Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

mistõttu ta ei olnud kestvalt võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega olnud suuteline neid juhtima. Seega tegi ta tehingu TsÜS § 13 lg 1 tähenduses otsusevõimetuna, mistõttu on testament tühine. Hageja on arvamusel, et kostjal ei ole õigust pärida SB vara, kuna ta kasutas ära SB haigust ja otsusevõimetust kallutades teda tegema nii volikirja kui ka testamenti enda kasuks saamaks varalist kasu. 19.04.2007 pärandi vastuvõtmise avalduses esitas kostja notarile valeandmeid, avaldades, et talle ei ole teada pärimisasja õigeks lahendamiseks tähtsust omavat teavet varjates sellega pärandvara puudutavate kohtuvaidluste olemasolu ning esitas korduvalt kohtuistungitel tegelikkusele mittevastavaid andmeid SB kohta. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, vastuväidete kohaselt oli pärandaja testamendi tegemise ajal täie mõistuse juures; testament tehti vastavalt seadusele ning pärandaja tahis oma vara jätta temale kui kõige lähedasemale sugulasele. Kohtuotsuse põhjendused Pärandaja surma ajal 03.04.2007 kehtis pärimisseaduse (PärS) § 3 redaktsioonis, mille kohaselt avaneb pärand pärandaja surma korral, pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev ja pärijal on õigus pärida pärandi avanemisel ning § 93 redaktsioonis, mille kohaselt on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks käesoleva seaduse paragrahvides 86 ja 92 sätestatud alustel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 sätestas, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Pärandaja SB otsusevõimetuse tõendamiseks esitas hageja tõendina tsiviilasjas nr. 2-06-14403 määratud ekspertiisi läbiviinud ekspert P Valvuri kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr. 40-06, milles ekspert tegi järelduse, et SB kannatas 06.01.2006 tekkinud ajuinfarkti järgselt nõdrameelsuse all, mistõttu ta ei olnud kestvalt võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega olnud suuteline neid juhtima. Ekspert avaldas arvamust, et 03.04.2006 volikirja allkirjastamisel ja 07.08.2006 hagiavalduse tagasivõtmise avalduse allkirjastamisel ei olnud SB nõdrameelsuse tõttu võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega olnud suuteline neid juhtima. Kohtus üle kuulatud ekspert Peeter Valvur kinnitas ekspertiisi aktis nr. 40-06 antud arvamust selle kohta, et SB oli abitu, desorienteeritud ja sügavalt dementne haige, kelle taiplikkus ja intellekt olid kadunud ning kes ei saanud kestvalt aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid juhtida. Eksperdi arvates oli SB haiguse kulg tüüpiline ning vanuse tõttu tema seisund halvenes, mitte ei paranenud. Ekspert välistas võimaluse, et SB võis olla mingil hetkel adekvaatne ja võimeline hindama tehtud tehingu mõju tema huvidele. Eksperdi arvamusega selle kohta, et SB nõdrameelsus välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve, on kooskõlas SB Iru Hooldekodus kokkupuutunud tunnistajate ütlused. Nii nähtub hooldekodu personalijuhi, tunnistaja IK ütlustest, et SB suutis öelda üksikuid sõnu, tema kõne oli häiritud ja segane ning ta ei suutnud ennast selgelt väljendada. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse töötajate tunnistajate TK ja VS ütlustest nähtub, et SB oli täiesti ebaadekvaatne, küsimustele ei vastanud, loetles arve, ei saanud aru, kes teda külastavad ning tunnistajad temaga kontakti ei saanud.

