitanud. Hageja saadetud e-kirjast nähtuvalt on selles viidatud tööle hilinemisele ja kuupäevale, mida novembrikuus üldse polegi, on soovitud palgata puhkust, kuid teatatud sellest alles 29.11.2006 õhtul kell 19.28. Hageja ise kinnitas, et juba enne oli teada, et rohkem puhkust ei saa. Selletõttu polegi tähtis, kas või mitut ülemust hageja teavitas, sest kirjast järeldub, et hageja ei kavatsenudki hakata 29-ndal Eestisse tulema, et 30.11.2006 õigeaegselt tööle jõuda. Hageja e-kirjas ei ole sõnagi ei J.Tširkinist kui autojuhist ega ka autojuhi ootamatult raskelt haigestumisest. Isegi pärast puhkuselt naasmist ei ole hageja oma 04.12.2006 antud seletuskirjas
J.Tširkini haigusele viidanud. Vastupidi, hageja on kirjutanud, et hilinemise põhjus selgus kohapeal, oli seotud teatud asjaajamistega, mis vajasid rohkem aega ja nõudsid hageja kohalolekut. 04.12.2006 seletuskiri lükkab ümber hagiavalduses tehtud viite, et kuni 29.12.2006 ei nõutud hagejalt mingit seletust. Järelikult puudus hageja töölt mõjuva põhjuseta ja kostja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas põhjendatult viidanud ka sellele, et välismaal viibimine iseenesest ei ole mõjuv põhjus töölt puudumiseks. Hageja ei tõendanud, et tema jaoks erandina oleks kehtinud kord, mille kohaselt ta peab lihtsalt kõrgemaid ülemusi teavitama, kui ta tööle ei tule. Töölepingu p 4.5 kohaselt tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib Ida regiooni juhataja ehk T.Tiits, kes oli ka hageja otsene ülemus. Tunnistaja M. Poki ütlus ei kinnitanud hageja väidet, et hagejal oli 30.11.2006 hommikul M.Pokiga telefonikõne. Mingit kõnede väljavõtet kohtule ei esitatud. M.Pokk üldse ei mäletagi telefonikõnet ega ka seda, kas tema üldse sai K.Kalvikule kaks päeva palgata puhkust lubada. Olnuks seaduspärane, kui hageja töölepingu ühe poolena oleks esitanud tööandjale kohe või ka hiljem taotluse palgata puhkuse saamiseks ja toiminud vastavalt saavutatud kokkuleppele. Selline kokkulepe puudub. Kui hageja ei saanud ka tagasiside korras kokkulepet palgata puhkuse kohta, tulnuks tal õigeks ajaks Eestisse tagasi sõita mis tahes transpordiga. Tõendamata ja põhistamata jäid hagiavalduses esitatud väited, et puhkusele minnes olid hagejal kõik pakilised tööd tehtud, mistõttu keegi tema puudumise tõttu ületunde ei pidanud tegema.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Kalvik taotleb apellatsioonkaebuses Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsuse tühistamist töölepingu lõpetamise seadusevastaseks tunnistamise ja apellandi tööle ennistamise nõude rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada ebaseaduslikuks apellandiga töölepingu lõpetamine ja ennistada apellant tööle samale ametikohale. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on põhjendamatult jäetud rahuldamata hageja 03.12.2007 taotlus hagi muutmiseks, milles hageja nõudis töölepingu lõpetamise tunnistamist ebaseaduslikuks ja palus tööle ennistamist koos keskmise palga väljamaksmisega sunnitud puudumise aja eest. Seega kohus arutas hagi, mis sisaldas ühte esialgsetest nõudmistest, milles hageja ei soovinud tööle ennistamist, kuigi hageja oli õigeaegselt oma nõudmist muutnud ja seega soovis tööle ennistamist. Selliste toimingutega näitas kohus, et on kostja poolel ja seega ei saa juttugi olla kohtu seaduslikust otsusest; 2) on jäetud tähelepanuta, et apellant, viibides Venemaal, ei saanud õigeaegselt Eestisse tagasi tulla autojuhi haiguse tõttu, kuid leidis siiski võimaluse viivitamata saata elektronpostiga kahele oma ülemusele avalduse kahe täiendava puhkusepäeva võimaldamiseks. See on tõendatud apellandi esitatud elektronposti väljatrükiga. Kohus on jätnud arvestamata tunnistaja J. Tširkini ütlused, kes tõendas, et oli haige ja ei saanud autot juhtida. Kuid kohus võttis aluseks kostja seisukoha selle kohta, et täiendavateks puhkusepäevadeks 30.11.2006 ja 01.12.2006 tööandja nõusolekut ei antud. Vastustajal ei olnud põhjust keeldumiseks, sest apellant viibis välismaal väljapääsmatus olukorras, seejuures olles seal seaduslikul kolmepäevasel puhkusel 27.29.11.2006 ja vastustaja faktiliselt tunnistas seda kohtuistungil. Apellandi arvates on ilmne, et kui ta teatas õigeaegselt puudumisest, kirjutas avalduse täiendava kahe puhkusepäeva võimaldamiseks ja tõendas passikoopiaga Venemaa piiri ületamist ja tõepoolest viibis sel ajal Venemaal, ei saa apellandi puudumist töölt 30.11.2006 ja 01.12.2006 lugeda tööluusiks. Tunnistaja M. Pokk, apellandi kõrgemalseisev juht, teatas kohtule, et ei mäleta, kas tal toimus jutuajamine apellandiga lisapuhkuse andmisest, sest tal on palju töötajaid. Seejuures tunnistaja ei kinnitanud kategooriliselt, et sellist kõnet ei olnud. Järelikult selline telefonikõne suure
tõenäosusega toimus. Apellant esitas kohtule oma telefonikõnede ajalise väljatrüki M. Poki telefonile; 3) ei ole veenvad kohtu viited kostja kinnitustele, et tööandja ei saanud leida apellandile kaheks päevaks asendajat ja seetõttu oli häiritud ettevõtte töö. Juba oma esimeses 30.10.2006 avalduses 3-päevase puhkuse saamiseks apellant nimetas töötaja, kes hakkab teda asendama tema puudumise ajal. See dokument on asjas olemas. Lisaks läks apellant puhkusele ajal, mis ei ole puhkustehooaeg ja enamus töötajaid on tööl. Seega on kostja kinnitus apellandile asendaja puudumisest ebaõige; 4) TLS § 103 lg 3 kohaselt tööandja võib lõpetada töölepingu § 86 p 6 alusel, kui töötaja süütegu põhjustas tööseisaku ja töötajal ei olnud kustunud distsiplinaarkaristus, st vallandada võib ainult nende kahe asjaolu olemasolul. Vastustaja ei suutnud tõendada, kuidas apellant oma kahepäevase puudumisega põhjustas ettevõtte tööseisaku. Kohus arvestas vaid kostja paljasõnalisi kinnitusi. Seega vastustajal ei olnud mingit alust vallandada apellanti töölt TLS § 86 p 6 alusel. Apellandile kohaldati võimalikest distsiplinaarkaristustest kõige rangemat, kuigi arvestades eespool toodud tõendeid (hageja teatas õigeaegselt oma puudumisest ja tõendas seda; palus õigeaegselt lisapuhkust; ei ole tõendatud, et see põhjustas ettevõtte tööseisaku) ei vasta karistus ilmselt süüteo raskusastmele.
5.AS Eesti Post vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on õige kohtu seisukoht, et kuna apellandil puudus tööandja nõusolek palgata puhkuse saamiseks, oleks ta pidanud õigeks ajaks Eestisse naasma mis tahes transpordiga. Apellant esitas puhkuseavalduse oma vahetule juhile, Eesti Posti Ida regiooni juhatajale T. Tiitsile, nagu see oli ka tavaks puhkuselemineku puhul. Seega oleks ta pidanud saama nõusoleku palgata puhkuse saamiseks vahetult juhilt. Vastavat nõusolekut palgata puhkuse saamiseks pole apellant kohtus tõendanud. Ka tunnistaja M. Pokk, kes oli sel ajal müügidirektor Tallinnas, on maakohtus antud tunnistuses öelnud, et ei mäleta sellesisulist telefonikõnet apellandiga, millele viimane on hagis ja apellatsioonikaebuses viidanud. Seega on taoline väide paljasõnaline ja tõendamata ning apellandil puudus tööandja nõusolek palgata puhkuse saamiseks; 2) kuna apellant vastutas regioonis kogu osakonna töö eest, siis tema ettenägematu töölt puudumine kahtlemata häirib osakonna igapäevast tööd. Kuna apellandi puhkuseavaldus oli tehtud kolmeks päevaks, siis pidi ta teadma, et isegi siis, kui tema asendaja oli määratud, on tema edasisel puudumisel tema tegevus katteta ja sellega on häiritud ka ettevõtte töö, sest Rakveres teist müügijuhti ei olnud; 3) oli apellandi töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel seaduslik. Vastavalt TLS § 103 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada töötajaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Maakohus on hinnanud distsiplinaarkaristuse (töölepingu lõpetamine) määramise õiguspärasust ja leidnud, et karistus oli määratud seaduslikult, järgides distsiplinaarkaristuse määramisel seaduses ettenähtud protseduurireegleid. Samuti on maakohus asunud oma otsuses õigesti seisukohale, et apellant (hageja) puudus 30.11.2006 ja 01.12.2006 töölt omavoliliselt mõjuva põhjuseta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