Ka SBt pikka aega tundnud tunnistajate ÕJR, RJ, ME, HME ja TK ütlustest nähtub, et SB andis tunnistajate küsimustele ühe või kahesõnalisi vastuseid, vahel noogutas vastuseks või pigistas tunnistajate kätt, sõnu puhtalt ei hääldanud, kõne oli ebaselge, takistatud, kohati arusaamatu. Sellest hoolimata pidasid tunnistajad SBt adekvaatseks ning olid arvamusel, et SB sai aru talle esitatud küsimustest. Tunnistaja KP, kes tõestas 03.04.2006 testamendi, SB ja konkreetse tehingu tegemist ei mäletanud, mistõttu ei saa tema ütlusi selle kohta kuidas ta tavapäraselt oma tööd teeb, asja lahendamisel arvesse võtta. Kohus on seisukohal, et tõenditena ei saa arvesse võtta tsiviilasjas nr. 2-06-14403 tehtud kohtuotsust, kuna kohtuotsus ei ole jõustunud ning LOL kirju kohtule, kuna neid ei saa pidada tunnistaja kirjalikeks ütlusteks TsMS § 253 sätestatu mittejärgimise tõttu. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust tõenditena esitatud korteriomandi kinke- ja asjaõigusleping, volikiri, pärandi vastuvõtmise avaldus. Seega tuginedes eksperdi arvamusele ja tunnistajate ütlustele peab kohus tõendatuks, et SB oli 03.04.2006 testamendi tegemise ajal kehtinud TsÜS § 13 lg 1 kohaselt otsusevõimetu ja testament, kui ühepoolne tehing ei väljenda tema tahet. Kostja vastuväited, et vaidlustatud testamendis väljendas SB oma viimset tegelikku tahet pärandada kogu vara temale ja tunnistajate TK, HME, RJ, ME ja ÕJ subjektiivne arvamus, et SB oli aruselge ja võimeline adekvaatselt ümbritsevast aru saama, ei lükka ümber eksperdi kui eriteadmistega isiku arvamust SB otsusevõime kohta. Seega kuulub hagi SB03.04.2006 tehtud testamendi, notariaalregistri number 3012, tühisuse tuvastamise nõudes rahuldamisele. PärS § 6 lg 1 p 3 kohaselt on pärimiskõlbmatu isik, kes sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või muutma, kui pärandajal ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada ja lg 2 kohaselt ei ole isikul õigust pärida selle isiku vara, kelle vastu ta on toime pannud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teo. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Kuna kohus tuvastas eelpool, et SB oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu, siis ei olnud kostjal võimalik SBt PärS § 6 lg 1 p 3 ja TsÜS § 94 lg 1 mõttes petta, sest SB nõdrameelsus välistas tema võime õigesti hinnata mistahes tehingute tähendust, järelikult ka võime avaldada testamendis oma tegelikku viimast tahet või kostjal takistada teda avaldamast oma viimast tegelikku tahet või kallutada teda muutma oma viimast tahet kostja kasuks. Hagiavalduses esile toodud asjaolud selle kohta, et kostja esitas 19.04.2007 pärandi vastuvõtmise avalduses notarile valeandmeid, avaldades, et talle ei ole teada pärimisasja õigeks lahendamiseks tähtsust omavat teavet, varjates sellega pärandvara puudutavate kohtuvaidluste olemasolu ning, et kostja esitas korduvalt teiste tsiviilasjade menetlemisel tegelikkusele mittevastavaid andmeid SB kohta on PärS § 6 lg 1 p 3 kohaldamise mõttes asjakohatud. Seega ei ole hagi kostja tunnistamiseks pärimiskõlbmatuks õiguslikult põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Esitatud tõendid (13.03.07 apellatsioonkaebus, 07.08.06 taotlus, kriminaalmenetluse algatamise teade, ts.asja nr. 2-06-14403 kohtuistungi protokoll, kriminaalmenetluse lõpetamise määrus), ei oma nõude lahendamise seisukohalt tähtsust. Kohtukulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus võttes arvesse hagi osalist rahuldamist asub seisukohale, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Juhindudes TsMS § 190 ja 179 jätta Eesti Vabariigile seoses hagejale riigi õigusabi osutamisega (Harju Maakohtu määrus 2-07-19567) tekkinud menetluskulud 50% ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja kanda.

Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.