31.detsembri 2007 otsus muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on lõppjäreldustes seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes osaliselt esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid ja põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
8.TsMS § 376 lg 1 (kuni 01.01.2009 kehtinud redaktsioon) kohaselt hagejal on õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. Hageja esitas maakohtule enne viimast kohtuistungit 03.12.2007 taotluse (t.l 66), milles soovis töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamise korral tööle ennistamist. Taotlusest nähtuvalt ei muutnud hageja hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja seega oli nimetatud taotlus kooskõlas TsMS § 376 lg-s 1 (kuni 01.01.2009 kehtinud redaktsioonis) sätestatuga ning maakohtul ei olnud põhjust nimetatud taotlusega mitte arvestada. Samas nähtub asja materjalidest, et hageja oli juba 08.10.2007 (t.l 50) muutnud hagi eset ja soovinud töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamise korral enda tööle ennistamist ning maakohus on otsuse resolutsioonis jätnud ka tööle ennistamise nõude rahuldamata. Maakohus oleks pidanud hagejale menetluslikku olukorda selgitama ning 03.12.2007 taotluse tagastama. Sama ei viinud eelmärgitud ekslik seisukoht maakohut ebaõigele lõppjäreldusele.
9.Hagejaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 6 alusel seoses töökohustuste rikkumisega. Käskkirjast nähtuvalt puudus hageja omavoliliselt ja mõjuva põhjuseta töölt 30.11. ja 01.12.2006, töölt põhjuseta puudumine häiris tööd ning hagejal oli kehtiv distsiplinaarkaristus. TLS § 103 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. TDVS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Maakohus on põhjendatult leidnud, et eelmärgitud sätetes sisalduvad eeldused töölepingu lõpetamiseks olid täidetud ning seetõttu oli hagejaga töölepingu lõpetamine seaduslik. Ükski apellandi väide ei lükka ümber maakohtu nimetatud järeldust ja seetõttu puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli luba puududa töölt 30.11 ja 01.12.2006. Töölepingust (t.l 17) nähtuvalt oli hageja vahetu juht AS Eesti Post Ida regiooni juhataja T. Tiits, kes andis hagejale tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist. AS Eesti Post Ida regiooni juhataja oli ka isikuks, kes sõlmis tööandja nimel hagejaga töölepingu ja selle lisad ning kelle korraldustest pidi hageja ametijuhendist tulenevalt oma tegevuses juhinduma. T. Tiits ei ole andnud hagejale luba töölt puudumiseks 30.11. ja 01.12.2006. Ekslik on hageja väide, et loa töölt puudumiseks sai ta M. Pokilt, kes on müügitalituse juht Tallinnas. M. Pokk on tunnistajana kohtuistungil kinnitanud, et ta sai hagejalt e-kirja töölt puudumise võimalikkuse kohta ning ta vastas, et vastava kinnituse peab ta saama regioonijuhilt, kuna ilma regioonijuhi loata täiendavat puhkust ei saa. Kuna hageja on saatnud 29.11.2006
e-kirja regioonijuhile, siis oli ta teadlik, et ilma regioonijuhi loata ei ole tal võimalik töölt puududa. Eelneva alusel on maakohus õigesti tuvastanud, et hagejal puudus luba töölt puudumiseks 30.11. ja 01.12.2006, s.t hageja puudus töölt omavoliliselt. Põhjendatud ei ole hageja väited, et tal olid mõjuvad põhjused tööle mitteilmumiseks 30.11. ja 01.12.2006. 29.11.2006 e-kirjas (t.l 26) ja 04.12.2006 seletuses (t.l 27-28) põhjendas hageja töölt puudumist Moskvas viibimisega ja sealsete asjaajamistega. Muid põhjuseid ei olnud tööandjal töölepingu lõpetamise seisuga teada. 03.05.2007 esitatud hagiavalduses põhjendas hageja töölt puudumist J. Tširkini ootamatu haigestumisega 27.11.2006, kellega ta koos Moskvasse sõitis. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kui hagejal oleks olnud tööandja luba töölt puudumiseks 30.11. ja 01.12.2006, siis ei olnuks tal vajalik hagiavalduses põhjendada töölt puudumist J. Tširkini ootamatu haigestumisega. Asja materjalidest nähtub, et hageja oli lubatud puhkusele 27.11.-29.11.2006. Isegi juhul, kui J. Tširkin ootamatult haigestus 27.11.2006, oleks hageja vajaliku hoolsuse kriteeriumist tulenevalt pidanud koheselt tööandjat informeerima, et teada saada, kas ta tohib töölt puududa
30.11.ja 01.12.2006. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja oma vahetu juhi teavitamine alles 29.11.2006, s.o puhkuse viimasel päeval. Sellise käitumisega tekitas hageja ise olukorra, kus täiendavate puhkusepäevade mittesaamisel puudus tal võimalus 30.11.2006 tööle jõuda ning seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht mõjuval põhjusel töölt puudumise kohta 30.11. ja 01.12.2006. Saades 27.11.2006 teada J. Tširkini haigestumisest, olid hagejal piisavad võimalused korraldada oma asjaajamised selliselt, et jõuda 30.11.2006 tööle. Hagiavalduses on hageja kinnitanud, et esitab hiljemalt eelistungiks dokumendid J. Tširkini haiguse kohta. Kohtuistungil 08.11.2007 (t.l 60) on hageja kinnitanud, et tõend J. Tširkini haiguse kohta ei ole nõuetekohane ja seetõttu ei lasknud ta seda tõlkida. Seega ei ole hageja usutavalt tõendanud, et J. Tširkin oli 2006.a novembri lõpus haige. Isegi kui lugeda tõendatuks, et J. Tširkin haigestus ootamatult 27.11.2006, ei ole J. Tširkini haigestumine põhjuslikus seoses hageja töölt puudumisega. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, olid hagejal võimalused õigeaegselt tööle jõuda ning J. Tširkinil olid Moskvas sugulased, kelle juures olla. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et lubatud puhkuse ajaks (s.o 27.11.-29.11.2006) määrati talle asendaja. Sellest järeldub, et hageja tööülesannete iseloomust tulenevalt ei olnud tööandjal võimalik korraldada tööd selliselt, et hageja tööülesandeid keegi ei täida. Seega pidi ka
30.11.ja 01.12.2006 keegi tööandja töötajatest hagejat asendama ning kuna hageja teatas alles 29.11.2006 tööle mitteilmumisest, oli tööandja töö häiritud. Hageja väide apellatsioonkaebuses, et tema puudumise tõttu ei olnud häiritud tööandja töö, ei ole seetõttu põhjendatud. Hageja viited apellatsioonkaebuses tööseisaku põhjustamisele kui eeldusele TLS § 86 p 6 kohaldamiseks ei ole asjakohased, kuna hagejale ei ole heidetud ette tööseisaku põhjustamist ning sellist asjaolu ei sätesta ka TLS § 103. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et talle määratud distsiplinaarkaristus (töölepingu lõpetamine) ei ole ilmses vastavuses süüteo raskusega. Hagejaga töölepingu lõpetamisel ei ole tööandja lähtunud mitte ainult süüteo formaalsetest tunnustest, vaid on hinnanud eelkõige just töötaja süüd ning õigesti leidnud, et hagejale määratud distsiplinaarkaristus on vastavuses süüteo raskusega. Kahel päeval omavolilise töölt puudumise näol on tegemist olulise töökohustuse rikkumisega ning see häiris tööandja tööd. Hageja suhtumist süüteosse ja selle tagajärgedesse iseloomustab hageja töö iseloomust ja ametikohast tuleneva vajaliku hoolsuse puudumine: tööandja teavitamine tööle mitteilmumisest üksnes põhjusel, et ta ei viibi Eestis ning seda alles
29.11.2006. Hageja süüteo toimepanemist iseloomustab ka see, et tal oli kehtiv distsiplinaarkaristus ning tal oli võimalus süütegu ära hoida, s.t õigeaegselt tööle ilmuda.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus apellandi kanda.
Viivi Tomson
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.